Enne jõule räägitakse ikka heategevusest ning sellest, kuidas me peame teineteist hoidma ja armastama. Mina tahan seekord samuti kirjutada heategudest, kuid mulle omaselt ja teistmoodi nurga alt.

Mul on üks tuttav, kes on juba aastaid rääkinud sellest kuidas ükski heategu pole talle tagasi tulnud millegi muu kui halvana. Üheksateistkümne aastaselt ei saanud ma tema mõttekäigust päris täpselt aru, kuid nüüd kümme aastat hiljem mõistan ma neid sõnu paremini kui kunagi varem.

Tuttav rääkis ikka sellest, kuidas iga kord kui ta on püüdnud kedagi aidata- on too kuidagi tema vastu keeranud. Andes kellegile midagi tasuta, tullakse järgmine kord käsi pikalt ees küsima rohkemat. Tehes kolleegile komplimendi, arvatakse et ta on kahepalgeline jne.

Tegelikult on selles tuttava ütluses tera. Kui ma ise hakkan oma enese aitamiste peale mõtlema, kordub ka minu jaoks sama. Sõbranna, kellele ma tõin Eestisse tulles alati kingitusi, osutus ühel hetkel suurimaks nõiaks minu selja taga. Ulatades abivajale käe ning makstes ära ühe tema võlgadest, hakkas too mu käest raha küsima korduvalt. Makstes sõbra ravikulud kinni, ei osanud see sõber kunagi öelda aitäh ning kui ma vajasin abi temalt, ei olnud tal võimalik mind kuidagi aidata - mis siis et jutt käib väikese paki saatmisest. Selliseid aitamisi ja ebaõnnestumisi on minu elus kuhjaga. 

Olles näinud oma ema või Adamit pidevalt teisi aitamas, tean ma et ka nende kogemus heategudega on tihti kurb. Inimene ei pane tavaliselt häid tegusid isegi mitte tähele. See on vaid hetk kui saabub suur kallistus ja tänusõnad, mis hiljem kuskile haihtuvad. Tegelikult pole kallistusi ja tänusõnu vajagi, pigem härib mind just nende inimeste võime ilusat unustada ning vastata hoopiski halvaga.

Adami onu Kirk Buchanan on USA sõjaveteran, kes põeb juba aastaid ravimatut haigust, mida arstid suudavad vaevu elamisväärselt kontrolli all hoida. Onu Kirk (nagu me teda hellitavalt kutsume) on võidelnud Vietnamis ning teenininud USA armeed kogu oma elu. Ta elab väikeses California linnas, mis asub kuulsa suvitusrajooni Palm Springs külje all.

Onu Kirkil on ilus maja ja kuna ta elab juba aastaid üksi, rendib ta lisasissetuleku ning üksindustunde vältimise nimel poole oma majast välja. Eelmisel talvel elas tema juures viks USA sõdur Matthew Langley, kes on Iraagis teenimas käinud kolmel korral. Kuna me veetsime Adami isa haiguse tõttu Californias pea terve eelmise talve, õnnestus meil Kirki rentnikuga ka kohtuda. Mathhew tundus olevat viisakas noor mees. Ta rääkis meile Iraagis juhtunust, selja taha jäänud valulikust lahutusest ja kõigest muust justkui perekonnatuttavale.

Onu Kirkile kurtis Matthew aga kui vähe maksab USA valitsus oma sõduritele palka. Olles kolm korda Iraagis käinud ning õpetades noori sõdureid välja "29 Palms" nimelises sõjaväebaasis, teenib ta keskeltläbi 3000 dollarit kuus, mis lubab tal vaevu ots otsaga kokku tulla.

Eelmise aasta jaanuaris jäi valitsus sõjaväetöötajate palkadega ligi kuu aega hiljaks, kuna käsil oli sõjaväe eelarve kärpimine.

Onu Kirkil oli Matthewst jõulude ajal nii kahju, et ta otsustas talle kinkida lennukipileti vanemate juurde Washingtoni. Mathhew oli selle üle nii õnnelik, et kutsus onu Kirki pärast seda heategu vanaisaks.

Veebruaris korraldas Matthew Kirki kodus suure jalgpalli vaatamise õhtu oma sõjaväelastest kolleegidele. Ka meie olime Adamiga kutsutud Matthew peole.

Kohal oli kahekümne pealine seltskond, kes grillis enne jalka mängu õuel vorste ja parimat liha. Õlu voolas ka nagu kraanist. Kui Adam küsis onult, kust Matthew raha sai et sõpradele pidu korraldada, vastas too silmad maas: "Ega tal ei ole... mina maksin peo kinni, sest noor inimene peab vahel pidu ka pidama."

