Selleks, et te kogu loost aru saaksite pean alustama päris algusest.

Kõik sai alguse sellega, kui ma kolm aastat tagasi käisin Londonis hambaarsti juures. Ei midagi uut, ees oli tavaline kontroll.

Minu hambad on alati korras olnud ja patsienditoolis istun iga kord kõige rohkem paar minutit.

Selle hambaarsti kabineti nimi oli Barbican Dental Care. Ootekabinetis sirvisin rahulikult moeajakirju ja meel oli pilvitu. Kõik aga muutus hetkega ja jättis mu mällu ilmselt armi kogu eluks.

Kui ma erahambakliinuku patsienditoolis istet võtsin ja suu arstile avasin, tegi keskeas proua suured silmad. "Teil vajavad ju alumised tarkusehambad välja tõmbamist. Kas nad valu ka teevad?" küsis ta.

"Ei tee väga, vahel ehk pisut, aga ma eeldasin, et see on normaalne, kui nad kasvavad."

"Ei, ei, ei!" vehkis arst näpuga, "Kas te siis ei tea, et tarkusehambad võivad tekitada palju probleeme. See pole mingi nali. Inimesed on tarkushammaste pärast isegi surnud!"

Ehmatasin. "Aga kas ülejäänud hambad on korras?"

"Jah, ülejäänud on korras, aga tarkusehammastega on jama!"

Omaenda suhu ju ei näe ja loomulikult jäin ma metropoli erakliinku kogenud hambaarsti uskuma. Patsient tavaliselt ikka usub arsti.

"Mis ma siis tegema pean?" küsisin nõutult. "Kas te neid välja ei saa tõmmata?"

Hambaarst mõtles viivu. "Teate, see läheb teile jube kalliks. Ma soovitan teil võtta meie erakliinku hambakindlustus. See on kaksteist naela kuus ja aasta pärast korvab see teile kõik hammastega seotu. Ka tarkushamba välja tõmbamise."

Arvutasin kiirelt peas kokku, et aastas kulub mul kindlustusele siis umbes 124 naela. See polegi kõige hullem variant. Hambaarsti sõnul läheks tarkushammaste välja tõmbamine mulle muidu maksma kuskil 500-600 naela.

Ainult ühest asjast ei saanud ma päris täpselt aru - kui nende hammastega selline jama lahti on, kuidas ma siis järsku aasta aega oodata saan?!?!

"Noh, kõige hullem praegu pole, sellepärast ongi teil viimane aeg kindlustus teha!"

Aasta pärast naasesin uuesti hambaarsti juurde. Hambad mulle häda ei teinud, küll aga tahtsin tarkushammastest vabaneda. Pärast tolle arsti juttu kujutlesin valu vahel ehk ette. Kõik on ju kinni meie mõistuses.

Tol korral tegi arst röntgenipildi ja oli isegi suuremas šokis kui enne.

"Oi, oi, oi, teil on ju parem tarkusehammas kohe närvi juures. Seda ei saa niimoodi välja tõmmata, teil võib lõug eluks ajaks värisema hakata. Te peate minema haiglasse operatsioonile ja paar päeva lausa haiglas olema. See on suur protsess!"

"Kas kindlustus korvab selle?" küsisin nüüd täiesti endast välja aetuna. Kellele meeldiks mõte värisevast lõuast.

"Ei, teil on ju ainult esmane hambakindlustus hetkel," teatas sama arst, kes kindlustust mulle aasta eest soovitanud oli.

"Täna te konsultatsiooni eest maksma ei pea. Aga haiglaskäik võib teile maksma minna kuni 4000 naela. Selle korvamiseks peate te võtma tervisekindlustuse täispaketi!"

Tule taevas appi. Koju kõndides nutsin lahinal. Võõral maal ka veel. Mis ma siis nüüd teen?

Kodus arutasime asja ja otsustasime meie USA reisi ajal ka sealse hambaarsti käest nõu küsida. Kui see närv tõesti hambajuurele nii lähedal on, siis tuleb see eemaldada korrektselt.

Los Angeleses vedasin end Beverly Hillsis asuvasse hambakliinikusse. Esimest korda elus oli mul hambaarsti juurde minna ebameeldiv ja ma lausa kartsin seda. Klassiõde Maarja, kes elab L-As, aitas valida parima kabineti.

Seal ei pannud aga doktor tarkushambaid tähelegi, ainult vatras sellest et mul on suu auke täis ja peale selle peab ta tegema mulle hammastevalgendamise, mille koguhind oleks mulle tol päeval maksma läinud 6000 dollarit. Sellist summat mul hammaste peale välja laduda ühe korraga lihtsalt polnud.

Viimases hädas mõtlesin, et kui tõesti kõik nii mäda on, ehk lähen teen need valulikud protseduurid Eestis ära. Tartu tüdrukuna seadsin siin sammud Dentes hambaravi ukse taha, kus mind juba sama päeval vastu võeti. Ka siin lõi vanemaealine hambaarstiproua käsi kokku. Tema ei rääkinud nüüd enam aukudest vaid jälle tarkushammastest.

"Need tagumised hambad on ajule jube lähedal. Eestlased ei teagi, kui palju inimesi sureb igal aastal tarkusehambast saadud peapõletikesse. See tuleb kohe ära teha. See on nii ohtlik! Haigus läheb otse ajju!"

Mis kuradi põletikust ta räägib? Mul ei ole ju valusid ega paistetust? Aga šokina mõjus selline vastus nii või naa. Arsti sõnul läks operatsioon mulle maksma Eestis umbes 12 000 krooni. Kui see summa naeltesse lüüa, polnud see enam nii hull nagu 100 000 krooni, mis oleks see sama operatsioon mulle maksma läinud Londonis.

Kurvastasin, aga ema soovitas, et ma otsust veel ei teeks. Miskit oli kogu selles jutus mäda. Aga samas nagu ei olnud ka, sest tarkushambad ajasid oma otsi igemest välja ja nad olid olemas.

Kogu selle krempli juures olin ma aga unustanud, et mu sõbranna Haapsalus on ju hambaarst. Kuigi tuttavat on jube vastik paluda, siis on alati selline tunne nagu tahaks midagi tasuta saada.

Aga muud mul üle ei jäänud. Marina juurde ma oma sammud seekordse reisi ajal seadsingi. Pealegi ma lihtsalt tahtsin teada saada ausat vastust oma suu seisust. Kas siis tõesti olen ma tarkushammaste tõttu kohe suremas ja muud hambad on auke täis?

Haapsalus tegin suu lahti ja Marina ainult naeratas.

"Ega iga must täpp hambal veel auk pole. See ei pruugi sügavaks üldse minna ja milleks seda enneaegselt hakata uuristama. Sul on nii ilusad ja terved hambad. USA arstid ajavad kärbseid pähe, et rohkem raha teenida," teatas sõbranna ja lisas, et tema oma kabinetis patsiendilt tervete hammaste ülevaatusel raha ei küsi.

"Kui ma hammastega midagi tegema ei pea, miks ma siis peaksin inimeselt midagi tahtma. Mul on nii hea meel, kui inimesel terved hambad on!"

Sellist suhtumist mujal maailmas juba naljalt ei kohta. Suurbritannias maksis mulle tervete hammaste kontroll 30 naela (umbes 500 krooni) ja USAs 100 dollarit.

Marina, kellel on oma hambaravi kliinik Haapsalu kesklinnas käib igal aastal ülemaailmsetel hambaarstide koolitustel. Viimati Las Vegases.

"Ameeriklaste ülevalgendatud hambad on nagu blondeeritud juuksed. Haprad ja vanaduses tuleb nendega palju jama. Juuksed saab inimene välja kasvatada, aga hambad on meil elu lõpuni samad!" vastas ta valgendamisjutu peale.

"Loomuliku hamba värv on selle kaitsekiht, milleks seda hävitada? Kui iga päev oma hambaid korralikult pesta, siis see on parim, mida me oma hammaste jaoks üldse teha saame."

Valges hambaarsti kostüümis Marina tõusis püsti ja teatas mulle ilma igasuguse šokita: "Aga tarkushambad peaksid sa kunagi välja tõmbama. Nad suruvad alumisi hambaid kokku ja see pole hea. Mina tõmban ainult ülemisi, aga neid sul ju pole. Oota, las ma helistan oma sõbranna Siir Üllele, tema on alumiste hammaste välja tõmbamisel proff."

