Tunnistan häbenemata, et loen alati pärast igat uut postitust oma eelmise blogi kommentaare. Mil muul viisil saan ma kaugel olles lugejatelt vastukaja? Ajakirjanikuna huvitab mind, mis pakub inimestele huvi ja millest ma võiksin tulevikus rohkem kirjutada.

Viimasel ajal küsivad kommenteerijad tihti, miks ma enam Londonis ei ole. Minu blogi nimigi on ju Londoni Lusti Blogi! Kuigi ma olen seda teemat korduvalt oma varasemates lugudes käsitlenud, mõtlesin, et arutan selle siis veel korra läbi.

Esiteks, ma ei ole Londonist ära kolinud. Seal ootavad mind minu 22 hobust, kaks koera, raamatud, fotoalbumid ja hulk talveriideid. Londonis asub minu kodu ja jääb selleks ilmselt minu elu lõpuni.

Õhtulehe blogi olen ma pidanud pisut üle aasta. Alustasin eelmise aasta oktoobris.

Pean ausalt tunnistama, et mulle meeldib eesti keeles ja oma kodumaale kirjutada. Sõbrad vahel ütlevad, et minust on saanud koduigatsuses üleliia patrioot. Viimasel ajal olen isegi hakanud mõtlema ühele ilusale mereäärsele suvekodule, või kui ma kunagi lapsed saan, panen nad Eestisse kooli. Loodan, et see unistus saab teoks!

Olen hakanud hindama oma lapsepõlve, meie haridust, loodust ja kõike muud, mille sarnast mitte kuskil mujal maailmas ei leidu.
Tunnen end läbi ja lõhki eestlasena, ükskõik kuskohas maailmas ma parasjagu ei viibiks.

Ajakirjanikuna alustasin ma samuti oma kodumaal. Kõigepealt õppides neli aastat ajakirjandust ja suhtekorraldust Tartu Ülikoolis ning hiljem jätkates Õhtulehes uudistereporterina. Lõputöö jäi Londonisse kolimisega seoses lõpetamata, kuigi minu Eestist ära kolimise peamiseks põhjuseks oli otsida kogemust mõnes välislehes, mille põhjal siis teadustööd kirjutada. Mujal jalgu alla saades oli aga võimatu esimesed kolm-neli aastat tagasituleku peale mõelda ja nii jäi diplom saamata. Loengutes õpitut aga ei saa minult ära võtta mitte keegi. Lõpetamiseks vajalikud punktid olid mul samuti kõik käes; v.a. Pulleritsu uudisloeng, millest ma kaks korda läbi kukkusin.

Kõike seda meenutades on seda blogi siin kuidagi eriti kodune pidada. Oma esimeses töökohas, Õhtulehes.

Londonisse kolisin ma 2004. aasta suvel. Pidusid hakkasin kajastama umbes pool aastat hiljem. Ühtekokku on seda tööd tehtud pea viis aastat. Esimesed neli aastat töötasin vabakutselise ajakirjanikuna: see tähendab seda, et mul puudusid kindel kuupalk, vabad päevad ja puhkused. Kuigi ma töötasin peamiselt Daily Mirrori heaks, oli mu kuu sissetulek ebaregulaarne. Korterirent ja elu Londonis aga tahtis maksmist!

Karjääri alguses töötasin Londonis iga päev. Kuigi Piers Morgan oli mind enne, kui ta Mirrorist lahti lasti, ühendusse pannud sealse kollektiiviga, pidin töö ära tegema ju ikkagi ise ning tõestama, et ma olen neile vajalik. Kuigi paljud lugejad arvavad, et mu elu on üks väljamõeldud seiklus ja minu ainsaks eesmärgiks on näidata, kui suur sõber ma olen kõikide maailma staaridega, siis on reaalsus sellest tegelikult kaugel.

See on amet nagu iga teine ning ajakirjanikuna välismaal töötades olen andnud endast 110 protsenti, et kuidagiviisigi sealses meedia džunglisõjas elus püsida.

Kuigi moe ja filmiürituste kajastamine kõlab glamuurselt, kordan veelkord, oli see minu jaoks töö.

Londonis toimub iga päev sadu üritusi. Tihti kajastasin nelja kuni viit pidu õhtu jooksul. Mastaabilt on London kümnetes kordades suurem kui Tallinn. Ööde kaupa seal ringi joosta on karm. Kõige hullem oli aga see, et enamus rahvast lasi end üritustel pärast tööd lõdvaks; minu jaoks siis töö alles algas. Suitsustes lokaalides ja diskoteekides. Vahel viskasin sõbrannadega oma töö üle nalja. Kui teised inimesed lähevad pärast pikka tööpäeva koju puhkama, olin mina nagu prostituut. Umbes seitsme paiku õhtul hakkasin end jälle sättima: peokleit, huulepulk ja meik. Ma läksin tööle!!

Nädalavahetustel, kui sõbrad pittu läksid, olin mina omadega nii läbi, et ainult magasin. Esmaspäev algas jälle uue peohooga; ööklubid ja staarid nagu nädala sees nagu ristiinimesed Londonis ei puhka, vaid pidutsevad, promovad ja möllavad. Mina olin nagu krip, kes neil järel käis ja nende idiootseid lollusi kajastas.

Eriti vihkasin ma seda, kui Lindsay Lohan või Paris Hilton Londonisse tulid. Need on sellised peoloomad, et üle kolme õhtu ma neil järel käia ei jaksanud. Hakkas tervisele.

