Viimane nädal on olnud katsumusterohke. Kõigepealt saabus külla minu ämm. Kohe pärast seda plahvatas meie rahvusvaheline pistik, mille kaudu me siin olles oma arvuteid ja telefone laeme ning kõige tipuks andis otsad ka meie kodune internet.

Ämmaga sain ma veel kuidagi hakkama, aga uue rahvusvahelise adaptori leidmise ja interneti majja tagasi saamise peale on mul kulunud rohkem kui nädal.

Kõigepealt otsisin ma uut pistikut Pilari linnakus, kus me hetkel elame. Peatume seekord Golfer's Country Clubi eramurajoonis, mis asub poloväljakutele ning farmile, mida me rendime, lähemal kui Martindale, kus me veetsime möödunud kaks talve.

Rahvusvaheline pistik, mida müüakse Inglismaal või USA-s igas tööriista- või elektrikaupade poes, osutus siin aga tõeliseks maailmaimeks. Pood, mis müüs Las Palmas kaubanduskeskuses elektrikaupu, ei olnud taolist adaptorit isegi mitte kunagi elus näinud. Kolmeharuline pistikuots, mida me kasutame Suurbritannias, oli Las Palmas töötajate jaoks midagi nii ebareaalset, et nad näppisid seda peaaegu viis minutit, enne kui nad teatasid: "Taolist asja võib küll leida ainult pealinnast."

Järgmisel päeval läksingi Buenos Airesesse. Sealt võis leida pistikuid, mis ühendasid USA elektriseadmeid siinsega, aga mitte Suurbritannia omaga. Ma oleksin pidanud neid adaptoreid Gatwicki lennujaamast teel Argentinasse ostma ühe asemel kümme, olin ma järsku enda peale hirmus tige.

Olles käinud vähemalt kümnes erinevas BA poes, mõistsin ma, et leida pistik, mis suudaks konvertida mu briti otsiku siin Argentinas, on sama suur ettevõtmine, kui otsida keset kõrbe pudel jahedat Coca-Colat.

Lõpuks muukisin adaptori ise kodus lahti ja püüdsin seda parandada seestpoolt. Pärast viiepäevast otsingut leidsin lõpuks väikese nubliku kohalikust elektritööriistapoest ja parandasin adaptori ise ära. Viimane muide on samuti maailmaime!

Internetti pole meie majas siiani. Mis siis, et ma istun juba neljas päev kodus ja ootan töömehi. Kinnisvaramaakler, kes rentis meile maja, laiutab lõputult käsi ja teatab, et töömeeste leidmisega on Argentinas suur probleem. Võiks ju arvata teisiti - et siin vohav vaesus sunnib inimesi tööle... Tundub, et asi pole siiski rahas, vaid pigem selles, et töökaid käsi on lihtsalt Argentinas vähe ja nagu tuleb välja, siis eriti napib siin elektrikuid ja kaablimehi.

Televiisori käima saamiseks läks meil majja sisse kolides samuti üle kahe nädala, enne kui üks vanem vuntsidega härra kohale tuli ja DirecTV poole tunniga majja paigaldas. Interneti seadmisele kulus aga veelgi rohkem aega - ligi kolm nädalat, kuni me selle lõpuks tööle saime ja see nädala pärast taas ühenduse kaotas.

Asjad, mille organiseerimisele kulub Londonis või Suurbritannias elades maksimum päev või kaks, võtavad siin aega nädalaid. Ma ei ole ärritunud mitte kodus töömeeste passimise ja ootamise pärast, vaid sellepärast, kui palju aega kulub kõige lihtsamate tööde koordineerimisele. 

Kui ma eile taas vihaselt kella viieni kodus istusin ja lubatud töömehi jälle ei saabunud, teatas kinnisvaramaakler käsi laiutades: „Tere tulemast Argentinasse!" Nii need asjad siin käivadki.

Ta ei ole muide ainus, kes seda väljendit kasutab. Aeg-ajalt, kui miski ei tööta või juhtub mõni muu ebameeldiv seik, teatavad argentinlased taas justkui ühest suust: "Welcome to Argentina!"

Midagi ei ole teha, minu jaoks kõlab see viimasel ajal nagu sõimusõna. Elu Argentina moodi!

