Nojah, mida kauem olen ma olnud kodumaast eemal, seda vähem tundun ma teadvaT oma kodumaa elust. Kaia Kanepi varrukale oli tõesti kirjutatud Merko mitte Mecro, kuigi minu meelest nägi see reklaam välja nagu viimasel hetkel varruka külge õmmeldud susserdis, mida oli raske lugeda nagunii.

See ei olnud isegi mitte sirgelt sinna kleebitud, vaid kortsus ja vinkavonkaline. Kanepi eilne võistlus oli Eestile nii oluline, et oleks tahtnud tema seljas näha rohkem sponsornimesid.

Ja seda, et Kanepil hetkel üldse treener puudub, on kummaline kuulda. Uskumatu, kuidas see tüdruk nii kaugele sellise managementiga üldse jõudis. Aplaus Kaia!

Treeneritele ei pea maksma miljoneid, kes väga tahab võita ja läbi murda, see seda ka teeb.

Eesti ärimehed võiksid meie esitennisisti küll natuke rohkem toetada. Nende uskumatuid tenniseväljakuid Marbella suvekodudes olen ma ise näinud, kahju, et kogu selle papi keskel Eesti tennisesse rohkem raha sisse ei voola.

Hea, et ETV Kanepi võistlust Eestis üldse kajastas. Nagu ma aru sain oli see kaa viimase hetke sündmus nagu oleks tegu mingisuguse nurgataguse kokkusaamisega.

Ma väga loodan, et Kanepi seekordne edu Londonis tegi paljude tenniseõprade silmad Eestis lahti ja meie riigi toetus Kanepi suhtes suureneb.

Ilusad ilmad siin Inglismaal kestavad, aga mina põrutan homme hoopiski Eestisse. Oh, kuidas ma seda ootan.

Kohvrid seisavad juba pakitult ukse kõrval. Need on täidetud ainult suveriiete ja päiksekreemidega. Ma loodan, et ilm mind seekord alt ei vea, sest ma plaanin rohkeid suveõhtuseid alasti suplusi, rannas peesitamist, grillimist ja kõike muud kesksuvist.

Ees on nii palju kohtumisi. Laupäeval on muide Õhtulehe sünnipäev, mida ma samuti pikisilmi ootan. Mina alustasin selles lehes tööd kaheksa aastat tagasi ja tunnen end vanade kolleegide seltsis nagu kodus.

Olen täna ülearu emotsionaalne nagu tavaliselt enne reisi ikka. Püüan teid siis kõige põnevaga kursis hoida! Touchdown on homme kell 20.45. Ciao!

Kaia Kanepi võistles täna Wimbledoni väljakul nr. 1, millel on maailma tennise ajaloos oluine koht. Sellel väljakul on läbi aegade mänginud parimatest parimad. Hetk enne Kanepi saabumist, oli samal väljakul kaotanud uskumatu mängu maailma esitennist Venus Williams.

Kakskümmend tuhat istekohta olid täna teisipäeval kõik välja müüdud ja brittide silmad olid meie vapustaval Kanepil.

Kui Kanepi sellele kuulsale väljakule astus olid mul pisarad juba silmas. Ja kui telekommentaator teatas sinna otsa, et ta on pärit miljonipealisest Eestist olin ma peaaegu teadvust kaotamas. Jõuda Wimbledoni veerandfinaali on tase, milleni jõuavad väga vähesed.

Kui Kanepi soojendusmängu alustas teatasid kommetaatorid, et tulemas on fantastiline match. Mõlemad mängijad olid Wimbledoni turniiril näidanud kõrget taset ja oodata oli väga teravat võistlust.

Kuigi tol hetkel ei teadnud veel keegi kui teravaks see tõeliselt kujuneb. Kaks ja pool tundi närvikõdi tekitas minus tunde nagu ma oleksin ise seal koha peal võistlemas. Kui juba minu adrenaliintase tõusis nii hullult, siis mida tegid Kanepi närvid.

Brittidel jagus Kaia Kanepi kohta ainult häid sõnu.

Terve võistluse jooksul arutati tema kõikumatu energia üle; Kanepi võimet mitte välja näidata oma emotsioone. Ühel hetkel kutsus kommentaator Kanepit lausa Poker Face'iks, mis tähendab seda et tema näost võimatu välja lugeda kas ta on kurb või õnnetu. Kõikumatu pilk oli teema, mida arutati terve mängu jooksul kümneid kordi. "Uksumatu temperament, tugev hoiak," olid nende täpsed sõnad.

Kanepi läks kohe alguses mängu juhtima. Britid imetlesid tema lööke ja fantastili serve.

Ühel hetkel küsis üks kommentaator teiselt: "Mis on selle väikese riigi võlu või trikk, mida meie Briti naistennistid järgi ei oska teha?" See oli selge vihje sellele, et tänavuses veerandfinaalis ei esindanud Suurbritanniat naisliigas mitte keegi. Kõrvustõstev kas pole?

