Pean aususega nentima, et viimased kümme päeva on minu jaoks üle pika möödunud oivaliselt. Eriti suursuguselt saabus seekord minu 29. sünnipäev.

Lisaks sellele, et Adam võitis pühapäeval (minu sünnipäeval) Floridas polovõistluse, oli ta varunud minu jaoks veel ühe meeldiva üllatuse. Pärast auhindade üleandmist The Village nimelises poloklubis Orlandos, palus võistluse korraldaja Stuart Campbell auhinnapüünele ka minu. Mina, kes ma klõpsisin parasjagu hoogsalt fotoaparaadiga ja jäädvustasin Adami võitu, ei saanud esialgu korraldajate palvest aru.

Tagasihoidlik nagu ma olen, astusin ma püüne trepist hoopiski kaugemale, arvates, et küllap ma taas kellelegi ette jäin. Vaatasin Adamile küsivalt otsa, kui too aga hõikas südamlikult naeratades: "Tule nüüd ometi siia!"

Oluline on märkida, et pühapäeval oli polovõistlust vaatamas umbes 2500 inimest. Võtsin julguse kokku ja astusin oma lühikeses erkoranžis kleidikeses Adami ja tema tiimi kõrvale püünele. Korraldaja Stuart Campbell vaatas mulle hetke sügavalt silma ning teatas siis mikrofoni ja publikule: "Võidutiimile kõige enam väravaid kogunud Adam Buchanan'i kaasal Katrinil on täna sünnipäev. Laulame talle laulu!" Vaatasin korra meie ees paviljoni pinkidel istuvat rahvamassi, kes siis üksmeelselt püsti tõusis ja mulle sünnipäevalaulu esitas. Loomulikult oli see minu jaoks üllatus, mis tegi kohe mu silma vesiseks ning tõi ihule kananaha. Kui armas ja eriline meeldetuletus Adamilt, võistluse korraldajatelt ning publikult ja ilmataadilt, kes korraldas mulle päikeselise päeva.

Sellist rahvarohket ja suursugust sünnipäeva pole ma elus kunagi varem veel pidanud ja Adami võidust oleks mulle tegelikult kingitusena täiesti piisanud. Pisut üle nädala Floridas Orlandos on olnud tore aeg. Adami kaks mängu reedel ja pühapäeval läksid eriliselt hästi ja seetõttu saime me seda n-ö tööreisi ka pisut rohkem nautida.

Päike, meri ja valge liivaga kaetud rannad mõjusid mulle pärast rasket, kurba ja pikka talve nagu salv haavale. Lõpuks ometi õnnestus meil puhata ja end nautida.

Lisaks sellele leidsin ma endale uue sõbra. Laura, Saksa polomängija Stefan Zou Diepold'i abikaasa on üks toredamaid ja heasüdamlikumaid naisi, kellega elu mu viimasel ajal kokku on viinud. Temaga koos ei läinud ülejäänud polotajate kõrgid prouad ning nende kommentaarid mulle liialt südamesse. Laurast kavatsen ma tulevikus rääkida pikemalt. Floridas sai paika pandud juba reis nende juurde Hamburgi.

Pilte Adami polomängust näeb sellele lingile vajutades http://poloslides.smugmug.com/Polo-2011SpringSeason/Week-01

Adam mängis seekord Iirimaa tiimi heaks ja oma tavalisel positsioonil number neli.

Kuulmiseni juba külmast ja vihmasest Suurbritanniast!

No jah, kari neid, kes otsivad minu tekstides näpuvigu, leidsid taas midagi, mille üle terve nädal irvitada. Oi kui loll on Lust, kes arvab et aatompomm ja tuumajaam tähendab ühte ja sama.

Minu viimase blogi üldistusest ei saanud kahjuks paljud "tarkpead" aru. Tuumajaamad ja tuumapomm sisaldavad mõlemad aatomenergiat ning eksisteerivad riikides, mis arendavad tuumaenergia plaani. Tuumakatastroofi puhul on tulemus sarnane.

Selle asemel, et kommenteerijatega siin karvu kitkuda, on mu elus tegelikult tähtsamat...

Reedel helistas meile Inglismaalt tallipidaja, kes hooldab igal talvel meie hobuseid. Jade, üks Adami kallimaid ja kiiremaid hobuseid, oli treilerisse laadimise ajal paanikasse sattunud ning kukkus sealt siis selg ees alla, murdes nii selgroo kui mõlemad esijalad. Kohale toodud loomaarst pani piinades hobuse loomulikult kohe magama.

