Ohohohooo, üle päris pika aja oli eestlane olla piinlik. Sel laupäeval keerasin ka mina telepildi Eurovisioni lauluvõistlusele. Viimati sai seda sõud vaadatud Eestis kuus aastat tagasi. Brittide seas ei ole Euroopa lauluvõistlus just hinnatud ja sellel on pigem mõnitav alatoon. Viimasel ajal kutsutakse Eurovisiooni siinses pressi Ida-Euroopa lauluvõistluseks, kus endised Nõukogude Liidu sõprusriigid ja naabrid teineteisele punte annavad.

Eesti laulu ma ei kuulnud, silmanurgast lugesin ainult uudist, et meie lugu ei pääsenud finaali. Kuna inglaste seas on tegu ühe totra võistlusega, mis on kaotanud oma algse väärtuse, ei läinud edasipääs mulle hinge. Kuna ema oli laupäeval veel siin ja midagi muud paremat televiisorist ka vaadata ei olnud, sattusime Eurovisioni peale kui mängis kahekümnes lugu.

Päris jubedad muusikalised etteasted, eurotümps, pudru ja kapsad. Aprikoosikivi laulja oli teistest ilusam, Kaukaasia Angelina Jolie, kes pälvis natukenegi tähelepanu. Saksa laul oli justkui maha kirjutatud Londonis elava Lily Alleni repertuaarist. Lugu mulle iseenesest meeldis, ainult et Lenakesel oli kohutav tuim saksa aktsent, mis tema inglise keelt saatis ja sellelt igasuguse helilisuse röövis.

Ega ma võistluselt midagi eriti oodanudki, rohkem naljakad olid briti laulusaate kommentaarid. Telepildi taustal viskas musta huumorit tuntud naljamees Graham Norton. Tema ütlemised olid küll kõike muud kui hellitavad. Ta nöökis nii lauljaid kui pidu ja punktide andjaid.

Mina mõtlesin, et ehk õnnestub Eestil mõni ilus tibi letti lüüa ja ehk ei saa me nii suure mõnituse osaliseks kui teised. Aga ei! Oh õudust, Eesti sai briti kuulsalt koomikult rohkem pähe kui keegi teine.

Kui Rolf ekraanile ilmus teatas Graham Norton: "Püha Issand Jumal, mis asi see veel tal seljas on? Siukest ei kannaks isegi mitte mina! Tal on seljas 101 dalmaatsia koera?"

Rolfi riietus riivas tõesti jubedalt silma, aga kõik läks veelgi õudsemaks hetkest kui Rolf oma suu lahti tegi ja punkte kogu Euroopa ees laulma hakkas.

"Ta laulab, hahahaaa, mitte väga hea idee!" teatas Norton. Ja jube oli see tõesti. Mida kuradit mõtles Eesti Eurovisioni tiim, kui ta lasi Rolfil end kogu Euroopa ees lolliks teha. Tema esinemine oli piinlik ja kummaline. Kõik riigid olid kenad ja andsid korrektselt punkte. See ei olnud ju ometi laulukoht! Ja naljaks või originaalne ei olnud see ammugi!

Graham Norton vihjas samuti Rolfi nimele, mida britid tihti ka oma lemmikloomadele nimeks annavad. Norton tegi auh ja auh ja ütles Rolfile tema laulumise lõpus, "Good bye Rolf!" a'la nagu koerale.

Inimese nimi on lame mõnitus, aga Rolf oli end oma etteastega Nortoni kihvade vahele visanud. Kui millegi nii kummalise ja labasega välja tulla, siis sellel on ka oma hind. Mõnikord on tagasihoidlikkus ja professionaalsus palju originaalsem ja korrektsem kui tõesti nagu mingi "laksu all" laulmine. Rolf ju esindas kogu Eestit!

Hollandi punkte andis näiteks nende aasta seksikamaiks naiseks valitud preili. Kas meil siis ei olnud võimalik näidata mõnda ilusat Eesti tütarlast, kes räägib ja mitte ei laula.

Viimaseks jäänud inglastest oli mul muidugu natuke kahju, sest kogu maailma muusikatööstuses on nemad just peamised niiditõmbjad. Maailma parimad artsitid ja bändid on ju pärit Suurbritanniast, aga Eurovisiooni lauluolümpial pole neil viimasel ajal erilist õnne.

Kuidas saab maailma võimsaim lauluriik, biitlite ja Led Zeppelini sünnimaa, jääda lauluvõistlusel viimasele kohale? Võibolla see tulemus näitabki Eurovisoni tõelist palet.

Tüdruk, kes teeb järgi Briti tähte Lily Allenit saab esikoha ja Suubritannia kust Lily on pärit, jääb viimaseks?

Ja Rolfi punktide laulmisega näitasime me küll ainult seda, et ka meie kuulume nende narritavate lollpeade hulka, kelle üle britid irvitavad.

Will.I.Am tekitas kaose

Teisipäeva südaöösel turnisin ma Londoni populaarse ööklubi Whisky Mist ukse taga. Sel õhtul toimus privaatklubi suvepidu, kuhu olid oodatud selle rikkad ja ilusad liikmed. Whisky Mist on Londonis tuntud oma kuulsate külaliste poolest.

Prints William ja Prints Harry on selle klubi suured fännid eriti seetõttu, et see on üks vähestest ööklubidest, kus kuninglikel külalistel on võimalik ukse taga passivaid papparazzosid vältida ja nad saavad klubisse siseneda Hilton hotelli lukustatud parklapoolsest uksest.

Ööklubi pidudest on mul ausalt öeldes täiesti kõrini. Sõpradega on tore vahel välja minna, aga kuuendat aastat jutti pimedas ruumis staare passida on väsitav. Viimasel ajal püüan hiliseid pidusid vältida ja kontsentreeruda eksklusiivsematele avapidudele ja muudele tähtsamatele üritustele. Õnneks ei ole mul vabakutselisena ajalehte enam selja taga, kes nõuaks mul igasugu jama kajastada.

Teisipäeval palus mul peole minna ajakiri Grazia, kelle heaks ma vahel siin kaastööd teen. Viimati ilmus minu materjali põhjal esikaanelugu bändi Girls Aloud liikme Nicola Roberts'iga rääkimas tema sõbranna Cheryl Cole'i lahutusest ja muust isiklikust. Enne veel kui lugu ilmus ajakirjas, kirjutasin ma sellest pea nädal enne oma blogis. Aga see selleks.

Whisky Mist suvepeo DJ pulti oli oodati seekord Black Eyed Peas bändist tuntud räppar Will.I.Am
Viimane on tuntud nägu olnud alati, ainult viimasel ajal on temast superstaari teinud asjaolu, et ta semmib selle sama kuulsa Cheryl Cole'iga, kes avalikustas kolmapäeval meedias fakti, et ta ikkagi lahutab oma kurikuulsast abikaasast Chelsea jalgpallur Ashley Cole'ist.

