Ütlen ausalt, et sügis tundub ükskõik kus maailmanurgas mitte just kõige meeldivam aeg. Ma ise olen liialt emotsionaalne ning võitlen sügisdepressiooniga juba aastaid.

Eesti sügis meenub mulle eriti jubedana. Külmad ja pimedad ööd kustutavad kõik suvise justkui üleöö. Selleks, et elada üle Eesti sügis, peab inimene olema üdini õnnelik ja tugev. Mina vist seal külmas ja pimedas oma tundliku närvikavaga enam hakkama ei saaks ja seepärast jääb mul üle ainult meenutada ilusat kodumaist suve.

Muide, tänavune suvi oli Eestis kümneid kordi ilusam kui Suurbritannias. Sõitsin aprillist kuni augustini vähemalt viis-kuus korda Eesti ja Londoni vahet ning nägin seetõttu kliimavahet oma silmaga. Kui Eestis võtsid inimesed päikest, sadas Londonis peaaegu alati vihma. Ka kohaliku meedia ja ilmajaamade sõnul oli siinne suvi 20 aasta kõige külmem.

Õnneks ei ole karged ilmad tänaseks veel Inglismaale jõudnud ja august on olnud päikselisem kui juuni või juuli.

Kuna eelmine talv oli siin üks külmemaid, räägitakse juba praegu kohalikus medias palju kütte -ja elektrihinnatõusust ning sellest, kuidas madalama sissetulekuga pered külmas talves üldse hakkama saavad. Kuna ma ise olin eelmisel talvel Londonis ainult jõulude ajal, siis ei oska ma ses osas palju kaasa rääkida.
Kohalike sõprade sõnul oli aga tõesti tegu ühe külmema talvega Suurbritannia ajaloos. Võibolla just seepärast räägitakse juba praegu septembri alguses pakase tulekust nii suure hasardiga ning britid püüavad end halvimaks ette valmistada.

Kuigi eestlase jaoks ei tähenda -10 just kõige karmimat pakast, tunnen ma kohalikele sellise külma puhul kaasa. Eestlane teab, kuidas end suure külma eest kaitsta, mida selga ja jalga panna. Samuti on meie majad paremini soojustatud kui siin.

Suurbritannia talved on tavaliselt mahedad ja ei ületa paari miinuskraadi. Just seetõttu ei ole suur osa siinsetest majadest korralikult soojustatud, rääkimata ajast ja arust akendest, mis veel siin paljudel majadel ees on. Lumi viib britid täielikku paanikasse. Sellega kaasneb ka hulk autoavariisid, mis viivad siinsed maanteed kaose äärele. Brittidel lihtsalt puudub kogemus jäistes oludes liiklemiseks ning nende autodel puuduvad ka naelkummid.

Kõige rohkem hämmastavad mind aga sel sügisel briti pensionärid, kes kurdavad oma eluolu üle vaata et rohkem kui nende eakaaslased Eestis.

Paljud neist on mures, et nad ei ela teist nii külma talve enam üle. Küttekulud on tõusnud üle viie protsendi ning paljud vanurid ei ole suutnud eelmisel talvel tekkinud küttearveid (võlgasid) tasuda siiamaani. Statistika sõnul suri eelmisel aastal Inglismaal külma tõttu üle saja vanuri.

Lisaks veel kõik see mis toimub maailma börsiturul. Ma lausa vihkan hommikuseid uudiseid, mis räägivad hinge tõmbamata maailma majanduse kokkulangemisest. Raske on alustada päeva, kui sa juba enne kodust välja astumist oled saanud teada, et mitte miski siin maailmas ei lähe paremaks.

Siinsed hinnad on nii nagu Eestiski suve jooksul ainult tõusnud. Toit, kütus, isegi kohvi ja küpsised. Eelmisel nädalal ostsin kaks karpi ühekordseid kontaktläätsesid, mida ma lühinägelikuna iga päev tarvitan. Kui enne nõuti nende ostmisel silmaarsti juures käiku iga kahe aasta tagant, siis nüüd peab iga klient käima silmaontrollis aastas korra. Kui veel kevadel maksis silmakontroll kohalikus Covent Garden optikapoes 30 naela, siis täna peab silmakontrollis käigu eest välja käima 45 naela. Isegi ühe kuu jagu kontaktläätsesid maksab endise 22 naela asemel nüüd 25 naela.

