Kuigi polo on maailmas tuntud kui "kuningate sport" ehk eksklusiivne ja jõukate hobi, pean ma ausalt tunnistama, et ma ei ole end selles ringkonnas kunagi vabalt ja hästi tundnud.

Esiteks kubiseb polo upsakatest persoonidest, keda ma ei ole kunagi sallinud. Pealegi kulus mul sellesse ringi astudes aastaid enne kui mind üldse omaks võeti.

Mul on nii hästi meeles, kui ma olin just Adamiga abiellunud ja ise nii õnnelik. Saabudes Adami polomängule, kus teda tervitasid tema ammused sõbrad, ning olgugi et mul oli sõrmes sõrmus, tervitati mind nagu võõrast. Adami parima sõbra õde küsis hiljem natuke napsiselt minu käest: "Kas Sa abiellusid passi pärast?"

Toona olin ma veel arg ja hingelt haavatav. Ei osanud käia disainerrõivais nii nagu polo ringkonnas on kombeks ning mille pärast vaadati minust tihti läbi ja kutsuti mind maakaks ehk pööbliks.

Jooksin toona Adami sõbranna küsimust kuuldes majast välja õue nutma. Alles hiljem kuulsin, et seesama briti tütarlaps oli Adamist kogu elu sisse võetud ja ei mõistnud, miks valis Adam kõrgklassi briti neiu asemel alamklassi idaeurooplase.

Jutud sellest, miks Adami sugune korraliku taustaga mees minusuguse mittekellegiga abiellus, ei lõppenud. Alati näidati minu suunas näpuga ja sosistati selja taga. Mina ei ole ju sinivereline britt. Mul ei ole isegi erakooli haridust, rääkimata rikastest vanematest.

Selle kõigega oli alguses raske harjuda. Olla oma mehe naine aga tunda end pidevalt häbiväärselt. Pealegi ei olnud minu inglise keel kuus aastat tagasi kõige parem, mis põhjustas iga minu vale sõna või lause puhul valjuhäälse naerupahvaku.

Suur osa neid nn kõrgklassi sõpru irvitas isegi Adami nina ees: "Kaua Sa abielus püsid?"

Briti kuulus polotaja ja Adami eluaegne sõber küsis minu käest ükskord: "Kui Adam polo mängib, mida teed sina? Pesed kodus nõusid?" Sest, mida muud oskab üks eestlane teha.

Kuigi Adamile ei läinud need ütlemised millimeetri jagu korda ja enamuse ajast ei pannud ta neid isegi mitte tähele, olin mina südames kurb.

Polo ringkond kubiseb maailma kõrgimatest, ülbematest ja upsakamatest inimestest, sest see on sport mida ei saa mängida igaüks ja selleks on tarvis palju raha. Seepärast on enamus selle spordiga seotuist pärit jõukatest perekondadest, kes on endast meeletult heal arvamusel. Kogu elu on neid kantud kätel ning nende suursugune enesehinnang kiirgab neist kilomeetrite kaugusele.

Nemad on ju Britannia ja maailma koorekiht, rikkamatest rikkamad, printside ja lordide sõbrad, pojad ja sugulased. Mina olen aga pärit lihtsast Eesti kodust, millel pole briti ja maailma jõukurite jaoks mingit väärtust.

Isegi minu abikaasa ema pole mind siiamaani täisväärtuslikult perekonda aktsepteerinud ja teatas hiljuti, et idaeurooplasena ei ole ma veel valmis saama päranduseks perekonnareliikviat ehk pärandusena edasi kantavaid teemantsõrmuseid, ehteid ja hinnalisi
maale. Samuti on mu abikaasa ema varaline pärandus rangelt määratud ainult Adamile, juhul kui me peaksime lahutama.

Ainus, kes mu selles perekonnas on omaks võtnud, on mu mehe isa, kes jagab kõike minuga samal moel nagu oma pojaga.

Teiste pereliikmete jaoks olen ma idaeurooplanna, kelle kohal ripub suur kahtlev küsimärk. Kuigi ma olen Adamiga olnud koos pea kuus aastat, näeb mu abikaasa ema Adrian endiselt võimalust, et ma olen temaga koos ainult tema vanemate raha pärast.

See kõik on toonud perekonda meeletult pingeid.

Mina aga ei suuda jonnist tema ema vastu näiteks isegi passis vahetada oma neiupõlvenime uue vastu, näidates sellega, et ma ei hooli ei USA ega Briti kodakondsusest.

Maailmas ei ole midagi jubedamat kui inimeste klassidesse liigitamine. See on hullem kui rassism. Kui üks inimene arvab, et ta on oma tausta ja jõukuse pärast tähtsam kui teine. Mina olen meie pere Tahmanägu, kellesse puudub usk ja armastus nii nagu teistesse.

Ainus, kes mind minu abielu alguses üldse inimlikult kohtles oli Adami tuttav, Lord Rothermere, kes on ühtlasi ajalehe Daily Mail omanik ja Evening Standard'i osanik ning samuti suur polo fänn koos oma poja Vieriga, kes õpib kuulsas Eton College'is. Suviti armastab Jonathan (just nii kutsutakse teda vabal ajal) hobi korras polo
mängida oma maakodu lähedal Druids Polo klubis.

Kuuldes, et ma olen pärit Eestist, märkis ta mulle kohe, kuidas ta oli 1990ndate alguses käinud Tallinna külje all üht vana trükimasinat jahtimas. "Imelise kultuuriga maa! Eestlased on väga tark ja edasipürgiv rahvas!"

See pani hetkeks teiste polotajate suud kinni, ometi ei jätkunud seda vaikust kauaks.

Vastu öelda pole mul nendele kõrkidele polomängijatele võimalik, sest see sport on Adami töö, mille suhteid ma ei tohi rikkuda. Polo ringkonnas pole mul seetõttu arvamust. Ja kuigi ma ei salli poloinimesi silmaotsaski, pean ma neile alati kinkima abikaasa palvel võltsi naeratuse, sest nendest inimestest sõltub meie pere sissetulek ja minu mehe elu.

