Paar nädalat tagasi rääkisin ma sellest, kui külm võib olla eestlane teineteise vastu. Ometi oleme me nii avatud igasugusele arvutisuhtlusele. Täna ma tahaksin aga oma lugejate ees vabandada.

Eelmise nädala lõpul suri mulle kallis inimene. Jätta hüvasti perekonnaliikme ja sõbraga on ääretult raske. Lein on üks kurvemaid episoode meie elus. Hirmuäratav ning südantlõhestav. Mõelda, et sa ei näe seda inimest enam mitte kunagi uuesti... või et kas tõesti tuleb see rännak ette võtta meil kõigil...

Kuigi ma pidasin eestlast üsna tundetuks rahvaks, tahan ma oma sõnad tagasi võtta! Sest ainult hädas saad sa teada oma tõelised sõbrad, hingekaaslased ning tõe.

Ma olen nii sügavalt liigutatud kui paljud rahvuskaaslased mulle ja Adamile sel kurval hetkel kaasa tundsid. Kui paljud eestlased jätsid mulle sooje ja kaastundlikke kommentaare ning kirjutasid südamlikke kirju. Lisaks lähedastele sõpradele leidus nende seas ka neid, keda ma ei ole kunagi elus kohanud - ometi saan ma teid kõiki pidada nüüd oma sõbraks! Sest mitte miski siin maailmas pole tähtsam kui teada, et kuskil maailma nurgas leidub keegi kes mulle head soovib.

Jah, eestlane võib olla muude rahvustega võrreldes teineteise vastu igapäevaelus pisut külm. Meil ei ole kombeks niisama viisakusest igale ühele naeratada või teineteist pidevalt ülistada, kiita ja kallistada.

Ometi on meie rahvas midagi nii erilist ja ilusat. Leinahetkel oskab eestlane öelda teisele südamlikke sõnu ilma et need tunduksid tühjad. Siin Ameerikas öeldakse liiga palju tühje sõnu, mis mind hetkel lausa tüütavad. Parem on olla vait kui lausada 'õhupalle', mis siis suure praksuga südames katki lähevad, sest need ei tähendanud selle ütlejale mitte midagi.

Eestlase oskus olla vaoshoitud, kuid ometi öelda midagi nii sügavalt ja südamest, liigutas mind. Võibolla see ongi meie rahva anne, et meie jõud peitub hetkedes mil me teineteist kõige rohkem vajame. Eestlane on alati olnud kannataja rahvas ning harjunud teineteisele toeks olema. Nüüd kui meie riik on saanud kauaoodatud vabaduse, polegi nagu millegipärast enam muretseda.

Ma tänan kõiki, kes mulle ja minu perekonnale toeks olid. Tänan teid teie soojuse ja armastuse eest! Eestlane on tegelikult üks eriline inimene. Üks tõeline rahvas, kes ei kiida ja ei ülista asjata, vaid mõtleb ja ütleb südamega. Nüüd ma mõistan, et vaoshoituses peitub oma ilu!

Ma olen väga uhke, et enamus minu parimatest sõpradest ja kolleegidest on pärit minu kodumaalt!

Armastusega kõigile neile, kes minust hoolivad,
Kati

-

 

Elus on ju ikka nii et kui on juba keeruline, siis läheb elu aina keerulisemaks. Lisaks lähedase raskele haigusele ja tema põetamisele, hüppas nädala alguses koduhoovis auto alla meie enda koer. Jay jooksis suurest rõõmust meid nähes auto ette nii, et parempoolne ratas sõitis temast üle.

Koer karjumas, tuli meil kiiresti teekond loomaarsti poole võtta. Kuna tagajalg veritses ja koer ei suutnud sellel toetada, kartsime kõige rohkem jalaluu murdu.

Kandsin koera süles veterinaarpunkti ja jäin ooteruumis asuva pika laua taga seisma.

