Euroopas on millegipärast kombeks arvata, et Ladina-Ameerika on sama odav kui India või Tai. Et kõige enam läheb neid riike külastades maksma lennupilet sihtkohta ning kohapealsed kulud on Euroopaga võrreldes meeletult väikesed.

Kuigi minul möödub Argentinas juba kolmas talv, on mul siia saabudes alati tunne justkui kehtiksid siin iga kord uued reeglid. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas argentinlased suudavad siinset hinnatõusu arvestades ellu jääda.

Meie saabumisepäevast alates korrutab iga kohalik, et viimase kaheksa kuuga on inflatsioon tõstnud hindasid ligi 20%. Kohati on mul tunne, et hinnatõus on olnud veelgi kõrgem.

Kui eelmisel aastal rentisime me autot umbes 800 dollariga kuus, siis sel aastal tuleb kõige tagasihoidlikuma auto eest kuus välja käia vähemalt 1200 dollarit.

Toidupoes osteldes tabas mind veelgi suurem üllatus. Keskmise toidukorvi eest tuleb nüüd välja käia sama suur summa kui Londoni Waitrose poeketis, kus ma tavaliselt Inglismaal olles shoppan – umbes viiskümmend naela.

Toon teile veel ühe ilmeka näite. Kahe kohvi ja saiakese eest maksime me Buenos Airese lennujaamas 70 peesot ehk umbes 16 dollarit. Nii kallist kohvi ei paku muide ükski Londoni ega New Yorgi restoran. Kusjuures kordan veelkord, et tegu oli lennujaama urkaga, kus me ootasime viis minutit autojuhti.

Tegelikult ei häirigi mind kõige enam hinnad vaid pigem see, et argentinlased püüavad alati välismaalasi ja turiste lüpsta. Pidev tingimine, mis kuulub siinsete kommete juurde, on väsitav. Täna hommikul otsisime me näiteks talli väikest aiakäru, mille hind varieerus kolme poe vahel sadades peesodes. Esimene pood pakkus aiakäru 1600 peesoga (umbes 390 dollarit?!?!), teine 500 ning kolmas 250 peesoga. Välismaalselt lihtsalt küsitakse utoopilisi summasid.

Meie siinse elamispaiga organiseerimist alusatsin ma juba Suurbritannias olles. Eelmised kaks aastat oleme me peatunud Pilar linnas Martindale elamurajoonis ning seetõttu tundus see kodune valik ka selleks talveks.

Kinnisvaramaakler saatis nii nagu tavaliselt emaili kaudu pildid ja hinnad ning me jõudsime kokkuleppele maja rendis hinnaga 2200 dollarit kuus. (Sellele lisanduvad muidugi veel igasugused kohustulikud maksud nagu aednik, basseini hooldaja ja teenija- kes tulevad majagaga automaatselt kaasa ning lisavad igakuistele väljaminekutele veel vähemalt paar tuhat dollarit. Kusjuures seda kõike märgivad argentinalsed viimasena...justkui oleks see normaalne, et majaga kaasneb kolm töölist ning nende palgad ja toit.)

Kui me eelmisel kolmapäeval Argentinasse saabusime ja Martindale linnakusse broneeritud maja juurde suundusime, sai meile teatavaks veel üks Argentina moodi üllatus.

Maakler teatas meiega kohtudes aga, et maja hinnaks ei ole enam 2200 vaid hoopiski 4500 dollarit kuus, pluss loomulikult kõikvõimalikud maksud, teenija ja aedniku palgad jne.

See on situatsioon, mille üle kurdab sel aastal iga siia saabunud välismaalane. Hetkel kui argentinalsed näevad, et neil on võimalus küsida suuremat summat, nad seda ka teevad.

Ka meie olime suht nurka surutud seisus. Olles arvestanud selle konkreetse majaga ei jäänud meil uuest hinnast keeldudes muud üle kui minna hotelli.

Nädal aega paaniliselt elamispinda otsides, tuli selliseid situatsioone ette veel kümneid. Veebilehel on maja rendihinnaks märgitud 2000-3000 dollarit ning kohale minnes muutub hind 5000 dollariks. Kusjuures oluline on veel märkida, et argentinalsed nõuavad elamu rentimisel kogu raha sulas ette (ja mitte peesodes vaid dollarites ikka).

