Viimastel päevadel olen ma meedias sõna võtnud Eesti naiste teemal. Meie kummalisest "lõdva püksikummiga" imidžist võõrsil ja sellest, kust üldse selline arvamus meie naiste kohta Läänes tuleb.

Eile tuli külla sõbranna Aivi, kes oli oma viimase raha eest ostnud Briti populaarseima sopaajakirja Heat. Seal on tavaliselt kirjas kõige kuumem klatš staaridest. Selle nädala peateemadeks oli näiteks Jordan ning šokeerivad pildid tema tunneterohkest tülist abikaasa Alexiga. Veel oli juttu olulistest maailmateemadest nagu Cheryl Cole närvišokk ja Kelly Osbourne anoreksiaoht. Heatil on uudiste räpasusest hoolimata Suurbritannias üle 400 000 lugeja. See on riigi üks loetumaid tabloidajakirju.

Aivi hüppas tugitoolist püsti ja karjatas: "Appi, nad kirjutavad siin Eestist!"

"Misasja?" küsisin ma samal ajal, kui valmistasin ette õhtusööki ja tükeldasin köögis tomateid.

"Vaata!" tõi ta ajakirja mulle lähemale.

Heat oli tõesti intervjueerinud Briti kuulsat telestaari ja koomikut nimega Jack Whitehall ning küsinud lähemalt tema lemmikute kohta. Lugu kattis ajakirja viimast lehekülge. Artiklist saime teada, et Jacki lemmiknäitleja on Russell Crowe, Jack sööb tihti restoranis nimega Nando ja Jacki lemmik reisisihtkoht on Eesti. Viimane oli muide ära märgitud esimesena ka alapealkirjas ning artikli taustapildiks oli valitud värviderohke vaade meie kaunile vanalinnale.

Tallinna kohta ütles Jack nii: "Pärast kooli lõppu toimus Eestis minu esimene niiöelda ainult poiste pidu. Kahepäevase reisi tarvis pakkis ema mulle kaasa 30 kondoomi. Terve Tallinn on nagu üks suur lõbustuspark - kõikide restoranide töötajad kannavad turistide tarbeks vanaaegseid traditsioonilisi kostüüme. See on armas linn, mis on täis kummaliselt riietuvaid mehi."

Kurb, mõtlesin ma omaette, et Briti koomikule on meie riigist jäänud selline mulje. Kui saatus mu kunagi temaga kokku viib, siis ma kindlasti pärin Jackilt, kas ta pidi kondoome Tallinnas juurde ostma või tuli ta 30 kondoomiga kahe päeva jooksul ilusti välja. Eestlasena ma ju soovin, et nii kuulsa inimese reis minu koduvabariiki oleks meeldiv ja mööduks ilma igasuguste viperusteta.

Ei ole mina end kunagi nii kuulsaks ja tähtsaks pidanud, et mul oleks õigus omada fänne. Britney Spearsil on austajad, aga mitte Katrin Lustil. Ometi tahan ma seekord kirjutada anonüümsetest kommenteerijatest, kes ajakirjanike ja blogijate eludesse nii sisse elavad, et unustavad vahel enda omad.

Uskuge mind, mitte ühtegi ajakirjanikku ei jäta täiesti külmaks tema loo taga rippuv kommentaarirodu. Tihti võtavad seal sõna mõned anonüümsed tuttavad, kes oskavad otse südamesse panna. Aastatega tekib muidugi paks nahk ja iga ajakirjanik on täna kommentaaride suhtes tugevama närvikavaga kui näiteks kümme aastat tagasi.

Kui mina kaheksa aasta eest Õhtulehes noore ajakirjaniku ja tudengina alustasin, olin ma šokeeritud. Tartu Ülikoolis õpetati uudise ülesehitust, suhtlust allikatega ja meediaseadusi. Ainus, mille eest meid ei hoiatatud, olid kommentaarid. Ma mäletan nii selgelt oma esimest lugu, kui ma intervjueerisin Keilas elavat naist, kes oli rongiõnnetuses kaotanud oma lapse ning raskelt oli kannatada saanud pool tema näost. See oli minu kui noore algaja ajakirjaniku jaoks keeruline intervjuu. Teema oli nii tundlik, et keset intervjuud hakkas mul mitu korda paha. Kuidas see kõik ajalehte inimese tunnetevääriliselt kirja panna!

Kui intervjuu lõpuks lehte läks, ohkasin kergendatult. Sammusin toimetuses oma verivärske laua juurde, lülitasin sisse oma arvuti ja lugesin artikli uuesti veebis üle. Ainus, mille peale ma ei olnud kunagi varem mõelnud, olid kommentaarid, mis mulle nüüd loo järel otsa vaatasid.

