Kui Eestis tähistatakse jõule 24. detsembri õhtul, siis siin Californias käib sel ajal, kui mu ema istub Tartu Pauluse kirikus ja kuulab jumalateenistust, veel äge šoppamine.

24. detsembril on siin lahti mitte ainult kõik poed vaid ka diskoteegid. Palm Spring'si raadioreklaam kuulutas sel õhtul välja isegi kõige seksikama jõulukostüümi valimised ühes kohalikus öölokaalis.

Kui ema mulle jõuluõhtul helistas ja teatas, et ta oli just tulnud kirikust ja surnuaiast, pidid meie perekonnatuttavad siin toolilt maha kukkuma.

‘Issand Jumal, miks surnuaial?' ei saanud nad eestlaste kommetest aru.
‘Surnuaed on kole ja külm koht, kuhu ilusal ja rõõmsal jõuluajal ei tohiks minna!'

Minule meenuvad jõulud Eestis kui vaikne ja perekeskne püha. Lapsena ei tohtinud ma jõululaupäeval isegi mitte välja mängima minna. Istusime perega kodus, sõime maitsvaid toite ja nautisime kodurahu. See oli ainus aeg aastas, mil mul pere võttis aja maha ja tundis rõõmu teineteisest.

Läänes peetakse aga jõule 25. detsembril. Siis jagatakse kuuse alla tekkinud kingipakke hommikul ja mõnikord lausa öösärkides. Ehtsat kuusepuud on inimesed siin Californias tihti ainult televiisorist näinud.
Nojah, ega kõrbes ei peagi ehtsat puud taga ajama, aga kodurahu võiks siin sellel kallil ajal siiski eksisteerida. Mulle tundub, et jänkid on pühade ajal veel rohkem stressis kui muul ajal.

Jõululaupäeva pärastlõunal olime me perega kutsutud külla. Meil oli palutud kaasa võtta ‘Valge Elevandi kingid' ehk naljakad jõulukingid, mida keegi ei taha.

Selleks ajaks kui meie kohale jõudsime olid enamus külalistest end juba
napsiseks võtnud. Veiniklaasid käes tervitasid meid valjud perekonnasõbrad.
‘Minu esimesed tõelised Ameerika jõulud' ohkasin ma omaette uksel. Oi ,kuidas ma oleksin tahtnud sel hetkel kodus pere keskel olla...

Jõulueineks oli ahjus praetud megakalkun (eestlase jaoks oleks piisanud sellest muide kogu lasteaiale), kartulipudru ja kirsimoosi tallerdis.

Pärast seda toimus loterii. Millises järjekorras naljakaid pakke kelle jagada.

Valitud numbri järgi valis igaüks kuuse alt midagi, mida ta siis kõigi ees avas. Sellele järgnesid hüsteerilised naerupahvakud ja turtsatused. Mina sain vanaaegse Vene nuku, mis polnud minu jaoks üldse naljakas aga ameeriklased oigasid nii et piss püksis.

Adam sai rauast kaelakee ja kummalise särgi. Tema haige isa John kaks pudelit kassilikööri; onu Robert kummalise savist linnu ja tuttav Corky põrsast kopikahoidja. Keegi sai veel mängukitarri, pudeli viskit, laualambi jne. Ja nalja kui palju...

Koju minnes tabas mind nördimus. Siin Ameerikas on jõulu mõte kuidagi kaduma läinud. Eks Eestitki on tabanud kingikultuur, ometi on meie rahvas
säilinud pisut rohkem selle püha tõelist mõtet ja olemust!

Siinsed jõulud on tõesti pigem nagu näärid. Kõik peab olema ääretult lõbus. Et vaikne hetk pereseltsis võib meenutada leina ja kurbust!?!

Ainus hetk, kui ma nägin üldse mõnda siinset poodi suletuna, oli muide
jõululaupäeva hommik. Muidu sibas rahvas nagu sipelgaarmee pampudega lakkamatult poodidest sisse ja välja.

Nojah, eks ma saan ju aru et siin päikselises Californias on raske tekitada tõelist jõulutunnet. Sellist nagu meil- lumiste, tuisuste teede ja väljadega.

Ometi on siinne jõulupüha minu jaoks hinge riivav. Ameeriklaste jaoks tähendavad jõulud ainult saamist, saamist ja saamist, aga mitte andmist!

Minu jaoks oli kummaline jõululaupäeval totrate kingitustega mööda küla ringi joosta nagu narr, et siis see rahulik aeg naljaks pöörata.

Rohkem mina enam jänkide jõuludest osa ei võta. Järgmistel aastatel saavad jõulud meie peres tähistatud Eesti moodi! Ükskõik kuskohas me maailmas ka poleks!

