Ma kohe ei saa üle ega ümber kui koledad võivad olla reaalsuses staarid, keda me oleme harjunud pildiajakirjast imetlema.

Eelmisel nädalal kohtusin ma Nicola Robertsiga Briti kuulsast tüdrukutebändist Girls Aloud.

Siinne ajakirjandus on nimetanud Nicola Suurbritannia kõige kaunimaks punapeaks. Tema ilu edu on nii suur, et Nicola arendas hiljuti isegi oma make up tooted, mis on peamiselt mõeldud heleda ja tundliku nahaga naistele.

Teda kohates aga valdas mind šokk. Nicola näonahk oli täis põletikus vistrikke, mis olid kaetud metsiku puudrikihi alla. (Vaata minu eelmise blogi esimest pilti; küljevaates on Nicola vistrikud fotol ka näha!!)

Must kulmujoon oli üle joonistatud pruuni pliiatsiga, mis reaalses nägi välja lihtsalt jube. Justkui oleks Nicolal kaks paari kulme, mustad peenikesed ja pruunid lärtsakad.

Kunstripsmed, mille juurde ta ise uhkelt lisas: "Need on minu make up toodete uus sari, mis tuli välja Detsembris."

Huulepulgaga olid Nicola huuled prunti joonistatud, tema enda peenike huulejoon jooksis selle all. "Tule taevas appi," mõtlesin omaette, "Ta näeb ju lausa jube välja...nagu kole portselannukk!"

Kogu ürituse vältel seisin ma Nicolast kõige rohkem meetri kaugusel ja klõpsisin pärast intervjuud muudkui pilte teha. Mis mind kõige enam aga üllatas oli see, et fotodel ei tulnud ühtegi viga tema näos esile. Isegi suuri põletikus vistrikke oli vaevalt näha.

"Kuidas see on ometi võimalik?" olin ma justkui segaduses ja klõpsisin pilte juurde teha. Tahtsin Eesti lugejale näidata fakti sellest, kuidas staaride ilujutud on tihti tühipaljas vale.

Aga ei, Nicolal oli peal filmimeik, mis joonistas tema tegelikust näost hoopis teistsuguse pildi. Staarid käivadki tavaliselt ringi metsiku filmimeigiga, mis näitab neid fotodel alati perfektsetena.

Sarnaseid, Nicola põletikus vistrikke, olen ma varem näinud Cameron Diazi ja Victoria Beckhami näol. Supermodell Kate Mossil pole küll vinne aga see eest on ta näol rohkelt kortse, mis pildil justkui haihtuvad!

Mitte ainult fotogeenilisus päästab staare, vaid professionaalne meikar kes neist kaamera taga teistsugused inimesed voolib!

Viimase kuue kuu jooksul imetlesin ka mina moeajakirju ja unustasin staaride tegeliku maailma. Eelmisel nädalal Nicolat kohates kukkusin ma nagu pilvepiirilt.

Selline ongi tavaliselt kuulsuste reaalsus ja sellised nad päriselt ongi!

Viga pole mitte staaride vinnilises nahas, vaid sellest et me asetame nad kuskile kuhu nad ei kuulu. Tegelikkuses on nad täpselt samasugused inimesed nagu meie.

Minu meelest on paljud tavainimesed palju ilusamad kui need, kes meile läikivast ajakirjast vastu vaatavad.

Uhkusega lugesin meigivabast päevast Eestis. Et ometi ka meil on hakatud rõhutama naturaalset välimust. Mina lõpteasin juuste blondeerimise mitu aastat tagasi ja meiki kannan samuti haruharva. Lõpuks ometi on mul terved ja tugevad juuksed ja klaar näonahk.

Skandinaavia on minu meelest ses osas üks parimaid eeskujusid maailmas. Kuigi rootslannad ja norrakad blondeerivad oma juukseid, teevad nad seda naturaalselt ja looduslike värvidega, mis annavad juustele tervislikuma jume. Meigivabast päevast rääkides, rootslannad kasutavad peole minnes ohtralt meiki aga igapäevases eluolus eelistavad nad olla meigita. Selline mõtteviis võiks ka ometi Eestisse jõuda!