Lisaks veel kinnisvaramaakleri 10%, mida ka nemad kohe pärast tehingu alla kirjutamist lauale nõuavad.

Kuna meie plaan on siin olla kogu polo hooaja, keskeltläbi kolm kuud, tuli meil maksta sularahas ette nii rendiauto kui maja eest tuhandeid dollareid. Peesosid argentinalsed teatavasti nii suurte tehingute puhul ei aktsepteeri ning tavaliselt saabub iga polo mängija siia nagu gängster –kohver sularaha täis.

Igasuguseid pangatehinguid väldivad argentinlased lihtsalt põhjusel- nende pealt tuleb maksta makse.

Nii suuri summasid välja käies, muutun mina isiklikult aga väga närviliseks. Lisaks ajab mu juuksekarvad püsti fakt, et iga argentinalne arvutab peesosid dollariteks erineva kursi järgi. Kuigi ametlikult võrdub üks dollar umbes 4,2 peesoga, on kohalike sõnul mustal turul dollari väärtus kõrgem ning dollari õigeks väärtuseks on sularahas arveldades 4,4 peesot.

Nähes iga päev massiliselt vaeseid ja väga vaeseid inimesi, tekib mul pidevalt küsimus, kuidas inimesed siin dollariteparadiisis üldse hakkama saavad. Keskmine palk, mida me maksame oma tallimehele ning koduabilisele on 2000 peesot ehk vähem kui 500 dollarit kuus.

Möödunud nädalavahetusel sõitsime Trenque Lauqenisse, kus talvitusid meie siinsed hobused. Trenque on piirkond, mis asub pealinnast Buenos Airesest umbes 400 kilomeetri kaugusel ning on üks minu lemmik sihtkohti Argentinas.

Buenos Aires ja selle ümbrus on võrreldes Trenque Lauqeniga räpane ning kuigi pealinna nimi tähendab tõlkes puhast õhku, on see üks heitgaaside rohkemaid linnu, mida ma külastanud olen.

Autoga sõites on pea võimatu aknaid lahti hoida - iga teine sõiduk sinu kõrval tossab või suitseb nii, et see võtab vahel lausa hinge kinni. Kuigi Argentinas on rohkelt uusi autosid, on siin veelgi rohkem sõidukeid mida USAs või Euroopas ei lubataks mitte kunagi teedele. Need on päevi näinud ja suitsevad vahel nii suure fungiga, et mul on tunne et mõni neist kohe plahvatab.

Võrreldes Buenos Airese ja Pilari linnakuga on Trenque rahulik ning sealsetel teedel liigub kordades vähem tossavaid autosid. See on muide ka koht, kus peatus talvel (Euroopa suvel) minu koer Tormi, kes elas meie äraoleku ajal hobustreener Martin Campello farmis.

Teekond Trenquesse oli aga nagu alati katsumusterohke. Lisaks sellele, et kiirmaanteel laiutavad sügavad augud, on argentinode sõidustiil muutunud viimase poole aastaga veelgi hullumeelsemaks kui varem. Ja hullumeelsed pole mitte tossavate vanade autode omanikud, vaid need kellel on tagumiku all ikka see kõikse uuem ja kiirem auto.

Nagu ma eelmisel aastal märkisin, võidavad siinsetel teedel need, kellel on kõige kiirem sõiduriist. Ohtlikuks teevad olukorra just need juhid, kes arvavad, et neil on õigus teistest mööduda ükskõik mis ajal ja ükskõik mis kiirusel, tekitades auklikel teedel õudsaid situatsioone. Igasugused kiiruspiirangud ja reeglid siinses liikluses puuduvad ning lisaks sellele hirmutavad mind iga kümne kilomeetri raadiuses tee äärde üles pandud ristid ja lilled, mis märgistavad kellegi surma ja autoavariid.

Lisaks hullumeelsele liiklusele, tegutseb Argentina teedel ka hullumeelne politsei.

Selle eest, et meie autol ei olnud sisse lülitatud tuled, nõudis viiekümnendates aastates sinises mundris härra meilt silmagi pilgutamata tuhat pesot altkäemaksu (umbes 238 dollarit).

Ilma koha peal sularaha maksmata pidi tema sõnul trahv olema neli tuhat pesot (952 dollarit).