Polo peod on minu jaoks kõige ebameeldivamad üritused üldse. Kuigi aastatega on minust saanud palju enesekindlam naine, tunnen ma end selles seltskonnas endiselt halvasti.

Ma lihtsalt ei suuda unustada paljude käitumist minu suunas meie abielu algusaastatel.

Eile toimus Palermo Polo võistluse after-party siin Buenos Aireses, mida ma suutsin vaevu taluda. Ma armastan hobuseid ja seda sporti, ometi pole minu jaoks midagi piinavamat kui taluda seda seltskonda. Kunagi ehk saab teoks ka raamat sellest maailmast!

Seda, kui palju eksisteerib polo spordis kui sellises kadedust ja silmakirjalikkust, on mul võimatu blogisse kirja panna.

Kõige suurem võitlus käib aga mitte meeste/sportlaste vahel, kes jagavad vähemalt ühte ja sama armastust selle spordi ja hobuste vastu, vaid hoopiski nende naiste vahel. Nende võitlus põhineb mitte spordil ja võitudel, vaid hoopiski, kellel neist on kõige uuem käekott, kingad või päikseprillid. Võitlus selle üle, kes näeb kõige parem välja.

Enamus polo professionaalide naistest on kodused või modellid ning seetõttu on neil aega tegeleda oma keha ja iluga päevast päeva, et siis ilmuda kogu oma väärtuses võistlustele või polo pidudele!

Nende naiste kurjadest ja kõrkidest pilkudest saab üle olla ainult siis kui sa oled hingelt õnnelik.

Tegelikkuses on kogu selle ülbuse taga suur hulk väga ebakindlaid ja kompleksides inimesi, kes peidavad oma tõelise pale millegi muu taha.

Mina olen oma jõu avastanud alles hiljaaegu. Et ma olen õnnelik, et mul on minu raamat millega ma päevast päeva tegelen ja elukutse, mis tõestab minu jaoks veelkord et inimese taust ja klass ei märgi tegelikult elus midagi, vaid kaugele on meil võimalik jõuda kõigil. Kõige tähtsam on elus teha seda, mida su hing ihaldab!

Mul on hea meel, et mul on peale ilusaks olemise ka muu eesmärk. Pole vahet, kas see õnnestub või mitte, teeb kirjutamine ja sellega seonduvad isiklikud unistused mu seest ja väljast õnnelikuks!

Kõigile minu lugejatele tahan ma öelda: ärge laske kurjal ja tõusikul pilgul oma tuju rikkuda! Maailma edukamad inimesed on alustanud nullist ja jõudnud kaugemale kui need, kellel on kõik olemas.

Adami polovõidud või -kaotused ei muuda mind kui tema naist tähtsamaks või vähemtähtsamaks. Minu uus käekott või päikseprillipaar ei tee mind tegelikkuses kenamaks. Minu ainus võimalus olla ise õnnelik on leida oma enese eesmärk ja võit valdkonnas millesse ma usun ja mida ma armastan.

Polomaailm pole kaugeltki see, mis see väljastpoolt teistele paistab. Aga nii on ilmselt kõigega siin maailmas, mis kaugelt vaadates tundub ilus ja veatu.

Vaadates kommentaaride hulka minu eelmise blogi juures tundub mulle, et eestlastele läheb korda elu Argentiinas palju rohkem kui minu intervjuud staaridega, mida kavatsen Londonisse saabudes jätkata.

Seniks aga lõbustan teid päikselise Argentiinaga.

Teisipäeval sõitsin esimest korda Adamiga kaasa polohobuseid jahtima ja tõdesin taaskord, et iga riigi süda jääb pealinnast kaugemale.

Meie sihtpunktiks oli seekord Trenque Lauqen, kust on pärit enamus Argentiina tšempionhobuseid. Trenque Lauqen asub Buenos Airesest umbes 450 kilomeetrit sisemaa poole ning seal jahivad endale poloponisid kõik kuulsamad Argentiina profid. Osad neist peavad selles piirkonnas isegi suuri polofarme, kus nad toodavad ja treenivad enamus oma hobustest. Nende hulgas Sebastian Merlos, Lucas Mondeverde, Pite Merlos ja paljud teised.

Nagu ma varem oma blogis rääkisin, moodustavad hobused iga professionaali peamise sissetuleku. Tavaliselt ostavad nad hobused odavamalt, treenivad ning kasutavad neid oma mängudes, kasvatades sellega poloponide hinda sadadesse tuhandetesse dollaritesse. Polohobuseid ei ole ühelgi mängijal liiga palju ja alati on tarvis kiiremat ja paremat ratsut.

Kuigi Trenque Lauqen'ist on pärit maailma kiiremad ja kallimad poloponid, elavad sealsed hobukasvatajad tagasihoidlikku elu.

Mul oli raske mõista, et mees, kes on leidnud ja treeninud hobuse Luna, keda peetakse hetkel polohobuste Jumalaks, elab väikeses majas, millel pole isegi aknaid. ‘Kas see pole ebaõiglane?' Miks see haruldane hobusosistaja (horse whisperer), kelle juures käivad kuulsad polotajad elab ise nii kehvalt...

"Mitte miski siin maailmas ei tee mind õnnelikumaks kui teadmine, et minu hobused on jõudnud nii kaugele! Nad mängivad polo! Isegi sina kaugelt Põhjamaalt leidsid tee minu juurde," ütles habetunud ja koltunud riietes mees mulle hiljem, endal silmad säramas ja naeratus suul.

"Rahal ei ole minu jaoks väärtust, ma armastan hobuseid! Ma tahan, et neil läheks elus paremini kui minul ja nad ei peaks elu lõpuni siin tühjal väljal passima..." popsutas ta õnnelikult piipu, rohelised puulehed juustes.