Ilma kokaiinita sellisele tempole vist normaalne inimene vastu ei pea. Lindsay pidutses hommikul seitsmeni, paar tundi magamist ja kõik algas jälle uue ringiga ja niimoodi nädal otsa jutti. Ime siis, et pidevalt ei räägita sellest, et Lindsay viskab varsti sussid püsti. Kuigi Lindsay on minust paar kolm aastat noorem, on ta nägu kortsus ja väsinud nagu mõnel hästisäilinud viiekümnesel. Peale selle on neil sohvrid ja neid võetakse igal pool kahel käel vastu. Busside ja taksodega nendega tempot pidada on omamoodi katsumus, lisaks kuskilt suitsunurgast klubisse hiilida.

Lisaks öisele tööle, rabasin ka päeval. Organiseerisin pidudele sissepääse; nuhkisin, kus erapeod toimuvad, püüdsin laiendada oma meelelahutusmaailma sõprade ja tuttavate ringi... Õhtuti jahtisin staare, pidin küsima/leidma teema, mis tekitaks ajalehtedes huvi; öösel selle kokku kirjutama, hommikul toimetusele maha müüma ja selle lehte saama. Kui kõik see õnnestus, algas honorari läbirääkimine, mis meenutas mulle turu stiilis kauplemist. Mõnikord nääklesin suurte lehtedega viiekümne naela üle päevi. Kõige rohkem pahandas aga see, kui ma olin öö otsa väljas olnud ja seda tulemuseta. Tavaliselt sain ühe, maksimum kaks lugu lehte nädalas, mõnikord ka kuus. See kõik oli närvesööv ja pingeline.

Samal ajal võitlesin Eesti ajakirjandusega, kus mind tembeldati suliks, kes on kogu oma elu välja mõelnud. Arusaam minu tööst kodumaal oli kummaline ja kui ma oma muret välismaalastest sõpradele kurtsin, ei saanud nad aru, kuidas saab keegi kade olla tabloidilehe reporteri peale. Inglismaal peetakse seda kõige räpasemaks ametiks üldse. Just see oli põhjus, miks ma kunagi oma nime Mirroris avaldada ei soovinud. Edaspidi oleks mul võimatu leida vettpidavat töökohta, kirjutada kolumne mõnda kvaliteetlehte või kasvõi raamatut või filmitsenaariumi, mis on alati olnud minu südamesooviks. Seal on levinud arvamus, et tabloidi reporter võib su iga kell uudisena maha müüa ja saladust ei pea.

Kuigi viimased kolm ja pool aastat töötasin ma ainiti Mirrori heaks, sain 2008. aasta jaanuaris lõpuks ometi kauaoodatud lepingulise töökoha. Esimest korda üle pika aja oli mul igakuine kindel kuupalk. See rahustas- teadsin, et suudan nüüd ära maksta oma maksud ja üürid sõltumata lugude arvust, mida ma kuu jooksul suutsin toota. Idaeurooplasena ootasid mind aga toimetuses ees uued katsumused. Ühtäkki ei olnud ma enam abiline väljast, vaid oht teistele. Toimetuses käib tohutu võitlus ajakirjanike vahel. Kes on parim, kelle lood jõuavad esikaanele!

Kui varem kasutasid reporterid minu abi väljast, näiteks siis kui nad tahtsid endale vaba õhtut, siis nüüd ei tahtnud enam keegi mulle anda salajaste staaripidude aadresse või aidata mind küsimuste koostamisel. See kõik oli minu jaoks uus katsumus, enne olin töötanud tiimiga.

Ööde viisi pidudel kolamine hakkas tervisele. Viis aastat jutti pea igal õhtul sammud klubisse seada, teeb oma töö. Juulis toimus Mirroris koondamislaine. Tegelikult toimus see alates veebruarist, lihtsalt minuni jõudis see suvel. Ülemus Chris Bucktin tegi ettepaneku jätkata sama tööd, mis enne, ainult tulemuspalgal.

Tulemuspalk ei olnud minu jaoks üllatav, olin nõnda töötanud oma karjääri alguses Londonisse kolides nagunii. Kui ma sain siis hakkama, saan ka nüüd. Täna on mul suurem allikatering ja tohutu hulk kogemust.

Töökoht maksis kolme kuu palga ette, see andis võimaluse aja natukeseks maha võtta, et siis jälle uue hooga jätkata.

Viimasel ajal olin pidevalt haige ja väsinud. Minu pidev lalin jõuetuse ja peavalude üle, ajasid kodused endast välja.

Talviti mängib Adam polot, kas Floridas või Argentiinas. Tavaliselt käin tal siis ainult külas. Ajakirjanikuna tean ma aasta meelelahutusmaailma sündmusi ette. Jaanuar ja august näiteks on alati üritustevaesed surnud kuud. Seekord tulin temaga kaasa. Polohooaeg kestab siin kolm kuud. Siin ei toimu staaripidusid, elame tavalist igapäevast elu. Olin seda kõike suurlinna melus hakanud juba unustama. Eks ma püüan välisajakirjanduse põhjal end meelelahutusmaailma uudistega kursis hoida, kuigi siinses kontekstis tunduvad Kate Mossi mured nii kaugel.

Närve olen saanud puhata nagu plaanisin. Kui välja arvata see häkker, kes mu kontole end logis ja minust mõnitava kirja kirjutas. Kõik halb tuleb elus käsikäes ja päev hiljem helistas ema ja teatas, et minu skulptorist tädi, Erika Haggi, on surnud. Hetkel püüan tugevaks jääda; kirjutamine ja sõbrad on minu jaoks maailma kõige tähtsamad.

Polo hooaeg hakkab lõppema ja varsti sõidame tagasi külma Euroopa talve, mis siin kaugel kõlab tegelikult üsna eksootiliselt. Enne seda kirjutan veel mõned huvitavamad blogid Ladina-Ameerika elust. See sarvesaia lugu näis eestlastele eriti peale minevat.