Britid peavad tennist kõrgklassi kuuluvaks spordiks, mis eeldab mitte ainult füüsilist vormi vaid läbimõeldud käike, karismat jne. 

See on sport, mida armastavad britid sama palju nagu jalgpalli või kella viie teed.

"See mäng saadab küll kogu Eesti tooli äärtele..." naeris kommentaator, mis tähendas seda, et me oleme Kanepile kaasa hoidmises närvipinge tipul. Mina röökisin ja plaksutasin. Ma pole päris kindel, kas ma olengi vaimselt võimeline Wimbeldoni poodiumile minema. Tänase mängu kaasahoidmises oleks mind kindlasti sealt välja visatud. Teatavasti ei tohi seal näidata oma tugevaid emotsioone, karjuda ja röökida nii nagu jalka võistlusel. Tennis on leedide ja härrasmeeste sport. Ilmselt pole ma piisavalt leedi ja röökisin kogu kõrist.

Ainus, mida Britid otseetris kritiseerisid oli Kanepi treeneri peast kinni hoidmine hetkel kui Kanepi oli kaotamas.

"Ta ei tohiks praegu pead norgu lasta, vaid vaatama talle julgelt otsa ja teda julgustama!" teatas kommentaator. Teise piiga treener ei lasknud tõesti pead norgu ka siis kui nad olid peaaegu, et võistlust kaotamas.

Üldiselt teadsid kommentaatorid meie Kaia Kanepist väga vähe. Ilmselt oli tema edu Wimbledon'I turniiril ettearvamatu.
Poodiumil istunud Kanepi treenerit kutsusid nad ‘supportive friend' ehk toetavaks sõbraks.

Veel häiris mind see, et naiskommentaator rääkis kogu aeg sellest, kuidas venelased nagu tsehhid, serblased ja eestlased on saavutanud tänavustel võistlusel edu. Kummaline, et nii targa riigi esindajad räägivad Ida-Euroopast endiselt nagu Nõukogude Liidust.

Tegelikult tahaks neile selle kohta lausa kritiseerivat kirja saata. Minu meelest on selline hoiak ja sõnaviis lausa lubamatu.

Kanepi oli sõnukirjeldamatult tubli. Enamus tenniste olid end võistluseks üles vuhvinud. Vaadake kasvõi Sharapova pikki rippuvaid kõrvarõngaid ja igasugu muid vidinad. Kanepi välimus oli neutraalne, ilma ühegi ehteta. Ta tuli võistlema, mitte eputama. Minu meelest näitas see enesekindlust, mida Kanepil jätkus küllaga.

Uhke oli samuti näha, et mu õe eksabikaasa ja suur tennisefanatt Ando Aron oli Kanepit sponsorrahadega toetanud. Kanepi pluusikäisel ilutses Ando firma nimi Mekro! Ometi keegi Eestis, kes selle tüdruku edu pikalt ette nägi!

Adam, kes pääses 13. aastaselt Junior Wimbledoni võistlema oli Kanepi etteastest sama sisse võetud nagu mina. "Kaia on uskumatu Eesti talent, kes näitas maailmaklassi. Kahtlemata vääris ta täna võitu.

Tal on järjepidav stiil ja väga hea ground serve. Kaia esimene serv on alati väga efektiivne aga kolmanda set'I kaotusega oli ta kaotanud oma võiduprotsendi ja ta pidi töötama oma eesmärgi nimel palju kõvemini. Täna oli Londonis väga palav ja kuumusses on kerge kaotada kontsentratsiooni ja rütmi. Sel hetkel on tunne nagu sa kõnniksid nööril, igast sinu liigutusest sõltub nii palju. Kaial oli palju set' point'e...12 võimalust kas võita terve mäng või set, millest ta võitis kahjuks ainult ühe või kaks.

Sellistel suurtel momentidel võtavad paljud tipp-mängijad ekstra aja, et maha jahtuda ja leida oma jõud- mitte kiirustada, mis toob tihti kaasa vea. Need hetked on mängu kõige olulisemad momendid.

Kui ma vaataksin selle mängu kordusmängu, siis ma leiaksin ilmselt et põhiline erinevus nende kahe võistleja vahel oligi just jõu uuestileidmine. Kaia vastane võttis alati aega ja kogus end enne olulisisi hetki, mida Kaia ei teinud.

Muidugi ma saan aru, kui sa oled Wimbledoni esimesel valjakul siis su närvid tahavad, et sa saaksid selle mänguga ühele poole kiiresti. Sellel hetkel ei tohi aga kaotada pead ja tuleks võtta lisahetk, et end koguda. Brittide silmad olid täna Kaial ja kindlasti kuuleme me temast veel palju."

Tubli Kaia! Pane edasi samas vaimus!

Pean kurbusega teatama, et selle suve Elton John'i balli eksklusiivsed detailid jäävad mul teile edastamata isiklikel põhjustel.

Jaanipäeva hommik algas küll oivaliselt. Viimane nädal Lõuna Inglismaal West Sussex' maakonnas on olnud sõnukirjeldamatult ilus. Ma ei ole raatsinud päevakski kiviseintega Londonisse minna.