Uskumatu lugu, mille vastu on suht raske keset kiirmaanteed võidelda. Kui siinse politseiga hakata õigust taga nõudma, sõidab kohale veel kümme uut nägu, kes kõik oma osa nõuavad. Kinni peatatud välismaalane on nagu rasvane saak, millest iga kohalik tahab saada tükikest.

Nii ei jäänud meil pärast pikka arutelu politseihärraga (kes vehkis kätega ja vuristas lakkamatult hispaania keelseid sõnu) muud üle kui pakkuda talle poolt nõutud summast. (Pidev tingimine käib siin absoluutselt kõige üle).

Politseinik palus sulararaha panna oma auto roolipoolsele eestistmele samal ajal kui ta ise, seljaga meie poole, tõsise pilguga liiklust jälgis?!?! Welcome to Argentina! :-)

Saabumine Trenque Lauqenisse oli kodusem kui kunagi varem. Mul võimatu kirjeldada tunnet, mis mind halvas, kui ma nägin Tormit, kes on kaheksa kuuga kasvanud kolm korda suuremaks, kui ta oli siis, kui ma ta eelmisel talvel siinselt tänavalt leidsin ja ta koju tõin.

Meie kaheksa hobust, kes sõidavad Pilar piirkonda polo mängima neljapäeval, tundusid samuti olevat omajagu kosunud.

Olles saabunud eelmisel nädalal Londonist, oli harjumatu aga tore istuda laupäeva õhtul lõkke ääres, mille kohal küpsetati tervet lammast. Siinset asadot (grillimist) on võimatu kuskil mujal maailmas järgi teha, see on nii omapärane ja omamoeline.

Mahlane lammas, mis oli madala kuuma tule kohale pandud diagonaalselt, spetsiaalsel alusel ning traatidega kinnitatud, võeti tulelt maha siis kui see tilkus rasva. Martin lõikas terava suure noaga lõkkelt tulnud liha, pani selle suure valge pehme saia vahele ning ulatas siis lõkke ümber istunud sõpradele.

Värvilistes barettides ja vanaaegsetes põlvikutes mehed limpsisid mahlase liha kõrvale kohalikku Quilmes õlut ning arutlesid lõputult hobuste üle- argentinalste üks suurimaid kirgesid.

Pühapäeval olime me kutsutud hobustreener Martini poja Juani sünnipäevapeole, kuhu oli kogunenud terve nende suguvõsa (vähemalt sada inimest).

Argentina traditsioonide üks olulisemaid lülisid on perekond ning kokkukuuluvustunne. Siinses ühiskonnas on normaalne lävida igapäevaselt kõikide oma sugulastega. Pole vahet kui rikas või vaene on perekond- sünnipäevale või olulisele tähtpäevale kutsutakse kohale kõik! Vardasse aetakse veel üks lammas ja siga ning hoolimata tagasihoidlikust majast ning tingimustest käib pidu täies hoos.

Pilar, kus meie peatume, on Trenque Lauqeniga võrreldes nagu öö ja päev. Siin püüab igaüks näidata, kellel on rohkem. Trenques toimib elu, kus õnn ei peitu ainult rahas. Trenques asub tõeline Argentina.

Nagu ma eelmises blogipostituses märkisin, on viimane nädal olnud lihtsalt ebamaiselt hullumeelne. Lisaks sellele, et pidin eelmisel nädalavahetusel peaaegu ära surema, on pea iga uus päev toonud minu ellu uue katsumuse. 

Teisipäeva pärastlõunal pidime me kõigi eelduste kohaselt sõitma Argentinasse. Kuna lend toimus pärast viit õhtul, oli mul võimalik päevasel ajal veel Londonis asju ajada; püüdsin korda saada oma internetipanga ja samal päeval rentisin ma Prantsusmaalt pärit abielupaarile välja ka oma Londoni korteri. 

Lennujaama jõudsin ma muidugi mulle omaselt mitte just kõige varem, vaid kell 15.30. Armastan reisimist, aga vihkan lendamist ja pakkimist. See kõik teeb mu ülearu närviliseks ning kõige enam härib mind fakt, et pea alati läheb mul lennusõitude ajal midagi kaduma. Kohvrid, kotid, arvutid, passid... Ahh... See kõik on lihtsalt jube!