Kuigi ma ei olnud kohapeal, on see õnnetus jätnud minusse sügava haava. Lisaks sellele, et ma olen kolm päeva nutnud kramplikult kaotusevalus, kummitab peas tuhat küsimust. Kuidas on võimalik, et Jade, kes oli üks rahulikuma iseloomuga ponisid, sattus treileris nii hullumeelsesse paanikasse? Kuidas on võimalik, et naine, kellele me maksame kuus tuhandeid naelu loomade valvamise eest, lasi millelgil taolisel üldse juhtuda? – Süda ütleb, et kohapeal juhtus midagi muud, aga mõistus ei lase teist inimest ilmaasjata veel süüdistada.

Inglismaale jõudes algab uurimustöö, et teada saada, mis oli 80 000 dollarit maksva hobuse surma tõeline põhjus. Ka tallipidaja ise oli reede pärastlõunal šokis ja nuttis telefonis nii nagu minagi, lahinal. 

Adam ütleb, et hobused on ennearvamatud loomad. Et iga polomängija või hobuspordiga seotud inimene on niimoodi elu jooksul kaotanud mõne oma lemmiku. 

Hobuse võib endast välja viia oksal siutsuv linnuke või liblikas. Seda enam, et meie poloponide puhul on tegemist puhtavereliste tõuloomadega, kelle iseloom on seetõttu veelgi ettearvamatum ja keerulisem.

Jade oli mulle eriliselt kallis. Kuigi ma armastan kõiki oma loomi ühtmoodi, oli mul temaga teistmoodi side. Ma ei suuda uskuda, et ma olen kaotanud oma lemmiku nii ebaõiglasel moel. Ta kukkus treilerist alla?! Polohobused on saanud surma poloväljakul, saades südameataki joostes platsi ühest nurgast teise 30 miili tunnis. Polohobused ei kuku treilerist selgapidi alla. Ja üleüldse, miks oli vaja sel tallinaisel meie hobuseid kuskile viia?!

Mul ei lähe kunagi meelest päev, kui me ostsime hõbehalli karvaga Jade'i Iiri võidusõidu oksjonilt nimega Goff's. Jade pärines kuulsast perekonnast ning üks tema vanematest kandis nime Great Palm, kes oli legendaarne maailmakuulus võidusõiduhobune. Jade oli graatsiline, aga tugev; temast oli kiirem vaid meie teine hobune nimega Tartu.

Viimased päevad Californias on olnud minu jaoks keerulised. Lisaks traagilisele uudisele Inglismaal, on raske pakkida Adami isa viimaseid asju. Kummaline, kuidas inimene lihtsalt kaob ühel päeval ja ei tule siis enam kunagi tagasi. Alles jäävad tema tühjad, justkui hinge kaotanud esemed. Kõige raskem on neid pakkida suurtesse karpidesse, mis ootavad nüüd Suurbritanniasse tarimist. Ma väga loodan, et sel suvel õnnestub meil leida päris oma kodu, kuhu kõik armastatud John'i asjad panna.

Tema koerad Danu ja Jay lähevad elama suusakuurortisse Sun Valley, kus me leidsime neile uued armastavad omanikud. Kuna meil on koerad ja hobused kahel erineval kontinendil, siis on mul võimatu neid seekord Inglismaale endaga kaasa viia. Teekond uute omanike juurde imeilusasse Sun Valley's algas neil täna hommikul, samal ajal kui meie oleme teel Los Angeles'i leenujaama.

Veedame märtsi viimase nädala Floridas, kus Adamil on pärast isa surma üle pika aja taas polo võistlused. Sealt ka minu järgmised blogi sissekanded.

Viimane nädal siin Californias on olnud minu jaoks närvesööv. Lisaks sellele, et maailm tundub ümberringi kokkuvarisevat, püüame me pakkida viimaseid Adami isa Johni asju. Esmaspäeval saab meie reis otsa ja algab tee Euroopa poole, vahepeatusega Floridas.

Kuigi Jaapan jääb Californiast 5000 miili kaugusele, tundub see vahemaa gloobust veeretades lühem kui peaks. Uskumatu ja raske on mõelda, et teispool Vaikset Ookeani võitlevad inimesed elu ja surmaga.

Uudised sealsest katastroofist jooksevad nii nagu igal pool maailmas, vahetpidamata. Kuigi telepilt näitab rususid ja tuumajaama lõhkemist- loovad kohalikud ajakirjanikud Jaapaniga paralleele ning peatuvad pikalt küsimusel, "Mis saab siis kui USA-ga peaks juhtuma midagi sarnast?"