"Lust on litsi nimi?" oli üks esimesi. "Kaotas poole oma näost, hahahaaa!" oli teine. Need olid nii külmaverelised ja kalgid, et mul on raskusi isegi nende meenutamisega.

Kui vaimselt haige peab olema inimene, kes sõimab naist, kes on üle elanud sellise katastroofi. Minu meelest on liputajad ausamad kui anonüümsed kommentaatorid. Peab ikka olema julgus, et oma riistaga teise ette ilmuda samal ajal kui argpüksid nimetult netiruumis üksteisevõidu jälkusi röögivad.

Nõukaajal olid koputajad, täna on kommenteerijad, kes oma anonüümsetes teadetes jätavad endast maha vihjeid. Parimal juhul nopib ajakirjanik sealt midagi üles ja leiab ajendi isegi looks. Mis oli nõukaaegne koputaja halvem kui tänase Eesti jälk veebikommentaator?

Ometi on kommentaarid ohutud nii kaua, kui need ajakirjaniku ellu ei kipu. Aegajalt saan ka mina ähvardavaid meile oma lugejaskonnalt. Enamus pahatahtlikke saadab kirju muidugi libameiliaadressidelt. Üks neist lubas näiteks mu ära kägistada ja teine teatas, et ma saan varsti peretragöödia osaliseks. Milline ilus soov? Nagu meil kõigil oleks veel elus vähe jamasid.

Juba teist aastat on mul kirjasõber, kes enda sõnul on Londonis elav väga tuntud ajakirjanik. Ilmselt varjab ta oma nime, sest ta on liiga kuulus. See persoon teatab mulle pidevalt, et üks tema põhilugudest siin Inglismaal on uurida minu tausta, millest on kohe-kohe ilmumas skandaalne lugu. Nimelt töötab ta enda sõnul ühe kodumaise lehe tarvis, kelle heaks ta informatsiooni minust kogubki. Tema sõnul olen ma välja mõelnud kogu oma elu, mille välja nuhkimise kallal ta nüüd usinalt töötab.

Pärast mitmeid meile palusin ma sel anonüümsel härral minuga kohtuda. Kirjutab ja sõimab teine ju pidevalt. Ja kuidas üks ajakirjanik saab kirjutada ülisalajast lugu, kui ta ise sellest allikale teatab? Pealegi on seadusevastane ilmutada lugusid, milles puudub loo peaosalise võimalus kaasa rääkida. Jätsin meili isegi oma numbri, millele ta paar päeva hiljem helistas. Kutsusin teda polovõistlusele, mille peale ta toru hargile pani.

Minu kirjasõprade hulka kuulub veel Snaiper, kes mulle vahel salapäraseid pilte ja luuletusi saadab. Mõnikord on fotol heinas piiluv suure püssiga mees. Ma ei ole siiani aru saanud, kas tegemist on heatahtliku või mulle surma sooviva inimesega.

Lustiblogi kommentaariumis tuntuks saanud Dish on üks vähestest, kes on reaalsuses mulle oma nägu näidanud. Esimest korda kohtusin ma temaga minu raamatuesitlusel märtsis. Tegemist on pealtnäha viisaka ja šiki härraga, kes mu viimati Eestis vabatahtlikult omal soovil südaööl Tallinna lennujaamast Tartu kodutrepini ära viskas. Soe ja armas inimene. Vahel ärritub, kui ma talle tähelepanu ei jaga, aga üldiselt pean teda kiitma. Ta on üks vähestest Eesti anonüümsetest kommentaatoritest, kes julges oma virtuaalelule nime ja näo juurde panna. Oleks selliseid julgeid mehi ometi rohkem!

Eks pahatahtlikust ja kibestumist leiab igal pool maailmas, aga nii suurt hulka negatiivseid kommentaare kui Eestis, annab otsida. Eriti kui juttu haaratakse kirjutaja lapsed, vanemad ja perekond.

Õnneks pole minu blogi kommentaarid kõige hullemad. Siin on koos veel täiesti normaalne seltskond. Võtame kas või Kaia Kanepi, kes jõudis sel suvel kuulsa Wimbledoni tenniseturniiri semifinaali. Vaene tüdruk tõmmatakse netis lausa
ribadeks! Ime siis, et Kaia kannatab söömishäirete all, kui kodumaa rahvas tema kaalu kallal absoluutselt lubamatute sõnadega nokib. Kuidas ei ole inimestel ometi häbi alavääristada inimest, kes esitleb edukalt meie riiki maailmas.

Kommentaarid näitavad selgelt meie ühiskonna palet ja seda, et heaoluühiskonnani on meil veel pikk teekond. Arenenud ühiskond algab heast haridusest ja haritusest. Kui inimesed on enesekindlad ja õnnelikud, peegeldub see läbi igast
nende sõnast ja teost. Ka anonüümsetes kommentaarides!

