Eile õnnestus mul intervjueerida Eesti esistrippar Gabriel Kubjast. Tema on see mees, kes paneb rohkem rõhku oma kehale kui mõni Hollywoodi staar.

Gabrieli töö ongi päeval päevitada, sportida ja alasti supelda. Õhtuti ta
tantsib ja teenib sellega sada eurot kümne minutiga. Kadestamisväärne elu - olla lihtsalt ilus ja teenida sellega veel ka raha.

Pakkusin Gabrielile välja, et me võiksime koos sporti teha. Õhtulehe loo tarvis muidugi. Olin isegi nõus spordiriided selga panema ja need 25 km temaga koos maha uisutama.

Gabriel oli eksperimendiga nõus, kuigi lisas, et vihkab tähelepanu.

Ta on enda sõnul liialt enesekriitiline ja vanamoodne mees. Samal ajal kui Gabriel pani jalga rulluiske, vaatasin mina kõrval tema ilu. Gabriel teab täpselt millal naeratada, millal kõht sisse tõmmata ja millal käsi musklisse sirutada.

Ainus asi, mis meil selle intervjuu juures viltu läks oli see, et Gabriel kukkus uiskudel kõrget hüpet tehes pikali maha.
Nojah, see on nüüd see tundlik teema millest ma ei tohtinud tegelikult rääkida, sest Gabriel ütles juba meie kohtumise ajal, et kui ma kukkumispildid lehte panen, siis tema minuga enam kunagi ei räägi. Minul aga võttis hea lugu silme eest kirjuks ja virutasin pildid ikkagi lehte.

Täna sain Gabrielilt pahase sõnumi. Ma olin tema sõnul ikkagi samasugune sitane ajakirjanik nagu kõik teised. Ta lisas veel, et minu loo pärast ta enam ühegi ajakirjanikuga oma elus ei räägi. Et minu loo pärast teeb ta meediaga lõpparve.

Tegelikult tahtsin Gabrieli ees vabandada. Aga samas ma tahaksin ka küsida, et miks oli vaja ajakirjaniku ees hüpet demonstreerida kui ta teadis, et ta võib libastuda. Me oleksime võinud ju vabalt valida ka mõne turvalisema spordiala.
Näiteks jooksmise. Kui Gabriel suples, ei läinud ju ka midagi viltu. Välja arvatud see, kui ta poseeris pead vee alt hooga välja tõmmates ning talle läks paar korda vett kõrva. See oli ka ainus hetk, kui Gabrieli võis näha mitte nii võluva naeratusega.

Tegelikult on Gabriel tore. Südamlik ja sõbralik. Mitte mingi ülbik nagu paljud teised kodumaised staarid. Ja ma usun, et kuskil sügaval südames on ta ka enesekriitiline ja tagasihoidlik - lihtsalt mina ei pannud seda tähele.

Kallid inimesed, misasja te virisete kui õues paistab päike. Mul on raske uskuda, et eestlane ootab kümme kuud suve ja suudab sappi pritsida ka siis kui see imeline aeg lõpuks käes on.

Ma saan aru, et minu juttu tulevad vahel vead, mida teil on raske märkamata jätta. Õhtuleht ilmselgelt koonerdab minu puhul keeletoimetaja pealt, kes tavaliselt iga ajakirjaniku tekstid üle vaatab. Igapäevaselt kahte ja vahel ka kolme erinevat keelt kasutades, hüppab juttu sisse tõesti lapsikuid vigasid. Seitse aastat kodust eemal paneb mu isegi vahel tegema vigu oma emakeele kõnekeeles.

Aga mitut keelt räägite igapäevaselt teie? See ei ole nüüd üleolev küsimus, mis vihjab minu kõrkusele. Pigem püüan ma vabandada oma lugeja ees. Vigadel aga ma rohkem ei peatu.

Tegelikult tahtsin ma seekord rääkida hoopiski Eesti noortest. Juba üle nädala on mul südamel lugu, mille rääkis mulle Kumu töötaja. Ta kurtis mulle, kuidas igal kevadel tulevad kunstimuuseumit külastama koolilapsed, kelle nägemine muuseumiruumes toob talle kananaha ihule. Viimati külastas Kumu klassitäis õpilasi Tallinna Inglise Kolledžist. Õpilased olla püüdnud maalide peale sülitada ja neid näpuga kraapida.