Kraadiklaas näitab keskpäeval ühtlaselt 25-30 kraadi sooja. Nii nagu Eestiski käib Jaanipäeva paiku siin äge heinategu ja suvi on kulminatsioonis. Rohelised salud, värsked maasikad ja lühikesed teksapüksid tekitavad minus paradiisitunde. Ainus, mida siin ei peeta nagu Eestis on aasta pikeima päeva tähistamine.

Kolmapäeva hommikul läksin ma taas igahommikusele ratsaringkäigule oma lemmikponi Patera'ga. Patera on hästi rahulik ja mõnus kompanjon mulle kui algajale ratsutajale. Tavaliselt on polo ponid eksentrilised adrenaliinihullud. Argentiinast pärit Patera on rahulik ja lausa natuke uje. Tavaliselt teen temaga hommikuti ringi ümber värskelt niidetud heinapõllu ja suundun siis iidsesse metsa. Siinsetest käänulistest teedest, sadu aastaid vanadest kivimajadest ja köögiviljapeerandest olen ma oma varasemates blogides juba rääkinud.

Keset sügavat rohelust hakkas Patera mulle aga vastu vaidlema ja paremale pööramise asemel otsustas ta hoopiski kodu poole uhama hakata. Nii keerulises situatsioonis pole ma varem hobusega kahekesi olnud.

Hakkasin keset salu kisama. Sellest oli vähe kasu, me olime kodust vähemalt kilomteeri kaugusel ja kisa andis hobusele kui sensitiivsele loomale märku kui väga ma teda kardan.

Püüdsin küll kogu oma tahtejõus Patera sadulast kinni hoida ja sellel püsida, aga Patera't oli ilmselt vihastanud mõni põõsas kükitav herilane, mida ta kartis nagu dinosaurust.

Järgmisena põrutasime F1 kiirusel läbi rägastiku. Mulle meenus vanadest sõjafilmidest nähtu kui ratsanik metsas suurel kiirusel puuoksa taha kinni jääb ja sadulast maha kukub või koguni oma peast ilma jääb. Suures hirmus kukkusin ma sadulast maha enne puuoksa. Plärtsatasin suure hoobiga vastu maad kui Patera edasi klabistas. Hirm oli jube aga veelgi jubedam oli mõelda sellele, mida ma ütlen Adamile kui tema hinnaline polo poni kaduma läheb. Järgmist hetke ma enam ei mäleta.

Mu pea oli nii suure hoobi saanud, et ma lamasin nüüd teadvusetult nõgesepõõsas. Kui ma silmad lõpuks lahti tegin käis kõik ringi. Puud ja põõsad ja sääseparv minu ümber. Ajasin end vaevaliselt istuli aga kukkusin tagasi näoli. Helises telefon.

See oli Adam. Patera oli koju jõudnud ilma minuta ja hirnus nüüd mureliku Adami taustal. Püüdsin Adamile selgitada, kus ma olen. "Suur tammepuu ja..." oli mu kirjeldus. Patera oli meie tavalisest teekonnast kõrvale pööranud ja mul ei olnud õrna aimugi, kus ma lamasin.

Kaua ei läinud kui meie tallitüdruk Cassia leidis mu metsaservast ja aitas mu autoni. Algas sõit arsti juurde. Tuli välja, et mul oli raske peapõrutus ja ma pean voodis lamama vähemalt nädala. See tundus muidugi nii ilusa suve keskel täieliku vanglakaristusena.

Kolmapäeval saab voodis passimisest nädal täis. Enamjaolt olen ma televiisori ette naelutatud ja vaatan jalgpalli ja Briti tenniseturniiri Wimbledon, mis on omaette lõbu. Ma olen suur tennisefanatt ja kulutan sellele spordile kogu oma vaba aja.

Mul on nii hea meel, et Kaia Kanepil on läinud prestiizikal tenniseturniiril hästi. Britid ise on küll suur tenniserahvas kulutades maailma kõige kalllimatele tennisevaljakutele aga eeskujulikke tennisiste neil napib. Naisliigas ei esinda Suurbritanniat veerandfinaalis mitte keegi. Nende ainus lootus kukkus välja juba päris alguses. Nüüd on kõigi silmad Andy Murray'l, kes ise ei pea end britiks vaid on pärit Šotimaalt, mis kuulub Suurbritannia alla!

Kanepi on tubli, et meie väikest riiki nii tähtsal võistlusel nii väärikalt esindab. Inglased teevad turniiri kommenteerides Ida-Euroopa suunas kummalisi märkusi. Eelkõige räägivad nad Ida-Euroopa nigelatest tenniseväljakutest. Mulle meeldib, et kogu selles metsikus kulutamises näitavad just riigid nagu Serbia ja meie väike Eesti, et hea tulemus ei sõltu mitte megakallist muruväljakust vaid peitub tahte -ja tööjõus.