Ma olen tihti unistanud ühest või teisest koeraliigist, mida ma tahaksin endale võtta. Suursugused hurdad on mu viimane nõrkus, keda ma ei saa aga kahjuks vist kunagi omada. Kohe selgitan miks.

Minu esimene kogemus koerte varjupaigaga oli Londonis ligi kuus aastat tagasi, kui ma adopteerisin kaheaastase Staffordshire bullterjeri, kellele ma andsin nime E.T.

Adopteerimismõte oli mul tegelikult juba lapsena, aga siis tõmbasid sellele kriipsu peale mu vanemad, kelle meelest tundus varjupaigast võetud looma kodustamine liialt riskantne. Viisteist aastat tagasi olid Eesti koerte varjupaigad mannetus seisus ja mulle meenuvad eelkõige võre taga urisevad ja hambaid näitavad suured hundikoerad, kelle kodustamine tekitas ka minus kui lapses hirmu. Varjupaik ei tea tihti koerte päritolu ja nii võib ta last hammustada ja kes teab mis hirmsat korda saata. Varjupaiga loom tundus metsik ja treenimatu.

Täiskasvanu õnn seisneb aga selles, et ta ei pea enam vanemate sõna kuulama ja võib teha, mida tahab. Nii oli mul esimest korda elus võimalus minna Londoni varjupaika ja võtta endale selline koer nagu mu süda ihkas. Kuigi, eks ka siis tundus see ettevõtmine pisut riskantne ja ega Adamgi selle idee suhtes kõige positiivsem polnud. Ka tema peres olid alati olnud loomad, kes olid sinna kuulunud kutsikast peale.

E.T. oli aga meie perre elama tulles juba kaks aastat vana. Varjupaiga sõnul olid tema timukatest eksomanikud hoidnud teda kinnises korteris pea terve tema elu. Kui ma E.T. varjupaigas sülle võtsin, värises ta nagu haavaleht. Ta ei teadnud, kuidas rihma otsas kõndida, millal välja küsida ... rääkimata sellest, et ta ei olnud isegi mitte kunagi elus vabalt pargis ringi jooksnud.

Kui me E.T. esimesel õhtul üksi koju jätsime ja hilisõhtul naasesime, magas koer köögi laua peal. Miks? Sest varjupaigas oli tihti külm ning loomad ronisid kõrgemale, kus oli soem õhk.

Adamil oli hirm, et kahe aastast koera ei õpeta enam miski ümber. Isegi minul oli köögilaua peal värisevat E.T.-d kurb vaadata. Me ei teadnud veel, et E.T. ainuke soov siin maailmas oli meid õnnelikuks teha ja ta ei tahtnud oma uut elu mingil tingimusel kaotada.

Nii õppis E.T. kõike esimese käsu peale. Talle tuli öelda õpetussõnu vaid korra ja ta ei teinud seda enam mitte kunagi uuesti. Teisel päeval kakas ta küll tuppa, aga kui ta selle eest pahandada sai, ei juhtunud seda enam kunagi. Toon teile selle õnnetu varjupaiga juurtega koera kohta näite. Ma kaotasin aastaid tagasi koduvõtme ja ei saanud tuppa sisse peaaegu 17 tundi. Kui ma lõpuks ukse lahti sain, istus E.T. koridori ukse taga silmad punnis. Tal oli hirmus häda parki pissile minna, aga kuna ta ei unustanud mitte kunagi oma esimest pahandust, mille eest ta riielda sai, ei teinud ta ühtegi pissit ega kakat tuppa mitte kunagi.

Varjupaiga loom mäletab alati seda, kust ta tuleb, ning tal on elu lõpuni tunne, et ta võib midagi valesti tehes iga hetk oma õnnelikust kodust ilma jääda. Mis siis, et E.T. elas meiega koos viis aastat, tänas ta meid iga jumala kord pargiskäigu eest justkui oleks see tema esimene.

Nüüd peab E.T. õnnelikku pensionipõlve Eestis koos minu emaga.