Maavärinad on kimbutanud nii Californiat kui kogu USA-d varemgi. Ajakirjanike sooviks on aga teada saada, kuidas on ameeriklased sarnaseks katastroofiks ettevalmistunud. Jaapan elab teatavasti pidevas maavärina hirmus ning on üks väheseid riike, kelle elanikke õpetatakse lapseeast saati selles ettearvamatus situatsioonis hakkama saama.

"Kuidas olete teie katastroofks ette valmistunud?" küsis reporter eilsetes teleuudistes ühelt California elanikult, "On teil kodus varutud vett, toitu?"

Naine mõtles hetke ja vastas siis, "Mitte eriti. Kui midagi sarnast peaks juhtuma, ilmselt ma palvetan siis rohkelt Jumalat."

Üldiselt on jänkid üksmeelselt nõus, et võitluses Emakese Maaga peaksid nad olema paremini ettevalmistunud.

Lisaks sellele on siinsed võimud mures kohalike tuumaelektrijaamade pärast.  Kohalike allikate sõnul on 16 USA tuumajaama täpselt samasuguse ülesehitusega nagu Jaapanis.

President Obama rääkis täna isegi plaanist, kuidas siinseid tuumajaamasid moderniseerida- kõik ikka selleks, et sarnane katastroof ei korduks USA's.

Tore on see, et ameeriklased pole aga oma enese paanika keskel jaapanlasi unustanud. Paljudes California poodides ja restoranides ripuvad üleskutsed annetusteks.

Laulja ja fotograaf Bryan Adams riputas oma Facebooki leheküljele hiljuti teate, soovitades muusikutel üle maailma korraldada heategevuslikke kontserte, mille tulud läheksid Jaapani toetuseks.

Üks on kindel, et tuumarelv on hetkel Jaapanile saatuslikuks saanud. Poliitilise kaitse asemel on sellest saanud surmarelv oma enese rahva vastu.

USA reaktsiooni põhjal tundub mulle, et tuumarelva omavad riigid mõtlevad Jaapani katastroofiga paralleele tõmmates selle omamisele ettevaatlikumalt kui enne.

Siinsete aegunud tuumajaamade uuendamine võib tõesti ehk tulevikus USA ja kogu maailma päästa veelgi suuremast katastroofist. Vähemalt on niigi palju maailm Jaapani tragöödiast õppinud.

Ausalt öeldes ma ei kujuta ette inimest, kes loeb avalikku blogi ning emailib seejärel tundmatule, kellest oli tekstis juttu.

Eelmises kirjatükis kiitsin ma Sun Valley suusakuurortis elavat arhitekti Eddy Svidgal. Lisasin blogisse ka tema veebilehe, kus olid üleval mõned tema suuremad tööd. Minu eesmärgiks oli tema tegemisi rahvuskaaslastega jagada. Näidata, kuidas eestlane
ühes maailma nurgas laineid lööb. Aga mis tegelikult juhtus?

Vabandust väljenduse eest, aga leidus napakaid, kes leidsid Eddy firma kodulehelt tema emaili aadressi ja taskutelefoni numbri ning hakkasid teda siis emailide ja telefonikõnedega pommitama. Need "austatud inimesed" tahtsid teada, kas ma tegelikult ikka ka Eddy'ga kohtusin ja kas ma tõesti näitasin talle oma väljamõeldud meest.

Sellega aga kallite rahvuskaaslaste emailid ei lõppenud. Lisandusid veel küsimused kui palju oli minu loos tõde ja kas ma olin
tõesti Sun Valley's külas oma mehe vanematel. Milline nägi välja Adami ema, oli ta rikas ja kas meie kohtumispaigaks oli restoran nimega Cornerstone.

Lisandus veel tekst, milles lugejad väljendasid Eddy'le, millise haiglase inimese ja valetajaga minu puhul tegu on.

Vaene Eddy Svidgal, kes on Eestist eemal elanud üle kahekümne aasta ning kes ei saanud esimese hoobiga üldse aru, mis toimub. Paarile kirjasõbrale ta isegi vastas. Ometi oli ta südamepõhjani üllatunud ning ei mõistnud, mis oli nende emailide eesmärk. "Ma ei ole sellisete inimestega harjunud," kirjutas Eddy mulle tagasihoidliku kirja, "Ma ei tea, mida ma pean neile ütlema..."