Viimasel ajal on Briti ajakirjanduse meeletu tähelepanu pälvinud just Cheryl, kes astus Black Eyed Peas tuuril üles koos räppariga. Will.I.Am on meedia sõnul nüüd Cheryl'ist jubedalt sisse võetud ja nende kahe ümber keerlevad jutud juba mitmendat nädalat.

Kuna nende suhe pole veel avalikuks tulnud soovis Grazia, et ma läheksin üritusele ja ehk õnnestub mul seal Will.I.Am'iga paar sõna rääkida. Will olevat viimasel ajal oma sõpraderingis uhkustanud sellega, et ta on veetnud mõned väga romantilised hetked Cheryl'i seltsis. Cheryl, kes tundub tavalugejale ilmsüütu ja armas olendina, on tegelikus elus üsna teistsugue. Paar aastat tagasi ilmus näiteks lugu sellest, kuidas ta ühe teise tüdruku oli julmalt läbi peksnud.

Nii ma leidsingi end teisipäeva öösel Whisky Mist klubi ukse taga. Kuigi ajakirjanikud olid palutud ööklubisse kella üheteistkümneks, olin ma üritusele hiljaks jäänud ja jõudsin kohale 20 minutit enne südaööd. Niiimoodi ukse peal pole ma aga juba ammu trüginud. Üks asi on see, mis toimub klubis sees; teine aga see, mis toimub ukse taga. Ja see ukse tagune seltskond vajab minu meelest sel korral rohkem kirjeldust kui pidu ise.

Seal toimus minu meelest lausa teatraalne etteaste. Viis tursket turvameest seisid uksel nagu Lycurgus Sparta ees. Inimesed musta lindi taga toppisid neile raha näpu vahele ja anusid "Lase mind sisse", ilusamad tüdrukud tegid ka silma ja näitasid sukapaela.

Lihtsalt kummaline oli vaadata seda pilti sellel väiksel territooriumil lindi sees ja lindi taga. Tütarlaps, kes hoidis käes kutsutud külaliste nimekirja nautis ise silmnähtavalt kogu olukorda. Selle neiu käes oli selle õhtu võim! Linna populaarseim pidu ja just tema langetas valikuid! Ohsaaa. Mulle näiteks kirtsutas ta kohe nina!
"Mitte mingil julhul!" karjatas ta, "Klubi on täis! Mind ei huvita, kas su nimi on kirjas on või mitte. Sa oled hiljaks jäänud! Kõik! Kobi koju!"

Just tema oli see, kes otsustas selle üle kes tuleb klubisse ja kes mitte. Kuna lokaal oli ülerahvastatud, siis kärkis ta praktiliselt igaühega; välja arvatud paar araablast, kes olid maksnud 1500 naela klubi laua eest. Nemad said sisse eelkisjärjekoras. Millegipärast kujutasin ma seal lindi taga ette, mis tunne võib olla selle kauni uksetüdruku peigmehel? Tal oli õudne domineerimissoov ja seal ukse peal sai ta välja elada justkui kogu oma võimu.

Kõik need tähtsad külalised, kes lindi taga piidlesid olid kastreeritud nägudega, k.a. mina. Kõigil oli rääkida oma lugu, miks just nemad peaksid peole sisse saama.
"Ma tunnen omanikku!" karjus üks pikkade jalgadega neidis.
"Mu sõber maksis kaks tuhat laua eest!"
"Ma sõitsin selle peo tarvis kohale New Yorgist!" või "Ma tunnen Will.I.Am'i!!"

Kõige huvitavam oli aga näha inimesi, kes aeg ajalt klubist välja tulid ja vahtisid linditaguseid inimesi sellise pilguga nagu nood oleksid madalam kui muru. Kui mõni kastreeritud näoga mehike siiski läbi lindi pääses, muutus kõik paugu pealt ja temast sai lindi sees kohe alfa isane.

Seda tsirkust oli kummaline vaadata ja ise selle osaliseks olla. Kuidas üks ööklubi must lint ja mingi WillI.I.Am muudab ühe peo olemuse millekski mis see ei ole! Inimesed see on pidu ja mitte ükski pidu siin maailmas ei saa olla elu ja surma küsimus ja meist teha kedagi, kes me pole- lindi sees või selle taga!

Eelmisel neljapäeval avas staaride suur lemmik Topshop kuulsa Londoni Harrodsi kaubamaja vastas veel ühe suure poe.

Topshopi riided kuuluvad keskmisesse hinnaklassi ja neil on rahva seas eriti suur menu. Eriti hullud on nende moodsate aga odavate toodete järgi just staarid, kes suudaksid küll osta ka 10 000 naelase kleidi aga seavad tihti oma sammud just Topshopi poole, kust saab õhtukleidi või moodsad päevariided kätte 40-50 naelaga.

Kui Hollywoodi staarid Londonisse tulevad, siis on Topshop tavaliselt nende ‘must go' nimekirjas ja esikohal. Ameeriklased on selle järgi nii hullud, et poeketi omanik Sir Philip Green avas eelmisel aastal Topshop poe ka New York'is.

Topshop on alati valmistanud moodsaid, aga odavaid riided. Ometi algas tõeline buum aga hetkest, kui Sir Philip Green palus oma moemaja disaineriks supermodell Kate Mossi. Kate on nagu rahamasin - ükskoik millele ta käe külge paneb, muutub see justkui kullaks.

Kate Moss on Topshopis omanimelist kollektsiooni disaininud juba kolm aastat. Neljapäeval esitles ta 2010 suveriideid, mis ilmuvad nagu tema eelmisedki disainid ‘Kate Moss Loves Topshop' nime all. Kate'il on igas poes oma nurk, kuhu on paigutatud ainult tema disainid. Need on iga Topshop poe kindlad hitid!

Kaval reklaamitrikk ka. Miss Mossi kohalolekuga pälvib pood alati igal avapeol või Kate'i uue kollektsiooni esitlusel meeletu meedia tähelepanu ja tõstab ostubuumi.

Neljapäeval oli uue poe avamispeole kutsutud väike ja intiimne seltskond kuulsaid tegelasi. Pidulik õhtu algas shopingutuuriga. Avapeole kutsutud staarid said endale Kate'i ja teisi suviseid Topshop disaine valida. Proua Moss oli ka ise uhiuues poes kohal ja loomulikult kandis ta enda disainitud Topshop riideid.

Kuigi Miss Moss on maailma üks enimteenivaid modelle, meenutas ta sellel peol mulle automüügimeest. Hetkest kui ta poodi sisenes, jooksis ta ringi oma riiete nurgas nagu meeleheitel koduperenaine ja määris oma asju külalistele lausa pähe.

