Kui eelmisel aastal oli suvi Suurbritanniasse jõudnud juba mai alguses, siis sel suvel ei ole meil ilmaga suurt vedanud. Nädalavahetusel kui me Indrekuga Londonis jalgpalli kajastasime, oli õhus tunda justkui sügist. Ilmal kui sellisel on aga minu elus täita oluline roll ja see paneb paika suure osa minu tujudest.

Tegelikult ei tahtnud ma seekord ilmast rääkida, vaid hoopiski kiita üht minu blogi staažikamat lugejat Dishi, kes otsustas minu rõõmuks osa võtta Eesti Loomakaitse Seltsi poolt korraldatud üritusest kaks nädalat tagasi.

Kirjutasin üritusest põgusalt ka oma blogis. Eesti Loomakaitse Selts korraldas nimelt Ülemiste parklas heategevusliku päeva, mille tulemusel püüti Eesti inimesele valgustada õiget lemmiklooma pidamise kultuuri.

Mind üllatas, et Dish, kes ei tundu muidu loomainimene olevat, võttis sellest faktist hoolimata teekonna jalge ette ning otsustas sellest päevast osa saada. Oma eilses kirjas mulle oli ta südamlik ning tundus, et ta oli suisa elamuse saanud. Ta olla enda sõnul kohtunud huvitavate loomasõpradega ning õppinud lemmikloomade kohta nii mõndagi.

Tegelikult pole Dish ainus, kes loomadega seoses on minuga ühendust võtnud. Kuu aega tagasi kutsusin eestlasi endaga koos loomade varjupaikasid külastama ning minuga võttis ühendust nii mõnigi kodumaine loomasõber. Üks neist sõidab kohale
sel suvel Austraaliast ning kellega meil on plaan varjupaikasid külastada juuni lõpul.

Tegelikult ega ma ju ei oodanudki kirjaderahet, vaid olen tänulik, et eestlase tagasihoidlikust arvestades minuga üldse keegi ühendust võttis. Pealegi pole minu jaoks oluline kas seda teeb kaks inimest või hoopiski kaks sada. Iga heategu ja toetus on väärt rohkem kui mitte midagi.

Püüan varjupaikasid külastama minna sel suvel päris mitmel korral ning hoian teid kindlasti kõigega kursis. Se nädalal olen ma taas Eesti poole teel.

Punased vaibad on mind hetkel ikka veel üsna külmaks jätnud. Ühed ja samad nimed iga peo nimekirjas nagu Daisy Lowe, Peaches Geldof ja muud isehakanud kuulsused ajavad mind peaaegu et iiveldama.

Naljakas on see, et ma pole ainus. Eesti soost lauljatar Hannah, kellega koos sai neid üritusi paari aasta eest pea iga päev
siin Londonis väisatud, on glamuuriüritustest samuti tüdinud. Eks mõne aja pärast võib jälle minna...

Hetkel tõmbab küll rohkem kodumaa ja mullapeenarde poole.

Nii kummaline, et kuigi Manchester United'i tiim mängis eile oma kodumaal, olid Londoni tänavad täidetud hoopiski hispaanlastega.

FC Barcelona fännidide rõõmuhõisked kajasid päeval lausa kilomeetrite kaugusele ning britid olid justkui Londoni tänavatelt pühitud. Kohati oli tunne nagu oleksin ma sattunud hoopiski Barcelonasse. Nende fännid olid sõbralikud, naerusuised, lõbusad ning altid isegi võhivõõrastega rääkima. Britid, seevastu, olid neile omaselt morni näoga ning üsna vaoshoitud.

Kui keegi tänaval tüli norima hakkas, olid need peaaegu alati inglased, kes siis hispaanlasi maha tegid või neid niisama tõukisid. Barcelona fännid ei pannud seda aga tähele ja nautisid enne mängu algust suurlinna melu.

Mina kajastasin võistluse päeva Eesti meediale ja olin endaga kaasa võtnud oma uue Londoni sõbra ja tööpartneri Indrek Galetini, kes oskab muide kaameraga ümber käia palju paremini kui mina.

Sõitsime juba kella nelja paiku Wembley staadioni juurde ning jälgisime mõlemad esimest korda elus jalgaplli ümber toimuvat möllu.