Tagasi Londonis olles, jätkan sealt kust lõpetasin ning toon teieni hetkeid staarimaailmast. Kuigi ma ise soovin tabloidimaailmast taganeda, pean paar aaastat kindlasti seda veel jätkama. See on sissetulek, mis lubab mul keskenduda sellele, mida ma tegelikult elus teha tahan. Vabakutselisena on mul rohkem vabadust reisida ja valida üritusi mida kajastada. Paar aastat tagasi tegi üks briti kirjastaja mulle ettepaneku kirjutada kolumn või isegi raamat. Kuigi olin millestki sellisest unistanud kogu oma elu, ei jäänud mul selle teostamiseks kunagi põhitöö kõrvalt aega. Eestis olin suur raamatukoi, aga viimastel aastatel Londonis ei olnud mul aega läbi lugeda isegi ajakirja The Economist, et teada saada nädalauudiseid. Siin olen hakanud taas lugema ja detaile märkama.

Peale selle on pooleli üks põnev projekt Eestis, mis peaks välja tulema märtsis. Aga enne, kui asi lõplikult kotis on, on asjast vara rääkida.

Aitäh igasugusele tagasisidele ja kui teil on soove, millest ma võiksin tulevikus rohkem kirjutada ... ootan põnevusega teie ideid!

PS! Vabandan, et olen tekitanud segadust oma pikkusega. Poleks iialgi arvanud, et see lugejates huvi pakub. Asi on lihtsalt selles, et maailmas kasutatakse erinevaid mõõte. Minu California autojuhilubadel on märgitud 5.9 (foot), Eestist lahkudes olin 174 cm ja Londoni perearst märkis minu pikkuseks viimati 176.8 cm. Mad Dog Casting mõõtis mind kolm aastat tagasi 178 cm pikkuseks ja pakkus mulle Cameron Diazi kehadublandi rolli.

Võta siis nüüd kinni, mis ma täpselt olen. Järgmisel korral Eestis käies lasen Õhtulehel end mõõta, siis saab see küsimus lõplikult lahendatud.

Kallistused kõigile!

Möödunud nädal oli minu jaoks karm.
Kõigepealt sain nahutada kommentaatorite käest piinliku vea pärast. Kirjutasin kogemata oma viimases blogis sellest, kui kergelt jääb eestlasele külge hispaania keel, ise tehes samal ajal rumala vea.

Medialuna ei tähenda otsetõlkes täidetud. Medialunadeks kutsutakse siin pisikesi sarvesaiu, mis meenutavad poolkuud. (Media tuleb sõnast pool ja luna sõnast kuu).
Tegelikult pidasin ma silmas empanadasid, mis tähendavad tõlkes täidist/täidetud.

Asi on lihtsalt selles, et hetkel suhtlen ma kolmes erinevas keeles ja tahest tahtmata lähevad sõnad vahetevahel sassi. Inglise keelt kasutan kodus, kohalikega räägin hispaania keeles ning eesti keeles kirjutan seda blogi siin ja räägin kodustega Tartus. Eksimist pean ma aga inimlikuks ja loodan, et mõned lugejad siiski mulle andestavad.

Neljapäeval avastasin, et keegi oli häkkinud minu googlemail kontole ja saatnud selle alt minu sealsetele kontaktidele kirja. Meili sisu oli lühike.Põiliselt rääkis see sellest, et ma olen kohutav valetaja. Kirja sisu oli täpselt samas toonis, mis minu negatiivsetel blogi kommentaaridel, kes pidevalt ähvardavad mind Londonis üles otsida ja mu valed ilmsiks tuua.
Loomulikult rääkis see ka sellest, et ma ei ole ajakirjanik, vaid minu ametinimetus on mittekeegi. Kiri oli kirjutatud inglise keeles, pealkirjaga ME ehk siis MINA.

Eks ma saan kommentaariumis peksa koguaeg, viimasel ajal olen hakanud kogu selle sopaloopimisega isegi harjuma. Paljudel on õigus; olen oma blogi avalikult üles riputanud ja vastukaja üle on imelik kurta. Isegi Rooma Paavst ei suuda kogu maailmale meeldida, mis siis minust veel rääkida.
Aga seda, et minu vihkajad nii kaugele läksid, et mu kontole end häkkisid ja minu kohta mõnitava kirja mu sõpradele ja kolleegidele saatsid, on teine teema. See on kuritegu.

Kust tuleb ometi selline viha, et midagi sellist korda saata. Kas tõesti minu viimane blogi sarvesaiadest oli mõnele nii vastu karva? Ma ei usu, see pidi ikka olema pikem viha.

Saatsin kõikidele kontaktidele vabandava kirja ja palusin neil seda emaili ignoreerida. Sõpradega on kergem, nemad ju teavad, kes ma olen. Välismaiste töökontaktide ees on aga piinlik. Vahetasin parooli ja salasõna. Pean tunnistama, et sellises olukorras jookseb juhe kokku. Majaröövlite ja teise kurjategijatega on kergem- helistad politseisse, nemad hakkavad asja uurima. Internet on aga avarus, milles puudub reaalne kaitse. Neile ei saa helistada. Saatsin meili googelmeeskonnale samal päeval, kui asi juhtus ja pole vastust saanud siiamaani.

Kõige rohkem ärritas see, et mul ei ole õrna aimugi, kes sellise tükiga hakkama võis saada. Muutusin nii paranoialiseks, et esimese hooga kahtlustasin absoluutselt kõiki. Eks see oligi ju kirja kirjutaja põhisoov, mille üle ta nüüd käsi hõõrudes rõõmustab.

