Kui Montenegro hiilgas oma puhaste randade, kaunite teede, tsiviliseeritud liikluse ja sõbralike inimeste poolest, siis nende naaberriik Albaania esindas kõike vastupidist.

Minu jaoks on mõistmatu, kuidas saavad kaks väikest riiki, mis asuvad külg külje kõrval, teineteisest nii suuresti erineda. Ma ei pea silmas loodust, mis on mõlemas kohas jalustrabav vaid inimesi.

Montenegrolane on rahulik ja kohati isegi eestlaslikult tagasihoidlik. Albaanlane tema kõrval tundub aga kohati nagu metsaline.

Kohe kui ma olin Montenegro piiri ületanud, näitas albaanlane oma agressiivset iseloomu liikluses. Sellist sõelumist nagu nende auklikel kõrgetel mägiteedel ei ole ma veel kusagi mujal maailmas kohanud. Isegi rahutud itaallased on albaanlaste kõrval inglid.

Minu kõige suurem hirm Albaaniat külastades oli mitte sattuda röövlite kätte, vaid surra sealses liikluses, mis on politsei poolt täiesti koordineerimata ja igaüks võib sõita nii nagu tahab. Kõige enam hirmutas mind aga see, et albaanlased lasevad autot juhtida oma lapsel, kes vaevu aknast välja näeb.
Sellised tattninad sõidutavad isegi oma emasid ja vanaemasid. Kusjuures oluline on veel märkida, et laps ei sõitnud seal ilmtingimata mingi vana koluga, vaid paaril korral nägin ma kaheteist, kolmeteist aastast kratti lausa uhiuue mersu
roolis. Autode järgi hinnates ei tundu selles riigis vaesust olevat ja kohaliku albaanlase sõnul armastab sealne mees oma sõiduriista rohkem kui naist.

Tegelikult on Albaania ääretult ilus maa, samasuguse rannajoone ja mägedega nagu Horvaatia ja Montenegro. Kurb on lihtsalt see, et albaanlased ise ei oska seda ilu justkui hinnata. Kõige rohkem šokeeris mind näiteks nende rand, mis oli otsast otsani täis prügi.

Käisin rannas koos kohaliku albaanlasega, kellega olin sõitnud töö eesmärgil spetsiaalselt kohtuma. Kuigi see härra oli üheksa aastat Londonis elanud, viskas ka tema pärast piknikku tühja veinipudeli ja võileivakiled samasuguse žestiga rannaliivale nagu tuhanded teised. Kui ma küsisin, miks nad oma kaunist randa puhtana ei hoia, sain ma vastuseks kurja pilgu ja napisõnalise
vastuse: "Riik ei anna koristustöödeks raha!" Mõte sellest, et inimene suudaks prügi ka ilma riigi abita üles korjata, tema peas ei kerkinud.

Tirana, Albaania pealinn on üks väheseid kohti maailmas, mis ei üllatanud mind praktiliselt mitte millegagi. Kui kellegil on plaan Albaaniasse minna, siis soovitan pealinnast eemale hoida ja pigem käia mõnes mägikülas, kus vanema põlvkonna esindajad kannavad veel vanu rahvariideid ja esindavad iidseid
Albaania traditsioone.

Loomulikult on Albaanias ka palju omapärast ja ilusat. Võibolla riivasid paljud asjad mu silma just seetõttu, et ma olin tulnud imeilusast ja puhtast Montenegrost, kus on võimalik nautida päikselist puhkust, kultuuri ja kunsti. Albaaniast jäid mulle peamiselt meelde meeletute prahihunnikute otsas toidujäätmeid otsivad sead.

Mul on nii kahju, et ma ei saa teile näidata imeilusaid pilte minu viimasest reisist. Arvuti on juba neljandat päeva paranduses ja tundub, et selle kättesaamiseni võib minna veel päris pikalt. Kuna reisielamused on aga värsked, siis tahaks muljeid piltide puudumisest hoolimata jagada juba praegu.

Nagu ma eelmises postituses märkisin, jäi meie peatus Horvaatias lühikeseks ning me suundusime juba saabumispäeval rendiautoga Montenegrosse. Igasugused jutud, kuidas piiriületamise eest küsivad rendifirmad rohkem, on ilmselge liialdus.