Sellist kooris laulmist ja hõiskamist ei ole ma tegelikult varem Londonis täheldanud ja jalgpallist püüan ma tavaliselt hoida nii kaugele kui võimalik.

Mul ei lähe kunagi meelest kui Chelsea tiimi fännid olid vallutanud metrooliini ja tõmbasid teineteisel purjus peaga pükse alla ning toppisid siis oma nokusid tavainimese nina juurde. See oli üsna õõvastav vaatepilt ning siinsetest jalkafännidest ei ole mul siiamaani head mälestust olnud.

Tänu Barcelona rõõmsameelsetele fännidele oli aga seekord olukord teistsugune ja isegi võiks öelda et lausa nauditav. Kui briti jalka fännid on agressiivsed ja tuntud kui huligaanid, siis Barcelonast olid Londonisse sõitnud küll hulk toredaid inimesi. Kui enne mängu võis märgata tänavapildis pildituks joonud britte, siis FC Barcelona fännidest ei olnud purjus pea mitte keegi. Nad kõik olid lustakalt riietunud, naeratasid igale vastutulijale ning nende positiivus säras kaugele. Selliste fännidega muutub jalgpall suisa nauditavaks.

Kui me Indrekuga pärast mängu lõppu Londoni kesklinnas ringi uitasime, oli samuti märgata kahe rahvuse vahel suurt erinevust. Kuigi hispaanlased on emotsionaalsed, valjud ning kuumaverelised, suutsid nad pärast mängu lõppu säilitada lugupeetuse. Need, kes täis peaga seina juurest seina juurde koperdasid olid loomulikult pähe saanud britid. Tänavapildis jäid silma pildituks joonud inglased, kes siis endale omaselt teineteisel pükse alla kiskusid ja prügikottidega teineteist loopisid. Barcelonalased olid hoolimata pikast päevast ja võidust kained, lõbusad ning keegi neist ei oksendanud ega ropendanud nii nagu tegid seda kohalikud.

Mul on tegelikult hea meel, et FC Barcelona võitis. Nad näitasid eile Londonis maailma parimat jalgpalli ning lisaks sellele olid Barcelona fännid toredad.  Ainsad, kes terve päeva tüli kiskusid, olid britid.

Esmaspäeval õnnestus mul Londonis intervjueerida Somaalias pantvangi sattunud vabakutselist ajakirjanikku Nigel Brennanit. Õõvastav intervjuu sellest, kuidas ta elas pantvangina üle aasta ning nägi pealt oma kolleegi tapmist, ei ole mul magada lasknud siiamaani.

Nigel on pikka kasvu, päikesepruuni naha ja surfari kehaga Austraaliast pärit fotoajakirjanik. Esmapilgul täiesti tavaline mees. Ta ise ütleb, et kui ta lõpuks terroristide käest pääses, küsisid paljud sõbralt temalt kuidas ta pärast aastat aega vangis olemist näeb nii normaalne välja. "Eks kõik mõtlevad, et mul peaks olema mingi hälve pärast sellist traumat," rääkis ta ka mulle.

Nigel pääses vabadusse 18 kuud tagasi ning oma normaalsusest hoolimata, seisab ta tegelikult siiamaani oma hirmudega silmitsi. "Pidev paranoia on jäänud," ütles ta. "See, kuidas ma kontrollin igaühte..., et äkki mind jälle rünnatakse..., kohvikus istun nurka nii, et keegi ei saa mind ümbritseda..., kui kuskil käib pauk, olen ma silmapilkselt põrandal...," rääkis ta emotsionaalselt oma
traumade järelkajadest.

Jutuks tulid ka Eesti mehed Liibanonis. Mis olukorras nad võivad hetkel olla.

"Kui terroristidega õigesti käituda ja sõbralik olla, võivad tingimused normaalsed olla. Meie püüdsime põgeneda ja pärast seda läks elu väga jubedaks."

Nigel pääses pantvangist tänu oma perekonnale, eelkõige õele, kes tema päästmist 15 kuud organiseeris ja isegi terroristidega paaril korral kõneles. "Minu päästis minu perekonna armastus mu vastu...see et nad ei andnud alla. Riigil oli minu päästmisest ükskõik."

Mina ise olen inimene, kes armastab samuti riske võtta. Ajakirjanikuks olemisest või kirjandusliku inspiratsiooni otsimisest võib saada vahel nagu haigus.