Suurte kohvritega Gatwicki lennujaama sisenedes lasin ma siiski kuuldavale sügava ohke ja mõtlesin isekeskis, et lõpuks ometi olen ma suutnud kõik vajalikud asjad Londonis lõpetada ning saan rahulikult ära sõita. See kergustunne kestis aga kahjuks vaid hetke. 
Vaid mõni minut pärast seda, kui me olime lennufirma töötajale ulatanud oma passid, teatas ta meile katastroofilise tõe. Esimest korda Argentinasse sõites puudusid meil tagasilennu piletid. See oli meie mõlema otsus, kuna tavaliselt ei tea me kunagi, millal me täpselt Argentinast lahkume. Kõik oleneb Adami tööst ja polomängudest ning sellest, kas need jätkuvad USA ida- või läänerannikul, või sõidame me hoopiski siit otse Adami ema juurde Idaho osariiki. 

Lennujaamas selgus aga, et ilma Argentinast väljuvate piletiteta on meil võimatu Buenos Airesesse sõita. Kuigi Euroopa ja USA kodanikele kehtib Argentinas 90 päevane viisavabadus, tohib Argentinasse turistina siseneda vaid juhul, kui teil on olemas tõestusmaterjal, mis kuupäevadel te Argentinast lahkute. See kõik tuli meile vaid 40 minutit enne meie lennuvärava sulgemist täieliku üllatusena. Meie piletitel ei olnud riigist väljuva lennu kohta mingit märget. Tavaliselt annab iga lennukompanii viisa vajalikkusest rahvusvahelisi pileteid ostest teada või lisab vähemalt vajaliku lingi.

Õnneks suudab Adam eriolukordades säilitada rahu - mitte nii nagu mina, kes ma lennujaamas pisarates kohvri peale istusin, kahe käega peast kinni hoidsin ning mõtlesin, et sellega on meie reisiplaanidel kriips peal.

Neiu laua taga muutis mind veelgi närvilisemaks, korrates nagu katkine grammofon: "Kui teil pole piletit, millega Argentinast lahkuda, on teil võimatu lennuki peale saada!" Adam suutis selle kõige juures siiski veel varuplaanile mõelda ning jooksis lennujaama tasulise arvuti juurde. Vaid 20 minutit enne lennuvärava sulgemist ostis ta meile kaks piletit Argentinast Uruguaysse. Viimane asub Buenos Airesest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. 
Vaid viis minutit enne väravate sulgemist printis ta needsamad Uruguay piletid lennujaama arvuti kaudu välja ning esitas need neiule, kelle sõnul ei olnud meil lootustki Argentiansse pääseda. Brünett noor daam haaras Adami ulatatud paberi, silmitses seda hetke ning helistas siis oma ülemusele. Voila! Uruguay piletite alusel oli meil võimalik viimasel hetkel Buenos Airese lennule pääseda.

Aga kujutage nüüd ette, et see kõik toimub teiega viimasel hetkel. Milline närvipinge ja paanika selle kõigega kaasneb. Vaid üle noatera suutsime me õigele lennule pääseda ning me ei kaotanud tuhandeid naelu maksnud pileteid. 

Järgmises blogis juba seiklustest Argentinas! Ja neid ei ole vähe! 

Ma ei teagi kohe, kust otsast oma tänast blogi alustada. Viimase viie päeva jooksul on juhtunud lihtsalt nii palju. Kogu selle virrvarri juures on tore ainult see, et ma jõudsin täna varahommikul päikselisse Argentinasse.

Eelmisel reedel lubasin ma suure suuga minna Londoni moenädalaga seoses kuulsaid šõusid vaatama. Nädalavahetusel ei jõudnud ma aga kahjuks voodist kaugemale.

Reede hilisõhtul kui ma olin lõpetanud oma reisikompsude pakkimise, oli plaan teha paar drinki sõpradega Londoni ööklubis Maddox. Terve nädala olin ma Argentina reisi pärast närvis olnud, koristanud, arveid maksnud ja muid otsi kokku tõmmanud. Eelmisel nädalal müüsime Adamiga maha ka kaks meie polo-poni, Marina ja Dada, ning ka hobuste reisi korraldamine nende uue omaniku juurde Hollandisse võttis omajagu aega ja energiat.