Hommikul läks Matthew tööle ja meie kolme ülesandeks jäi külaliste järel koristada ja nõusid pesta. Kui Matthew koju tuli, ei osanud ta koristamise eest onu isegi mitte tänada vaid kõndis hoopiski oma tuppa televiisorit vaatama. Need on vaid mõned näited onu Kirki heategudest selle sõdurpoisi suunas.

Kui Adam möödunud nädalal onule helistas selgus valus tõde, mida ta oli meie eest kuude kaupa häbis varjanud. Mathhew oli maksmata jätnud terve aasta rendi, lükates seda muudkui edasi ja edasi kuni ta ühel varahommikul onu Kirki üllatuseks majast välja kolis. Mathhew lubas küll käsi südamel tasuda üle kümne tuhande dollari suuruse summa lähipäevadel, aga kadus siis nagu vits vette. Kirk ei suutnud teda leida enam ei Facebookist ja välja oli lülitatud ka tema mobiilinumber. Emailidele ei tulnud vastust ning vanemate sõnul ei olnud neil Matthew asukohast õrna aimugi. Onu oli kurb ja õnnetu. Mitte nii palju raha pärast, vaid et ta oli seda noort meest püüdnud kõik need kuud aidata, saades vastu suurima pettuse.

Eelmisel talvel kirjutasin põgusalt sellest, kuidas onu Kirk aitas narkomaanil oma sõltuvusest vabaneda, makstes tema võõrutuskliiniku ning ravimite eest. Samuti toetas ta selle heroiinisõltlase last, ostes talle koolitarbeid ja muud. Vastutasuks tuli heroiinisõltlane talle õnnelikku sõnumit teatama (seda, et ta on narkootikumidest lõpuks ometi puhas) ning varastas ajal mil onu korraks toast lahkus lausahtlist raha.

Kurb, kas pole?! Muudkui aitad ja saad selle aitamise eest vastu vahtimist.

Kallid inimesed, ma mõistan, et heateod ei ole mõeldud neile, kes neid vastu võtavad, vaid meile, kes me oleme otsustanud ulatada kellegile käe. Head tehes ei oota ma suuri tänusõnu, kuid leian et heategusid väärivad ainult need, kes on selle väärilised. Ulatades kõigile käe, võib heategija hoopiski rumala staatusesse jääda.

Jõulud on parim aeg aidata neid, kes meid tõeliselt vajavad. Enne kui te kellegile käe ulatate, hoidke see meeles!

Palavad jõulukallistused Argentinast!

Mul on üks väga armas sõbranna ja perekonnatuttav, kes kisuti hiljuti seoses endise elukaaslase tegude tõttu meediasse. See ei olnud suur üleriigiline skandaal, ometi piisav et selle naise ja laste elu korraks pea peale keerata.

Avaliku elu tegelased on meediale oma tööga seoses teadlikult käe ulatanud ning peavad seetõttu arvestama nii positiivse kui negatiivse tähelepanuga.

Need, kellest mul on tihti kahju, on just tavainimesed, kellel pole vähimatki isu, edevust ja soovi ajakirjandusse pääseda.

Minu sõbranna (kelle nimi oli lühikeses uudisloos mainitud vaid korra) argipäev on lihtne: kodu, töö, laste kool ja lasteaed. Selles puudub glamuur, mida naabrinaine peaks kadestama ja Kroonika kaante vahelt lugema. Ometi on ta õnnelik ja armastab oma elu nii, nagu see on.

Kui mujal maailmas kaalutakse tavainimese meediasse kiskumist väga, siis meil Eestis lahmitakse tavaliselt ajalehte kõik näod ja nimed (k.a. laste omad). Meie meedias tegutseb vähe neid, kes mõtlevad loo taustal ka selles esineva inimese edaspidisele elule pärast artikli ilmumist.

Sõbranna, kes on oma eksmehest lahus juba aastaid, kisuti artiklisse sellest hoolimata. Nimed meie ajakirjandusveergudel toovad aga inimestes välja nende tõelise pale, mille kohta iga teadjamees tahab otsekohe sõna võtta. Ohooo, seda naist ma tean. Mis siis, et ma ei ole teda kakskümmend aastat näinud, aga lasteaias oli ta alati mustade sipupükstega ja trügis teistest ette - järelikult on ka täna vastik inimene. PS! Taolisi kommentaare olen ma lugenud oma enese üllitiste taustal, kus arutatakse minu viienda klassi matemaatika hinnete üle.

Kui sõbranna luges netis ilmunud loo kommentaare enda kohta, hakkas ta valju häälega nutma. Nii palju negatiivseid sõnu enda ja oma laste pihta ei ole ta kunagi varem oma nahal kogenud. Kuigi artiklis mainiti tema nime vaid korra, songiti üles mitte ainult tema lapsepõlv, vaid ka see, kus lasteaias tema väiksem laps käib ja milline ta välja näeb.