Ma olin sõnatu. Keha värises ja silme eest lõi mustaks. Kokutasin suunurgast, kuidas Londonis hoiatati mind lõua värisemise eest, kui hammas valesti välja tõmmatakse.

Marina ainult naeratas ja rääkis kolleegiga, kelle erakabinet asus pea et üle hoovi. "Üllel on aega poole tunni pärast. Lähme!"

Ma ei ole elus vist mitte midagi nii õudselt kartnud kui seda hetke. Ma olin tõesti täiesti endast väljas. Kõik käis peale selle nii kiirelt. Ma olin ju valmistunud isegi haiglasse minekuks.

Kui ma toolile istusin ja Ülle mulle tuimestava süsti tegi, ma lausa vappusin hirmust.

"No vaata, kuidas inimest on hirmutatud..." teatas ta meditsiiniõele, kes Üllele vajaliku atribuutika ulatas. "Nii alatu. Noor inimene on sellise väikese asja pärast niimoodi endast välja aetud."

Hetk valutut ebameeldivust ja juba ta hõikas mulle: "Vaata, siin ta on!"

Vaatasin oma tarkushammast nagu kummitust. Kas nii kiiresti käiski? Kaks sekundit ja kõik? Isegi haav ei valutanud ja sööma hakkasin juba samal õhtul.

Viimase nädala jooksul olen ma oma hambaloole mõelnud palju. Kuidas mul õnnestus pääseda tohutust operatsioonist ja rahakulust ainult selle tõttu, et ma läksin oma tuttava arsti juurde. Kui kerge on tegelikult tänapäeva meditsiinis inimeselt raha välja nõuda. Päti tunned tänaval vähemalt ära, aga et ka valges kitlis võib olla pätt- on lihtsalt raske uskuda.

Vanemad inimesed ikka ütlevad, et igal inimesel on hea tunda isiklikku ihuarsti ja advokaati. Minu meelest on sel jutul tõsi taga.

Need on kaks ala, mille kaudu on tegelikult kõige kergem inimeselt raha välja pressida. Mul on hea meel, et minul on kodumaal need inimesed olemas. Kõikidele teistele tahan ma öelda, õppige minu loost ja ärge laske end tüssata! Kui keegi nii suurtest summadest räägib, peab küsima ka arvamust teiselt arstilt ja kas või kolmandalt. Kokkuvõttes säästsin mina tuhandeid naelu või sadu tuhandeid kroone.

Minu parim sünnipäevakink oligi tarkushambast lahti saada. Seda, et tarkushammas inimesele mõistust juurde annab ei tasu uskuda, minu silmad avanesid sel hetkel kui see mu suust ära tõmmati.

Neljapäeva õhtul võin ma lõpuks ometi rahuliku südamega üle pika aja taas Londonisse sõita. Hirmuunenäod värisevast lõuast on viimaks lõppenud. Ja veelkord aitäh Marinale ja Üllele!

Kuigi pean ütlema, et need Londoni punased vaibad ja staaripeod jätavad mind hetkel täiesti külmaks. Kohe üldse ei oota nende kajastamist. Viimase poole aasta jooksul on minus muutunud nii palju. Pigem jääb süda emaga koju Eestisse! Siin oli olla nii hea ja tore. Oma kodumaal, kallite sõprade keskel.

Blogipidamise alguses sain emotsionaalse inimesena tihti haiget, eriti kui lugesin oma blogi kommentaare. Eks ma ise ju tahtsin oma kaasmaalasi hoiatada, õpetada ning elu teistmoodi ja teise nurga alt vaadelda. Aga välja tuli justkui teisiti! Kommentaarides tõmmati mind elusalt risti.

Paar korda sain isegi nii pahaseks, et mõtlesin äkki peaks selle poe siin üldse kinni panema. Kui mu kolleeg mulle eelmisel suvel aga teatas, et mõnel minu sissekandel on üle kümne tuhande lugeja, olin ma heas mõttes üllatunud.

Kommentaariumis võtavad inimesed sõna ja ma hindan seda kirjutajana tegelikult väga. Ometi on ka suur hulk inimesi, kes loeb ja soppa lihtsalt ei loobi.

Tasapisi hakkasin saama positiivseid lugejakirju. Südamlikke ja heasoovlikke - see oligi põhjus, miks ma selle raamatu kirjutamise ära tegin. Kindlasti olen ma paari hea sõbra võrra tänu sellele blogile rikkam. Eks ähvardavaid kirju on ka tulnud palju, aga me kõik ju teame, et üks hea sõna kaalub üle tuhat halba sõna.

Eelkõige olen ma tänulik Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergile, kes andis mulle idee oma juhitavas lehes sõna võtta ja oma muljeid oma rahvuskaaslastega jagada.

Ja eks see raamat saigi ju kaasmaalastele mõeldes kirjutatud. Minu idee pole mitte, ei siin blogis ega raamatus, inimesi hirmutada ja mõnitada. Kuus aastat kodust eemal on teinud minust tõelise Eesti patrioodi. Pigem tahan ikka ajakirjanikuna aidata ja toetada, teiste rahvustega võrrelda ja kui vaja ka hoiatada.

Mul on kahju, et "Seks, valed ja eneseusk" kogus esialgu palju tähelepanu sellega, et ma pesen n-ö avalikkuse ees tuntud inimeste aluspesu. See tegi mind kurvaks. Raamatus kirjutasin nimeliselt ainult avaliku elu tegelastest; kõik, kes on valinud oma elus privaatsuse, selle ka said. Mul ei ole mingit õigust privaatsuse valinud inimest avalikkuse ette kiskuda. Püüdsin inimestest rääkida delikaatselt ja õiglaselt. Avaliku elu tegelased on pideva tähelepanuga nagunii harjunud ja tegid selle valiku ammu enne minu elus eksisteerimist.

Valet pole selles raamatus grammigi, küll aga jäi kirjutamata palju!

Hea meelega poleks ma nimesid üldse kasutanud, aga kuna minu ümber keerleb see kummaline saladusteloor, siis esimeses raamatus ma lausa pidin seda tegema.

Aga raamatu mõte oli siiski teine. Tahtsin ju kirjutada oma armsale kodumaale oma tõelise ilustamata loo. Mis tunne on eestlasena minna suurde maailma õnne ostima. Kas see on ikka nii kerge nagu siit koduaknast vaadates ja unistades tundub. Ma usun, et iga eestlane on korra elus mõelnud sellele, et mis saaks siis, kui kodust ära minna. Aga muru on ju ikka rohelisem seal, kus meid endid pole.

Mõte polnud mitte ehmatada ja hirmutada, vaid tahtsin oma kallite rahvuskaaslaste pilti n-ö elust välismaal pisut reaalsemaks muuta. Nõnda on meil äraminnes rohkem tugevust ja koha peal väiksem võimalus oma unistustele alla anda.

Tänu raamatule olen saanud palju vastukaja. Ka väga edukatelt Eesti tegijatelt n-ö Läänes. Alles üleeile kirjutas Tarmo Urb Los Angeles linnast põgusalt oma enese lahkumisest 20 aastat tagasi, mis oli veelgi raskem kui ära minna täna, mil Eesti on Euroopa Liidus. Tarmo kiitis, et ma selle teema üles võtsin. Üks Eesti soost supermodell kirjutas mulle ka (mitte Carmen Kass), kuidas tal oma eduka karjääri alguses puudus raha, et isegi süüa osta ja kuidas igapäevast energiat andsid talle ema poolt kodust kaasa antud õunad. Selliseid raskeid lugusid on kuhjaga, ometi on neist kõigist saanud väga edukad inimesed.

Seksist kirjutasin ka, aga eks suurem osa rahvast arvas, kui pealkirjas on seda sõna kasutatud, siis leiab raamatust pornograafiat ja rahuldust.

Mina kasutasin SEKSI hoopis teises kontekstis. Pigem mõeldes Eesti tüdrukute ja naiste imidžile Läänes. Alles hiljaaegu rääkis Õhtulehe uudistetoimetuse juht Jaan Väljaots mulle fakti sellest, kuidas 3% Euroopa Liidu prostituutidest on Eesti kodakondsusega. Eks ma olin Londonis elades seda numbrit varemgi kuulnud.

