Eks see kaasne vist alati: kõik, mis muutub kättesaamatuks, hakkab paeluma.

Eestis elades virisesin külma ilma üle ja unistasin välismaal saabuvast õnnest. Jõulude ajal kuumas Argentiinas rääkisin koduigatsuses lumest ja külmast. Londonis olles igatsesin jälle palavat ilma ja virisesin ülekoormava töö üle.

Pea pool aastat puhkust ja kaugust minu tavalisest keskkonnast on pannud mind mõtlema paljude asjade üle. Kui oluline on nautida hetke ja mitte unistada koguaeg millestki muust, mida siin ja praegu pole. Igal hommikul ringutan suure kõrge akna taga, kui palav lõunamaa päike mind tervitab. Ma ei virise enam kuumuse üle, vaid mõtlen Londonis saabuvale külmale, vihmale ja niiskusele, mis mind sinna saabudes nagunii tabab.

Kindlasti õppisin ma Argentiinas elu kohta nii mõndagi. Londonis keerleb elu ümber superstaaride ja nende dieetide ja ilunippide, siin aga vaatab suur osa rahvast, kuidas kõhu täis saab. Enamus nimesid, mis ruulivad Euroopas ja Ameerikas, ei ütle siin koha peal mitte midagi. Ma ei räägi muidugi argentiina uusrikastest ja nouveau riche ärahellitatud polomängijatest, kes käituvad vahel oma kõrkusega teiste rahvuskaaslaste suhtes lausa oksendama ajavalt üleolevalt. Viimasel ajal püüan polomänge ja kõike sinna juurde kuuluvat üldse vältida ja lähen selle asemel hoopis mõnda tagasihoidlikku kohvikusse raamatut lugema.

Laupäeval otsustasin siis üle pika aja käia vaatamas seda maailmakuulsat välimuuseumiks kuulutatud surnuaeda Inglite linn. Ema küsis juba mitu kuud, kas ma olen seal käinud ja nahutas mind, et ma ei ole end kurssi viinud Argentiina kultuurilise poolega. Ometi pean ausalt tunnistama, et siin on nii palju huvitavat olnud vaadata ka ilma muuseume külastamata. Argentiinlased ja nende kombed, harjumused elu maal ja linnas paelus mind rohkem kui Andy Warholi maailmanäitus, millest ma mitu nädalat autoga mööda olen sõitnud. Küllap ma enne reisi lõppu ka sinna jõuan.

Inglite linn Buenos Airese südames oli esimese hooga tõesti muljetavaldav. Doric' nimeline värav, viib külastaja lausa teise maailma.

Kraadiklaas näitas sel päeval üle kolmekümne kraadi kuuma, mis tekitas selles surnute linnas minu jaoks isegi mõnevõrra huvitavama elamuse.

Ja mida ma siis nägin?

See on tõesti nagu omaette linn, mille elanikeks on surnud. Iga meie mõistes hauaplatsi peale on ehitatud erinevas stiilis marmorist väikest kirikut meenutav maja. Oma pindalalt on see sama suur nagu meie surnuaedade hauaplatsid, ainult sellele ehitatud hoone on eluruumi suuruses.

Igal marmorist "surnumajal" on erinev nikerdistega uks, mille vahelt saab piiluda ruumi sisse. Enamus inglite linna "elanikest" on endised Argentiina aristrokraadid. Osa haudadest kuulub küll kultuuri- ja haridustegelastele, kuid suurem osa sellest n-ö linnast on siiski täidetud rikaste või militaartegelaste haudadega. Inglite linna hauamajasid eraldavad kitsad tänavad ja teed.

Aristrokraadid ei tähenda siinses tänapäeva ühiskonnas enam seda mis sada aastat tagasi ja seepärast on paljud arhitektuuriliselt võimsad hauamajad seest lausa kokku varisenud. Ilmselt ei jõua nende perekonnad neid enam üleval pidada ja lihvida nii nagu enne. Lukustatud ukse vahelt piiludes näeb pisikesi ruume, mis on tihti põrandast laeni täidetud väikeste või suuremate kirstudega. Osadele neist on lagi peale varisenud, mis teeb pildi trööstituks. Enamus haudadest on valmistatud graniidist ja ülikallist marmorist. Väljast näevad nad kõik välja endiselt võimsad. Igale majale on graveeritud surnute perekonnanimi, vahel ka tema ametinimetus ja elulugu. Ainus, mis nende hingede hooletusse jätmist reedab ongi sissevarisenud sisepilt.

Esialgu panid skulptuurid, mosaiikaknad ja marmormajad mind ahhetama. Kuna surnutelinnas asub tuhandeid haudu, oli mul aega poole ringkäigu peal hakata mõtlema selle linna iseäralikkuse peale.

Jah, tõesti oma loomult on see surnuaed võimas, nii palju arhitektuurilisi nikerdusi külg külje kõrval üheskoos. Samas pani see kõik ka kulmu kergitama.

Mingis mõttes meenutas see pilt elu rikasterajoonis, kus iga peremees ehib oma maja naabrist võimsamaks. Ka siin käis justkui võitlus selle üle, kel on suurem ja kõrgem torn, rist, laemaaling, kullast nikerdatud aken, uhkem marmorkoda. Iga surnu püüdis justkui maha jätta märki, kes neist on jõukam ja rikkam. Kohati tundus see lausa tragikoomiline. Öeldakse ju, et hauda on võimatu oma varandust kaasa viia, selles surnuaias oli aga tunne nagu oleksid surnud seda teha püüdnud.

