Kas te kujutate ette milline näeb välja imik, keda pole söödetud kuu aega? Nojah, mõni tarkpea ütleks siinkohal, et mitte ükski nii väike laps ei peaks ilma toiduta nii kaua vastu. Ma ise oleksin ilmselt ka samal arvamusel kui ma seda imikut poleks just ise oma silmaga näinud.

Neljapäeval käisin ma hispaanlannast sõbranna Lauraga (kes on juhtumisi arstiteaduskonna tudeng) kaasas Bocalandro nimelses haiglas, kus ta parasjagu praktikal on. See on võrdlemisi väike haigla, mis asub linnaku San Miguel läheduses. Sinna sõites tuleb läbida üsna kurb vaatepilt, mis sõbranna sooviks aga oligi - näidata mulle tõelist Argentiinat.

Siinne vaesus on õõvastav. Inimene ei tohiks elada nagu loom. Tänavalt süüa otsida ja prügikastist leitud asjade müügist elatuda; elada pappkarbis ja teha toitu autokummidest põletatud tulel ning tuua joogivett solgisest veekogust. Aga just sellised on paljude argentiinlaste elamistingimused väljaspool pealinna.

Pilarist San Miguel'i sõites käis mu peast läbi sada mõtet. Paljud meist on ilmselt näinud dokumentaalfilme maakera vaesematest piirkondadest, kuid seda kõike ise oma silmaga kogeda on sõnukirjeldamatu. Seda enam, et Argentiina puhul on tegu rikkaliku maaga, kus põllumajandus võiks sööta kogu riiki kui korrumpeerunud riigivõim farmereid ei rööviks ja suurt osa nende tulust endale ei võtaks.

Raske on mõelda sellele, et samal ajal kui mina öösel voodis rahulikku und võtan, magavad paljud siinsed elanikud muldpõrandal tühjade kõhtudega.

Bocalandro haiglasse sisenedes tervitas mind kõigepealt inimese parim sõber- koer, kes oli end saba liputades fuajeesse lõbusalt sisse seadnud. Hulkuvad koerad jooksid selle haigla eesruumidest läbi muide samasuguse kuuluvustundega nagu inimesed. Siin Argentiinas on loomad ja inimesed ühtmoodi ellujääjad.

Kollaste vanaaegsete roostes keraamplaatidega seinad tekitasid minus mõningast nostalgiatunnet. Täpselt sellised nägid välja Nõukogude Liidu haiglad umbes 25 aastat tagasi. Vanad tilkuvad torud, helerohelised laed, roostes seinad, raudvoodid, määrdunud madratsid, ebaühtlaseks kõnnitud linoleumpõrandad ja needsamad pruunid kandikud, millel kanti tuhmi halli putru ja mõradega valgeid teetasse...see kõik meenus mulle ähmaselt oma enese varajasest lapsepõlvest. Arstikabinetid olid täidetud vanaaegsete balloonide ja plastmassmaskidega. Shokiruumi keskel, kus raviti erakorralisi patsiente oli tühi nagu kell. Vererõhuaparaat oli ainus moderne seadeldis selles ruumis. Veel oli seal suur rauast kanderaam ja vanaegne metallkaal, mille kilosid arveldati väikeste pommidega. Selles asutuses oli aeg seisma jäänud.

"Kuidas arstid sellistes tingimustes hakkama saavad?" tekkis mul esimene küsimus Laura õpetajale, doktor Patricia'le, kes ulatas mulle samal ajal valge arstikitli.

"Meie riik annab haiglatele kahjuks raha valikuliselt. Bocalandro ei asu riigi huvipiirkonnas, sest enamus meie patsientidest on pärit väga vaesetest piirkondadest. (Paus.)

Kuna meil puudub vajalik tehnika, siis enamuse masinate tööst teeme me ära oma kogemusest. Kõige rohkem aitab diagnoosi panemisel kaasa inimese taust ja just seepärast esitame me neile haiglasse tulles tohutu hulga küsimusi. Kõige tähtsam on alati kohe alguses teada saada, kust nad toovad oma joogivee, kuna enamikel siinsete patsientide kodudest puudub kanalistasioon. Enamus haigusi ja viirusi selles piirkonnas aga tulebki puhastamata veest, mida nad toovad mõnest tundmatust kaevust/veekogust. Väga palju haigusi Argentiinas sõltub elamistingimustest, mille teada saamine aitab meil tihti paika panna täpse diagnoosi, millest ultramoodsad masinad nagunii aru ei saaks." selgitas Patricia sooja naeratuse saatel, "Kui Londonis tehakse kõhuvalu puhul ultraheli ja võetakse vereproov, siis meie haiglas on inimesel kõhuvalu puhul tõenäoliselt tegu parasiitidega, mis tulevad mustast joogiveest."

Seejärel alustasime me ringkäiku haigla siseruumides, mida sõbranna Laura mulle niiväga näidata ihkas.

"Sellel korrusel on väga palju maksaprobleemidega haigeid. Argentiina suureks probleemiks on alkoholism ja rohke liha söömine, mis teeb maksale kahju. Suur osa maksakahjustustega inimesi põeb ka suhkrugaigust," avas Patricia ukse palatisse, mille raudvoodites lamasid liikumatult kolm kõhna ja kollaste nägudega meest.

"Argentiina suurimaks probleemiks on tegelikult haridus," ohkas valges kitlis arst, "Paljud inimesed pole käinud päevagi koolis ja ei oska mitte ainult lugeda ja kirjutada, vaid nad ei saa maailma probleemidest aru. Paljud siinsetest suhkruhaigetest on jäänud pimedaks, mis tuleneb pidevast insuliini puudusest organismis. Asi pole mitte selles, et meil pole insuliini.