Uskumatu, aga eelmisel reedel sai minust tädi. Minu venna perekonda sündis esimene laps, imeilus väike pruntis huultega tüdrukutirts Agnes.

Ma olin perekonna suurenemisest siin kaugel nii sisse võetud, et tundsin end juba ise parasjagu emana. Lapse sünd siia maailma on tõesti ime! Järsku on meie väike pere ühe põnni võrra rikkam ja kogu ring algab jälle otsast peale.

Küll mina olen alles üks uhke tädi! Nüüd ma unistangi juba, millal ma saaksin Agnest õpetada tennist mängima ja hobustega ratsutama. Aga minu enda ema noomitas, et sellest on veel vara rääkida.

Siin, Inglismaal on mõnusalt igav. Suvel toimub vähe ja hetkel töötan ühe salajase projekti kallal. Liiga vara ei julge asjast rääkida, muidu õelad Lusti blogi kommentaatorid sõnuvad veel ära ja keeravad kõik kihva.

Sõbrad teavad, et mulle meeldib asju suure pauguga teha.

Viimasel ajal olen ma oma mõtteid mõlgutanud selle üle, kuidas mu väärtushinnangud aastatega muutuvad. Kunagi, kui ma Londonisse saabusin, oli minu unistusel teistmoodi nägu. Ootasin uhkeid pidusid, staare, ilusaid riideid ja priiskavaid reise - kõike, mida ma Katina Tartust endale lubada ei saanud.

Esimesed paar aastat möödusid justkui ameerika mägedel. Üles ja alla ja küll oli vahva!

Õnneks saabusin ma siia enne globaalset majanduskriisi ja kogesin omal nahal nii Londoni priiskavaid pidusid kui ka nägin kõrvalt raha tuulde loopimist. Olin kutsutud erinevatele jahtidele puhkama ja mõne sõbra eralennukiga mööda Euroopat paarutama.

See kõik on Londonis nüüd vaibunud. Haruharva näeb pankureid, kelle taskutes punnitavad 50-naelased ja kes ostavad endale kaks Ferrarit - ühe töölkäimiseks ja teise, millega peole minna.

Ega Eestiski elu halvem ei olnud. Igal minu endisel klassi- või kooliõel oli auto ja suur maja. Kunagi üks sõbranna ütles, et kui taksojuhid ja vaibapanijad ostavad maid kokku, on oodata majanduskriisi. Ja eks see nii läkski. Kuskilt peab see rahavool ju lõppema.

Inglismaal kannatasid küll rohkem pankurid kui ehitajad. Kõrgelt on valusam kukkuda kui madalalt. Vahel ma ikka mõtlen, et mida üks või teine pankurist sõber praegu teeb. Mõned neist on päris ära kadunud. Iseenesest on ju majanduskriis hea! Tegi maailma natuke õigalsemaks.

Meelelahutusmaailm on kannatada saanud just viimasel ajal. Või õigemini näitab suuremaid märke sellest. Uhked üritused ja õhtusöögid toimuvad nüüd tihti piletialusel, mille lõpus toimub heategevusoksjon. Kingikotikesed peo lõpus on päris kadunud. Shampanja on asendunud tihti mõne kallima õllesordiga.

Pühapäeval toimus Suurbritanna ja maailma ühe tähtsama polovõistluse "Cowdray Park Gold Cup" finaal. Olen sellest võistlusest igal suvel oma blogis rääkinud.

See on meie perekonna üks paljudest kohustuslikest üritustest, kuhu ma pean kaasa minema. Sellel aastal lõi minus välja eriti suur tüdimus. Jälle seesama päikesekollane Cowdray VIP telk! Kuid vähemalt pakuti kallist shampanjat.

Kohal olid loomulikult polomängijad ja kohalikud staarikesed, eesotsas Briti disianeri Matthew Williamsoniga. Viimane on tuntud kui Sienna Milleri parimaid sõpru, kelle valmistatud riideid neiu tihti kannab. Matthew disainib väga naiselikke värviliste mustritega kehakatteid. Mina ei ole tema loomingu suur austaja, need on oma naiselikkusega vahel liiga lääged.

Britid kutsuvad tegelasi, kes pidevalt peostseenidel figureerivad, social climbers. Kas eesti keeles üldse on sellele sõnale võrdset? Need on siis inimesed, kes sotsiaalsel nähtamatul redelil läbi pidude ja kuulsate sõprade ülespoole ronivad ja iseendale läbi selle kuulsust hangivad. Siinkohal ei räägi ma ajakirjanikest, kes neid pidusid kajastavad, vaid inimestest, kes käivad peol end näitamas oma vabast ajast.

