Viimasel ajal on Eestis palju juttu riiete taaskasutamisest. Tore, et lõpuks ometi on hakatud ka meil sellist mõtlemist väärtustama ja seda eriti noorte poolt.

Kui mina Eestist lahkusin, oli kaltsukates käimine ja kellegi vanade riiete uuesti kandmine häbiasi. Eks me kõik käisime seal vahel, aga hoidsime seda teiste eest saladuses. Kui just kaltsukas kellegiga ninapidi kogemata kokku ei jooksnud.

Lääne maailmas on kirbuturud, kaltsukad, heategevuslikus korras taaskasutatud riiete müük ja kõik muu taoline väga pop. Ja seda mitte ainult sellepärast, et sealt saab vingeid hilpe palju odavamalt, vaid paljud ülemaailmased staarid haibivad riiete taaskasutust püüdes toetada keskkonnasäästlikku eluviisi. Inimesed tarbivad üleliia ja reostavad sellega planeeti.

Staaride õudusunenägu

Kui mina Londonisse kolisin, tundusid paljud asjad mulle esialgu kummalisena. Mind hämmastas näiteks see, kui ma nägin pidevalt mõnel tähtsal moe või filmipeol tütarlapsi kandmas ühte ja sama kleiti. See kõik meenutas mulle natuke Nõukogude aega, mida ma oma lapsepõlvest natuke mäletan. Poodides oli defitsiit ja riiete valik oli kehv. Siis nägi kohvikus ühe ja sama kleidiga tädisid kogu aeg. Ainus võimalus neist erineda oli Burda järgi endale ise riideid õmmelda.

Seda, aga et suurel Londoni staaripeol kaks naist ühe ja sama kleidiga silma jäid, oli mul eestlasena välismaal raske uskuda. Seda enam, et tegu oli tihti tuhandete naelte väärtuses õhtukleitidega, mida kandsin edukad ja rikkad naised.

Kujutage ette, et te ostate endale hirmkalli kleidi ja selles samas kleidis kõnnib samal üritusel ringi ka keegi teine?

Superstaaride kõige jubedam õudusunenägu on see, kui sama riietust on kandnud ka keegi teine. Selle uudise korjab kiiremas korras üles mõni kõmuleht ja oh seda häbi siis! Tavaliselt on see stilistide töö teha kindlaks, et keegi teine vastavat riietust ei ole varem kandnud; seda on vaid üks eksemplar või ei panda seda müüki enne kui staar on seda kandnud. Igaüks tahab olla esimene, seda eriti suurte ja tähtsate ürituste puhul, kus kuulsused riietuses suurt lahingut peavad- kes näeb välja kõige parem ja pälvib meedia suurima tähelepanu.

Kate Moss armastab kirbuturge

Juba ammu hakkas mulle briti moeajakirjades silma, et paljud kohalikud staarid armastavad riideesemeid, mida kellegil teisel pole.

Suurteks sündmusteks saadetakse staaridele hulk tasuta kuulsate firmade rõivaid, mida erinevad firmad püüavad nende seljas siis promoda. Aga millised on nende isiklikud riided, mida nad kannavad kaamerasilmast eemal?

Selgus, et maailma kuulsamad supermodellid on suured kaltsukate ja kirbuturgude fännid. Suurim kirbuturgude ja kaltsukate fänn on aga supermodell Kate Moss, keda on nimetatud maailma kõige stiilsemaks naiseks ja kelle stiili püüavad jäljendada tuhanded.

Mossi igapäevasest riietusest ilmuvad ajakirjanduses pidevalt pildikesed, mille järgi naised saavad endale poodides samu riideid jahtida. Tihti on aga märgitud tema pluusi, pükste või kleidi kohta, et see pärineb Mossi erakollekstioonist või on vintage. See tähendab seda, et see riietusese ei kuulu ühegi kuulsa firmamärgi alla ja on staari erakogust.