"Lehed kaitsevad kõige paremini päikese eest!' selgitas ta mulle, kui mina arvasin, et tegu on rahvameditsiinilise tarkusega kasvatada pikemaid juukseid :-)

Ka meie leidsime selle kuulsa hobulausuja haardest, kelle juures kõik polo mängijad käivad salamahti hobuseid otsimas uue poloponi nimega Negrito. (See nimi tuleb täku värvist, must on hispaania keeles negro) Kuigi ma andsin Negritole juba uue nime (Kreeka mütoloogiast pärinev Alcedes, mis tähendab inglise keeles ‘prodigy of power' ehk jõuallikas) on Negritost oodata superstaari! Nojah, eks seda loodavad ju kõik polomängijad, kes Don Campello juures hobusejahil käivad! Kuigi Negrito hind küündib täna kümne tuhande dollarini, siis enamus Don (härra) Campello hobustest maksab hiljem sadu tuhandeid.

Nagu muinasjutus ‘Vanaema õunapuu otsas' jalutasime me keset suuri laiuvaid põlde - meie ees, kõrval ja kauguses kappamas sajad metsikud hobused. Palav päike taevas lõõmamas, tundsin ma lõpuks ometi Argentiina südant ja olemust.

Kui Buenos Airese tänavad (nii nagu igas suurlinnas vist) on tihti räpased, siis Trenque Lauqen on ääretult puhas ning täis puid ja rohelust. Hoolimata selle linna lihtsusest, leidus seal minu jaoks rohkem rahulolu kui ma olen Argentiinas varem kohanud.

Millegipärast meenutas see linn mulle natuke Nõukogude aegset Eestit. Seda killukest head, mis tolles ajas eksisteeris. Kui palju lõbu võib olla lastel ilma kallite nukkude ja videomängudeta. Kui palju ilu on lihtsas liivakastimängus ja puude otsas ronimises, mida tänapäeval nii harva märkab.

Pärastlõuna Don Campello farmis oli minu jaoks nagu balsam hingele. Aiamaal sibasid vabalt ringi kanad ja kuked, kauguses röhitsesid sead, taamal õnnelikud lehmad ja hobused. Ei mingeid euronõudeid, uhket maja ja kõrgeid väravaid.
Selles farmis oli kõik täpselt nii nagu minu sugulaste maakodus, kus ma veetsin lapsepõlve kõige ilusamaid suvesid.

Hing puhkas nähes kui vähe on tegelikult tarvis inimesele, et õnnelik olla. Selles lapsepõlvetalus Eestimaal muretsevad nüüd inimesed parketi ja uue uhke katuse pärast. Koguvad raha ja tahavad olla nii nagu teised. Samal ajal, kui siin Argentiinas on inimesed nii nagu saavad ja jõuavad! Ilma oma võimetest üle pürgimata.

Kui peretütar Sofia mind vanaisaga hobu taha seatud kasti kutsus, olin ma esialgu kõhklev.‘Ei, ei, ei!' vaidlesin ma vastu samal ajal kui Sofia vehkis käega. ‘Tule, tule! Mitte miski siin maailmas pole lahedam kui kastis sõit!'

Mis siis ikka. Ronisin oma koera Tormiga suurde rohelisse autokasti. Sofia andis siis suurele jõulisele hobusele pepu peale plaksu, mis selle imelise olendi otsekohe liikuma pani. ‘Vaata kui ilus on maailm!' hõikas väike tüdruk, kes ei ole kunagi lahkunud Trenque Lauqen'ist.

See maailm oli tõesti ilus. Päikese, õnnelike loomakarjade ja metsikult suurte viljapõldudega.

Sealsamas kastis mõtlesin ma ka selle teise maailma peale, mida Sofia pole kunagi näinud. Sellele, kuidas keskmine ameeriklane ostab endale nelja liitrise mootoriga džiibi, et sõita poole kilomeetri kaugusel asuvasse toidupoodi.
‘Milline raiskamine,' vangutasin ma isekeskis pead, hobune rõõmsalt mööda liivateid sörkides.

Kui roheline ja ökoteadlik on Trenque Lauqen ilma, et inimesed sellest ise arugi saaksid. Ja kui suurt kahju teevad need 'teised' seal teispool maakera oma autode, majade ja asjadega, mida on alati justkui vähe.

Minu süda kuulub iga päevaga rohkem Argentiinasse. Mitte siia Pilar linnakusse Buenos Airese külje all, vaid sinna kaugesse Trenque Lauqen'isse, kus on maailm jäetud rahule ning lastud inimesel olla nii nagu ta on.

PS! Üks jube osa oli sellel reisil ikka ka! Trenque Lauqen'i südames asub hobuste tapamaja. Seal toodetakse nende graatsiliste loomade lihast konserve, mis eksporditakse siis Venemaale, Hiinasse ja Hollandisse. Hüppasime Adamiga üle lubamatu telliskiviseina ja läksime surmale määratud hobuseid piiluma. Kui mul oleks ometi olnud julgust need väravad lahti lüüa ja hobused vabadusse lasta.

Kõige kurvem oli aga selle käigu juures see, et hobuseliha ei armasta mitte kohalik argentiinlane, vaid seda toodetakse meie naaberriigi Venemaa tarvis, mis siis üle mitme ookeani delikatessina toidulaudadele jõuab. Jumal õnnistagu neid hobuseid kõrgel taevas.

Kõigepealt tahaksin kallitele Lusti blogi lugejatele südamele panna- nendele, kes mind silmaotsaski ei salli ja soovivad mulle Argentiina teedel surma, kutsuvad minu haiget äia vanamehetoiks, kes vireleb leukeemia käes või nendele kes soovivad, et mu mees mu maha jätaks - miks te otsite minuga kontakti Facebooki kaudu?

Miks peaks üks inimene, kes mõtleb teisest nii palju kurja, soovima olla minu sõber...

Nagu see ‘kuulus' motospordiajakirjanik Tõnu A., kes mind kommentaarides sõimab elukutseliseks valetajaks ja ometi leidis Facebooki kaudu tee minu juurde.