Üks selliseid tegelasi on Londonis Henry Holland (pildil), kes hängis aastaid ringi Peaches Geldofi, Alexa Chungi ja supermodell Agynes Deyni seltsis.

Nüüd siis on lõpuks mees ka ise pärast kõiki neid aastaid natuke kuulsust kogunud ja saab pidudele ilmuda ilma kuulsa saatjata.
Pideva poseerimise tulemusel on mees saanud endale isegi ühe moeteemalise saate, kus ta koos ALexa Chungiga tavainimesi stiliseerib.

Viimasel ajal esineb neid sotsiaalseid ronijad üritustel üha rohkem, kes klaas käes peol ringi kõnnivad ja küsivad igalt tegelaselt, kellega nad kohtuvad, kus Londoni linnaosas nad elavad ja mis tööd nad teevad.

See on siis selleks, et teada saada nende majanduslik ja sotsiaalne staatus. Et kas see inimene, kellega ma just klaasi kokku lõin, võiks tuua mulle tulevikus mingitmoodi kasu?

Minul hakkas tänavusel Gold Cupi peol paha. Raske on vaadata polo professionaale, kes teevad iga päev selle võistluse nimel tööd ja kelle suunas kogu see sotsiaalsete ronijate VIP-seltskond isegi pead ei pööranud, vaid vaatas võistlust seljaga väljaku poole. Tähtsam oli juttu vadistada ja uusi olulisi sõpru leida.

Nojah, eks polol on Briti ühiskonnas see rahale orienteeruv kõla. See on rikaste ja ilusate sport, mille osana erinevad tüübid end näha tahavad. Ka Eestis on üks keskeas proua kuulutanud sellest, kuidas ta end polo mänguga vormis hoiab. Mina ei ole teda polo mängimas kunagi näinud.

Professionaalsete polomängijate elu erineb tegelikult ünsa palju sellest, mis see on kaugvaates. See on igapäevane raske treening, mitte pärastlõunane ratsutamine neoonrohelisel muruplatsil.

Koju jõudes oksendasin ma selle megakalli Veuve Cliquot' šampanja meie peldikupotti. See reaktsioon võis muidugi tulla mitte ainult eneseupitajatest, vaid võib-olla ma jõin rohkem, kui ma oleksin pidanud. Aga ilma šampanjata ma seda üritust üle poleks elanud.

 

Huh! Samal ajal kui päike Eestimaad kütab, on Inglismaa õnneks natuke maha jahtunud. Kui Tallinnas lubati 35 soojakraadi, näitas siinne kraadiklaas 20. Mul on isegi kurk keset suve valusaks jäänud- nagu oleks keset talve Egiptusest saabunud. Tänavune suveilm Eestis oli lihtsalt uskumatu!

Eestist tagasi saabudes on mul alati raske oma nö uue eluga kohanenda. Süda kisub sünnimaa poole. Kuigi minu asjad ja elu on nüüd siin, on mu ajul raske südametunnet ja mõistust koordineerida. Kus siis on minu õige kodu?

Eks ma olen aastatega natuke rohkem kohanenud aga ürgset instinkti juba naljalt üle ei mängi! Eestis olen ma ümbritsetud asjadest, millega ma kasvasin üles. Neil on meeletu jõud. Ainuüksi hääl, lõhn või värv toob kauges koduigatsuses pisara silma.

Eestlane armastab ju ikka vaadata välismaale kolinud naabrimeest, sugulast või sõpra ja mõelda kui tore ja ilus on nende elu võrreldes enda omaga. Reaalsuses võib ju eestlane Läänes teha paremat karjääri ja teenida isegi rohkem raha, aga koduigatsus käib meil kõigil peale hoolimata edust, rahast või õnnest. See on selline tunne, mida on kohalikule eestlasele raske selgitada.

Väliseestlastena ohkame me kõik aegajalt kui ilusad on kodumaa metsad, suved, jõulud ja muu Eesti mõistes tavaline. Elukvaliteedilt võime me ju võita aga see igavesti kipitsev koduigatsus ei kao mitte kunagi! Välismaisel edul on alati oma hind ja kodust eemal elades muutuvad defitsiidiks ka kõige lihtsamad asjad.