Moss on moemaailmas sedavõrd kõva tegija, et temast sai mitu aastat tagasi firma Topshop staardisainer. Firma on tänaseks teeninud sellise reklaamitrikiga miljoneid naelu kasumit ja ‘Topshop'i edu ei kõiguta isegi mitte raske majanduskriis, mis raputas tugevalt aga kõiki teisi moefirmasid.

Topshop toodab high street kaupa ehk odavamasse klassi kuuluvaid moodsaid riideid. Mossi disainid müüvad nagu soojad saiad ja saavad lausa enneaegselt otsa.

Iga kord kui ma mõnda Londonit külastavat kuulsust intervjueerin ja küsin nende käest, mida nad püüavad kindlasti Londonis teha, on vastuseks tihti: lähen kindlasti Topshop'i!

Nii väitis mulle Maria Sharapova, Micha Barton, Lindsay Lohan, Gisele Bündchen jpt.

Viimast kohtasin ma kaks aastat tagasi, kui Gisele esitles Regent Street juveelipoes käekella ja teatas mulle, et isegi tol tähtsal õhtul kandis ta vintage kleiti, mis pärines ühest New York'is asuvast second hand poest. (Vintage tähendab vana, need on hästi valmistatud ja ei kanna tihti kuulsat firmamärki. Gisele'I kleit oli pärit aastast 1950.)

Moss kogub vanu riideid

Tihti küsitakse Kate Mossilt, kust ta saab isikupärased ideid oma Topshop kollektsiooniks. See on nii edukas, et vallutas isegi ameeriklaste südamed ja avas majanduslikult raskel ajal kui enamus moefirmasid maailmas poode suleb, suure Topshop kaubamaja New York'is?

Selgub, et enamus Mossi ideid tuleb tema enda vanadest riietest, mida ta on kogunud aastate jooksul üle maailma erinevatel kirbuturgudel ja kaltsukates. Ühes intervjuus rääkis Moss, kuidas ta ei ole elus ära visanud mitte ühtegi hilpu, vaid hoiab neid oma maamajas Cotswoldis. Seal kuulub tema riietele lausa mitu suurt tuba, mis meenutab väikest laohoonet, mis on täis pakitud Miss Mossi riideid.

Iga kord kui supermodel/moedisainer Moss ideid vajab sobrab, ta oma vanades riietes. Mossi enda sõnul sai temast kaltsukate fänn juba tema modellikarjääri alguses, kui tal oli vaid 13.

Mina olen samuti suur second hand kaupluste austaja ja käin tihti Londonis piilumas üht Mossi lemmik vintage poodi ‘Bang Bang', mis on peidetud Soho linnaosa nurgatagusesse. Sealt olen ma leidnud päris palju imelisi asju.

Mis mulle nende poodide puhul aga kõige rohkem meeldib on riiete ainulaadsus, mis lisab isikupära, mida ei ole mitte kellegil teisel.

Kleit sai uue elu

Juba mitu aastat tagasi õppisin ma selgeks ka internetikaubamaja avarused.
Ajakiri Stiil peatoimetaja Kristi Valdoja mainis Gossip.ee veebilehel, et taaskasutatud riietel võib olla paha enrgia, kuna kunagi ei tea, kes ja kuidas neid kandis. Mina sellesse ei usu. Miks?

Kaks aastat tagasi leidsin ma Ebay netikaubamajast imeilusa rohelise Valentino haute couture õhtukleidi (prantsuse keelne sõna haute couture tähendab seda, et kleit on pisima detailini käsitsi valmistatud), mille väärtus tänapäeval ulatub taveasse. Rääkisin interneti teel ka ostja endaga ja küsisin, miks ta nii imeilusa vintage kleidi ära müüb. See oli üks esimesi kleite, mida Valentino 1950.ndate lõpus, oma äri algusaastatel, valmistas.