Eddy lisas veel, et ta on kadedust ja õelust kohanud igal pool maailmas, aga sellisel tasandil nagu seekord pole ta veel varem kogenud. Et ühe inimese blogile järgneb lugejate poolt uurimustöö või et üleüldse julges võõras inimene talle saata kirja. Mujal maailmas peetakse seda muide ebaviisakuseks, aga eestlane on harjunud lahmima nii nagu tahab. Internet on meie inimese jaoks ju kõikvõimas.

Ausalt öeldes on mul Eddy ees häbi ja isu kirjutada millestki isiklikust, on mul ammu kadunud. Eks ma edaspidi siis tean, et kari kibestunud inimesi käib iga mu rea läbi ja võtab ühendust siis igaühega kellest juttu.

Alles see oli kui eelmisel suvel pommitas Adamit tundmatu tugeva aktsendiga härra, kes esitas talle küsimusi a la kas ta üldse tunneb mind. Siis on veel hulk teadlasi, kes mu mehe algset veebilehte kontrollib. See koduleht oli tegelikult kingitus tema
veebidisainerist sõbralt, Adamil ei ole olnud aega seda korrastada hetkest mil sõber selle viis aastat tagasi internetti üles riputas.

Aga armsad Eesti lugejad vaatavad seda pidevalt. Otsivad faktivigu minu lugudest. Googeldavad minu nime ja elukohta. Kas see jutt minu valetamise kohta teid juba tüütama ei hakka? Üleüldse kui haige peab olema inimene, kes kahtlustab teist pidevalt
kõige väljamõtlemises?

Austatud lugejad, pöördun siinkohal kibestunud ja õela auditooriumi poole. See blogi siin põhineb minu isiklikul kogemusel, vaadetel ja hinnangul. Palun googeldage minu eraelu asemel sõna blogi - mida see täpselt tähendab.

Minu sooviks on alati olnud kirjutada inimestele kes hindavad reisimist, huvitavaid inimesi ning vaadet mis avaneb Eestile kaugemalt. Kui see teile ei meeldi, siis milleks külvata oma õelaid hinnaguid siinses blogiruumis ja tülitada ebaviiskate küsimustega inimesi, keda te ei ole elus kohanud ning keda pole teile kunagi tutvustatud.

Ma väga vabandan Eddy Svidgali ees, et ma temast oma eelmises blogis üldse juttu tegin. Ma olin lihtsameelse eestlasena tema üle uhke ja tahtsin tema edusamme oma rahvaga jagada. Aga meie rahvas ei saa sellest kahjuks aru, vaid hakkab süütut inimest ebaviiskate emailidega ja küsimustega tülitama. Piinlik.

Jumal tänatud, et ma elan täna ja mitte seitsekümmend aastat tagasi. Siis oleks mulle ilmselt need 'valed' naabrite poolt pähe määritud ning mind Siberisse saadetud. Eestlasel on vaja alati kedagi häbistada ja mõnitada. Näidata näpuga.

Minu vanaemale määriti ka pähe valed ja teod, millest tal endal ei olnud õrna aimugi; aeti oma kodust minema, peksti ning tehti siis külavaenlaseks ehk kulakuks. Eestlane pole täna tegelikult karvavõrdki muutnud. Sellest annab meile selge pildi interent, mis kubiseb teineteise mõnitamisest ja alavääristamisest.

Kahju, et Eesti soost edukas USA arhitekt Eddy Svidgal kes pole aastaid kodumaal käinud, sai minu blogi tõttu sellise ebameeldiva kogemuse osaliseks.

Uskumatuks teeb selle loo aga hoopis see, et sealseid uhkeid häärbere ehitab Tallinnast pärit mees nimega Eddy Svidgal.

Eddy'ga viis mu kokku Adami kasuisa Bill, kes valmistas mulle seal olles meeldiva üllatuse. Istusime parasjagu restoranis nimega Cornerstone, kui meie laua juurde astus šarmantne mees, kes hakkas minuga järsku rääkima puhtas eesti keeles.

"Tere, kas sina oled Katrin?" küsis ta. Esimese hooga mõtlesin, et äkki oli minu nina all seisev kokteil mulle liialt pähe hakanud; kokutasin midagi vastu inglise keeles, mille peale hakkas laudkond muhelema. Härra aga jätkas eesti keeles kõnelemist.

Eddy Svidgal on vapper Eesti mees, kes tuli USAsse õnne otsima 1990ndate alguses, kui ta kolis New Yorki ning sai läbi sealse kooli diplomi arhitektina. Siis viis elu noore arhitekti Los Angelesesse, kus ta tutvus mõne aasta pärast sõbraga, kes kutsus Eddy endale külla suusakuurordisse Sun Valley. Eddy läks ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Seal asub nüüd tema kodu, kolm armsat last ja oma isiklik firma.