Sellest arvust tuleb ka suhtumine meie väikeriiki ja ime siis, et keskmine briti mees eesti tüdrukust just ülearu heal arvamusel pole. Sellest kõigest ma raamatus rääkisingi. Sellest pilkavast suhtumisest ja kannatustest, ometi ka lõpuks saabuvast enesekindlusest ja julgusest maailmale eestlasena silma vaadata.

Eestlane armastab ikka Suurbritannia palkasid eesti kroonidesse ümber lüüa. Naelu pole meie rahasse ümber arvutada mõtet, sest elu Inglsimaal on kümneid kordi kallim. Eestlasele on 10 000 krooni okei raha, aga Londonis ei saa 400 naelaga isegi kodutu hakkama. Elul Eestis pole minu meelest häda midagi! Alles hiljaaegu teatati maailmas ka sellest, kuidas Eestis on võimalik kõige napima summa eest saada kvaliteetset arstiabi jne jne. Need maailma poolt antud komplimendid meie riigile saavad minu meelest meile endile harva teatavaks.

"Seks, valed ja eneseusk" on müügis olnud peaaegu nädal ja imelisel kombel olen saanud lugejatelt palju armsaid kirju. Need on mulle andnud jõudu teha seda, mida ma ülekõige maailmas armastan - kirjutada ja jagada oma kogemusi oma armsa kodumaaga.

Ükskõik mida minu raamatust ka ei arvata suren ma ühel päeval püüeldes oma unistuste poole, mitte alla andes või käed taskus istudes ja niisama unistades. Minu meelest seab eestlane endale liialt palju piiranguid ja kardab hirmsasti teise eestlase arvamust. Rohkem vaba mõtlemist ja arusaamist, julgust olla need, kes me oleme, teeb elu nauditavamaks. Seda ma püüangi ju oma rahvale öelda. Tähtis pole mitte kriitika ja need teised, vaid usk iseendasse! Sellest ka pealkiri!

Tõin mõned kirjad siinkohal välja. Lisaks ebameedlivatele kommentaatoritele on Eestis ka palju üdini häid ja heasoovlikke inimesi.

Mul on hea meel, et ma saan jätkata siin blogis oma elu suurimat unistust ja kui kas või üks inimene on leidnud või leiab sellest midagi endale, olen ma suutnud maailma natukene paremaks teha.

ANTS TALLINNAST, "Raamat meeldis mulle ! Isegi parem kui arvasin. Päris palju oli tuttavat. Olen ju Sinu kirjutisi lugenud ja ka meediast midagi kuulnud. Oma varasema elu tõttu olen natukene kursis meie ajakirjandusega ja selles olevate tegijate ning "tegijatega". On ju ka minust kirjutatud nii head kui halba. Ka pahatahtlikke lugusid ja intervjuusid.

Aga raamatust ... või õigemini mõtetest, mis tekkisid lugemisel. Ei mingit õiget järjestust. Nii, nagu hetkel meenub.

Londoni eestlaste tegemistega olen natukene kursis, sest mu tütar läks umbes samal ajal sinna. Et natukene lisaraha teenida. Pani oma seitse asja, koera ja jalgratta autosse ning läkski ... Eks ma muretsesin ikka päris palju alguses. Ja nüüd Sinu raamatut lugedes arvan, et eks temagi elu oli palju hullem kui mulle rääkis. Kuid päris palju oli raamatus sarnasust minu arvamusega, mis on tekkinud teda külastades. Muide, tema sattus kaamera ette selles jaanipäeva loos.

Sinu nime lugu lugesin kerge naeratusega. Ei olnud selle peale nii mõelnud. Kuid oma nimega olen pea sama üle elanud. Euroopas ei ole probleemi olnud, aga Ameerikas küll. Minu eesnimi on ju inglise keeles sipelgad. Seepärast pidin päris tihti suurtele imesunud silmadele ütlema, et jah, see ongi mu nimi. Sellest on tulnud ka mu "fotograafinimi" - formicafoto. Sipelgad on ladina keeles formica.

Ka kuulsustega kohtumistest oli huvitav lugeda ja mõttes võrrelda. Minu kohtumised olid küll peamiselt ärivaldkonna tegijatega, kuid selgub et palju vahet ei olegi. Aga puuduv raha ja riietus tuli nii tuttav ette. Eriti need hingelised üleelamised. Pidin ju nagu samastuma oma muu maailma kolleegidega ja olema samal tasemel. Olin ju ainukene Eestist, esindasin Eestit ning ei saanud neile halba muljet jätta. Nende päevaraha, mis oli ainult isiklikeks kuludeks, oli 1500 taala ... minul aga 300 krooni.

Lapsepõlvest ja isast on meil ka sarnaseid mälestusi. Ja üldsegi oled Sa väga tubli ja julge tüdruk, et kõigest sellest kirjutasid. Arvan, et Su raamat paneb nii mõnegi mõtlema ... hea, et kirjutades kasutasid nimesid. Nii on kõik üheselt selge. 

Katrin ! Sul on hea raamat ja loodan, et see meeldib paljudele lugejatele. :))) Oled väga tubli tüdruk, et selle ära tegid! Kui juhtub kunagi võimalust olema, siis vestleksin meeleldi Sinuga nii raamatust kui lihtsalt elust ja mõtetest."

SNAIPER,

Käisin Solarises täna, mulle meeldis. Ma olin varjus, nagu alati, aga sinu energiat ja elurõõmu oli tore jälgida! Sa oled nii pikk! 178 cm? 59 kg? pakun! Mustad siidipüksid, tore!

Mulle meeldis kogu ülesehitus ja aura.

Olen snaiper, istun ja jälgin, aga kui Väike Valge Printsess kaameraga saabus olin hajunud!

(Mul on kohutav põlgus Eesti ajakirjanike vastu, no Stella Wadowski kohalolek veel ei tekita muret aga telekaamerate eest jään alati varju...)

Mingil hetkel olin sinust 10 m kaugusel, aga ei tahtnud sinu usutlust segada... Vaatasin, et 3-4 kirjutavat ajakirjanikku olid kohal, said "nupud" sisse, tõstab müüki! Creame Brulee."

IVAR, "Solarisega tutvumas (esim.korda elus, kuigi ise elan ja töötan Tallinnas!) käisin 18.märtsi õhtul. Silmates teksti, kus räägid Argentiina-väsimusest ja lahkhelidest Adamiga, panin raamatu ohates käest. Valus! Järgmisel päeval rääkisin end töölt vabaks, osalt kutse ja lubaduse tõttu, teisalt soovist siiski isiklikult tutvuda. Aga nagu mäletad, originaalitsesin oma "ma ei tea, kas ma raamatut üldse tahangi" - ütlusega just pelgusest Su valu ülelugemise ees. Luban siiski - hangin, loen!

Ja mis ma veel tahtsin Sulle öelda.. ära võta pööbli närimist kommentaariumites enda kallal südamesse! Püüame mõlemad sellest üle olla (usu, igasugune solvang Adami või Sinu kohta teeb mullegi haiget). Tuleb õppida tuimestuma.

Aga hambalugu?.. Harakale haigus, varesele valu! Võtaksin sinult kogu valu, kui vaid saaksin! Pikk päkapikupai Sulle, armas inimene!"

LEELO, "Tead Kati.... jõudsin pärast esitlust koju ja mõtlesin et hakkan kunstiajaloo eksamiks õppima, aga jäi näpp Su raamatu vahele ja hakkasin suvalisest kohast lugema (Kajaga õhtustamistest) ja läkski nii et panin ühe ropsuga lõppu välja. Ja siis ei andnud ka süda rahu, nii et alustasin algusest ja lugesin tagasi keskkohta. Mul oli seda väga vaja. Hoogu oli raamatus palju...hea oli lugeda. ja mitmedki kohad puudutasid väga. Kasvõi lause, mis Sa isa kohta kirjutasid- et ei ole inimest keda rohkem vihata kui ta on purjus, kuid samas pole kohanud toredamat ja säravamat meest- see on nii õige ja teeb tohutult haiget. Ja üleüldse julgusest oma unistuste ja eesmärkide poole püüelda. See on mu elus väga teemakohane- kunstikool on lõppemas ja tuleb edasi liikuda ja teha valikuid, mis määravad edaspidise.