2007. aasta jaanuaris käisin ma ennast otsimas Liibüa kõrbes. Kuigi paljud lähedased ja sõbrad hoiatasid juba siis terroristide ja röövlite eest, ei pannud ma seda juttu tähelegi. Sõitsin Londonist Tripolisse ja sealt edasi Sabha linna, kus ma alustasin seitsme kaameli ja viiepealise moslemitest teenijate seltskonnaga Sahara kõrberetke, kõndides ohtliku Algeeria piiri poole.

Minuga olid kaasas kohalik kokk, giid ja abilised, kes aitasid igal hommikul telki üles panna ja maha võtta. Samal ajal, kui nemad tegelsid laagri püstitamisega, jalutasin mina keset kõrbe erinevate mägede otsa ja otsisin endas tõde.

Kuigi ma tahtsin selleks ajaks maailmast täielikult kaduda, olin ma sõbra eestkutsel ikkagi kaasa võtnud satelliittelefoni, millega ma vana aasta viimasel ööl helistasin mäetipust emale Tartusse.

Pantvangide läbirääkija John Chase'iga kohtudes kuulsin ma aga loo sellest, kuidas viis ajakirjanikku olid sattunud
röövlite ohvriks just Liibüa pealinnas Tripolis.

Nüüd, kui ma oma reisile tagasi vaatan, pean ma ennast rumalaks, kui mitte hulluks. Asi polegi ju ainult minu enese ohtu seadmises, vaid riskides ka oma kodustega, kes siis peavad minuga juhtumise korral kogu oma elu minu heaks panti panema.

Isiklikku õnne ja heaolu ma seal Liibüa kiviste kõrbe mägede otsas ei leidnudki. Juba kolm kuud hiljem põrutasin ma Peruu vihmametsa. Sõitsin oma sünnipäeval ilma kellegile teatamata Limasse ja sealt edasi Iquito nimelisse väikelinna.

See on ülimalt vaene piirkond, kus mind siis veeti jalgrattaga kilomeetrite sügavusse metsa. Ilma telefoni ja igasuguse sideta elasin ma seal kolm nädalat. Käisin kohalikus koolis lastele inglise keelt õpetamas, lugesin õhtuti onnis küünlavalgel raamatut ja otsisin seesmist rahu.

Kuuldes pantvangide läbirääkija John Chase'i käest, kui ohtlik oli minu reis üksinda vihmametsa, kergitan ma piinlikult õlgu.
"Ladina-Ameerikas võetakse pantvangi kõige rohkem inimesi maailmas üldse. Me kutsume neid situatsioone 'express kindnapping' ehk siis kiirkorras röövitud. Nende eesmärk on lihtne. Võetakse kinni, esitatakse perekonnale kiiresti summa ja lastakse siis lahti!"

Tegelikult õppisin ma sellest loost isiklikul tasandil meeletult. Kui oluline ja ohtlik on tegelikult reisida paikadesse mida me ei tunne. Kui suure eeltöö peab inimene sellistesse riskiriikidesse reisides tegema. Mulle meenub sügisel ühe eestlasega tehtud intervjuu. Siis oli juttu mootorratta rallist läbi Lõuna-Ameerika. Küsisin Eesti mehelt, kas ta ei kartnud kümneid erinevaid riike läbides langeda röövlite ohvriks, millele järges lühike vastus: "Ma ei mõelnud sellele. Üks britt võeti ka pantvangiks, kuid lasti varsti lahti. Seal oli väga vinge!"

Suur osa rahvast võtab mõtlematu riski ja loodab, et nendega midagi ei juhtu. K.a. mina. Satellitttelfonid ja pantvangikindlustus kõlab reisile minnes nagu ulme. Eksootilised kohad on külastamist väärt, arvavad meist paljud. Ma loodan, et eestlane (k.a. mina ise) on õppinud Eesti poiste röövimisest ja pantvangi sattumisest Liibanonis. Ohtlikku riiki ei minda jalgrattamatkale kriitilisel
ajal.

Kodus tuleb teha eeltöö, vältida ohtlikke piirkondi, palgata kohalik giid. Röövimise korral ei pane me ebameeldivasse olukorda ainult iseennast, vaid ka oma pere ja lähedased ning antud juhul kogu oma riigi.