Kui ma pisut pärast südaööd Maddoxi-nimelisse klubisse jõudsin, olid sõbrad juba täies pidutsemishoos. Väikese VIP ruumi laual seisis suur pudel Veuve Cliquot' šampanjat, pudel Grey Goose viina ja suur klaasist pudel jõhvikamahla. Mekkisin natuke šampanjat, siis klaasikese viina mahlaga ja tundsin end hetkeks isegi hästi. Sõpradel olid käed õhus ning klubis käis tants ja trall.

Korraga hakkas mul aga silmade ees virvendama ja ma jooksin klubi WC poole. Istusin külma kivipõranda peale maha ja mõtlesin hirmunult, mis saab siis, kui ma siin ära minestan - seina taga mürtsuv tümps kajamas. Olles üleni kaetud külma higiga, tuli peale surmahirm.

Tekstisin käte värinal Adamile, kes tuli mulle tualettruumi järele ning aitas mu taksosse. Mis minuga ometi toimub? Ma olin enne peole minekut korralikult söönud ja sellist reaktsiooni alkoholile ei osanud ma kohe kuidagi oodata.

Koju jõudes sain vaevu tuppa kui ma järeleandmatult oksendama hakkasin. Istusin vannitoapõrandal vist tunde. Oksendades möödus terve minu nädalavahetus. Kui esimese hooga olin ma arvanud, et äkki reageeris mu organism alkoholile kummaliselt, siis nüüd viis päeva hiljem olen ma veendunud, et ma haarasin klubis kellegile teisele mõeldud joogi ning ma jõin sisse mõne narkootikumi. Ma ei räägi siinkohal pohmellist vaid mürgistusest, mis kogu mu keha halvas.

Ka mina olen lugenud hirmuäratavaid lugusid sellest, kuidas tüdrukuid on ööklubis üritatud korgijookidega uimastada. Paljud Hollywoodi staarid on meedias märkinud, et nad ei lähe kunagi pidutsema ilma kodust kaasa võetud veepudelita. Kuni reedeni tundus see kõik ülespuhutud liialdusena.

Kui ma oma seisundist Maddoxi klubisse kogunenud sõpradele rääkisin, olin nad esialgu solvunud. Alles paar päeva hiljem tuli välja, et ka üks teine meie seltskonda kuulunud tüdruk oli tundnud end järgmisel hommikul erakordselt halvasti.

Sõber Justini sõnul oli tema klaasi täitnud mustanahaline mees, kes meie lauda küll ei kuulnud vaid pidutses kõrvallauas ja püüdis meie lauga ühineda.

Ka esmaspäevani ei suutnud ma ivagi süüa ega voodist tõusta. Isegi lonks vett tuli silmapilkselt välja. Ainus, mis rahustas oli ema soovitatud roheline tee.

Kuigi teisipäeva pärastlõunal tundsin ma end küll pisut tugevamalt ja jõudsin kuidagi lennujaama, ootasid mind seal ees juba uued katsumused. Sellest kõigest aga juba järgmises blogis!

Kõigile tütarlastele ja naistele soovitan ma oma isikliku kogemuse põhjal ööklubisse minnes hoolikalt vaadata, kes teile jooki kallab või kust teie klaas võetakse või tuuakse. Tuleb välja, et ebausaldusväärne ei ole mitte ainult võõra pakutud jook, vaid ka sõprade ringis tuleb oma klaasil hoolikalt silm peal hoida.

Uskumatu, et polohooaeg ongi sel suvel Inglismaal läbi saanud ja ma pakin taas asju Argentina reisiks.

Sõit maailma lõunapoolusele algab teisipäeva pärastlõunal kell viis ning Buenos Airesesse peaksin ma kõigi eelduste kohaselt jõudma kolmapäeva varahommikul.

Kuigi tänavune suvi on olnud erakordselt ilus ja mul on õnnestunud üle pika aja rohkelt aega veeta kodus Eestimaal ning seigelda Montenegros ja Albaanias, ootan ma uue kevade saabumist Argentinas väga.S

õbranna Pilar kirjutas paar päeva tagasi, et sealne ilm on juba varakevadiselt soe ning puudel on näha isegi pungasid. Tavaliselt on Argentina september sarnane Euroopa aprillile - karge aga mitte liialt külm. Nii et kolmapäevast alates toon teile taas uudiseid sealt!