Euroopas olen ma harjunud selliseid ausambaid nägema, ometi on need püstitanud surnu elutöö auks hiljem riik või rahvas. Inglite linnas aga kujundas iga hauda perekond ja oma surmale mõtlev aristrokraat. Usun, et selles kuulsas surnuaias on väga vähe haudu, mis on antud sealsetele puhkajatele tasuta või nende elutöö eest. Enamus hauaplatse on kohalike rikaste poolt ostetud mammutsummade eest, kus siis igaüks püüab endast maha jätta märki, et neid paremini mäletatakse.

Minus tekitas vastakaid tundeid ka linna nimi: Inglite linn?

Enamus sinna maetutest olid ju karmikäelised militaartegelased, kelle tegude läbi kannatas kogu nende rahvas. Või aristrokraadid, kes olid oma raha nimel teinud nii mõndagi. Kui rääkida inglitest ja taevast, siis ma olen veendunud et nii mõnegi sealse tegelase elulugu vaadates võib arvata, et see inimene lõpetas hoopiski põrgus.

Inglite linna pääsesid need, kel oli raha seal asuva hauaplatsi ostuks. Aga kas raha eest on tõesti võimalik saada ingliks?

Kogus selle suuruse ja skulptuuride keskel oli minu jaoks värskendav leida Eva Peroni matmispaika. Olles surnuaiale peaaegu et ringi peale teinud, olin ma veendunud, et ma leian eest Peroni metsiku kindluse. Mind üllatas, et ma olin Eva Peroni hauast tegelikult mitu korda kogemata mööda kõndinud, sest see oli teiste aristrokraatide ja militaartegelaste haudadega võrreldes nii tagasihoidlik. Sellel ilutses hoopiski Peroni abikaasa Duarte perekonnanimi.

Mul oli omamoodi hea meel, et kogu selle kulla ja karra keskel oli Peroni haud tagasihoidlik ja peamine, mis meile temast meenub, on inimene ja tema teod, mitte laemaalingute, kulla ja karraga täidetud tohutu surnuvilla.

Täna hommikul helistas mulle endine kolleeg ‘Daily Mirrorist' ja palus minu abi nende homse, neljapäevase lehe, loo tarvis.

Pildil Mirrori reporteri Mark Jeffrey'ga, peol, kus kohtusin David Walliamsiga.

Suurbritannia tabloidimaailma hetke suuruudis on teade sealse koomiku David Walliams'i kihlumisest Hollandist pärit supermodelli Lara Stone'iga.

Mina kohtusin David Walliamsiga esimest korda kolm aastat tagasi sügisel, Elton John'i korraldatud White Goose'i nimelisel kokteilipeol, mis toimus tookord Covent Gardeni Piazzal asuvas vabriku moodi hoones. Ma olen Elton John AIDS Foundation liige alates 2006. aastast tänu Adamile. Neid ‘Grey Goose' (tuleneb sponsori nimest) nimelisi kokteilipidusid on selle organistasiooni ettevõttel korraldatud kolm aastat. Selle heategevusfondi peaürituseks on siiski Eltoni igasuvine ‘White Tie and Tiara Ball', mis toimub traditsiooniliselt staari Old Windsor'is asuvas maaresidentsis. Seal õnnestus mul käia 2007. aasta juunis.

Nii kokteilipidu Londonis kui suveball Windsoris on korraldatud heategevuslikul eesmärgil kogumaks raha, millega Elton John aitab Aafrikas ehitada koole ja ning ravida sealseid AIDS'i nakatunuid.

Sellel samal aastate tagusel kokteilipeol kohtusin ma esimest korda ka David Walliamsiga ja meil õnnestus isegi juttu rääkida. Ma olen David töö suur fänn ja loodan, et ta viskab pilgu peale ühele mu käsikirjale sel kevadel. Üks minu lemmiktelesarju on just "Little Britain', milles David koos kolleeg Matt Lucas'ega kahasse näitleb. Nemad on samuti idee originaalloojad ja kirjutavad enamuse selle steene. Suurbritannias on see ülipopulaarne teleseriaal. Eelmisel aastal proovisid mehed kätt ka Ameerikas ‘Little Britain in America'.

Teleseriaal viskab nalja brittide ja nende eluolu üle; läbi neile omase musta huumori.

Kokteilipeol vahetasime Davidiga numbreid ja oleme kaootiliselt ühenduses olnud sellest peost alates. Ma ei ole Briti koomikuga südamesõber, küll aga vahetame aeg ajalt mobiili teel sõnumeid ja kui me mõnel peol kohtume. siis loomulikult ka räägime.

Kaks aastat tagasi oli raskelt haige Davidi isa, tol ajal olin temaga tihedamalt ühenduses. Viimati rääkisime eelmisel suvel, kui ta lõi kaasa West End teatritükis, teater ise asus minu korterist Londonis paarsada meetrit eemal. Sain tookord tänu Davidile esitenedusele kaks piletit ja pärast etendust käsin näitleja ja tema sõpradega teatri vastasmajas asunud lokaalis ‘Bungalow 8' dringil.

Tegu on ääretult sõbraliku ja meeldiva inimesega, kes päris elus polegi nii naljakas nagu ma esialgu arvasin. Briti meedia on aastaid kahtlustanud, et David on gei, hoolimata sellest, et tema käevangus ilutseb alati, üks ilusam kui teine, naine.
Samuti on David lähedane paljude kohalike staaridega nagu Kate Moss, Kate Beckinsale jpt.

Kokteilipeol käisin ma samuti koos toonase Mirrori kolleeg Mark Jeffrey'ga, kes oli minu ja Davidi tuvumishetkel lausa meie kõrval. Mirror oli sellest hetkest peale teadlik, et sain staariga läbi.