Iga Eestis käik rebib minu jaoks lahti justkui vanad haavad. Igatsen oma ema ja oma väikest tuba, mis on täidetud minu lapsepõlve lemmikraamatute, piltide ja vanade koolivihikutega. Veel tahan ma aias tehtud Eesti grillkana, Jeti šokolaadikoorejäätist ja õhtusi suplusi, mida kuskil mujal maailmas lihtsalt pole. Paaril õhtul olen isegi voodisse läinud pisarsilmil, et pakiks asjad ja
läheks päriselt tagasi. Aga mõte, mida oli veel paar aastat tagasi võimalik reaalsuseks muuta, on täna saanud peaaegu võimatuks plaaniks. Mida aeg edasi, seda rohkem seon ma end siinsega ja Eesti muutub kaugemaks ja kaugemaks.

Pole vist muud kui Easyjetile rohkem auru sisse puhuda ja tihedamalt Eestis külas käia.

Kuna süda on viimastel päevadel närb, siis vihastas mu kodumaaga seoses välja üks kohalik vanamees. Sel suvel veedan ma enamuse oma ajast maal ja küla vahel märkan ma nii nagu Eestiski aeg ajalt tuttavaid nägusid.

Siin on üks hallipäine härra, kellega ma ei ole mingi suurem sõber, aga ühes piirkonnas elades vahetame aegajalt paar viisakat sõna. Näiteks oli ta mulle rääkinud suve alguses, et tal on ees vapustav kruiisilaeva reis Põhja-Euroopasse, külastades Peterburgi, Tallinnat, Helsingit ja Kopenhagenit. Härra ise on loomult üsna nipsakas nagu kohalikud aristrokraatlikud britid ikka.

Ma olen tegelikult temaga ühe korra varem ka raksu läinud. Toona vaidlesime me Dostoevski "Kuritöö ja Karistuse" üle, millest ta oli minu meelest inglasena kummaliselt aru saanud.

"Hello Bruce," hõikasin ma külavaheteel juba kaugelt.

"How are you, Kathrine?'" tervitas kinnisvaramogulist britt lainelisest hekist möödudes.

Paar viisakusavaldust tehtud, küsisin ma muidugi kohe kuidas oli läinud tema kruiisireis. Bruce'i nägu vajus loppi ja tema parem suupool hakkas pulsilöökide taktis tõmblema.

"Ermitaaž oli üks tüütu koht!" alustas ta oma pettunud ettekannet, "Esiteks oli väljas kohutav palavus ja venelastel puudub igasugune arusaam, et muuseumisse ei tohi lasta nii palju inimesi korraga! Seal oli võimatu liikuda. Ühes ruumis oli sada inimest. Kui keegi oleks tikuga selle koha põlema pannud, oleksime me kõik sinna sisse vangi jäänud...."

"Miks tikuga ja põlema?" ei saanud ma härra vihast aru. Ma olen seda muuseumit külastanud terve oma lapsepõlve ja nooruse ilma kordagi mingile katastroofile mõtlemata.

Läänes on neid kontrolle liiga palju! Pealegi pärast Ermitaaži tundus isegi Buckinghami palee minu jaoks igav ja näotu.

"Venelased on arutud. Kuidas nad saavad lasta sellisesse muuseumisse sisse nii palju inimesi. Nel puudub igasugune ohutuskontroll. Ja kunst oli ka nagu oli. Ma olen Londonis paremat näinud!"

Nüüd kiskus ka minu kulm krampi. "Huvitav kus? Enamikel näitustel, mida mina olen Londonis külastanud, on üle pooled maalidest laenanud Ermitaažist!"

"Jutt või asi..." kähvas ta vastu.

"Hiljuti Van Gogh, enne seda Kandinsky... nimeta mulle üks korralik näitus, kus pole Ermitaažile kuuluvaid lõuendeid?"

Bruce vaatas nüüd mulle tulivihaselt otsa, silmad nagu vampiiril öös. "Ja see Tallinn on üks (otsib sõnu ja vehib kätega) absurdne koht! Millised hinnad! Tallinn on Euroopa mõistes täiesti keskmine linn, peale vanalinna pole seal mitte midagi muud vaadata. Aga hinnad olid nagu Londonis. Kui ma nii palju kulutada tahan, siis miks ma pean minema Tallinna? Ma lähen siis parem Pariisi
või Rooma. Kopenhaagen oli mitu korda ilusam ja hulka odavam...," oli ta täiesti endast väljas. "Muud teil seal pole kui ilusad naised ja korralikul britil pole seal eriti mitte midagi teha, kui sa just pruuti või armukest ei otsi."

"Sa tellisid nagunii värsket apelsinimahla?" hakkasin ma naerma.

"Tellisin jah. Klaas oli 60 krooni. Kas see on normaalne? Londoniski saab odavamalt!"

"Eesti asub Põhja Euroopas. Apelsinid jäävad meist kaugele! Kas Sa eskimo käest küsid ka kookospähklit?"

Mis sai edasi, las jääda minu ja Bruce vahele! Ma siiralt usun, et Bruce ei taha mitte enam ainult Tallinna tagasi minna, vaid ei julge sellest linnast ka rohkem rääkida.