Selliseid üllatusi olen ma viimase kolme nädala jooksul Londonis kohanud iga nurga peal. Võibolla panen ma seda paremini tähele seetõttu, et ma veetsin suure osa suvest Eestis. Kuigi ega sealgi elu odavam ei ole kui siin.

Ma püüan mitte väga sügavasse sügisdepressiooni sattuda ja mõelda pigem tänavusele suvele mil ma sain Eestis, Soomes, Suurbritannias, Horvaatias, Montenegros ja Albaanias energiat koguda. Suur tänu kõikidele sõpradele, kes minu ilusas suves osalesid.

Ilusat sügist ja esimest koolipäeva kõikidele minu blogi lugejatele!

Need vähesed korrad kui ma olen oma blogis märkinud, et ma kasutan Euroopa sisesteks sõitudeks odavlennufirma Easyjeti või Ryanair teenust, on mind kommentaatorid alandanud ja sõimanud. "Lust on vaene konn, kes ei jõua kallimat lennukipiletit osta."

Eestis on odavlennufirma teenuse kasutamine häbiväärne ja näitab inimese vaesust. Ja vaesus pole Eestis moes, mis siis, et suur osa rahvast elab meie riigis üsna kitsastes tingimustes.
 
Sama põhimõte kehtib kaltsukate puhul. Kes eestlastest julgeks oma kolleegile või sõbrannale tunnistada, et tema uus kleit või kott on pärit sekkarist. Kaltsukate riided on taas üks märk häbiväärsest staatusest nagu vaesus. 
 
Odavlennufirmad ja second hand kauplused ei esinda Lääne inimest mingil moel kui madalaklassilist. Sel nädalal ilmusid briti meedias pildid Horvaatias pidutsevast prints Harryst. Ka kuninglikku perekonda kuuluv Harry oli sõpradega Dubrovnikusse sõitnud Easyjetiga.
 
Rääkimata siinsetest staaridest ja trendiinimestest, kes kiidavad moeajakirjades just kaltsukaid. Briti meedias pole mitte moeiidol see, kes kannab ainult Chaneli ja disainerkaupu...vaid see, kes oskab odava kalliga miksida ja olla eelkõige omamoeline.
 
Eestis pole aga isikupära moes. Meil käib pidevalt võitlus selle üle, kellel on seljas midagi kallimat, mis teised meie ümber automaatselt madalamale verstapostile asetab. Selleks, et olla Eestis in, peab käima riietes mida muu ühiskond aktsepteerib.
 
Majanduskriisi tõttu on saanud kokkuhoid Läänes aga populaarseks. Siin ei näita keegi Easyjeti või Rayanair klientidele näpuga. Meil Eestis on aga kokkuhoid tabu. See, et ma teen vahetevahel oma sõidud Easyjeti pardal, tähendab kommentaatorite meelest selgelt seda, et ma olen madalam kui muru. 
 
Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen rikas. Ma elan Londoni kitsas üürikorteris ja püüan oma eluga siin kallis suurlinnas hakkama saada nagu iga teine. Ma olen eestlane, kes püüab nagu paljud teised oma unistusi siin kaugel teoks teha. Kõik, mille ma olen elus saavutanud on tulnud tööga. Just seetõttu mõtlen ma alati hoolikalt, kuidas iga teenitud penni säästlikumalt kulutada. 
 
Mind need mõnitavad kommentaarid enam ei häiri. Ma olen piisavalt kaua oma blogi kaudu peksukotiks olnud.

Ometi tunnen ma kaasa neile, kes peavad Eesti karmis ühiskonas hakkama saama ja kes satuvad mõnitusobjektiks seetõttu, et neil pole raha. Eriti kahju on mul Eesti noortest, kelle peale rikkamad vanusekaaslased näpuga näitavad.
 
Vaesus ei ole häbi ja kokkuhoid ammugi mitte! 