Ühtegi lugu ei ole ma temast kunagi tootnud, püüan seda tagasighoidlikku sõprust hoida. Täna hommikul aga teatas kolleeg Tom, et neil on plaan homsesse lehte Davidi kihlumisest lugu teha ja palus mind, et ma saadaksin hädaolukoras näitlejale sõnumi ja küsiksin temalt kihlumise kohta kommentaari. Uudisega tuli esimesena täna välja ‘Mirrori' konkurent ‘The Sun'.

Saatsin Davidile tagasihoidliku sõnumi täna pärastlõunal, milles staar kinnitas, et tema kihlumislool on tõsi taga. Hetkel puhkab ta koos oma kihlatuga Londonist väljas, maal. Ta on väga õnnelik ja kõigi ootuste kohaselt peaksin ma temaga kohtuma märtsis, kui ma olen tagasi Londonis.

Mul on tegelikult hea meel, et David mulle sõnumi teel midagi rohkemat ei ölnud. Ajakirjaniku, sõprade ja allikate vahel peab alati olema piir, respektitunne ja lugupidamine.

Loodan sellegipoolest, et endise kollegi lugu tuleb homses ‘Mirroris' hea.

Terve möödunud nädalavahetuse püüdsin Londonis elava sõbra kaudu hoida ühendust oma ainsa Haitil elava allikaga. Lisaks sellele õnnestus mul Õhtuelehe tarvis intervjueerida katastroofist ime läbi pääsenud Tarmo Jõeveert.

Samal ajal, kui Tarmo oli veel Haitil, suhtlesin Gael Monniniga, kes peab/pidas Port-au-Princes's kunstipoodi.
Kuigi pood sai maavärinas raskelt kannatada, pääses neiu ise maavärinast tervelt. Alates õnnetuse hetkest on ta andnud endast kõik, et oma riiki ja rahvast aidata.

Gaeli sõnul on olukord Haitil hetkel alla igasugust arvestust. Tänavad on täis laipu. Autoparklatest on saanud kohapealsed haigla-laatsaretid. Arstiabi raskendab olukord, et enamus pealinna haiglatest on hävinud koos selle vajaliku tehnikaga ning linnas puudub elekter. Suur osa kannatanutest vajab amputatsiooni. Nii raskeid operatsioone on aga kirurgidel peaaegu võimatu ilma elektri ja vajaliku tehnikata läbi viia.

Lisaks sellele kannatab Haiti Gaeli sõnul tohutu joogivee puuduses. Hetkel annab ta oma väikeses majas peavarju kolmekümnele maavärinas kannatada saanud inimesele, püüab muretseda neile jooki ja sööki.

Minul õnnestus Gaeliga kaootiliselt ühendust hoida ainult emaili teel, mobiiltelefoniühendus Haitiga praktiliselt puudub.

Kuigi ÜRO kanalite sõnul hävis seitsmepallise maavärina käigus 10% ehitistest, kinnitavad kohalikud allikad nagu Gael, et hävinud on vähemalt 50% pealinnast. Viimase suursugused ehitised olid tõesti veel ainsad, mis tuletasid vaesuses piinlevatele haitilastele meelde, et kunagi olid nad Prantsusmaa rikkaim koloniaalriik.

Kohapelaset olukorda on Gaeli sõnul raskendanud ka kuritegude suurenemine; põgenenud on ka suur osa ohtlikke vange, kuna maavärinas kukkusid kokku ka vanglad. Kuritööde suurenemine raskendab aga suures osas heategevusorganisatsioonide tööd. Neil on selle tõttu raskem rahvast abistada-suur osa röövlijõukudest otsibki ju toitu, joogivett ja meditsiini.

Kuna hävingus on kannatada saanud ka paljud ÜRO töötajad; eesotas sealse peakontori direktori ja tema asetäitjaga, valitseb kohalike sõnul
seetõttu veelgi suurem kaos. Kohalikud ÜRO esindajad on võtmeisikud, kel on kogemus ja oskused koordineerida kohapealset olukorda ja päästetöid.

Maailma mõistes väikese Haiti lennujaama rajad on küll töövõimelised, kuid lennuliiklust raskendab looduskatastroofi tagajärjel hävinud lennuraja tulede puudumine. Seetõttu oli esimestel katastroofijärgsetele päevadel võimalik lennuliiklust koordineerida ainult päevasel ajal. Haiti lennujaama taaskäivitamise nimel töötas nädalavahetusel tiim ameeriklasi.

Olukorda kergendab pisut asjaolu, et Haiti asub ühel saarel Dominikaani Vabariigiga. Õnnetuse järgsetel päevadel olid naabrid päästetöödes Haitile suurimaks abiks. Dominikaani Vabariik saadab hädasolijatele joogivett, lisa päästetöötajaiad ning on transportinud suure osa raskelt vigastada saanud inimesi Dominikaani Vabariigi haiglatesse.

Kohalike sõnul katavad tänavaid ja maanteid laibad, mis on hakanud roiskuma. See suurendab epideemiariski. Mõnede kohapelasete allikate sõnul on osa inimesi ehitanud inimlaipadest teeäärseid barrikaade, väljendamaks protesti kui suurde hätta on riik kaose keskel jäetud.

Paljud haitilased kardavad samuti uut maavärinat. Viimastel päevadel on koha peal levinud kuulujutt maavärina järgsest tsunamist, mis tekitab Gaeli sõnul paanikat.

Eile lugesin ma kohalikust Argentiina ajalehest 'La Nacion', kuidas kohalik suursaadik Haitil on sunnitud magama pargipingil. Abi otsivad külg külje kõrval nii rikkad kui vaesed.

Tarmo Jõeveeru õnnestus mul tabada tema Miami kodus laupäeva hommikul. Haitilt tagasi koju oli ta jõudnud reede hilisõhtul. Kuna selja taga oli Tarmo esimene öö pärast katastroofi, rääkis ta juhtunust emotsionaalselt. Kohapealne oli veel liig selgelt meeles.