"Kuule Hilary. see jakk on sulle ju nagu selga valatud. Ma tegin selle spetsiaalselt suvisteks ilmadeks, see riie on paljal nahal nii mõnus," kiljus ta Daily Telegraph moetoimetaja Hilary Alexanderile, kes oli selga ajanud musta pidulikuma jaki.

"Appi, see kleit läheb sinu päevitusega suurepäraselt!" teatas ta teisele teda toetama tulnud uhkele prouale, ulatades talle lühikese kuldse minikleidi.

"Oh, see on minu lemmikleit selles uues kollektsioonis!" näitas ta näpuga pikale heledale lillelisele kleidile, mis oli eest lühike mini ja tagant maani pikk, "See on suvise päevitusega jumalik!"

Miss Mossi müügijuttu jätkus seal lausa kauemaks. Kate oli nii õhinas, et ta läks osade külalistega isegi riideruumi kaasa.

Hiljaaegu ilmus siinses pressis uudislugu sellest, kuidas Kate Moss püüab rasedaks jääda ja käib nüüd psühholoogide ja arstide juures abi saamas, kuidas vabaneda pidevast suitsetamisest ja joomisest. Sellel peol küll veel kahjuks näha ei olnud, et supermodell oma halbadest kommetest vabanenud oleks. Miss Mossi nägu oli väsinud ja kortsuline ning shampanjaklaas tema näpu vahel vajas pidevat täitmist.

Kui Kate korra klaasi maha pidi panema, et fotograafidele poseerida ja avastas seejärel, et tema klaas ei olnud enam seal kuhu ta selle oli jätnud, läks ta endast täiesti välja: "Kus mu klaas on? Ma panin selle siia! Kes see võttis?"
Ma ise tõmbasin tol hetkel supermodellist pisut rohkem kõrvale, Moss on tuntud oma halva iseloomu poolest ja võib kergelt kallale tulla. Minu sõber Piers Morganile lõi ta näiteks ühel peol kõrge kontsaga põlve!

Oma disainideks saab Kate enda sõnul ispiratsiooni oma enda vanadest riietest. Nimelt pole Kate oma elu jooksul ära visanud mitte üthtegi riideeset ja hoiab need kõik alles oma maakodus Cotswold'is. Seal ta oma nippe otsimas käibki.

Kui ma küsisin Miss Mossilt, kas talle meeldib rohkem disaineri või modellitöö, vastas ta: "Ma ei oska joonistada, tavaliselt ma selgitan neile mida ja kuidas ning näitan oma vanu riideid, aga see mind ei heiduta. Vivienne Westwood ei oska ka joonistada aga ta on meie aja üks parimaid disainereid. Disainimine annab mulle pilves fiilingu. Kui ma näen, et inimesed kannavad minu riideid, siis see on fantast tunne. Ma annan midagi maailmale. Modelliks olemine on sellega võrreldes igav."

Ja teistele ta riided meeldisid küll. Modell Daisy Lowe, näitleja Jamie Winstone, laulja Alexandra Burke ja Nicola Roberts olid valinud nii palju asju, et nad ei jõudnud kõike isegi oma käe peal kanda, vaid vajasid assistentide ja sõprade toetavat kätt.

"Tahan seda ja seda ja seda!" hõiskas rõõmus modell Lowe oma assistendile.

"Ostke nii palju kui jaksate. Philip annab teile hea allahindluse!" karjus Kate teel poest välja.

Ega siis minagi teisiti ei saanud. Kuna avaõhtul anti kõikidele külalistele 40 protsenti allahindlust, lahkusin ka mina imeilusa suveminikleidiga.

Pärast seda jätkus pidu, poest mitte kaugel, maailma ühes parimas sushi restoranis Zuma. Seal toimus Topshop uue poe avapeo õhtusook, kus ma sõin nii palju sushit kui jaksasin. Sir Philip Green on Briti üks rikkamaid mehi, tema kulul võib juba süüa!

"Ei, ei ja veelkord ei!" karjus mu ema reede õhtul telefoni kui ma teatasin talle, et ma ei saa talle järgmisel päeval lennujaama vastu minna, sest ma olen kutsutud kuulsa briti koomiku David Walliamsi pulmapeole.

Walliams'i pulm laupäeva õhtul Londoni Claridge nimelises hotellis tõotas tulla üks selle suve uhkemaid staarpidusid. Kuigi ma sain kutse viis nädalat tagasi, oli ema sõit siia Inglismaale planeeritud juba Argentiinas eelmise aasta detsembris. Mul oli kaugel olles nii suur koduigatsus, et ma ostsin terve suve Eestisse ja tagasi sõidupiletid juba siis ära. Minu enda sõit sai planeeritud juuli algusesse.

Lisaks sellele, et Walliams abiellus Hollandi päritolu supermodell Lara Stone'ga, oodati peole veel Sir Elton John'i, Natalie Imbrugliat ja paljusid teisi briti kuulsusi. Mina kohtusin Davidiga kolm aastat tagasi ühel Elton John'I korraldatud kokteilipeol.

"Kas Sa ei saa siis mulle vastu tulla? Ma tulen ühe korra aastas oma tütrele külla ja siis ei saa ka laps oma emale lennuki peale vastu tulla...pisar tuleb silma," oli ema ilmselgelt endast väljas, "Ja kes see Williams üldse on? Ma ei ole temast elu sees kuulnud. Mis kuulus ta siis nii väga on?"

David Walliams (AFP)

"Tema nimi ei ole Williams vaid Walliams. Ta on siin väga kuulus koomik. Tal on koos Matt Lucas'ega hirmus naljaks saade "Little Britain" (Väike Britannia)!" "Mina ei ole sellest midagi kuulnud. Ja ta on nii tähtis, et ema peab üksi Londonisse saabuma ja terve esimese õhtu üksi passima. Südametu laps oled," ei saanud ta aru.

Misasja ma ometi teen? Kuidas ma selgitan, et tööalaselt on see pulm mulle väga oluline. Ma kohtun seal oluliste inimeste ja allikatega ja kuulen igasugu põnevaid jutte. Pulmast endast on mul küll raske kirjutada, kuna kõik külalised olid sunnitud allkirjastama konfidentsiaalsust kinnitava lepingu. Keegi ei tohtinud pulmast meedias sõnagi poetada.

"Ema, David Walliams on siin sama kuulus nagu Märt Avandi Eestis. Ta on hästi naljakas!"

"Märt Avandist ta küll naljakam ei saa olla. Nemad on Otiga maailma kõige toerdamad ja naljakamd mehed!" oli emal hoobilt parem tuju.

Esimest korda kuue aasta jooksul pidin ma paika panema oma elu prioriteedid. Mis on siis tähtsam, kas kuulus pulm või ema küllatulek.

Kas ma tõesti lasen tal lennujaamas ilma minuta koju tulla ja terve esimese päeva ilma kordagi mind nägemata Londonis olla. Oh ja kuidas me mõlemad seda reisi olime oodanud! "Ahhhhhh!" ohkasin ka mina. Pealegi oli see reis mõeldud emale kui hiline emadepäevakink.