Järgmisel päeval võtsin arvuti kaenlasse ja läksin linna ühe tuttava veebispetsi jutule. Tema pani emailile diagnoosi. Saime teada, et minu googelmaili kontole oli sisse häkitud alates 22. septembrist, kaks kuud tagasi. Sissetungija oli tekiatnud minu nimega liba emailiaadressi yahoo kontole. Selle sama libaaadressi oli ta märkinud ka minu gmail konto alternatiivaadressiks. See tähendab siis seda, et kui ma üleeile öösel oma salasõna muutsin, palus kurjategija minu kontole sisselogimisel saata uus salasõna enda tekitatud alternatiivkontole, taas oli tal vaba voli minu isiklikele kirjadele.

Jooksin vannituppa oksele. Mõte sellest, et keegi on jälginud mu isiklikku elu kaks kuud, lugenud mu mõtteid ja kirju südamesõpradele, tekitas tunde nagu oleks mind vägistatud.

Helistasin kiirelt hispaanlannast sõbrannale Londonis, et meie kirjavahetust on lugenud ka keegi kolmas. Tema käest sain teada, et maailmas on levinud (ja seaduslikult lubatud) arvutiprogramm, mis salvestab absoluutselt kõik programmeeritud arvutisse sisestatud sõnad.

"Appi, mul on see programm mu arvutil peal. Ma kontrollin sellega oma boyfriendi tegemisi netis. Kui sa minu arvutist oma kontole logid, näen ma hiljem absoluutselt kõike, kus sa internetis käinud oled, k.a. salasõna jne."

Issand, kas kogu maailm on hulluks läinud, mõtlesin.

Naabritüdruk ainult karjus telefoni: "Ära mitte kunagi kellegi teise isiklikust arvutist oma kontole sisene. See on nii ohtlik!"
Nii imelik kui see ka pole, olid temal tänu sellele programmile olemas boyfriendi Facebook konto salasõna ja muud paroolid.
Enda sõnul võis ta teha oma arvutis, mida ise soovis ja keegi seda kuriteoks pidada ei saa. Teatasin talle ka oma arvamuse, minu meelest on selline käitumine ebaeetiline.

Kogu mu elu käis korraga silme eest läbi. Kuidas ma ometi olen olnud nii rumal! Loomulikult olen ma teiste arvutist oma kontole loginud. Eriti reisides, kui ma ei saa oma läpakaga igale poole ilmuda. Cannes Filmifestivali kajastades kaotasin näiteks arvuti akulaadija ja käisin oma pilte ja tekste Mirrorisse saatmas Hannah ja Anderi kodust.
Muidugi ma tean, et nemad kui sõbrad midagi sellist iialgi ei teeks. Pigem on see näide, miks ma vahel teiste arvutit kasutan. Cannes'is olles oli mul deadline ja muud võimalust mul lihtsalt polnud. Pealegi ööbisin Hannah ja Anderi maja läheduses.

Eks ma nüüd ootan, kust see suurem laks tuleb ja keegi mu erakirjad kuskil üles riputab. Paar aastat tagasi, kui mu arvutist varastati minu poolalasti erafotod, ei õnnestunud mul kuskil õigust maa peale tuua. Netis lihtsalt on võimatu kurjategijat tabada või teda reaalset karistada, kui sa just Kate Winslet ei ole. Tema sai kohtu kaudu 20 000 naela valuraha, sest keegi oli loonud ja kasutanud tema nime all kontot Facebook'is.

Minule ei ava aga Yahoo saladust; kes, kus ja millal minu libanimega konto avas ning gmail säilitab vaikust. Eks ma püüan asja edasi uurida. Kui keegi lugejatest millegi sellisega varem kokku on puutunud ja oskab mind aidata, oleksin ma selle eest väga tänulik. Mina ise ei ole just kõige suurem arvutispets.

Igal juhul kallid lugejad, olge ettevaatlikud! Maailm on täis kadedust ja õelust ning inimesed on võimelised haiget tegemiseks minema ükskoik kui kaugele. Ja internet ei ole turvaline isegi siis, kui teil on maailma kõige raskem salasõna.

Kes iganes seda mulle tegi, soovis ära rikkuda minu puhkusereisi. Ainus, mis asjas positiivsust tõi, olid paljude sõprade soojad ja toetavad kirjad. Sellises jamas saab teada, kes on su parimad sõbrad.

Järgmise blogini!

Istun kohvikus La Argentina, mis asub Buenos Airese peatänaval Libertador. Veedan siin viimasel ajal suure osa oma ajast. Surfan netis, kirjutan, joon kohvi.

Siin on huvitav ja näeb igasugust seltskonda. Argentiinlased on suured kohvikus istujad ja naised käivad siin jutustamas nagu kanad õrrel. Arutatakse naabrimehe armuäfääri, sõbranna uue käekoti hinna üle ja süüakse ohtralt magusat.

Mina olen seda tüüpi, kes kiirelt kaalus juurde võtab. Sporti tehes on Jumal mind aga õnneks õnnistanud sellega, et kaalus maha võtmine läheb mul sama kiiresti kui juurdevõtmine - pean end ainult sporti tehes kokku võtma.

Kohvi tuuakse lauale alati koos suupistega, milleks on tavaliselt paar küpsist või koogike, samuti on kohvi hinna sees väike klaas gaseeritud vett (siis ei ärrita kohvi magu ja mõjub tervisele mahedamalt). Kuigi küpsised on oma mõõdult väikesed, olen hakanud nende olemasolu märkama end kaaludes.

Hetkel istuvad minu kõrvallauas kaks udupeent piitspeenikest preilit, mõlemal on ees suured kuumad singi-juustu võileivad. Enamik kohviku menüüst koosnebki saiast. Letil seisab sadu erinevaid sarvesaiu, mida pakutakse igal erineval kujul. Kõige populaarsemad neist on moosi või dulce de leche'ga.