Kuigi eestlased võivad täna USA'sse saabuda viisavabalt, on piiri ületamine meie jaoks tegelikkuses endiselt riskantne ja jänkid võivad meid süümepiinadeta saata tagasi sinna kust me tulime.

Minul on USA viisaga olnud suured jamad. Kui ma viis aastat tagasi ameeriklasega abiellusin, saadeti mind Londoni USA saatkonnast kaks korda tühjade kätega koju. Ma olin nende sõnu viisa jaoks liialt riskantne ja õhjus hõljus justkui suur
küsimärk- et ehk ma abiellusin USA'sse pääsemise nimel.

Minu jaoks oli uskumatu, et ameeriklase abikaasana ei olnud mul võimalik sõita külla tema vanematele. Saatkonnatöötajad teatasid mulle aga ühest suust, et meie abielu ei ole koos püsinud piisavalt. Kui Adam küsis "mis on piisav aeg?", kehitasid tüsedad prouad saatkonnas õlgu. "See võib olla aasta või ka viis!"

Minul pisarad mööda põski alla jooksmas, vaatas Adam neid nõutult. Selle peale sai ta vastuse, "Saage aru, me töötame teie huvides. Teil ole soovitav Ida-Eurooplast nii kiiresti Ameerikasse viia. Meil on palju tema suguseid tüdrukuid, kes lähevad koos abikaasaga esimest korda USA'sse ja kus nad neid enam kunagi uuesti ei näe!"

Isiklikult oli selline sõnavõtt bürokraatlikus asutuses minu jaoks shokeeriv. Sõitsin toona hoopiski koju Eestisse ja sain tänu Õhtulehele meediaviisa Tallinna USA saatkonnas aastaks 2005 ja 2006. Sõbralikus Tallinna saatkonnas soovitasid ametnikud mul USA piiri ületades oma abielust mitte rääkida, vaid riiki siseneda kui ajakirjanik. Abielu ameeriklasega oli nende sõnul nagu punane
ohutuli, mis minu pea kohal piiri ületades vilkus. Et äkki ma jään tõesti nende tõotatud maal paikseks.

2007. aastal aitas mul USA meediaviisat taotleda Londonis Daily Mirror. Vastutav peatoimetaja Conor Hanna kirjutas saatkonna jaoks vajaliku kirja, mis kinnitas et ma olen nende kaastöötaja ning kajastan Mirrorile tulevikus USA meediasündmusi.

Kuigi mu süda oli saapasääres, astusin ma taas Londoni USA saatkonnahoonesse, kus mul õnnestus tänu Hanna kirjale saada viie aasta meediaviisa mille alusel on mul vaba piiranguteta sissepääs sellesse riiki.

Kuigi mul on California juhiload ja Social Security Card, pole ma just meediaviisa tõttu hakanud veel taga ajama USA kodakondsust. Pealegi saavad eestlased juba teist aastat USA-sse siseneda viisavabalt.

Viimase kolme aasta jooksul olen ma Ameerikas käinud seitse korda ja peaaegu alati ilma raskusteta üle piiri pääsenud.

Möödunud kolmapäeva hilisõhtul saabusime me Californiasse koos Adami isaga. Leukeemia all kannatav John istus parasjagu ratastoolis kui me kolmekesi piiriametniku kõrge laua taha saabusime.

"Passid!" palus sinises mundris ülimalt tõsise olekuga mehhiklase tüüpi päevitunud nahaga mees.

Kiire pilgu Adami ja tema isa passile visates, lasi nad need läbi kiibilugejast.

"Teiega on kõik korras, aga kes tema on?" küsis mees ninaga minu poole suunates, "Tal on meediaviisa. Mida ta teeb jõulu ajal koos teie perekonna ja isaga siin Californias?"

Vastasin kiirelt, et ma olen Ameerikas kirjutamas lugusid ühendades töö perekondliku jõuluajaga. Sel juhul ei saa ma teid riiki lasta!" käratas vuntside ja tugeva hispaania aktsendiga mees.

"Meediaviisa alusel pole teil mingit õigust meie riigis oma perekonnaga aega veeta ja te peate minema tagasi sinna kust te tulite ja taotlema õige viisa."

Püüdsin piiriametnikule selgitada, et ma olen abielus olnud viis aastat ja selle aja jooksul USA's käinud koos abikaasaga ning tööasjus vähemalt kümnel korral.

2005. aastal olin siin kuu aega, 2006. aastal kolm kuud jne. "Kas see informatsioon pole tõesti kirjas teie arvutisüsteemis?" küsisin ma vihaselt härralt.

"Mind ei huvita, mis te varem olete teinud," jätkas surmtõsine ametnik, "Te olete Eestist. Kas see riik on üldse Euroopa Liidus?"