Meil pakuvad tüdrukud meigi ja kunstküüntega üle. See jääb eriti silma Euroopast tulles.

Näonahk vajab meigist puhkust ja staaride vinnipunniline nahk on ehe näide sellest, mis juhtub näoga siis kui pidevalt ja palju meiki kanda. Eks oma töö teevad ka filmimised ja fotosessioonid, aga eelkõige kaotab näonahk.

Minu meelest on hetke eeskujuks Madonna, kes tavaelus viimasel ajal pidevalt meikimata kaamera silma ette jääb... ja Madonna on maailma üks ihaldusväärsemaid naisi ja seda hoolimata oma ‘viiskümmend ja peale' eluaastatest.

Kõige ilusamaid inimesi tavaliselt ajakirjas ei näe...nad jalutavad ringi Pariisi kohvikus, Londoni klubides, Brasiilia rannal või kasvõi Kilingi-Nõmmel...

Nicola meigitoodest hoian mina igal juhul suure kaarega eemale!

Nüüd võtavad oma aja taaskord staaripeod ja inglise keelse raamatu kirjutamine.

Kui eelmine nädal oli Londonis võrdlemisi tagasihoidlik ja vaikne, siis sel nädalal toimus siin juba nii mõndagi. Nii kui lennuliiklus käima läks, hakkas õhk Londonis liikuma.

Kolmapäeval avati Londonis Gucci Icone Store, mis asub minu kodust Covent Garden linnaosas umbes 200 meetri kaugusel. Sinna oli lihtne minna. Mina elan Shelton tänaval ja uus Gucci pood asub Earlham tänaval. Viimane asub praktiliselt kiviviske kaugusel teatrist, kus mängitakse juba mitu aastat jutti populaarset muusikali Chicago.

Gucci poe avamispeole oli tulnud maailmakuulus muusikaprodutsent Mark Ronson ja palju kohalikke tegijaid Briti muusika

-ja moemaailmast. Üritus oli vinge ja maja ette oli isegi lahti rullitud see kauaoodatud punane vaip. Ma olen nii kaua pidudest eemal olnud, et pean ausalt tunnistama et esimese hooga oli lausa kummaline Londoni peomaastikul tagasi olla. Värvilised kleidid, shampanjaklaasid ja vali muusika võttis silme eest kirjuks. Viimased pool aastat on olnud minu elu kõige rahumeelsem aeg; lemmikloomade ja pere keskne.

Neljapäev oli aga minu kui ajakirjaniku jaoks veelgi erutavam. Siis seadsin ma sammud Itaalia disainer Gianmarco Lorenzi kingabutiiki South Molton Street'il. Seal toimus tema uue kollektsiooni esitlus. Selle peo aukülaliseks oli punapäine Nicola Roberts Briti tüdrukutebändist Girls Aloud.

Girls Aloud on hetkel Suurbritannias väga kuum teema. Viimastel kuudel on palju tähelepanu saanud eriti Cheryl Cole. Tema abikaasa, Chelsea jalgpallitiimi kuuluv Ashley Cole, pettis oma imekaunist naist taas. Cheryl on Inglismaal populaarne olnud juba mõnda aega, aga abielukriis on teda justkui veelgi kuulsamaks teinud. Hetkel pole Cheryl otsustanud, mida ta oma abieluga teeb ning see köidab esikaasi. Cheryl on ka kohaliku X Factor saate üks kohtunikest.

Viiest tüdrukust koosnev Girls Aloud otsustas sel aastal aja maha võtta ja bändi tegemisest natukeseks ajaks puhata. Meedia kahtlustab aga grupi laialiminekut, kuna tüdrukud ei saa omavahel läbi. Nicola Roberts on meedia sõnul bändi kõige õelam piiga, kes on teiste neidude peale lihtsalt kade.

Minu küsimused Nicolale puudutasidki bändi tulevikku.