Koduigatsuses lõi minus välja tõeline lõviema!

Lennuk, mis pidi mu Londonisse viima, pidi väljuma Tallinnast neljapäeva õhtul kella üheksa paiku. Tegelikult lehvitasin ma fänn Dishile oma taskurätti Lennart Meri lennujaamas juba kella seitsme ajal ja jätsin koduste ja endiste kolleegidega hüvasti. Kurb oli ainult see, et pisut enne südaööd olin sunnitud taas nende samade kohvritega lennujaamast tagasi Tallinna minema, sest lennuk Londonisse ei väljunud tehnilistel põhjustel.

Eks mul on selle Easyjet'iga ennegi probleeme olnud ja rahvusvahelistes lennujaamades olen ma tundide viisi passinud ka teiste lennufirmade tõttu. Seda aga, et lennusõit üldse ära jääb pole minu elus varem juhtunud. Pisar tuli lausa silma kui kella üheteistkümne paiku õhtul teatati, et lennuk väljub hoopis järgmise päeva lõuna ajal.

Tegelikult ega ma ei nutnud sellepärast, et kodus oli halb, kahju oli pigem ajast. Ma olin hommikul vara rongiga Tartust Tallinna sõitnud ja püüdnud kiiresti kohtuda oma pealinna sõpradega. Viis tundi lennujaamas passida on samuti üsna koormav ja kui ma oleksin seda jama ette teadnud, oleksin ma pooled oma kohtumised sättinud teisiti. Kahju oli ajast ja kiirustamisest põrgukuumas Tallinnas.

‘Mida ma siis teen?' küsisin endalt hilisõhtuse Tallinna lennujaama ees, kus minuga koos vangutas nõutult pead veel sadakond inimest.

Lennufirma pakkus küll hotelliteenust aga üldiselt olin ma selles situatsioonis täiesti kogenematu. Alles hiljem, järgmisel päeval, kohtasin ma pardal tuttavat briti ärimeest ja polo mängijat, kes teatas mulle, et lennusõidu ärajäämise korral peab lennufirma korvama kõik su kulud kuni uue lennuni. Sinna sisse kuulub taksosõit, õhtu -ja hommikusöök ja ööbimine samas hotellis, kus sa reisi vältel peatusid. Hotellivalikus pole sa tegelikult sunnitud minema sinna, kuhu
lennufirma sind suunab, vaid võid teha oma valiku ja hiljem selle summa Easyjet'ilt tagasi nõuda. Minu tuttav ärimees, kes oli Eestis tööasjus, läks näiteks ööbima Radissoni hotelli, kus ta oli peatunud terve nädala!

Mõtlesin, et Eesti inimesena ei oleks ma ise selle peale tulnud. Meil puuduvad tihti läänelikud teadmised oma nõudmisi taga ajada. Kui see väljapeetud edukas härra mulle Euroopa Liidu lennuseadustest poleks rääkinud, poleks ma ise selle peale ka tulnud! Alati peab oskama küsida ja nõuda ning oma heaolu eest seista!

Easyjet'iga sõites käivad viperused minu meelest hinna sisse. Nende peale pole mõtet isegi vihastada. Saad odava lennukipileti, saad ka odava teeninduse. Küll mul on Easyjet'i veebilehekülg teinud sihtkoha valikus viimasel hetkel vea ja ma olen maksnud vale sõidu eest; või jäävad nende lennukid alati hiljaks. Seekord ei läinud Eestisse tulles näiteks nende lennukitrepp lahti ja kõik reisijad olid sunnitud lennukis ootama vähemalt tund aega enne kui meid sealt välja lasti. Eks
ma iga kord pärast neid viperusi luban endale, et enam ma kunagi Easyjet'iga ei lenda, aga tegelikkuses lenda nagunii - ma lihtsalt pean end reaalselt meelestama, et odavlennu firmalt ei tasu oodata Air France teenindust vaid see on Easyjet. Nii nagu ei oota inimesed maitseelamust McDonaldsis vaid kiiret kõhutäit!

Aga muidu oli Eestis tore! Nägin oma vana armastust, mis siiani ei roosteta ja käisin rannas! Kohtusin fännidega ja nautisin pereseltsi!

Olin meeldivalt üllatunud, kui ema näitas juunikuu alguses ilmunud Hans H. Luige sulest ilmunud artiklit minu raamatust Eesti Ekspressis.