"Ka see peaks teil arvutis kirjas olema, mitte et te küsite sellele kinnitust minult!" olin ka mina järsku vihane. Milline ebaprofessionaalsus. Selle peale hõikas härra teisele piiriametnikule midagi hispaania keeles. ‘Vaat kui tore kui mehhiklased USA piiril korda hoiavad!' mõtisklesin omaette.

Kui Adam minu kõrval piiriametnikule olukorda selgitada karjus ametnik, "Ma ei küsitle teid. Teie olge üldse vait!"

Ameeriklasena polnud Adam muidugi sellise käitumisega rahul ja nõudis nüüd mänedžeri. Minul kui eestlasel ei olnud USA piiripunktis mingitki õigust korda majja lüüa või paluda et nad minuga inimlikumalt käituvad. Selle peale oleksid nad mu kohe tagasi saatnud.

See oli muide esimene hetk kui piiriametnik end kokku võttis ja oma tooni paari ägeduse võrra sõbralikumaks lasi.

"Hea küll ma lasen teid seekord läbi, aga järgmine kord peab teil olema kiri ajalehelt, mis lugusid te täpselt siin kirjutate!"

Selle peale ägestusin nüüd mina. "Vastavat kirja ei ole mul tarvis, kuna ma olin kohustatud seda esitlema ainult saatkonnas meediaviisat taotledes. Teil ei ole mingit õigust minult kirja nõuda. Minu viisa ei vaja seda."

Selle peale jäi vuntsidega vanamees vait ja vahtis arvutiekraani; võttis siis templi ja lõi minu passi suure pitseri. "Welcome to United States!"

Eestlaste USA viisavabadus ei tähenda siin just palju. Jänkidel on alati õigus teid oma riigi ukse taha jätta. Eriti juhul kui te ei valda perfektset inglise keelt või olete pabereid täites või mõnes oma vastustes teinud piiri ületades vea.

USA-se tulles tuleb end alati hästi ette valmistada; aadressid, kuupäevad ja nimed käepärast hoida. Alati on võimalik, et teid küsitleb siin mõni äge mees kes on hommikul vale jalaga voodist välja astunud.

Miks ma tahan Londonis vanaks saada… Nii nagu Eestiski, virisevad ja kaebavad britid riikliku arstiabi üle- National Health System (NHS). Suurbritannia meditsiinivõrk sarnaneb ülesehituselt paljus meie riiklikule tervishoiukavale. Ka siin tuleb kõigepealt käia perearsti vastuvõtul (GP), kes määrab patsiendi vastavalt sümptomitele tema elukohajärgses piirkonnas asuva spetsialisti juurde.

Nii nagu igal pool maailmas vist- peavad ka inglased ootama tihti järjekorras kuna riiklikud haiglad ja arstid on patsientidega alati hõivatud. Britid pahandavad eriti sisserändajatega, kes muudavad need haigla-ja arsti järjekorrad veelgi pikemaks. Ka kohalik meedia pahandab NHS tegevuse üle pidevalt. Küll ravis mõni arst patsiendi vale varvast või ei pannud täpset diagnoosi. On olnud ka juhtumeid, kus omaksed süüdistavad lähedase kaotuses just siinseid arste ja haiglaid.

Harva kuuleb briti meedias riikliku arstiabi suunas midagi positiivset. Mina ütleskin siinkohal- kes teeb, sel juhtub! Suurbritannias saavad arstliku abi iga päev miljonid inimesed. Ebaõnnestumised nii suure hulga patsientide puhul on kahjuks selle töö loomulik osa. Ja kuigi britid virisevad ja vinguvad siinse tervishoiusüsteemi üle sama palju kui ilma üle- on minu perekond Londonis saanud fantastilist abi. Mõned minu inglastest sõbrad ütleksid siinkohal, et minu positiivne kogemus siinse arstiabiga seoses tuleb minu elukohast. Kallima linnaosaga tulevad kaasa paremad ja suuremad haiglad… Tegelikult ei saa ma sellele väitele vastu vaielda, kuna mul puudub kogemus teiste haiglatega. Ometi ei saa ma ka isiklikku positiivset kogemust siinkohal kiitmata jätta. Kolm ja pool aastat tagasi võitles mu abikaasa raske haigusega Londonis.

Kohalik perearst määras ta õigeaegselt erinevate spetsialistide juurde. Kaks kuud hiljem opereeris teda briti tipp kirurg ja professor. Oluline on teada, et kõik briti arstid peavad erahaigla töö kõrvalt tegema nädalas vajaliku hulga riiklikke tunde. Ka Dr Howard, kes opereeris Adamit riiklikus NHS haiglas Euston Road’il teenis enamuse oma sissetulekust erahaiglas. Riikliku patsiendina meil lihtsalt vedas. Ometi kas pole mitte suurepärane, et Suurbritannias on võimalik ilma sadu tuhandeid naelu maksmata saada tipp tasemel abi. Kolmapäeval jõudsime Argentinast tagasi Londonisse. John, Adami isa, ootas meid Chelsea ja Westminster nimelises haiglas, kuhu ta oli tulnud lootuses saada abi viimases staadiumis leukeemiaga.