Rahvusvahelise ajakirjanikuna olen ma tragöödiaid ja kannatusi läbi elanud inimesi intervjueerinud ka varem. Ühed õudusttekitavamad intervjuud toimusid minu jaoks Londonis, pärast 7.juuli pommiplahvatust aastal 2005. See ei olnud küll looduskatastroof, ometi tekitas see metroos maa all kinni jäänud inimestes sarnase tunde, mida koges ilmselt ka Tarmo Haitil rusude all.

Enne vestlust olin läbi mõelnud kõik oma küsimused. Teadsin, et kõigele ma vastust ilmselt ei saa, kuna inimene võib tihti pärast sellist üleelamist intervjuu jooksul närvi kaotada. Oma varasema kogemuse põhjal, olin veendunud, et mind ootab ees raske vestlus.

Ometi olin ma hingepõhjani üllatunud kui vapralt Tarmo mulle vastas; säilitades kainet mõistust, lausa kangelaslikkust ja suutis meie vestluse käigus isegi naeratada. Ma olin siiralt uhke oma rahvuskaaslase julguse ja mõttelaadi üle. Tarmo oli tänulik oma pääsemise üle, ilma oma vaprusel pikemalt peatumata.

Minu jaoks säilitas Tarmo seda eestlaslikkust, mis on teiste rahvuste käitumislaadist kriisiolukorras nii erinev ja teeb meid suures maailmas eriliseks.

Paar päeva tagasi rääkisin ma oma blogis sellest, kuidas öö enne Haiti maavärinat raputas torm Buenos Airest. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla seista silmitsi tõelise looduskatastroofiga, kui troopiline torm mu niimoodi välja viis. See oli üks kohutavamaid hetki minu elus.

Haiti/AFP

Üks minu Londoni sõpradest kasvas üles Dominikaani Vabariigis, seal omab ta siiamaani üht oma kodudest. Kuna Haiti ja Dominikaani Vabariik asuvad ühel ja samal Kariibi mere saarel, veetis ta suure osa oma lapsepõlvest ka maavärinas kannatada saanud Haitil.

Eile saatis ta kõikdele oma sõpradele südantlõhestava üleskutse looduskatastroofis kannatada saanud Haitit aidata. Tõlkisin siinkohal teie jaoks ära tema e-maili.

"Kallid sõbrad,

Paljud teist ilmselt juba teavad, et Haitit ründas 7.0 magnituudiline maavärin, milles on hukkunud kümned tuhanded ja kannatada saanud ilmselt sajad tuhanded inimesed. Hetke situatsioon näitab, et saare pealinnas Port-au-Prince'is, kus elab 2 miljonit inimest, on hävinud üle 50% ehitistest, kaasa arvatud Presidendi loss, 18. sajandi katedraal ja ÜRO peahoone, paljud koolid ja enamus linna haiglatest. Tuhanded inimesed on veel rusude all, tuli märatseb linnas ja surnud lamavad tänavatel.

Haiti on esimene mustanahaliste riik ajaloos, mis sai orjariigina vabaduse. Samas on Haiti olnud õnnetu riik: poliitiline ebastabiilsus ja sotsiaalsed raskused on pannud haitiliased täielikult unustama, et kunagi olid nad Prantsuse rikkaim koloonia. Täna on ÜRO märkinud Haiti oma arengu poolest maailma 150. kohale. Rikkast kolooniast on saanud maailma üks vaesemaid riike.

Haiti/AFP 

ÜRO andmetel on Haiti lääne hemisfääri kõige ülerahvastatum riik üldse ning Ameerika mandri kõige vaesem piirkond, üle 60% inimestest elab seal absoluutses vaesuses. Haitil on samuti märgitud lääne hemisfääri kõige kõrgem aidsi nakatunute arv, üle 6% rahvastikust kannab seal seda viirust.

Hetkel on Haiti kaotamas oma viimast ellujäämisvõimalust. Enamus saare metsast on tules juba hävinud või põleb praegu. Mets on aga Haiti jaoks olulisem kui miski muu, haitilased vajavad küttepuid tule tegemisel, et valmistada toitu ja hoida end elus.

Rohkem kui kunagi varem, vajab Haiti meie kõigi abi. Iga väike toetus aitab saareriiki, mis oli kohutavas seisus juba enne maavärinat. Oleme üheskoos abiks meie planeedi elanikele.

Palun, ära unusta Haitit, kui meedia lõpetab uudised katastroofist, see lootusetu olukord jääb sinna aastasadadeks!"

Minu sõber oli kirja lisanud ka mõned Briti maksuvabad Haitit abistavad heategevusorganisatsioonid, mille kaudu on võimalik teha annetust. Tõin siinkohal välja ühe neist. Medecins Sans Frontieres UK (Doctors Without Borders) www.org.uk/haitiappeal.aspx

Kujutage ette tunnet, et te ärkate sügavas öös 10. korrusel asuvas korteris kellegi hirmuäratava kolkimise peale. Esimese hooga mõtlesin, et kes see hull on. Alles siis jõudis kohale, et nii kõrge maja aknale on ju võimatu koputada. See oli tuul, mis aknavarju nii kõvasti peksis, et ma hakkasin voodit aknast eemale nihutama. Iga minut võis aken puru minna ja toa klaasikildudega katta.

Vasakult: Katrin Buchanan ning Robert Buchanan koos abikaasa Caroliniga. 