Tormi on teine väike tegelane, kellest ma tahaksin teile täna rääkida. Ta oli umbes üheksakuune, kui ma ta eelmisel aastal siit Pilari lähistel tänavalt leidsin. Tormi oli nii kõhn, et ta ribid paistsid kaugele maanteele, kus ma otsustasin auto kinni pidada ja teda vaatama minna. Nälginud kutsikas otsis parasjagu tee ääres toidupalukesi, kui ma talle lähemale astusin. Tema hirm inimese ees oli suur, aga kuidagi õnnestus mul ta sülle võtta ja autosse panna. Tormi oli täis kirpe ja usse, millest lahti saamine võttis nädalaid.

Aga nii nagu E.T., õppis ka Tormi kõike käigu pealt ja pärast esimesi õpetussõnu. Tema rõõm uue kodu ja teda armastavate inimeste üle oli nii suur, et ta ei tahtnud et miski seda rikuks ja ta tagasi tänavale saadetakse.

Tormi elas talvel koos hobusetreener Martiniga, kelle juures ta sai lõputult joosta, süüa ja päikese käes mõnuleda.

Ometi ei unustanud ta suures farmis elades mind. Kui ma Argentinasse jõudes talle Trenque Lauqenisse järele läksin, hakkas ta suurest rõõmust peaaegu nutma. Ma ei ole kunagi varem koera silmades näinud pisaraid - aga tema väikesed pilusilmad olid täis vett. Tormi tänulikkus ja rõõm mind näha on miski, mida ma ei unusta mitte kunagi.

Nii ei luba mu süda kunagi osta kallist tõukoera, sest ma tean, kui suurt rõõmu pakub kodu andmine loomale, kellel seda pole. Võibolla leian ma suursuguse hurda kunagi varjupaigast ja nii saan ma ühendada kaks ühega - omada koera, kellest ma olen unistanud, aga anda talle ka kodu. Osta kallis kutsikas ja jätta kasvõi üksainus koer ilma koduta, ei laseks mul pärast E.T. ja Tormi omamist enam elada. Nähes nende rõõmu on võimatu hüljatud loomi mitte aidata.

Kallid inimesed, ärge kartke varjupaiga loomi! Kuigi nad tunduvad esmapilgul tihti hirmutavad ja vahel lausa metsikud, kardavad nad tegelikult inimest palju rohkem kui meie neid. Oma kogemuse põhjal võin ma teile kinnitada, et varjupaiga loom muutub väiksematki armastust tundes maailma kõige lojaalsemaks ning truumaks sõbraks ja ei unusta teie heategu mitte kunagi.

Au Justin Timberlake‘ile ning teistele Hollywoodi ja Eesti staaridele, kes on andnud varjupaigast leitud loomale elu ning kelle üle on nad sama uhked kui mõni maailma kalleima tõukoera üle.

Eelmisel nädalal kirjutas Argentina ajaleht La Nacion loo sellest, kuidas Wall Street majandusanalüütikute sõnul on Argentina Ladina-Ameerika üks ebausaldusväärsemaid riike. USA analüütikute sõnul ei usalda välisinvestorid Argentinat eelkõige seetõttu, et siinsed ametnikud ei edasta maailmale oma finantsolukorrast õigeid ja adekvaatseid numbreid. Niikaua kui ei suuda Argentina aga maailma majandusturul näidata reaalset arengut ja tausta- ei usalda välisinvestor siia ka oma raha.

Argentinas vohab propaganda, mille suurimaks eestvedajaks on president Cristina Kirchner. Ma olen oma varasemates blogides märkinud, et argentinod armastavad teda hellitavalt kutsuda La Reina de Botox ehk Botoxi kuningannaks.

(Reuters/Scanpix)

President Kirchner aga ei armasta mitte ainuüksi kalleid ilukirurgilisi süste ja disanierrõivaid vaid harrastab hommikuti pealinna äärelinnast tööle sõita helikopteriga. Oma varandust ei hoia presidedniproua mitte oma kodumaal, mida ta oma rahvale ja maailmale iga päev haibib ja eeskujuks toob, vaid hoiab seda nii nagu paljud teised maailma korrumpeerunud juhid - Sveitsis.

Kuigi USA majandusanalüütikute sõnul edastab Argentina ebaadekvaatseid majandusaruanded, andis proua Kirchner sellele väitele kiire vastulöögi. Tema sõnul pole Wall Street analüütikute jutul põhja ning Argentina on endiselt kogu maailmale oma edukuses hoopiski eeskujuks.