Ida-Euroopa parimad tennisistid on kuulsad oma lugudega näiteks sellest, kuidas nad alustasid oma tennisetreeninguid tühjas basseinis palli vastu selle seina tagudes.

Kõigepealt pean ma oma lugejate ees vabandama. Duke of Edinburgh ei ole tõesti krahv vaid hoopiski hertsog. Mul ei olnud õrna aimugi, et meile kui talurahva juurtega rahvusele see nii hinge läheb.

Asi on lihtsalt selles, et siin Inglismaal on neid Duke, Earl'e, Sir'e, Baron'eid, Marquee'sid, Lady'sid ja Dame'e nii palju, et nende eesti keelde tõlkimine ajab keele sõlme. Kas meil üldse ongi kõigile neile vastet?

Eks see eelmine blogi sai kirjutatud läbi väikese huumoriprisma, kutsudes Kuningannat hellitavalt Lizzie'ks ja Hertsogit Krahviks. Minu viga oli lihtsalt selles, et keegi minu naljast aru ei saanud. Peale minu enda loomulikult! :)
Lugupeetud lugejad, Lusti blogi on mõeldud meelelahutuse mitte poliitikaküljena ja just seepärast on mulle väikesed vead ja krutskid vahel lubatud. Briti Kuninglikku perekonda võib vaadelda läbi väga tõsise prisma aga võib võtta ka huumoriga. Britid ise armastavad nende kulul nalja teha alalõpmata. Kallid lugejad, käes on suvi, võtke asju natuke vabamalt!

Kuigi algamas on Briti tähtsaim tenniseturniir Wimbledon, möödub elu Inglismaal ainult jalgpallirütmis. Kõik muu on justkui haihtunud. Viimasel ajal ei tule televiisorist peale jalkauudiste mitte midagi. Keerad lahti ükskõik mis meediumi- jutt käib ainult jalgpallist! Jalgpall on Suurbritannia Püha Lehm. Ainus, millest hetkel vajaka jääb on briti jalgpallurite edu.

Reedeõhtune mäng Algeeria vastu on tekitanud brittides lausa kaose. See oli üks nigelamaid mänge briti jalka ajaloos ilmselt üldse.
Inglased läksid Algeeriat, mis asetseb maailma jalka edetabelis 30.ndal kohal, alistama suure kisaga aga lõpetasid naeruväärselt halva etteaste ja viigiga 0:0
Sellele eelnes viik jänkidega, keda kõrgeaulised britid ise ei pea isegi mitte jalgpallirahvaks.

Inglaste etteaste reede õhtul oli tõesti nigel. Mulle ja paljudele teistele jäi arusaamatuks, kuidas nad sellise taktikaga üldse võistlema pääsesid.

Suurbritannia jalgpallurite haipi kuuleb kogu aeg ja üle kogu maailma. Alistamatu Rooney, Ashley Cole, David Beckham jne jne.
Ainult, et enamus sellest haibist pole üldse seotud jalgpalliga. Ashely Cole lahutab kuulsast Cheryl Cole'st, abielumees John Terry magas oma tiimikaaslase eks-tüdruksõbraga ja Hello ajakirjas ilmuvad järjestikku lood Rooney imekenast naisest, kodust ja beebist. Beckham on vigastuse tõttu üldse mängust väljas.
Jalgpallurid on Briti ühiskonna Jumalad. Iga tüdruku unistuseks on abielluda jalgpalluriga, sest just nemad on riigi rikkamad mehed. Enamus Chelsea ja Manchester United tiimi kuuluvaid jalgpallureid teenib 60 000- 120 000 naela nädalas, paljud rohkemgi. Nende palk on suurem kui peaministril ja British Petrolieumi juhil.

Huvitav, palju teenivad need Algeeria mängijad, kes reede õhtul palju parema etteaste andsid? Inglastega võrreldes kindlasti mitte midagi. Mind ärritab see jalgpallurite ja nende naiste haip kui nende sportlikud tulemused jätavad kõige olulisemal võistlusel nii palju soovida. Eks sellest ka laupäevaste lehtede esikaaned a la Cape Town Clowns. (Cape Town'i klounid)
Nüüd on jalgpallurid vihased oma fännide peale, kes neid mängu ajal boo'isid. Nii suurte summade eest võiks vähemalt säilitada professionaalsuse ja tugeva naha, mitte nagu tegi Wayne Rooney, kes oma rahvale läbi telekaamerate karjus, mida sülg suhu tõi.

Kaks esimest nigelat mängu on aga pannud britid värisema ja hetkel elavad nad Sloveenia hirmus. Sloveenalsi peetakse paremaks tiimiks kui Ageeria. Muidugi uskumatu osa rahvast arvab endiselt, et briti mängijad suudavad seisu muuta ja tulevad kolmapäeval välja võiduga. Kui ei, peavad kuulsad Cole'id ja Terry'd oma kohvrid pakkima ja taas ilma võiduta koju tagasi sõitma.