Minu elu ei kontrolli küll Facebook, ometi on minu sealne konto mõeldud inimestele, kes minust hoolivad ja kelle eludega ma tahan end kursis hoida.

Selle kunagise motospordiajakirjaniku (kellest on Mihkel Kärmas muide kirjutanud Ekspressis ka huvitava loo) käekiri oli niivõrd äratuntav, et kui ma mehe sotsiaalvõrgustiku kaudu letti võtsin, ei jäänud tal muud üle kui oma õelad kommentaarid, emailid ja kummalised telefonikõned üles tunnistada.

See Tõnu oli mind oma kirjadega pommitanud terve suve, teatades, et ta on
palgatud Eesti meedia poolt kirjutama lugu, mis tõmbab mu oma valedega kohe-kohe vahele ja minu karjääril nii siin kui sealpool on lõpp! Vaat nii kõva mees oli see Tõnu A. kes lisas, et tal on otsekontakt staaridega, kes polevat mind kunagi kohanud. Aga miks ta siis ise staariintervjuusid ei tee? Kes tal keelab...

Palun ärge toppige end minu sõbraks, et mind siis avalikul sõimata.

Teiseks, Lusti blogi ei ole teaduslik žanr, kust te otsite elu tõde. See on meelelahutuslik osa minu käekaigust, sooviga jagada oma tundeid, kogemusi ning näidata oma rahvale kaugeid paiku, näha glamuurse ja vähem glamuurse maailma telgitaguseid. Inimesed, kes te otsite selles midagi muud, valige keelepeksuks uus koht!

Aga kommentaaridest, õelatest ja pahatahtlikest inimestest ma selles blogis rohkem rääkida ei taha. Ma loodan, et nende vanematele, lastele või abikaasadele ei soovi keegi surma või rasket haigust nii nagu antud juhul minule. Kutsudes minu haiget perekonnaliiget vanamehetoiks, kelle ‘võiks surm juba kiiremini ära võtta'. Raske on mõelda, et nende sõnade autor on kellegi isa, tütar, poeg või ema. Aga küllap teid kõiki elu ise omal kombel õpetab.

Viimased paar päeva on olnud siin Pilaris-Buenos Airese külje all põrgupalavus. Üleeile käisime Palermos vaatamas Argentina Open polo mänge, mille kuumus muutis ebameeldivaks kogemuseks. Sellises palavuses on isegi raske basseini ääres peesitamisele keskenduda.

Hetkel, kui Eestis oodatakse külma ja lund, algab siin Argentiinas tõeline suvi! Eile näitas kraadiklaas 36 kraadi sooja.

Tundub, et Argentiinas on tulemas samasugune kuumalaine nagu eelmisel suvel Euroopas.

Eelmisel nädalal täitus meie pere kahe uue liikmega, hobused Socrates ja Estonia. Viimase nimetasin ma muide kodumaa järgi - suurest igatsusest ja uhkusest!

Adam ütleb, et Estoniast saab tema parim hobune! Parem isegi kui meie praegune lemmik Tartu, kes elab hetkel Inglismaal. Igal juhul pidasin ma sel juhul vajalikuks, et meie pere parimale hobusele tuleb panna nimi, mis meie väikest riiki maailmas tutvustaks. Eesti patrioodina usun ma, et Estonia teeb polo maailmas meie riigile head nime!
Igal juhul olen ma väga uhke uus hobuomanik ja veedan oma vabad pärastlõunad just Estonia seltsis.

Estonia pole sel aastal polo mängudeks veel valmis, küll aga võib teda näha kindlasti mänguväljakul siin Argentiinas järgmisel aastal. Hetkel on kõik minu lootused imeilusal Eestil!

Muide, kõigile, kes on mind pidanud kommentaarides loomapiinajaks, kes võtab loomi ilma nende eest vastutamata, tahaksin öelda, et ilma asjade tõelist kulgu teadmata, ei tasuks nii karme sõnu loopida.

Eelmisel aastal Argentiina tänavalt leitud koer Suvi elab täna õnnelikult oma uues kodus, mille me otsisime talle eelmise reisi lõppedes. Suvi jookseb ringi ilusas polofarmis (estancias's), kus ta püüab liblikaid ja mängib teiste koertega.

Arlequin, hall kassipoeg, kelle ma leidsin nälginuna eelmisel talvel prügikasti kõrvale jäetuna, naudib nüüd elu suures häärberis, Tortuguitas Country Club elamurajoonis. Kui ma viimati teda vaatamas käisin, oli ta õnnelikum kui kunagi varem.

Ka meie hobused Inglismaal pole kunagi jäetud omapead, vaid nende eest hoolitseb kolme liikmeline tiim, kes neid söödab ja valvab.

Sama toimub siin Argentiinas, kus meie seitsmel hobusel on hooldaja, kes nendega päevast päeva tegeleb, olenemata sellest, kas me oleme parasjagu siin või ära!

Mind lihtsalt häirib see pidev lahmimine ja alavääristamine ka siis, kui püüad tegelikult maailma paremaks muuta. Mind ärritab, et nii paljud siinse blogi külastajad vaatavad kõigest heast tühja pilguga mööda ja ajavad selle asemel hoopis näpuga järge tähtedel millele ma olen unustanud panna täpid.

Rohkem armastust ja hoolivust, siis leiab õnn ka teie - nende kõige tigedamate juurde tee!

PS! Dish kirjutas mulle hiljuti, et kommentaator Habe oli sattunud Soomes liiklusõnnetusse. Soovin Sulle Habe (kahjuks ma ei tea Sinu õiget nime) kiiret paranemist ja loodan Sind juba varsti oma blogi kommentaariumis leida!
Kallistan.

Seekord tahaksin ma rääkida sellest, mis tunne on olla elukutselise sportlase kaasa. Tegelikult meenutab see elu rohkem lõbustuspargi Ameerika mägesid, kus kodurahu sõltub viimasest võistlusest või treeningust.