Sügis on elu Londonis käima tõmmanud. Kuna ma saan igapäevaselt pressiteateid nii Suurbritannia kui LA meelelahutussündmuste kohta, siis viimasel ajal on need emailid ja kutsed mu telefoni hakanud lausa ründama. Kui suvel sain ma pressiteateid nädalas paaril korral, siis septembri teisest nädalast saabub neid paarkümmend päevas.

Nädala alguses sain teate Academy of Arts tiimilt, mis informeeris ajakirjanikke, et 26. veebruaril toimuvat 84.ndat Oscarite gaalat hakkab juhtima maailmakuulus koomik Eddie Murphy.

"Eddie on komöödia vallas geenius ja üks andekamaid otseetris esinevaid näitlejaid kogu maailmas," ütles Los Angelesist läkitatud pressiteates Oscari gaala produtsent Brett Ratner.

Ta lubab Murphy juhtimisel erakordset filiauhindade jagamist ja sõud.

"See pakkumine on suur au," võtab ka Murphy ise Academy of Arts tiimi poolt saadetud pressiteates sõna, "Ma loodan, et sõu mida ma juhin on nauditav nii filmifännide jaoks läbi telekaamera kui ka auditooriumi jaoks Kodak teatris."
Eddie Murphy on vaieldamatult üks armastatumaid koomikuid kogu maailmas ning ma jään põnevusega ootama tema juhitud Oscarite gaalat. Briti koomik Ricky Gervais oli eelmisel aastal õhtujuhina vägev, loodan et Murphy suudab vastata samaga.

Eile, neljapäeval, esitles Londoni Oxfordi tänava kaubamajas nimega House of Frasier oma esimest rõivakollektsiooni Robbie Williams. Laulja on disaininud meeste rõivad firmanime all Farrell ning tema talvine kollektsioon on müügil samas kaubamajas. Ma ise ei ole jõudnud veel tema rõivaid minna vaatama, aga loodan et need on sama võimsad kui tema laulud.

Kate Moss esitles eile oma esimest huulepulgakollektsiooni, mille värvid on ta valinud ja miksinud make up firma Rimmel tarvis. Loodan, et supermodelli huulepulgad jõuavad varsti müügile ka Eestis!

Londoni moenädal algab ametlikult täna. Esimesel päeval näitavad oma kollektsioone briti disanerid Paul Costelloe, Caroline Charles, Emilia Wickstead, Türgi disainer Bora Aksu ning paljud teised. Pean ausalt tunnistama, et nende seas on uusi nimesid, kelle loomingust ei tea ma kahjuks midagi. Homme laupäeval esitlevad oma kollektsioone minu jaoks pisut tuntumad nimed nagu Julien Macdonald, Jasper Conran, John Rocha, Jonathan Saunders ja moegeenius Vivienne Westwood.

Homme, laupäeval, avab Londonis moenädala valguses ka oma uue Sloeane Street tänaval asuva poe Itaalia disainer Roberto Cavalli.

Disainerid näitavad oma kollektsioone eri paikades. Enamus neist on valinud väga hinnalised ja tuntud hooned.

Ma loodan, et ma jõuan oma kohvrid täna õhtuks pakitud ning leian enne ärasõitu aega moesõusid nautida. Olen pakkimisega tegelikult üsna jännis ja reis uude riiki teeb mu närviliseks. Kujutage ette, et te peate valima ühte kohvrisse kogu oma järgneva poole aasta garderoobi.

Kohe, kohe on algamas Londoni moenädal ning kindlasti on selle hooaja üks kuumimaid uudiseid selles valdkonnas moekunstnik Tom Fordi naasemine moemaailma.

Tom Ford (Reuters/Scanpix)

Ford tegi teatavasti pärast Gucci peadisaineri kohalt lahkumist moekunstis pausi ning lõi hoopiski omanimelise kosmeetika- ja parfümeeriaäri. Lisaks sellele on ta vahepeal proovinud kätt ka filmialal.

Nüüd on vanameister aga tagasi oma liistude juures ning sel sügisel näeb ilmavalgust üle pika aja Tom Ford nimeline naiste rõivakollektsioon Kevad/Suvi 2012.

Kui tavaliselt näeb meedias pilte suurtest moesõudest kohe kui need on toimunud, siis härra Fordi comeback'i katab saladusteloor.