Väike osa minust lausa loodab, et meie kunagine sõprusriik Sloveenia teeb brittidele pähe. Siinsed jalgpallurid on endast meeletult heal arvamusel ja lõpuks ometi on neil aeg maa peale tagasi tulla.
Selle asemel, et kakluste ja abielukriisidega meedia huviorbiiti sattuda peaksid nad jalgpalli mängima. Kõige õudsemad on aga nende raha tuulde loopivad naised, kes seekord olid sunnitud koju jääma. Eelmisel korral tekitasid nad Saksamaal kaose. Mitte ühegi teise riigi jalgpallurite naised ei tekitanud nii palju tähelepanu kui nemad kulutades tuhandeid naelu riiete kokku ostmisele ja lauldes laudadel 'We are the Champions' veel enne kui nende mehed võistelnud olid.

Kõige rohkem näitab aga reedene tulemus seda, et ilma miljonite eest sisse ostetud nimede nagu Ronaldod ja Kakad ei ole Briti tiimid väärt midagi. Meie Eesti töökad poisid oleks võinud neile vabalt pähe teha.

Minu elu on muutunud tõesti nii igavaks, et ma tean üritusi, kuhu ma pean minema, aastaringselt ette.

Üks sellistest üritustest on iga aastane polovõistlus 'The Queen's Cup' (Kuninganna Karikas), mis toimub juunikuu teisel nädalavahetusel. Sel aastal tähistas see võistlus 50ndat juubelit.

Eelmisel aastal kirjutasin ma selle võistluse aegu oma blogis, kuidas Briti Kuninganna Elizabeth sõidab Windsori külje all asuvasse Guards Polo Klubisse ise, roolides oma tagasihoidlikku Roveri tüüpi autot. Ka sel aastal jäi Lizzie piltnikele vahele keerates rooli ilma turvavööta justkui ei kehtiks talle samad reeglid mis lihtinimestele. Või ta lihtsalt unustas selle peale panna lihtinimlikult.

'Queen's Cup' on oluline polo sündmus, mille finaalmängu Briti Kuninganna ja tema abikaasa- Edingburgh'i Krahv igal aastal külastavad.

Duke of Edingburh tähistas muide oma 70.ndat juubelit Queen's Cup finaalmängu jälgides 10. juunil aastal 1991, milles võistles tol tähtsal päeval ka 19. aastane Adam. See toimus küll aastaid tagasi, aga ikkagi ilus lugu mida meenutada.

Ega Adam palju oma polost mulle räägi. Tüüpiline sportlane, ainult moka otsast mainib kui ma midagi küsin. Rohkem saan ma tema karjäärist teada tema isa John'i käest, kelle maja on täidetud fotode ja artiklitega Adami polo tipphetkedest.

Krahvi sünnipäevast lugesin ma alles hiljuti ühest poloajakirjast. Kahju ainult, et Adam jõudis karmi finaali aga Krahvi rõõmustas tema sünnipäeval võiduga mitte Tramontana vaid nende vastastiim Ellerston White. Tubli ikkagi!

Briti kuningapere on muide suur hobustefanaatik. Polot mängis oma nooruses nii Duke of Edingburg, nende poeg Prints Charles ja nüüd Prints Harry ja William. Kuningannat ennast võib päris tihti näha, vanamutilikult rätt ümber pea, ratsutamas samas Windsori pargis kus asub ka Guards Polo Klubi. Kogu see park kuulub nagunii Kuninganna valdustesse.

Aga see selleks. Üleeile, pühapäeval, nägin ma taas Kuningannat. Tema vaatab finaalmängu alati eraldi box'is, väikese valge maja rõdult. Mulle tundus, et Lizzie (Elizabethi nimest tulenev inglise hellitusnimi) oli tänavu täpselt samasuguses kostüümis nagu ma olin teda viiel varasemal aastat näinud...talle omane kübar, üle põlve seelik ja see sama pintsak; ainult värvid varieeruvad igal aastal. Eile kandis ta türkiissinist. Ma loodan, et ma sellega mööda ei pane- ma olen muide värvipime ja ei suuda vahet teha rohelisel ja sinisel.

Kuningannat vaadates oli mul tunne nagu oleks tema kapp täis ühtesid ja samu rõivaid. Need on nii sarnased, et mul tekkis lausa tunne, et nad on tolmu täis ja kuidagi kopitanud. Üleüldse ei saa ma aru, miks Kuninganna tahab välja näha nii kohutavalt igav justkui elaks ta ise ühes suures kapis.

Mulle meeldib, et Taani Kuningannat võib trehvata tennistes ja teksades. Rootsi Kuningapere jääb samuti tihti piltnikele vabal ajal ette lühikestes pükstes ja T-särgis. See, et nad kõrget tiitlit kannavad ei tähenda veel, et nad peaksid elama nagu keskajal. Elizabeth istus valge majakese rõdul nagu väike kübaraga seenemammi ja vaatas polot.

Pärast võistlust tuli ta muidugi mängijaid kätlema ja andis neile nende karikad ja auhinnad.