Järsku saabus akna taha hetkeline vaikus, siis hakkasid plirisesma maja teises osas asunud vannitoa aknad. Kolmekümne sekundi pärast saabus uus vaikus; tuul oli majale ringi peale teinud ja peksis nüüd hoopiski elutoa suurtel akendel. 'Mis värk on', karjatasin. Jooksin suurde tuppa, mille taga hõõrus keeristorm nagu mõnes filmis. Terve öö jooksul rullus see ümber kõrge maja sadu kordi, kogudes justkui iga tiiruga endasse rohkem jõudu.

Ma ei ole varem kunagi looduskatastroofidega kokku puutunud ja kuigi tegu oli siinses mõistes troopilise tormiga, olin mina shokiseisundis. Istusin keset tuba põrandal ja kuulasin, kuidas keeristorm akna tagant akna taha tiirutas. Hakkasin alateadlikult Jumalat paluma. Sellisel hetkel tundub inimene nii jõuetu ja saamatu. Kõige hullem tundus mõte, et mul ei olnud selle metsiku tuule eest mitte kuhugi põgeneda.

Tol hetkel, sügavas öös, olin ma veendunud, et tulemas on looduskatastroof. See oli nii jube. Ma ei julgenud isegi aknale lähemale astuda, iga kord kui ma seda teha püüdsin, ehmatas äike suure välguga.

Hommikul küsisin porterilt (maja valvelauas), tormi kohta.

"See oli tavalisest pisut suurem tuul," teatas ta rahumeelselt naeratades, "Mis see torm ikka teha saab. Nii suurt maja see ju uppi ei löö."

Ütlen ausalt, olin ka selle peale öösel mõelnud.

Seda enam, et paar päeva tagasi olin ma lugenud kohalikust ajalehest artiklit siinsest kliima soojenemisest. Suved Argentiinas on nüüd sama troopilised kui 25 aastat tagasi Brasiilias. Enne seda on Argentiina kliima olnud naaberriigi kliimast mahedam.

Täna hommikul vaatasin uudist Haitil toimunud katastroofist. Ma olen veendunud, et meie torm oli sellega mingil moel seotud, mis siis Kariibi mere saartele jõudes oli kogunud nii suurust kui jõudu.

Eestlasena ei ole ma kunagi midagi sellist oma nahal varem läbi elanud. Texases nägin eelmisel kevadel küll üht suuremat tormi aga isegi seda oli siinsega võimatu võrrelda. Floridas hoiatati meid 2006. aastal samuti tormi eest. Selgitati, et kui tuleb tormiteade, tuleb kiirelt asjad pakkida ja ohutumasse tsooni sõita. Troopilises kliimas on küll päikseline ja soe elada, kuid samas on sel omad miinused. Ma ei kujuta ette omada maja ja mõelda, et ühel päeval võib selle torm lihtsalt minema pühkida.

Üleeile, keset tormi, hakkasin ma mõtlema just Eesti peale. Kuidas me nurisime külma talve ja sombuste suvede üle, mõtlemata sellele kui turvaline on meil ilma looduskatastroofideta elada. Kui tuules kerkib kellegi maja katus õhku, saab sellest meil üleriigiline uudis. Siin juhtub selliseid asju koguaeg ja keegi ei pane seda isegi mitte tähele. Eriti maal, kus torm võib kanda laastavat tulemust.

Lisaks sellele hirmutavad siin kohalikke kiskjad, eriti pumad kes panevad nahka hobuseid ja lehmi. Floridas kõndis ükskord uhkel poloväljakul Wellingtonis ringi isegi suur alligaator. Kõigil oli hirm, aga kohalike seaduste alusel ei tohi alligaatoreid tappa.

Eesti ilmaprobleemid on väike hind selle eest, et meil ei ole maavärinaid, metsikuid tulekahjusid, veeuputusi ja keeristorme, mille tulemusel hävivad linnad ja surevad tuhanded inimesed. Tollel ööl keset tormi tahtsin ma nii hirmsasti Eestis olla. Meie äike ja paduvihmad ei moodusta isegi mitte ühte protsenti sellest, mida peetakse troopilises kliimas tavaliseks. Seda, mida elasid inimesed üle Haitil ei taha ma isegi mitte ette kujutada. Loodusega on hirmus võidelda.

Adami onu, Robert Buchanan, on USA Jääkarude Liidu President. See on suur ja tähtis organisatsioon, mis töötab külg külje kõrval USA tipp-poliitikutega nagu Al Gore, Clinton jpt. Oma panuse annavad ka "rohelised" staarid, eesotas Leonardo Di Caprioga, kes juba aastaid jääkarude eest seisab. Kliimasoojenemine on kogu maailma probleem ja selle üks suurimaid eestvedajaid on just USA.

Viimati näitas Robert mulle Californias uurimust, mille andmeid olid teadlased kogunud aastast 1971. See oli satelliit pilt maakera põhjapoolkerast ja jää sulamisest, mis liikus arvutiekraanil edasi automaatselt aastate kaupa.

1971- 1990. aastani sulas jää aeglaselt. 1990. aastast kiirenes sulamine kordades, jättes põhjapoolkera praktiliselt jääta. Minu jaoks oli see shokeeriv pilt. Kliimasoojenemisest räägitakse ju iga päev, näha aga reaalset satelliitpilti oma silmaga oli ehmatav. Ma ärkasin justkui talveunest ja karjatasin: "Issand!"

Robert ütles, et jääkarude liik on nii suures väljasuremisohus: "50 aasta pärast on nad planeedilt kadunud."

"Kuidas nii?" küsisin mina. Ma olin vanematega Arkhangelskis käies jääkarusid oma silmaga näinud.

Robert vastas selle peale, et Venemaal ei ole alles jäänud mitte ühtegi jääkaru. Naljatledes lisas ta, et seal on levinud arvamus et kliimamuutus on hea - siis saabub kevad varem, talved pole nii külmad ja suvel saame rohkem päevitada.