Kui ma kuu aega tagasi Horvaatiast läbi Soome Eestisse jõudsin, hämmastasid mind Tallinna sadamasse üles riputatud plakatid. Need kutsusid turisti Euroopa Kultuuripealinn 2011 raames lendama, unistama, mängima ja ekslema. Arusaadavalt olid eestikeelsed reklaamid mõeldud just eestlaskonnale.

Esimese hooga mõtlesin, et lendama kuhu? Kas mul soovitatakse Tallinnasse jõudes koheselt siit jalga lasta ning lennata kultuuri nautima Londonisse, New Yorki või Berliini... Kuhu kuradit peaksin ma äsja saabunud turistina Tallinna sadamast lendama.

Mängima on teine sõna, mis mind mööda pikka sadamakoridori kõndides ärritas. Nendes sõnades puudub igasugune informatsioon ja originaalsus.

Kolmas ja ühtlasi ka kõige ebameeldivam reklaamplakat kutsus mind kultuuripealinna raames ekslema. Ma olin enne Tallinnasse saabumist terve öö Helsingis ekselnud ja otsinud hotelli, mille ma olin varasemalt broneerinud. "Ekslema" oli seetõttu viimane sõna, mida ma reisil olles kuulda tahtsin.

"Ekslema" on üldse üks ütlemata ebameeldiv sõna, mis tekitab teadmatuse tunde. Inimene ei saa kunagi heas mõttes ekselda. Ekseldes võin ma saada mõnes vanalinna nurgataguses ka nuga.

Sadama koridori lõppu oli paigutatud must kaltsuvaip, mis rippus helesinise "Kultuuripealinn 2011" sildi all. See kõik lisas veelgi rohkem segadust.

Öelge mulle palun, mismoodi tutvustab must kaltsuvaip meie riiki?

Neid siniseid ekslema-mängima-lendama plakateid on täis kogu Tallinn. Minu jaoks puudub neis igasugune mõte ja lisaks totakatele mitte midagi ütlevatele sõnadele häirib mind nende plakatite juures ka värv.

Oleks siis võinud vähemalt samasugust sinist kasutada nagu meie rahvuslipul. Ei piisa ka sellest, kui virutada helesinine tempel kõigile üritustele, mis nagunii juba Eestis toimuvad. Rääkimata sellest, et isegi Viljandi folk ja Rabarock toimusid sel suvel
Kultuuripealinn 2011 raames.

Ka palju oodatud kultuurikilomeeter pole muud kui kehakultuurikilomeeter, kus usinamad linlased kaloreid sörkides või rattaga sõites põletavad. Mitte, et uue sportimisvõimaluse tekitamine halb oleks. Kaugel sellest! Kuid raja algne idee on sellest üsna kaugel.

Kuigi kilomeeter täis kultuuri saab alguse kruiisilaevade kai juurest, ei satu pea keegi neist poolest miljonist kruiisituristist seda rada tallama. Turiste on sel suvel sattunud Tallinna küll mehesti ja paljud neist on kindlasti teinud oma reisiotsuse meie juurde just
seepärast, et Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit, kuid tallinlastele ning eestimaalastele pole kultuuripealinna tiitli tõttu tekkinud midagi uut.

Turistide jaoks on iga asi uus, mida nad esmakordselt näevad. Kohalike elanike jaoks oleks eeldanud aga kultuuripealinna tiitli meeldejäävuse nimel aga korraldajatelt pisut suuremat pingutust.

Kui mu jänkiest sugulased kaks nädalat tagasi kruuisilaevaga Tallinna saabusid, ei teadnud nad Tallinna Kultuuripealinna tiitlist mitte midagi. Laeval ei pakutud sellega seoses Tallinna kohta mitte ühtegi flaierit ega infolehte. Samuti ei saanud nad Kultuuripealinna staatusest aru nähes neid samu helesiniseid plakateid igal elektripostil.

Tallinnast kui Kultuuripealinnast 2011 ei ole sel suvel ilmunud välismeedias ka mitte ühtegi silmapaistvat lugu ja kogu kampaania on üles ehitatud äärmiselt nõrgalt.

Kurb on siit kaugelt näha, et meile on antud võimalus, millest me riik pole osanud lõpuni kinni haarata.