"Ma lihtsalt ei saa aru, kust see jabur jutt tuleb. Me võtsime aastaks aja maha, see tähendab seda, et me ei pea pidevalt koos passima. Milleks rääkida siis sellest, miks me koos aega ei veeda? Puhkus oligi ju mõeldud selleks, et me saaksime teineteisest natuke rahu. See on meile kõigile tervislik. Girls Aloud ei ole laiali minemas, kõik toimib ja me oleme varsti tagasi," teatas Nicola mulle julgelt silma sisse vaadates.

"Me pole kunagi teineteisele iga päev helistanud. Meie vahel pole lihtsalt sellist tibide suhet. Meil on kõigil omad elud ja me ei pea koguaeg ninapidi koos passima!"

Cheryl on hetkel abielukriisis. Kas tema ei vaja hetkel sõbrannade toetust ja tähelepanu? (Ajakirjanduse sõnul on sõda lahti läinud just Cheryli ja Nicola vahel.)

"Cheryl läbib hetkel rasket etappi. Ometi pean ma mainima, et ta ei ole kunagi bändi siseselt oma muresid kurtnud või kurba nägu välja näidanud. Ta on erakordselt tugev tüüp ja tavaliselt ei anna ta millegile alla. Seda enam, et Ashley oli kogu tema elu. Loomulikult me räägime vahel telefonitsi aga mitte iga päev! No big deal!

Kogu see meedia tähelepanu pigem segab teda...lõppude lõpuks on ju Cheryl see, kes oma valikuga edasi elama peab, mitte meie. See on tema otsus, kas ta tahab jätkata elu Ashley'ga või ilma. Meedia surve on aga nii meeletu, hetkel püüab Cheryl kogu selles segapuntras oma südamehäält kuulata. Mina ei sekku sinna vahele. See pole minu elu. Peaasi, et Cheryl ise õige otsuse teeb! Kui ta tahab mulle oma südant puistata siis ta teab, et ma olen tema jaoks alati olemas," kummutas Nicola väited justkui oleks kahe noore naise vahel sõda lahti läinud.

Nicola lisas veel, et ainukesed tülid tema enda suhtes on tema stiilitunde pärast.

"Minul ja mu boyfriend'il on kõik super, välja arvatud see, et me kakleme pidevalt minu riietumisstiili pärast. Ta on klassikaline mees ja ei saa minu stiilist aru. Mulle meeldib crazy!"

Kuidas imepeenike Nicola end vormis hoiab, vastas ta nii: "Mu boyfriend'il on kaks koera, kellega me iga päev mitu tundi pargis jalutame. Hetkel on see minu ainus treening!"

Kingabutiigi omanik ja disainer Gianmarco Lorenzi tuli oma peole Veneetsiast taksoga, kuna lennuliiklus Londonis oli neljapäeval veel mõneti häiritud. See sõit läks itaallasele maksma täpselt 10 000 eurot. Pikast autosõidust hoolimata oli disainer heas tujus ja lubas Nicola Robertsile valmistada tema täpsete jalamõõtude järgi väga erilise paari kingi.

Kui ma Gianmarco Lorenziga juttu alustasin, küsis ta kust ma pärit olen.

"Eestist!" vastasin kiirelt.

"Tallinn!" hõikas ta mulle vastu, "Mul on seal kolm girlfriend'i. Ma tean seda linna väga hästi!"

"Te oskate siis natuke eesti keelt?" küsisin muigega.

"Heheee, ei oska. Aga see eest oskan ma leedu keelt. Mu eksabikaasa on pärit Leedust!" naeris ta kelmikalt.

Gianmarco Lorenzi kingad on saadaval New Yorgis, Miamis, Milanos ja Londons. Sel suvel avab ta omanimelise butiigi ka St. Peterburgis. Tema selle suve kollektsiooni kõige pilkupüüdvamad kingad on kaunistatud vikerkaarevärvides Swarovsky kristallidega.

Kuigi Suurbritannias käib hetkel tuldpurskav valimiskampaania, on juba mitu päeva ajalehtede esiküljed röövinud mitte poliitikud vaid Islandil aset leidnud vulkaan, mille tulemusel on Inglismaa lennujaamad halvatud seisus.