Kui kõik läheb hästi, edukalt ja lõpeb võiduga, on meie peres pidu! Kui midagi läheb aga viltu, hobused pole piisavalt kiired, saavad viga või mäng lõpeb hoopis kaotusega, on mul teada, et tuleb pikk õhtu, mis on täis minu kaasa analüüsi à la "see hobune pole pennigi väärt", "ma mängisin nii halvasti", "miks ma ei suutnud seda väravat lüüa" või "kus ma tegin vea..."

Võistluse ajal loodan ma poole ajast, et Adami tiim võidaks ja et me saaksime koju minna rõõmsa meelega. Teise poole palvetan ma aga selle eest, et Adam sellest mängust üldse eluga tagasi tuleks. Ja loomulikult et meie hobused oleksid terved, sest nende alla on meil paigutatud enamus meie maisest varast.

Üks polohobune võib, muide, maksta maja hinna(!) Kujutage ette, et te vaatate seda investeeringut mööda polo väljakut ringi kappamas, kartes et ta väänab jala või kukub. Selle hinnalise looma väärtus kõigub minu jaoks seitsme minuti jooksul nulli ja tuhandete naelte vahel. Täpselt seitse minutit kestab polo mängu üks chucker, mida on mängus kokku siin Argentiinas kuus kuni kaheksa. Ühe mängu tarvis kasutab polomängija keskmiselt kuute kuni kümmet hobust. Lisaks veel tagavara, mis tuuakse kaasa, kui mõne hobusega peaks võistluse ajal juhtuma õnnetus.

Polo on minu jaoks nagu Adami sõtta saatmine, kus juhtub rohkelt õnnetusi ning lisaks hobustele saavad kannatada ka mängijad. Adami kehas pole vist ühtegi luud ega konti, mis poleks polomängu tõttu viga saanud.

Mul on hea meel, et tema raskemad õnnetused juhtusid ajal, kui mind tema elus veel polnud. Näiteks siis, kui ta kukkus hobuselt Floridas ja kui ta viidi Palm Beach'i poloväljakult helikopteriga otse Connecticut'i, kus ta lamas oma sünnikodu
lähedal asuvas haiglas koomaseisundis kaks päeva.

Need on hetked, millele ma ei taha polo võistluse ajal isegi mitte mõelda. Võidust saab mängu lõppedes minu jaoks selle kõige väiksem osa.

Kuigi eks ma loomulikult satun vahel ikka hoogu ka ja elan mängule kaasa. Vahel liigagi valjult! Kõige ilusam on aga vaadata meie hobuseid, kellega iga päev nii palju tööd tehakse ja kes oma tulemusi siis mänguväljakul lõpuks näitavad! Kui just midagi viltu ei lähe, mida juhtub tihti...

Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mis naudingut pakub täiskiirusel põrutada üle poloväljaku, trügida läbi teiste mängijate, et ajada pika bambuskepiga taga väikest palli ja teha sporti, mille kulud kipuvad kasvama taevasse.

Ilmselt ei saa ma seda tundma mitte kunagi. Ometi tundub mulle, et kõik kes on pologa seotud, saavad sellest elu ja surma vahel pendeldavast spordist lausa kaifi!

Aga eks igaüks meist valib elukutse, mida ta kõige rohkem naudib. Ja ükskõik kui palju ma ka Adami pärast ei karda, tean ma südames väga hästi, kui väga ta oma elukutset armastab. Elu ilma hobusteta oleks tema jaoks ilmselt kõige piinavam
asi maailmas.

Üks mida iga polotaja või sportlase naine peast teab on see, et pärast võitu tuleb meest kindlasti õnnitleda! See tähendab neile siis kõike, justkui sõltuks kogu universumi käekäik polovõistlusest, millest tegelikult ei tea maailmas
peale poloringkonna mitte keegi.

Kui mäng aga lõpeb juhtumisi kaotusega, tuleb naispoolel hoida tagasihoidlikult tagaplaanile. Teel koju olen ma tavaliselt vaiki. Kodus keerab ta käima televiisori ja ootab järgmist päeva ja võitu! Igasugused kommentaarid à la "sa mängisid hästi" või "ära ole endaga nii karm", toovad sportlasele ainult ärritust! Mesimagusad sõnad ja kaastunne on halvim, mida kaotanud sportlasele öelda saab.

Eile oli meie peres taas üks vaikne õhtu. Adami võistlus La Indiana tiimis siin, Argentiinas, lõppes seisuga 9:6 meie kahjuks. Jälle palusin ma esimese poole mängust jumalat võiduks, kuid nähes tiimi sponsori Robert Crawfordi kukkumist, möödus teine pool mängust minu jaoks Adami elu eest palvetades. Paar minutit enne võistluse lõppu kõndisin ma mööda poloväljaku äärtpidi meie auto poole, kus ma siis vaikuses teda meie uue koera Tormiga ootasin. Taas sõitsime koju, taustaks ainult Adami võistluse analüüs.

Ma ei kujuta ette, mis tunne on olla sportlane, kui sinu elu sõltub sinu viimasest mängust, võidust või kaotusest. Sinna hulka veel närvesööv hobuste müük, ost, vahetus ja kasum, mis on iga polo professionaali põhisissetulek.

Küll aga tean ma, mis tunne on olla sportlase kaaslaseks, kui sa oled oma mehe tagalaks ja tema ainsaks tasakaalufaktoriks elus.

Sõita hobustega ühest riigist teise, elada igas riigis erinevas majas ehk "uues kodus" ja keskkonnas, et mängida siis päevast päeva polo, polo, polo!

Autod sõidavad siinses liikluses rägastikus, mööduvad üksteisest nagu jumal juhatab (ilma suunatuld näitamata) ja kunagi ei tea, millal tee üldse eest ära kaob. Maantee Canuela või Amaghino suunas on täis nii sügavaid auke, et sõidukid peavad neist mööduma tee äärt pidi. Kusjuures tegu on nö algelise kiirteega, kus keskmiseks kiiruseks on 110 km tunnis.