Wall Street firma Moody aga peab Ladina-Ameerika riikidest Argentinast ebausaldusväärsemaks vaid Ecuadori.

Argentiinlased jagunevad siinkohal kahte lehte. Vaesed armastavad endiselt president Kirchnerit ning usuvad iga tema öeldud sõna. Rikkam kiht on oma riigi arengule alla andmas ning usub, et Argentinas ei muutu midagi paremaks seni kuni riiki valitakse juhtima ausad kodanikud. Viimast pole juhtunud kohalike sõnul viimase viiekümne aasta jooksul.

President Kirchneri võlu on aga lihtne ning see seisneb selles, et ta kasutab vaesema kihi hääli oma poliitilisteks võitudeks. Eelmised valmised võitis ta näiteks sellega, et ta lubas oma rahval tasuta televiisorist jalgapalli vaadata. Kirjaoskamatutele argentinalstele läheb siin vähe korda miski muu kui jalgpall ja loomulikult võitis Kirchner sellega miljonite südamed. Haritum kiht, kes sellest idiootsest valmiskampaaniast läbi nägid ei olnud aga suutelised midagi muutma- suure osa häältest moodustavad argentinas vaesed ning neid numbreid on võimatu haritumal kihil üle trumbata.

Oktoobris on Argentinas toimumas uued valimised. Sellest annavad kõige paremini märku valmisplakatid, mis vaatavad vastu iga nurga ja maja seina peal. Kirchneri rivaale näeb nendel reklaamidel muide haruharva. Kirchneri käes on riigirahad ja ohjad ning tema kampaania kostab seetõttu kaugemale kui teiste poliitikute oma.

Kohalike argentiinlaste sõnul maksab Kirchner tihti maapiirkondades elavatele inimestele raha, et tulla pealinna tänavatele protestima presidendiproua loodud eesmärgil. Busside viisi saabuv rahvas marsib tänavatel ning karjub paberile ettekirjutatud sõnul. Hiljem jõuab massiline protest televisiooni, kust see kantakse üle uudisena. President Kirchneri juhtimistiilis on palju ühist Nõukogude aegse Venemaaga. Ka siinsete ajalehtede tõsiseltvõetavus on suure küsimärgi all.

„Kõige kummalisem on aga see, et argentinlane armastab poliitikuid kes on meie riigi tagant varastanud," kurtis mulle argentinalsest sõber Joaquin Villegas.

Tema sõnul laristas Eva (Evita) Peroni riigirahasid, kordagi oma rahvale mõtlemata. Kui Evita elas, olid paljud argentiinlased tema peale tigedad. Kui Evita suri, tehti temast pühak.

Jouaquini sõnul on ajalugu kordumas. Eelmisel talvel suri president Kirchneri abikaasa Nestor, keda süüdistati miljonite dollarite riisumises riigi tagant. Argentiinlased pidasid Nestorit vanakuradiks Cristina selja taga ning süüdistasid teda riigi allakäigus. Vaid kümme kuud pärast Nestori surma tahavad argentiinlased Joaquini sõnul aga teha ka Nestorist pühakut. Rahvas nutab nüüd Cristina kahepalgelise abikaasa järele krododillipisaraid.

Joaquin ei mõista, mis toimub tema kaasmaalaste peades. „Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see kõik meie riigis juhtub. Kuidas me unustame kõik halva, mille need inimesed on korda saatnud!" imestas ta.

Cristina Kirchner aga jätkab oma võidukat presidendikampaaniat ning võidab paljude argentinalste sõnul ilmselt pika puuga ka sel kuul toimuvad presidendivalmised.

Kummaline on näha vaese linnaosa tänaval suuri plakateid President Cristinast (argentiinlased kutsuvad oma juhti nimelt eesnimepidi), kelle kõrvades ja sõrmes helgivad suuremad teemantid kui briti kuninganna kroonil. Ja millise jumaldava pilguga vaatab seda plakatit määrdunud näo ja paljaste jalgadega argentiina puruvaesest perest pärit laps. Milline imetlusväärsus peitub naises, kes viib oma riiki iga päevaga rohkem alla mitte ainult oma rahva vaid kogu maailma silmis.

(AP/Scanpix)

Pärast Cristina surma saab aga ka temast kindlasti pühak ja temast tehakse filme ning luuakse muusikale.