Tegelikult oli see omamoodi muinaslugu. Kui ma sind põnnist peale ei teaks, siis võib-olla ei olekski kõike uskunud. Aga kuna olen su tegemistega kursis olnud, kasvõi meie emade kaudu, teadsin sündmusi üldjoontes, aga lugeda veel kõike seda, mis nende taga oli- justkui kirsike vahukoorel. Mõte, et sellal, kui Sa olid nende tegevuste kestel, vaid paar aastat vanem kui mina praegu, on aukartustäratav. Ja mul on hea meel, et Sa suutsid kõike kirjeldada pigem distantsilt kui emotsioonidega üle pingutades. Näiteks võiks sama teksti tugevalt forsseerides vabalt kasutada mõne mehhiko seebiseriaali osa jaoks.

Meeldis et ei olnud üdini häid ega halbu tegelasi. Negatiivsemate puhul lihtsalt tõdesid nende üldist inimlikku nõrkust. Pole meie võimuses mõista teiste üle kohut.

Ja peale seda nägid võrratu välja. Tundus, et kohal olidki õiged inimesed, kellele Su kohalolek tõesti korda läks."

LII, "Ma lugesin su raamatut - minu jaoks on see "zen" moment sinu loomingu (nii blogi ja nüüd ka raamatu) juures see, et ma saan  enda maailma välja lülitada ja siis lugeda õhinaga kellegi teise fantastilisi läbi elamisi, mis on ka reaalsed. Ja kohast, mis mulle endalegi hingelähedane - London. Ikka tubli oled.

Ma siiralt arvan, et paljud inimesed tahaksid läbi teha seda, mis sina, aga ilma südamevaluta ja kõige muu ebameeldivata, mida sina läbi elasid. Noh pigem nii, et London või Pariis kandikul kätte,palun. Ma ei tea, kas sa oled lugenud sellest, kuidas Ene Rämmeld 80ndatel siit jalga lasi ja Pariisi kolis? Nõuka ajal oli see ikka suur ettevõtmine ja ega tal see asi kergelt ei tulnud, midagi sarnast võib olla ehk ka sinu looga. (kui saad aega, uuri tema kohta)

Muuseas, ma registreerisin kunagi end Button Club liikmeks ja mõtlesin, et KUNAGI ehk lähen ka mõnele üritusele, aga siiani ei ole jõudnud, pluss hinnad on ikka kallid ja ma ei tunne kedagi. Soovitasin oma eesti sõbral Sulevil, kes nüüd ka 5 aastat Londonis elab, et läheme koos ja vaatame üle, tema on rohkem aldis sellistele üritustele. Miks ma seda aga räägin, on see et Kajast oli päris intrigeeriv lugedaja tausta teada. See staaride maailm on kohati nii kaootiline...

Lugu Adamiga läks mulle väga hinge. Ma usun, et paljudele lugejatele. Kui lugesin peatükki, kus sa kirjutasid, et pidite lahku minema, mõtlesin, et nii. te olite koos seal raamatupromol, järelikult te ei lahutanud. aga lugu kiskus vahepeal küll nii sinnapoole kaldu, et hakkasin juba muretsema. Ma arvan, et see eluterve algus, kuidas teil kõik algas, on nii õige ja haruldane, et seda ei saa lasta minna. Mulle meeldib Adami juures see, et ta on selline jalad maas ja on pigem tegude, kui jutumees.  Muidumehi ja jutumehi on maailm täis ja enamus romaane algavad ju kärts-mürts ja võivad pahatihti lõppeda valusalt, kasvõi kui ma loen näiteks ‘Daily Mailist', mis toimub - mulle vahepeal tundub, et 2010 on selline undercover aasta - kõik kõrvalepanekud ja armuafäärid korraga tiritakse päevavalgele ja oi kui palju neid on. Nagu seeni peale vihma.

Mullle tundus lugedes, et sul on ikka mitu kaitseinglikest kaasa antud - selle kõige juures vastu pidada on super:)))  Pea siis vastu sellele Eesti elule siin."

Ega ma muidu teiste riietuse kallale tavaliselt kipu. Läänes elades pole lihtsalt harjunud tänavapildis teiste riietust tähele panema. Suurlinnades on nii kerge nähtamatuks jääda ja see mulle meeldibki.

Keegi ei jõllita ega ei tee nägusid, olgu sul seljas mis tahes.

Eestis on ju nii, et kui toidupoodi minnes pole korralikku meiki peal- vaadatakse juba kummaliselt. Eks see tuleb meie väikesest ühiskonnast ja sellest, kuidas kõik tunnevad kõiki! Mina ei tea, kas ma sellise tavainimese tähelepanuga üldse kunagi uuesti harjuksin. Mulle meeldib hommikuti Londonis jope öösärgi peale tõmmata ja märkamatult lähimasse lehekioskisse jõuda. Meil on ju nii, et isegi koristaja peab end enne tööle minekut üles lööma ja kunstüüned peale panema.

Kui ma kunagi kodumaale tagasi kolin siis ilmselt ainult metsa sisse ja muust kärast eemale!

Kuigi ma teiste riideid ei pane tavaelus isegi mitte tähele, siis telepilt on nüüd küll see koht, kus maitsetus hakkab häirima ja silma. Eks televisioon annab üldse selge pildi rahva moest ja stiilist, mida me omamoodi tavaelus ju lausa jälgime ja mingis mõttes kopeerime.

Pühapäeval istusime siis terve perega seda kuulsat 'Laulud tähtedega' saadet vaatama.

Ema oli sellest saatest nii pikalt rääkinud ja mulle tundub, et see on programm mis ei jäta siinmail kedagi ükskõikseks. Ma tahtsin lausa näha, et mis imesaade see selline on. Ja shokk oli suur! Kui ma oleksin saadet ainult kuulanud, siis oleks mulje ilmselt okei. Visuaalne osa oli selle saate kõige jubedam pool!!!

Esiteks kogu see lava atribuutika ja nö sõu ise olid kokku pandud nagu low budget programm ehk siis nägi välja kõikse odavam. Ma saan ju aru, et majanduskriis on Eestile ränga hoobi andnud aga ka odavate vahenditega saab natuke asjale lihvi anda.

Läänes toimivad ju need samad saated, aga seal välgub valgus huvitavamalt mitte nii nagu 1980ndate tantsusaalis ühes toonis.

Kõige esimesena riivas silma saatejuhtide riietus. Seda enam, et iga lapski ju teab, et Eda Ines Eti on Eesti kõige stiilsem naine. Kõige rohkem ärritas kleidivärv, mida Lääne ühiskonnas kutsutakse raudteetööliste vormitooniks. See neoonroheline või kollane värv, mis annab absoluutselt igale inimesele haiglasliku välimuse ja ei lisa näole midagi juurde vaid võtab seda pigem ära. Värv veel värviks, aga kõige jubedam oli see, et Inese kleidivärv oli siis sobitatud Millingu särgitooniga, mis oli mitu tooni teistsugune kollane kui Inese kleit. Maailma moeajakirjanikud ikka alati hoiatavad, kuidas kõige suurem möödapanek ongi tavaliselt värvitoonide sobitamisel- et need ei ole tegelikult üks värv. Vogue moebiibli sõnul on parem panna kokku erinevaid toone kui erinevat värvi üks ja sama toon. See ei käi mitte ainult kleidi ja partneri särgi sobitamisel vaid ka saapa ja kampsuni kokku panemisel. See riivas silma.

Ines on ju nii ilus tüdruk, miks temalt seda ilu ära võtta!?!? Ma saan aru küll, et salatiroheline on selle kevade toon aga seda ei saa ju sobitada eestlase ihule pärast pikka talve kui me oleme valgemast valgemad...suvel ehk....Osasid asju ei saagi siin põhjapoolkeral kanda, kuigi moeajakiri soovitab! Need lihtsalt ei sobi meile.

No ja siis see Millingu lips, mis oli tema lühikese kaela veelgi lühemaks surunud ja kohati tundus nagu see lausa kägistaks teda. Moekunstnikust mees küll lisas kõrvalt, et need vead ei ole saatejuhtide süü vaid tegu on saate halvas stilistis, kes on teinud konarlikke valikuid. Ta lisas veel, et Millingu ülikond tundus odav ja meenutas talle neid ülikondi, mida saab pesumasinasse visata ja hiljem triikimata selga tagasi lüüa.