"Tühja siis, okei ma tulen sulle ise lennujaama vastu!"

"Aitähh Katike!" kiljus ema, õnnest oimetu.

Laupäeval saigi ema ilusti vastu võetud ja David Walliamsi pulmapeole ei mõelnud ma mitte hetkeksiki. See ununes samal hetkel, kui mu ema oma kaks kätt ümber mu kaela pani ja mind lennujaamas pisarsilmil kallistas. Seal lennujaamas ootas pisarsilmil oma emasid veel palju eesti tüdrukuid.

Suures linnas lähevad elu õiged prioriteedid vahel segamini. Kõik muutub rahaks ja eduks ja muu on nagu väärtusetu.
Mul on hea meel, et ma oskasin ühegi korra oma elus teha õige valiku! Kuradile need staaripeod, neil oleks seal pulmas kama kaks, kui ma laupäeval oleksin isegi sussid püsti visanud. Pidu oleks nagunii toimunud ja minu puudumist poleks isegi keegi mitte märganud. Hoidma ja hoolima peame me neist, kellele me tõeliselt korda läheme.

Laupäeva õhtul vaatasime me emaga hoopiski veelkord Märt Avandi ja Ott Sepa naljasaadet "Kui Eurovisoonile ei saa siis ma suren!"

Kuigi "Little Britain" on üks mu lemmik huumorisaateid maailmas üldse, siis ega Märt ja Ott neile enam palju all ei jää.

"Kati kui sa oleksid pidanud täna Märdi või Oti pulma minema, siis ma oleksin üksi selle päeva siin Londonis üle elanud, aga mingi Williamsi...." teatas ema saate lõpus, kui taustaks kajas laul "Suitsu ma ei tee!".

Sel nädalal kirjeldasid siinsed lehed Briti kõige nooremate kurjategijate ilmumist kohtu ette. Kaks kümneaastast poissi said süüdistuse kaheksa aastase tüdruku mitmekordse vägistamise eest.

Kes iganes ütles, et lapsed ei oska valetada, nad on üdini ausad ja armsad, pole ilmselt ise lapsena teiste laste viha ja kurjust omal nahal tundnud. Südametud poisid olid sunnitud kohtupingis oma emade kõrval vaatama videot kaheksa aastase tüdruku ülestunnistusest nende vastu, samal ajal kui ohver kramplikult oma karumõmmi nimega "Mr Happy!" (Härra Õnnelik) kallistas.

Minu raamatus 'Seks, valed ja eneseusk' avan ma samuti lugejale oma südame ning räägin sellest, kuidas mu esimene lapsepõlvemälestus algab hetkega, kui külalapsed mu kuueaastaselt puukuuri viisid ja mind seal vägistada üritasid. Briti meedias ilmunud lugu meenutas mulle minu enda saatust. Kaheksa aastase tüdruku ülestunnistus on minu loole ütlemata sarnane, ainult et teistmoodi lõpuga.

Ka tema viidi puukuuri, kuhu teised lapsed ta maiustustega meelitanud olid. Seejärel rebiti ta paljaks, mõnitati, kakuti ja käperdati. Erinevalt minust, ka vägistati.

Ka minul rebiti riided seljast, peksti, torgiti puuokstega ja poisid lehvitasid oma peeniseid minu väikeste silmade ees. Peaaegu üksühele kirjeldas seda traagilist situatsiooni videointervjuu andnud väike tüdruk. Ometi tuleb selle sarnase loo vahele kahe erineva riigi mõtlemislaad.

Pisarsilmi lugesin ma artiklit sellest vaprast tüdrukust, kes ei häbenenud oma lugu. Selle lapse julgus seisneb mitte videokaamera läbi kohtus esineda vaid juhtunust, hoolimata poiste ähvardustest, oma vanematele rääkida.

Britid näitasid loomulikult ka eeskuju, kuidas nii tundlikku teemat kohtus üldse käsitleda. Last ei tiritud kohtupinki vaid tema sõnavõtt filmiti üles kodus oma lähedaste ja toetavate pilkude keskel. Küll aga toodi kohtusse need kaks kümne aastast vägistajat.

Minu süda ütleb, et Eestis satuvad lapsed seksuaalkuriteo ohvriks sagedamini kui Suubritannias. Põhiküsimus seisneb aga mitte politseis ja kohtus, vaid selles, et paljud lapsed ei julge oma murest oma vanematele rääkida. Meie ühiskonnas on levinud arvamus, et koduvägivald, seksuaalkuriteod ja koolivägivald on tabu, millest keegi kuulda ei taha.

Päris palju juhtub ka seda, kus laps räägib oma murest oma vanemaga, aga ka vanemad jälgivad eestlaslikku mõttelaadi ja keelduvad kujategijaid üles andmast, jättes niimoodi oma lapse mällu igavese armi. Millal küll lõpeb Eestis diskrimeenriv mõttelaad ja me vabaneme süüst, milles me ise süüdi pole ning julgeme vabas demokraatlikus riigis õigluse majja tuua?

Just seekord tasub pilgud brittide poole lüüa ja vaadata, kuidas nad sellises situatsioonis toimivad, last ja tema perekonda toetades, lapse ja tema perekonna anonüümsust säilitades.

Umbes kuu aega tagasi sain ma südantlõhestava kirja ühelt oma raamatu lugejalt. Ka tema rääkis enda sõnul esimest korda sellest, kuidas teda teismelisena ühel hilisõhtul kortermaja trepikojas maskiga mees vägistada üritas. Minuteid kestev kähmlus tundus talle valgusaastate pikkusena, mis ei lase tal siiamaani rahus elada. See naine oli seda lugu enda sees hoidnud sama palju aastaid kui mina. Tema sõnul kergendas tema koormat minu loo teada saamine. Ta tundis, et ta ei ole selles mures üksi. Mul oli hea meel seda kuulda, sest see minu raamatu mõte ju oligi!

BBC tõi sel nädalal mitmes oma artiklis Eesti majandusliku arengu teistele EL-i riikidele eeskujuks; meie valmisolek euro tulekuks ja teiste riikidega võrreldes väike võlakoorem.

Kuigi majanduslikes ja välispoliitilises küsimustes paistame me maailmas silma, siis teatud ühiskondlikud probleemid on meil ikka veel arenguriigi tasemel.

Siinkohal pean ma silmas just seda, kuidas me toimime küsimustega koduvägivalla ja seksuaalkuritegude valdkonnas. Abipakkuvaid organisatsioone, kes selle teemaga tegelevad on meil palju. Küsimus polegi mitte nendes asutustes, kes kindlasti oma tööd hästi teevad, vaid eestlaste mõtlemises. Nii kaua kui ei muutu meie suhtumine ohvritesse ja me ei räägi rohkem nendest teemadest avalikult, on ka kõige paremal heategevusorganisatsioonil võimatu ohvrit aidata.