Kõik sõltub pigem sellest, millisest firmast te auto rendite. Ka meile püüdsid erinevad kirjude siltidega kompaniid Dubrovniku lennujaamas pähe määrida utoopiliste hindadega diile. Õnneks leidis mu reisikaaslane aga vähemalt
kahekümne erineva firma seast just sellise, mis rentis autot kõige soodsama hinnaga ning lubas meil sellega sõita kuhu iganes. Ainus, mida nad mainisid oli see, et juhul kui meil peaks tekkima soov Kosovot külastada, peame me autole
võtma kallima kindlustuse.

Erkpunase uhiuue VW Polo päevahinnaks koos kindlustusega oli umbes 36 eurot. Oluline on veel märkida, et rendifirma pani lisaks kogusummale kontol kinni 400 eurose deposiidimaksu, mis on auto rentimise puhul üle kogu maailma üsna
normaalne nähtus. Ainus, mis Horvaatias teistest riikidest erines oli see, et nende juures sai maksta ainult krediitkaartiga. Siiamaani olen ma autot rentinud tavalise VISA Debit kaartiga ja kuna krediitkaart meil mõlemal puudus, ulatas mu
terane kaaslane üle laua oma tavalise pangakaarti, mille ta nimetas silmagi pilgutamata krediitkaartiks. Kuigi minul oli süda juba saapasääres, et nüüd jääb auto rentimata, läks kaart imekombel läbi. Nii et kui te kunagi Dubrovnikusse
autot rentima satute, siis ei tasu olla üleliia aus ja krediitkaarti nime all võib pakkuda ka VISA kaarti. Meil läks see trikk igal juhul läbi.

Viimane reis oli üleüldse minu jaoks üks kummaline kogemus. Tavaliselt olen ma reisides peatunud kohas kuhu ma maabun. (Kui ma just kogu teekonda pole otsustanud läbida oma isikliku autoga) Millegipärast olen ma arvanud, et auto
rendifirmad ei luba naljalt ühest riigist teise siirduda. Üllatav oligi aga just see, et Horvaatias võis rentida auto ning sellega sõita tõesti ükskõik kuhu süda soovis. Kusjuures Horvaatiat ümbritsevad riigid on üsna väikesed ning kümne
päevase reisi jooksul oleksime me jõudnud läbi käia lisaks Montenegrole ja Albaaniale ka Kreeka ja Serbia.

Dubrovniku südalinnast kulus meil Montenegro piirini jõudmiseks ainult pool tundi. Piiril seisis meie ees kõige rohkem kümme autot ning selle ületus läks erakordselt valutult ning ei maksnud sentigi. Ette tuli näidata ainult pass või
ID-kaart ja auto dokumendid.

Kusjuures uhiuus VW Polo lasi meil ühe paagitäiega maha sõita peaaegu tuhat kilomeetrit. Autorent kui selline tuli kolme riiki külastades kordades odavam ja kiirem kui kogu teekond maha logistada näiteks bussiga. Lisaks sellele oli meil
tänu rendiautole võimalik otsida kodumajutust ükskõik kuskohas me parasjagu olime või kuhu me õhtuks kohale jõudsime.

Kodumajutus on eriti popp Montenegros ning hotellidega võrreldes on see palju odavam ning mugavam.

Kohe kui me olime Montenegro piiri ületanud, jäid silma erinevad majad, millel rippusid sildid - üürida tuba. Teel mööda muinasjutulist mererannikut peatasime hämaraks minnes auto ühel mäepervel asuva kõrge valge maja juures,
mille rõdult jäi kuukumas helendav vesi justkui käega katsutavasse kaugusesse. Kodumajutus selles imeilusas paigas maksis 30 eurot öö ning lisaks rõdule ja ööbimiskohale oli toas pea alati ka köök. See töötab minu jaoks muide alati
boonusena, sest siis on võimalik ise süüa teha ning sellega reisirahas veelgi rohkem kokku hoida.

Koduses kokkamises pole aga võõral maal olles midagi halba. Minu jaoks on see tavaliselt palju nauditavam kogemus kui mõnes restoranis käia. Pealegi pole mu elus olnud vist ühtegi reisi, mil ma poleks kohalikus toidupoes
või turul käinud. Turg on iga linna, maa ja rahva süda. Mulle meeldib nuusutada iga kohalikku maitseainet ja ürti, valida oma käega köögi ja puuvilju, osta kohalikku kala või liha...Peruus ja Argentinas olles käisin ma turu peal pea igal hommikul ja meisterdasin kohalikust valikust uskumatuid maitseelamusi.