Nagu ma enne mainisin, määratakse haigla patsiendile vastavalt elukohale ja kuna üks John’i majadest asub Fulham linnaosas- oli ta automaatselt aktsepteeritud selle linnaosa haiglas. Sama haigla võtab vastu nii NHS kui erapatsiente. Kui USA’s oli John viimase poolteteise aasta jooksul ravikuludeks maksnud üle 350 000 dollari (luuüdi siirdamine on teatavasti üks kulukamaid protsesse), siis Chelsea ja Westminister haigla oli temale kui briti maksumaksjale riigi poolt tasuta. John juhtis aastaid Londonis kindlustusfirmat ning saab töökoha järgi Inglismaal pensioni, olles kinnivaraomanikuna endiselt sisse kirjutatud ka Londonisse. Lisaks meeletutele testidele, keemiaravile ja muule lamas John palatis, mis meenutas mulle lennujaama esimese klassi ooteruumi. Suure pehme sinise tugitooli ja kohvilauaga. Palatis oli ka televiisor ja puldiga voodi.

Õed jooksid palatist sisse ja välja… Kuna haigus selles staadiumis on siiski ravimatu lõpptulemusega, oli John’i viimaseks sooviks sõita koju Californiasse kus ta on elanud viimased kümme aastat. Lisaks sellele, et John sai parimat abi mida selles staadiumis haigusega loota, anti talle Ameerikasse kaasa suur hulk ravimeid. Kui USA’s kasseritakse iga tableti ja liigutuse pealt, siis NHS maksab ravimid patsiendi jaoks kinni. Vähi haiguste puhul toetab riik siinseid haigeid ravimitega saja protsendiliselt. Vereülekanded, spetsiaalne toit, kiri lennukompaniile et inimene lubatakse üldse nii kehvas seisus lennukile- olid mitte meie vaid haigla poolsed ideed.

Kõige uskumatum oli aga minu jaoks see, et haigla saatis meile isegi autojuhi, kes sõidutas meid kolmapäeva varahommikul Heathrow lennujaama. Ja see nn haigla auto ei olnud mitte suur ja kõle kiirabiauto vaid hoopiski uhiuus Jaguar, mille roolis oli ülikonna ja lipsuga autojuht. Kuigi raha ei ole sellises situatsioonis loomulikult kõige olulisem, pean ma märkima et ometi on see nii haige kui tema lähedaste jaoks suur kergendus. Kordki elus ei pea sa mõtlema väljaminekutele, vaid saad ilma kõrvaliste tegurite pärast süda vaevamata aidata inimest keda sa armastad. Londoni niiskus, pimedus ja kõrged maksud on minu jaoks nüüd siinse arstiabi tõttu väärt kannatamist. Et sa pole haigeks ning vanaks jäädes ja ehk isegi raha puuduses jäetud tänavale. Kunagi ei tea ju mis meid ees ootab. Et arstiabi saavad endale selles riigis lubada kõik selle riigi kodanikud ja maksumaksjad ühtmoodi. Eestis elades mõtlesin ma vanadusele hirmutundega.

Ma kartsin, et juhul kui mul pole ühel päeval raha või omakseid- jään ma abitusse seisu. Meie haiglad on ju nagu surivoodid, kus patsienti koheldakse tema staatuse ja rahakoti järgi. Arsti juures käik Eestis meenutab mulle paljuski supermarketit, kus kassapidaja hõikab veel enne kui ma olen uksest välja saanud ja suudan oma diagnoosi aktsepteerida ‘JäRgMiNe’! Just nii juhtus minuga kaheksa aastat tagasi kui ma olin läbi elanud raske õnnetuse, mille tulemusel olid rebenenud minu häälepaelad ning minult oli võetud lootus oma hääl tagasi saada. Nähes kui fantastilised olid briti arstid minu abikaasa ja äiaga, pole mul tuleviku ees enam nii suurt hirmu.

Tervishoid on minu jaoks heaoluühiskonna üks olulisemaid alustalasid. Kõige hullem on jääda abitusse seisu haigena. Ma väga loodan, et ühel päeval jõuab ka Eesti meditsiin ja arstiabi Britannia tasemele. Meie väikeses riigis peaks selle realiseerimine olema kindlasti lihtsam kui mitmekümne miljonipealises Suubritannias. Kõige rohkem soovin ma aga meie haigla personalile soojust patsientide suunas. Minu meelest ei jää meil vajaka mitte uhiuuest tehnikast vaid just inimlikkusest meie haiglasüsteemis, mida ei saa osta mitte ühegi summa eest. Soe ja inimlik suhtumine tuleb haritud ühiskonna kodanikelt, kes armastavad oma kodumaad ning hindavad patsientide elutööd ja panust sellesse riiki.