Ilma, et ajakirjandus oleks küsinud sõbranna arvamust või andnud talle õiguse sõna võtta, oli ta järsku sunnitud vastutama oma eksmehe tegude eest. Mees, keda ta pole küll aastaid näinud, kuid keda ajakirjandus fakte kontrollimata endiselt tema elukaaslaseks peab.

Anonüümsetest kommentaaridest rääkimine on minu jaoks muutunud mõnevõrra igavaks. Ometi on mul raske sõbrannaga juhtunut oma blogis mitte kirjeldada. Kommentaaride südamesse võtmine on isiklik ja ränk hoop, eriti siis, kui te ei ole nendega kunagi varem silmitsi seisnud. Kui palju haiget suudavad teha inimesed, kes meid igapäevaelus ümbritsevad, on tihti minu jaoks lausa uskumatu.

Tõde on see, et meil kõigil on selja taga elu, mis on täis totrusi, õnnestumisi, komplekse ja edu...

Nojah, keda ma siin õpetan. Need anonüümsed tatipritsijad ei mõista nagunii oma sõnu enne, kui need kunagi nende enda pihta käivad. Ärge unustage, et ajakirjandusveergudele võib sattuda ka bussipiletita sõidu eest ning mürgiste sõnade laviin võib teha rohkem haiget kui te esialgu aimata oskate.

Soovitasin sõbrannal kasvatada endale paks nahk. Sisin tema selja taga ei lõpe nagunii pea - vähemalt saab ta läbi selle ebameeldiva katsumuse teada, kes on tema tõelised sõbrad.

Anonüümsetele tatipritsijatele soovin ma aga jõudu ja jätkuvat kaunist kibestunud elu. Jätkake samas vaimus. Mina teid ei karda!

Nojah Eestis on ka palju vargaid ja pätte, kuid õnneks ei pea me oma igapäevastes tegemistes nende peale pidevalt mõtlema. Vähemalt mitte nii, nagu siin Argentinas, kus petiseid jagub igal sammul.

Tegelikult on väsitav elada riigis, kus sa pead koguaeg muretsema sellepärast, et keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba. Toidupoes tuleb arve kolm korda üle vaadata ning olla sada protsenti kindel, et kassapidaja kogemata ühte ja sama toodet mitu korda järjest sisse ei skänneerinud.

Pesumajas läheb alati kaduma paar sokke või mõni uuem T-särk. Isegi pagaritöökojast kohalikke maitsvaid saiakesi-medialunasid - ostes selgub vahel kodus, et paberkotti on kümne asemel sattunud hoopiski kaheksa.

Aednik riisub kärmelt aias lehti ainult siis kui ma parasjagu basseini ääres istun. (Mida ma teen suhteliselt harva.) Tallipoiss läheb tuppa magama- siestat pidama- kohe kui ta on näinud ülemuse selga. Vahel põõnab ta kella kahest päeval kuni kella kuueni õhtul ja kui me farmi üllatusvisiidile läheme, laiutab ta alati käsi ning lausub, et tavaliselt ei maga ta päevasel ajal sisse mitte kunagi. See on alati esimene kord, mis siis et seda on juhtunud vähemalt kümme.

Kuna auto rentimine on Argentinas ülemäära kallis, oleme me otsustanud sel talvel teha panuse oma isikliku sõiduki kasuks. Autod on muide Argentinas kolm korda kallimad kui Euroopas või USAs. Hetkel sõidame me väikese Renault Clio'ga, mille kuu rendihind on ligi 1300 dollarit. USAs saaks ilmselt sama auto osta umbes 7000 dollariga, aga kuna siin Argentinas nõutakse välismaiste sõidukite pealt meeletuid makse, on selle väikse Clio hinnaks siinsel turul umbes 12 000 dollarit.

Rendiautole kulutamine igal talvel on aga nagu raha tuulde loopimine ning seepärast oleme me otsustanud panustada summa hoopiski oma isikliku auto kasuks.

Uut sõidukit soetades on meid aga hoiatatud mitme olulise detaili eest. Tuttav kanadalasest polomängija, kes ostis hiljuti endale tuttuue Audi, hoiatas meid kohalike bensiinitanklate eest. Näiteks pidavat Argentina YPF nimeline tankla kallimat Super nime kandvat bensiini veega lahjendama ning on seetõttu mootorile ülikahjulik. Tema auto olevat pärast YPF külastust hakanud turtsumu ja podisema niimoodi, et ta pidi sõiduki kiiremas korras teenindusse viima.