(Dulce de Leche on Argentiina rahvuslik magustoit, mis otsetõlkes tähendab "magus piimast". See on siin lausa kohustuslik ära proovida. Mulle kui eestlasele meenutab see maitselt Lehmakese komme. Need on värvilt ja maitselt täpselt samasugused, ainult et siin serveeritakse seda magusat koostist vedelamal kujul.)

Teine rahvuslik suupiste on medialuna, mis tähendab hispaania keelest tõlgituna "täidis/täidetud". Selle nimetuse alla kuulub kõik, mis on saia sisse küpsetatud, umbes nii nagu meie pirukad, ainult et need on oma mõõdult väiksemad ja täidiseid on sadu erinevaid.

Kolmanda suure osa moodustavad siin koogid, mida serveeritakse väikeste tükkide kaupa ja mille suurust võib võrrelda ampsuga. Mitte nii nagu meil, kus koogist saab kõhu täis.

Püüan siin kohviku poeletil leida midagi tervislikku? Tuunakala salat näiteks?

Seegi on serveeritud rohke majoneesiga ehk siis mitte nii tervislik. Toit siin Argentiinas on erakordselt rasvarikas ja siin on kerge paksuks minna. Unustad hetkeks jälgida, mida sa endale suhu pistad ja lisakilod on juba näha.

Üldises tänavapildis aga näeb ülekaalulisi vähe. Mitte nii nagu Ameerikas või Suurbritannias. Argentiinlannad on saledad ja hapra kondiga, tavaliselt 150-160 cm pikad. Mina oma 176 cm tundun neile tihti lumeinimesena, eriti siis, kui ma kannan kõrgeid kontsi. Latiinod on üldse lühemad kui eurooplased, eriti hakkab see silma meeste puhul.

Aga ikkagi, kuidas argentiinlannad suudavad sellise toidumenüü juures nõnda saledana püsida. Isegi vanemad prouad on saledad ja kannavad miniseelikuid kõrge eani.

Los Angeleses elavad vist maailma kõige treenitumad ja saledamad naised, kes oma välimuse eest igal sammul hoolitsevad. Samas ei näe seal mitte kunagi preilisid endale sisse ajamas kooki ja saiakuhilaid, mille sisse on mässitud rohkelt juustu ja sinki. Seal hakkab igal pool silma tervislik toitumine. Igasugune isu kooki süüa Los Angeleses lihtsalt kaob; eriti kui kõrvallauas istub mõni Megan Foxi meenutav tibi, kes joob värsket apelsinimahla ja sööb sinna kõrvale salatilehti. Seal on kerge dieedil olla.

Valge sai, mida siin rohkelt süüakse, on teatavasti kõige suurem kaloripomm. Seda süüakse siin aga absoluutselt kõigega. Isegi kana ja liha praetakse siin saia sees; rasvast tilkuv grillliha tükk pistetakse kahe suure paksu saiakääru vahele.

Vähe näeb siinses menüüs kala, kuigi Buenos Aires on ju sadamalinn?! Mina olen suur sushi fänn, mida ma soovitan siin proovida ainult ühes Buenos Airese restoranis - Ousaka - igal pool mujal on see olnud minu jaoks halb kogemus.

Kõige kummalisem on minu jaoks aga see, et argentiinlased on kehvad salatimeistrid. Kuigi toidupoeletid on värsketest juurviljadest ja puuviljadest tulvil, oskavad nad neid vähe käsitleda. Juurviljad keedetakse tavaliselt surnuks (loe: maitsetuks) ja restoranide värske salati tomatitel on tihti külmkapi maitse. Igasugustes salatites annab üldse kõige enam tunda oliiviõli.

Mis viib Argentiinas keele alla on värskelt grillitud loomaliha. Minu lemmik on New York Sirloin Steak, mida siin kutsutakse lomo'ks. See on mahedalt grillitud mahlane loomaliha küljetükk. See on küll Argentiinas maailma parim ja soovitan siia tulles kindlasti ära proovida.

Liha söömisega peab aga samal ajal ettevaatlik olema. Liha on raske seedida ja kui te ei ole harjunud seda igapäevaselt sööma, võib see tekitada väsimust ja iiveldust. Nii juhtus siin reisi alguses nii minu kui minu eurooplastest tuttavatega.

Igal õhtul toimus asado (grillimine), kus ma endale ohtralt suus sulavat liha sisse ajasin. Kümme päeva hiljem tundsin roidumust, suus oli koguaeg halb maitse. Küsisin tuttavalt arstilt nõu, mis minuga toimub? Tuli välja, et mul olid esimesed liha ülesöömise tundemärgid, mis möödusid kohe, kui ma igapäevase lihasöömise lõpetasin. Nüüd naudin asadosid nädalas korra või maksimum kaks. Eestlasena ei ole lihtsalt harjunud seda iga päev nii suurtes kogustes sööma. Argentiinlastele ei ole see aga probleem ja nemad ostavad liha poes nagu meie kartulit.

Liha on nende toidumenüüs esikohal ja seda pakutakse siin iga nurga peal, isegi kiirteede ääres. Kuigi argentiinalsed on meistrid seda küpsetama, ei tohi seda kindlasti igalt poolt osta. Liha võib olla kuumas roiskunud ja nii võib saada toidumürgistuse. Restorane, kus süüa, peab Ladina-Ameerikas üldse hoolikalt valima. Olen varem reisinud nii Peruus kui Mehhikos - mõlemas kohas sain toidumürgistuse.