Eelmisel teisipäeval pidas mu kallis sõber Arvo Kukumägi sünnipäeva. Pean ausalt tunnistama, et ma olen Kukust kui inimesest olnud meie kohtumisest peale vaimustunud. Ta on üks vähestest eestlastest, kellel on sees hing. Mees, kes ei karda omada emotsioone ja mängida reaalsuses iseennast.

Iga kord, kui ma kedagi Eestis näen, teatavad nood mulle kui hästi neil läheb. Kui elus on aga endal suht sitasti, siis tundub teiste kiidulaul üleliigsena.

Eestlane avab oma hinge harva ja selle asemel, et rääkida sõbrale asjadest nii nagu need on, blufitakse tihti väljamõeldud õnnest. Ma olen väsinud kohtamast oma Eesti sõpru ja tuttavaid, kes tahavad hirmsasti teada minu murede kohta, aga enda omadest ei räägi nad sõnagi. Nojah, eks see on ju inimlik, et kui teisel läheb sitemini, siis tundub oma elu kraadi võrra parem.

Kuku on üks vähestest inimestest, kes on elust rääkides minuga aus. Ta nutab ja naerab nii nagu hing parasjagu ihkab ja mis kõige tähtsam - tal on teistest arvamusest poogen. Kukut ei huvita kuulujutud. Ta ajab järeletegematult oma asja.

Kõige rohkem imetlen ma aga Kukut sellepärast, et ta on suutnud enda ümber koguda raudse sõpraderingi. Kui minu tuttavate seas on hulk kahepalgelisi sigasid, siis Kuku on enda ümber koondanud inimesed, kes on talle truuks jäänud ükskõik millisel eluetapil.

Kui ma eelmise nädala teisipäeval Kuku sünnipäevalauas istusin, imetlesin ma just sõpru tema ümber. Oskaksin ometi ka mina seda elukunsti.

Just suuresti tänu Kukule ja tema kaasale Maritile olen ma viimase ajal sõpradevalikus saanud pisut targemaks ning minu ümber on tekkinud hulk uusi ja väga toredaid inimesi. Vahel on parem leida uued sõbrad, kui võtta tagasi need kes on sind kunagi reetnud.

Kuku sünnipäev oli tore. Marit oli katnud imeilusa laua nende südalinna (ühes vingemas) kodus. Pidu oli vaikne ja tagasihoidlik ning kohal oli Kuku kõige lähedasem sõpradering. Ainus, mis vaikne ei olnud, oli Kuku telefon mis oli õnnesoovidest nii punane, et sellega oleks saanud ärritada härga.

Supervormis Kuku jõi ise koolat ja täitis silmagi pilgutamata teiste pitse kangemaga. Temast õhkas nii palju elu, rõõmu ja armastust.

Ootan huviga Kuku kõikide uute projektide õnnestumist. Ta on mees, kes väärib ausammast mitte ainult näitlejana, vaid ka inimese ja sõbrana.

Kuigi ma olen juba kolmapäeva pärastlõunast peale Londonis, on mu mõtted pidevalt Eestis. Ja kuna täna on laupäev, siis unistan ma keset rohelist St James Parki hoopis sellest, mida ma tegin eelmisel nädalal samal ajal Tallinnas.

Jah, inimese hing on kummaline. Ma olen hetkel ühes maailma kaunimas linnas, istun sügavrohelisel muruplatsil, kus mulle vaatab kauguses vastu ajatu Big Ben. Pilt, millest ma Eestis elades sain vaid unistada ja milles ma täna ei näe enam mingisugust ilu.

Selle asemel, et jalutada pargi lähedal asuvasse National Gallery'sse või Royal Academy of Arts muuseumisse, mõtlen aga mina hoopiski Eesti kunstist.

Eelmisel nädalavahetusel õnnestus mul käia Viinistus. Tuntud ärimees Jaan Manitski korraldas enda loodud muuseumis kunstiseminari.

Pean ausalt tunnistama, et ma olin heas mõttes üllatunud nähes Manitski erakogu maale, mille ta oli oma muuseumisse üles riputanud kõigi jaoks.