Teeninduses aga teatasid automehhaanikud, et uut autot tasub Argentinas tankida ainult Shell või PetroBras nimelistes bensiinijaamades. Viimased müüvad küll kütust kallimalt kui kohalik YPF, kuid on seetõttu autole turvalisemad.

Hiljuti sai meie väikese rendiauto bensiinipaak keset teed tühjaks ning me olime sunnitud maanteelt YPF nimelisse tanklasse pöörama. Teenindaja teatas, et Regular nimeline kütus on otsa saanud ning neil on saadaval ainult kallim Super.

See on kohalike sõnul taas trikk, kuidas inimesi sundida kallimat kütust ostma. Tegelikult täidab YPF paaki odavama kütusega, kuid teeb seda lihtsalt Super nime all.

Kui me bensiini eest kaardiga maksta tahtsime, teatas onuke et Super kütuse eest on võimalik maksta ainult sularahas. Veel üks kummaline detail, et hiljem ei oleks võimalik kliendil kütusefirmat vassimises süüdistada.

Kui pideva nö selja taha vaatamisega harjuda, pole elul Argentinas viga midagi. Käes on südasuvi ja poelettidele on ilmunud suus sulavad arbuusid, melonid, maasikad, apelsinid ja viinamarjad. Ma ärkan tavalislet hommikuti vara, sest meeletu kuumusega on päevasel ajal võimatu kirjutamisele keskenduda. Muul ajal püüan ma siinset vaadelda rikkumata pilguga ja võtta Argentinat nii nagu see on.

Ps! Siinsest päikesepaistest hoolimata igatsen lund ja talve ning Eestimaad. Kallistused kõikidele sõpradele ja lugejatele, kes minust hoolivad.

Uskumatu, et kuu aja pärast on juba jõulud. Argentina palavus on kaotanud minu jaoks igasuguse ajataju ja kuigi poe vitriinidel seisavad juba mitu nädalat suured (kunst) kuusepärjad ja muud pühade kaunistused- panen ma neid palavuses vaevu tähele. Argentinas käib hetkel täies hoos suvi.

 

Kui me sõbrannaga üleeile Skaibi teel vestleme, istusime me me mõlemad sõna otseses mõttes teispool maakera. Samal ajal kui minu tuba on täidetud kauni suvehommikuga, oli tema Tallinna kodus hämar sügisõhtu.

Siinsest suveilmast hoolimata leiab inimene virisemiseks alati põhjust. Nii olen ma viimased kaks kuud põdenud koduigatsust, mis ei lase mul siinset täisrinnal nautida. Uskumatu, et enamuse ajast unistan ma pimedast aga kodusest Eestist.

Esmaspäeval võtsin end kokku ja lubasin endale, et ma lõpetan virisemise ja püüan lõpuks ometi nautida oma elu- olgu selleks palav suvepäev või külm talveõhtu. Argipäeviti oleme me oma muredesse nii sisse mähitud, et me ei märkagi enda ümber enam midagi ilusat. Ja muresid- uskuge mind- on meil kõigil kuhjaga!

Adam on viimase kuu jooksul Argentinas uute hobuste peale kulutanud lubamatult suure summa. Mina olen pärit lihtsast Tartu äärelinna perest ning seetõttu on mul raske osta hobust, mille eest võib osta korteri või maja.

Ometi on mul vähe polo maailmas kaasa rääkida, sest hobused on Adami töö ja õnn. Pealegi pole tegu minu rahaga ning just seetõttu olen ma viimasel ajal püüdnud väljaminekute pärast muretsemist pisut kahandada ja pigem siinset nautida. Lisaks sellele kirjutan ma uut raamatut, mis peaks kõigi eelduste kohaselt Eestis ilmavalgust nägema järgmisel suvel ning millel kallal nokitsemist ma ülekõige naudin.

Nädala alguses käisin üle pika aja treeningmänge vaatamas. Uskumatu on vaadata hobuseid ja nende majesteetlikku galoppi ühest polo väljaku otsast teise. Kuigi ma ei ole ratsutamise alal ikka veel proff, on hobuste olemuses midagi nii graatsilist ja võimsat, et seda on raske sõnadega kirjeldada.

Ja kuna mul ei ole lapsi, siis vaatasin ma pisar silmas hoopiski meie hobusid nagu uhke ema. Mul oli hetkeks kaksteist lapsukest ja kummalisel kombel jäid Adami mänguoskused hetkeks kusagile varju, sest enamuse ajast nautisin ma meie ponide kiirust ja ilu.

Polo mäng on tegelikult vaid hetk naudingut. Iga poni mängib kõige rohkem seitse minutit mängu jooksul. Ometi käib selle seitsme minuti nimel töö tallis seitse päeva nädalas, hommikust kuni õhtuni.

Mõtlesin, et lisan seekord pilte oma siinsest argipäevast. Järgmisel korral aga juba taas Argentina bensiinivarastest.