Ameerikas elanud proua saatis mulle südantlõhestava emaili ja rääkis sellest, kuidas tal diagnoositi kaks aastat tagasi kopsuvähk ning viimastel kuudel on ta jäänud väga haigeks ja tunneb oma lõppu. Ta kirjutas veel, et tema suur rõõm elus olid ilusad riided ja ta soovib neile ilusat elu, mitte et nad kuskil kapinurgas koltuksid või läheksid kellegile, kes nende väärtusest aru ei saa.
Proual endal lapsi ei olnud ja tõsi ta oli tema Ebay kontolt võis leida veel paar ajaloolise väärusega riideeset. Mina suhtlesin temaga veel pikka aega, kuni ta haiglasse läks ja rohkem me temast ei kuulud.

Kuigi kleidi omaniku lugu oli kurb, ei tundnud ma kunagi, et sellel kleidi oleks halb energia või et see toob endaga kaasa õnnetust. Tänaseks olen ma selle kleidi uus omanik olnud kolm aastat ja olen alati seda kleiti kandnud ülima uhkusega- kõik need korrad on olnud minu jaoks ilusad ja erilised. Võimatu on kuskile minna, ilma et keegi mulle selle kleidi kohta komplimenti ei teeks. Ma ise arvan, et ma olen täitnud kleidi eelmise omaniku soovi ja andnud sellele uue ilusa elu.

Minu jaoks on asjadel täpselt selline väärtus ja energia, mille me ise neile anname.

Hetkel siin Argentiinas jumaldan ma tihti siinsete naiste lihtsust. Kuidas nad oskavad valges linases pluusis välja näha nii ilusad. Millise oskusega sobitavad nad kokku midagi nii odavat ja lihtsalt, mida leiab siin igas nurgapoes.

Loomulikult armastan ka mina nagu iga naine ilusaid ja kalleid riideid ja kulutan neile vahel rohkem, kui ma tegelikult tohiksin.

Samas kaltsukast leitud pluusike võib maksta kümme naela, aga kui seda kanda stiilitundega, on selle väärtust rahasse võimatu määrata. Selle parimaks näiteks on Kate Moss, kes loob moetrende kirbuturult.

Kaltsukates käimist on avalikult tunnistanud paljud staarid nagu Sienna Miller, Keira Knightley, Claudia Schiffer, Katy Perry jpt. Selles ei ole midagi häbeneda ja peale säästab selline mõtlemine maailma.

Juba Eestis elades mäletan, kuidas meil nuriseti selle üle, kui halb on arstiabi. Täna, viis aastat hiljem olles reisinud ja elanud mitmetes erinevates riikides, ei ole ma veel kunagi kuulnud, et ühegi teise riigi kodanik oleks oma tervishoiusüsteemiga rahul. Alati võiks olla paremini.

Viimasel ajal räägitakse ohtralt rahvusvahelistes uudistesaadetes USA tervishoiusüsteemi reformimisest.

Obama lubas presidendiks pürgides teha arstiabi kättesaadavaks kõikidele oma riigi kodanikele. Mida ta selle all mõtles?

Hetkel maksab iga ameeriklane isiklikku tervisekindlustust oma palgast. Tervisekindlustus on aga USAs kallis ja suurel hulgal inimestel on raskusi selle maksmisega.

Samas garanteerib erasekotoris toimiv tervishoiusüsteem riigile rohkem arste, haiglaid, laboreid, vajalikku tehnikat ja muud vajalikku. Tänu sellisele süsteemile on kindlasti USA meditsiin ja arstiabi maailma üks edukamaid. Tavaliselt otsivad ka kõige lootusetumas olukorras eurooplased abi ikka Ameerikast, kus hoitakse raskeid haiguseid parema kontrolli all, neil on meditsiiniküsimustes lihtsalt rohkem raha.

Pärast oppi golfi mängima?