Täna, teisipäeval, möödus täpselt viis päeva sellest, kui siinsed lennujaamad tuhapilvede tõttu suleti.

London on olnud viimased kaks nädalat erakordselt päikeseline ja kevadine. Ilusast ilmast hoolimata tunnevad aga tuhanded inimesed end hetkel Londonis kui vangis.

Kujutage ette, mis tunne on olla etteplaneerimatult maailma ühes kallimas linnas. Mis võib tavainimesele maksta viis üleööd siinses hotellis, lisaks söök, jook ja transport? Ja lõppude lõpuks paljudele neist korvab ära jäänud sõidu lennufirma või kindlustus?

Kohvikutes ja restoranides istub tuhandeid turiste, kes kõik ootavad pikisilmi kojusõitu. Esimesel kolmel lennuvabal päeval oli veel suhteliselt rahulik, tänaseks on aga paljud inimesed sattunud paanikasse. Seda enam, et hetkel räägitakse võimalusest, et lennuliiklus võib Suurbritannias seiskuda veel päevadeks kui mitte nädalateks.

Kuigi tuhapilvedest on siin juttu igal pool ja kogu aeg, puudub informatsioon mis saab edasi. Lennukompaniid on kaotanud ligikaudu 1 miljard dollarit ja tuhapilvede tõttu on kogu maailmas tänaseks ära jäänud umbes 80 000 lendu. Paljud siinsed ärid kaebavad, et tuhapilved on neile maksma läinud metsikuid summasid, paljudele kompaniidele võib lennunduskriis maksma minna lausa pankroti.

Suurbritannia on saareriik ja seepärast käivad hetkel läbirääkimised, kuidas saaks võimalikult palju inimesi transportida riigist välja veeteed kasutades. Eriti Hispaaniasse, kus tuhapilved lennuliiklust hetkel ei sega.

Paljud siin vangistusse jäänud püüavad hetkel rongi ja laevaga sõita Prantsusmaale, kust püütakse autoga sihtpunkti jõuda või vastupidi tagasi Londonisse tulla. Paar tuttavat investeerimispankurit on võtnud ka Londonist Hamburgi näiteks takso, mis viib nad praamile ja sealt edasi. Seda kui palju see sõit neile maksma läks ma ei tea.

Hispaania vahel nii suurt laevaliiklust pole kui Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Võimalik, et seks puhuks pannakse tööle mõni Briti Mereväele kuuluv praam vms.

Hetkel ei toimu Londonis mitte ühtegi suuremat üritust ega filmiesitlust, kõik on hilinenud või ära jäänud.

Briti olulisema raadio BBC Radio1 hommikusaate juht Chris Moyles on hetkel näiteks New Yorgis ning esmaspäeval pidi teda raadioeetris asendama keegi teine. Millal Chrisil tagasi Londonisse õnnestub tulla, seda eile veel ei teatud. Räägiti võimalusest saadet paar päeva New Yorgist üle kanda, mis võib raadioprogrammile üsna palju maksma minna.

Kõige rohkem furoori tekitab aga äsja lõppenud koolilaste vaheaeg, mis on lennuliikluse seiskumise tulemusel jätnud paljud koolipingid tühjaks. Puhkusreisidelt pole tagasi jõudnud mitte ainult lapsed, vaid ka paljud õpetajad. Pahameelt tekitavad ka kohe kohe algavad kevadised riigieksamid ning kohalik haridusministeerium valutab südant nende laste pärast, kes seda tuhapilvede tõttu ette valmistada ei saa, ning takistatud lennuliiklus võib õpilastele maksma minna ebaõnnestunud riigieksami.

Olukord saareriigis on hetkel tegelikult päris hull. Loomulikult, kui välja arvata minusugused õnnelikud, kes kodus olles päikesepaistet nautida saavad. Minu esimene reis on alles mai teises pooles ja loodan, et selle aja peale on tuhapilved meid rahule jätnud.