Kuigi Jay kiljus ikka veel nutta ja veri tilkus põrandale, ei teinud prillidega vanemaealine proua ei teist nägugi. Vaatas korra koera, siis mind ja küsis, "Palun öelge oma aadress?"
Vuristasin selle kiiruga talle ette.
"Ahah, ja mis on koera nimi?"
"Jay!" vastasin taas kiiruga, endal huuled hirmust värisemas ja koer süles nihelemas.
"Ja millal on Jay sünnipäev?" toksis helerohelises kitlis proua andmeid arvutisse.
"Ma ei tea!" muutusin ma rahutuks.
Aga proua oli vana rahu ise, "Mis on teie koerakindlustuse number?"
See oli nüüd küll viimane piisk minu karikasse ja ma karjatasin, "Koeraga on juhtunud õnnetus, ta on valu käes ja veres. Kas te tõesti ei taha looma enne aidata ja oma küsimusi hiljem esitada?"

Nüüd tegi proua suuri silmi, justkui ei saaks ta aru. "Aidata," muheles ta, "Aidata...jajah enne... ma lähen otsin kellegi...." kõndis ta segaduses tahatuppa.

"Tulge siis sisse!" hõikas nüüd noorem heledapäine naine ühest ruumi tagumisest uksest. Seal pandi Jay metallist lauale.
'Jumal tänatud, lõpuks ometi saab ta abi!' mõtlesin.

Aga ei! Noor naine vaatas koera, tegi talle pika pai ja kadus siis taas järgmisesse ruumi. Vaatasime Adamiga teineteisele otsa ja kehitasime õlgu. Kurva näoga Jay lamas ikka veel metallist laua peal. Viie minuti pärast saabus uus proua, seekord tüse ja keskealine. Tema ulatas meile suure valge paberi.

"Mis see on?" küsisin ma enne kui ma olin sellest silmadega üle käinud. "Me ei saa enne midagi teha, kui te olete nõustunud selle summaga?" vastas ta. Paberile oli kirjutatud mitukümmend rida protseduure ning selle all seisis mustaga märgitud number Total: 802.00 USD. "See summa kulub meil enne seda kui me üldse teame mis meie koeral viga on?
küsisin ma arusaamatult. "Jah...selle sees on esmaabi!" vastas tüse proua. "Esmaabi ei ole inimesele ka nii kallis...." raputasin mina pead. Adam teatas seejärel, "Palun tehke koerale röntgenipilt ja jätke muu praegu välja.
Kõige olulisem on teada, kas ta murdis luu või mitte."

Selle peale astus proua sõnagi lausumata toast välja ja paugutas enda järel ust. Mõne hetke pärast saabus tagasi ruumi noorem leedi. Võttis Jay kaenlasse ja läks ära. Viie minuti pärast tuli ta tagasi Jay ja kahe röntgenipildiga (150 dollarit).
Selgus, et Jay luud ja kondid olid terved ja tegu oli vaid väikese haavaga jalal. "Ma soovitan teile, et me selle kindlasti kinni õmblekisme..."teatas tõsise näoga veterinaar. "Ja kui palju läheks see maksma?" küsisime meie, väikese irooniaga.
"Oodake, üks moment!" jooksis neiu jälle ruumist välja, saabudes tagasi uue maagilise numbriga- 1060 dollarit. Ja loomulikult oli ka sellel paberil pikk nimekiri Jay pisikesest operatsioonist, milles olid arvestatud rahasse eraldi isegi nõeltorge, marli ning see kui palju läheb eraldi maksma marli peale sidumine. "Ja see summa tuleb teil ära maksta täna..." lisas veterinaar sinna juurde. "Jay'l on tervisekindlustus..."vastasin mina rahulikult. "Tervisekindlustusega meie asju ei aja. Raha peate tagasi neilt nõudma teie ise."

Meie visiit veterinaarkliinikusse võttis üha uskumatumat suunda. Et USA's on võimalik maksta iga kuu 60 dollarit koera kindlustuse peale ja kui midagi juhtub ning inimesel ei ole võimalik kahte tuhandet dollarit korraga veterinaarpunktis lauale lüüa - tuleb koeraga tagasi koju minna!

Kas see pole mitte kogu kindlustuse idee, et omanik saab oma looma eest hoolitseda hetkel, kui tal nii suurt summat kohe välja käia pole?

Viis aastat tagasi põdes minu väike Yorkshire terrier nimega Cookie Londonis meningiiti. Ühtekokku veetis ta Potters Bar linnaku lähedal asuvas veterinaarkolledzis kolm ja pool nädalat, kus ta lamas tilgutite all ning vajas igapäevast meditsiinilist hoolt. Kuigi arve oli ligi viis tuhat naela, pidin ma Cookie haiglakuludeks maksma ainult 50 naela ning ülejäänu eest hoolitses kindlustus, kes veterinaarkliinikuga asju otse ajas.