Tegelikult polnudki see nali, nagu ma algusesin olin arvanud. Roberti sõnul näitas nende uurimus Venemaal, et selline mõtteviis oli levinud peaaegu üle poolte uuringus osalenute seas. Teatasin talle uhkelt, et Eestis inimesed nii ei arva. Mul oli Venemaa kui naaberriigi pärast piinlik, ameeriklased arvavad meid ju pidevalt nendega ühte purki.

"Nii et need karud, mida mina nägin, on juba ammu surnud," küsisin vaikselt oma lapsepõlve mälestust meenutades.

Robert ei öelnud sõnagi.

Veel sain ma teada, et jääkarud ei sure mitte nälga vaid suurte lainete alla. Suur osa jääst on põhjapoolkeral sulanud ning karud peavad ujuma sadu kordi pikemaid distantse kui varem. Tavaliselt surevad nad suurte lainete all jõuetusest ujuda järgmise jäätükini, kus nad saavad jalga puhata ja toitu otsida.

Robert töötab poole aastat Alaskal, kuhu ameeriklased on ehitanud jääkarude elu jälgimiseks laagri. Seal on koos USA teadlased, National Geographicu tiim ja muud asjapulgad. Roberti loodud programmi järgi tuuakse sellesse laagrisse igal aastal ka grupp lapsi üle kogu maakera, kes jälgivad kohapealset koos teadlastega kaks nädalat. Selle programmi mõte on harida lapsi kui ühiskonna tulevikku, kes räägivad Alaskal nähtust kodus ja nii levib kliimasoojenemise probleem suust suhu. Roberti sõnul ei tööta nad mitte ainult jääkarude päästmise nimel, vaid peavad selle liigi välja suremist meie planeedi lõpu alguseks.

2007. aastal pidin ka mina kolmeks kuuks Alaskale sõitma. Robert pakkus mulle toona tööd Ameerika Jääkarude Liidu PR-tiimis, kus ma pidin alustama 2008. aasta kevadel. Kahjuks jäi tookord mu sõit ära tööalastel põhjustel Londonis ja kõigi eelduste kohaselt hakkan selle projekti heaks tööle aastal 2011, mil mul on plaan külastada Alaskal asuvat laagrit oktoobrist kuni jaanuarini. Selliste reiside ettevalmistus toimub mitu aastat.

Viimati pärjati Robertit tähtsa auhinnaga, mille esitlemisele tuleb märtsis Chicagosse ka USA President Barack Obama. Robert valiti kolmekümne olulisema inimese hulka maailmas.

Minu jaoks oli üleeile läbi elatud torm omamoodi ärataja. Ainult sellistel hirmuhetkedel saab aru kliimamuutuse reaalsusest, justkui oleks loodusel meile edasi anda tähtis sõnum. Euroopas sellliseid hirmuhetki ei koge. Seal tundub kliimasoojenemine meist nii kaugel.

Eelmisel laupäeval käisin vaatamas ulmefilmi "2012". Olin selle kohta enne lugenud mitmeid arvustusi, mis rääkisid filmiefektidest, stenaariumist ja näitlejate tööst. Vähesed mainisid sellise katastroofi võimalikkust.

Olles tutvunud Roberti kaudu nii lähedalt kliimasoojenemisprobleemide ja teadlaste tööga, ei olnud minu meelest see film üldse nii ulmeline. Ameerika teadlaste sõnul matab kõigi eelduste kohaselt vesi suure osa Florida osariigist vähem kui saja aasta pärast.

Lisan siia ka sõnumi, mille Robert kirjutas oma viimasesse jõulukaarti koos Uue Aasta tervitustega.

"Over the last quarter century we have been traveling to the Far North to watch as these wondrous animals roam across the ice to hunt, breed, and den. During this period of time the sea ice has darmatically shrunk, moving the species into a highly threatened status. Our wish is for all of us to be committeed to stewardship of our Earth so future generations will have the opportunity to exist with these magnificent creatures, as have those of the past. We must do everything possible to prevent talking about the polar bear as we now do the dinosaur. Please help us build the greatest generation of conservation the world has ever seen!"

Alles eelmises blogis rääkisin ma latiinode keevast verest, mis on aegamisi isegi mulle külge jäämas. Seda, et ma Ladina-Ameerikas oma esimese kähmluse maha pean, poleks ma aga iialgi uskunud. Nii keevavereline pole ma kunagi olnud.

Pesumajad on Ladina-Ameerikas hästi levinud asutused. Igasugune tööjõud on siin sisserännanutele imeodav, ka teenijad ja aednikud. 

Laupäeva hommikul viisin kaks suurt musta pesukotti kodu kõrval asunud pesumajja. Üks pesumasinatäis maksab kuus peesot, kuivatamine sama palju. Kahe koti pesu läheb mulle nädalas maksma 24 peesot. Üks dollar on keskeltläbi 3.83 peesot. Kroon ja dollar kõiguvad kogu aeg, eks igaüks teeb siinkohal oma arvutuse. Kuus dollarit kahe suure pesulaadungi eest on minu jaoks odav.

Võtsin blondi neiu käest kviitungi ja küsisin, mis kell ta laupäeval pesumaja suleb, et ma kindlasti oma asjadele samal päeval järele jõuaksin. Pühapäeval on pesumaja kinni ja nädalavahetusel oli mul riideid tarvis. "Kell neli," nähvas neiu, suuri siniseks maalitud silmalaugusid ja musti kunstripsmeid plaksutades, pesumasinad meie selja taga vuramas. 
Hakkasin kodust pesumaja poole jooksma viis enne nelja. Märkasin kauguses, kuidas suure pepuga seksikas latiinotar lukustas juba pesula rohelist metallust. Lisasin kiirust ja jooksin teda hõigades tema poole. Minu kriiskamist kuulis iga tänaval olnud inimene, välja arvatud tema.