Üks väga armas sõbranna saatis mulle eelmisel nädalal küsimuse, mille peale ma mõtlen kummalisel kombel ka täna.
Sõbranna tuttav läks nimelt ülikooli õppima ajakirjandust ja avalikke suhteid ning seoses esseega, milles ta lahkab kahepoolset kommunikatsiooni tahtis ta teada saada ‘Kuidas suudab elada Katrin Lust-Buchanan?'

Sõbranna ise põhjendas seda küsimust armsalt oma sõnadega: "Ta pidas silmas seda, et kuidas sa suudad edasi kirjutada kui kommentaarid on nii halvad...Sa oled ikka veel nii rõõmsameelne ja soe..."

Ausalt öeldes olen ma pisut shokeeritud. Ma ei teadnud, et minu lugude negatiivsed kommentaarid on meie rahvale nii silma jäänud, et seda analüüsivad nüüd ka Tartu Ülikooli tudengid. Kas ma tõesti olen üks meie väikese ühiskonna sõimatumaid tegelasi. Nii palju kurje sõnu kui minu pihta ei suunata isegi riigivaraste ning muude Eesti kriminaalide ja petiste poole.

Ma olen seda ka varem maininud, et sõnavõtud minu koleda välimuse, kortsus näo ja suure tagumiku kohta ei tee juba ammu haiget. Vanusega tuleb õnneks ka palju mõistvat suhtumist iseendasse.
Ainus, mis vahel veel haavab on sõnad mille autoriks on mõni lähedane perekonnatuttav või endine sõber, kes siis netiruumis paari isikliku detailiga hiilgab ja sellega kahjuks ka oma anonüümsuse ära annab. Öeldakse ju, et võõral on raske haiget teha ning et kõige valusamalt läheb südamesse lähedaste öeldu.
Mulle ei teegi tegelikult niivõrd haiget nende kahepalgeliste sõprade sõnavõtt, vaid pigem see et ma olen neid õelaid inimesi kunagi oma ellu lubanud.
Mõni neist on isegi nii jultunud, et julgeb end mulle sõbraks toppida Facebookis, et siis anonüümselt veelgi rohkem haiget teha.

Vastasin sõbranna tuttavale tudengile, et ajakirjandust õppima minnes tuleb lisaks kirjutamisele valmis olla ka avalikuks sõimuks.
Et inimene, kes tahab saada ajakirjanikuks või olla avaliku elu tegelane peab arvestama mitte ainult riskidega, mille toob tema töö vaid ka sellega, et temast võib saada avalik peksukott.

Interneti avarustes lahatakse suurima lihtsusega meie saladusi ja nõrkusi, mille jagamine kogu rahvaga võib olla raskem kui me esialgu arvata oskasime.

Anonüümsed kommentaatorid on kahjuks tänapäeva meedia suur osa. Seda eriti Eestis, kus kommentaaride hulk näitab suuresti loo populaarsust. Ainus võimalus selles avalikus sõimus ellu jääda, on siis kui meis eksisteerib piisav hulk usku iseendasse.

Kui ma kaheksa aastat tagasi Õhtulehes ajakirjanikuna alustasin, oli mul raske uskuda et minu esimene lugu pälvis nii palju negatiivseid kommentaare. Toona ei kommenteeritud küll veel mind, vaid naisterahvast keda ma intervjueerisin.

Rongiõnnetuses näo kaotanud naine oli inimeste anonüümse tigeduse peale nii shokeeritud, et lubas mulle käsi rinnal et ta ei anna enam kunagi ühtegi intervjuud.

Kogu loo mõte oli muide see, kuidas sisetada lugejatesse usku, et mitte miski siin maailmas pole väärt alla andmist.
Vastutasuks sai ta aga hoopiski mõnituse oma enese rahva poolt ja loo, mis tegi temast kui kangelannast hoopiski häbipleki.

Minu tutvusringkonnas on palju ajakirjanikke, kes ei loe oma artiklite kommentaare juba ammu. Tunnistan ausalt, et mina teen seda vahel ikka. Miks? Sest anonüümsed tatipritsijad näitavad suurepäarselt eestlase tõelist palet ning meie olemust. Ainult anonüümselt ja võõra nime all julgeb eestlane rääkida oma sügavatest igapäevastest probleemidest. Muul ajal oleme me kõik nii ilusad, rikkad, uhked, targad ja tublid.