Paar kuud tagasi lugesin Londonis ajalehest Sunday Times artiklit, mis võrdles Briti ja Ameerika arstiabi ning tõdes, et Ameerika arstid tegid brittidele pika puuga ära.

Mitte, et britid oleksid kehvad tohtrid, ajaleht leidis, et ameeriklastel on rohkem raha laboritöödeks, uuringuteks ja omas ning tootis hirmkallist haiglates raviks vajalikku tehnikat.

Alles üleeile vaatasin Fox News hommikuprogrammis klippi sellest, kuidas Ameerikas sai keskealine naine lahti ajukasvajast ilma ühegi operatsioonita. Lõikus oleks olnud esiteks liiga ohtlik. Ajukasvajat eemaldas radioktiivne aparatuur, mis sõi kasvaja ära millimeetrise täpsusega, ilma aju teisi osi puudutamata/kahjustmata. Patsient käis aparatuuri all neli korda, iga kord pärast protseduuri läks ta otsejoones golfi mängima. Lõikus oleks arstide sõnul kestnud 8-13 tundi ning tagajärjena oleksid võinud tekkida tohutud ajukahjustused.

Tervisekindlustus tagab arstiabi, mille kulud katab kindlustusfirma.

Minu abikaasa ema Adrian maksab näiteks tervisekindlustusele iga kuu ligi 600 dollarit. Tervisekindlustust saab valida ja sobitada oma soovidega. Umbes nii nagu toimib meil maja või autokindlustus. Kui patsient põeb või on põdenud rasket haigust, tõuseb ka tervisekindlustus.

Kui kiirelt saab arstiabi eestlane Londonis?

Ameerika vaatab paljus eeskujuna Suurbritanniat, kus eksisteerib Eestile sarnasem tervisesüsteem - riiklik tervisehoiu süsteem (NHS - National Healtcare System). Kuigi paljud kutsuvad seda tasuta arstiabiks, see nii tasuta pole - riik võtab tervishoiusüsteemile kuluvad summad ju maha brittide kõrgedest maksudest.

Suurbritannias on samuti levinud privaatravi nagu Ameerikas, mis garanteerib patsiendile kiirema vastuvõtuaja - aga kas ka parema arstiabi?

Tegelikult mitte, sest Inglismaal eksisteerib süsteem, mille alusel peavad kõik eraarstid praktiseerima riiklikus tervishoiusüsteemis. Erapatsiente ravivad täpselt samad arstid, kes töötavad ka riigihaiglates.

Britid hädaldavad alalõpmata kehva arstiabi üle; mammutpikad järjekorrad, mida põhjustavad sisserännanud ida-eurooplased või immigrandid; liiga vähe raha uuringuteks, laboritöödeks ja aparatuuriks.

Heategevusüritusi väisates kuulen ikka, kuidas toetakse üht või teist uuringut, lastehaiglat jne.

Vähiuuringutes ja vähiravis on aga britid maailma ühed parimad, kulutades sellele igal aastal miljoneid naelu.

Mina kasutan Londonis elades samuti tervisekindlustusfirmat BUPA, mille eest ma maksan umbes 100 naela kuus. Brittide seas on selle omamine luksus, minu jaoks mitte.

Välismaal elades kardan pidevalt, et minuga juhtub kodust eemal olles midagi halba ja mind pannakse sisserändajana ootejärjekorda, mis ei lõpe mitte kunagi. Minu abikaasa, kel on nii ameerika kui briti kodankondsus, aga kiidab Briti tervishoiusüsteemi taevani. Tema ei ole kunagi elus kasutanud tervisekindlustusfirmasid ja peab seda raharaiskamiseks. Ükskõik missugusest tõvest hoolimata, on ta alati saanud parimat arstiabi. Mina olen veendunud, et eestlasena ei kohelda mind Inglismaal samasuguse abivalmidusega nagu britte.