Selleks ajaks kui mina Eestist lahkusin ei olnud Indrek Galetinist staarfotograafi veel saanud.

Kuna mina läksin ära aastal 2004, olid Indreku vahepealsed aastad ja tegemised minu jaoks paljus teadmata. Silmanurgast olin ma küll lugenud tema heategevusliku fotonäituse kohta ja kuulnud ka Eurovisioni kajastamisest, aga kuna mu enese elu pole siin Londonis olnud just meelakkumine - jäid esimesel viiel aastal Eesti uudised minust üsna kaugele.

Kui Indrek minuga eelmisel sügisel ühendust võttis, olin ma heas mõttes üllatunud. Ta olla lugenud minu raamatut "Seks, valed ja eneseusk" ning otsustanud minuga sarnaselt kodumaa tolm jalgelt pühkida. Huvi pärast guugeldasin Indreku nime ja mõtlesin, et vaat kus poiss, kes julgeb kogu oma kuulsuse ja töö Eestis selja taha jätta ja kolida suurde maailma õnne otsima.

Talvel olime põgusalt ühenduses ja kevadel kui ma saabusin tagasi Londonisse, tegime esimese telefonikõne.

Indrek oli selleks ajaks siin olnud pisut üle kahe kuu. Ta töötas Londonist 160 km kaugusel Wisbech nimelises linnas, kus ta pakkis kohalikus lillevabrikus lilli. Indreku kurb ja kurnatud hääl tuletas mulle meelde minu enese esimest kolme kuud Londonis. Rahapuudust, koduigatsust, vangikongi suurust tuba ja kõike muud, millega peab siin alguses silmitsi seisma. Ometi oli Indrekus midagi, mida ma tema juures väga hindasin - julgust siin hakkama saada. Jätta selja taha staarifotograafi karjäär Eestis ning siis ilma häbitundeta Suurbritannia väikelinnas lilli pakkida.

Vastupidiselt ülejäänud eestlastele siin, julges ta oma kogemusest ka avalikult rääkida ning andis mulle pika intervjuu. Tema loo eesmärk oli nii nagu minul - aidata neid, kes on sarnases olukorras või plaanivad Eestist ära minna.

Soovitasin Indrekul kiiremas korras Londonisse kolida. Väikeses vabrikulinnas ei ole tulevikku ja ainus võimalus kunagi fotograafina läbi lüüa, on suurlinnas.
Indrek kuulas mu sõna ja kolis juba nädal hiljem Londonisse.

Jälle istusin ma kodus ja mõtlesin, et müts maha tema julguse ja edasipüüdlikuse ees. Inimene teeb oma unistuste nimel tööd ja ei karda riske võtta.

Indrekul oli Londonisse tulles taskus väike summa, mille eest ta sai endale kolmandas tsoonis toa üürida ja natuke süüa osta. Tema põhitööks Londonis saigi töö otsimine, millega ta tegeles varahommikust kuni hilisõhtuni. Kuigi vahepeal käis Indrekul peale allaandmistunne, sai ta sellest jagu. Ja seda ka siis, kui ta oli mitu päeva elanud ainult väikesest saiakesest.

Indreku tööotsingud ja julgus kandsid lõpuks ometi vilja. Sel esmaspäeval sai ta tööle Londoni südames asuvasse sushibaari nimega Itsu. Lisaks sellele läheb ta neljapäeval intervjuule, kus talle pakutakse tööd fotograafi assistendina. Ja seda kõike vaid kaks nädalat pärast suurlinna kolimist!

Nüüd ma mõtlen kõikide nende negatiivsete kommentaaride peale, milles Indrekut maha tehti. Tema staarfotograafi staatust, mida võrreldi vabrikutöölise omaga ning mille üle lakkamatult naerdi ja lõõbiti.

Minu meelest on Indrek Galetin ilus eeskuju meile kõigile. Oskus lahti öelda oma staatusest, nullist alustada ja kõik elus järgi proovida. Ükskõik kui halvasti Indrekul poleks siin Inglismaal ka läinud, ei kaotanud ta kunagi oma positiivsust. Seda ka siis kui rahvuskaaslased internetis tema unistusi maha tegid.

Minu jaoks on Indrek silmad ette teinud ka mulle. Nii suurt eneseusku ja tahtmist ei ole ma kellegis märganud juba ammu. Kõikidele lõõpijatele- tehke järele kui oskate!