Välismaalane vaatab ju seda meie kodukootud asja teise pilguga.

Ma olen alati olnud suur Artur Talviku fänn. Mul on õnnestunud Arturiga isegi kunagi koos pidu panna ja tegu on kindlasti Eesti ühe andekama mehega, kes on siiras, aus ja vinge tüüp. Tema laulmisoskus võttis lausa jalust ja minu meelest tegi Artur isegi Lenna Kuurmaale ses osas ära. Aga miks ometi juhitakse Eestis nii vähe tähelepanu esinemiskostüümidele? Mujal maailmas on need iga sõu ja telesaate põhiosa.

Vaadake, kasvõi Lady Gaga't, kes pole mitte nii hea laulja vaid hoopiski super sõumees! Kostüümid ja lavariided on iga sõu ja telesaate suurim ning pilkupüüdvaim osa. Eestis jagatakse sellele nii vähe tähelepanu ning 'Laulud tähtedega' shokeeris mind!

Kallil Arturil oli seljas triikimata suur valge triiksärk ja teksad. Lenna riietusega puudus igasugune kooskõla.

Mihkel Raud oli ainus, kes seda märkas ja riietusele tähelepanu juhtis. Artur on ju suur mees, iga inimene teab et valge värv teeb iga inimese justkui suuremaks. Oleks võinud ju valida tumema särgi?

Margus Hanson ilmus lavale samades riietes nagu ta ilmselt Linnavalitsuses tööl käib...ülikonnas?!? See oli ju sõu üritus- miks siis mitte natuke teisiti end riidesse panna.

Evelyn Sepa lauluhääle kallal on nüüd päris mitu päeva näägeldud aga mina teeksin siinkohal hoopiski komplimendi. Evelyn oli selles saates üks väheseid, kes kandis lauluga harmoniseerivat esinemiskostüümi ja seda oli ilus silmal vaadata. Olgem ausad- need nö tähed läksid ju ikkagi saatesse sõud tegema ja rahvast lõbustama. Miks siis ennast nii kuradi tõsiselt võtta?

Kirsti Timmer oli ka nii tubli! Kuigi lauluhääle osas polnud ta parim, säras ta laval nagu tõeline täht. Kui hääl telerilt maha keerata oleks võinud vabalt arvata, et tegu on eluaegse laulustaariga. Ja enesetunne ja eneseusk on minu meelest iga võistluse tähtsaim osa. Tubli oled Kirsti! Isegi rahvusvaheline moekunstnik Adam ütles "super attitude!"

Meelelahutusajakirjanikuna puutun ma sõude ja igasugu esinemistega alalõpmata kokku. Kõige suurem rõhk läheb ikka staaride riietusele, sõu ülesehitusele ja muule. Miks me eestlased muust maailmast siis ometi ei õpi? Kui me kõik need välismaised saated endale maha kopeerime, siis miks siis mitte teha seda nende vääriliselt? Minu meelest polegi viga niivõrd esinejates vaid nendes, kes selle asja kokku panevad. Ühel õigel saatel peaks olema ikka korralik punt stiliste ja abilisi, kes aitavad kogu pildi paremini kokku voolida. Kuhu jäid tantsupoisid ja tüdrukud ja sõuelemendid; üllatused ja muu. Mäletate kui Eurovisiooni võitis neiu, kellel oli esinemise ajal seljas kolm erinevat kostüümi- küll ta tõmbas ühe alt teise ja siis kolmanda- rahvas oli eufoorias. Egas siis laulusaade pole pelgalt laulmises kinni vaid ikka kõiges muus ja peaasi, et rahval seda tore ja lõbus vaadata on. Mulle meenutas see saade pigem muusikakooli sisseastumiseksamit. Kõigil olid tõsised näod ees, kramplikult jalad koos....

Komplimendi jätsin lõppu. Müts maha zürii ees. Raual oli kõige vingem riietus. Hetkel on maailmas hästi popp viisaka pintsaku all kanda värvilist 1980ndate stiilis T-särki. Paul MacCartney firmamärgiks on lausa saanud tossud ülikonnaga! Kohe näha, et Mihkel on maailmas reisinud ja oskab ka samavääriliselt riietuda. Zürii osas tegime me ses suhtes muule maailmale silmad ette. Nad kõik olid ääretult viisakad ja nende sõnavõtt haritud-ometi andsid nad esinejatele õige punktiarvu! Samal ajal kui muu maailm hoiab seda Simon Cowell'ile omast mõnitavat ja labast stiili, et televaataja siis teiste kulul lõpmatult naerda ja irvitada saaks, on eestlases siiski säilinud inimlikkus. See on jällegi väikese ühiskonna plusspool.

Reedel esitles Õhtulehe blogija ning Inglismaal ajakirjanikuametit pidav Katrin Lust Tallinnas oma värsket raamatut "Seks, valed ja eneseusk".

Sellist raamatut otsige hästivarustatud raamatupoodidest. Näiteks Solarise Apollos on!

Katrin jutustas rahvale oma raamatu tagamaid.

Ja jagas soovijatele autogramme...

Ja andis intervjuusid...

Ja poseeris oma MITTEVÄLJAMÕELDUD mehe Adamiga...

Fotod: Meelis Tomson

Jumala abiga jõudsin eile tagasi Londonisse. Kuigi ma olen endiselt haige, puperdas süda Heathrow lennujaamas nagu armunud teismelisel. Hing ihkas tagasi Londonisse.

Kuigi ma vahel jonnin siinse nigela ilma üle, kuulub mu süda siiski Londonile ja Inglismaale.

See on koht, kus ma tahan elada ja olla. Siit peab lihtsalt vahel ära käima, puhkama ja end laadima - nii nagu Eestiski - tagasi tulles on see taas parim koht maailmas.

See on igavesti hea tunne, kui sa tead et elad kohas, mida su süda on alati otsinud ja ihanud!

Kuigi ma jäin seekord Californias meeletult haigeks, ei ole ma kunagi tundnud soovi sinna kolida.
Eelmise aasta veebruaris käis korra tuhin peast läbi, et pakiks asjad ja läheks hoopiski Los Angelesi.
Kõik need galapeod ja staarid - tööd oleks seal kuhjaga. Aprillis läksin uuesti maad uurima ja jõudsin arusaamale, et kõik tundub ilus ja parim kui üht või teist maad külastada turistina. Koha peal elades on aga lugu teine.

USA on minu meelest majanduskriisis kannatada saanud justkui kõige enam. Nii palju virinat ja murelikke nägusid ei ole ma trehvanud mitte kuskil mujal maailmas, kuigi viimase aasta jooksul olen ma reisinud nii Eestis, Argentiinas ja mujal. Minu meelest on majanduskriis kõige rohkem jalust löönud just ameeriklasi, kes on harjunud stabiilse elu heaoluga. Argentiina ja Eesti on minu jaoks paljuski sarnased - majanduskriise ja raskeid aegu on need mõlemad riigid läbi elanud kordades ja just seepärast tundub mulle, et me saame selle kõigega paremini hakkama kui yankied.

USA teles arutatakse majanduslangust iga kümne minuti järel. Mis see endaga kaasa toob jne. Päeva lõpus on lihtsalt enesetapu tunne. Kui muidu veel saaks kuidagi jalad alla, siis meedia ja ümbruskond ajab paanikasse. Suurbritannias on inimesed natuke positiivsed ja rahulikumad. Sellist pidevat paanikat küll ei ole. Kuigi miljonid inimesed on tööta, säilitavad britid mõistuse.

Neil on anne majanduskriisi jälgida natuke rahulikumast aspektist ja teha õigeid samme. Selle asemel, et pidevalt paanitseda ja inimesi segadusse ajada. Kogu maailm ju teab, et käimas on majanduskriis. Töötute arvu ei peaks pidevalt hüüdma, sest muidu kaotavad eneseusu ja ameti ka need, kel see veel olemas on. Meil kõigil on arved, mis vajavad maksmist!
USA keerutab aga meeletut tuult üles ja ime, et inimesed end sildadelt alla ei viska. Lisaks sellele otsustab USA majanduslikult raskel ajal tohutu meditsiinireformi üle, mis neelab veelgi rohkem raha. Idee on minu meelest hea aga valel ajal. Lisaks sellele on riik kõigi aegade kõige kallimas sõjas.
Loomulikult ei ole ameeriklased rahul president Obama tulemustega ja süüdistavad USA allakäigus just teda.