Iga kord kui ma nautisin mõnda tööd, tänasin ma selle juurest lahkudes mõttes ka Manitskit. Ainult tänu temale sai minusugune võõras neid imetabaseid töid üldse näha.

Manitskil on kogutud fantastilisi maale minu suurimatelt lemmikutelt nagu Olav Maran, Johannes Võerhansu, August Jansen, Jaan Koort, Konstantin Süvalo, Endel Kõks, Elmar Kits, Adamson Eric, Evald Okas ... oh, see nimekiri oleks vist lõputu. Eestil on pakkuda kunstiarmastjale nii palju häid kunstnikke ja töid.

Millegipärast tundub mulle aga Eesti ärimees alati kaugelt vaadates matsliku egoistina. Võibolla sellepärast, et ma tundsin ühte sellist ärimeest kunagi päris lähedalt.

Nende motoks on ikka olnud, mida rohkem endale seda parem! Kui keegi neist ongi kunstikoguja, ripub see tavaliselt nende koduseintel ja selle peale, et ka keegi teine võiks seda nautida, nad tihti ei tule.

Eesti ärimees on suht enesekeskne ja enamus heategudest, mida ta avalikult teeb, on õilsal esmärgil endale rohkem tähelepanu koguda.

Jaan Manitski, kellega ma pole enne eelmist laupäeva kunagi varem trehvanud, tundus olevat aga täiesti teist masti mees. Temast õhkus isegi inimlikku soojust.

Ma vaatasin korraks silmanurgast Manitski nägu, kui seminari külaliste pilgud olid kinnistunud maalidele. Temast õhkus puhast rõõmu oma kunsti meiega jagada.

Öelge mulle üks Eesti ärimees, kellel oleks näiteks aega vaadata kas kõikidel inimestel tema ümber on koht kus istuda. Manitski koordineeris aga ühe silmaga seminari ja selle esinejaid ning vaatas teise silmaga, kas kõigil kohale tulnutel on istekohad, kus end mugavalt tunda. Uskumatu, kas pole!

Mina mäletan Eesti ärimeest avalikel üritustel suht matsliku tegelasena, kellel pole tavakodaniku istekohast tavaliselt sooja ega külma.

Seminari pausiks oli Manitski organiseerinud külalistele lõunalaua. Kui muuseumi vastas asuva restorani teenindajad olid unustanud, et mõnel laual olid puudu klaasid, kahvlid ja noad, hüppas Manitski ise oma lõunalauast püsti ning palus teenindaval personalil klaasid tuua.

Vau, mõtlesin mina. Tore on näha ärimeest, kes käitub nagu normaalne inimene. Kes pole raha teenides unustanud teisi ja suudab märgata selliseid väikeseid detaile nagu kellegi nuga ja kahvel.

Viinistu muuseumist lahkudes olin ma täidetud hea tundega mitte ainult sellepärast, et ma olin saanud annuse inspiratsiooni heast Eesti kunstist, vaid ka sellepärast et meie riigis elab inimene, kes kõike seda ilusat oma kodus luku taga ei hoia vaid soovib seda oma rahvaga jagada. Et meie riigis on ärimees, kes püüab oma rahvast harida ning meie kunsti toetada ja hoida ning seda väärikalt näidata.

Jaan Manitski on minu jaoks esimene Eesti ärimees, kes suutis korraldada ürituse, kus ta ei püüdnud mingi hinna eest ise särada vaid nautis tagasihoidlikuks taustaks olemist. Inimene, kes tundis puhast rõõmu ilu jagamisest.

Kõigil, kel on vähegi aega ja võimalust, soovitan siiralt Viinistu muuseumit külastada. Seal on üleval kullakogu Eesti kunstist imeilusa mere kaldal. Unustamatu päev, millele pole minu kui eestlase jaoks siin Londonis võrdväärset.

Eelmisel kolmapäeval käisid mul külas kauged sugulased Los Angelesist - seitsmekümnendates aastates abielupaar, kes lendas juuli keskpaigas Euroopasse, et alustada siin paari nädala pikkust suvist puhkusreisi kruiisilaeval.