Sel pühapäeval korraldab Eesti Loomakaitse Selts Ülemiste parklas heategevuspäeva, mille käigus püütakse selgitada õiget lemmikloomapidamise kultuuri.

Minu enese jaoks on see südamelähedane teema. Loomaarmastajana meenutab mulle Eestis avanev pilt paljus Argentinat või Peruud, kus loomi koheldakse igasuguse väärikustundeta. Seal vohab samuti arvamus, et loom ei ole inimesega võrdväärne…et neil pole justkui tundeid!

Mulle kui ülitundlikule inimesele teeb selline suhtumine muidugi haiget! Kuigi ma olen kodutuid koeri püüdnud Lõuna-Ameerikas toita ja aidata, on tegelikult sellest vähe kasu. Kõik algab ikkagi inimese suhtumisest ja niiakaua kui silmavaade ei muutu piitsutab argentinlane ikka hobust edasi, viib kassipojad prügikasti ja sõidab koerast autot peatama üle.

Eestlane ei ole loomade suhtes nii külm kui argentinalne, ometi on mul hea meel et Eesti Loomakaitse Selts korraldab meie mõtteviisi muutmiseks heategevusliku eesmärgiga ürituse. Ega ma isegi ju kõiketeadja ole ja tegelikult on mul südamest kahju, et ma sellel päeval seekord osaleda ei saa. Kindlasti oleks ka minul lemmikloomade pidamisega seoses palju õppida!

Kõige rohkem häirivad mind ennast Eestis just pealinnast kaugemale jäävad piirkonnad, kus koerapidaja mentaliteet on jäänud tõesti justkui arenguriigi tasemele. Ketistatud koeri on meie riigis lubamatult palju. Inglismaal märkab maja kõrval kuudis elavaid koeri vähe kui üldse. Ausalt öeldes ei ole mina viimase seitsme aasta jooksul näinud Suurbritannias ühtegi koera, kes oleks sellise jämeda lehmaketi otsas nagu on kombeks loomi panna meil Eestis. Inglismaal on küll palju koeri, kuid enamus neist jookseb aias ringi vabalt!

Eestis avanev pilt on aga kahjuks teistsugune. Jah, viimane kord Tallinnas Radissoni kohvikus istudes märkasin ma küll hoolitsetud uhkeid tõukoeri, aga maapiirkondades oli pilt teistsugune. Koer, kelle eest Eesti omanik pole välja käinud tuhandeid, elab tihti allapoole igasugust piiri. Kurb kui raha mõjutab armastust. Kusjuures minu segaverelise krantsi Tormi armastus ei ole kindlasti erinev tuhandeid maksvast tõukoerast.

Ka Eesti Loomakaitse Seltsi töötaja Tania Selarti sõnul on meie loomapidaja mentaliteet Lääne omast üsna erinev. Lemmiklooma võtmisele järgneb vastustus, millest saavad Eestis aru vähesed. Tema sõnul pole looma õnneks vaja palju- oluline on, et ta saaks iga päev korralikult süüa, aktiivselt liikuda ning et tal oleks oma peremehega armastav suhe. Pühapäeval toimuv heategevusüritus keskendubki sellele, kuidas lemmikloomi Eestis paremini kohelda. Tania Selarti sõnul on oodatud kõik huvilised. Kaasa võib võtta ka oma lemmiku, kes peab kindlasti üritust külastades olema rihma otsas. Agressiivsemate koerte puhul peab neil peas olema ka suukorv.

Üritus algab hommikul kell kümme ja lõpeb õhtul kell kuus. Ma olen alati mõelnud, et kõige parem viis inimesele midagi õpetada on siis kui ta on lapseeas. Ainult lastesse uusi juuri kasvatades suudame me tulevikus midagi muuta. Kel vähegi võimalik viige oma lapsed pühapäeval Ülemiste parklasse. Kui meie põlvkond teab vähem, siis on vähemalt meie lastel võimalus üles kasvada haritud eurooplasena, kes oskab hoolitseda ja hinnata endast nõrgemat.

Kuna eelmises blogis tuli juttu tõelisest härrast, siis ma jätkaksin seda rida ka seekord.