"See siin ei ole Inglismaa," käratas aga see noor daam, "Meil tuleb kõik ette maksta!"

Selleks ajaks olin ma ainult raha peale mõtleva arsti ja kogu tema asutuse peale nii tige, et ma võtsin Jay kaenlasse ja kõndisin sealt lihtsalt minema. Selle veterinaarpunkti töötajate silmad hõõgusid justkui rahatähti ja enne veel kui koera aidati - toodi lagedale mingid täiesti uskumatud numbrid. Minu kulud Jay pisikesele haavale oleksid tol päeval läinud maksma kaks tuhat dollarit ja seda ilma et koer oleks isegi murdnud luu.

Selles mõttes on Suurbritannia üks suur loomaarmastaja riik, kus ma ei ole mitte kunagi kohanud veterinaari kes teeks paberitööd enne kui ta looma aitab.

Kahjuks ei pannud aga selle kliiniku röövimist tähele paljud. Üksteise järel saabusid sinna vanemad prouad, koerad süles. Ükskõik mis arve veterinaar ka arvutist välja imes, olid naised oma lemmikloomade nimel valmis müüki panema kasvõi oma maja.

Olles USA's olnud ühtejutti pisut üle kuu aja, pean ma kahjuks märkima et siinne ühiskond on rohkem materialismis kinni kui ükski teine maailma riik.

Pole vahet, kas ma astun sisse oma koeraga veterinaarkpunkti või oma pereliikmega haiglasse. Esimene küsimus, millele inimese tähelepanu juhitakse, on alati arve.

Ja kõige rohkem häirib mind viis, kuidas see sulle juba enne abi andmist käe vahele topitakse. USA medistiiniasutused on vapustavas korras ning nende töö meeletult hästi koordineeritud - ometi jätab just see rahast rääkimine kohe alguses tihti mõrkja maitse kogu käigust.

 

No kuidas on võimalik, et juba mitmendat päeva pasundavad USA telekanalid teemal "Kas briti koomik Ricky Gervais ületas Kuldsete Gloobuste jagamisel igasuguse piiri?"

Sel teemal ei räägi mitte ainult õhtused meelelahutussaated, vaid tema esinemist analüüsivad isegi USA uudistesaated.

Ja mida ta siis nii väga tegi? Viskas britilikku musta huumorit, millest jänkid grammigi aru ei saa. Vaesed Hollywoodi staarid, kelle tegemisi ei tohi naeruvääristada! Tule taevas appi, tegemist on ju näitlejatega kes end iga päev kogu maailmale miljonite eest eksponeerivad.

Mulle on alati inglaste huumorisoon meeldinud. Britid oskavad alati enda pihta nalja visata ja seda ka kõige tundlikumatel teemadel. Minu jaoks on see nende suurimaks pluss. Ameeriklased seevastu nagu eestlasedki on aga hulka tundlikum rahvas, kel puudub oskus enda kohta käivat kriitikat aktsepteerida või seda huumoriga võtta.

Vaene Sami Lottila, kes rääkis eestlastega täpselt nii nagu Ricky Gervais Hollywoodi staaridega - ka tema keelati Eestis ära nii nagu Gervais Ameerikas!

Mulle meeldis Gervaisi etteaste või kasvõi see, et tal oli julgust kogu maailma ees öelda seda mida ta tahtis. Kui lavale saabus Bruce Willis, hõikas armastatud briti koomik: "Siit tuleb Ashton Kutcheri isa..." Minu meelest oli see naljakas.

Aga Hollywoodi seltskond tundis end meeletult puudutatuna, sest enamus sealseid staare oli gaalale saabunud endast poole noorema kaasaga. Isegi enesekindel C. Zeta-Jones tegi selle kommentaari peale mõrudat nägu.

Gervaisil oli muide julgust nalja visata ka "Seksi ja linna" posteri kohta. Tema arvates oleks preemia pidanud minema inimesele, kes suutis 50 aastaste naiste näod phtoshoppida kolmekümmend aastat nooremaks.