Selles, et Argentiina on kontrastide maa, veendusin ma veel kord möödunud nädalavahetusel.

Pühapäeval transportisime minu koera Tormi ja siinsed asjad Trenque Lauqen'is asuvasse farmi, kus talvituvad (eestlase mõistes siis suvitavad) sel aastal meie hobused. Poloprofessionaalid saadavad tavaliselt oma hobud nö laagrisse, kus lisaks nende eest hoolitsemisele hoitakse neid omanike äraoleku ajal ka vormis ning treeningus.

Paar blogi tagasi rääkisin ma Argentiina maakohtade lihtusest ja võlust. Kuidas pealinnast eemale sõites oleks siin justkui aeg tagasi keeratud. See kõik on tore muidugi selle hetkeni, kuni sul pole parasjagu tarvis midagi kaasajast.

General Villegas'i-nimelisse linna jõudes tabas meid ootamatu üllatus. Meie rendiautol hüppas järsku ära siduripedaal ning me jäime seisma linnas, kus pole isegi mitte korralikku keskväljakut või kirikut. 

Sel hetkel jäi minu süda seisma. Kuidas me leiame selles "ajas peatunud linnas" uhiuuele Peugeot 207-le uue siduripedaali?

"Siia me jäämegi!" teatasin ma ärevalt põrgupalavuses autoaknast välja kiigates.

Adam, rahulikum inimene, helistas samal ajal sõbrale Trenque Lauqen'is, kelle farmi saabuvad nädala jooksul ka meie hobused.

Kahekümne minuti jooksul tormas kohale selle sõbra sõber, käes vajalik siduripedaalivedru. Sellel Don'il (härral) kulus pedaali vahetuseks täpselt kümme minutit. Meile läks see imekiire liigutus maksma 200 peesot ehk umbes 750
krooni.

"Uksumatu!" lõin mina õhus käsi kokku. Kuidas on võimalik, et me oleme linnas mis meenutab 1980ndate Nõukogude Liitu, aga kus leitakse uhiuue Peugeot autojupp
kiiremini üles kui Londonis. Ning seda veel pühapäeval kui enamus asutusi on siin kinni. Suurbritannias oleksime me pidanud sel puhul kinni panema autotehniku juures spetsiaalse aja ning see kõik oleks võtnud vähemalt päeva.

Siinjuures on veel oluline mainida, et me olime Beunos Airesest pea 400 kilomeetrit eemal. 

Argentiina on täis üllatusi. Täpselt siis, kui sa oled käega löömas ja alla andmas, juhtub midagi erakorralist.

Viimase kahe kuu jooksul olen ma õppinud Argentiinat armastama rohkem kui kahe eelneva talve jooksul. Aga eks see ole vist iga rahva ja kultuuriga nii, et nende mõistmiseks läheb tarvis aega. 

Kuigi argentiinlased teevad suurt müra, vehivad käte ja jalgadega, puudub neis pahatahtlikkus ja jõhkrus. See kõik on mõeldud kui šõu, mis toob kiirema eesmärgi. 

Meie, eestlased, oleme ju harjunud kannatlikult ootama ja mitte vastu vaidlema. Siin aga ei jõuaks sellise käitumisega kaugele ja seepärast on ainus viis end nähtavaks teha oma emotsioonidega. Justkui sõltuks meie elu pisimatest detailidest.

Mulle meeldib kätega vehkida ja oma emotsioone välja elada. Kõik, mis mu sees ka pesitseb saab tihti päeva jooksul välja nutetud või naerdud. Iga hommik on uus, ilma eilsele mõtlemata. 

Siit kaugelt vaadates tundub mulle üha enam, et eestlase kõige suurem vaenlane on eestlane ise, kes matab oma tundeid ja emotsioone ainult iseendas, hoides sellega vangis nii enese kui teised enda ümber. Argentiina on õpetanud mulle kui oluline on end väljendada.

Eestlane aga ei armasta oma tundeid näidata ja me hoiame kõike kramplikult enda sees. Samal ajal kui argentiinlane elab täie rinnaga ja ilma end süüdistamata.

Kõige tragikoomilisem on aga minu jaoks see, et enamus argentiinlasi elab palju kehvemalt kui eestlane.

Raske on kirjutada neid ridasid päev enne ärasõitu. Homme sellel ajal istun ma juba lennukis. Siin aga puhub hetkel õrn soe tuul ja taevas paistab kuum päike. Mul on viimast päeva jalas lühikesed püksid ja valge õhuke T-särk. Ma istun suure puu all, selg vastu selle tüve ja kuulan hobuste kapjade plaginat poloväljakul, mis jääb minu selja taha. Kauguses vestlevad pehmes hispaania keeles
tallimehed.