Suur osa minu lugude, blogide ja kolumnide teemadest tuleb just kommentaare lugedes- eestlaste tõelistele valupunktidele vajutades. Võibolla sellepärast saan ma ka teistest rohkem anonüümsete sõnadega peksa

Ehkki enesekiitus lehkab, tuleb siiski eestlasi kiita: me oleme äärmiselt töökas rahvas. Väikesest pensionist hoolimata püüavad meie väärikas eas inimesed tööl käia ja, kui vaja, siis töötavad oma elupäevade lõpuni. Madalapalgaline eestlane otsib endale tihti kaks töökohta ja, kui vaja, siis kolmandagi. Noored emad lähevad väikese lapse kõrvalt tööle kohe, kui on võimalik, mitte ei kehastu sünnitusmasinaks, kes toovad ilmale viis-kuus last järjest, et siis elu lõpuni riiklikel abirahadel oma kaukasse voolata lasta.

Siin Argentiinas aga võimutseb kardinaalselt teistsugune mõttelaad, mistap võib hea töötaja leidmine sama raskeks kujuneda kui heinakuhjast õmblusnõela otsimine.

Sest töötu argentiinlane saab igakuiselt umbes 2000 peesot ehk umbes 500 dollarit abiraha. Need, kes on mu varasemaid sissekandeid lugenud, teavad juba, et argentiinlane tavatseb päevast päeva oma vaesuse ja siinse korrumpeerunud riigivõimu üle vinguda. Ometi ei viitsi nood vingujad minutitki tööd teha ega natukenegi pingutada, et oma tulevikku ise paremaks muuta. Argentiinlane on harjunud elama viletsates tingimustes ning kuniks ta suudab tööd tegemata päeva õhtusse veeretada, on tema elu peaaegu täiuslik.

Kohalikud farmerid kurdavad juba mitu aastat, et kõige raskem on Argentiinas leida lihttöölist. Tõesti, leidub vähe neid inimesi, kes on valmis toetusrahast loobuma ja füüsilist tööd tegema.

Näiteks tallipoissi palgates tuleb olla eriti hoolas. Tema peale ei tohi häält tõsta ega või talle ka õpetussõnu jagada. Miks? Sest tallipoiss võib vihastada ja minema kõndida, sest abiraha saab ta riigilt ju nagunii. Sestap tuleb tööandjal ilmutada erakordset viisakust - kui vana minema jalutab, võib uue tallipoisi leidmiseni kuluda mitu nädalat või isegi kuud.

Kuid viisakat naeratust säilitada on teinekord ületamatult raske. Tallipoiss, kes teenib kuus 600 dollarit, tavatseb hommikuti sisse magada. Aednik, kes teenib samuti 600 dollarit, ajab aias uhke kaadervärgiga puulehti taga ning veedab ülejäänud päeva neid basseinist välja koukides. Taolise töö eest laiskvorstidele maksmine ajab lausa marru. Sellist tööstiili nagu Argentiinas näeb, kohtab Eestis harva.

Millest see argentiinlaste seanahavedu aga tuleb? Argentiinlane on oma mõtteviisilt laisk. Ta on harjunud, et tööandja käib tal pidevalt järel nagu kontrollifriik. Kõigest hoolimata käitub see laiskvorst nagu kuningas, sest kuna töökaid inimesi tahaks palgata iga farmer või tallipidaja, siis on nõudlus suur. Kui siis tõepoolest usin tööline lõpuks ka leitakse, kantakse teda kätel nagu jumalat.

Christian, meie tallipoiss, on töökas noormees. Või vähemalt oli. Esimesed kaks nädalat oli ta kõigile eeskujuks. Siis aga õppis Christian selgeks, et töö tegemine ei tee siin kedagi paremaks, vaid näitab pigem teistele tallimeestele tema saamatust peremehe käskudest mööda hiilimisel. Töökas Christian oli ühtäkki rumalukese-staatuses, kes tegi tööd ka sel ajal, mil teised tallimehed pidasid siestat.

Elu Argentiinas on nagu surnud ring. Kohalik kodanik iriseb küll korrumpeerunud riigikorra üle, aga samas võtab ta vastu riiklikke abirahasid, mis ajavad riiki veelgi suuremasse vaesusesse. Eestlane ei taha reeglina töötuks jääda, vaid eelistab tööl käia. Et elada normaalselt, veel enam – elada paremini. Eestlane tahab maailma näha, kanda ilusaid riideid, sõita uhkema autoga ja elada suures majas. Argentiinlast ei aja miski tööle: tema õnn peitub söömises, magamises ja paljunemises.

Mind paneb kõige rohkem imestama, et latiinomehes puudub auahnus olla parem kui naabrimees. Naiste tagaajamisel ilmneb neis meeletu võitlusvaim, mis tööd tehes aga jalamaid kustub. Õpetada argentiinlast töökaks on pea võimatu missioon. Kui siinne noor inimene ongi töökas, siis hävitavad selle tema kaaslased, kelle meelest on laisklemine täiesti tõsiseltvõetav viis päeva õhtusse saata. Et aga argentiinlased omandavad elustiili ja hoiakuid üksteiselt, siis on laiskus siinses ühiskonnas vägagi moes.