Kujutage ette, et te põrutate sel kiirusel suurel maanteel ja järsku on teie ees poole meetri sügavune teelõhe. Suured veokid pidurdavad musti jutte teele jättes ja vastutulev auto jätab tihti möödumise nii viimasele hetkele, et teie auto pääseb kokkupõrkest vaid tänu sekundile.

Autosõitu olen ma siiamaani Argentiinas tegelikult kartnud kõige rohkem. Eelmisel talvel pidin ma Buenos Airesest Pilari poole sõites Acceso Norte kiirteelt lihtsalt välja keerama kuna käed värisesid viie realisel maanteel nii hirmsalt, et ma ei olnud suuteline rooli taga enam olema. Pidin Adami endale järgi kutsuma, sest sel kiirmaanteel poleks ma ellu jäänud!

Perekondlike sekelduste tõttu olin ma aga eelmisel nädalal sunnitud vastu tahtmist siiski meie rendiauto rooli hüppama.

Kui Suurbritannias piiluvad autojuhti sajad kaamerad, mis iga sinu liigutust filmivad, siis Argentiina liiklus toimib ilma igasuguse kontrollita. Ja üleüldse, mida me saame rääkida liikluseeskirjadest riigis, kus suur osa selle kodanikest ei oska lugeda ega kirjutada.

Punane tuli ja politsei omavad siinsetel teedel absoluutselt mitte mingisugust tähendust. Politsei autost põrutatakse mööda metsikul kiirusel, mille peale haigutav mundrimees silmagi ei pilguta.

Lapsed kõõluvad sõidu ajal auto akendest välja, nurga tagant hüppavad teele kodutud koerad ja aeg ajalt näitab keegi rusikat ja karjub. Seda, kas sul on peal turvavöö või mitte, ei huvita siin mitte kedagi. Ainult mina ise tuletan seda endale ja oma kaasale meelde, et meil oleks õnnetuse korral suurem võimalus ellu jääda!

Ja õnnetushetki tuleb siin ette iga nurga peal.

Alguses oli hirmus, aga paari sõiduga hakkasin kuidagiviisi roolis harjuma. Suunatule asemel vehkisin isegi mina paaril korral käega.

Õigus jääb muide siinses liikluses sellele, kes esimesena ristmikule põrutab ja sealt jumalt läbi sõidab. Kellele siin seaduse järgi tegelikult õigus kehtib, ei tea ma tänase päevani.

Enamus Argentiina sõidukeid on igivanad ja vaevu liikuvad. See peab olema uhiuus sõiduk kui selle keres pole veel ühtegi mõlki!

Täna sõitis meie ees pooltühjade kummidega auto, millel polnud katust ega roolipoolset ust. Aga kõik mis liigub, lubatakse Argentiinas maantele.

Lisaks peab Pilar linnaku teedel arvestama hobustega, mis sõiduteedel vänderdavad. Mehed viivad nendega lapsi kooli ja naisi poodi.

Kõige kummalisem on aga minu jaoks see, et kogu selles reeglite rikkumise uputuses on võimalik siinses liikluses ellu jääda.

Kiirusepiiranguid siin Argentiinas teatavasti ei eksisteeri ja võidab see, kellel on kiirem auto.

Mulle tundub, et kes saab hakkama Argentiina teedel, saab hakkama vist igal pool maailmas. Sest hullemaks ei anna liiklusel enam minna.

Kuna ma ei ole kasvanud üles hobustega, võttis mul nendega kohanemine pikka aega. Mul oli lihtsalt raske mõista, miks inimesed kulutavad polo hobustele meeletuid summasid, et siis pika bambuskepiga paar korda palli muruväljaku ühest nurgast teise lüüa.

Ma teadsin, et hobused on ilusad ja graatsilised. Lapsena olid vanaaegsed Vene sõjafilmid minu lemmikud ja nutma ei hakanud ma mitte siis, kui surma sai sõdur, vaid hoopiski kui langes hobune. Ometi ei aidanud ka see teadmine mul mõista, miks osad inimesed ei näe maailmas midagi muud peale hobuste...

Vaadake kasvõi meie armsat Kati Murutari, kellest on saanud Eesti suurim
hobusositaja. Hobused hakkavad inimestele justkui pähe.

Kõige raskem oligi tegelikult Adamil, kelle elu samuti ainult ümber hobuste ja polo tiirleb. Olla koos inimesega, kes seda armastust ei mõista on kindlasti keeruline. Tema jaoks oli igal meie hobusel lugu, välimus ja anne, mida mina nagu vaatasin nagu seina.

Adam ostis muudkui hobuseid juurde ja mina muudkui pragasin, milleks meil neid nii palju vaja on.

"Müü see hobune maha!" palusin ma tal eelmisel suvel meie kõige kallimast
hobusest lahti saada, kui meile pakuti selle eest pea sada tuhat naela.
"Aga kuidas ma saan. See on ju mu parim hobune. Tänu talle ma ainult võidangi!" vastas tema pead vangutades.

Kui mina nägin meie hobustes rahamärke, siis Adami jaoks olid nad midagi muud. Mina aga ei mõistnud, miks me peame kokku hoidma oma arvete pealt, et siis investeerida veelgi kallimatesse hobustesse.

Pologa seonduvad kulutused on meeletud ja kui arveid kokku lüüa, siis mängudest teenitud tasud katavad vaevu hobuste peale läinud summasid.

"Õpi ratsutama. Tee seda minu pärast!" palus Adam alalõpmata, "Kuidas ma saan sinuga koos olla, kui sa ei naudi neid imelisi loomi!"

Inglismaal olen ma püüdnud ratsutama õppida tegelikult viimased neli aastat. Viis aastat tagasi naases Adam moemaailmast polo maailma ja me ostsime esimese hobuse nimega Zigana.