Septembri alguses Inglismaal olles üllatas mind, et vaid paar päeva pärast esimest koolipäeva ilmusid take away kohvitopsidele jõuluvana näod.

Istusin parasjagu oma Londoni kodu lähedal asuvas Costa kohvikus ja vaatasin aknast mööduvaid koolivormides lapsi.

Kas tõesti on juba september, mõtlesin isekesis ja lasin siis kiire pilgu üle laual seisvast punasest papist kohvitopsist, millel ilutses jõuluvana lai naeratav nägu.

Hommikuti on inimene ikka unine ja sellepärast olin ma hetkeks segaduses. Olles sel sügisel esimest korda märganud koolilapsi ja jõulureklaami ühel ja samal ajal, ei viinud mõistus neid kahte kohe kokku. Sekund hiljem ma muidugi ärritusin ja mõtlesin, et mille kuradi pärast hakkavad jõulud igal aastal varem. Eriti suures linnas nagu London on pühade haip väsitav ning detsembriks on mul tavaliselt jõuludest täiesti villand saanud. Sel aastal algasid jõulud aga eriti vara...

Okei, lihtinimesena võiks ju pühade haibi koha peal nüüd pikemalt peatuda ja viriseda ning rääkida sellest, kuidas varasügisel alanud reklaamkampaaniad rikuvad detsembriks igasuguse püha tunde. Kuidas jõuluostudel on jeesuslapsukesega vähe ühist ning miks tänapäeva kapitalism muudab kõike rahaks...

Kuigi kõik ülalpool öeldu on samuti õige, olen ma sel aastal pühade haibi poolt. Miks? Sest tänavused jõulud aitavad ehk maailma majanduslangusel pisutki tõusta.

Jõulud on ka aeg, mil paljud ettevõtted ja ärid teenivad ligi poole oma aastasest sissetulekust. Londoni kaubamajad nagu Harrods, Selfridges või Harvey Nichols teevad selleks hooajaks eeltööd juba kevadel. Jõuluostud moodustavad suure osa jaemüügi tulust ning pühadest ei ela mitte ainult suurettevõtjaid vaid kõige suurem abi on neist väikeettevõtjatele, kes hetke majandusseisus vaevu elus püsivad. Kuna maailma rahalist seisu valitseb hetkel täielik kaos, on tänavused pühad mingisugusekski stabiilsuseks hädavajalikud.

Inglise naela madal kurss on suurepärane näide sellest, millises raskuses vaevleb hetkel Suurbritannia. Kui jänkid on nende raskustega silmitsi seisnud juba viimased kolm aastat, siis minu meelest on sügavaim languspunkt Inglismaad ja Londonit tõeliselt tabanud alles tänavu suvel ja sügisel. Paljud briti ettevõtjad on enne talve hakku lausa paanikas.

Paar tuttavat briti investorit, kes mängivad ka muuhulgas polo, teatasid mulle möödunud suve hakul, et Suurbritannia börsiturg on nii riskantne, et nad on otsustanud kuni jaanuarini oma raha mitte liigutada-paigutada. Jaanuar toob nende sõnul ehk uusi tuuli ja jõulupühad suudavad stimuleerida maailmaturgu.

Kummaline on siin Argentinas jälgida ülemaailmseid uudiseid majanduskriisist, samal ajal kui paljud argentinlased ei ole sellest kriisist justkui kuulnudki. Argentinlaste sõnul on nende majandus kasvavas järgus ning USA ja teiste Euroopa riikide majanduslangus neid ei puuduta. Majanduskriisist räägivad siinsed ajalehed haruharva ning sedagi põhiliselt Euroopa kontektsis, justkui jääksid need mured neist kaugele.

Võib-olla sellepärast pole Argentinas veel alanud ka jõuluhaip ja ainsad reklaamplakatid, mille najal loodavad siinsed väikeettevõtjad- kohvikud, restoranid ja rõivatootjad tulu teenida, on 16. oktoobril saabuv Emadepäev.

Kuigi ma kannatan juba nädal aega palaviku ja köhahoogude käes, otsustasin ma siiski eelmisel nädalavahetusel koos Adamiga tuhandete kilomeetrite kaugusele uusi polo hobuseid otsima minna.