Mulle meeldib, kuidas argentiinlased on alati uhked oma päritolu üle. Kuidas tallimehed tulevad tööle rahvuslikes rõivais, mõnel punane rätik ümber kaela, kootud baretid peas, vanaaegsed jahinoad nahktaskus puusal... 

Kuigi elu Argentiinas võib tunduda eurooplase jaoks paljus vaene ja kurb, on selles rahvas säilinud meeletu uhkustunne, mida nad väljendavad tihti just oma riietes. Lisaks sellele nende igivana armastus hobuste ja farmi pidamise vastu, mis teeb neist looduslähedase rahva. 

See kõik on pannud mind siinset armsatama. Siin, Argentiinas, toimib elu lihtsalt, pannes mind hindama teistsuguseid väärtusi. Ja kuigi ma pidasin argentiinlasi esialgu laiskvorstideks, olen ma täna mõistnud, et mis selles siis ometigi nii paha on kui inimesed oskavad ja suudavad aega maha võtta. Võib-olla see polegi laiskus, vaid inimlik viis oma keha ja vaimu eest hoolitseda.

Ebaloomulikum on näha inimesi Euroopas, kes alati kuskile kiirustavad, et siis maksta pangalaenu ja autoliisingut - kokkuvõttes, et ühel päeval puhata ja pidada siestat, mis siin Argentiinas on loomulik elu osa. 

Kuidas ma juba tahaksin siin tagasi olla - meie hobuste ja Tormi seltsis. Ehk isegi osta siia kodu. Just viimase üle oleme me Adamiga viimasel ajal üha enam arutanud. Argentina on kindlasti koht, kuhu kuulub üks osa minu südamest ja kus ma näen end tulevikus.

Kallid lugejad, kahjuks pean ma oma arvuti nüüd sulgema, sest tallimees Eduardo ulatab mulle parasjagu mate topsi, millest on mul võimatu ära öelda. Sest mis on üks päikseline pärastlõuna väärt ilma korraliku rohelise teeta. Selle seltsis kirjutan ma oma raamatut, blogi ja kolumni.

Muide, kas te teadsite, et inimene, kes pakub matet teisele või teistele, võtab ise sellest esimese sõõmu. Et mate jõuaks tõmmata ja maitseks külalisele parem. Samuti ei tohi mate teele kallata peale tulist keeva vett, vaid selleks sobib ainult vesi, mis on keema mineku äärel - keev vesi tapab mate headuse! Argentina kiirkeedukannudel on, muide, peal isegi nupp nimega mate, mis keedab vee selle tee jaoks õigel temperatuuril.

Topsi tagasi ulatades ei tohi öelda "tänan" või "aitäh" enne, kui te seda enam juurde ei soovi!

Tavaliselt joob matet ühest topsist mitu inimest ning see käib käest kätte. Iga inimene tõmbab sõõmu ja ulatab selle siis tagasi pakkujale, kes selle uue inimese jaoks taas kuuma veega täidab. Mate on parim viis sõprade seltsis jutu puhumiseks ja mõnusa aja veetmiseks.

Lisasin teile ka mõned pildid minu Argentiinast. Järgmisel korral juba Londonist, kuhu ma saabun reede hommikul ja kus ootavad ees rasked ajad.

Ma ei tea, kui paljud teist kallid lugejad on elus kogenud vestlust arstiga, kes teatab teile, et teie lähedasel on jäänud veel elada ainult kuu. Mina olen seda kogenud siiamaani ainult oma hirmuunenägudes või ehk mõnd filmi vaadates.

Ükskõik kui palju sellele ka mõelda, tabab see reaalsuses meid nagu välk selgest taevast ning kuigi mu süda lööb hetkel valu käes tuld, ei jää inimesel selles situatsioonis muud midagi üle kui seda aktsepteerida ja eluga hakkama saada.

Möödunud teisipäeval varises minu elu justkui virrvarrina kokku. Kuigi ma olin lähedase haigusest teadlik pea kaks aastat, hoidis lootus meie hinge terve. Tänapäeva meditsiin on nii meeletult arenenud, et arstid saavad jagu ka raskematest haigustest. Seda enam, et minu lähedane sai ravi USA juhtivamas asutuses. Novembris aga teatasid meile arstid UCLA haiglas
Californias, et nad on teinud kõik mida suudavad.

Ja ikka ei aktsepteeri inimese mõistus ja tunded oma lähedase haiguse tegelikku vormi ning me sõidutasime Adami isa Londonisse, kus lubati uut abi.

Teisipäeval lõi aga briti arst meie lootused pihuks ja põrmuks. Esimest korda kahe aasta jooksul jõudis tõde meie ajju musta ja valgena, mille vahelt puudusid lootuse värvilised read. Adami isal on Acute Myloid Leukemia agressiivne vorm, millest pole pääseteed.