Mitu minu siinset tuttavat on haigestunud ka salmonelloosi. Siin peab kõike toorest, nagu loomaliha, kanaliha, muna -korralikult küpsetama. Salmonelloosi sai tuttav muide polovõistlusel, kus pakuti rahvale tasuta medialunasid. Kõik tasuta on siin aga küsimärgiga ja ma ei soovita vastu võtta.

Mina pean vormis püsimiseks siin olles kõvasti vaeva nägema. Turistina tasub muidugi kõike maitsvat proovida, aga minul, kes koha peal natuke kauem peatub, tuleb osata saiakesi enda ümber ignoreerida. See on katsumus omaette.

Ilmselt on siinsed naised geneetiliselt õnnistatud ja iga saiaviilu peale nemad juurde ei võta. Minul on nendega ühel pulgal püsida igal juhul raske.

Argentiinlannasid tasub aga kadestada mitte ainult nende kehakaalu pärast, vaid Jumal on neile andnud imelise tõmmu naha, naturaalselt ilusad pikad tugevad juuksed ja erilise moetaju. Sellest kõigest räägin ma aga mõnes oma uues blogis.

Esmaspäeval juhtus kummaline lugu. Lugesin parasjagu GQ ajakirja Manuel Ugarte tänaval Buenos Aireses. Olin kohvikus netis surfamisest tüdinud ja ootasin mehe tööpäeva lõppu.

Kell oli umbes neli pärastlõunal, kui ma lugesin Piers Morgani hiilgavat artiklit Hollywoodi kurikuulsa näitleja Dennis Hopperiga, kui minu auto kõrval peatus supermarketi suur metallkäru, millel lebas igasugu asju nagu Miki-Hiire mask, kokkuvolditud pappkarp ja muu. Kummaliseks tegi asja see, et seda käru lükkas täiesti vinks vonks nii umbes kuuekümneaastane härra, endal seljas kobe sinisetriibuline särk ja jalas viigipüksid. Peitsin pea kiirelt ajakirjakaante vahele, piilusin selle tagant arglikult välja. Mees parkis käru auto ees asunud kahe suure prügikasti ette ja hakkas ise nendes siis sobrama.

Kõigepealt tõmbas ta sealt välja lühikese musta naistekasuka, mida ta pühkis tolmust puhtaks, justkui oleks see Hermesi naaritsakasukas. Siis läks mehike teisele poole prügikasti ja ronis sinna peaaegu sisse. Sealt leidis ta vana rulli kortsutatud paberit ja kaks kuivanud pitsalõiku, mille ta hoolikalt üksteise peale asetas, naeratas ja siis kärul lamavale plastikkilekotile asetas. Mina rabasin kiirelt kotist fotoka ja tegin läbi autoakna salaja pilti. See kõik tundus nii veider. Mees nägi pigem välja kontorirott kui inimene, kes peab teiste jääkidest elatuma.

Ma olen neid poekärusid varemgi Buenos Airese tänavatel näinud. Tavaliselt on need igasugu tavaari kuhjani täis. Pean ausalt tunnistama, et kuni siiamaani ei saanud ma pihta, mis asja need täiesti normaalse välimusega inimesed niimoodi kuhjades ringi lükkavad. Alles nüüd, märgates seda vanahärrat, sain pihta, et nad sorivad prügikastides.

Meid, välismaalasi siin, hoiatatakse ikka linnaäärsetesse agulitesse eksimise eest. Seal on inimesed nii vaesed, et on kõhutäie nimel valmis röövima ja isegi tapma. Vaeste ülekaalu pärast on ilmselt nii paljude BA (Buneos Airese lühend) akendel ka trellid.

Vaestelinnaosi jätkub igale poole maailmas. On meil neid Eestis ja olen neid näinud isegi jõukas Suurbritannias. Ometi ei ole ma näinud midagi sarnast nagu siin. Tahtsin teha mõned pildid tõelisest agulist, aga olin selleks liiga arg. Tegin mõned klõpsud linna ääres, mille kohta ütlevad kohalikud "see on ikka väga jõukas BA slumidega (agulitega) võrreldes!"

Kõige hullemasse linnaossa ma lihtsalt ei julgenud minna, olen seda vaid autoga üle silla sõites kiiganud. Esimest korda sealset nähes meenus mulle hirmsasti kunagine Venezuela teleseriaal "Tahmanägu", mida ma lapsena vaatasin. Seal näidati alati, kuidas imekena tüdruk, kelle hüüdnimi oli Tahmanägu, koledast ja räpasest agulist välja hiilis.

Majad on tavaliselt kokku pandud tänavalt leitud pappkastidest, telliskivi on sellises linnajaos luksus.
Keset õue tehakse lõke, mille peal valmib söök. Akendeks on kilekottidest tehtud kardinad, ukseks rohelised presentkotid, aiaks metalltükid ja mustad prügikotid. Buenos Airese silla all elab niimoodi miljoneid.

Mis mind vaeste inimeste puhul aga hämmastab on inimeste positiivsus. Vähe näeb nii kurnatud nägusid nagu meil Eestis. Võib-olla kütab siin inimeste meeli ilm, mis on viimasel ajal valdavalt päikseline. Meie talv Eestis on ju sombune, külm ja pime. Igal juhul röögib siin isegi pappkarbist seinte vahel rahvuslik latiinohelin ja inimesed naeratavad, tantsivad ja laulavad.

Buenos Aires on vapustavalt ilus linn, eriti löövad jalust Prantsuse arhitektuuris hooned kõrgete lagede, käsitsi nikerdatud uste ja akendega. Mis kurvastab on linna ümber lokkav vaesus, mis ei lase mul suurlinnast lahkuda rõõmsa meelega.