Üks Obama suuri kriitikapunkte on ka terrorisimikontroll. Alles hiljaaegu pääses terrorist pommilaadungiga lennukile ning see ei plahvatanud ainult tänu pommi defektile, mitte Obama terrorismipoliitikale, mis ammutab miljardeid dollareid USA riigi eelarvest. Eks minagi olin üllatunud, kuidas ma pääsesin LAX lennujaamas 50 valge pulbriga täidetud pudelikesega sealsest turvakontrollist läbi. Lisaks sellele ostsime veel sealt kaasa kuskil sada süstlatäit hobuste vaktsiine ja ussirohte, mille ma kogu kupatusega ühte suurde halli kotti panin. Kohvrid lasti läbi igavesti uhketest masinatest meie endi silme all, aga küsimusi ei esitanud ega kinni ei pidanud meid keegi. Kummaline. Igasugune meditsiinivedu on ju keelatud! Sellised hetked panevad kahtlema ja muretsema.

Homme hommikul põrutan siis Eesti poole. Lennuk läheb hommikul vara ja keskpäeval loodan juba Tallinnas olla. Viimased paar kuud Argentiinas ma lausa elasin selle päeva nimel. Lõpuks ometi on see käes!

Ootan kõiki oma armsaid lugejaid minu raamatuesitlusel 19. märtsil (sel reedel) Tallinna Solarise Apollo raamatupoes kell 15.00.

Järgmisel päeval, 20. märtsil kohtun lugejatega Tartu Lõuna-Keskuse Apollo raamatupoes kell 13.00 ning 22. märtsil Pärnu Port Artur Apollo raamatupoes kell 17.00. Raamat peaks juba saadaval olema Mammut internetipoes.

Kohtumiseni siis!

Eile intervjueeris mind Eesti ajakirjanik minu raamatu "Seks, valed ja eneseusk" teemal.

Kuigi ma olen viimased kolm päeva 39-kraadise palavikuga voodis kügelenud, võtsin end kokku, et oma peagi ilmuva raamatu teemal vestelda. Vähemalt anti mulle seekord kommentaarivõimalus. Ometi tundub mulle, et ma jäin pärast seda intervjuud justkui veelgi rohkem haigemaks.

Ajakirjaniku esimene küsimus oli minu raamatu "Seks, valed ja eneseusk" sissejuhatava peatüki kohta. Taustaks nii palju, et ma räägin selles, kuidas ma sattusin kuueaastaselt seksuaalkuriteo ohvriks. Mind ei vägistatud, küll aga kooriti mind paljaks, mõnitati ja tehti haiget.

Ajakirjanik küsis, miks ma sellisest privaatsest momendist oma raamatus kirjutasin. Tema meelest on seksuaalne kuritegu tabu. Ta lisas veel, kas mul sellist asja kirja panna pole piinlik. Esimese hooga ma nagu ei osanudki midagi kosta. Kokutasin, vastasin midagi tunnete ajel. Ajakirjanik aga jätkas, et miks mul oli tarvis nende kollanokkade tegu minu vastu raamatu kaante vahele saada ja miks ma arvan, et Eesti rahvas tahab üldse sellist jubedat lugu lugeda.

Surusin pisaraid tagasi. Miks mul peaks olema häbi, et ma sattusin seksuaalkuriteo ohvriks, kui ma olin kuueaastane. Minu meelest peaks häbi olema nendel, kes selle läbi viisid, küsisin vastu. "Nojah, aga mida see lugu aitab. Keegi ei taha sellist asja lugeda..." vastas hääl teispool toru.

Küsisin meessoost ajakirjaniku käest, mida ma oleksin tema arvates siis pidanud tegema? See seik tekitas mulle aastaid valu ja lõpuks ometi olin ma suuteline sellest ajakirjanikuna oma rahvale rääkima. Ma usun, et kui vaadata Eestis toime pandud seksuaalkuritegude arvu, on see kindlasti kõrge; rääkimata naistest, kes seda kunagi üles ei tunnista, sest eestlase seas on levinud fakt, et seksuaalkuritegu või vägistamine on tabu ja häbiasi.

Mina kirjutasin oma loo just nendele rahvuskaaslastele mõeldes, kes minuga sarnaselt midagi nii rasket on kunagi läbi elanud. Et te ei ole ainsad, kes seda valu endaga kaasas peavad kandma. See ei olnud ju minu kui kuueaastase lapse süü, et see minuga juhtus. See pole ohvri süü...

"Mida Sina soovitaksid mul selle loo puhul siis teha?" küsisin ajakirjanikult. Ajakirjanik tegi hetkelise mõttepausu ja vastas siis julgelt: "Mitte sellest rääkima! Hoidma endale!" "Ja seda soovitab ajakirjanik?" küsisin šokeeritult.
"Jah!" vastas ta ilma igasugust piinlikust tundmata. "Sellest ei ole vaja rääkida. Ütle Katrin, kas Sul piinlikustunne on millegi ees. Kas miski on Sulle üldse häbiasi?" jätkas ta.

Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kui meie vestlust oleks pealt kuulanud mõni Lääne ajakirjanik... Samal ajal kui maailmas jagavad inimesed oma lapsepõlve hirmulugusid oma rahvaga, et tekitada inimestes mõistmist, et seksuaalkuriteo ohvriks langemine ole häbi ja tabu vaid see võib juhtuda meist absoluutselt igühega, arvab meie eeskujulik ajakirjanik, et inimene kes on seksuaalkuriteo ohvriks langenud peaks seda kindlasti varjama ja mitte oma rahvaga jagama, sest keegi ei taha kuulda jubedat lugu.

Jordan (Katie Price) kirjutas hiljaaegu oma elulooraamatu, milles ta räägib sellest, kuidas ta sattus vägistamisohvriks ja kuidas selle tundega hakkama saada ja edasi elada. See lugu pälvis Briti meedias suure tähelepanu ja nädalaid räägiti Jordani julgusest sellest intsidendist avalikult rääkida. Palju noori tüdrukuid tuli pärast Jordani sõnavõttu välja oma looga. Meedia aitas inimestel leida julgust, abi ja toetust. Briti meedia arutab vahet pidamata seksuaalkuritegude ja koduvägivalla üle, püüdes oma rahvast aidata selle vastu võidelda.

Rootsi teletäht Ulrika Jonsson rääkis Piers Morganile tema telesõus, kuidas ta läks verinoorelt kohtingule, mis lõppes vägistamisega hotellis. Briti meedia oli shokeeritud. Nädalate kaupa räägiti Ulrika vägistajast ja sellest, kuidas too peaks saama aastate taguse kuritöö eest karistada. Ulrika oli aastaid arvanud, et ta andis vägistamiseks ise põhjust minnes võõra mehega hotellituppa, mis lõppes vägistamisega. Ta ei julgenud nooruses minna politseisse ega teha selle inimese vastu avaldust. Nüüd kui Ulrikal endal on mitu last, tuli ta aga selle uudisega välja. Ta eesmärgiks oli hoiatada teisi ja rääkida endaga juhtunust avameelselt oma lastega, kes oskavad ehk tema loo põhjal midagi nii jubedat tulevikus vältida. Ulrika tahtis oma näite põhjal innustada naisi politseisse minema ja seksuaalkuritegude vastu astuma. Ma ei kujuta ette, et Piers Morgan oleks öelnud Ulrika Johnssonile, kas sul häbi ka üldse millegipärast on ja miks sa arvad, et su rahvuskaaslased midagi sellist sinu kohta üldse kuudla tahavad. See on tabuteema!

Eesti on Euroopa Liidus, aga mõningates küsimustes oleme me justkui sada aastat teistes taga. Mul on siiralt kahju rahvuskaaslastest, kes on langenud seksuaalkuriteo ohvriks ja ei julge sellest rääkida, sest kui tuntud  aravamusajakirjanikul on juba selline idee, siis ilmselt mõtlevad nõnda paljud.

Victoria Beckham andis hiljuti intervjuu, milles ta rääkis kuidas teda kooli ajal tema välimuse pärast mõnitati. See oli samuti mõeldud noortele rahvuskaaslatele toeks, et mõnituse ohvriks võib meist nooruses langeda igaüks, tähtis on jääda tugevaks ja liikuda oma unistuste poole. Täna on Victoria abielus Briti ihaldatuma mehe David Beckhamiga ning üks ilusamaid naisi kogu maailmas.