Või nali selle kohta, et Playboy omanik Hugh Hefner valetas oma kihlatule et ta on 84, tegelikult aga 94. (Ehk siis 20. aastane abikaasa oli Ricky Gervaisi sõnul pettunud, kuna ta peab mehe surma kauem ootama!) Aga öelge mulle, kas 84-aastase mehe ja 24-aastase naise abielu on normaalne? Ja miks tohib sellest rääkida sosistades kulisside taga aga mitte avalikult laval?

Kui Ricky Gervais kuulutas välja parima võõrkeelse filmi auhinna, teatas ta sinna lisaks et see on auhind millest ameeriklastel pole nagunii külma ega kuuma! Tõsi on see, et suur osa jänkisid tõesti vihkab võõrkeelseid filme, kuna subtiitrite lugemine on nende jaoks liialt keeruline.

Mulle meeldis Gervaisi must huumor, mille peale kuulsad ja ennast täis staarid ebameeldivalt muhelesid. Ainsad, kes Gervais'le samaväärselt vastasid ilma tema nalju südamesse võtmata olid Tom Hanks ja Robert Downey Jr. Need on kaks minu
lemmiknäitlejat, kes on ka reaalsuses targad ja humoorikad mehed.

Olles meelelahutusüritusi Londonis ja LA-s kajastanud pea viis aastat, on mul ometi hea meel et maailmas leidub keegi kes staare nii kuradi tõsiselt ei võta. Tavaliselt on kuulsad näitlejad ja muusikud endast nii heal arvamusel, et keegi lihtsalt peab neid aegajalt maa peale tooma. Ja minu meelest ei olnud Gervais ainus, kes neile väikese reaalsustesti andis.

Kui lavale saabus Michael Douglas, tõusis kogu Kuld Gloobuse seltskond püsti ja aplodeeris ning vilistas. See oli siis selle auks, et Douglas on hiljuti kuulutatud kõrivähist vabaks saanud. Douglas kuulas plaksutamise ära ja vastas siis vaikseks jäänud saalile, "There has got to be an easier way to get a standing ovation!" Ehk mille peale nad nii meeletult plaksutasid. Douglas ei võitnud ju auhinda vaid oli üle saanud isiklikust raskest tragöödiast. Niiet kui tundlik Hollywood teineteise suhtes. Pealegi ei saa vähi puhul kunagi kindel olla, mida tulevik toob. Niiet staaride üürgav plaksutamine oli üsna kombetu.

Nojah, USA teleuudiseid vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et Ricky Gervaisi kui õhtujuhti kindlasti enam nii pea Ameerikasse ei kutsuta. Ta on oma naljadega teinud staaridele haiget!

Aga kas Hollywoodi staarid ei ole mitte ise end oma kuulsusejanus narritavale positsioonile pannud? Vähemalt nii selgitas mulle seda olukorda kunagi Piers Morgan.

Isegi Tom Hanksil oli julgust oma kõnes laval mainida, et enamus saalis istuvatest naisterahvastest on kuulsust iga hinna eest taga ajanud. See oli ka muide naljaga pooleks öeldud, mille peale aga ükski naisstaaridest ei naeratanud.

Elagu britid! Nende must huumor ja oskus iseenda vigade üle naerda. Selles vallas on nad tõesti üks ainulaadne rahvas.

PS! Muide nalja saab enda üle visata ainult üks enesekindel inimene!

 

Eelmise nädala alguses ajas haigevoodis lamav äiapapa John end keset ööd üles ja otsustas esimest korda üle kahe kuu ise vannituppa minna.

Teel sinna kukkus ta peaga vastu teravat toanurka ning röögatas. Pilt, mis meid tema magamistoa lävel ootas, meenutas mõrvastseeni. Peahaavad on teatavasti eriti veritsevad ja sellise tragöödiaga silmitsi seista keset ööd, pole just kõige kergem.

Panime end kiiresti riidesse ja otsustasime Johni haiglasse viia. Kodus on peahaava kinni siduda keeruline ja liialt ohtlik.

Kui me lõpuks ähmi täis Desert Regional Medical Center haiglasse Palm Springs nimelises linnas jõudsime, meenutas too mulle pigem hotelli kui traumapunkti.

Palmiallee lõpus paistis haigla peauks, mille ees seisis valge särgi, tumedate pükste ja lipsuga pikk sihvakas mees. Tema ülesandeks oli parkida ööpäevaringselt haiglakülastajate autosid. Teenus, mida kutsutakse siin Ameerikas 'valet parking' ning mida kohtab kõige sagedamini hotellide ja restoranide ees. Muidugi tuleb mehikesele, kes su autot pargib, hiljem visata kümnekas.