Lisaks sellele tõugiti teineteist hinnaliste maalide suunas nii, et vaene töötaja pidi shoki saama. Kui proua läks noori manitsema, naerdi talle näkku. Muuseumitöötajal ei jäänud muud üle kui rääkida noortega kaasas olnud õpetajaga. Ometi ei suutnud ka too neid manitseda, vastates Kumu töötajale, et Inglise Kolledž on eliitkool ja iga õpilase vanem on nii tähtsal positsioonil, et tema lapsega on võimatu pahandada ilma et sellest tuleks probleem. Eliitkoolide õpilased pididki selle töötaja sõnul olema kõige jubedamad muuseumikülastajad üldse.

Nii palju kasvatamatuid lapsi on võimatu ühes kohas korraga näha. Tihti ongi nende eesmärgiks hinnalisi pilte rikkuda ja näidata, kes suudab endast maha jätta suurema märgi. Koolilapsed pidid olema Kumu õudusunenägu, samas on muuseumil võimatu noorte külastamist ka keelata. Kunsti õppimine ja nägemine on noore inimese arengule oluline.

Mind hämmastab mitu asja. Esiteks Eesti eliitkooli õpetajate käitumine. Kui me võtame briti kuulsamad internaatkoolid (boarding school) kus õpivad riigi kõige rikkamate ja mõjuvõimsamate vanemate lapsed ning kus aasta õppemaksuks on kuni 60 000 naela, siis saadavad lapsevanemad on võsukesed nendesse koolidesse just sel eesmärgil, et nende koolide kasvatus Suurbritannias on tuntud erakordselt karmina. Enamjaolt ööbivad lapsed koolimajas, kust neid ei lubata isegi mitte välja. Kõik kannavad ranget vormi ning nendes koolides püsimine on raske. Laps, kes rikub reegleid visatakse eliitkoolist lihtsalt kiiremas korras välja.

Vaadake inglise aristrokraate, kelle käitumine on saanud eliitkoolis lihvi mida nad mäletavad elu lõpuni. Juba kuue aastane poisike õpib selles koolis viisakalt kätlema, mütsi peast võtma, noa ja kahvliga sööma jne. Mis toimub aga meie nõndanimetatud eliitkoolides? Õpilane käsutab õpetajat! Pole ime, et meie riigil pole tõelist tulevikku. Inglismaa eliitkoolidest sirguvad rahva paremad pojad. Meie riigi paremad pojad sülitavad kunstimuuseumis maali peale ja ilmselt jäävad seda tegema elu lõpuni. Kahjuks ruulib meie ühiskonnas raha teistsugusel kujul.

Britid saadavad suure raha eest lapsed kooli, et saada seda ranget kasvatust mida riigikoolid ei võimalda. Meie eliitkoolides aga ruulib matslus, millele vanemad justkui peale maksavad.

Seitse pikka aastat ei ole ma jaanipäeva kui sellist pidanud. Ikka sellepärast, et mujal maailmas ei ole seda joomispüha lihtsalt olemas. Inglismaal elades möödub see aeg nagu iga teine ja tavaliselt erutab mind juuni llõpus hoopiski Wimbledoni tenniseturniir.

Sel aastal olin ma Jaanipäeva ajal lõpuks ometi Eestis. Oi kui palju tööd on tehtud ja vaeva nähtud, et ma saaksin ometi siinset suve üldse nii pikalt nautida. Aja maha võtmine on muide kallis lõbu!

Jaanipäeva veetsin ma loomulikult oma uue sõbra Peeter Ristsoo seltsis. Pets kolis kuu alguses Kolga-Jaani ja nii tekkis plaan teda vaatama minna. Peale selle oli ta jaaniõhtul kohaliku peo juhiks. Õigemini "konferensjeeks", nagu ta ise ütleb.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole Kolga-Jaanis kunagi varem käinud. Võibolla kunagi ammu sealt ehk ainult autoga mööda sõitnud. Seepärast tundus see plaan minu jaoks rohkem eksootilisena kui sõita näiteks Brasiilia vihmametsa.

Kolga-Jaani on tore väike koht. Petsi kodu asub kohalikust kõrtsist, külapoest ja perearsti keskusest vaid kiviviske kaugusel. Ümberringi on palju rohelust ja sõbralikke inimesi.