Ma küsisin Adami käest, mida Kuninganna tavaliselt võistlejatele ütleb. Ta on teda aastate jooksul kohanud päris palju.

"Midagi eriti, kätleb ja ongi kõik."

Mitte midagi rohkem?

"Mina ei mäleta, mis ta ütleb. Viisakalt tubli mäng...mis tal ikka öelda on..."

Kas võistlejad peavad teda aupaklikult kraapsuga tervitama?

"Mingeid eeskirju meile ei anta. Ükskord vist keegi oli püüdnud teda naljaviluks käele suudelda ja ta ei teadnud mida teha. Ilmselt argentiinlane."

Kuulujutt räägib, et ükskord olla Kuninganna polo auhindade jagamise ajal ka peeretanud. Aga see võib olla ka spordimeeste naljajutt, kui neist ise keegi kogemata ei puuksutanud ja siis Kuninganna peale näppu näitas.

Aga kummaline oli Kuninganna Elizabethi seal võistlustel vaadelda. Iga väike tüdruk unistab ju saada Printsessiks, tõldade ja ilusate kleitidega. Kuninganna Elizabethiks ma küll saada ei tahaks. Kopitanud riided ja vana Rover vaevalt kellegi unistus on.

Loodetavasti toob uus põlvkond, Prints William ja Harry, Inglise kuningakotta natuke rohkem vaba meelt ja uuendusi. Prints Harry on hakkama saanud juba igasugu jamadega. Küllap nende pruudid ka need Kuninganna vanad riided ükskord tolmust puhtaks klopivad ja need mõnele muuseumile annetavad ja Kuninglikud kapid täituvad nagu Printsess Diana ajal seksikate kleitidega.

Popstaar Kylie Minogue on üks vähestest straaridest, kellega ma ei ole varem kohtunud. Küll aga olin ma südames seda soovinud alati teha.

Ma ei ole suur Kylie muusika fänn, ometi on mind alati paelunud tema šarm ja sära. Temast peegeldub midagi erilist. Lõpuks ometi see soov ka täitus!

Mul hästi meeles minu üks esimesi intervjuusid Londonis, kui ma küsitlesin kuus aastat tagasi siinset paparatsot Charlie Pycrafti. Ma ei olnud toona ise veel ühegi suure staariga kokku sattunud ja kuulsuste maailm tundus mulle eriliselt kaugena. Ma esitasin Charlie'le tookord igasugu küsimusi. Ühes neist pärisin ma temalt, milline staar on Charlie pika karjääri jooksul olnud kõige meeldivam.

Charlie istus minu elutoa valgel diivanil ja vaatas aknast välja. Korraga oli ta sügavais mõtteis. Mina istusin tema vastas ja ootasin vastust nagu laps päkapikku. See kõik oli nii põnev. Meie vestlusest käisid ju läbi maailma kuulsamad nimed.

"Kylie Minogue!" vastas Charlie järsku.
"Miks tema?" küsisin mina paugupealt vastu.
"Kylie on tõeline staar. Pole vahet, kas sa satud talle kaameraga peale kui ta väljub kodust või suursuguselt kontserdilt. Ta on alati sama. Ta ütleb fotograafidele alati tere, naeratab ja küsib, kuidas meil läheb. Sellepärast ei ilmu Kylie'st ka kunagi ühtegi koledat pilti, sest fotograafid armastavad teda. Kylie on staar, kes ei krimpsuta kunagi kulmu vaid teab, et avalikkus käib tema tööga kaasas."

Aastatega olen ma kohanud igasugu staare. Mõned on sõbralikud, aga paljud neist on ka arrogantsed sitapead, kes arvavad, et elu käibki ainult nende ümber. Just seepärast olin ma kohtumist Kylie Minogue'ga alati oodanud. Peas kummitas ikka ja jälle see minu kuus aastat tagasi tehtud Õhtulehe intervjuu Charlie'ga ning tema ülistavad sõnad Kylie'st.

Eile, teisipäeval olin ma palutud Regent Street'il asuva juveelipoe TOUS peole, mille reklaamnäoks on ka Kylie. Uhke kutse taha oli kirjutatud, et kohale on oodata ka staari ennast.

Kui mina kella seitsme paiku õhtul TOUS butiiki sisse astusin, oli Kylie juba kohal. Ta andis VIP tsoonis, poe teisel korrusel, intervjuusid. Suur turske turvamees lasi mu punasest paelast läbi ja ma astusin Kylile samm sammu haaval lähemale. Minu töö juures juhtub harva, et ma olen staariga kohtumisest erutunud. Ma arvasin, et see etapp on mul juba läbitud.

Ja seal ta oli. Imepeenike ja pisike Kylie istus aprikoosikarva diivanil ja andis parasjagu teleintervjuud, mis mõne hetke pärast ka lõppes. Ruumis ei olnud palju rahvast, kõige rohkem paarikümne inimese ringis.