Seda enam, et keegi asjalik inimene märkis juba kommentaarides, et Lustile meeldivad vanad mehed. Et miks muidu ma neist pidevalt räägin. Ma jäin seda lauset lugedes tegelikult suisa mõttesse? Et kas siis meeldivad ja kui tõesti, siis miks?

Kuna ma Kukut eelmises blogis taevani kiitsin, siis ma tahaksin ta tuua eeskujuks kogu Eesti meesperele. Tulla kohtuma naisega ja tuua talle kolm pikka punast roosi, vajab julgust. Huvitav, kui paljud Eesti mehed suudaksid seda sammu korrata? Ma mõtlen - kinkida oma sõbrannale (mitte kallimale) lilli.

Kusjuures selles, et Kuku mulle roosid tõi puudus igasugune seksuaalne alatoon. Ta tõi mulle lilli kui sõber! Tema kaasa Marit on muide üks südamelähedasemaid inimesi minu elus.

Ma olen alati mõelnud, mis on Kuku šarm millega ta nii paljusid naisi aaste jooksul võlunud on.

Kui ma teda eelmisel neljapäeval Tallinna Vanalinnas nägin, jõudsin ma arusaamale, et tema võlu peitubki selles, et ta oskab naisi härrasmehelikult kohelda. Oskab olla mees, ilma et ta mõjuks litsakalt või labaselt.

Mis mulle aga kõige rohkem Kuku juures meeldib on see, et ta ei räägi mitte kunagi ühestki naisest või oma varasemast tutvusest halvasti. Valdav osa Eesti meestest kelgib juba esimesel hetkel sellega, keda ta eelmisel õhtul pannud on.

Võimalik, et Kukul on olnud rohkem naisi kui ühelgi teisel Eesti mehel elu jooksul kokku, ometi kordab ta tagasihoidlikult aga pidevalt kui väga ta oma naist Maritit hindab ja armastab.

Peeter Ristsoo, kes on lubanud mu inglise keelse raamatu toimetajaks hakata, on minu jaoks teine Kuku moodi härra. Kuigi ta võib oma kõnes hirmu tundmata ropendada, on ka temas seda härrasmehelikku jõulist pauerit!

Ristsoo on samuti härra, kelle seltskonnas ma end naisena tunnen. Näiteks see, kuidas ta naisterahvaga kohtudes suudleb kombekalt neiu kätt, võtab jaki seljast ja toob isegi punase kirsiga kokteili, seda kõike samal ajal kui taustaks mängib
lummav Frank Sinatra "New York".

Ristsoo on samuti olnud suur südametemurdja ning tema saladus peitub minu jaoks nii nagu Kukuski just selles, et ta oskab naisi kohelda.

Pean ausalt tunnistama, et oma igapäevaelus tunnen ma end naisena harva. Tavaliselt pean ma ühe pulga peal püsima rivi meestega, mis võtab tihti igasuguse sharmi. Ajakirjanikuna on küll võimalik oma naiselikke võlusid vahel ära kasutada, aga üldiselt vajab see amet meeletul hulgal julgust ja jultumust.

Seda enam, et selles töös käib pidev võitlus lugude, allikate ja kõige muu üle. Londonis töötades on asi veelgi hullem. Lisaks tööle pean ma siin päevast päeva tõestama, et ma ei ole Ida-Euroopa lits.

Selle kõige pärast meeldiski mulle Eestis kohtuda Kuku ja Ristsooga. Vahel on tore nö juuksed alla lasta ja proovida olla lihtsalt mina ise, ilma et ma peaksin midagi kogu maailmale tõestama. Tunda rõõmu lihtsatest asjadest nagu näiteks see kui keegi sulle ukse avab, lilli toob või kätt suudleb.

Oma enese lapsepõlvest ei mäleta ma muud kui oma vanemate pidevaid tülisid. Nüüd ma olen ise endale saanud üsna sarnase elu ja mõtlen, et oma lapsele ma sellist lapsepõlve nagu mul endal oli, ma küll ei soovi.

Ma ei saanud olla rohkem kui viis, kui ma juba päevade kaupa televiisori ette naelutatuna pidasin oma kõige suuremateks lemmikuteks ja sõpradeks telelavastusi ja Eesti mängufilme.