Eesti sõbranna palus, kas ma saaksin teda lennupiletite ostmisega seoses aidata. Kuna ma reisin tihti ja tema natuke vähem, oli ta mures kas ta saab odavelnnupiletite ostmisega interneti teel hakkama. Teades lennufirmade trikke peast, olin ma loomulikult nõus sõbrannat aitama.

Sõbrannal oli plaan Londonisse minna juba mitu nädalat. Nõnda käis ta iga paari päeva tagant Easyjet ja RyanAir lehekülgedel pileteid vaatamas ning teatas mulle murelikult, et piletite hinnad tõusevad mitte päevade kaupa vaid iga tunni ja minuti järel. Tegelikult on trikk selles, et mida rohkem sa teatud lennul klikid, seda kiiremini selle hind ka tõuseb.

Tavaliselt vaatan ma pileti hinda paar korda maksimum ning sooritan siis kiiremas korras ostu. Kui pileteid pidevalt tsekkida, tõuseb see tihti kliki pealt. Seda just odavlennufirmasid kasutades, kes püüavad pileti hinda igasugu jamaga kõrgemaks muuta.

Täna hommikul otsustasime piletid koos ära osta. Samal ajal kui sõbranna toksis lennufirma leheküljel, tegin mina sama siinpool ning kõige selle kestel hoidsime me teineteisega ühendust läbi Skaibi.

Easyjeti piletid olid kordades kõrgemad kui RyanAir pakkumised ja seetõttu langetasime valiku viimase kasuks. Bookides aga RyanAir lendu, peab olema eriliselt ettevaatlik.

Esimene trikk on pärast lennuvalikut see, kui ostjal palutakse valida lennu juurde kuuluvat kindlustust. Selle asemel, et küsida inimeselt kas ta soovib lennukindlustust või mitte, küsib RyanAir kliendi elukohariiki. Riikide keskel asub peaaegu nähtamatu valik (no insurance required) mis tähendab seda, et ostja ei soovi maksta lennukindlustuse eest. Sõbranna toksis seda valikut mitu korda enne kui ta riikide vahel taolist märget üldse nägi.

RyanAir pakub küll imeodavat lendu, kuid selle eest nõuavad nad ligi 40 naela näiteks kohvri eest. Soovitasin sõbranal kaasa võtta suurem käekoti moodi kandekott, mille ta saab lennuki pardale viia tasuta ning nii ei pea ta maksma pagasi eest pea sama suurt summat kui lend ise. Muide seda, et inimene saab pardale kaasa võtta kuni 15 kg kaaluva kandekoti pole märgitud kuskil.

Järgmine trikiga küsimus on see, kas klient soovib et RyanAir saadab lennuga seotud informatsiooni läbi mobiilisõnumi. Selle teenuse saamiseks lisandub veel üks euro. Sõbranna oli valmis sellele teenusele vajutama kohe, kuna ta arvas et ilmselgelt on see ainus võimalus lennuiformatsiooni saamiseks. Seda, et lennukompanii saadab inimesele emaili sõnumist hoolimata, pole samuti firmalehel märgitud ning seda saab ainult oletada selle järgi, et kliendil palutakse sisestada oma emaili aadress.

Lisaks algsele piletihinnale lisandub administratsioonimaks ning erinevad pangakaartid võtavad veel oma. Viimast kahte on võimatu vältida.

Olles odavlennufirma pileti lõpuks ostnud, tuleb RyanAiriga sõites meelde jätta veel üks oluline detail. Kui teil ei ole lennujaama saabudes välja prinditud lennupassi, nõuab firma teilt sisse veel ekstra 40 naela.

Nimelt saadab RyanAir 48h enne väljasõitu kliendile emailiga koos lingi, millele vajutades tuleb ära täita online check-in lehekülg. Lisades oma nime, sünnipäeva, isikukoodi ja passi või ID kaarti numbrid, annab süsteem inimesele koodi, mis tuleb oma jõududega arvutist välja printida. Seda saab teha koduses printeris, raamatukogus või saates lingi mõnele sõbrale kellel on juurdepääs printerile.

Mul on meeles, et eelmisel suvel logisin oma detailid sinna sisse aga kuna kodune printer oli parasjagu katki, siis ei olnud mul võimalik lennukipiletit kodus välja printida. Lennujaamas nõuti minult aga selle eest 40 naela, kuni üks sõbralikum neiu minu selja taga sosistas mulle, et passi saab välja printida ka lennujaama tasulisest arvutist ja printerist. RyanAir töötajad ei maininud seda muide ühegi sõnaga, vaid nõudsid ajuvaba summat pileti välja printimise eest.