Sun Valley's on Eddy loonud kodusid nii Hollywoodi kuulsustele kui USA miljonäridele. Soovitan vaadata tema töid Eddy firma kodulehel www.eddysvidgalarchitects.com

Minu jaoks oli Eddy Svidgal üks positiivsemaid kohtumisi üle pika aja. Näha nii tagasihoidlikku Eesti meest väikeses linnas tegemas suuri töid. Eddy on end siin USAs kehtestanud pea kakskümmend aastat ning saavutanud tulemuse, mida pole suutnud järgi teha isegi paljud kohalikud arhitektid.

Eestlased on üks vinge rahvas! Jõudu Eddy - Sinu töödes ja tegemistes!

Viimased kümme päeva on minu jaoks möödunud kiirelt. Hommikul vara mäele ja õhtul rampväsinuna koju tagasi.

Olles maailma ühes parimas suusakuurortis, on mul võimatu siin aega mööda saata millegi muu, kui suusatamisega.

Mägisuusatamises peitub ilu, millest eestlasel on ehk raske aru saada.
Meie Munamägi tundub siin Idaho kõrgustes liivakastimänguna. Kuna Eestis puuduvad tõelised mäed, on see spordiala meie jaoks mõneti kaugeks jäänud.

Ometi on suusatamine Läänes alati olnud sport, millel on luksuslik taust. Kõrged lumised mäed, mille juurde kuuluvad kallid restoranid, spa'd, kuumad basseinid keset lumevalle, shampanja, lõkketuli ja loomulikult hästi hooldatud suusarajad maailma kaunimatel nõlvadel.

Luksuslik suusatamine meenub mulle kõige paremini James Bond'i filmidest või kuulsast komöödiast Pink Panther, kus printsid ja krahvinnad Euroopa kallimates suusakuurortites luksuslikku puhkust veetsid.

Bald Mountini, kus mina hetkel viibin, peetakse endiselt maailma üheks keerukamaks suusamäeks. Algajal ja mitte väga kogenud suusatajal nagu minul, pole siin just kõige kergem.  Musta teemantiga märgitud rajad on nagu seinad, millest suusahullud k.a. minu abikaasa alla tuhisevad. Kuigi mina otsin siin kergemaid teekondi, on need alati raskemad, kui ma arvasin. Ja radasid on sellel mäel lõpmatul hulgal.

Baldy, nagu kohalikud seda mäge hellitavalt kutsuvad, on suusaarmastajate paradiis. Siin treenivad USA mägisuustajate tiimid ning siia leiavad tee selle spordiala tõelised adrenaliinihullud. Oma kurikuulsate radade poolest on aga Baldy nii heas kui halvas nimekirjas. Pea iga aasta hukkub sellel mäel kahjuks mõni inimene.

Ka sellel talvel sai siin surma Sun Valley suusataja, kes on sellel mäel kätt proovinud pea kümme aastat.

Ühe kohaliku sõnul arvas mees mäge nõnda hästi tundvat, et ta otsustas 100 kilomeetrit tunnnis musta teemanti rajalt alla põrutada. Ta libastus ning kukkus aga vastu puud. Saabus silmapilkne surm, millest kohalikud räägivad imestusega, "Kuidas nii hea suusataja saab surra mäel, mida ta tundis nagu oma viit sõrme?"

Punase ristiga mehikesi suuskadel näeb Baldy mägedel pea kogu aeg. See suusamägi on hästi organiseeritud ning esmaabi ja kiirabitöötajad valvavad seda pea igal rajal.

Eelmisel nädalal juhtus siin taas raske õnnetus, kus rahulikult suusatanud mehele sõitis selja tagant sisse täiskiirusel mäest alla kihutanud lumelaudur. Täna on mees haiglas külje- ja puusaluumurruga.

Keset lumiseid kõrgeid mägesid asub kuulus restoran nimega Roundhouse, kus on einestanud paljud staarid. See suurepärane koht, kus süüa lõkketule ja akordionimängu saatel lõunat ning kust avaneb vaade idüllilisele mäele. Sun Valley on olnud pea 75 aastat Hollywoodi staaride üks meelispaiku.

Eestlase ja lumearmastajana on mäesuusatmine seekord minu südame röövinud ja Sun Valley'sse tulen ma kindlasti tagasi.