Võtmed kotis, jalutas neiu rahulikult bussijaama poole, mina kätega vehkides tema järel.

"Vabandust, aga kell on neli. Ma tulin oma asjadele järele," ahmisin lõpuks ta tänaval kinni püüdes.

"Ma panin juba uksed kinni, head aega!" vastas see nina nipsutades. Tüüpiline argentiinlanna, kes ei salli välismaalasi, oli mu esimene reaktsioon. Olen sellega siin kümneid kordi ka varem kokku puutunud. Siinsest rassismiküsimusest olen ma samuti varem oma blogides rääkinud. "Ma tulin täpselt neljaks," koputasin ma näpuga oma käekellal.

"Tulge esmaspäeval," hakkas ta mulle selga pöörama. "Mul on tarvis voodilinu enne esmaspäeva. Te panite uksed kinni enne nelja." Neiu seisatas ja keeras siis tagasi minu poole: "See siin on Argentiina ja siin on meie reeglid. Kui mina lähen ära kell neli, siis ma lähen kell neli. Minge ostke poest uus voodipesu."

"Incredible," hakkasin ma keset tänavat õhku ahmima. "Uskumatu!" "Kell on kolm minutit üle nelja," röökis ta mulle vastu. "Me oleme kolm minutit siin vaielnud!!!!" Kahekümnendates princesa pesumajast viskas pikad blondid kiharad üle õla ja kõndis tagumikku õõtsutades minema.

Esmaspäeva hommkul olin tagasi pesumajas. Mul oli tarvis oma riideid. Hoolimata nädalavahetusest ja puhkusest oli blondiin seekord veelgi pirtsakam. "Kus on kviitung?" Sobrasin taskutes. "Issand, ma olen koju unustanud," mõtlesin omaette. "Ilma kviitungita ma ei anna mitte midagi!" kärkis tema. Laua all oli kaks kotti ja need olid minu omad. "Te ju mäletate mind?" "Mina ei mäleta mitte midagi. Seina peal on silt. Ilma kviitungita ei tagasta ma mitte midagi. See on siin meie kord." Neiu oli selline ülbik, et mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui tagasi koju kviitungi järele minna. Mingit inimlikkust ma temalt enam ei lootnud.

Tagasi jõudes olin ka ise tasakaalu kaotamas. Viskasin kviitungi laua peale ja hakkasin oma pesukottides sobrama. Tahtsin vaadata, kas ta tegi oma töö korralikult. Esimesel valgel T-särgil oli kaks suurt pruuni limonaadilaiku. "Miks need pesus välja ei läinud?" "See on mingi rasv. See ei tulegi välja," teatas ta mulle röökides ja absoluutselt endast väljas, "Maksa mulle oma raha ja kao siit minema!" "Kuidas te saate kliendiga niimoodi käituda?" küsisin mina. "Mina käitun nii, nagu tahan." "See särk ei ole korralikult pestud. Ma võtab peeso arvest maha," teatasin nüüd ka mina vihaselt. "Mitte midagi ei võta sa maha," röökis blond ja jooksis suure rohelise metallukse juurde ja hakkas seda siis seespoolt lukku keerama. "Mida sa teed?" jooksin ma hirmunult ukse juurde. Tibi tahtis mind pesulasse lukustada. Lükkasin ukse jõuga lahti ja jooksin tänavale, neiu rusikaga vehkides minu järel. 

Peesod minu käe vahelt kukkusid tänavale. Blondiin haaras mu puhtast pesukotist, viskas riided mustale tänavale ja hakkas neil siis jalgadega peal trampima. Lükkasin ta asjadest eemale ja hakkasin asju kotti panema. Selle peale hüppas neiu mulle juurde ja pani rusikaga mulle kõhtu. Ägisesin valust ja lükkasin ta endast kogu jõuga eemale vastu metallust, tibi minu juukseid haarates. 

Õnneks tuli meie pesumaja ees aset leidunud kähmlust vaigistama kohalik vanahärra. "Que pasa?" küsis too rahumeelselt. Blondiin näitas näpuga minu poole ja karjus: "Gringo Ingles!" mis on oma olemuselt üsna rassistlik. 
Korjasin kiiruga määrdunud hilbud tänavalt üles ja jooksin koju. 

Milline kohutav intsident.

Pärastlõunal tegin politseijaoskonnas tõlgi abil kaebuse neiu käitumise kohta ja eks näis, mis saama hakkab. Teenindava personali poolt ma sellist käitumist igal juhul ei oodanud. Pesumajas töötades peaks ta ju ometi suutma taluda kriitikat mõne särgi või püksipaari pesu kohta. Isegi mina olen õppinud oma blogi kommentaatoreid armastama.

Miks ma sellest kirjutan? Mõnikord lausa armsana tundunud latiinode keeverelisus polegi nii pealiskaudne nagu ma arvasin. Kui kired lakke löövad, võib kergesti kähmluseks minna. Kui ma tänaval vastu tulnud politseinikule asjast rääkisin teatas too pesumajas aset leidnud juhtumi kohta: et nad on tihti hullud seal. "Loco, loco," naeratas politseimundris mehike ja teatas, et selliseid asju juhtub vahel ikka.

Minu jaoks oli see igal juhul minu elu esimene minikaklus ja minul kui eestlasel võttis selline asi junni jahedaks. Tuleb vist endal hakata pesu pesema. 