Meie ühiskonnas näidatakse vägistamise ohvriks langenud lapse või täiskasvanu peale ühtmoodi näpuga. Seda, et ohver julgeks oma lapsepõlve läbielamisi isegi oma partneri või abikaasaga jagada, on lausa mõeldamatu. Nii jubedat lugu kuuldes võib mees su hoopiski maha jätta! Nii on vähemalt väitnud mulle paar minu väga lähedast sõbrannat.

Mingis mõttes on see õnn, et ma elan nüüd Eestist kaugel ja nii ei pea ma tundma oma sõnavõtu pärast minu raamatus häbi. Kui ma elaksin endiselt Eestis, ei oleks ma kindlasti nii isikliku traagilise looga välja tulnud. Minust oleks automaatselt saanud ühiskonnaheidik.

Au Suurbritanniale selle väikese tüdruku elu päästmise eest! Kui ta ükskord suureks kasvab ja saab sama vanaks nagu mina, tunneb ta end kindlasti palju paremini just seepärast, et tal oli julgust lapsena need kaks külmaverelist last kohtu ette tuua. Kindlasti päästis see väike tüdruk paljude teise elud. Ilma temata oleksid need nolgid oma rüvetamist jätkanud. Mitte nii nagu mina, kes ma varjasin seda lugu oma vanemate eest ja kandsin seda aastaid endas.

Eestlased muutuge sallivamaks ja hoolivamaks, see ongi ühe tõelise eduka demokraatliku riigi saladus. Nõukogude Liit on jäänud kaugele selja taha; meil on uued autod, kodud ja uhked riided - miks me ei saa siis lahti lasta ka nendest vanadest paindumatutest julma ühiskonna ideedest. Toetage teineteist. Kunagi ei tea, mil midagi sarnast võib juhtuda teie enda laste või lähedastega. Riigi majandus ja euro ei ole ainsad, mille poole heaoluühiskonnas püüelda, vaid inimlikkus ja just tundlike teemade käsitlus on ühe eduka ja õnneliku rahvaga riigi tõeline alustala!

Tänase 'Daily Star' ajalehe esikaanel seisab suurelt sõnum: SORT IT OUT CLOWNS (Klounid lööge kord majja!) See on sõnum kolmele Briti peaministrikandidaadile, kes ei suuda oma poliitilistes kõnelustes kokkuleppele jõuda ja nõnda on Suubritannia endiselt uue peaministrita, kes lööks Parlamendis korra majja.

Britid on rahulolematud ja teatavad üksmeelselt 'Kaua võib?' Valimised toimusid möödunud nädala neljapäeval, aga riik on endiselt poliitilise kaose keskel. David Cameron ja Gordon Brown püüavad kumbki oma poolele võita Liberaaldemokraatide juhti Nick Clegg'i- seda aga juba mitmendat päeva tulemuseta!

Paar ajalehte on palunud peaministrikandidaatidel panna oma ego ja isiklikud soovid tagaplaanile ja mõelda oma riigile ja rahvale.

Just seepärast andsid britid eilsele esmaspäevale nimeks Brown Monday ehk Pruun Esmaspäev!

(Kes ei tea- Brown tähendab inglise keeles pruun) Inglismaa peaministri ümber käiv segadus aga mõjutab muudki kui ainult poliitikat. Riigi majandus on näiteks hetkel justkui seisakupositsioonil.

Eile langes naela kurss eriti madalale just seetõttu, et investorid ei tea kas naela investeerida või mitte.

Riigi edasine majandus sõltub paljus riigi uuest võimust ja majanduspoliitikast. Inglismaa on aga endiselt nagu kits kahe heinakuhja vahel.

Naela kursi languse ja investeerimisturu muutuste tõttu nimetagi eilne päev Gordon Brown'i järgi pruuniks esmaspäevaks. Brown on endiselt veel peaministritoolis. Hetke poliitilist seisu siin aga peetakse lausa ajalooliseks.

Kuna naela kurss eile langes, seadsin minagi oma sammud panga poole ja ostsin oma dollarites säästude eest odavaid naelu. Võrreldes naela kursiga paar kuud tagasi, võitsin ma päris kopsaka summa. Nüüd ootan ma uut võimukorda, mis naela kursi taas tippu tõstaks.

Poliitikast aga siin Suurbritannias võikski rääkima jääda. Hetkeseis on lihtsalt nii huvitav, seda eriti maailma poliitilika perspektiivis.

Täna hommikul, teisipäeval, tõi postiljon kutse Elton John'i 'White Tie and Tiara Ball' järjekordsele suveballile, mis toimub sel aastal 24.ndal juunil.

Elton paneb enda nimelise heategevusürituse korraldamisele alati erilist rõhku. Nii oli ka seekordne kutse viimase detailini viimistletud ning kulla ja karraga ehitud. Ürituse peasponsoriks on endiselt Chopard ning asukoht nagu igal varasemal suvelgi Eltoni Old Windsor'is asuv maakodu. Selle aasta balli peaesinejaks on Lady Gaga. Riietumiskood on endiselt meestel valge lips!

Nii nagu igal varasemalgi aastal peab iga Elton John Aids Foundation liige saatma komisjonile eelnevalt teate mitme inimesega ta soovib ballile tulla.

Ürituse piletihinnaks on juba viiendat aastat 3000 naela näo või 30 000 naela laua pealt. PS! See on ka siinses mõistes ääretult suur summa! Keskmise briti palk on 1000-1500 naela kuus ja see on täitsa korralik palk.

Eltoni heategevusorganistaioon toetab peamiselt Lõuna Aafrika lapsi, koole ja üksikemasid. Kaks aastat tagasi kui mina ballil käisin koguti 12 minutiga üle 10 miljoni naela. Ka kõige vingemate heategevusürituste puhul kulub oksjonile tavalislet tunde. Eltoni peol on aga koos tipp-seltskond, kelle jaoks raha pole ilmselt probleemiks. 'White Tie and Tiara Ball' on Suurbritannia üks staarirohkemaid erapidusid. See üritus on selgelt Söör Eltonile ja tema abikaasa David Furnish'ile südamelähedane teema, millele nad annavad alati oma saja protsendilise panuse. Lisan siinkohal kutse ka teie silmadele, kuidas ühe tõelise peo korraldamine ühe tõelise staari poolt käib!

Samal ajal kui Eestis pühitsetakse emadepäeva, käib Londonis ikka veel äge võimuvõitlus. Inglismaa on selle püha puhul küll erand ja siin toimus see juba 14. märtsil. Minu ema elab aga Eestis ja just seepärast soovin kõikidele rahvuskaaslastele ilusat emadepäeva!!

Poliitiline seis on aga Suurbritannias tõesti hetkel väga segane. Kuigi valimised toimusid eelmisel neljapäeval, on Suurbritannia endiselt peaministrita.