Pühapäeval toimus Buenos Airesest umbes 600 km kaugusel asuvas kohas, Tres Lomas, üritus nimega Doma - populaarne Argentina hobuste võistlus/võidusõit, mille kiireim osaleja teenib oma omanikule kopsaka võidusumma.

Nagu ma paaris varasemas blogis olen märkinud, on Argentina mehe suurim uhkus tema hobune. Perekonnal ei pruugi olla piisavalt raha, et osta endale auto või maja, ometi on neil alati raha, et soetada endale hobune või kaks.

Maapiirkondades ringi sõites on mul tihti tunne justkui oleksin ma mõnes muinasjutus - kauguses laiuvad põllud, millel jooksevad ringi sajad hobused tundub lihtsalt ebamaine.

Euroopas on hobuse pidamine kallis. Siin Argentinas aga sööb hobu muru iga tagasihoidliku maja ees, või on nad hoopiski lõunasöögile seotud mõne teeäärse kraavi või perve peale.

Doma ei ole uhke hobuste võidusõit, kus kohale tulnud auditoorium kannab kõrgeid kübaraid. Doma on üritus, millest võivad osa võtta kõik ning mis kuulub siinsesse kultuuri nagu mate tee.

Sõites sadu kilomeetreid läbi tasase tühermaa, aegajalt möödudes mõnest väiksemast linnast ja külast, jõudsime me pärast viietunnist teekonda tagasihoidliku metsasaluni, mille liivane kitsas tee viis meid parklasse, kus seisid külg külje kõrval nii autod, hobusevankrid kui treilerid. Kell oli kaheksa pühapäeva hommikul ja kui kogu varahommikuse sõidu vältel olime me vaevu näinud ühtegi autot ja inimest, oli see metsaalune järsku ülerahvastatud.

Külm kevadine tuul keerutas pargi kõrval asuval väljakul (mis oli kuiv mullane põld) üles tolmu. Suurtest kõlaritest, mis olid paigutatud jalgpalliplatsi suuruse väljaku kõrvale, kostus aegajalt sportlikku hispaania keelset kära.

Meie saabumise hetkeks oli võistlus juba alanud ja ka mina jälgisin nüüd läbi platsi ümber turvalisuse otstarbeks tõmmatud traataia nelja hobust, kes jooksid paralleelselt üle platsi, peatusid siis väljaku lõpus meeletul kiirusel, keerasid end välguna ümber ning ratsutasid platsi teise otsa tehes sikk-sakk pöörde iga väljakule püstitatud tünni juures. Kui hobune ajas kasvõi ühe tünnidest ümber, oli omanik automaatselt võistluselt väljas.

Kuigi hobused võistlesid nelja kaupa, võitis sõidu see, kes suutis ülesande läbida kõige kiirema ajaga. Selle Doma võidusummaks oli pühapäeval 25 000 peesot (umbes 6000 dollarit), mida iga kohale sõitnud hobuseomanik lootis kogu hingest koju viia. See on muide summa, mis ületab keskmise argentinalse aastapalga.

Võistlust olid tulnud vaatama sajad perekonnad koos lastega. Parki olid üles seatud toidutelgid ja kioskid ning võistluse vaheajal mängis valju muusika, mille saatel rahvas tantsis ja laulis.

Kõige liigutavam kogemus oli aga minu jaoks seista finishijoone kõrval ning vaadata sadu erinevaid hobuseid ning nende uhke pilguga ratsanikke, kes olid riietunud nagu pidupäeval peas värvilised baretid, kaabud, jalas kõrged kontsaga saapad, puusal hõbedased noad.

Kuigi võistlus toimus tolmusel ja mullasel põllul ning sellel puudus polo hobust ümbritsev glamuur, näitab see üritus Adami sõnul looma võimeid hästi. Enamus selle Doma võistlejatest olid noored, kuni kolmeaastased hobused, kes näitasid nii kiirust kui polomängus vaja minevat oskust peatuda ning kiirelt pöörata.

Argentinlsed armastavad oma hobuseid väga, ometi pole siin looma, keda nad ei oleks valmis maha müüma. Hobused on iga siinse pere au ja uhkus ning tihti on hobune nende argentinalse ainsaks loteriipiletiks parema elu heaks - võimalus läbi Doma taoliste võistluste paremat raha teenida.