Nimelt sahistatakse Londoni moeringkondades juba mõnda aega, et Ford näitab oma uut kollektsiooni ainult valitud külalistele ja ülejäänud rahval tuleb oodata järgmise kevadeni. Miks?

Sest odavamad rõivaärid nagu H&M, Zara, Topshop jpt varastavad enamuse oma disainidest just moenädala jooksul.

Kui disainer ja kõrgmoetööstus töötab kollektsiooni kallal kuude kaupa, siis odavamad rõivafirmad kopeerivad enamuse oma toodangust moenädala põhjal ning saadavad kopeeritud ideed Hiinasse, kus kuulsate disainerite tööd/koopiad kiiresti valmis õmmeldakse.

See on ka põhjus, miks Tom Ford ei soovi oma kollektsiooni Londonis ja New Yorkis suuremale avalikkusele näidata ning plaanib kohale kutsuda vaid valitud fotograafid ja ostjad.

Nii näevad odavamad rõivatootjad Fordi kollektsiooni alles kevadel kui see on butiikidesse ja poodidesse jõudnud ning odavamad rõivatootjad on massitootmise ja järgitegemisega hilinenud.

Eelmisel nädalal algas Eesti Loomakaitse Seltsi algatatud kampaania „Suvi läbi. Asjad pakitud. Kõik pereliikmed kaasas?" Tania Selart, kellega ma sain Eestis olles tuttavaks möödunud kevadel, läkitas mulle reedel kampaania kohta ka pressiteate ning palus et ma teeksin loomaarmastjana nende projekti heaks teavitustööd läbi oma blogi.

Pressiteadet lugedes mõtlesin ma esimese hooga, et kas on üldse võimalik et mõni inimene jätab suve -või maakodust lahkudes oma lemmiklooma maha. Tania, armas inimene, aga selgitas et selliseid külmaverelisi ignorante jagub meile Eestisse küllaga ning igal sügisel jäetakse suvekodudesse surema sadu loomi.

Tania sõnul jäävad siis loomi toitma kohalikud elanikud. Need on inimesed, kes tavaliselt Eesti Loomakaitse Seltsile hüljatud loomadest märku annavad.

"Teatavasti on loomade hülgamine kriminaalkorras karistatav, kuid selleks et selts saaks politseile avalduse teha seoses looma hülgamisega on vaja tunnistajaid, kes oleksid valmis politseile infot jagama. Kui üle Eesti kehtiks lemmikloomade kiipimine ja lemmikloomade kiibinumbrite registrisse kandmise kohustus, oleks see kindlasti tõhus samm hülgajate efektiivsemale tabamisel," rääkis Tania, Eesti loomakaitse Seltsi liige, võimalustest olukorda paranada.

Kui ma viis aastat tagasi Londoni koerte varjupaigast E.T. leidsin, meeldis mulle kõige enam see, et varjupaik teeb kõikidele sinna toodud loomadele vajalikud vaktsiinid ning paneb ka kiibi, mis lisatakse üleriigilisse registrisse. Kui loom tuuaksegi Londoni varjupaika kiibita, pannakse kiip varjupaigas just sel põhjusel, et uus omanik tunneks vastutust looma eest ning et loom ei satuks uuesti tänavale.

Aga öelge mulle kallid lugejad, milline inimene on üldse võimeline suvel võetud looma suvilasse maha jätma? Vastik on mõelda, et need tegelased elavad meie ümber ning on meie tuttavad, naabrid või kolleegid.

Looma elu sõltub meist. Perekonda võetud loom, jääb selle liikmeks elu lõpuni. Minu jaoks võrdub sügise saabudes suvekodusse jäetud looma hülgamine samaga kui jätta maha oma rinnalaps. Mõlemad on elavad hinged, kes vajavad meie abi.

BBC näitas hiljuti huvitavat klippi sellest, kuidas kinni võetud britid, kes olid külmavereliselt oma lemmiklooma hüljanud, väitsid, et nad ei suuda looma pidada majanduslikult raskel ajal ning põhjus miks nad looma tänavale ajasid oli see, et neil ei jagunud raha looma toitmiseks. Meedia mõistis selle argumendi muidugi häbiväärseks.