Meie haigla annab insuliini oma patsientidele täpselt nii palju nagu nad seda vajavad, aga probleem on pigem selles, et meie patsiendid ei saa aru suhkruhaiguse tõsidusest või vajadusest seda endale süstida. Nad ei saa oma haigusest aru ja unustavad insuliini tarvitamast, arvates et suhkruhaigus on nagu gripp mis läheb üle, aga lõpeb tegelikult nende pimedaks jäämisega. Mul on väga kahju näha oma patsiente, kel on võimalus elada ja saada abi, aga neilt võtab selle kõige primitiimsem hariduse puudumine ja maailmavaade."

Patricia tegi meie inglise keelsesse juttu hetkelise pausi ja lasi silmadega üle patsientide. Seejärel jalutasime me sõnatult palatist välja.

"Üleeile ma ravisin väikest poissi, kellel oli kõrva infektsioon. Palusin ta emal anda oma lapsele oraalselt üks tablett päevas. Täna hommikul olid nad haiglas tagasi ja selgus, et see ema oli oma lapsele pannud tableti kõrva. Ma olin pahaaimatult unustanud, et ta ei tea sõna oraalne tähendust ja ma oleksin pidanud selgitama lihtsamalt....aga selle peale on raske tulla, et inimene paneb tableti kõrva ja see shokeerib mind kui arsti väga."

Kulunud nurkadega treppidelt alla kõndides jõudsime me laste osakonda. Seal olid koos ühel korrusel nii imikud kui teismelised.

Kopsupõletikku põdev vastsündinu lamas pisikeses voodis, tema kõrval istus raudvoodil väike tüdruk, kellele oli paar päeva tagasi tehtud pimesoole operatsioon. Mõlemad vaatasid arsti rõõmsate nägudega.

"Inimesed on haiglas õnnelikud. Õnnelikud, et nad saavad abi, sest haiglakohti ei jagu kahjuks kõigile."

"Nüüd me läheme vaatame üle minu kõige väikesema, ühe kuuse patsiendi, kellel on toitumishäired!" lausus Patricia.

Kuna sõna toitumishäired ei kõla just kõige traagilisemalt olin ma palatisse sisenedes eesolevaks täiesti ettevalmistamata.

Selles väikeses ruumis tabas mind elu üks suurimaid shokke, mis puudutas mu südant niivõrd, et mul on võimatu seda pilti unustada. Valgel linal lamas luu ja nahk. Imik, kelle mähe oli temast kaks korda suurem.

Tema imepisikeste jalgade ja käte ümber lotendas kortsus nahk, mille lihased olid muutunud veetaoliseks koostiseks.

Ta oli nii väike ja kõhna, et mul hakkas hirm. Ainuüksi tilguti nõel tema peenikesel käel tundus liialt raske.

"Javier on pärit raskest perekonnast. Ema HIV positiivne ja isa põeb tuberkuloosi," selgitas doktor Patricia, "Ema jättis ta söömata tema sünnihetkest saati, kus ta kannatas natuke üle kuu aja enne kui ta haiglasse toodi."

"Kas ta jääb ellu?" küsisin ma tema suuri pruune auku vajunud silmi vaadates ja peaaegu nutma puhkedes.

"Javier on väga tugev laps. Ta paraneb jõudsalt; ükski tema organ ei ole saanud kahjustust!" naeratas Patricia ja paitas imiku pead, mille peale too naeratama hakkas.

"Ta on muutunud väga rõõmsaks. Enne oli ta väga kurb," lisas Patricia.

"Kuidas saab imik ilma toiduta kuu aega vastu pidada?" olin mina ikka veel läbinisti shokeeritud. Meil Eestis kirjutatakse prügikasti kõrvale jäetud vastsündinutest esikaanelugusid, kes siis üle noatera ellu jäävad. Seda, et imik elab ilma toiduta kuu aega, on lihtsalt raske uskuda.

"Javieri hoidis elus fakt, et ta vanemad andsid talle aeg ajalt juua...vett!" vastas Patricia.

Arsti sõnul ei olnud selle õnnetu beebi puhul aga tegu ainulaadse juhtumiga.

"Javier sündis perekonda kus ühes kahetoalises majas elab viiskümmend pereliiget/sugulast. Nad on väga vaesed ja elavad tänavale jäetud jääkidest. Javieri päästis üks pereliige, kes käis arsti juures ja palus oma tohtril see laps tema kodus päästa, öeldes oma arstile muidu ta sureb. See doktor läks temaga kaasa ja tõi Javieri meie juurde haiglasse."

Patricia sõnul jäävad Javieri vanemad lapse kasvatamise õigustest ilma ja pärast kosumist otsustab tema tuleviku üle riik.

"Javier on õnnelik laps. Ta sai abi, mida paljud lapsed ei saa. Ainult Jumal taevas teab kui palju on Argentiinas temasuguseid vastsündinuid surnuks nälginud. Mina kui arst ei taha sellele isegi mitte mõelda. Neid on kindlasti liiga palju."

Kuna me peame hobuseid, siis ma tean et suur osa Suurbritannia tallitöötajatest on naised. Ka meie peres on juba teist aastat tallitüdruk mitte poiss. Sest naised on hobustega hellemad ja peavad töötingimustest rohkem lugu.

Kuna meie tallitüdruk Cassia tegeleb vabal ajal hobuste tõkkesõiduga, on ta oma töös tihti kompetentsem kui kümme meest kokku.