Nii suured staarid ei ole kunagi peol üksi ja neid saadab PR agent, kes kontrollib nende iga lauset. Kylie selja taga sagiski hallis pintsakus ja Rayban tumedate klaasidega keskeas härra, kelle juurde ma astusin ning end tutvustasin.
"Ega meil ei ole siin tegelikult ühtegi intervjuud lubatud. Kõik on väga organiseeritud etteasted televisioonis," muheles härra.
"Ma palju ei küsiks. Paar sõna Eestile. Me oleme Kylie suured fännid!"
Härra vaatas minu kingi ja siis uuesti mulle otsa.
"Hea küll. Paar sõna saad. Kas sa pilti ka temaga teha tahad?"
(Tavaliselt ei küsi seda mitte keegi, tuleb ise lihtsalt keset kõnelust staarilt otse pilti paluda) "Jajah, muidugi!" olin ma heas mõttes ehmatanud.

Kui Kylie televestluse lõpetas, pani härra haprale staarile käe ümber ja sosistas talle midagi kõrva. Mina seisin nagu liikumatu puu. Kylie pööras end ümber ja ulatas mulle oma pisikese käe. Millegipärast tundsin ma end Kylie kõrval nagu King Kong. Ta on tegelikus elus nii väike ja habras.
Kylie naeratas soojalt.

"Ma kuulsin, et sa oled Eestist. Eesti ja Austraalia kõlavad inglise keeles sarnaselt," kihistas ta naerda nagu väike tüdruk. Temast hõõgus lausa ebamaist soojust ja hellust. Tema silmad kirjeldasid Kylie siirust ja sõbralikkust.

Pean ausalt tunnistama, et ma ei olegi midagi sellist oma karjääri jooksul kohanud.
"Ma olen nii palju viimasel ajal reisinud. Mul on nii hea meel, et ma olen Londonis tagasi. See on üks minu kodudest," jätkas ta juttu.

Kylie'l avastati mitu aastat tagasi rinnavähk, ometi nägi ta hoolimata raske haiguse seljatamisest välja vähemalt kümme aastat noorem.
"Danni ootab last. Kuidas sind see uudis erutab?" vihjasin ma Kylie õele, kes lööb kaasa Suurbritannia populaarses talendisaates X-Factor.
"Ma ei jõua seda hetke ära oodata kui minust saab tädi. Temast saab väga armastatud laps," naeratas Kylie soojalt.

"Teeme pilti kaa," teatas härra hallis pintsakus viisakalt.
"Väga armas, tule siia," surus imepeenike staar end mulle hetkeks lähemale.

Kahtlemata on Kylie üks väheseid staare, kes on säilitanud oma siiruse ja normaalsuse. Temaga on lihtne rääkida ja pelga naeratuse taga on tema tõeline olemus ja pale. Ta tõesti ongi üdini sõbralik ja heasoovlik. Teda on lausa võimatu kurjana ette kujutada. Minu meelest on Kylie eeskujuks paljudele tuntud inimestele Eestis. Et ka pärast nii suurt edu on võimalik jääda iseendaks!

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, kuidas Briti kuulus koomik ja telemees Graham Norton nöökis Rolf Juuniorit. ´

No kus läks selle sõnavõtu peale alles pauk lahti. Rolf tundub Eestis lausa Jumal olevat.

Barack Obama ülikonda tohib igaüks analüüsida, aga kes julgeb Rolfi moevalikuid puudutada on surnud mees.

Siinmail hinnatud Graham Nortoni nimetasid anonüümsed eestlased kommentaariumis üheks suureks lollpeaks, kes mitte midagi ei tea. See sama Norton tõi muide Eurovisioni saates välja ka selle, kuidas soomlaste häälte andmise ajal põles taustana kole McDonalds'i silt - selle üle naersid ja nöökisid eestlased nii mis kole. Küll oli tore naabrite peale näpuga näidata!

Kogu maailm nöögib ju kogu aeg ja kõike. Vaadake kasvõi supertsaare, kelle aluspükste värvi arutatakse ajalehes igapäevaselt! Aga Rolfi dalmaatsiakoerte pintsaku kohta ei tohi keegi sõnagi lausuda.

Ma mäletan, kui Brandon Flowers bändist Killers ootas oma esinemisjakki kolm kuud, kuni nende stilist mrs. Jones Londonis selle lõpuks valmis sai.

Sellel olid ka linnusulgedest patšokid. Ainult, et meie Rolfi ihustilist Zenja ei ole vist sama mis mrs Jones (viimane õmbleb ka Kylie Minogue' esinimiskostüüme) ja võttis esimese ettejuhtuva pintsaku Tallinna Kaubamajast.

Hambutu Rolf

Iseenesest Rolf mulle meeldib. Ma mäletan teda ajast, mil mina õppisin Vanemuise balletikoolis ja tema mängis muusikalis "Oliver" peaosa.

Me ei saanud olla rohkem kui kümme ja Rolf oli siis veel hetero. Mina käisin kõiki Rolfi esinemisi vaatamas ja õhtuti jalutasime koos koju ja ootasime Riia mäel bussi.