Fuajees tervitas meid kirsipuust laua taga kulla ja karraga üle valatud proua, 'Kuidas ma saaksin teid aidata?" naeratas ta. Taustaks tuli samal ajal lindilt samasugune rahustav linnulaul nagu Tartu Aura keskuse aurusaunas.

John viidi kiiremas korras traumaosakonda ja jäeti ööseks haiglasse.  Kui me hommikul tagasi tulime, palus neiu valvelauas meil suund sisse võtta Sinatra Toweri (torni) suunas.

Pika koridori lõpus asus suur kuldsete ustega ja marmorist põrandaga lift.  Vajutasime korrusele number viis. Kui lifti uksed lahti läksid, tervitas meid suur värviline tumeda raamiga pilt- sellel naeratasid heledas ülikonnas Frank Sinatra ja tema roosas kampsunis blond kaunis abikaasa Barbara. 'Welcome to Sinatra Tower' lausus taustaks lift.

Kui Londonis asuva Chelsea&Westminister haigla iga korrus on nimetatud erineva Lordi järgi, siis Californias on iga ooteruum ja korrus nimetatud Hollywoodi staaride järgi. Lord Wigram korrust ( kus mu äi Londonis olles peatus) oli telefoni
automaatsuunajasse nii keeruline lausuda, et ma pidin numbrit mitu korda uuesti valima ja justkui ulguma ' L O r d WIG g r a
m'.

Sinatra korrusel lamas iga patsient eraldi palatis, mille uksel ilutses kuldne number. Igas palatis oli ainult üks voodi, mille kohal rippus suur plasmateleviisor. Palatis oli veel ultramoodne privaatne dušikabiin.

John vajutas sinisele nupule ja nii sai tema voodiasemest kümne sekundi jooksul tugitool. Voodi kõrval oli veel mikrofon, mille kaudu ta sai otseühenduse valveõega. Peale selle kõndis iga kümne minuti järel palatist mööda härra, kes lükkas ratastega kandikut, millel kõrgusid värsked puuviljad. Lõunasöögiks pakuti sel päeval haigetele raviolit ja kreeka jogurtit.

Tohtrid ja õed kõnetasid patsiente ja nende külastajaid samasugusel viisil nagu ettekandjad klienti restoranis. (Nojah eks patsient ju ulatabki neile rahatähti, sest USA riigi kodanikud peavad arstiabi saamise nimel maksma igakuiselt tervisekindlustust, mis on umbes 300-800 dollarit kuus).

Kui me lõpuks sellest imelise välimusega asutusest lahkusime, peatasin ma korra veel Sinatra ja tema naise naeratuse (loe pildi) all. 'Vaat see on see Ameerika, millest me Nõukogude Liidus unistasime!' teatasin ma õhku ahmides Adamile. Lapsena kujutasin ma Lääne haiglaid ette just täpselt sellisena. See on üks suur mugav hotell, kust inimesed ära ei taha minna. Ja tõsi ta on - inimesed tunnevad end seal tõesti hästi!

Eesti tervishoiuametil oleks USA haiglatelt eeskuju võtta paljus. Kasvõi kuidas on võimalik haiglaid kujundada kodusemaks ja õdusamaks, et meie inimesel kaoks hirm sinna minna ja seal olla.

Lorde ja Hollywoodi staare meil Eestis küll pole, aga eeskujulikke arste ja teadlasi leidub meil kuhjaga. Miks mitte neid hinnata ja nende järgi nimetada haiglaid ja nende osakondi.

Sinatra tegi ilmselt Desert Regional Medical Center nimelisele haiglale kopsaka annetuse ja sai selle eest omanimelise tiiva Sinatra Tower. Selliseid annetajaid võiks leiduda ka Eestis ja miks mitte neid siis selle eest omal moel tänada ja meeles pidada.

Mina ei ole poliitik ega arst ja kahjuks ei suuda ma reaalsuses oma jutuga midagi muuta. Küll aga tahan ma Eesti riigimeeste südamele panna- minge käige maailmas ringi ja võtke ometi teistelt heaoluriikidelt eeskuju ning mugandage nende hästitoimivad ideed meie ühiskonda. Toompeal istujatest pole meie rahval muidu suurt kasu!