Nojah, tallimeestest ja nende palkamisest võiksin ma rääkima jäädagi, sest nelja aasta jooksul olen ma saanud selgeks kui raske on leida töötajat, kes sobib nii hobustele kui meie perekonda. Need kaks olulist osa kattuvad muide harva.

Kuigi ma ei tea hobuste hooldamisest eriti midagi, käin ma vahel Cassial abis neid harjamas, mis on muide igati pingeid maandav tegevus. Ratsutamine pole mul veel väga käpas.

Eile ma mõtlesin, et veedaks ka siin Argentiinas päeva farmis. Jooksin tallimeestega mate't ja praktiseeriksin pisut kohalikku keelt. Ma olen neid kõiki poloväljakul kohanud ja teretanud aga lähemalt pole ma nendega jõudnud veel suhelda, kuna me rendime igal aastal Argentiinas erinevat farmi.

Talli jõudes tervitasid mind mehed eesrindlikult, nagu alati. Põsesuudluse ja viisaka küsimusega ‘Kuidas läheb?' Ainult hetkel, kui ma palusin neil tuua mulle hari, hakkasid nad imelikult muhelema.

Mõtlesin, et ehk on viga minu castellanos (argentiina hispaania murrak) mis on ebaselge ja peaksin asja üle seletama kätega. Aga minu ringi kujuliste viibete peale õhus, purskasid nad veelgi rohkem naerma.

Kummaline, mõtlesin ma isekeskis. Tallipoisid ei taha mulle oma harja laenata. Võibolla nad arvavad, et ma kaotan selle ära? Tobe itsitamine kestis.

Marssisin talli sisse ja leidsin kummutist suure kollase sangaga harja, mille ma siis meie hobuse nimega Freedom of Speech juurde tassisin.

Freedo, nagu ma teda hellitavalt kutsun, on rahulik täkk. Seisis ja nautis minu kammimist. Taamal kostis aga valju sosin.
‘Issand, mis jama selle harja pärast lahti on?' hakkasin ma kärsituks muutuma ja märkasin, et tallipoisid olid kogunenud õue peale kokku ning vahtisid suu ammuli minu kammimist.

Keegi neist lausus, "Oo, tüdruk armastab tõutäkku, hihiiiiii!" Üks neist näitas isegi näpuga Freedo pika noku peale mis oli vahepeal, mulle märkamatult, maani vajunud. Oi millist naudingut see situatsioon neile pakkus. Küll nad nihelesid ja kaagutasid, justkui poleks täkku varem näinud. "Nagu esimese klassi lapsed," sisistasin ma nagu uss vihaselt omaette.

Aga poisid naersid ja naersid ning vahtisid ja vahtisid, kuna minu närv ei pidanud enam vastu ja ma viskasin harja sinnasamma maha ning kõndisin otsejoones nende suunas, ise vihast punane. ‘Que paso?' küsisin ma oma vildakas castellanos. Mehed kergitasid nõutult õlgu ja vastasid, et naine töötab kodus, kasvatab lapsi. Naistele polevat töö hobustega lubatud, sest naised ei ole piisavalt pädevad, et nendega ümber käia.

'Ma kammin neid, mis pädevust on selleks tarvis?'

'Ega me paha pärast....sul oleks ju shopata palju huvitavam kui siin....eeee...'

'Naistele meeldib kodus,' naeratas keegi kolmas alandlikult.

Lõpuks jõudis ka mulle kohale, et asi polnudki Freedo pikas nokus ega harjas, vaid selles et Argentiinas on meeste ja naiste mängumaad rangelt eraldatud. Mida kaugemale minna pealinnast, seda kaugemaks muutuvad soovahelised kohustused.

Argentiinas ei esksisteeri sõna võrdõiguslikkus. Teoreetiliselt võivad siinsed kodanikud sellest teada, aga reaalsuses on naine mõeldud sünnitamiseks ja kodutöödeks. Argentiinas on mees peremees ja naine räägib siis kui mees talle
selleks lubaduse annab.

Näha naisterahvast farmis täkku harjamas on argentiinlaste jaoks sama võõras nagu meie jaoks käia keset talve ringi palja pepuga.

Mul ei lähe kunagi meelest õhtusöök kurikuulsa Christina Aguileria eks-mänedzeriga Londoni restoranis Roka. Meid tutvustas toona briti kontserdikorraldaja, kelle kontor asus samal tänaval kus meie kohtumispaik.

Tutvusin tolle kontserdikorraldajaga Londonis kuus aastat tagasi ja olime pärast seda pidevalt ühenduses. Tema avas mulle meelelahtusmaailma telgitaguseid ja mina kuulasin hoolikalt. Meid viis sõpradena kokku armastus Vene kirjanduse vastu, millest me rääkisime ühise tuttava sünnipäevapeol tunde ja vahetasime raamatuid.

Inglastel on kombeks sõprust arvutada aastates. Kui palju on nad ühte või teist inimest teadnud, võrdub brittide jaoks usaldusväärsusega.

Ilmselt oli kolm aastat sõprust selle kontserdikorraldajaga piisav, et mind kokku viia oma parima sõbraga Los Angeles'ist.

Minul võttis see kohtumine muidugi sõnad suust ja mul oli raskusi nii tähtsate meeste seltskonnas isegi nautida restoran Roka parimat sushit!