Montenegro pakkus lisaks kalavalikule ka huvitavaid mereande. Ostsime juba reisi alguses toidupoest mitu pakki kalmaare ja kaheksajalgu, mida me siis koduses küüslaugukastmes ja võis praadisime. Sinna peale veel pisut värsket sidrunit ja kõrvale kohalikku valget veini ja ongi toiduelamus valmis. Kui poes maksis pakk kalmaare umbes viis eurot ja vein kolm eurot, siis restoranis maksis selline lõuna (sama veiniga muide) vähemal 30 eurot.

Eestlane ei ole ilmselt harjunud suvalisele uksele keset ööd koputama. Mina hulljulge olen niimoodi mööda maailma kolanud juba aastaid. Minu meelest on tore, et kohalikud saavad kodumajutusega teenida endale lisaraha, mitte nii et
kogu kasumi kraamib kokku mõni suur Hilton. Loomulikult tuleb kodumajutusega olla ettevaatlik ja seda saab harrastada ainult riikides, mis on turvalised. Horvaatia ja Montenegro tundusid selles osas kodused, Albaanias eelistasin ma
aga juba hotelli.

Kuigi töö tõttu oli minu reisi sihtkohaks Albaania, armusin ma juba esimesel õhtul hoopiski Montenegrosse. Seda just seetõttu, et me olime plaaninud teekonda Tiranasse mööda mereäärseid teid pidi ning iga vaade ja koht läks justkui
kilomeetri pealt ilusamaks. Kotori laht, kuhu me jõudsime juba esimesel õhtul, lummas mind oma rahulikkusega
mis pole Lõuna Euroopa kuurortlinnadele just kõige omasem. Kotoris on olemas aga kõik ideaalne, ilma et keegi härra või proua turist igal sammul su varba peale astuks. Lisaks silmailule on montenegrolased üks lahkemaid ja sõbralikumaid
rahvaid keda ma tean. Võibolla tuleb see tõesti sellest, et suure osa turistidest saab endale Dubrovnik ja selle külje all asuv väike Kotor peab külaliste tagasimeelitamiseks rohkem vaeva nägema.

Mina soovitan Dubrovniku otselendu Tallinnast kasutada just Montenegro külastamiseks. Kotor jääb lennujaamast vaid tunnise autosõidu kaugusele ning pakub suuremat naudingut kui turistidest tulvil Horvaatia. Isegi vastne Serbia
päritolu Wimbledoni võitja ja esireket Djokovic ostis endale Montenegrosse suvekodu ning tema jahti võib kohalike sõnul Kotori lahel näha päris tihti. Sel suvel külastas Kotori ka Brad Pitt, kes on Montenegros käinud ka mitmeid kordi
varem.

Olen viimase seitsme aasta jooksul reisinud päris palju, aga kohti kuhu ma ilmtingimata tagasi tahan minna on minu jaoks vähe. Montenegro ilu on lummav, lisaks sellele on see riik Horvaatiast kordades odavam aga sugugi mitte halvem.

Muide, kohalike heameel külalist ühes ja samas restoranis või kohvikus uuesti näha oli vahel lausa nii suur, et nii mõnelgi korral ei olnud nad nõus isegi raha võtma. „Tulge tagasi," oli ainus lause, mis nende suust kõlas. Seda, et
tänapäeval keegi turisti raha vastu ei võta, ei juhtu juba naljalt. Ometi säras montenegrolaste silmis puhas rõõm selle üle, et me olime nende riiki külastamas.

Kotoris olin ma ühtekokku pea viis päeva. Eelviimasel õhtul istusin ma taas ühel imeilusal kodusel rõdul ja vaatasin sügavrohelist läbipaistvat lahte ja selle ümber laiuvaid mägesid. Seda juhtub nii harva kui sa leiad maailmas koha, mis
täidab su hinge rahu ja armastusega ning kuhu sa tahad kindlasti tagasi minna.

Hullumeelsest Albaaniast juba järgmisel korral.

Kuna ma töötan hetkel ühe põneva projekti kallal, mis hõlmab endas ka teisi riike, oli mul võimalus juuli alguses käia päris huvitaval reisil. Sõitsin nimelt läbi Soome Horvaatiasse, sealt edasi Montenegrosse ja Albaaniasse.

Dubrovnik, Horvaatia kuurortlinn, on Londonis hinnatud kui üks ihaldusväärsemaid suviseid sihtkohti. Londoni rikkurid armastavad Dubrovnikut külastada oma megajahtidega, mis ääristavad sealset rannajoont juuli keskpaigast kuni septembri lõpuni. Enamus jõukatest brittidest veedab oma suve, kas Lõuna Prantsusmaal või Vahemere ääres.