Eeskuju tasub võtta riikidelt, mis on keeruka kadalipu läbi käinud ja leidnud õige tee. Miks me peame kõik vead oma naha peal üle elama kui jänkid ja britid on vastused meie jaoks juba loonud. Eesti tervishoiusüsteem on hetkel kahjuks ja häbiks meie riigi üks nõrgemaid külgi.

Pean ausalt tunnistama, et ma olin pisut pettunud, kui leidsin toidupoe Vons kassaaparaadi kõrvalt Ameerika juhtiva ajakirja ‘Times', mille esikaanel ilutses nende poolt valitud aasta inimene - Facebooki looja Mark Zuckerberg.

Facebook on tore! Võimalus hoida ühendust perekonna ja sõpradega. Kogu maailm on nüüd justkui kliki kaugusel. Ilma Facebookita ei teaks ma mitte iialgi, milline minu sõbrannadest sünnitas või lahutas. Facebook toob maailma peopesa peale kokku ja annab meile võimaluse leida informatsiooni lihtsamal viisil. Väljendada oma mõtteid ja hoida ühendust.

Mulle meeldib Facebook, kuna ilma selleta oleks mul välismaal elades ja pidevalt reisides võimatu hoida elus oma sõprussuhteid. Pealegi on tore näha, kui inimestel läheb hästi, sest Facebooki ei riputa juba naljalt keegi üles midagi kurba.

Ajakirjanikuna ei pea ma enam allikat taga ajama nurgatagustes baarides või salastatud numbreid otsides - tarvitseb vaid saata sõnum FB kaudu ja inimene võtab ise ühendust- ükskõik kus maailma otsas ta ka poleks. Maailm on muutunud tänu Facebookile lihtsamaks ja inimene ehk laisemaks.

Millal ma viimati helistasin oma parimale sõbrannale Eestisse, ma enam ei
mäleta. Sõnumi, teate või kommentaari Facebooki kaudu jätan ma talle aga pea üle päeva.

Interaktiivne maailm on tore!

Aga kas Facebooki looja pälvib tõesti aasta inimese tiitlit? Kas selle tiitli omanik ei peaks olema maailma sõna otseses mõttes muutnud või parandanud? Nii nagu Einstein või Christoph Kolumbus.

Minu meelest on Facebook vahend (inglise keeles kõlab see sõna paremini- tool), aga mitte eluline avastus. Facebook ei ole penicillin, milleta inimene enam hakkama ei saa.

Minu meelest väärivad tähelepanu inimesed, kes on reaalsuses muutnud täna meie maailma suunda, näiteks nagu Prantsusmaa President Sarkozy või Nelson Mandela...

Kui Zuckerberg on aasta inimene, miks me ei vali siis näiteks aasta naiseks Paris Hiltonit. Temal on ka sotsiaalne väärtus meie ühiskonnas.

Minu meelest on Facebookil maailma mastaabis täita väike osa ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette oma lapselast kooli ajalootunnis õppimas Mark Zuckerbergi elulugu kõrvuti Alexander Fleming ja Alexander Graham Bell omaga.
Inimesed, kes väärivad aasta tiitlit on siiski need, kes on maailmas midagi muutnud. Loonud midagi, milleta me ei saa elada.

Facebook on paljus mõeldud argadele inimestele, kes ei julge tegelikkuses ja nina all öelda poolt sõnagi. Kuigi mulle endale meeldib ka oma pilte sinna üles riputada, on tõde see, et Facebook on üks suur edevuse laat ja mina selle osa. Suurepärane koht, kus näidata oma staatust või elustiili.

Facebookil on vähe pistmist tõelisusega. Ainsad inimesed, kes lõikavad sellest kasu, on need, kes suudavad seda kasutada kui ärivahendit.

Kui Facebook tavainimese käest ära võtta - ei muutuks meie elus tegelikult mitte midagi.

See on nagu ‘sõprade' tolmuimeja. Võimalus saada kiires korras ühendust,
tšattida, hoida kontakti ilma telefonitoru tõstmata või paberit kulutamata. Kui päeva lõpus tolmuimeja lahti lüüa on aga selle sees üks suur tolmukott ja mis vestlus kuulub kuhu- pole mul õrna aimugi.