Nende onude jutust käisid läbi nimed nagu Robert Plant, Lenny Kravitz, Madonna ja palju teised. Kusjuures neist räägiti nagu marionettnukkudest, keda mõlemad härrad kasutasid ära oma tööks. Üks korraldas nendega kontserte ja teine tegeles muusikutega esindamisega.

Kuidagi tuli õhtusöögi kestel juttu Christina Aguileriast, kes olla olnud L.A.

härra 'klient'.

Arglikult küsisin vahele, et miks ta nii huvitava lauljannaga töö lõpetas?

"Ahhhh," lasi ta kuuldavale sügava ohke, "Seda tööd sai tehtud liiga palju.

Christina hakkas mulle tervisele."

"Mäletad kui sa püüdsid Christinat lennukile saada enne kontserti Chicagos ja ta kadunud oli?" hakkas järsku minu sõber, kontserdikorraldaja, valjult naerma.

"Miks ma ei mäleta. Leidsime ta kohalikust MacDonald'sist rämpstoitu õgimas,"

vastas mänedzer üle laua.

"Aga Christina on ju imepeenike. Kas ta tõesti armastab hamburgereid?" küsisin mina vahele.

"Tal käivad MacDonalds' hood," vastas staari kunagine esindaja, "Ta on seda tüüpi naine, kes võtab väga kiiresti juurde ja seepärast ei saa ta endale Mac'I toite lubada koguaeg vaid ainult vahel harva. Siis ta vahel põgeneski meil käest ja sõi neid viis tükki järjest....pärast pidi ta selle teo eest muidugi kolm korda rohkem trenni tegema. Christina võis olla top vormis aga samas oli tal palju hetki kus ta läks rämpstoidust paksuks ja vinni ning ei saanud nädalaid kodust lahkuda."

Mul oli selline tunne nagu need kaks meest oleksid rääkinud äriprojektist, mitte inimesest. Et palju ta sõi ja millise kontserdi ta peaaegu maha magas ja kui palju see Mac'is käimine oleks Christina managemendile maksma läinud kui ta oleks lennukilt maha jäänud.

"Christina sai kuulsaks väga noorelt ja tal on raske mõista normaalset tavalist elu. Christina on harjunud, et tal joostakse pidevalt järel ja tehakse kõik ette taha ära. Ta ei oskagi muudmoodi," jätkas see musta habemega manedzer, "Ta ei olnud näiteks elu sees teinud ära oma voodit. Ta ei oska pesta nõusid ega koristada," tegi härra pausi ning jätkas pärast sashimi ampsu, "Ma pidin talle palkama isegi oma pere teenijanna, kes käis kõigepealt hommikul Christina juures ja tuli pärastlõunal meie juurde. Christina ei saanud ilma abita hetkegi hakkama ja ta ei usaldanud ühtegi võõrast."

Kuigi mõlemad mehed rääkisid staarist kui hellitatud ja pirtsakast naisest, oli mul tunne nagu oleks kuulus Christina Aguilera olnud oma karjääri ori.

Ilmaski ei tahaks ma olla nii õnnetu inimese nahas, mõtlesin. Milline ilus vabadus on lihtinimesel nagu minul süüa rämpstoitu, juua avalikus kohas purju ja lahkuda kodust isegi vinnipunnilisena. Ma ei kujuta ette kui terve mõistusega saab olla inimene, kes on olnud kogu oma elu staar. Kelle igat sammu jälgib kogu maailm. Kellel pole lubatud süüa mida ta hing ihkab ja kes peab iga päev kodust väljuma paksu meigikihi all. See ajabki ju hulluks ja pirtsakaks.

Aguilera jonnakuse olla aga nende sõnul maha surunud tema abikaasa, kes tõi staaris välja rahulikuma ja ilusama poole.

"Ta ei karjunud enam nii palju," lisas mänedzer, "Eks näis kaua ta jaksab Christinaga olla. Mina igal juhul rohkem ei jaksanud..."

Millegipärast meenus mulle see paari aasta tagune lugu hetkel kui ma lugesin artiklit Aguilera lahutusest.

Mind lihtsalt häirib meie riigi esimese leedi lugupeetamatus end igale poole toppida.

Maailma poliitikas on see halb tava. Michelle Obama sattus ka pärast Obama võitu eufooriasse ja temast ilmus meeletult palju artikleid ja intervjuusid. Ometi saabus vaikus pärast tormi. Paar päeva pärast Michelle Obama puhkust Hispaanias, kus ta suutis kulutada kümneid tuhandeid dollareid päevas, sattus USA esimene leedi ülemaailmse kriitika alla. Ajal, mil jänkid kogevad suurimat majanduskrahhi, poosetas nende presidendiproua riigi rahade eest koos lastega Marbellas. Pärast seda on Michelle Obama vaikseks jäänud. Meedias ilmub vähem intervjuusid ja pilte tema värvilistest kleitidest.

Ometi on mul tunne, et ka meie Evelin on väljunud kontrolli alt. Tema ei kuulu viimasel ajal justkui enam lihtrahva sekka.

Ajal, mil Eesti elab euroeelses hirmus ja tunneb üle pika aja sõna otseses mõttes nälga, jagab meie kaunis presidendiproua rahvale tarkusi, kuidas püsida vormis sel ajal, mil eestlane sööb, mis talle parasjagu kätte juhtub.

Mulle meenutab Evelin Ilves Marie Antoinette'i, kes enne Prantsuse revolutsiooni pidas hiilgavaid pidusid. Ajal mil prantslased näljas kannatasid, paukusid Louvre'i lossis šampanjapudelid.