Kui loodus tärkab Londonis vara, siis britid ise tunduvad justkui veel talveunes olevat. Unistatakse varstisaabuvast suvest, mis on iga briti meelisaastaaeg. Siis toimub hulgaliselt festivale ja kontserte. Isegi Elton John saatis kõikidele oma AIDS Foundation liikmetele kaarti, paludes juba enneaegselt jätta sel suvel vabaks 23. juuni - siis toimub tema kauaoodatud igaaastane Elton John's White Tie and Tiara Ball.

Käimasolevate meelelahutusürituste koha pealt on aga hetkel Londonis vaikus. Esmaspäeva õhtul ei toimunud siin palju. O2 Arena ruumes toimus Wrestlemania World Tour pidu, mille külalistenimekiri ei hiilanud staaridega.

Samal õhtul leidsis veel aset Prima Donna esietendus teatris Saddler's Wells, kuhu samuti oodatud staare kohale ei tulnud.

Ka teisipäeva õhtu oli Londoni mõistes ääretult vaikne  Prints Charles'i nimelises kinos Leicester Square'il toimus filmi Boogie Woogie gaala esitlus, kuhu oodati samuti igasugu tähtsaid külalisi, kes aga taas kohale ei tulnud. Swarovsky poes Great Marlborough tänaval toimus tundmatu ajakirja esitluspidu, mis samuti ei ūllatanud.

Meedia otsib aga meelelahutusürituste mõõnaperioodist hoolimata suursuguseid tähti nagu Victoria Beckham, Cheryl Cole ja Madonna. Need on hetkel staarid, kelle iga lause tekitaks esikaaneloo.

Loodetavasti ärkab ka meelelahutustööstus varsti!

Esimesed kaks nädalat ongi minu jaoks möödunud mitte teisejärgulisi pidusid kajastades vaid allikatega kohtudes. See käib ajakirjaniku tööülesannete juurde ükskõik millises riigis sa ka pole. Üks minu siinsetest kohalikest sõpradest juhib Briti moefirmat Mulberry. Tema käest kuulsin ma huvitava loo.

USA Vogue valis 2009. aasta stiilseimaks naiseks briti päritolu modelli ja telesaatejuhi Alexa Chung'i. Kui enne olid Londonis stiilinäitajaks Sienna Miller ja Kate Moss, siis hetkel on selle koha kindlalt üle võtnud Alexa. Ükskõik mida Alexa ka ei teeks, muutub see justkui kullaks. Eelmisel sügisel LA'sse kolinud noorukest Alexat saadab töörindel lausa vaieldamatu edu.

Detsembris printis üks Briti moeajakiri pildi Alexa'st kandmas käe otsas Mulberry ridiküli.

Kuna inimesed käisid pidevalt Mulberry poodides küsimas käekotti, millega Alexa silma oli jäänud, otsustas juhtkond koti nimetada tema järgi 'Alexa'. Lisaks nimemuutusele lisas firma käekotile ka hinda juurde ning algse 400 naela asemel pandi koti hinnaks 800 naela. Nelja kuuga müüs Mulberry üle 9000 'Alexa' koti ja see oli minu allika sõnul ainus ese, mis Mulberry sel talvel kasumis hoidis. Kõik ülejäänud suured moemajad olid teatavasti sel talvel suurtes miinustes.

"Sellist edu me küll ei lootnud. Et üks tüdruk suudab majanduslanguses teha meie käekotist sellise hiti!" teatas allikast sõber.

"Kogu maailm on hakanud Alexa't jumaldama!" lisas ta ning ei välistanud, et Mulberrry ka tulevikus stiiliikooniga keda meil Eestis praktiliselt ei teata, koostööd teeb.

Alexa Chung on lisaks modellindusele ja telekarjäärile proovinud kätt ka DJ'na ja trendiloojana on teda teatud siin Londonis juba mõnda aega. Pole moeajakirja, mis tema nime ja riietumisstiili igal nädalal välja ei tooks. Ma väga loodan, et ka Eesti meedia Alexa'st tulevikus rohkem kirjutab, siis on ka meie tüdrukutel võimalus tema stiilinippide kõrva taha panna.