Lisaks Kopenhaagenile ja Peterburile olid nad plaaninud peatuda päeva ka Tallinnas. Oma viimase reisi Eestisse planeerisin ma samuti nii, et saaksin oma ameerika lähedastega kindlasti kodumaal trehvata.

Kruiisilaev nimega Emerald Princess saabus 3000pealise turistiseltskonnaga Tallinna täpselt kell kaheksa hommikul. Laev, mis pidi mu sugulaste sõnul olema nagu maapealne paradiis (tenniseväljakute, basseinide, restoranide ja kõige muuga) muutus sadamakil neid oodates justkui sipelgapesaks, mis hakkas ärevalt kihama. Sealt ajas välja jaapanlasi, korealasi, venelasi, hiinlasi, britte... Nii
palju erinevaid keeli on vist võimatu kuskil mujal kuulda kui ühe tõelise kruiisilaeva väravas. Hullunud rahvamass jooksis pardalt maha nagu viimne päev oleks käes. Kõigil silmis puhas rõõm uut riiki ja linna avastada samal ajal kui keegi neil stopperiga järel käib.

Ka minu armsad sugulased märkisid pärast tervitustseremooniat mulle äärmise tõsidusega, et kogu kamp peab laeva peal tagasi olema kindlasti enne viit pärastlõunal.

"Laev kedagi ootama ei jää!" teatas mulle Stanley. Jätsin selle märkuse meelde, kuigi mulle tundus et kaheksast tunnist Tallinna linna peal peaks meile siiski piisama.

Kuna päike paistis ja ilm oli erakordselt soe, tegin ettepaneku sadamast Vanalinna poole jalutada. Sama suunda uhasid ka kõik ülejäänud 2998 Emerald Princessi elanikku. Õnneks on Stan ja Bobbe mõlemad sportlikud ja kõnnivad enda sõnul kodus olles alati vähemalt viis kilomeetrit päevas (ilmselt siis golfiväljakul või jõusaalis nagu tüüpilised ameeriklased ikka).

Enne veel kui me jõudsime Vanalinna siseneda, sattus Bobbe hirmsa hooga pildistama. Ma ei saanudki alguses kohe aru, mida kuradit ta seal pildistab. Seisime parasjagu Aafrika Köök nimelise koha lukustatud ukse ees kui Bobbe kilkas nagu teismeline: "Päris munakivitänavad! Uskumatu! Ameerikas neid pole!"

Neid munakivitänavaid pildistasid nad muide veel tunde. Sealt kümme meetrit eemal oli keegi kohalik revolutsionäär kirjutanud ‘Fuck Fascism' - seda pildistas Bobbe ka ja lisas, et nii nagu munakivitänavaidki näeb ka selliseid sõnavõtte LA majaseintel harva.

Sealt edasi oli kõik oli väga ilus ja idülliline. Vanalinn pani mind ennastki kohati õhkama. Kui palju ajalugu, kultuuri ja lugusid on meie rahval maailmale pakkuda. Jänkide puhas rõõm meie ilusast pealinnast aga lõppes kahjuks täpselt sel hetkel kui nende kõhud läksid tühjaks.

Me olime vanalinnas jalutanud umbes kaks tundi kui Stanley tahtis järsku mõnes kaunis kohvikus jalga puhata ja midagi põske pista.

Tuli välja, et korralikku hommikusöögikoha leidmine Vanalinnas on aga sama raske kui otsida põua ajal metsas kukeseeni. Kohvikuid on küll iga nurga peal, aga enamus neist avatakse alles kella üheteistkümnest.

Ameeriklased söögihullud aga armastavad teatavasti head hommikueinet, mida Tallinna vanalinnas on tõesti suht võimatu leida - nojah kui sa just ei peatu mõnes hotellis.

Londonis elades olen ma hakanud armastama suvehommikuti hommikueineid just väljas ja tean, et kohvikud ja restoranid pakuvad seal süüa juba kaheksast hommikul. Välikohvikut, mis pakuks näljasele turistile päikselisel hommikul Tallinnas härjasilma peekoniga, aga vanalinnas praktiliselt pole.