Tallinnas on ju nii, et paljud on ennast täis ja tere ütlemine on kõigile justkui vaev. Kolga-Jaanis tervitas mind aga iga teine nägu nagu vana sõpra. Väikeses külas tuleb eestlase soojus ja sõbralikkus kuidagi paremini välja kui pealinnas. Seal on kõik ju jubedad tegijad! Igaüks valib kellega rääkida või mitte.

Kolga-Jaanis keerleb ilus Eesti elu. Inimene on nagu on ja iga uus nägu tekitab kohalikes elevust. Mõnes mõttes oli tore, et Pets mu jaanipäeval endale külla kutsus. Aegajalt on hea linnast eemale saada ja tagasi maa peale maabuda. Mul endal oli seda reaalsustesti tore läbida.

Üle lõkke me Petsiga kahjuks jaaniööl hüpata ei saanud. Kolga-Jaani rahvas oli teinud suurema lõkke kui laulupeol. Aga tore oli Peetrit näha suvise jumega ja vabas looduses, mitte pealinna kiviseinte vahel.

Mina usun, et Petsi tunneks Kolga-Jaani kodanik külateel paremini ära kui näiteks Bill Clintoni. Tuntust jagub talle Kolga-Jaanis tõesti palju! Kuulsus külas pole aga sugugi halb. Kui taskus saab raha otsa, siis leidub sõbralik külamees, kes Petsile jälle mõne õlle välja käristab. Ja see talle juba meldib!

Ma olen alati mõelnud, et perekond Sõnajalg on natuke kummaline. Ma ei tea miks on Eesti meedia neid kirjeldanud nii kentsakalt.

Mulle meenuvad just need vanad seltskonnalood, mida lugedes tundus et tegu on ülimalt edevate tüüpidega, kes armastavad ennast kiita ja näidata.

Kui ma paar nädalat tagasi Oleg ja Andres Sõnajalga nende Saaremaa kodus Meie Maa tarvis intervjueerisin, oli mul kollase meedia poolt tekitatud eelarvamuse pärast peaaegu et piinlik. Minu jaoks oli lausa üllatav kui normaalsed nad reaalsuśes olid. Ilmselgelt eeldasin ma midagi muud

Oleg ja Andres on rohkem kahe jalaga maa peal kui mu naabrimees, mõtlesin isekeskis. Neist kiirgas sõbralikkust, armastust, hoolivust ja rahulolu. Ükskõik, mida ma neilt ka küsisin, sain ma vastuseks tagasihoidliku lause või hinnangu. Nad ei ole üldse sellised paabulinnud nagu ajakirjandus on püüdnud neist avalikkusele muljet jätta.

Just Sõnajalgade tõttu olen ma viimasel ajal mõelnud, et huvitav, kui tõetruu on Katrin Lust tavalugejale läbi oma kirjatükkide. Et kas ma olen läbi oma tekstide enda moodi või on ka mind kaks erinevat inimest. Üks on see, kes midagi kartmata blogi peab ja avalikkuses esineb, ning teine on see üsna madala enesehinnanguga, kartlik ja üliemotsionaalne Kati, keda teavad vähesed.

Mulle meeldis, kui Oleg ja Andres mind helikopteriga sõitma kutsusid ja rannajoonel lehvitavatele noortele kõrgelt taevast vastu lehvitasid. Suurte käeviibetega justkui suudaks keegi neid maa pealt ka vastu näha. Neis kumas seesama lapselikkus, mida ma olen vahel iseenda puhul täheldanud.

Enamus rahvast peab seda rumalaks naiivsuseks, aga minu jaoks olid Oleg ja Andres Sõnajalg mõlemad justkui tervislik annus normaalsust. Nende soov olla ja käituda nii nagu süda käskis, mitte püüda olla keegi teine.

Võibolla on põhjus hoopiski teistes. Neis, kes on nende õnne ja rahulolu üle kadedad. Need, kellel ei ole näiteks helikopterit.

Minul ei ole ka helikopterit ja suure tõenäosusega ei saa ma seda endale mitte kunagi. Aga nende rahulolu ja õnne üle ei ole ma mitte kade, vaid mõtlen hoopiski, kuidas ma suudaksin nende elust midagi õppida ja järele teha.