Esmaspäeval helistas mulle Londonisse sõbranna Eestist ja teatas, et ajakiri Naised oli kirjutanud uudisloo sellest, kuidas lauljatar Hannah esineb Prints Williami kodusel erapeol.

Lugu olla ära märgitud ajakirja esikaanel ja tegelikult sellepärast sõbranna selle lehekioskist üles noppiski.

"Ahhaa vaat kui huvitav siis," vastasin mina. Siinsete kuulduste järgi peaks Buckinghami Palee ametlikult teatama Prints Williami kihlumisest Kate Middletoniga esimesel või teisel juunil. "Kindlasti järgneb sellele pidu!" mõtlesin omaette.

Pealegi kohtusin eelmisel suvel bändi The Killers esinemise ajal lava taga Prints Harry't, kes oli rokkarite etteastest nii eufoorias, et plaanis ka neid oma erapeole esinema kutsuda. Hannah on viimasel ajal Londonis eriti edukas olnud ja miks ta ei võiks Williami heaks esineda.

"Aga miks sa sellest mulle räägid?" küsisin sõbrannalt samal ajal internetipangas arvetel klikkides.

"No aga sina ju kommenteerisid seda juttu seal ajakirjas. Sa peaksid teadlik olema. Sellepärast ma küsingi. Noh et äkki sa tead sellest esinemisest rohkem?"

"Mina?" krimpsutasin kulmu, "Mul ei ole õrna aimugi, kes Williami peol esineb! Ma alles jõudsin Londonisse, alles sean end töölainele..."

"Aga sa oled kommentaari andnud!" vastas hääl teispool toru.

Mõtlesin viivu. Midagi oli selles loos nihu. Palusin sõbrannal ajakirja kuupäeva vaadata, olgugi et päev mil ta mulle helistas oli 6.aprill.

"1. Aprill!" vastas ta pärast hetkelist lehitsemist.

"Nojah, siis on ilmselt tegu aprillinaljaga!" vastasin napisõnaliselt.

"Aga mismoodi?" küsis tema, "Ma ostsin ajakirja täna, kuuendal, 1. aprill oli ju eelmisel nädalal!?"

Kummaline tõesti. Seda enam, et ajakiri Naised hoiab ju Eestis tasakaalukamat ja kvaliteetsemat joont. Siin Suurbritannias viskavad sel päeval aprillinalja (April's Fool) põhiliselt teismelised ja kvaliteetses ajakirjanduses selle päeva ümber ei mängita. Isegi tabloidid mainivad seda väga napisõnaliselt.

Aprillinalja peetakse brittide seas üsna lapsikuks. Kui kuskil tehaksegi nalja, siis kohaliku meedia eetikakoodeksi järgi peab selle nalja staatus olema selgelt välja toodud, lugejal ei tohi tekkida vale arusaama. Inglismaal on mõeldamatu kirjutada uudislugu ilma ühegi viiteta, et see on bluff.

Ma saan veel aru, et nalja tehakse 1. aprillil ilmuvas päevalehes, aga nädalajakirjas?

6. aprillil müüa aprillinalja on üsna kentsakas, kas pole?

Aga kokkuvõttes kui naljakas on ikkagi uudis sellest, et Hannah esineb Prints Williami erapeol? Nojah eestlase jaoks kõlab see ilmselt sama ebareaalsena kui Easyjet'iga Kuu peale sõita.

Prints William lävib pidevalt avaliku elu tegelastega, peab pidusid nagu iga noor mees ja armastab muusikat. Eestlase jaoks kõlab ilmselt iga staar või kuulus nimi ebareaalselt, sest nad ei ela meie keskel. London on neist paljudele aga koduks ja siin võib staare kohata iga nurga peal. Hiljuti tuli Londonis välja isegi i Phone uus programm, mille järgi saab teada kus kuulsused parasjagu linna peal asuvad. Infot selleks genereerib kohalik paparazzo agentuur.
Minu meelest pole see üldse nii ebareaalne uudis ja võib täiesti ühel päeval aset leida. Kuninganna Elizabeth käis ju ka Eestis? Vaat, kus ime...