Argentiinlased süüdistavad riigi vaesuses presidendiproua Cristina Kirchnerit. Kohalikud kutsuvad teda ja tema abikaasat riigiriisujateks ja nimetavad neid kõige korrumpeerunumateks poliitikuteks, kes koguvad valimistel hääli räpaste trikkidega ja püsivad nõnda võimul.

Argentiinlased on tohutud jalgpallifännid, eesotsas nende kangelase Maradonaga, kes on hetkel nende rahvusliku jalgpallitiimi treener.

Minu ajakirjanikust sõber Joaqin rääkis hiljuti loo sellest, kuidas enne näidati jalgpalli ainult eratelekanalites, mille eest pidi maksma. Suure osa valijahäältest aga moodustavad vaesed just pealinna äärsetes agulites. Sealsetel elanikest puudub haridus ja lugemisoskus. Joaqini sõnul valmistub presindet Kirchner uuteks valimisteks ja ostis vaesuses uppuva riigi rahade eest jalgpallivõistluste näitamisõigused riigitelevisioonile, et ka vaesed ilma maksmata mänge näeksid.

"See on muidugi väga armas temast, et ta vaestele riigi raha eest jalgpalli näitab ja sellele miljardeid peesosid kulutab, samal ajal kui need samad vaesed ei suuda endale süüa osta ega oma lapsi kooli saata," oli Joaqin ärritunud.
Selline samm president Kirchenri poolt on tema sõnul puhas valmistrikk, et võita miljonite linnaäärsete agulielanike hääli, kes löövad ülekaalu kõik teised valimishääled.

"Enamus vaeseid on hariduseta ning kergesti manipuleeritavad," lisas Joaqin, "jalgpall on nende moosimiseks imeline meetod!"

Viimasel ajal on argentiinlaste õlule langenud veel üks murekoorem, nimelt muretsevad nad vaba avaliku sõna üle, mida president Kirchner püüab seadusi muutes piirata. Tema soov on luua uut seadust, mis lubab meediasse informatsiooni, mis on tema poolt palgatud riigiametnike poolt enne selle ilmumist üle vaadatud. Umbes nii nagu toimisid Nõukogude Liidus tsensorid. Argentiinlased kardavad kõige rohkem seda, kui kaob meedia, läheb riik täielikult põhja.

"Eelmisel aastal teenisime abikaasaga hästi, tahtsime kasumi investeerida oma kodumaal ja osta pealinna lisakorter. Mul oli nii kurb, et ma ei saa oma enda sünnimaal oma tööga teenitud raha paigutada, sest riik paneb sellele peale tohutud maksud ja võib kinnisvara igasugu nippidega sinult iga kell ära võtta," teatas mulle ühe polomängija abikaasa, "Ostsime hoopis farmi Floridasse, kus meie raha on turvaliselt paigutatud!"

Presidendiproua Cristina Kirchner on siin samasugune staar nagu meie oma Evelin. Ta on pidev persoon klantsajakirjade kaantel. Iga päev arutakse selle üle, milliseid ilukirurgilisi operatsioone ta on teinud või millise kuulsa firma kostüümi kandis ta näiteks kohtumisel Venezuela president Hugo Chaveziga.

"Cristina räägib koguaeg sellest, et ta seisab vaeste eest, keda meie riigis jagub rohkem kui üheski teises Ladina-Ameerika riigis. Samal ajal kui Cristina vehib televiisoris kätega ja seisab vaeste eest, on tal näpu otsas alati millegipärast uus Gucci või Hermesi kott või nina peal uued disaineri päikseprillid, mida ta riigi rahade eest endale pidevalt juurde ostab. Mul on häbi meie presidendi pärast. Argentiina oli kunagi maailma üks rikkamaid riike ja vaata, mis sellest nüüd on saanud?!" kurvastas ajakirjanikust Joaqin. Ta lisas veel, et mõnikord ilmub presidendiproua kõikides telekanalites näiteks keset filmi või mõnda populaarset saadet ja räägib järsku kolm minut jutti sellest, mis ta riigi vaeste heaks on teinud.

"Ükskord ma vaatasin jalgpalli, kui ta jälle ekraanile ilmus, klõpsisin kõikidel kanalitel ja igal pool rääkis Cristina ühte ja sama juttu vaestest. Kas see on normaalne!? Kas see ei meenuta sulle kommunistlikku Venemaad," küsis Joaqin minult.

Kirjutasin oma reisi alguses ühes oma blogis Argentiina korrumpeerunud politseist. Sõbrad ja tuttavad siin soovitasid igaks juhuks alati sularaha tagataskus hoida- juhul kui politsei meie auto kinni peab. Eks see jutt tundus alguses jahmatav; olles aga Eestis üles kasvanud ja politsei altkäemaksu võtmisest SL Ōhtulehe reporterina isegi artikleid kirjutanud, ei läinud ma sellist hoiatust kuuldes nii elevile kui siin ajutiselt resideeruvad ameeriklased või kanadalased, kellega me siin lävime. Nende jaoks on altkäemaksu võtmine ennekuulmatu. Ameerikas näiteks pannakse sind politseile pistise pakkumise eest otse pokrisse.

Alles ma kirjutasin ka siinsest ohtlikust liiklusest ja mainisin, et ei ole pooleteise kuu jooksul näinud liikluskeerises mitte ühtegi politseinikku. Välja arvatud siis see kord, kui nad Pilari pizza restorani parklas, vanas Fordi meenutavas ametiautos, lõunasööki nautisid.

Sel nädalal sain aga kuu aega tagasi tehtud hoiatust ka oma nahal tunda. Kolmapäeva hommikul olime teel Pilarist Buenos Airesesse. Jõudsime just kiirmaanteelt Avenue Libertadori (mis kõlab eesti keeles vabaduse maantee) peale keerata, kui mustas politseivormis tegelased meid tee pealt kõrvale tõmbasid.