Kui Juur ja Oja mind vahel ‘Ärapanijas' tögasid, siis oli nii minu kui mu emakese telefon punane. "Vaata, kuidas Katit jälle mõnitati!" teadsid siis kõik. Aga kui Eesti üks targemaid mehi julges minu raamatu ‘Seks, valed ja eneseusk' kohta öelda midagi head ja julgustavat, olid telefonid meie kodus tummad. Isegi minu kunagine parim sõbranna, Ekspressi toimetaja, ei maininud Luige lugu mulle ühegi sõnaga, kuigi võttis minuga loo ilmumise paiku ühendust.

Eks ma olen õppinud kriitikatule all elama. Tegelikult kaalub see Luige lugu Areenis tummad telefonid nagunii üle. Kui Eestis üldse on keegi, keda ma olen tema tarkuse pärast kartnud - on see härra Luik ise. Rääkisin temast ka natuke oma raamatus ja võibolla oli just tema see, kes andis mulle tõuke Londonisse kolida ja püüelda läbi raskuste tähtede poole.

Eriti hämmastaski mind just tagasiside meeslugejatelt. Kuigi raamatu kirjutamisel ei seadnud ma sihtgruppi, arvasin, et pealtnäha konservatiivsete vaadetega häbelik Eesti tõugu mees minu roosade kaantega raamatut juba naljalt kätte ei võta. Huvitav oli aga just see, et sportlikud, kenad, targad ja edukad mehed olid minu raamatut lugenud ja julgesid sellest isegi avalikult ning naiste ees rääkida. See oli hetk, mis võttis sõnad suust! Kuigi ütlen ausalt ega naised ei ole mind kunagi väga sallinud.

Üle pika aja Eestis käies jääb mulle alati silma midagi erinevat. Seekord tundus näiteks, et Anu Saagim on vanemaks ja paksemaks läinud. Talle on tõesti uut mantlipärijat tarvis.

Eks ma olen kodus käies alati erinevalt meelestatud ja silma jäävad uued teemad ja inimesed. Seekord arutlesin ma omaette liikluskultuurist! Võibolla sellepärast, et ma olen hakanud Inglismaal ise autoga sõitma ja panen liiklust rohkem tähele. Maal olles olen tavaliselt rooli taga ja linnas käin jala, sest Londoni liikluses ma kätt proovida veel ei julge. Pealegi on meil suur džiip, mida on raske kitsastel ja rahvarohketel tänavatel parkida. Olles nii autojuht kui jalamees, panen ma liikluses tähele mõlemat.

Britid on liikluses minu meelest eeskujud kogu maailmale. Kuigi kohalik liikluspilt on üsna agressiivne (eriti Londonis) on nad üldjuhul väga viisakad.
Kui ma maal koertega mõnel käänulisel teel jalutuskäiku teen, sõidavad nad alati minust mööda aeglasemalt või lausa peatuvad kuni ma koerad enda embusesse saan. Selle eest viipab jalutaja autojuhile tänutäheks kätt või noogutab.

Eesti liikluskultuur on tegelikult muutunud palju paremaks kui see oli näiteks viis aastat tagasi. Minu meelest on tänases liikluses paremad just autojuhid ja neid keda peaks natuke harima on nüüd jalamehed.
Mind häiris eestlaslik mõtlemine, et kui sinu ees seisab sebra ülekäigukoht, siis võid sa sellest üle astuda ükskõik mis hetkel, sealt aegluubis üle jalutada autojuhi poole oma nägu pööramata.

Loomulikult ei räägi ma sellest, et iga jalakäija sebral autojuhile lehvitab või naeratab, aga kui autojuht on spetsiaalselt teie jaoks auto peatanud, siis võiks ka sebrat ületades tänutäheks noogutada mitte nina püsti aegluubis sealt üle kõndida. Briti liikluses jääb nii silma just see sõnatu viisakus autojuhi ja jalamehe vahel.

Kui autojuht annab jalakäijale teed, vilgutab ta tulesid, et anda märku et tal on nüüd turvaline teed ületada. Kordan veelkord ma ei räägi valgusfooridest vaid hetkest, kui autojuht on tulnud jalakäijale vastu. Eestis on jalamees nagu kuningas, kes arvab et autojuhte ta tänama ei pea. Marsib üle sealt kus vaja ja ei pööra isegi pead.

Selles mõttes on Suurbritannia üks tore koht, kus inimesed on viisakad nii tänaval, poes kui autoteedel. Eks erandeid jagub igale poole aga üldine pilt on sõbralik! Juba brittide kõnemaneer, mis algab alati küsimusega ‘Kuidas sul läheb?' on meeldiv viis inimliku suhtluse alustamiseks.

Ka kodumaine teeninduskultuur on muutunud paremaks. Kui tavaliselt nähvati mulle Eestis olles igas baaris ja poes midagi ebaviisakat, siis seekord juhtus seda ainult korra ‘Suudlevates Tudengites' Tartus, kus ettekandja mulle midagi käratas.