Minu jaoks reetis pigem selle nn nalja see, et Prints William ei ela Buckinghami Palees vaid tal on selle läheduses oma residents ja kindlasti ei peaks ta oma erapidu Kuninganna esinduslossis. Aga keskmine eestlane seda vist ei tea, niiet see läbipaistev nurk oli ajakirjal kummaliselt valitud. Kas miski veel nalja reetis? Minu meelest mitte. Seda enam, et uudislugu oli kirjutatud üsna tõsises vormis, tsitaatide ja taustaga Printsess Di'st.

Nali peaks ju panema naerma või vähemalt muigama? See ongi ju nalja mõte! Mitte segadusse ajama.
Ja milleks sellesse uudisesse haarata mind? Ahjaa, see igavesti pilkav suhtumine minu lugudesse ja kuidas ma kõike enda ümber ja sees välja mõtlen! Ausalt öeldes hakkab see igav loba mind juba tüütama.

Hiljuti kuulsin loo sellest, kuidas meie Eesti mees Siim Kohv oli samuti Londonis aastaid tagasi staaridest pilte teinud ja neid Eesti meedias avaldanud. Eesti Ekspress olla toona kirjutanud temast uudisloo nagu ta monteeriks fotosid ise kokku. Siim taandus pärast seda Eestist täielikult ja ilmselt te ei tea, et Siim töötas maailma ühe tähtsaima moetööstuse PR-firma heaks. Karla Otto on naine, kes valvab selliseid moeimpeeriume nagu Valentino, Versace jpt. Siim reisib staaridega mööda maailma ringi, külg külje kõrval. Aga Eestis tambiti Siim pihuks ja põrmuks valejuttudega. Millest see küll tuleb? Kes eestlasele üldse keegi meeldib? Isegi meie maailma edukaim supermodell Carmen Kass on oma rahva ja meedia poolt tituleeritud mitu korda koledaimaks...

Minu meelest on piinlik see, et meie oma rahvuskaaslane Hannah on esimene Eesti artist, kes saavutab Briti olulises Club Chart edetabelis esimese koha. See on kümneid kordi olulisem positisoon maailma muusikamaailmas kui näiteks võita Eurovisioon, mida Lääne maailm juba ammu tõsiselt ei võta ja peab Ida-Euroopa pärusmaaks. Hannah on töötanud oma karjääri nimel siin Londonis mitu aastat, rääkimata rahadest mida ta on oma unistusse süstinud. Aga ainus millega meie riik teda meeles peab on jabur nali.

Kui ma neljapäeva hilisööl Londonisse jõudsin, lällasid ümberringi purupurjus britid. Ühel oli viskiklaas peos ja teine kaperdas niisama bussijaama poole. Tule taevas appi, mis siis siin lahti on läinud?

Liverpool tänava rongijaama esises taksopetuses ootas lisaks meile kümnepealine purjus seltskond. Üks kimus suitsu, teine paarike ajas teineteisele kätt püksi ja kolmandal mehikesel oli tükk tegu, et üldse püsti püsida.

Lõpuks tuli meelde, et inglased tähistasid neljapäeval Bank Holiday nädalavahetuse algust. Need on siin riiklikud pühad, millel polegi nagu mingit põhjust. Bank Holiday nime all olevaid riiklikke vabu päevi on siin aastas päris mitu ja nii palju kui ma kohalikelt brittidelt olen küsinud, mida nad tähistavad, saan vastuseks ikka: "Ma ei tea. Saab töölt vabaks? Inimesed saaksid lõõgastuda?"

Niisiis lisaks Suurele Reedele kestab brittidel püha ka esmaspäeval. Mitu vaba päeva jutti oli neil nö kapsa ninast välja löönud ja sellepärast siis ilmselt pidutsetigi neljapäeva õhtul piiritult.