Nüüd on meil neid Inglismaal nii palju, et täpset arvu ei tea ma isegi peast.
Osad on töös (ehk mängivad polo), osad on puhkusel (et valmistuda uueks hooajaks või kannatavad liigesevenituse käes) ning osad on uued ehk noored hobused, kes alles õpivad seda keerulist mängu. Enamus meie Inglismaa hobustest on pärit Iirimaalt (Irish throughbreads)
ning on endised võidusõiduhobused.

Polo hobustest võiksin ma rääkida nii mõndagi. Ometi polnud Adami probleemiks mitte minu teadmised, vaid oskamatus ja tahtmatus meie hobustega tegeleda ning ratsutada.
Iga kord, kui ma hüppasin sadulasse ja hakkasin seda nautima, kukkusin ma sealt alla. Ja sellega minu ratsutamine piirduski. Hirmust lahti saamiseks läks terve polohooaeg ja enne kui ma uuesti sadulasse ronisin, oli kalendris juba uus aasta.

Siin Argentiinas lubasin ma end kokku võtta. Vaatan, kas saan asjast
jagu või löön lõplikult käega. Siinjuures ei räägi ma niisama ringi jalutamisest vaid korralikust graatsilisest galopist, mida ma ihaldasin selgeks saada. Kaua ma saan öelda inimestele, et meil on hobused maailma erinevates osades, aga peale nende harjamise ei oska ma nendega suurt midagi teha.

Ometi ei uskunud ma, et hobused võivad su hinge ja naha alla hüpata järsku. Annad väikese näpu ja endalegi arusaamata oled ilma tervest käest...

Viimased kaks nädalat olen tegelenud ainult meie siinsete hobustega. Ärkan vara ja sõidan farmi. Hüppan sadulasse ja harjutan. Sadulas püsimine on muide ränk töö, mis distantsilt vaadates tundub küll imelihtne aga tegelikkuses nõuab kogu keha- balanssi, jõudu ja trenni.

Kui ma sealt lõpuks alla ronin, olen rampväsinud ja jõuan vaevalt lähima
toolini kõndida. Jalad on nagu makaronid, mis mind järsku enam ei kanna. Ometi ei ole ma elus vist mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui sadulas ümber poloväljaku tuhisedes.

Lõpuks ometi mõistan hobuse armastajate maailma natuke paremini. Hobune on nagu jõud, mis ühendab inimest maaga.

Juuksed tuules lehvimas naudin nüüd igal hommikul seda imelist sporti. Kes oleks uskunud, et mul õnnestub hobustesse armuda veel hilistes kahekümnendates.
See kinnitab veelkord fakti, et elus on kõik võimalik!

...

Iga polo professionaali peamine rahateenimise allikaks on muide hobused. Need on iga polo mängija suurim uhkus, mis teenivad professionaalidele enamuse nende sissetulekust. Kelle hobune jõuab kaugemale, võib oma järgmise hobuse hinda kordades tõsta. Hobuste passid märgivad alati nende päritolu ja esimest omanikku ning olenemata nende müügist teeb hobune oma edaspidises karjääris kuulsaks just selle leidja.

Meie hobustest on Argentine Polo Open finaali jõudnud üks hobune, nimega
Jasmine. Tema omanikuks on nüüd maailma üks parimaid polo professionaale Adolfo Cambiaso. Aastal 2006 tõi Jasmine Argentine Open finaalmäängus Adolfito tiimile viimase võiduks vajaliku punkti. Nüüd kasutab Jasmine'i praegune omanik tema munarakke, mis toodavad kunstviljastuse teel uusi tšempione.

Kunstviljastuse kaudu toodetakse muide põhihulk polo hobuseid Argentiinas. Kuulsate hobuste munarakkudel on samasugune meeletu hind nagu täiskasvanud polohobustel. Iga professionaal loodab toota ühest tšempionist kümme uut!

Ka meil on Jasmine'i embrüo, mis näeb ilmavalgust järgmisel kevadel, jätkates tema kuulsat vereliini. Jasmine'i leidis Adam umbes 15 aastat tagasi Iirimaalt ja ostis selle toona kõigest 400 euro eest. Täna on Jasmine`i väärtus üle poole miljoni dollari. Adam müüs Jasmine'i maha samal aastal, kui ta alustas moeõpinguid Londonis ja taandus polost.

Hetkel peavad Argentiina professionaalid isiklikke hobuste oksjoneid, kus nad pakuvad müügiks embrüoid, mis pärinevad nende parimatest hobustest ja
millest peaksid kasvama uued superstaarid. Pea iga hobune viimasel Ellerstina oksjonil maksis umbes 100 000 dollarit. Kallemaid hobuseid aretab ja ‘toodab' Adolfo Cambiaso, kes on hetkel ikka veel polo maailma tipus.

Tegelikult pean ma märkima, et pärast eelmise blogi kommentaare on mul uut tervitust siit Argentiinast teile raske saata. Oma eelmises sissekandes kirjeldasin ma Buenos Airese provintsilinna elu ning seda kuidas ma kohtusin kohaliku haigla palatis imikut, kelle vanemad olid lapse tema sünnist saati hooletusse ja nälga jätnud.

Lugedes kommentaare "Sellele lapsele oleks olnud parem surm" või "Kas sul millestki huvitavast Lust pole kirjutada", olen ma mitmeks päevaks sõnatuks jäänud. Kas üks inimene saab nii loomastunud kombel teise inimese hädasid kommenteerida ja üldse kellegile midagi nii võigast soovida?! Kas te ei arva, et see võib teile endale elus bumerangina kunagi tagasi tulla? Kas tõesti on eestlane muutunud nii külmaks, et me ei suuda oma ense muredest enam kaugemale näha...

Mul on väga kahju, et Eestis leidub inimesi, kes ei tunne kaasa vastsündinud lapsele, kes on üle elanud ilmset ühe kuu jooksul rohkem kui mõni meist kogu elu jooksul kokku! Et me ei suuda kaasa tunda imikule, kellest on järele jäänud ainult luu ja nahk.