Kuna vanapaar oli silmnähtavalt väsinud, näitasid nad järsku näpuga Hollywoodi nurga taga asuva Taco baari poole. Esimese hooga pidin ma maha kukkuma. Sinna ma küll kolmapäeva hommikul kaine peaga minna ei tahtnud. Ma olen seal sel suvel
paar korda pärast Valli baari või Kuku klubi külastust öösel kahe kalli sõbraga einestanud.

Aga Stan ei küsinud minu käest luba, vaid astus hämarasse ruumi julge sammuga sisse ja tellis endale musta kohvi. See oli ka ainus kohvik, mis kella kümne ajal hommikul Vanalinnas uksed lahti hoidis. Lähedalasuv kohvik Moskva, kuhu mina oleksin plaaninud minna, avati näiteks alles tund enne keskpäeva. Kuigi väljas siras päike, polnud Moskva töötajad kella kümne ajal välikohviku laudadelt isegi mitte toole alla tõstnud.

Uskumatu! Emerald Princessilt on lahti lastud 3000 näljast turisti, kellel pole enne ühtteist hommikul võimalik raha laiaks lüüa mitte üheski restoranis.

Pärast Taco baari oli mul plaan vanapaar Toompeale viia, aga Vabaduse väljakul said nad enne shoki. Kuigi ma hõikasin: "Lähme edasi!", silmitsesid nemad hoopiski värisedes meie Vabadussammast ja küsisid siis silmi pööritades "Misasi see veel on?"

Ütlen ausalt, et kui mina Eestist ära läksin, siis ei olnud Vabadussammast veel olemas ja sel suvel Eestis olles, olin ma ilmselt lühinägelikuna sellest pimesi lihtsalt mööda kõndinud. Neid vaadates sain ma ilma ühegi sõna või kirjelduseta aru, et meie uhke
Vabadussammas meenutas neile Hitleri haakristi. Kuna tegu oli juutidega, siis muutus nende hirm päris suureks ja rohkem vanalinna nad näha ei tahtnud. 

Seepärast viisin ma nad hoopiski Kalamajja, kus ma olen sel suvel Tallinnas olles vahetevahel peatunud. Kalamaja on eriline koht. Tartu inimesena polnud ma sinna varem tihti sattunud. Sel suvel olen ma olen õhtuti seal üksinda tundide kaupa ringi kooserdanud ja vaadanud puuamajakeste akendest sisse ja mõelnud ennast sinna elama. Mitte ükski koht maailmas ei ole mulle tundunud rohkem koduna kui Kalamaja.

Tundub, et plaan Kalamajja minna polnud aga üldse paha, sest mõtted haakristilt võttis see igaljuhul ära. Beverly Hillsis elavad Stan ja Bobbe olid puulinnakust sama suures vaimustuses nagu mina. "Kalamajast saab ükskord Tallinna kõige ilusam linnajagu!" õhkasid nad ka seal pildikesi vorpides.

Täna ma istun jälle sellel vastikul lennukil, mis mu Londonisse viib. Oi, kuidas ma ei tahaks Eestist ära minna! Süda on suvega Eestisse kinni kiilunud ja mõte elada kusagil mujal tundub tõelise vangistusena.

Plaan koju tagasi tulla kasvab iga päevaga. Kes oleks arvanud, et kaheksa aastat tagasi murdsin ma pead selle üle kuidas Eestist minema pääseda ja nüüd püüan ma oma väikeses peas leida võimalusi kuidas tagasi tulla.

Kui ma Stani ja Bobbeit hüvastijätuks kallistasin, nutsin ma lahinal. Bobbe vaatas mulle oma sügavate suurte silmadega otsa ja sai minust suurepäraselt aru. "Sul on kindlasti väga raske ära minna. Eesti on väga ilus riik ja siin on nii palju, mida kuskil mujal maailmas pole."

Ja siis ma jalutasin üksinda mereäärt pidi tagasi ja mõtlesin, et mida kuradit me kõik koguaeg kuskilt mujalt otsime, kui see on meil kogu aeg nina all.

Ma lihtsalt ei saa aru dilemmast, mis on tekkinud seoses Viljandi Folgi ja joomisega. Kuidas meedia kaagutab selle üle, kas etnoüritusel on kombekas napsutada või peab seda ürgset kultuuri nautima täiesti kaine peaga.