Ma olen ise mõelnud, et huvitav millepärast tahtis nii väike laps vaadata just teatrit ning jõudnud siis kuidagiviisi arusaamani, et ilmselt aitas selle vaatamine mul põgeneda oma igapäevasest reaalsusest. Lapsena oli nii kerge minna filmi või mõne etenduse sisse nii sügavalt, et see andis mulle võimaluse minna paariks tunniks täiesti uude maailma. Täiskasvanuna on reaalsuse eest ära joosta palju raskem.

Kõiki Eesti tuntuid näitlejaid teadsin ma peast juba kuuendal eluaastal. Minu kõige suuremateks lemmikuteks olid alati Jüri Järvet ja Arvo Kukumägi. Nende rollid olid mulle millegipärast kõige hingelähedasemad- neis oli kurbuse äratundmisrõõmu.

Eelmisel kevadel, teel Tallinnast Londonisse, nägin ma lennujaama fuajees puhtjuhuslikult Arvo Kukumägi (kuidas tema nime õigesti pöörata?) Mul endal oli küll selline tunne nagu ma oleksin näinud vana sõpra, ometi kõndis Kuku minust mitu korda niimoodi mööda nagu mind poleks olemas. Mõtlesin, et mida ma nüüd siis teen. Et kas astun talle ligi või lähen omateed. Imelik on võhivõõrale, kes on samal ajal ka kuulus näitleja selgitada, et ta on tegelikult aidanud mul üles kasvada. Et tema oli see, kes täitis minu lapsepõlve väheste õnnelike hetkedega.

Võtsin julguse kokku ja astusin vanameistrile siiski ligi. Kaotada polnud mul palju, pealegi tahtsin ma oma lapselikust (loe naiivsest) teadmisjanust lihtsalt teda tervitada. Kuku, kogu oma kuulsuses ja jõulises kunstniku ilus, oli aga reaalsuses veelgi paeluvam kui filmis. Temas oli nii palju siirust, ausust ja otsekohesust, et seda on võimatu sõnadesse panna. Kuku oli isegi natuke rõõmus, et mingi suvaline minusugune Tartu tüdruk talle tere ütles.

Pärast meie põgusat kohtumist, istusin ma lennukil Londonisse tema kaasa Mariti kõrval. Mariti sõbrannal oli üllatuslikult kaasas minu raamat ‘Seks, valed ja eneseusk' mida ta oli viimas oma tütrele Inglismaale julgustuseks ja abiks seal hakkama saada. Rääkisime kaks ja pool tundi elust. Ja saime sõpradeks. Mariti puhul on muide tegu ühe tugevama naistüübiga, keda ma olen üldse elus kohanud. Marit on Kuku sadamapost või kai, kalju millele temasugune kunstnik peab aegajalt toetuma, et elus selgust saada.

Kukule ja Maritile mõtlesin ma tegelikult terve aasta - ilma, et ma oleksin neid kunagi veel näinud. Kuidas saab olla, et inimene kellega sa kohtud korra võib saada suuremaks hingesugulaseks kui see, keda sa tunned kogu oma elu?!?!Neljapäeval sain ma Kukuga uuesti kokku. Istusime Vanalinna kohvikus. Kuku, nagu tõeline härra, tõi mulle kolm punast pikka roosi. Ma olin sellest kohtumisest nii suures joovastuses, et ma tegin isegi paar peenikest pede suitsu, mille Kuku oli kogemata kioskist ostnud.

Vaatasin selle geeniuse nägu, tema sügavaid kortse mis rääkisid tuhandeid erinevaid sõnadeta lugusid ja mõtlesin kui hea mul on olla. Kuidas meie väikeses riigis on ometigi säilinud näitleja, kes on jäänud truuks sügavale kunstile ja kes ei ole oma hinge müünud maha juustuviineri reklaamiga. Et hoolimata sellest, kuidas ta aegajalt ajakirjanduses peksa saab, on Kuku suutnud säilitada oma tõelise pale. Jääda selleks, kes ta on viimased viiskümmend aastat oma elust olnud.

Kuku taolisi geeniusi me peame hoidma, mitte hävitama. Teist temasugust ei ole olemas ja ei pruugi kunagi tulla.Nüüd ma mõtlen kui ma üldse olen viimase aasta jooksul midagi õigesti teinud - siis on see, et ma julgesin Kukule lennujaamas käe pihku suruda.