Mingil kummalisel kombel on aga minu jaoks Marie Antoinette'i priiskavad peod rohkem aktsepteeritavad kui Evelin Ilvese käitumine. Prantsusmaa kuninga Louis XVI-ga abiellunud Marie Antoinette ei kuulunud lihtrahva sekka, ta oli pärit Austria kuninglikust perekonnast. Daam ei olnud elus päevagi tööd teinud ja oskas elada ainult lossis.

Evelin Ilves on aga pärit lihtrahva seast ja töötas isegi Eesti Päevalehes, kus ta sõi lühikeste lõunapauside ajal selles samas Kapitali maja restoranis kus minagi. Evelin Ilves ei ole aristrokraat ja seepärast ei saa tema priiskavat elustiili aktsepteerida nii nagu saab Marie Antoinette'i oma.

Minu meelest on meie presidendiproua kaotanud igasuguse respektitunde oma rahva vastu. Meie riigi president peab olema üks ütlemata nõrk mees, kes ei suuda oma naist korrale kutsuda.

Au meie peaminister Andrus Ansipi abikaasale, kes on alati hoidnud madalat profiili ja pidanud omaenese karjääri ning ei hüple meedias ajulagedate sõnavõttudega.

Võib-olla peaksime me tulevikus presidenti valides mõtlema mitte ainult poliitiku kandidatuurile, vaid ka sellele, kas tema kaasa sobib meie riigi esimeseks leediks.

Mul on kahju, et Toomas Hendrik Ilves, keda Briti peaminister David Cameron kiitis mulle paar aastat tagasi kui väga tarka poliitikut, peab elama oma tähelepanuvajaduses vaevleva abikaasa varjus ning tema võimuloleku aastad
meenuvad meie rahvale mitte teda kui presidenti, vaid hoopiski Evelini tegemisi mäletades.

Evelin Ilves (Foto: Teet Malsroos)

Terve eelmise talve tundsin argentiinlastele kaasa. Toitsin kodutuid koeri, kasse ning nutsin end tihti magama. Raske on vaadata inimest, kes elab koerakuudi suuruses majas, millel puuduvad uksed ja aknad. Tänavatel jalutavad määrdunud nägudega lapsed, kellel pole jalas isegi mitte kingi. Mida kaugemale pealinnast minna, seda jubedamaks läheb.

Aga eile ma mõtlesin oma lapsepõlvele. Ma ei käinud küll ringi paljajalu, ent ometi elasin ma kuni kooli minekuni Nõukogude Liidus, mis erines tänapäeva Eestist palju.

Millegipärast meenub just Kanada sugulaste külaskäik. Imelikul kombel vaatasid nad mind 1986. aastal samasugusel moel nagu mina täna argentiinlasi ja tundsid mulle kaasa. Nende jaoks oli kurb, et ma ei olnud kunagi kuulnud Snickersi šokolaadist ja et ma kogusin Lääne kommipabereid, mida ma ei olnud kunagi maitsnud.

Mul ei olnud Barbie nukku ja Lääne auto asemel oli meie perel vene auto.

Meie Kanada sugulaste jaoks olin ma vaene ja elasin justkui vangis. Kohas, mis oli muust maailmast eraldatud. Eestis ei olnud isegi McDonalds'it, mis viis nad peaaegu et minestamise äärele.

Ja nüüd ma mõtlen, et miks nad tundsid mulle kaasa? See oli meie elu, millel ei olnud tegelikult midagi häda.
Ma ei olnud Nõukogude Liidus vähem õnnelik kui mõni Kanada laps täna. Minu lapsepõlv oli hoolimata välismaa šokolaadide puudumisest õnnelik.

Tõsi ta on, et argentiinlane elab täna palju vaesemalt kui eestlane NSVL ajal, aga ometi on see elu. Lapsed taovad jalgpalli, mehed putitavad autolobudikke ja naised kaisutavad lapsi. Inimlikud väärtused nagu armastus, hoolivus ja lugupidamine on meil kõigil samad. Tunded, rõõm, nutt ja naer ja surm - need ei kao mitte kusagil.

Just niimoodi mõeldes püüan ma siin Argentiinas hakkama saada.

Toidupoel ei pea olema suurt värvilist silti, vaid see võib olla ka käsitsi musta kriidi või värviga joonistatud sõna või lause. Restoran, millel on määrdunud seinad, võib valmistada sama head toitu kui puhaste seintega asutus. Kartulid ja porgandid, mis ei ole euromõõtmetes, pole maitselt sugugi halvemad kui need, mis on müügil Eesti või Londoni poodides Haigla, mida pole uuendatud aastakümneid ja kus puudub isegi tehnika, võib hoolimata nigelast seisust anda inimestele abi.

Argentiina on imeilus riik, mis siis, et elu siin on justkui ajas tagasi minek. Ma olen käinud majapidamises, kus elatakse nii nagu kirjeldas minu vanaema elu enne sõda. Vett tuuakse kaevust ja lapsi sünnitatakse saunas. Poodi sõidetakse hobusevankris ja süüa tehakse lõkketulel.

Aga millegipärast tunduvad need inimesed õnnelikumad kui mina, sest MINA nagu tavaline eurooplane tahan alati enamat, kuskile kaugemale aga kuhu täpselt, ma ei tea isegi.

Argentiinlase õnn (loe: jõud siin hakkama saada) peitub mates ja lõunauinakus.

Viimati käisin ma vaatamas filmi, ‘Söö, palveta ja armasta'. Ma olin muide ainuke inimene kogu kinosaalis. Argentiinlase jaoks on see film totter, sest see räägib elust nii nagu see on olnud kogu nende ajaarvamise. Oskus nautida hetke ‘mitte millestki' on aga Lääne inimese jaoks muutunud nii kaugeks muinasjutuks, et me peame seda vaatama filmist või lugema raamatust.