Kui odavlennufirma piletiga peaks aga midagi nihu minema ja te ei saa probleemi veebis lahendada ning peate helistama klienditeenindusse, siis soovitan ma teil neile helistamise asemel osta uus pilet. Nii Easyjeti kui RyanAir klienditeeninudnumbrite minutimaks on üks-ja peale-naela. Möödunud aastal pileti sihtkohta vahetades maksin ma kõne eest Easyjeti klienditeenindusse üle saja naela.

Kokkuvõtteks. Odavlennufirmad püüavad teilt nöörida iga võimaliku penni ning on selleks välja mõelnud sadu erinevaid trikke. Ainult neid trikke teades on võimalik lennata raha säästes. Trikkidest mööda vaadates võite te tihti maksta sama palju kui mõne kallima lennufirmaga reisides.

Loodan, et olin siinkohal kellegile abiks ja ilusat reisi sõbrannale!

Ma ei ole kunagi suur kostüümipidude ja maskeraadide armastaja olnud. Ometi olen ma mõnel taolisel üritusel osalenud ning huviga jälginud, kui suurt rõõmu pakub maski kandmine või kellekski teiseks riietumine meie seast paljudele. Eriti just britid on suured kostüümipidude armastajad.

Kevadiste kuninglike pulmade ajal olid paljud kodanikud end maskeerinud poliitikuteks, kuningateks ja kuningannadeks. Sukkpükstes mehed, kellel oli huulepulgaga suu kõrvuni pähe määritud ning kes tutvustasid end mulle kuninganna Elizabethina, pakkus see kõik palju nalja. Miks tahab aga inimene endale selga ajada vastassugupoole riided ja nendega linna peale tiirutama minna...

Eelmisel nädalavahetusel oli Halloween. Viimane ütleb mulle kui eestlasele vähe. Mina kuulun veel sellesse põlvkonda, kes kasvas üles Kadri -ja Mardi(päevaga) ning kõrvitsatel ning õudusöödel pole minu lapsepõlvega mingit pistmist.

Londonis elades olen ma Halloweeni kui sellist pidanud vaid paaril korral. Paar aastat tagasi käisime sõpradega öölklubis Cuckoo, kus kõigil külastajatel oli palutud riietuda vastavalt teemaatikale. Klubi oli tol ööd ülerahvastatud ning mitte miski siin maailmas ei tundunud sealsetele külalistele rohkem rõõmu pakkuvat kui vampiirihambad, jänesekõrvad, maskid, parukad ja muu.

Laupäeval olime kutsutud Halloweeni ööle Buenos Airesesse. Üks meie siinsetest sõpradest oli peoks rentinud katusekorruse ning selle siis vastavalt peo temaatikale kujundanud.

Argentina naised, kes tunduvad enamuse ajast olevat kukupaid tütarlapsed, (keda näeb haruharva purjakil või mõne nurga taga amelemas nii nagu näiteks briti naisi) olid sel ööl muutunud justkui kellekski teiseks. Maskid, üliahvatlevad dekolteed, sukksaapad ja vampiirikihvad tegid argentina tagasihoidlikust ja ülitütarlapselikust isiksusest kellegi teise. Isegi nende kõne oli valjum kui tavaliselt.

Tütarlapsed tirisid mehi tantsuplatsile ihara pilgu ja väänleva tagumikuga ning esimest korda nägin ma igapäevaelus suht agressiivse olekuga argentina mehi pigem habraste ja tagasihoidlikena, kes ei osanud selles situatsioonis käituda.

Tuttav britt, kes elab juba mitmendat aastat Argentinas selgitas shampanjaklaasi taga, et Halloween on Argentinas samasuguse tähtsusega nagu mõni rahvuspüha. Seda tähistatakse üle riigi ning rahvas paneb kostüümidesse kogu oma energia. Ta lisas, et maski taha peites saab argentinlanna välja tuua oma tõelise mina, mida ta igapäevaselt oma superkorraliku kesta all varjab.

Meis kõigis on teataval hulgal kummalisust. Mõned oskavad seda lihtsalt paremini varjata kui teised. Mina olen kummaline iga päev ja ma ei vaja maski oma tõelise pale välja toomiseks.

Suur osa rahvast aga naudib Halloweeni õudustäratavat alatooni ning laseb oma fantaasial lennata.

Kokkuvõtteks. Võibolla polegi see odava kommertsliku alatooniga päev üldse mitte nii paha. Inimesed saavad ühel õhtul aastas oma erilisused ja fantaasiad avalikult välja elada.

Halloweeni kõige huvitavam detail on pigem see, et mask mille taga inimene end varjab, ütleb tema isiksuse ning saladuste kohta kõige enam.