Kallid sõbrad, ärge saage minust valesti aru. Ma armastan kõiki teie kommentaare ja pilte. Lihtsalt igatsen teid tõeliselt näha! Võtta viina ja laulda üheskoos laule. Nii nagu vanal ajal. Tunda rõõmu lähedastest, valjust naerust ja kasvõi ausast nutust ja kurbusest, mis on samuti elu osa.

Zuckerberg ja Facebook on tore, aga aasta inimese tiitlit ta minu meelest küll ei vääri!

Aasta algus on depressivne aeg. Jõulud kütavad kired kõrgele, pühade ajal lubatakse endale rohkem kui tohiks ja uue aasta esimesel nädalal tabab meid kõiki justkui halb pohmell.

Kuigi minul sel aastal jõulupühad kui sellised puudusid ja uusaasta ööl kontrollisin ma shampanjaklaasi ja raketitulede nautimise asemel oma surivoodil lamavat äiapapat - saabus 2011 hoolimata pidustuste puudumisest minu jaoks ikkagi
pohmelliga.

Pühadele järgnev vaikus on kuidagi kurb. Tuledesäras ja ehitud puude ning majade taga ei aima tegelikku olukorda. Jõulude ajal on kõik ühtmoodi sabinas ja elevil. Seda saginat märkasin ma detsembris nii Argentiinas, Suurbritannias kui
siin USA's.

Nüüd kui pühadele on pandud punkt, riivab mu silma teistmoodi pilt. Samal ajal kui meedia räägib sellest, kuidas majanduskriis on möödumas ja maailm tõuseb taas jalgadele- on reaalsus midagi muud. Eriti siin Californias, mis sai USA'
majanduskriisi tõttu kannatada osariikidest kõige rohkem.

Palm Springs piirkonnas hakkavad mulle nüüd silma suletud ärid ja nende tühjad vitriinid. Kui linnapiirkonnast natuke välja sõita, leidub kohti kus iga teise või kolmanda maja sissekäigu juures ripub silt 'Müügis'. Palju on kodusid, mis on nende elanike poolt lihtsalt maha (loe: pangale) jäetud. Inimesed ei suuda maksta laenu ja kõnnivad oma kodudest lihtsalt minema. Õhtuhämaruses võib märgata pereelamuid tühjade akendega.

Kes oleks uskunud, et suur Ameerika mille poole meie eestlased oleme alati alt üles vaadanud, on hetkel sellises kehvas seisus. Nii palju maha jäetud maju kui siin Californias ei ole mina oma silmaga veel mitte kusagi mujal maailmas
näinud. Inimesed elavad vaesuses ja tööpuuduses.

Paar nädalat tagasi kohtusin ma kahe teaduskraadiga arsti, kes on kuuendat kuud töötu. Ta oli majanduskriisis kaotanud oma kodu ja auto ning käib nüüd pere toitmise nimel pühapäeviti kirikus orelit mängimas. See on hetkel tema ainus sissetulekuallikas. Orelit õppis ta muide mängima keskkoolis ning see töö on hetkel ainus mis päästab teda ja tema perekonda nälga suremast.

Palm Springs, kus meie hetkel peatume, on eelkõige tuntud kui jõukamate vanemate inimeste piirkond. Päikseline ja mägine California, kus on minu mäletamistmööda alati lipanud ringi rikkad pensionärid. Vanureid Porche ja Ferrari roolis liigub siin ringi endiselt, ometi on nende näod kurnatud ja ilus pensionipõlv rikutud. Suur osa neist on kaotanud üle poole oma varandusest.

Isegi minu püstirikas ämm, kes pole elus päevagi tööl käinud ja kogu elu ainult golfi mänginud- on sunnitud majanduskriisi tõttu maha müüma oma villa Hawaii erasaarel Lanai. Ja uskuge mind- sellest on saanud peretragöödia, sest kes
suudaks oma pensionipõlve üle elada ilma erasaare villata?!?

Ameeriklased on nurka surutud seisus ja olukord kehvem kui kuskil mujal maailmas. Isegi Eestis ei pane sellist depressiooni nagu siin tähele. Nojah, eks ameeriklastel on vist rohkem kaoatada kui eestlastel ja seepärast on nende
nägudel ka kurvem grimass. Igal juhul pead püsti! Kõik sõltub sellest millise nurga alt elu vaadata. Kui teie tuju parandab teadmine, et isegi supervõimsal USA'l läheb hetkel kehvemini kui Eestil -siis siin see teadmine on!