Eurooplasel ja ameeriklasel on küll olemas kõik see, mis keskmisel argentiinlasel puudub, aga oskus nautida elu nii nagu siin on meie jaoks tõeline defitsiit!

Eestis suureneb tööpuudusega enesetappude arv. Argentiinas lokkab tööpuudus viimased viiskümmend aastat, aga inimesed saavad hakkama. Neil on ümber sõbrad ja perekond. Nad mõtlevad ühe päeva kaupa. Mis siis et raha napib, täidetakse reede pärastlõunal ostukorvid kasvõi viimase raha eest õlle ja lihaga, et õhtul pidada maha sõprade ja pere seltsis asado ehk grillimine. Rohelises mate tees peitub nende elu balanss ning siestas jõud, mis muudab kogu maailma mured ja hirmud mõttetuks.

Mina kui eestlane olen Argentiinalt õppinud palju. Oskust oma muredele mitte alla anda ja et ükskõik kui halvaks ka elu end keerab, tuleb osata aeg maha võtta, istuda maha ja juua kasvõi teed. Vaadata sügavale taevasse ja mõelda, et kõik on võimalik. Et õnn ei peitu suures majas, autos ja muus materiaalses, vaid õnnelik saab olla ka paljajalu, akendeta majas, maa ja taeva vahel.

Eelmises blogis rääkisin sellest, kui palju erineb elu Lõuna-Ameerikas Euroopa omast. Kui Suurbritannia teed on turvatud kaameratega ja iga väiksema vea puhul  liikluses saabub koju trahv koos sinu pildiga maanteel, siis Argentiina liikluses puuduvad reeglid.

Nüüd sõidan ka mina ilma suunatuld näitamata ja punane tuli on lihtsalt hoiatusmärk, mille taga ei pea seisma. Politsei vastu puudub siinsetel elanikel igasugune respekt. Neile tuleb näidata sajalist ja läinud nad ongi!
Kõhedaks teeb ainult see, et tegelikult on sellel vabadusel ja kontrollimatusel oma hind. Kiirteedel juhtub päikselisel päeval sama palju õnnetusi nagu meil esimese musta jääga. Siinsetel teedel on ohus iga elu! Ka nende oma, kes sõidavad püüdlikult ja aeglaselt.

Kontrollimatus vohab Argentiinas iga nurga peal! Eriti pealinnast eemal olles on mul tihti tunne nagu ma elaksin metsas. Siis kehtivad siin paljus džungliseadused.

Eestlasena ei ole ma harjunud näiteks päevast päeva kauplema. Aga argentiinlastel jookseb kauplemine veres.

Välismaalane tundub siinses ühiskonnas nagu kõndiv rahakott, mida tuleb hakata kiiresti röövima. Nagu sa suu lahti teed, muutuvad hinnad kümnekordseks. Ja seda mitte ainult turu peal, vaid ka näiteks üleriigilises telefonifirmas.

Üleeile käisin ma endale kohalikku mobiili ostmas. Nextel on Argentiinas sama tuntud nagu Elion Eestis. Neiu näitas mulle hinnanimekirja, mis muutus iga poole tunni tagant. Probleem oli selles, et kuna me oleme siin ainult maksimum kolm kuud, on mul raske kohalikku telefoniarvet pidada.

Lõpuks leidis tee minu juurde Nexteli poe mänedzer, kes pakkus mulle oma isiklikku telefoni 800 pesoga kuus, millele ta tahtis veel 1000 pesot deposiiti (üks peso võrdub kuskil nelja dollariga)...juhul kui ma tema igivana telefoniga tahaksin plehku panna. Ja see tegevus/pakkumine toimus poes sees, ilma Nextel lepingut tegemata või sellest rääkimata.

Astusin poest välja ja ostsin nurgapoest hoopiski Claro firma telefoni, mille kõneaega ma iga päeva tagant peale laadin. See läks mulle maksma 200 pesot!

Sellised asjad tekitavad ebameeldiva tunde.

Kui ma meie maja omanikuga lõunasöögile läksin, tuli välja, et see on restoran, kus ta saab iga uue kliendi pealt 10 protsenti meie arvest! Kusjuures tegu on rikka farmeri tütrega, kes elab miljoni dollarilises majas, millest poolt ta meile rendib. Miks peaks selline proua viima meid kuskile, kus ta saab paarkümmend pesot taskusse panna!?
Sest Argentiinas on see kombeks!? Ja välismaalase pealt tasub kasu lõigata igaühel...isegi kui sa oled pururikas! Sest see, kes välismaalast tõmmata ei püüa, peab olema puhta loll!

Eks petmist ja vaheltkasu lõikamist tuleb ette igal pool maailmas, aga nii ekstreemsel kujul nagu siin, see Euroopas ei eksisteeri. Mulle meenutab Argentiina paljus Lii Undi kirjeldatud Indiat!

Kuigi Argentiinas vohab meeletu vaesus, on kohalike inimeste jaoks siesta (lõunauinak) kõige olulisem asi maailmas. Selleks ajaks keeratakse lukku kõik poed ja asutused ja siis ei lükka neid käima ka nina all lehvitatud sajalised.

Nii juhtus meil autorendibüroos. 'Tulge tagasi kella kolmest,' karjus neiu ukse peal. Kell kaks pärastlõunal ei suutnud ta ühele paberile alla kirjutada, sest ta vajas oma siestat nii paaniliselt.