Juba mitu kuud olen ma maadelnud eestlasliku tagasihoidlikkusega. Ladina-Ameerikas lööb meie jahe iseloom eriti välja. Kätega vehkimine ja valjuhäälne röökimine on mul juba päris käpas; eile viskasin esimest korda vihahoos isegi taldriku vastu koduseina puruks ja nädalavahetusel libisesid makaronid köögiseinapidi alla. Mees oli toidulauda saabumisega hiljaks jäänud. Minuti pärast oli muidugi kõik jälle ok, ainult et makarone pidin hakkama uuesti keetma.

Kohalikud ei näe sellises käitumises midagi imelikku. See käib siin eluolu juurde ja aitab pingeid maandada. Siin tehakse kõike emotsionaalselt. Ainus, milles mul ikka veel vajaka jääb, on suudlused ja kallistused, mida harrastatakse siin igal sammul.

Mees karjub iga kord, et kuidas ma küll olen nii ebaviisakas. Et maailmas ringi reisimine eeldab teiste kultuuride õppimist ja respektist külastatava maa vastu pean ma omaks võtma ka siinsed kombed. Eks tal on muidugi ses osas õigus, ainult et eestlasena on seda viisakusreeglit raske ellu viia. Me ju teretame nii moka otsast kui sedagi ja kobime igaüks oma nurka, kui just pits viina sees pole. Siis löövad ka eestlases välja ladinaameerikalikud tunded.

Siin on aga inimestel justkui kogu aeg pits hinge taga.

Viisakas argentiinlane suudleb seltskonda saabudes alati iga tuttavat või sõpra ühele põsele. Mehed jagavad põsesuudlusi omavahel vähem, kui nad just eluaegsed sõbrad pole. Siis leiab ka nende vahel aset suur embamine ja suudlemine.

Alguses oli mul seda kõike teha lihtsalt nii kummaline. Suurbritannias on samuti kombeks tervitada mõlemale põsele suudeldes. Ka see on võtnud mul aastaid harjutamist ja tavaliselt jagan neid ainult lähimatele tuttavatele. Adam naerab koguaeg, kuidas ma surmtõsiselt brittidele oma kätt alati sirutan; mõni sõber kutsub mind mu eestlasliku käesurumise pärast "Natsiks".

Viimane on muidugi öeldud huumoriga, briti jaoks on lihtsalt eestlaslik tugev käesurumine kummaline.

Kõige rohkem vihkan ma aga siin saabumist suurde seltskonda. Grillimine või sünnipäevapidu kellegi tagaaias, kus on koos 30 inimest ajab mulle lausa külmavärinad ihule. Kohalikud suudlevad ja tervitavad peole jõudes absoluutselt iga külalist. Kui inimesed on juba laua taha istunud, teeb saabunud külaline lauale tiiru peale, igaüht eraldi põsele suudeldes ja istub alles siis maha.

Mina saabun tavaliselt sellistele koosviibimistele, teen argliku lehvituse ja teatan "Tere kõigile!"

Kohalike meelest on selline käitumine ääretult ebaviiskas ja lugupidamatu. Suursugune tervitus tähendab siin kõike. Tavaliselt peetakse seda kõrkuseks.

Aga eestlane kallistab ju eelkõige taaskohtumisrõõmus ja ei suudle oma vanemaid või sõpru igal hommikul uuesti ja uuesti?

Vana aasta õhtul lubasin end kokku võtta ja säilitada kohalike kommete vastu respekti. Ja mida kõike ma märkasin.

Kui sa morni ja vihase näoga ringi ei käi ja suudad inimesi viisakalt tervitada ja tänada, muutuvad argentiinlased maailma kõige sõbralikumaks rahvuseks. Igal hommikul kortereramu lifti astudes tervitavad võhivõõrad majaelanikud mind, nagu nad oleksid seda kohtumist oodanud terve elu. Puuviljakiosis mäletavad nad isegi mu nime. Kui sa kellelegi kogemata varba peale astud, ei saa siin mitte vastu tahti, nagu Eestis juhtuda võib, vaid inimesed on arusaavad ja sõbralikud. Sellisest kentsakast hetkest võib areneda isegi jutuajamine.

Esimest korda mõistsin, et võib-olla on argentiinlaste ebaviisakas käitumine minu suunas tihti just aset leidnud sellepärast, et ma ei ole harjunud olema ülevoolavalt sõbralik. Kohe, kui ma naeratama õppisin, sai argentiinlastest teistsugune rahvus. (Erandeid leidub muidugi igal pool).

Esmaspäeval kohtusin üle pika aja Buenos Aireses endise Õhtulehe kolleegi Marii Karelliga. Astusin talle minu siinse kodu lähedal asuvas välikohvikus ligi, endal käed laiali. Eestlasi tundes oli Adam pisut reserveeritum. Marii vaatas mulle otsa ehmunud näoga ja hüppas siis minust sammu eemale nagu oleks kolli näinud. Mina muudkui tulle lähemale astudes ja lõpuks siis teda nagu veresugulased emmates. Marii tundus kohmetu.

Alles hiljem sain aru, et lõpuks ometi on siinsed kombed mulle külge jäämas ja ilmselt ei olnud eestlane sellise kallistustega harjunud.

Nüüd tuleb ainult loota, et see musitamine ja kallistamine mulle liiga külge pole jäänud. Märtsis Eestisse tulles pean selle kombe jälle välja harjutama. Ameerikas ja Inglismaal pole sellest probleemi. Eestlane aga peab mind kohe kiimaseks perverdiks, kes igale ühele külge ajab.

Oleks meie rahvusel ometi rohkem selliseid tundeid nagu siin. Eestis on olemas kõik peale avalate naeartuste tänaval ja positiivse ellusuhtumise.

ILUSAT UUT AASTAT! Feliz Año!