Nädal enne siinseid kohalikke valimisi teatas Konservatiivide juht David Cameron avalikult, kuidas ta peaministri uues majas end sisse seab ja seda kõike pea nädal enne valimisi. Liberaaldemokraatide juht Nick Glegg pahandas sellise taktitundetu sõnavõtu peale ja teatas, et tema meelest on David Cameron üks ennast täis tegelane, kes astub sellise enneaegse sõnavõtuga valijatest ja nende arvamusest lihtsalt üle.

Kuigi meediauuringud rääkisid enne valimisi sellest, kuidas Konservatiivid seekord Leiboristidele pika puuga ära teevad, läks tegelikkuses kõik teisiti.
Valimised, mis pidid tooma Suurbritannia poliitikasse selguse, lõid veelgi rohkem segadust.

David Cameron, kes arvas end peaministriks veel enne kui rahvas tema erakonda üksmeelselt valis, koputas laupäeval hoopiski teda paar päeva tagasi noominud Nick Glegg'i uksele. Miks?
Nii Konservatiivid kui Leiboristid ei saanud valimiste käigus kokku piisavalt hääli. Nüüd peavad mõlemad parteid läbirääkimisi Liberaaldemokraatidega, sest just nende häältest sõltub ühe või teise partei positsioon. Nick Glegg peab 48 tunni jooksul tegema otsuse, millise partei poole ta hoiab. Olenevalt Gleggi otsusest saavad võimule kas Konservatiivid või töölisklassi eest seisvad Leiboristid.
Hetkeseisu Briti parlamendis nimetatakse 'Hung Parliament'. See tähendab seda, et ükski erakond ei saanud parlamendis piisavalt hääli, et koalitsiooni jääda. Nüüd sõltub kõik Liberaaldemokraatidest.
Laupäevaste lehtede esikaanel seisiski suur pilt pisut vähem arrogantsest Cameronist koputamas Mister Gleggi uksele...
Hetkel on peaministritoolis ikka veel Gordon Brown.

Need britid, kes ootasid seekordsetelt valimistelt midagi uut, lõpetasid paljude kohalike meelest hullema tulemusega kui enne.
Konservatiivid, kes ootasid valimistelt suurt võitu, said aga rahvalt piiripealse vastuse. David Cameron on ikka veel peamine uus peaministrikandidaat, ometi tuleb tal oma sõnu süüa. Peaministrit temast esimese ropsuga ei saanud, nii nagu ta oli esimese hooga arvanud.

Mulle tundub, et seekordsed valimised näitasid selgelt kui kaugel on Briti meedia tegelikult oma lugejatest. Kõik need meeletud arvamusuuringud tähendasid reaalsuses mitte midagi tõekspidavat. Lehed kirjutasid viimastel kuul, et oodata on Konservatiivide võitu, Liberaaldemokraadid pidid uuringute sõnul võtma teise koha, aga jäid hoopis kolmandaks. Leiboristidel, keda peeti suureks kaotajaks, ei läinud aga valimiste käigus üldse nii halvasti nagu meedia oli eeldanud.
Kahtlemata toimusid Suurbritannias viimase hetke valimised. Valimiseelsel õhtul ei teadnud 40 protsenti valijatest, kelle poolt nad järgmisel päeval hääletavad.

Üks, millega Inglismaa 2010 valimised kindlasti ajalukku läheb, on suur valijate arv, eriti noorte valijate arvu kasv. Erakordselt suure valijate arvu tulemusel pidid tuhanded briti valijad pettunult häält andmata koju tagasi naasma. Valimisosakonnad ei suutnud enne valimiste ametlikku lõppu kõiki valijaid vastu võtta.
Minu meelest oleks sellises olukorras pidanud valimiskontorid võtma lisaaja ja laskma kõigil valijatel oma hääletada, mitte uksi nende ees kinni panema. Tänastes lehtedes võtavadki sõna sajad pahurad valijad, kes seisid küll õigeaegselt järjekorras aga ei saanud oma häält anda. Inimesi oli liiga palju ja jaoskonnad suleti täpselt kell kümme õhtul.

Järgmised paar päeva saavad olema Briti poliitikas huvitavad. Kummal erakonnal õnnestub Liberaaldemokraadid ära rääkida?

Huvitav on ka see, et kõikidest Konservatiivide ponnistusest ja metsikutest rahasüstidest hoolimata oli nende tulemus piiripealne. Leiboristidel, kes olid oma kampaaniaga võrdlemisi tagaplaanil, on läinud täitsa hästi. Siit tekibki küsimus, kas Suurbritannia ikkagi on valmis selleks suureks muutuseks, millest David Cameron ei väsi rääkimast.

Eestlased peaksid hetkel kätt Briti poliitikapulsil hoidma. 'Hung Parlament' on meile ehk tundmatu sõna, aga see eksisteerib ka meie riigikogus.
Kuidas Britid hetkel poliitikas toimivad, on kindlasti meie noore riigi jaoks huvitav. Nende algelisest ja räpasest valimiskampaaniast pole meil kõrva taha suurt midagi panna, küll aga tasub pilgud pöörata nende poole nüüd, kui kogu see rahvatsirkus on läbi ja algab tõeline töö.

Ma olen alati pidanud britte oma suureks eeskujuks. Olgu tegu muusika, moe, ajaloo või poliitiliste vaadetega. Suurbritannia ekspeaminister Tony Blair oli oma võimuloleku ajal minu meelest üks brilliantsemaid poliitikuid maailma ajaloos üldse.

Blair oli eriti väljapaistev riigi välispoliitilistes küsimustes nagu meie kunagine armastatud president Lennart Meri. Poliitikute ja poliitikaga on aga nii, et kes hetkel võimul saab alati rahvalt pähe. Alles hiljem ja tagantjärele saadakse aru poliitiku tõelisest panusest.

Siinkohal on parimaks näiteks USA praegune president Barack Obama, kes võitis valimiskampaania küll suure hurraaga, aga kellest on tänaseks saanud samasugune patuoinas nagu George W. Bush. Nüüd on hoopiski esiplaanile kerkinud riigisekretär Hillary Clinton, keda peetakse hetkel oma ala parimaks.

Suurbritannias käib hetkel äge valimiskampaania, mis lõpeb sel neljapäeval, 6. Mail, toimuvate valimistega. Arvamusuuringute järgi on hetkel liidripositsioonil Konservatiivid, kelle valimisloosung on justkui maha kirjutatud Barack Obamalt, kutsudes inimesi valima muutust, ‘Vote for Change'.

Konservatiivid kopeerivad Obamat

Mina olen Inglismaal elades hoidnud siiamaani Konservatiivide poolele, kummalisel kombel on aga seekordne valimiskampaania minust teinud töölispartei Leiboristide (Labour) pooldaja.