Argentiinlased on laisad ja vahel mulle tundub, et nad on oma vaesuses muutunud mugavaks. Kui päike paistab ja ilm on soe, pole vahet, kas nad peesitavad häärberis või koerakuudi suuruses majas. Elu on nende jaoks ühtmoodi magus!

Töö tegemine ei ole argentiinlase jaoks kindlasti prioriteet. See tuleb mängu ainult siis, kui see on vajalik! Pangas või toidupoes teenindab neiu kliente äärmise rahulikkusega, kuigi järjekord ukse taga on sadades inimestes. Kohvikus ootad menüüd nagu janune vett kõrbes...

Mina ei teadnud, et vaesus muudab mugavaks. Peaks ju olema vastupidi!

Aga hetkel meenutab Argentiina mulle paljus Nõukogude Liitu, kus poe ees istusid alati onud ja kellelgi polnud kuskile kiiret! Kõik elasid ühtemoodi sittades tingimustes ja see toimis!

Kuigi, kui ma tollele kaugele ajale tagasi vaatan, siis ei olnud elul nagu suurt vigagi. Ega alati ei peitugi õnn jõukuse taga ajamises ja elu oskavad argentiinlased nautida ka ilma rahata. See aga on minu meelest elu suurim kunst.

Tere tulemast Argentinasse! Siit ma jälle tulen ja ei tea, kauaks jään!

Kui eelmisel talvel sain ma lennukilt maha astudes suure šoki osaliseks, siis seekord lummas mind saabudes juba natuke kodusem tunne. Kõik oli tuttav!

Televiisorikasti elanikud silla all ja muru õgivad hobused kiirtee äärsel rohelisel prügiga kaetud maalapil. Nälgivad koerad, kassid, tahmaste nägudega naised ja lapsed; sealt mitte kaugel turvatud väravad ja suured häärberid, kus sebivad taevasinistes kitlites teenijad.

Nii kummaline kui see ka pole, tundus sel korral kõik normaalne. Nii nagu Lõuna-Ameerikas kombeks.

Lennujaama ees taksot püüdes meelestas mu aju end justkui teisele programmile. Justkui oleksime me siit pärit, hakkasime me taksojuhiga kauplema hinna üle lennujaamast Buenos Airese südamesse. Taksojuht pakkus esialgseks hinnaks 200 pesot, mille me saime saja peale kolmekümne sekundiga (üks dollar võrdub umbes nelja pesoga).

Teel linna poole ei üllatanud ka liiklus. Kui aasta tagasi palvetasin ma takso tagaistmel Jumalat, et ma jõuaksin eluga pärale, siis seekord ei üllatanud mind see sõit enam sugugi! Auto vänderdas ühest reast teise ilma suunatuld näitamata ja möödus teistest autodest tihti teeperve pidi.

Veel möödusime me kahest uppi lennanud sõidukist ja ühest mootorratturist, kes lamas kiirteel poolsurnult, tema ümber politsei ja klaasikillud.

Meie taksojuht ei tundnud talle kaasa. Hõikas ainult käsi tõstes rooli tagant: "Need lollid ei oska üldse sõita!"

Eks natuke kõhe oli, aga argentiinlased on nii halvad autojuhid, et selliseid õnnetusi nägin ma eelmisel aastal pea iga päev. Nii kummaline kui see ka pole, harjub inimene absoluutselt kõigega!

Kiirmaanteel põrutas meie taksost veel mööda väike mootorratas, mida juhtis isa, kelle tagaistmel istus tema kaasa - ühel põlvel paarikuune imik ja teisel umbes kuueaastane poiss. Ei mingeid kiivreid ega muid ohtusnõudeid! See on elu Argentina moodi!

Mõnel autol puudus uks, peegel või pagasnikuluuk. Viierealiselt maanteel käis justkui võidusõit surma poole. Kes enne kohale jõuab!

Esimene nädal võõras riigis on minu jaoks alati raske. Olgu meie sihtkohaks Euroopa, USA või Ladina-Ameerika. Kuna meil on igal aastal uus kodu, kaob turvatunne, mille tagasi saamiseks pean ma alati palju vaeva nägema. Kuigi ma olen Argentiinas varem elanud, maadlen ma hetkel koduigatsusega.

Ja kodu all ei pea ma silmas mitte Tartut või Londonit vaid elu Euroopas, sest elu Argentinas on sealsega võrreldes nagu öö ja päev.

Kui me hobuseid täis treileriga ühest farmist teise kolisime, tuli välja, et me olime kiirustades unustanud võtta bensiini ja treiler jooksis kütusest tühjaks Liphook ja Haslemere vahelisel teeharul. Jäime seal seisma. Meid ei aidanud ka lähedal asuva naabrimehe kanistritäis kütust, sest paak oli nulli jooksnud ja masina pidi käima tõmbama keegi spetsim kui meie kaks.

Nii meie sõiduautol kui treileril on kindlustuspakett, mis tagab auto seisma jäämise korral 24/7 abi. Kõigi eelduste kohaselt peaks kohale tormama autotehnik, kes siis auto rikke korral käima tõmbab või vähemalt koju aitab.

Autokindlustusele kulub Suurbritannias elades meeletuid summasid. Meie BMW X5 džiip ja treiler lähevad meile igakuiselt maksma umbes 130 naela ehk siis kuskil 2470 krooni. Lisaks veel kõik muud autoga seotud väljaminekud.