Pärast labaseid nalju pisiskese Javieri suunas, on mul raske oma rahvale midagi enamat kirjutada. Et meie hulgas võib olla nii koledaid inimesi, paneb mu tegelikult lausa hirmu tundma.

Imelikul kombel ma mõistan, milliseks pöörasid meie naabrid ja sõbrad Stalini väevõimu all. Küüditajad ja äraandjad olid ilmselt samasugused tegelased kui need, kes tänapäeva kommentaariruumis oma viha, kadedust ja põlgust teiste peal välja elavad.

Pilkeid ja mõnitusi nii maha jäetud lapse suunas ei saagi tegelikut kokku võtta sõnaga õelus vaid see on pigem harimatus! Ja seda haritust arvasin ma oma rahval olevat rohkem! Et eestlane oskab vaadata ka kaugemale kui oma nina alla.

Südames ma väga loodan, et meie hulgas jätkub inimesi, kes mõistavad minu kombel Argentiina vaesust ja soovivad sellele surmasuust leitud lapsele kodurahu, soojust, tervist ja ilusat elu!

Mind ennast puudutas see haiglaskäik küll niivõrd, et ma olen viimase nädala jooksul täielikult taandunud polomaailmast ja püüan süveneda teistmoodi Argentiinasse. Polol on kahjuks tõelise Argentiinaga vähe pistmist.

Autosõidu asemel võtan ma nüüd vahel hoopiski bussi. Üleeile sõitsin ma bussiga tundmatus suunas neli tundi.... Vaatasin inimesi. Paljaste jalgadega lapsi, hammasteta emasid, lonkavaid vanaemasid, haigeid ja kurnatud isasid. Sõitsin mööda kodudest, mille taolisi eestlane peaks kas laudaks või koerakuudiks.

Eile istusin ma ka esimest korda maha oma koduhoidjaga, kes tuleb muide majaga kaasa nagu kraanikauss või külmkapp. Esimest korda olin ma suuteline end väljendama hispaania keeles nii, et me mõlemad teineteisest natukenegi aru saime.

Meie koduhoidja Cristina ei räägi muide sõnagi inglise keelt ja muud võimalust mul lihtsalt polnud. Kuigi teenija tõrkus minuga ühe laua taha istumast, võtsin ma tal käest ja sundisin ta hetke hinge tõmbama.

"Ei senjoora!" puikles ta mulle vastu, endal higimullid laubal. Cristina on 58-aastane naine, kes on koduhoidjana töötanud kogu oma elu. Tal on kaks poega ja abikaasa Luis, kes teenib raha väiksemate majatöödega.

Jutustasin Cristinale ka natuke endast. Esimese klassi tasemel küll, aga tundus, et ta sai minust aru. Ja siis rääkis tema ning avas mulle esimest korda kuu aja jooksel ukse oma hinge.

Cristina elab Pilari lähistel San Migueli linnas, kus neil on tema sõnul väike maja. Neil ei ole elektrit ega kanalistasiooni ja ainuke pesemisvõimalus on suur tünn, mille nad on paigutanud katusele ja mille vett soojendab päike.

Cristina läheb tihti voodisse tühja kõhuga, sest teenijanna tööd ei jätku aastaringselt. Abikassa sissetulek on aga veelgi ebaregulaarsem, sest kodude putitamise järele on väiksem vajadus kui koduabilise järele.

Lisaks raskele tööle kannatab Cristina kroonilise radikuliidi all, mille ravimiseks ei jätku tal aga raha.

Mul oli selline tunne, et Cristinalt ei olnud keegi tema enese elu kohta küsinud mitte kunagi. Tema sees oli nii palju lugusid ja muret, silmades valu ja kurbust.

Mul oli tükk tegu, et tema jutu peale mitte nutma puhkeda. Tema elu tundus nii raske. Seda enam, et ma tean et tegu on tööka, sooja ja suure südamega inimesega.

Cristina pani meie köögi ahju kana, millest ta valmistas kolm erinevat rooga. "Ühest kanast peab meie peres jätkuma tihti terveks nädalaks. Sellepärast ma tean, kuidas seda mitmeks toiduks jagada," selgitas Cristina, kuidas ta võlub ühest nigela välimusega linnust välja nii palju ülimaitsvaid toite.

"Mul on kaks poega, kes tahavad hästi süüa. Aastatega olen ma selgeks õppinud erinevad trikid, kuidas valmistada nigelast toidust midagi head. Ma kasutan hästi palju erinevaid maitseaineid, mis annavad igale toidule meki!" lisas ta.

Ja süüa teha Cristina oskab.

Kui Cristina kodu poole hakkas sammuma, andsin ma talle kaasa igasuguseid asju. Ma ise ka ei tea mis minuga juhtus. Mul oli sellest naisest nii kahju. Temas oli nii palju kannatust. Andsin talle kaasa isegi Adami teksased kapist (abikaasa Luisile), šampoone ja kreeme. Kõike, mis kannatas ära andmist.

Cristina vaatas minu ukse korvale jäetud pampu ja lausus, "Senjoora, ma ei taha et te mulle kaasa tunneksite. See on minu elu! Teil on omad raskused... Ma tahan kõike teenida oma tööga!"

Cristina teenib meie juures 50 pesot päevas, mis on umbes 145 krooni. Meie juures saab ta enda sõnul head palka, sest perekond kus ta enne oli maksis talle sama raha kahe täispika tööpäeva eest.

Öeldakse, et reisimine on inimese kõige parem silmade avaja.

Ma tean, kallid eestlased, et hetkel pole Eestis kerge. Majanduskriis ja euro on teinud meie rahva tundlikuks. Ometi tahan ma teie südamele panna, et kogu selle meie enese raskuse keskel ei tohiks me unustada teisi.

Argentiinast Eesti poole kiigates on mul igal juhul tunne, et meie riik ja rahvas on hetkel Jumala poolt õnnistatud.

Eestlased, nautige meie riiki, sest alati saab olla halvemini!