Minu meelest on David Cameron, Konservatiivide juht, seekordsetel valimistel näidanud end nõrga poliitikuna, kelle arusaamad poliitilistes küsimustes on jäänud ebaselgeks. Tema kõned on võltsi iseloomuga ja kõige arusaamatumaks jääb, miks ta seda võimu üldse taga ajab.

Cameron ei ole kindlasti uus Margaret Thatcher, kes esindas peaministrina samuti Konservatiive.

Konservatiivide kampaania, mis õhutab Obama pealt kopeeritud muutust, on tänases kontekstis ebaselge. Minu meelest on Suurbritannia viimase kahe aasta jooksul läbi elanud piisavalt muutusi. Majanduskriis on inimestesse jätnud sügavad armid ja muutus on minu jaoks hetkel viimane asi, millest ma kuulda tahan. Nii minu kui paljude teiste elu on majanduskriisi tõttu juba piisavalt muutunud. Hetkel oleks tarvis pigem stabiilsust, mis meie elud taas tagasi paika paneks.

Majanduskriis on lennutanud inimesi üle kogu maailma nagu lõbustuspargi Ameerika mäed. Miljonid inimesed on ikka veel tööta. Võrreldes USA'ga on praegune Briti peaminister Gordon Brown teinud vapustavat tööd. Suurbritannia on masu ajal kuidagiviisi jalul püsinud ja inimesed ei ole nii trööstitus seisus kui näiteks hetkel USA's. Märtsis Californias olles tabas mind lausa masendus. See osariik oli mannetus seisus, tööpuudus katastroofiline ja inimesed pea enesetapu äärel. Majanduslanguse tagajärjed on kogu maailmas ikka veel ebaselged ja just seepärast toetan ma läbi ja lõhki Gordon Brown'I, kes on selle kaose juures olnud selle algusest peale. Ta on ainus poliitik, kel on reaalne kogemus.

Obama valitsus näitas selgelt, kuidas kauaoodatud ‘muutus' ei tule üleöö ja ühe poliitiku võimule pääsemisega. Hetkel pritsib ameerika oma armastatud Presidendi suunas mürginooli.

Britid on immigrantide suhtes liiga leebed

Ainus, millega ma Konservatiividega ühtin on nende siinne immigratsioonipoliitika plaan, mida nad lubavad tulevikus karmimalt reguleerida. Eks ma räägin siinkohal endale justkui vastu, ka mina olen ju Londonisse elama tulnud Eestist.

Miks siis?

Sest London on minu meelest hetkel kõike muud kui Suurbritannia pealinn. Siinsed immigrandid ei räägi isegi mitte inglise keelt. Paljudel puudub igasugune respekt oma uue kodu vastu, rääkimata terroristidest kes on end siin mugavalt sisse seadnud ja elavad lausa maksumaksja kulul. Britid ei tohiks uksi avada kõigile ja säilitama mingigi korra, kuidas meeletut sisserännet peatada. Minu meelest saab iga haritud inimene uude riiki kolides aru, et ta peab selle riigi vastu säilitama respektitunde ja elama kohalike tavade järgi ning püüdma siinsesse ühiskonda sulanduda. Inglismaal aga ajab iga rahavs justkui oma asja, jättes Londoni ja Suurbritannia kohati eikellegimaaks.

Kuidas teile meeldiks, kui sajad tuhanded poolakad seavad Piritale oma kommuunid, Koplisse ehitavad oma pühad kojad moslemid ja venelased kolivad Nõmmele, kuhu eestlased ei julge isegi mitte jalga tõsta.... Selline on aga tänane London, mida ruulivad sajad tuhanded sisserändajad. Immigratsiooniküsimuses on Suurbritannia minu meelest kõige nõrgema regulatsiooniga riik üldse. Kindlasti on võõramaalasel end siin sisse seada palju lihtsam kui USA's või mujal Euroopas.

Valimiskampaania totratest vigadest

Ometi ei tahtnud ma selles blogis rääkida sügavuti poliitikast, vaid pigem siinse valimiskampaania tragikomöödilistest apsudest. Lihtsalt raske on uskuda, kuidas ajalooliselt nii võimsa riigi valimiskampaania on reaalsuses nii algsel tasemel. See, mis toimub hetkel siinses valimiskampaanias leidis USA's aset ehk 10-15 aastat tagasi.

Hetkel rebivad Suurbritannia võimuvõitluses kolmerakonda, eesrindel parteijuhid- nende peaministrikandidaadid:

Nick Clegg (liberaal demokraat), parempoolsete vaadetega David Cameron (Konservatiiv) ja praegune peaminister, töölisklassi eest seisev leiboristlik Gordon Brown (Labour).

Selle asemel, et rääkida erakondade poliitilistest vaadetest, jaurab meedia juba pikemat aega kummalistel teemadel. Eelmisel nädalal oli üleval skandaal sellest, kuidas praegune peaminister ja Leiboristliku partei juht Gordon Brown kutsus üht valijat kogemata bigot'iks. (Eesti keeles võiks see kõlada kui tugevate hüporkriitiliste vaadetega persoon)

Ütlen ausalt, mina ei teadnud esimese hooga, mida see sõna täpselt tähendab. Nähes aga millist furoori see endaga kaasa tõi, arvasin ma ehk kutsus Brown pensionärist valijat paksuks vanamutiks.

Brown oli pensionäriga paar minutit enne vestelnud, prouale selga pöörates unustas ta aga et tema ülikonna küljes rippus ikka veel mikrofon, mis Browni kommentaari kõigile juuresolijatele kuuldavaks tegi.

Koju jõudes otsustasin ma seda kohutavat sõna googeldada ja tuli välja, et sõnal bigot on lausa ajalooline tähendus. Esmakordselt kasutas seda sõna Normandia Krahv Rollo, kes keeldus suudlemast Prantsuse Kuningas Charles III jalga, teatades talle ‘Bi Got'. Britid tõlgendavad seda sõna selles kontekstis ‘By God', mis eesti keeles võiks see olla siis Jumalale au andes...

Mitu sajandit hiljem selle sõna tähendus siiski muutus ja täna kirjeldab bigot inimest kel on tugev, kõikumatu ja ülikriitiline arvamus.

"Big deal?' lõin ma käsi kokku, ‘On kah asi, mille pärast memm ja kogu Britannia endast välja läks!' Kui Prantsuse Kuningas Charles III selle üle elas, siis elab ka ilmselt Briti pensionär.

Nojah, kole tõesti, et peaminister ei suuda oma sõnu valmiste ajal valida, aga see on inimlik- meil kõigil juhtub! Ma olen veendunud, et snoob David Cameron on tavaelus öelnud midagi palju jubedamat, ainult et see ei ole veel välja tulnud. Kohalik arvamusuuring aga näitas, et paljud Browni valijad muutsid just selle intsidendi tõttu meelt. Kummaline, mille põhjal teevad inimesed oma poliitilisi valikuid või hoopis milliste inimeste põhjal tehakse arvamusuuringuid?