Käänulisel teepervel, mis oli ümbritsetud lainelise sügavrohelise hekiga, hakkasime me valima autokindlustuse hädaabinumbrit. Esimesed nelikümmend minutit suhtlesime me robotiga (automaatvastaja), kelle käsul me vajutasime siis erinevaid numbreid et kätte saada õige persoon. Inimesega, kelle me lõpuks liinile saime, suhtlesime poolteist tundi. Meid pandi pidevalt ootejärjekorda. Oluline on veel mainida, et hädaabi numbrile helistamine maksis selles firmas 20 penni minutis.

Arvestage siis ise, kui palju see meile maksma läks, olles telefoni otsas peaaegu kaks tundi. Autotehnik jõudis kohale alles kolme ja poole tunni pärast. Meid ei aidanud ka fakt, et meil oli treileri peal kuus hobust, kes muutusid nelja tunni
jooksul meeletult rahutuks ja tahtsid vahepeal läbi metallseina välja hüpata.

Autotehnikul võttis treileri käima tõmbamine umbes kuus minutit! Ometi olin ma vihane, et pärast summasid, mida me igakuiselt oma autokindlustusele kulutame, võiks teenindus siiski parem olla. Ükskord üle pika aja, kui sul seda vaja läheb, tuleb see teosammul ja raiskab olulist aega. Kõige rohkem ajas mind aga närvi robotitega kõnelemine. Nende peale ei saa isegi mitte karjuda!

Aga autokindlustusfirma pole Inglismaal ainus firma, kus peab pool tundi erinevate klahvide peale klikkima enne kui päris inimesega rääkida saab. Enamus suurfirmasid nagu pangad ja muud tähtsad asutused kasutavad odavamat teenindust
ning nende kõneminutihind kõigub kümne kuni viiekümne penni vahel. Sel suvel maadlesin ma Easyjet klienditeenindusega, mille kõne minutihinnaks on 50 penni ja enamus klienditeenindajatest asuvad Poolas, kellega su Easyjet otseühendusse paneb.

Pühapäeval läks minu pangakaart lukku. Helistasin siis viimases hädas panka. Kordus sama mis autokindlustusega. Esimesed kakskümmend minutit suhtlesin ma robotiga, kes mind ootejärjekorras erinevate klahvide kaudu suunas. Lõpuks sain inimese toru juurde. See oli Sanjay Indias, Bombay's. Suur osa firmadest kasutab klienditeenindust telefoni teel odavamates riikides nagu Ida-Euroopa ja India, kus on tööjõu palkamine kordades odavam kui Suurbritannias.

Kujutage nüüd ette vestlust minu ja hindu vahel. Inglise keel on meie mõlema jaoks võõrkeel. Salasõna kordasin ma talle oma aktsendiga viis korda, aga hindu suutis selle arvutisüsteemi ikkagi valesti kirja panna. Lõpuks saime turvameetmetega ühele poole aga vastust minu küsimusele, miks mu kaart lukus on, mul ikka veel polnud.

Palusin hindul mu Londoni panga klienditeenindusega ühendada, aga Sanjay ütles, et minu pangal polegi seal klienditeeninduse kontorit (Citibank). Kujutage ette, et kogu teie raha ja säästud on pangas, millega suhtlemine võtab teil pool tundi aega enne, kui inimene teisel pool toru teie murest üldse aru saab. See hindu ei ole elu sees käinud Inglismaal ja ei tea teie rahamuredest mitte midagi, v.a. robotõpe, mis talle seal kaugel Indias on selgeks tehtud.

Mul oli selline tunne, et parem oleks oma raha padja all hoida, kui suhelda sel teemal inimestega, kes asub minu pangast tuhandete kilomeetrite kaugusel ja räägib nii tugeva aktsendiga, et sellest aru saamine võttis aega isegi Adamil,
kelle jaoks on inglise keel kodukeel.

Rahaasjad on delikaatne teema ja seda enam tahab inimene, et kõik tema sissetulekuga seotu oleks arusaadav ja selge. Selline kõrvast kõrva telefonimäng tegi minu igal juhul väga rahutuks. Minu mõte klienditeenindaja kaudu raha
paigutada ühelt kontolt teisele jäi üldse ära. Kui midagi nihu läheb, siis kuidas ma pärast oma pangale selgitan, kellega ma seda tehingut tegin?! Indias on teatavasti tuhandeid SANJAY nimelisi ja tema perekonnanime ei olnud ma
suuteline õigesti kirja panema.

Selles mõttes on Eesti üks tore väikeriik. Panka, reisibüroosse või autokindlustusfirmasse helistades ei pea te ootama ülikallil liinil tundide kaupa ja teil on võimalik oma muret kurta kaasmaalasele, kes saab sellest ka aru. Suurriigis elades on rahvast palju, ootejärjekorrad pikad ning klienditeenindus seetõttu alla igasugust arvestust. Seda, et praktiliselt iga teise briti suurfirma klienditeeninduskeskus asub Indias, on minul kui kliendil raske aktsepteerida. (Minuga nõustuvad muide paljud minu briti sõbrad!)

Kujutage ette, et te räägite oma rahamurest Eestis hindule Bombay's ja maksate selle telefonimängu eest 10 krooni minutis, ilma et inimene toru otsas teist üldse aru saaks.

Väikesel riigil on tegelikult palju nähtamatuid positiivseid omadusi. Vähemalt on meil võimalik oma igapäevased mured lahendada kodumaa piires. Mind teeb murelikuks, et rahaasju Londonis pean ma telefoni teel ajama lndia kaudu.

Saabumisest Argentiinasse juba järgmises blogis!