Tegelikult ma isegi ei tea, milleks ma nii isiklikust teemast siin avalikus blogiruumis üldse räägin. Viimased viis päeva on mu pea nagu autopiloodil. Kadunud on söögiisu ja sees keerab.

Võibolla kirjutan ma neid ridasid seepärast, et see valu endast välja saada. Või on see mõeldud neile, kes minuga sarnast praegu üle elavad või teevad seda tulevikus. Et selline uudis võib tabada meid kõiki ja te ei ole sellega üksi. Et meil ei jää muud üle kui sellega leppida ja anda endast kõik, et haige inimese viimased päevad siin maailmas täita armastuse ja hoolega.

Kui ma teisipäeval Adami isa raske haiguse kohta kuulsin, hakkasin ma esimese hoobiga muidugi südantlõhestavalt nutma. John on olnud mulle kuus aastat isa eest. John on see, kes aitas neli aastat tagasi meie suhte uuesti jalule ja õpetas meile elamisekunsti. Ilma temata ei oleks me täna koos. John oli ka see, kes aitas meid majanduslikult kui olime hobustesse liiga palju raha investeerinud. John on olnud alati meiega, kui elu on pööranud meie vastu. Kas tõesti vajab see tugev mees, kes saab hakkama igas olukorras nüüd meie abi?

Argentina päike ja jõulukaunistused on hetkel viimased, mida ma enda ümber näha tahan. Kolmekümne kraadine palavus on teinud Argentinast minu jaoks vangistuse. Päike ja rõõmsad kilked ärritavad. Tahaks valu endast välja karjuda, aga ei saa.

Kogu selles meeleheites olen ma viimased kaks päeva haaranud nurgast
tennisereketi ja minu siinse kodu lähedal asuval väljakul vihas ja kurbuses palli vastu seina tagunud. Eile olin ma seal vist tunde, enne kui ma rampväsinuna koju jõudsin. Ma olin end nii hingetuks jooksnud, et sain esimest korda üle kahe päeva magada.

Kuigi Adam on kaotamas oma isa, peab siis alustatud asjaajamised lõpuni viima. Kuna meil on loomad, on meil võimatu lahkuda üleöö. Lisaks sellele tuleb otsida asendusmängija polotiimi, et siis kiiremas korras Londonisse sõita...ja kõige selle keskel ma mõtlen, miks küll peab elu olema nii ebaõiglane ja keeruline. Mida tähendab sellise uudise kõrval töö ja kohustused, millest me peame kinni hoidma või kui raske on sellise haigusega võidelda haigel endal ja tema lähedastel.

Tean, mida tähendab surm. Minu isa suri kui ma olin 15aastane ja kuigi ma
olen kogu elu isale mõeldes arvanud kui karm võib olla lähedase äkksurm, olen ma viimastel päevadel tänanud Jumalat.
Et mu isal oli võimalik siit ilmast lahkuda ilma kannatuste, valu ja lähedaste nuttu nägemata. Kui raske võib olla haigus, mis võib meid piinata ja tühjaks imeda. Kuidas see võib tabada meist igaüht, sõltumata meie positsioonist, rahvusest või majanduslikust järjest.

Kallid lugejad, väärtustage iga koosoldud hetke oma lähedastega justkui oleks see viimane. Elu on täis kummalisi ja ebaõiglasi keerdkäike ja kui ühel päeval neile tagasi vaadata - peab südames olema rahu. Et ma oskasin oma lähedasi väärtustada ja armastada. Ja mis saaks selle tunde väljendamiseks olla parem aeg kui Jõulud, mida peetakse pere keskel ja üheskoos.

Me kõik teame, et hobustega seotu nõuab palju aega ja raha ning loomulikult meeletut hoolt! Pole vahet, kas see on hobuste takistusõit, võiduajamine või siis polo.

Kõik, kes on nendega mingil viisil seotud, teavad et hobused nõuavad saja protsendilist keskendumist.

Üks ainus viga võib hobu omanikule maksma minna kogu tema varanduse, sest just hobuste alla paigutakase meeletuid rahasid, millelt iga omanik loodab võite ja kasumit!

Kuigi suur osa inimesi maailmas arvab, et hobustega seotud spordialad on täis glamuuri, on tegelikkuses see elu luksusest kaugel ning enamus nendega seotud päevi möödub neid treenides ning nende eest hoolt kandes.

Ja ükskõik kui uhked on kellegi tallid, on kõigil nende graatsiliste loomadega seotud inimestel nende ees ühesugused kohustused. Paljud minu sõbrannad Londonis arvavad, et polo professionaali abikaasana on minu päevad täidetud shampanja ja pidudega. Tegelikkuses tuleb selliseid pidusid ette aastas paar korda. Enamus polo mängijate elust möödub farmis või polo väljakul, mis on suurlinna glamuurist kaugel.