Minu jaoks oli üllatav näha nii paksust materjalist ja pikkade varrukatega kõriauguni kinninööbitud politseimundreid absoluutses põrgupalavuses. Lõuna-Ameerika politseivormid peaksid ju ometi olema pisut õhulisemad, mõtlesin ma samal ajal kui abikaasa autoakna avas. Higis leemendav musta paksu nokkmütsiga politseinik palus meil ette näidata vajalikud dokumendid nagu juhiload, kindlustus ja autopaberid, mis meil kõik kenasti olemas olid.

Järsku oli meie auto ümber viis higist politseinikku. Üks palus pagasnikut avada, teine palus näha minu kui kõrvalistuja passi, kolmas kirjutas üles autonumbrit. Selline tunne oli nagu nad oleksid kinni nabinud autovargad.
Küsisin minult passi nõudnud politseinikult, kas kõik on korras.
"Pasaporte por favor?" vastas see.

Ma ei kanna passi kaasas, ainus mida ma talle näitasin olid minu California auojuhiload, mis mul on rahakoti vahel peamiselt selleks, et toidupoes kaardiga maksta. Siin ei saa üleüldse ühtegi kaardimakset teha ilma pildiga dokumenti näitamata. Isegi kohvikus, kus ma praegu istun, küsib tädi kahe kohvi ostmisel summas 12 peesot näha dokumenti, mille numbri ta hoolikalt kompuutrisse toksib.

Politseinikud kratsisid kukalt.
Mees küsis, kas dokumentidega on kõik korras?
"Nii ja naa. Me peame teid politseijaokonda viima ja teid välismaalastena registreerima?"
"Mis asja?" karjusin mina.
Abikaasa oli teel koosolekule, kuhu ta oli hiljaks jäämas. Politseinikud muudkui kõndisid ümber auto nagu kassid ümber palava pudru.

Mees helistas kolleegidele ja teatas, et ta jääb hiljaks.
"Politsei peatas kinni? Oota, ma tulen sinna?" teatas kolleeg, kes oli umbes viie minuti autosõidu kaugusel.
Meie kehitasime õlgu ja politsei kratsis kukalt. Välismaalasena on keeruline pistist pakkuda, kuna kunagi ei tea, kuidas nad selle peale reageerivad. Pärast panevad veel käed raudu. Selle sammu peab tegema delikaatselt.

Varsti oli tuttav kohal. Ta sammus autost välja, ütles politseionudele viisakalt tere ja marssis siis meie juurde.

"Nüüd on nii, et ega politsei sind enne ära ei lase, kui sa neile pistist annad. On sul viiskümmned peesot sularaha? Mul on ainult sajane, sada on liiga palju," pistis ta pea autoaknast sisse.

Koukisin rahakotist välja 50-peesose ja ulatasin selle Pedrole.
"Oota ära nüüd nii avalikult anna, ikka saladuskatte all," teatas ta. Ulatasin raha ettevaatlikult üle akna tema pihku.

Pedro marssis meie auto taga seisva politseiauto juurde, kus kõik viis mundrimeest rivis seisid. Mina jälgisin asja küljeaknast. Kõik käis aga nii kärmelt, et kuigi ma püüdsin kõike hoolikalt jälgida, ei saanud ma pihta, kes raha sai ja kuidas asi täpselt käis.

Nii elavalt tuli meelde Eesti umbes kümme aastat tagasi. Minu mäletamist mööda ilmutas Ekspress isegi loo sellest, kes on Eesti ärimeestest kõige kiirem pistise andja liikluspolitseile maanteel.

Pedro oleks kindlasti sellise artikli esikümnesse jõudnud. Temal kulus 50-pesose pihku surumisele täpselt viisteist sekundit.

Altkäemaksu võtmine on siinses politseisüsteemis tuntud fakt. Pedro teatas hiljem veel:
"Ega nad ei oleks sind ilma raha andmiseta minema lasknud. Nad leiavad ükskõik mis põhjuse! Neile peab alati andma pistist!"
Ta lisas veel, et tavaliselt näeb liikluspolitseid patrullimas eriti kuu lõpus, kui nad teenivad nö palgalisa. Välismaalased pidid olema eriti magus saak.

Pärast kodus arvutasin palju nad siis meie pealt teenisid. Viiskümmend peesot on meie rahas umbes 150-200 krooni. Kui seda jagada viie politseiniku vahel, saab igaüks kümneka. Kümme peesot on umbes kaks dollarit ehk siis umbes 25-30 krooni?

Mida saab siin kümne peeso eest? Maantee tollimaks on neli peesot ja tolle tuleb siin ette iga paarikümne kilomeetri tagant. Kohvi
‘La Argentina' kohvikus maksab seitse pesot. Arbuus kolm, piim 3.25, Arieli pesupulber 33 peesot.

Elu Argentiinas pole üldse nii odav nagu ma enne siiatulekut arvasin. Kuidas väikeste palkadega on siin võimalik ära elada, ma ei kujuta ette. Minul kulub siin pea sama palju raha nagu Londonis.

Mõtlesin palju peab politsei meiesuguseid kinni nabima, et endale kasvõi paagitäit bensiini osta, mis maksab siin olenevalt autost umbes 130-300 peesot. See on umbes 30-70 dollarit ehk umbes 20-50 naela. Londonis maksab meie Alfa Romeo paagi täitmine umbes 70 naela ehk mitte palju rohkem kui siin Argentiinas. Kuidas argentiinalsed siinse elukvaliteedi juures selliste summadega hakkama saavad, ma ei tea.