Ajakirjanik Eestist küsis veel, kas ma kirjutasin oma raamatu selleks, et minu kurvale saatusele kaasa tuntakse?
Kulla ajakirjanik, ma kirjutasin ühe tavalise Eesti tüdruku loo tema suurte ja väikeste unistustega. Et igaüks meist võib teha vigu, mida hiljem kahetseda. Minu raamatust ei tasu otsida Dostojevskit. See on raamat tavalisest Eesti naisest, tema soovidest, õnnest ja valust. Minu mõte oli kirjutada kõigile neile, kellele vahel tundub, et nad on kogu elu jamas üksi! Tegelikult on jamasid ja muresid kõigil! Ühel oma eluetapil vajasin ma raamatut, mille ma täna kirjutasin.

Loomulikult ei tõmmanud ma sellesse raamatusse inimesi, kes ei soovi tähelepanu, vaid nimeliselt on mainitud ainult avaliku elu tegelased, kes on avalikkusele juba ammu ise käe andnud. Ei ole nii, et täna olen kuulus aga homme ei ole!

Ma loodan, et mu lugejad mõistavad mu raamatuideed paremini kui see ajakirjanik, kes mind eile küsitles. Aga õnneks teatas ajakirjanik, et ta ei olnud minu raamatut läbi lugenud, niiet ma ei saa teda tegelikult süüdistada rumaluses, vaid pigem halvas taustatöös.

Seksuaalse kuriteo ohvriks langemine ei ole tabu!! See võib juhtuda meie kõigiga, meie laste ja sõpradega, kes vajavad tuge ja toetust, mitte näpuga näitamist ja põlastust, milles me ei ole ise süüdi. Suurbritannia püüab inimesi ajendada oma murest rääkima, mitte seda varjama ja selle tunde all kannatama. Kui keegi palub teil seda varjata, siis see on vale! Mina hoidsin minuga juhtunut aastaid endas ja ei rääkinud sellest isegi mitte oma emale, kes oleks 20 aastat tagasi saanud kindlasti midagi nende pahatahtlike laste vastu ette võtta.

Või mis te arvate mu kallid kaasmaalased, kas seksuaalkurieto ohvriks langemine on tabu ja häbiasi, mida peab endas hoidma?

Viimased viis päeva olen ma olnud praktiliselt voodis. Palavikku ei ole ma alla saanud juba üle nädala ja nigel enesetunne ei anna asu. Ma ei oleks ilmaski teadnud, et kliimamuutus võib mu nii haigeks ja hellaks teha.

Oscarite pidudele ma seekord ei jõudnud, aga arsti juurde ma võõral maal ka veel minna ei taha ja püüan end kodus ravida.

Esmaspäeval sõidame tagasi Londonisse ja reedel 19. märtsil pean olema juba Tallinnas Solarise Apollos "Seks, valed ja eneseusk" raamatuesitlusel.

Palun Jumalat, et mul ometi parem hakkaks.

Kuigi California kõlab eestlasele päikselisena, võis siin üleeile varahommikul isegi õhkõrna lumesadu näha. Argentiinaga võrreldes on ilm siin nii külm, mul on isegi kolm korda rohkem riideid seljas kui Londonis talves.

Kuigi enesetunne on nigelamast nigel, pidin end esmaspäeval siiski voodist välja ajama. Ma kaotasin eelmisel suvel ära oma California juhiload, mida ma Euroopas autoga sõites kasutan.

Juhilubade saamisest Suurbritannias ei taha ma isegi mitte unistada- see on seal nii keeruliseks aetud. Nii nagu Eestiski, peab Inglismaal võtma enne eksamile minekut teatud hulga õppesõite ja Londoni vasakpoolsest liikluseksamist ei käiks minu mõistus lihtsalt üle.

Tavaliselt sõidan autoga ainult maal.

Eestis olid mul juhiload olemas, aga kuna ma ei vahetanud oma vahtralehe lube täislubadeks õigel ajal, paluti mul kõike jälle otsast peale alustada ja selleks mul Eestis olles aega enam ei jätku. Tavaliselt käin kodustel külas ainult paar korda aastas ja üle nädala olen koha peal harva.

Ja milleks üldse see jama Eesti ja Suurbritanniaga, kui USA juhilubade taotlemine on nagu ‘drive in' MacDonald'sisse.

Kui ma viis aastat tagasi Palm Desert'is juhilube läksin taotlema ulatati mulle kätte õhuke raamat California liikluseeskirjaga, kontoriametnik teatas mulle: "Kui eeskiri on selge tulge eksamile!" "Kirjalikule?" kokutasin vastu. Eestis peab ju liikluseksamiks aja kinni panema ja sellega kaasneb veel igasugust bürokraatiat. Enne seda tuleb meil teha sõidukooli eksam... "Mida?" küsis tüse proua teispool letti arusaamatult. "Kas ma pean kirjalikuks eksamiks aja kinni panema?" "Mis aja? Tulete oma autoga ja kui kirjalik on tehtud siis lähete sõidueksamile ja ongi kõik! Järgmine!"

Ma oleks seal nagu puuga pähe saanud. Nii lihtne siis ongi või?!?!

Kodus hakkasin uurima seda broshüüri taolist raamatut. Tavaliselt on Eestis mõni meditsiinieeskiri sama suur nagu California liikluseeskiri. Selles oli paarkümmend lehekülge suures trükis õpetussõnu ja paarkümmend lehekülge teste.
Liikluseeskiri ise oli muidugi maailma kõige lihtsakoelisem ja osa sellest ajas mind lausa hüsteeriliselt naerma a la ‘Relvast ei tohi tulistada valgusfoori all ja maanteel. USA on tõesti üks kummaline riik! Üleüldse oli kogu see test mõeldud nagu kolme aastasele.

Lugesin selle siis enne õhtusööki läbi ja hommikul seadsin sammud juba eksamile. Mind rahustas ka see, et Adami isa John teatas mulle, et kirjalikku eksamit saab teha nii palju kordi kui süda soovib. "Kui läbi kukud võid seda proovida nii palju kordi järjest kuni see läbi läheb!"

Kui ma Eestis ühe korra läbi kukkusin, pidin ma eksami eest maksma üle tuhande krooni ja mitu nädalat eksamiks uuesti õppima.

Californias läbikukkumise eest maksma ei pea, paarkümmend dollarit tuleb välja käia ainult siis kui sa load kätte saad.

Kirjalik test koosnes umbes kahekümnest küsimusest, millest raskemad olid võibolla kolm. Need ei olnud mitte algkooli tasemel vaid põhikooli tasemel.

Korra käis peast läbi, kui ohtlik võib olla USA liiklus kui juhiload on nii kergesti kättesaadavad on!?!?

Kirjaliku testi kontrollis proua läbi minu enda silme all umbes kahe minutiga ja teatas siis, et eksamisõit toimub kümne minuti pärast.

Ma olin siin paar korda varem autoga supermarketisse sõitnud, aga USA liiklus tundus Euroopaga võrreldes lihtne.
Teed on suured ja laiad, kõik on alati hästi selgete liiklusmärkidega tähistatud ja nö puust ja punaselt selgeks tehtud.

Ise mõtlesin, et proovin kas saan hakkama. Kaotada pole ju palju. Kui nihu läheb teen kodus veel paar õppesõitu ja tulen siis uuesti tagasi.

Eksam algas täpselt kümne minuti pärast. See sisadas endast ühte parkimist, ühte tagurdamist ja umbes kümne minutilist sõitu La Quinta linakeses.

Eks mul oli närv sees ja vigu tuli rohkem kui ma arvasin.

Kui ma eksamineerija parklasse sõidutasin olin ma veendunud, et sõidueksamist ma nii lihtsalt läbi ei saanud.
"Õnnitlen, te saite juhiload!" ehmatas mind aga tüse proua minu kõrval. Suu vajus ammuli. Kogemata teatasin, "aga ma tegin ju nii palju vigu?"

"Neliteist viga, kuusteist on lubatud. Palun allkiri siia," ulatas proua mulle musta pastakaga läbi kritseldatud eksamisõidu lehe.