Nojah, ajal kui Saksamaa ja Hispaania ähvardavad eurost loobuda, astub euro võimsalt meie riiki.

Detsembrikuu The Economist ajakiri rõhutas, et sakslaste meelest on nende majandus kannatanud just euro tõttu ning nad mõtlevad markadele tagasi minna. Ka Hispaania nägi majanduslanguse süüd uuele rahale üleminekus, mis lõi nende kalkulatsioonid ja sissetulekud uppi.

Eestit on võimsa Saksamaa ja Hispaaniaga raske võrrelda. Meie oleme nende kõrval nagu sipelgavabariik ning Eesti riigi eurole üleminek ei kõiguta maailma majandust grammigi.

Ometi võrdleksin ma Eestit aga näiteks Iirimaaga, mis on nii pindala kui tausta poolest meile natuke sarnasem. Sel suvel Iirimaal olles meenutas see riik minu kodumaad väga.

Euroopa Liidu poolt ehitatud uhiuued teed, sillad, büroohooned ja tähtsad pangahooned. Euroopa Liidu sätendavad märgid iga nurga ja posti peal. Ka Iirimaa nägu muutus just Euroopa Liidu tõttu palju.

Ainus mis mu seal higistama pani, olid kohalikud hinnad. Supp ja praad maapiirkonnas kus Adam polo mängis, maksid sama palju kui Londoni kesklinnas.

Mis on aga juhtunud selle väikese visa riigiga täna. Iirimaa on meeletutes võlgades ja rohkem pankrotis kui ükski teine EL-i liikmesriik. Ajalehe Times väitel elavad iirlased hetkel peost suhu nagu sõja ajal. Inimesed on töötud ja meeletutes võlgades. Riigi pangad nõuavad Euroopa Liidult 50 miljardi euro ulatuses abi?

Iirlased süüdistavad riigi pankrotis samuti just eurot ning Brüsselis loodud seadusi ja niiditõmbajaid. Iirlased usaldasid euro tõttu oma majanduse ja pangad Euroopa Liidu kätesse ja on nüüd nende juhtnööride tõttu käpuli maas.

Minu küsimus on selles, et miks meil eestlastel on seda eurot nii kangesti tarvis? Nojah, endise Nõukogude Liidu riigina tahame me ju hirmsasti Lääne riike ahvida ja järgi teha. Et eestlane on ka lõpuks ometi Euroopas. Ja eurooplaseks ei arva me end ise, vaid usume et seda imet teeb meiega Euroopa Liit ja euro kasutuselevõtt.

Nõukogude Liidus elas minu meelest teistmoodi eestlane. Meile ei meeldinud venelasi järgi teha, vaid me olime isemoodi rahvas. Ajasime hinge hinnaga taga oma vabadust ja vaatasime Nõukogude võimu poolt kehtestatud reeglitest mööda.

Miks on tänapäeva eestlane teistmoodi? Mille kuradi pärast on meil vaja ahvida teisi, selle asemel et õppida teiste vigadest? Näiteks nagu Saksamaa, Hispaania ja Iirimaa. Miks me ei võiks ometi väikese ja julge riigina öelda suurtele meestele ükskord EI ja end maailmakaartil kehtestada meie ajude mitte suurusega.

Minul on tegelikult kahju oma vanavanematest, keda venelased meie vabaduse taga ajamise pärast piinasid ja röövisid. Nüüd on meil Eesti Vabariik, mida juhitakse tegelikult Brüsselist.

Loobudes oma riigi rahast, anname me ära veel ühe osakese oma vabadusest.

Üks on kindel- Euroopa Liit ja euro ei tee eestlasest veel eurooplast. Eestlane peab eurooplaseks saama ise. Oma enese tegude ja mõttejõuga!! Ja meie vaba mõtlemist muudab eelkõige aeg.

Aga mis teha. Euro tuleb ju nagunii.

Jõudu kõigile eestlastele, kes peavad uuel aastal hakkama saama meeletu hinnatõusu ja eesootava raske ning keerulise ajaga.

Ilusat Vana Aasta (loe: Eesti riigi) lõppu ning ilusat Liitu kuulumist!