Tegelikult meeldis mulle rohkem etenduses kaasa lööv Siim-Juhan - temas oli rohkem karakterit.

Ükskord läksid poisid Vanemuise trepikojas pärast etendust kaklema ja Siim-Juhan lõi minu pärast Rolfil piimahamba välja.

Oi milline katastroof sellest tekkis! Rolfil oli ju peaosa ja kuidas ta hambutuna laulab.

Pärast seda Rolf minuga enam ei rääkinud ja bussijaama jalutasin ma koos Siim-Juhaniga.

Mul on hea meel, et Rolfi hammas tagasi kasvas ja täna on temast saanud täitsa kena noor mees.

Lihtsalt moega ei tasuks üle pingutada ja see, et Sa Rolf kena oled ei tähenda veel et kõik Sind ainult kenamaks muudab!

Aga vaene Graham Norton ju ei tea, et ta Rolfi näol eestlaste konnasilma peale astus. Ma vahel ikka näen teda siin mõnel sõu-biz üritusel. Kindlasti hoiatan teda, et ta kunagi Eestisse ei satuks. Saab veel Rolfi kallal nokkimise eest molli!

Lembit Öpik ja tema 15 naela

Viimasel ajal on Briti meedias näidatud ka teist kummalist meest - Eesti soost Lembit Öpikut. Ka teda võetakse Eestis kui staari ja iidolit, aga britid ise ainult naeravad tema üle.

Öpik on siinsete tabloidide kloun olnud aastaid, nüüd kuulutas ta seda ka ise ja avalikult.

Uued valimised tõid Suurbritannia parlamenti uued tuuled ja Lembit Öpik pidi oma ametiga kahjuks hüvasti jätma. Seda, kuidas ta esialgu sinna üldse valiti, jääb paljudele arusaamatuks.

Viimaste aastate jooksul ei teinud Lembituke küll muud, kui käitus nagu tõeline tähelepanufriik. Kõigepealt see kummaline suhe bändi Cheeky Girls ukrainlasest? neiuga. Siis tuli ta välja uudisega, et ta on suhtes teise rinnahoidjaid reklaamiva neidisega. Viimane aga väitis, et suhet pole neil kahel ollagi... kas nad mitte ei käinud ainult korra kohvil.

Öpikust ilmub siinses meedias narritavaid lugusid pidevalt ja mulle tundub, et see teda ei häiri. Meie Anu Saagim naudib ju ka tähelepanu! Umbes samasugune toon on siin Öpikul.

Nädala alguses oli Öpikust lõik BBC uudiste lõpus. Seal ta kinnitaski ametlikult, et hakkab nüüd stand up-koomikuks. "Poliitikas sai nalja tehtud, nii et ma vaatan, kas mul õnnestub seda ka täiskohana teha," rääkis ta intervjuus, mille taustana mängis üks tema väga kummaline etteaste tundmatus teatris.

Lõigu lõpus teatas ajakirjanik, et Öpiku tööstiil võib ju samaks jääda, aga tema palgas muutub palju.

Parlamendisaadikuna teenis ta kindlasti rohkem kui praegu koomikuna ... poliitik reklaamib end esinema kõigest 15 naela eest!

Eesti maailmatalendisaates?

Maailmas on palju edasipüüdlikke eestlasi, aga ka väga kummalisi erandeid. Asi pole mitte selles, et me ei peaks Lembitu sugustest kirjutama, vaid et me teeksime seda õige nurga alt.

Inimene, kes teeb end Briti meedias igapäevaselt lolliks, ilmub meie meedias kui suur eeskuju.

Eestlased, reisige rohkem, lugege võimaluse korral vahel välismeediat või vaadake nädalas korra välisuudiseid, siis tuleb ka maailma kui terviku mõistmine!

Kriitikast tasub õppida, mitte seda südamesse võtta ja Eurovision ei ole maailma kõige tähtsam muusikasündmus.

Simon Cowell plaanib luua uut megasaadet "World's Got Talent". X-Factori ja talendisaadete looja Cowell plaanib megasaadet, milles võtavad osa kõik maailma riigid.

Ka meie "Eesti otsib superstaari" on loodud või kopeeritud Cowelli kuulsalt talendisaatelt. Cowell on muide hetkel maailma kõige mõjuvõimsam ja rikkam muusikatööstuse tegelane üldse.

Laupäeval lõppes Suubritannias tema võistlus "Britain's Got Talent", mille kohtunikupingis istub ka terava keelega Cowell. Sellel saatel oli kolm korda rohkem vaatajaid kui Eurovisioonil ning võitjatest saavad automaatselt üleriigilised staarid+ 100 000 naela.

Kui Eestil õnnestub Cowelli plaanitud saatesse saada, siis peaks meie artiste treenima mitte nende ande pärast, vaid hoopis kuidas nad saaksid hakkama Cowelli ja teiste kohtunike teravate märkustega.

Mihkel Raud on tema kõrval hellitus ja paid.

Eestlastel on talenti küllaga, probleemiks on pigem enesekriitika.