Paar nädalat tagasi sai minu lemmik- Brown lapsikuse tõttu jälle pähe. Ta oli parasjagu külastamas üht Briti haiglat, kui fotograafid tegid pildi sellest, kuidas Brown ja tema abikaasa Sarah sisenesid ruumi hetkel, kui neile avasid ukse kaks maas põlvitavat Leiboristliku partei pressiosakonna töötajat. Ajakirjandus analüüsis taas, kuidas see foto oli ehe näide Brown'i mõtlemisest a la töölisklass põlvili tema ees. (Vaata pilti SIIT!)

Algeline meeskonnatöö

Viga pole mitte Gordon Brown'is, vaid tema halvas ja täiesti algelises meeskonnatöös! Mille kuradi pärast need kaks noort meest põlvili laskusid? Nojah, ilmselt, et vältida fotole jäämist, aga millise hinnaga? Sellisteks momentideks ju pretessitöötajad palgataksegi! Nende ülesanne on poliitikuid meedias näidata õige nurga alt! Kohe kindlasti ei palunud Gordon Brown neil maha kükitada.

USA' valimiskampaaniad on planeeritud millimeetri täpsusega. Ühendriikide Presidendi kampaania meenutab hästi lavastatud etendust, kus vaevalt et midagi ette planeerimatut juhtub! Pigem on see ülelavastatud nagu Hollywoodi film. Pressitöötajate ülesanne oli ka härra Brown'ilt tema eravestluse ajal eemaldada mikrofon. Kelle muu?

Liberaal Demokraat Nick Clegg andis paar nädalat tagasi vapustava etteaste üleriigilises teledebatis, millel on kohalikel Briti valimistel, nagu igal pool maailmas, meeletu rõhk. Clegg läks selle debatiga valimisi juhtima. Päev pärast teleesinemist ilmus aga ‘The Sun' ajalehes artikkel, kuidas Glegg oli kogemata unustanud oma teledebati käsikirja takso tagaistmele, mis oli nüüd sõna sõnalt ära trükitud ajalehes. Nii said kõik britid ilusti lugeda Clegg'i debati strateegiat ja näiteks seda, kuidas ta planeeris algusest peale oma kõne ette rivaal David Cameroni kopeerides! Tule taevas appi!

Mina arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult meie noores demokraatlikus Eestis, mis on ikka veel üsna kodukootud ja algeline. Clegg kaotas selle totaka veaga aga suure osa oma toetajatest, kelle ta päev enne teleekraanil oma poolele oli võitnud.

Konservatiivide lame üleskutse

Parempoolsete vaadetega Konservatiivid ei ole aga tänavuses poliitilises võiduajamises palju paremad.

Aprillis oli kogu London täis riputatud vasakpoolsete vaadetega Gordon Brown'i ründavaid reklaame.

Konservatiivid olid üles pannud massiivsed plakatid naeratava näoga Brownist, mille juures seisis mitu mõnitavat teksti. Üks neist teatas nii: ‘Ma lasin enneaegselt vanglast vabaks üle 80 000 vangi! Laske mul seda teha uuesti!'

See oli kampaania millega, jõukate brittide lemmikpartei, Konservatiivid püüdsid vastasparteid negatiivses valguses näidata. Minu meelest oli see lame ja meenutas USA pizza reklaame a la Papa John Pizza on parem kui Domino Pizza. Minu teada pole Briti reklaamitööstuses teise kompanii laimamine veel lubatud, küll aga tohib seda teha USA's. Aga miks siis lubada seda meetodit poliitikas?

Mulle tulevad siinkohal meelde suhtekorraldusloengud Tartu Ülikoolis õppejoud Aune Pasti käe all. Nendes loengutes sai selgeks, et ka negatiivses kontekstis kellegi või millegi nime mainimine mõjub reaalsuses reklaamina. Terve London oli täis kleebitud Browni suurt laia naeratust. Palju oli neid, kes lugesid seda negatiivset sõnumit?

Mulle meenutas see kuulsat Coca-Cola näidet, kui karastusjoogi reklaami lasti vilksamisi kinos filmi näitamise ajal ja kui rahvas pärast filmi lõppu üksmeelselt ja endale aru andmata suundus Coca-Colat ostma. Isegi Brown ise märkis oma esimeses teledebatis Cameronile, 'Mitte ühegi ajalehe toimetaja ei ole minu vastu olnud nii helde kui sina. Sinu reklaamid on ainus ilus pilt minust!'

Täna on Browni naeratavad pildid maha võetud, need on asendunud David Cameroni loosungitega, milles ta kutsub tegema seadust, mis annaks 16. Aastastele lastele valimisõigused. Taas üks kummaine mõttekäik eesrindliku poliitiku poolt.

Nojah, Konservatiividel on nooremapoolne valijaskond, ilmselt tahavad nad suurendada seda osa valijaskonnast. Siinkohal meenub mulle aga filosoofi ja demokraatia isa Plato mõttekäik sellest kuidas valija peab olema eas, mil ta on kogunud ja õppinud piisavalt informatsiooni, mille põhjal langetada õige otsus. Mille põhjal teeb otsuse 16. aastane nooruk!?

Kuigi Konservatiivid on hetkel liidripositsioonil, pole David Cameron kohe kindlasti uus Margaret Thatcher ja Browni võib saata siiski viimase hetke ime.

Kiitus Eestile!

Üks, milles ma pean Eestit kiitma on meie meedia, mis on poliitilistes küsimustes Suurbritanniaga võrreldes palju neutraalsem.

Meil puudub see igavene suhe aegumatute ajalehtede ja nende lugejate vahel. Eesti poliitilised partied tulevad ja lähevad, siin valivad aga lugejad meediaväljaandeid just nende poliitiliste vaadete poolest. Nii võibki igal hommikul lehekioskis näha pealkirju: ‘Raud Mees Cameron' (Thatcher oli omal ajal teatud kui raudne leedi, siit ka võrdlus, mis tuleb hetkel kinodes jooksvast filmiest Raud Mees II) või ‘Kuidas me saame Konservatiividele lõpu peale teha'. Nii palju kui on poliitilisi arvamusi, on Inglismaal ka meediaväljaandeid, mis oma poliitilisi seisukohti selgelt toetavad.

Eestis üles kasvanuna on mul hetkel lausa raske kohalikku ajakirjandust jälgida. Võimatu on saada neutraalseid uudiseid, kuna lehed sekkuvad poliitikasse lausa jõuliselt.

Kõige neutraalsem leht on hetkel The Guardian, mis annab enam vähem erapooletu pildi hetke valimiskampaaniast, kaldudes pisut Leiboristlikule poolele.

Kuna minu blogi on minu arvamus, siis siit ka minu väike sekkumine. GO, Gordon, GO! Edu Gordon Brown'ile!