Minul õnnestus Viljandi Folgil käia esimest korda ja pean mainima, et see oli üle ootuste tore üritus. Mind hämmastas kui lõbus seltskond seal koos oli ja kui ilusti ning rahvuslikult oskab eestlane tänapäeval end riidesse panna.

Selles, et suur osa rahvast võttis varajaste hommikutundideni käivate kontsertite ja etteastete juurde ka natuke napsu, ei osanud ma midagi kummalist näha. Ma ise olin ka reede õhtul päris hõljuvas tujus ning nautisin täiel rinnal.

Nüüd räägib meedia sellest, kuidas Viljandi Folk on maha käinud ja kuidas seda külastavad ebakultuursed joodikud. Uskumatu! Huvitav mismoodi seda ülikultuurset üritust peaks siis väisama? Kas sinna on lubatud ainult täiskarsklased,
luuletajad ja filosoofid?!

Coachella Muusika festival on üks USA hipilikumaid ja popimaid, mis toimub iga aasta aprillis Los Angelesi lähedal asuvas Palm Desert piirkonnas. Viimane toimub muide polo väljakul, mis korra aastas välja renditakse ja kahjuks siis maatasa trambitakse.

Ka seal on koos LA, Londoni ja New Yorki grungem koorekiht, kus tõmmatakse päevad läbi kanepit ja nauditakse maailma parimaid esinejaid pea alati klaasikese seltsis. Keegi pole üleliia purjus ja ükski peomeeleolus seltskond ei suuda rikkuda teiste piduliste tuju.

See, et Viljandi Folgi pidutsevast rahvast tehakse häbiplekk, on kummaline. Mina igal juhul ei näinud kedagi, kes oleks olnud üleliia purjus, agressiivne või ebameeldiv.

Teine asi, mis mind seoses folgiga häiris olid meedia labased naljad ‘toidu tänaval' uitavate inimeste kohta, kel polnud küll ürituse passi aga tahtsid peost siiski osa saada. Kanal 2 ‘Reporter' tegi laupäeval päris pika klipi purjakil noortest, kes olid kogunenud nö tasuta Viljandi Folgist osa saama ja ei teadnud napsuse peaga ühtegi festivalil üles astunud artisti ega bändi. No küll sai ‘Reporteri' meestel sellega seoses alles nalja. Vaat, kus lollid, kes kogunesid Viljandi Folgist osa saama kui nad ei tea tegelikult kultuurist mitte midagi.

Kallis ‘Reporteri' meeskond, miks te ei maininud sinna juurde, et folgi neljapäevane pääse maksis ligi 60 eurot, mis on Eesti keskmist palka arvestades päris suur summa. Ma kujutan ette, et kui nendel purjus südaööl intervjueeritud noortel või nende vanematel oleks olnud piisavalt raha, oleksid nad kindlasti pileti ostnud ja kultuuri festivali raames nautinud. Kuuskümmend eurot võib moodustada pea poole mõne maainimese igakuisest sissetulekust. Aga vaesus näib
olevat Eestis pööratud naljaks, sest noortel jätkus ainult jõudu tulla festivali aia taha lällama.

Ka minul oli paar kohalikku Viljandi tuttavat, kes jõudsid pileti osta vaid ühele festivali päevadest ning jalutasid ülejäänud kolmel päeval niisama ürituse ümbruses, et näha oma sõpru ja tuttavaid ning saada folgi energiast osa. Seda mõtet, et ma oleksin neid sellepärast vähem kultuursemaks pidanud, minu pähe ei tulnud.

Viljandi Folk on üks ütlemata tore üritus kus saab laulda ja tantsida, aga see ei ole teadlaste kokkutulek vaid inimeste võimalus puhata, nautida ja aeg maha võtta. Need, kes sinna sisse ei pääsenud ja kauguses sellest osa võtsid, ei ole
alati ilmtingimata matsid. Eesti riigis saab kahjuks kultuuriüritustest osa võtta keskmisest rikkam kodanik ja madala palgaga inimesel ei jäägi muud üle kui kauguses napsu võtta.