Aga ega meie võrdlemisi uues riigis ei saagi kõik ju päevapealt muutuda. Kõik on heas mõttes arengujärgus!
Eestlane on üldjuhul morn ja mitte nii avatud, aga kui ise teha esimene samm ning võhivõõrale näiteks naeratada, on reaktsioon positiivsem kui ma arvasin. Uskumatu aga inimesed naeratavad vastu!

Minu meelest ootab eestlane liiga palju, et just teised selle viisaka alguse lahti teeksid. Asi polegi niivõrd viisakuse ja naeratamise puudumises vaid julguses seda esimesena teha. Kui eestlane sellest raskest sammust üle saab, annab ta oma sooja suhtumisega silmad ette ka britile.

Raske on kirjutada neid ridasid kuuma ja palava Londoni kiviseinte vahel. Eestis viskad bikiinid selga, hüppad autosse ja sõidad veekogu äärde end turgutama.
Siin viskad bikiinid selga ja seisad keset kivist linna. Lähim ilus rand asub Hispaanias. Suvel teeb Eesti Londonile iga kell ära! Meil on rohkem vabadust päikest ja suve nautida, kalale või päevitama minna. Igatsen koju!

Uskumatu, millist ilma lubab seekord mu kodumaa. Tavaliselt on minu siinseid suviseid käike saatnud pilved ja vihm, aga seekord on Jumal mind õnnistanud.

Reedest peale on olnud fantastiline rannailm ja ma olen võtnud igast päevast mis võtta annab. Jumalik! Eestimaa suvi teeb silmad ette nii Argentiinale, Kariibimere saartele kui kogu muule maailmale. Õhtused suplused ja jalutuskäigud hoiavad mind pärast kõiki neid vapustavaid toite ka vormis.

Ainus, millest ma aru ei saa on Kanal 2 uudistesaade "Reporter", mida ma nädalavahetusel silmanurgast koos venna naise Urvega vaatasin. Ma ei saa aru, miks peab lugema tõsiseid uudiseid merest? Esiteks diktor kokutas, sest päike kissitas silmi ja ilmselt ei olnud tekst väga loetav.

Teiseks oli jube vaadata uudist Pakistanis toimunud plahvatusest, kui taustaks mängis popmuusika. Minu meelest oli see antud kontekstis lausa jäle - näidata veriseid surnuid ja seda kõike kummalise suvise muusika taustal. Kuidagi taktitundetu, kas pole? Sel hetkel tundus mulle küll, kas suvi pole mitte eestlastele natuke pähe hakanud. Kas te kujutate ette uudiseid Suubritannias mere rannas, kus räägitakse lõbusa muusika taustal plahvatustest või Iraagis kannatanutest.

Teiseks häiris mind jubedalt "Reporteri" ilmaneiu. Iseenesest on ju tütarlaps kena. Nädalavahetuse ilmaprognoosi ajal pakkus ta rannas maasikaid ja tal oli pidevalt ümber lasteparv. Võimatu oli keskenduda ilmale, sest pilk ja mõte kiskus koguaeg tema tegevusele. Sellist ilmaprognoosi ei ole ma ka tõesti mitte kusagil mujal maailmas näinud, et tõsisest ja vajalikust teadaandest tehakse mingi tsirkus.

Britid loevad ka ilmauudiseid suvel stuudiost väljas. Wimbledoni tenniseturniiri ajal paistis näiteks ilmaneiu selja taga väljak number üks. Enne uudiseid rääkis ta natuke Wimbledoni melust ning jätkas siis korrektselt ja väljapeetult ilmast. Kanal 2 punases trikoos neiu ja tema kiikumine riivas aga silma ja ei lasknud kindlasti ilmauudiseid keskendunult jälgida.

Aga muidu on Eestimaa suvi super! Mis mulle rannas just eriti silma jääb, on mitte meie ilusad naised, vaid just noored ja kaunid emad. Mujal maailmas teeb rasedus justkui koledakas ja paksuks, aga Eestimaa naiste üks eripära on just see, et meie naised on nii suure kõhu kui väikese beebiga supervormis.

Ilusaid naisi leiab igal pool, aga nii palju kauneid noori emasid juba mujal maailmas naljalt ei näe, kui sa just supermodell või filmistaar pole. Ei tea, kas tegu on meie naiste suure liikumisarmastuse või hoopis heade geenidega. Ilus oli vaadata nii palju ilusaid noori emasid, kes on suutnud oma kauni vormi hoida ka pärast rasedust! Mul polegi enam nii suurt hirmu nagu enne!

Järgmiste uudisteni kodumaalt ja suvekallid kõigile minu fännidele! ;)