Teel Covent Gardeni poole käis peast läbi mitu mõtet. Takso aknast välja vaadates oli kuidagi tühi tunne. Eestis tähistatakse ju Suurt Reedet ülima pidulikkusega. Neljapäeva õhtu on nagu päev enne jõululaupäeva. Kõik on kodused ja vaiksed. Suurel reedel jooksevad televiisoris ülekanded jumalateenistuselt ja kõlab kirikukoor. Seda, et rahvas niimoodi pidu paneks meil ei juhtu. Need on ikkagi vaiksed ja perekesksed pühad.

Meie peres ei tohtinud sel päeval isegi helistada, see oli kuidagi taktitundetu. Kõigile pidi jääma kodurahu. See oli Jeesuse leinamise aeg ja juba päris pisikese lapsena õppisin ma selgeks, miks me sel päeval Piibli järgi üldse mune värvisime. See tähistas Jeesuse surnuist üles ärkamist! Alles pühapäev oli rõõmupüha!

Lastele räägiti ka Jeesuse ristilöömisest ja muust piibliga seonduvast. Minu pühad möödusid tavaliselt koos isa ja emaga mune värvides ning rahulikke pühi kodus nautides.

Kohe kuidagi kurb oli purjus britte niimoodi mööda linna lällamas näha. Kas nad neid pühi üldse mäletasid või tähistasid nad tõesti peo panemisega kahe töövaba päeva tulekut.

Kui ma nädalavahetusel paarile kohalikule inimesele rääkisin meie traditsioonilisest munadepühast, ajasid nad silmi pärani. Seda, et keegi mune sibulakoortega värvib polnud londonlased isegi mitte kuulnud. "Kas see on mingi Ida-Euroopa tradistioon?" küsis üks. "Seda küll Lääne maailmas ei tehta," vastas teine.

Suure Reede hommikul ärkasin mina oma Londoni kodus valju techno-muusika saatel. See oli siis nii vali, et kajas meie korterisse läbi kolme korruse. Majarahvas lubas tollele elanikule isegi politsei kutsuda.

Poed on pühade tõttu Londonis pühapäeval ja esmaspäeval suletud. Suurel Reedel toimis kõik normaalselt.
Küll aga on avatud restoranid ja kohvikud. Laupäeva õhtul kesklinnas autot parkides avanes veelgi jubedam pilt kui ööl vastu Suurt Reedet. Rahvast oli linna peal nagu murdu. Selline tunne oli nagu neil polekski kodu. Muusika lõugas iga nurga peal ja pudelikillud olid koristamata veel eelmisest õhtust.

Masendav, mõtlesin. Kui ilusas ja vaikses pühademeeleolus oli olnud Eestimaa neljapäeva õhtul, kui ma sealt lahkusin. Kui perekeskne ja ilus on meie mõtlemine ning viis hoida kodurahu ajal, mida kogu maailm tähistab.

Ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, kuidas ma tahaksin et ühel päeval kasvaksid mu lapsed üles Eestimaal. Kasvõi see väike võrdlus munadepüha tähistamisest tõi minus esile võrratud kodumaatunded.

Reede pärastlõunaks olin minagi korraks siinses sagimises pühad unustanud ja saatsin lauljatar Hannah'ile täiesti suvalise sõnumi a la millal me kokku saame. Lävime siin Londonis tihedalt ja hoiame eestlastena kokku.
Alles paar tundi hiljem välgatas, "Issand, täna on ju pühad! Ma oleksin ju pidanud häid pühi soovima!"

Väiksel ühiskonnal on palju negatiivseid külgi, aga samas ka palju positiivseid omadusi. Meie rahvas hoiab suure maailmaga võrreldes ikkagi meeletult kokku ning riigipühadel on meie jaoks oluline väärtus! Siis on kombeks mõelda oma perele, rahule, meie riigile ja väärtustele elus. Kui ma talvel kirjutasin Argentiinast, et maailma kõige ilusamad jõulud on Eestis, siis seekord tuleb mainida, et maailma kõige ilusamad Kevadpühad on samuti Eestis!