Looma on võimalik ära anda ka inimlikumal viisil. Selle asemel, et viis kassipoega ajada meestesoki sisse ja visata nad kõrvalmaja prügikasti (just nii juhtus sel suvel Eestis) võib neile näiteks otsida uue kodu. Täna hommikulgi lugesin Facebooki kaudu sõbranna Gerda postitust, kuidas ta otsib maha jäetud kassipoegadele kodu Saaremaal. See, et tal endal ei ole võimalik neile kodu pakkuda, ei tähenda veel seda et ta peaks neist tühja pilguga üle astuma.

Niikaua kui meis ei ole inimlikkust loomade vastu, pole meist inimlikkust ka teineteise vastu.

Inimene, kes suudab sügise saabudes suvila ukse kinni lüüa ning kodulooma külma ja nälga surema jätta, on südametu ja harimatu mõrtsukas.

Jõudu Eesti Loomakaitse Seltsile ja kõigile neile, kes on andnud Eesti kodutule loomadele võimaluse ellu jääda ning neile uue kodu leida.

Ma väga loodan, et minu isiklik heategevuslik projekt, millega ma püüan Eesti kodutuid loomi aidata, saab valmis järgmisel suvel.

Kui te teate kedagi, kes on talve saabudes külmavereliselt looma hüljanud, palun võtke ühendust Eesti Loomakaitse Seltsiga. Anname endast kõik, et need inimesed saaksid lõpuks ometi oma tegude eest karistatud. Samuti võite hülgajate kohta infot saata mulle aadressil katrinlust@gmail.com

Teeme üheskoos maailma paremaks.

 

 

Lõpuks ometi on päike Inglismaal pilve tagant välja tulnud. Esimesel koolipäeval oli siin üle 25 kraadi sooja ning kuumalaine kestab ka nädalavahetusel. Hea on üle pika aja maal olla ja suve lõpust viimast võtta.

Juba mitu kuud tekitas minus paanikat üks mu paljudest sünnimärkidest, mis on viimase poole aasta jooksul kasvanud ning pisut kuju muutnud. Õudust lisasid ka suvised lood ajakirjanduses, mis hoiatasid päikese ja nahavähi eest.

Mina ise käisin viimati nahaarsti juures viis aastat tagasi. Juba siis soovitas arst mul rohkete sünnimärkide tõttu päikest vältida ja nõudis, et ma kannaksin isegi rannas õhukest särki. Päike on tõesti ohtlikum kui me arvata oskame!

Kasvav sünnimärk tekitas minus aga iga päevaga üha enam õudust ja samm arsti juurde minna muutus aina raskemaks. Inimlikult kartsin ma kuulda halvimat.

Sel nädalal võtsin ma end kokku ja käisin arsti juures ära. Sellele raskele sammule eelnesid muide paanikahood ja suutmatus ööde kaupa magada.

Kummaline kui vähe me oma igapäevases elus tervisele mõtleme. Kui midagi on aga nihu, muutuvad kõik muud probleemid ebaoluliseks. Just sellistel rasketel hetkedel mõistab inimene, kogu elu alus on meie tervis.

Ma mõtlesin isegi sellele, mis saab siis kui arst teatab mulle halvima ... kuidas ma reageerin ja sellest haigusest võitu saan.

Nüüd tagantjärele olen ma sellele kõigele tänulik. Isegi oma paanikahoogudele ja magamata öödele. Vahel on tarvis tunda hirmu, et oma igapäevased prioriteedid paika panna.

Eile võtsin ma end kokku ja käisin nahaarsti juures ära. Tuli välja, et minuga on kõik korras. Kuni ma oma keha ja sünnimärke päikese eest kaitsen, ei tohiks nendega midagi halba juhtuda.

Kui ma pärastlõunal haiglast välja astusin, olin ma õnnest uimane! "Ma olen terve!" hõiskasin ma iseendale. "See on kõige tähtsam!" Kui pole tervist, pole ka õnne ... ükskõik kui palju raha või kuulsust teid saatmas poleks.

Täna ma tunnen rõõmu kõigest. Ilusast ilmast, maasikatest ja vahukoorest, oma imeilusatest hobustest ja kallistest inimestest minu elus. Täna ma ei mõtle rahast või oma igapäevastest probleemidest ja hirmudest, mis eluga kaasa käivad, vaid tunnen siirast rõõmu elus olemisest. Soovitan teile sama!

Ilusat nädalavahetuse jätku!