Üles saan ma end lüüa harva -kui toimub Cowdray Park Polo Gold Cup võistlus ja  Queen's Cup Inglismaal ning Palermo Argetine Open siin Buenos Aires'es, mis toimub igal aasta Novembri lõpus ning lõpeb Detsembri keskpaigas. Need on ainsad polo üritused, mis sarnanevad teistele tähtsatele hobustega seotud võistlustele (tähtpäevadele).

Hobuste võiduajamine Royal Ascot'is Inglismaal toimub vaid kord aastas suvel, kuhu siis prouad ilmuvad Kuninganna Elizabeth'ga sarnaselt suurtes uhketes kübarates ning mehed smokingutes. Sama tähtsusega on USA Kentucky Derby, mis on läbi aegade olnud USA ajaloo üks glamuurseimaid päevi.

Polo väljakul ja treeningutel ei saa ringi kõndida kõpskingades. Lisaks sellele olen ma üks väheseid kaasasid, kes käib vaatamas mitte ainult võistlusi vaid ka igapäevaseid treeninguid, mis meeldivad mulle tegelikult palju rohkem kuna nende ümber käib vähem ebaolulist sagimist ning treeningud puudutavad puhtalt ainult hobuseid, mängijaid ja polo kui sporti. Võistlusi vaatab suur hulk inimesi, kes on tihti polost huvitatud ainult seetõttu, et neid seob selle maailmaga võimalus näidata et neil on palju raha.

Kuigi eelmisel nädalavahetusel tuli ka minul Palermo polo võistluse tarvis end üles lüüa, mõtisklesin ma mänge vaadates aga hoopsiki millelgi muule kui ilule ja rahale selle spordi ümber. Mina jälgisin mängu asemel hoopiski neid üles vuhvitud tibisid, kes ihaldavad endale polo mängijat nö ‘kotti panna' ja unistavad reisidest, hobustest ja glamuuriga täidetud elust maailma erinurkades.

Kui palju teavad need tibid aga tegelikult pologa seotud igapäevatöödest või sellest kui suure osa ajast elab polo professionaal justkui äralõigatud maailmas. Polo väljakud ja tallid asuvad ju maa piirkondades. Nojah, eks pidusid toimub ju kaa, ainult kui Adam pika päeva lõpus sinna kohale jõuab, on ta rampväsinud. Tema ja iga teise polo professionaali päev algab kell kuus hommikul, et enne põletavat kuumust siin Argentiinas farmi jõuda. Kui treeningut ei toimu, ratsutab ta kõigi oma olulisemate hobustega, et neid siis pidevalt polo pulsil hoida ning ennast treenida. Kui hobustel jääb treeningust vahele paar päeva, toimub nende mängus tagasiminek.

Lisaks sellele tuleb kontrollida päevast päeva tallimehi nagu oma ense lapsi, kelle ülesanne on kanda saja protsendilist hoolt hobuste eest, kelles peitub meie elu. Nende toitumiskava on muide rangelt grammidega määratletud, lisaks veel hulk vitamiine ja muud, mis on nende tööks vajalik. Iga polo hobune erineb teisest oma karakteri tõttu ja kui neile anda vale kogus toitu, võivad nad muuta oma mängustiili. Lisaks sellele peab polo poni väljakul särama nagu teemant, mille karva siis tallimehed päevast päeva kammivad ja siluvad. Polo poni on nagu Vormel 1 auto, mis annab polo professionaalile kiiruse ja võimaluse manööverdada. Neist sõltub kogu mängu ilu.

Tavaliselt lõpeb Adami polo päev ükskõik millises maailma erinurgas ta parasjagu ka poleks, siis kui väljas on pime. Lisaks sellele kaasneb meeletu stress mängude ja sponsorite osas. Seal samas Palermo polo pingil vaatasin ma neid tütarlapsi, kes silusid oma läikivaid juukseid - kui vähe nad tegelikult sellest spordist ja maailmast teavad. Kui võltsi ettekujutuse annab see finaalmäng kogu spordist!

Lisaks selle on minu jaoks isiklikult raske aeg, et kogu seda polo tralli siin Argentiinas üldse taluda. Minu mõtted on hetkel minu abikaasa isaga, kes lamab hetkel Chelsea Westminister haigla palatis ja ootab mind pikisilmi enda juurde. Jõuan tagasi Londonisse järgmisel nädalal. Palun seetõttu kõigilt oma lugejatelt mõistmist ja rahu kommentaarides minu perekonna suunas. Minu tuju tegi natuke paremaks ainult see, et taevas paistis päike ja minu kõrval istus inimene kellest ma tõeliselt hoolin. Ainult inimest tema enda pärast armastades, saab olla osa tema elust.