Ma olen korra varem Horvaatias käinud. See oli küll viis aastat tagasi ning kuna reis kestis toona vaid kolm päeva, olin ma juuli alguses Dubrovnikusse saabudes enamuse oma kunagisest kogemusest unustanud. Ainus, mida ma veel elavalt mäletasin oli Horvaatia jalustrabav rannajoon, mida ma toona lennukiaknast ka ohtralt pildistasin. See läbipaistev sügavsinine meri ja kõrged teravad kaljunukid on rasked ununema.

Kuna Horvaatia ei olnud aga meie reisi sihtkohaks, otsustasime siiski korra Dubrovnikusse sisse põigata. Linn ise asub lennujaamast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel ning kuna meil oli rendiauto, tundus plaan kergesti teostatav. Kui käänulise mägitee servast hakkas paistma helesinine meri, olin ma korraga elevil. Siin on nii ilus, õhkasin ma, püüdes isekeskis meenutada, kus ma Dubrovnikus olles 2006. aastal peatusin. Ahjaa, meelde tuli! See oli imekena hotell vaatega merele. Mäletasin veel, et toona tervitasid mind Horvaatias vihmapilved, seekord aga 33 kraadine palavus. Ometi oli Dubrovnikus aga midagi, mis tekitas minus vastikustunnet. Mis see täpselt oli, ei tulnud mulle linna sisse sõites koheselt meelde.

Parkisime auto kõrgele mäepervele ja jalutasime vanalinna poole. Dubrovniku süda asub kindluses, mis on täidetud poodide ja restoranidega. Plaan oli proovida kohalikke mereande.

Pean tunnistama, et horvaatlased ei hiilga just sõbralikkusega. Jalutades mööda marmortänavaid, märkas harva südamest naeratavat kohalikku. Neil kõigil olid ees ühtmoodi krimpsus näod. Seesama ebasõbralikkus aga tuletaski mulle kummalisel kombel meelde minu aastate tagused reisimuljed samast kohast. Lõpuks ometi meenus mulle, mis mulle toona Dubrovnikut külastades vastu hakkas.

Viis aastat hiljem ei olnud Horvaatias minu jaoks muutunud palju. Selge on see, et see riik pakub meeletut silmailu...ometi suudab kohalik rahvas seda looduse poolt antud ilu oma käitumisega riivata. Ma lihtsalt ei mõista, miks peaks turist koguma terve aasta suviseks puhkusereisiks raha, et siis mingi suvaline horvaatlane saaks tema peale karjuda.

Restoranis, kus me koha sisse võtsime tervitas meid just mitte kõige sõbralikum ettekandja. Toit, mis koosnes kaheksajalgadest, kalmaaridest ja muust suus sulavast sai rikutud hetkel kui meile toodi arve. Kuna restoranis sai maksta ainult sularahas (mida keegi meile maha istudes ei selgitanud) sai tumedate juustega neiu juba kohe alguses pahaseks. Sel ajal kui mu kaaslane läks pangaautomaati sularaha järele, tegi ettekandja nägusid ja rääkis mind oma kolleegidele ilmselgelt taga. Jah, ma vihastasin. Miks ma peaksin maksma 40 eurot toidu eest, mille eest ei suuda restorani töötaja mind isegi mitte normaalselt kohelda.

Mulle meenus veel mitu seika Horvaatiast. Kuidas merevaatega hotelli rõdul asuva restorani keskpõrandale oli asetatud suur tünn, kuhu kraabiti külastajate silme ees kõikide toidujäägid. See tuletas mulle naljakal kombel meelde Tartu Tamme gümnaasiumi koolisööklat, kus lapsed pidid oma toidujäägid sööklast lahkudes suurde tünni panema. Ometi ei asunud see tünn keset koolisööklat, vaid ruumi teises osas ning seda ei pidanud söömise ajal jõllitama nii nagu Dumbrovniku hotellis.

Ka ettekandjalt ei saanud ma Dubrovnikus sõimata esimest korda. Mulle meenusid, et nende krimpsus näod tervitasid mind juba 2006. aastal igal pool.

'Aga miks ometi on horvaatlased nii ebasõbralikud?' küsisin ma oma järgmises reisisihtkohas, Montenegros.
'Ilmselt on nad turistidest väsinud...' vastas too naeratav Horvaatia naaberriigi nägu. Montenegrost ja selle maa ilust ning sõbralikest inimestest aga juba järgmises postituses.