Viis aastat tagasi olin ma muidugi õnnest uimane ja adusin vähe, et tegelikult ei olnud ma autosõiduks üldse valmis. Kuidas ma need load üldse sain oli nagu ime.

Aga tõsi ta on, USA juhilubade taotlemine oli minu kui eestlase jaoks paras nali.

Kui ma esmaspäeval läksin haigena oma uusi lube taotlema, lasin pilguga sellest kontorihoonest uuesti üle. Mulle hakkasid silma paar mehhiklast, kes ei suutnud isegi kontoritöötajaga korrektses inglise keeles rääkida, aga testi olid nad ilusti ära teinud. Võibolla on hispaania keel juhilubade taotlemisel siin nüüd ametlikuks keeleks ja ehk tegi mehhiklane testi oma kodukeeles, ma ei tea, aga kummaline tundus see kõik ikkagi.

Ilmselt on need USA teed ja liiklussüsteem, mis on peaaegu lollikindel, et kõik need ebakompetentsed sõitjad nagu mina liikluses ilma avariisid tekitamata hakkama saavad.

Üleeile jõudsin siis Californiasse ja päev hiljem kukkusin juba palavikuga voodisse. Siin on niiiiiii külm võrreldes Argentiinaga. Peaaegu nagu Eestis, ainult lund pole!

Meie peatume Palm Desert'is. Siin asub üks meie kodudest. Kui tervemaks saan, teen pilti! Siin on nii vapustavalt ilus.

Nädalavahetusel plaanisin suusatama minna, aga haiguse tõttu jääb see vist tegemata. Ajavahe on samuti meeletu- see pani ka kindlasti omapoolse põntsu tervisele.

Aga räägin siis eksperimendist ka. Igal aastal kulub meil hobuste veterinaarkuludeks tuhandeid naelu. Need on meeletud summad, mida on võimatu vältida. Lihtne loomaarsti väljakutse Inglismaal maksab tavaliselt paarsada naela ja seda juhul, kui hobusega ei ole midagi tõsist lahti.

Meil on 22 hobust ja nendega juhtub midagi alalõpmata. Kuna polohobused on kallid siis peab nende eest erilist hoolt kandma. Kui põletikus kabja eest korralikult ei hoolitse, võib see maksma minna terve hobuse. Spordihobuste pidamine on üüratult kallis ja närvesööv, aga mis siin maailmas seda pole?

Kõige suuremad kulud aga kaasnevad siis, kui hobusel on tarvis vitamiinisüste ja steroide (need on lubatud ja toetavad hobuste lihaskudet ning tavaliselt antakse neid hobustele enne võistlusi), lisaks antibiootikumid ja muu. Eelmisel suvel kulus meil veterinaarkulude peale üle viie tuhande naela.

Minul tekkis Argentiinas idee. Nimelt on seal ju ravimid palju odavamad kui Suurbritannias. Pakkusin Adamile välja, et miks me ei osta neid Argentiinast kaasa- nõnda saame me veterinaarkuludelt kasvõi natukenegi kokku hoida.
Mees vaatas mind suurte silmadega nagu nurga tagant välja hüpanud kummitust. Kuigi ta on Argentiinas polo mänginud viisteist hooaega oma elus, ei ole tal sellist ideed kunagi varem tekkinud. "Miks?" küsisin mina. "Ravimite ülevedu pole lubatud?" vastas ta mulle surmtõsise näoga.

Jah, tõsi ta on, ravimeid ei tohi ilma retseptita üle viia mitte üheski riigis. Pealegi raskendas minu eksperimenti asjaolu, et me sõidame Inglismaale läbi California ning teel Los Angeles'i tegime päevase vahemaandumise ka Mehhiko pealinnas Mexico City's. Viimane on teatavasti maailma üks suurimaid narkoüleveopunkte ja erilise kontrolli all.
"Kes ei riski, see shampust ei joo!" vastasin, "Me ei vii ju kokaiini üle vaid penitsiliinipulbrit. Mängime ignorantseid ja vaatame, mis juhtub. Kui midagi nihu läheb, võetakse ravimid meilt ära- mis muud? Vangi ikka ei panda ju!?"

Otsus tehtud. Ostsime mitukümmend purki antibiootikume, steroide ja vitamiinisüste. Penitsiliinipulber sarnaneb tõesti puhtale valgele kokaiinile! Seda oli kinnistes pudelites lausa endal hirmutav vaadata.
Kuna hobused on suured loomad, siis võite ette kujutada, et kogu seda pahna sai päris palju. Kui tavaliselt kulub meil nende ravimite ostule Inglismaal nagu ma enne mainisin paar tuhat naela, siis Argentiinas läks see kõik maksma 900 peesot ehk umbes 260 dollarit.
Kerisin purgikesed oma kleidikeste sisse ja nii algaski minu esimene isiklik narkoeksperiment „Argentiinast-Mehhiko-California".

Eks mul muidugi koguaeg kripeldas, aga kurjategijana ei tundnud ma end hetkeski. Reaalselt ei viiks ma narkootikume üle mitte iialgi ja mis sellega kaasneb, ei taha ma isegi mitte mõelda. Aga väike risk kohvritäie antibiootikumidega on minu kui ajakirjaniku jaoks täitsa huvitav. Sportlasest Adam oli muidugi üsna endast väljas. Kahe kodakondsusega britt/ameeriklane ei ole harjunud seadustest mööda vaatama. Mina olen Nõukogude Liidus sündinud ja igasugune raha kokkuhoidmine pole mulle võõras. Mulle kohe ei meeldi kulutada millelegi, millest saab natuke kõrvale hiilida.

Argentiinas läks kõik libedalt. Muidugi, kui välja arvata Ladina-Ameerika meeletult pikad lennujaama järjekorrad. Seal tuleb lennujaama minekul alati mitu tundi rohkem varuda kui Euroopas ja äriklassis sõit aitas vältida ainult esimest pikka „check-in" järjekorda. Ülejäänud kaks järjekorda kahes turvakontrollis (mõlemas seisis vähemalt 200 inimest) tuli läbida absoluutselt kõigil, v.a. diplomaatidel!
Lõuna-Ameerika lennujaamad ajavad mind tegelikult hulluks. Kaks aastat tagasi oleksin Peruus lennukist ääre pealt maha jäänud, ja seda isegi siis, kui ma olin kohal 5 tundi enne starti.
Isiklikult soovitan kõigil Lõuna-Ameerikas reisides lennujaamades alati lisaaega varuda.

Mitu kuud tagasi mainisin ühes oma blogis ka seda, et meie 90 päevane turistiviisa sai detsembris läbi ning üleaja eest pidime lennujaamas maksma kumbki 300 peesot ehk 80 dollarit. Viisaga läks võrdlemisi kärmelt ja mulle tundus, et argentiinlastel oli üleajast kama kaks - peaasi et pappi tuleb juurde! Mitte nii nagu USA-s, kus viisa piirest üle läinud aeg võib raskendada Ühendriikidesse reisimist tulevikus.

Mehhikos kripeldas närv ikka jubedalt. Eriti siis kui lennujaamas kõikide reisijate kohvrid meie ees keset põrandat laiali laotati ning neil hakkasid turnima kolm hiiglaslikku kilavate silmadega hundikoera. See oli omamoodi vaatepilt. Küll nad kraapisid ja niutsusid...Meie kohvrite pealt hüppasid nad kiirelt minema ja kõik läks libedalt. Korgistatud pudelites peaaegu kilo valget pulbrit jäi Mehhikos märkamatuks isegi siis, kui meie kohvreid läbivalgustati. Pika tumeda patsiga neiu ainult naeratas ja soovis meile head reisi.

Lennukis Los Angeles'i poole mõtlesin isekeskis, et küllap nad meie valget pulbrit USA-s märkavad. Pärast terrorismirünnakuid on sealne turvasüsteem erilise kontrolli all ja ma olin veendunud, et ameeriklased tõmbavad meid otsejoones vahele.
Uskumatu, aga ei? Kohvrid tulid ilusasti lindi peal taas meie juurde ja lennujaamast väljudes ei kontrollinud meid enam ükski masin! Uskumatu!
Ma loodan, et ameeriklased teevad terroristide ja narkokaubitsejatega parema töö kui meiega!

Hoidke siis mulle pöialt, et ma ometi ruttu terveks saaksin!