Rinnavähi opi ooteaeg pool aastat

Argentiinas on inimesed tervishoisüsteemi üle eriti pahurad.

Proua, kes meile siin oma maja rendib maksab enda ja oma kahe lapse tervisekindlustuse eest umbes 800 dollarit kuus.

Siinses kontekstis on aga see hiigelsumma. Osad inimesed elavad siin 50 dollariga kuus. Argentiina elatustase on hetkel ääretus madalseisus.

Tegu on rikka prouaga, kelle perekond on tootnud oliiviõli aastasadu. Tema võib lubada endale sellist luksust nagu tervisekindlustus. Millises seisus on aga keskmine argentiinlane?

See sama proua teatas mulle, et ilma kindlustuseta oleks ta haigena surmaseisus.

Kohalike sõnul on rahvastiku arvu arvestades haiglates meeletud järjekorrad ja inimesi sureb nagu loogu. Kiirema arstiabi saamisel tuleb maksta raha, mida siinsetel elanikel aga pole.

Eile hommikul diskuteerisid Fox News reporterid taas USA tervishoiu reformi teemadel. Mis saab siis kui USA tervishoiusüsteem läheb erasektorist riikliku kontrolli alla?

Stuudiosse oli kutsutud itaalia arst, kes rääkis Itaalia riiklikust tervishoiusüsteemist ja arvas, et Obama uus reform võib saada ameeriklastele saatuslikuks. USA on sellise süsteemi elluviimiseks liiga suur riik.

Mina näiteks ei teadnud, et Itaalias ootab keskmine rinnavähiga diagnoositud naine 5-6 kuud enne kui ta pääseb operatsioonile. Stuudiosse kutsutud arst teatas, et tihti osutub selline ooteaeg patsiendile saatuslikuks.

Mulle tundub, et Eesti haiglaabil pole muu maailmaga võrreldes suurt häda midagi.

Meid aitab suures osas meie rahvastiku väiksus, mida on võimatu võrrelda ükskõik millise teise maailma riigiga.

Tihti kuulen, kuidas välismaal elavad eestlased kiidavad meie arstiabi ja lähevad tihti abi otsima just koju, sünnitamisest rääkimata.

Eesti on mastaabilt palju väiksem, mis loob meile vahel eelised.

Kujutage ette, et lisaks meie enda kodanikele otsib meie haiglates abi tohutu hulk sisserändajaid? Need on probleemid, millega Eesti veel rinnutsi seisma ei pea.

Kuigi oleme mõlemad Hannahiga Londonis pesitsenud juba mitu aastat, kohtusime esimest korda alles eelmisel kevadel.

Kirjutasin sellest ka toona oma blogis. Olime mõlemad ühel staaripeol, kus me teineteist esimest korda märkasime. Pärast tuli välja, et olime käinud kümnetel kui mitte sadadel üritustel ja üksteisest lihtsalt mööda kõndinud. Seda on Londonis kerge teha, üritused ja ruumid on suured ja tavaliselt on kõik end äratundmatuseni üles vurfinud.

Kuigi Olin Hannahaga kokku puutunud ajakirjanikuna Eestis töötades, saime sõbrannadeks just kodust eemal olles.

Välismaal elades tundub iga vastu tulnud eestlane nagu parim sõber. Vahel astun tänaval eesti keelt kuuldes inimestele ise ligi ja küsin, mis neid ühte või teise linna tõi. Tihti piinab koduigatsus ja teiseks, meid eestlasi on nii vähe, et kodust eemal olles hoiame rohkem kokku.

Minust sai sage külaline Hannahi kodus ja hakkasime koos väisama meelelahutusüritusi. Vahel helistasin mina, küsisin mis linnas toimub, vahel nemad. Mõnikord aitas Ander mind peole sisse ja mõnikord vastupidi.

Uus sõprus lubas mul natuke rohkem Hannahi maailma piiluda. Kuigi Eesti meedia kirjutab Hannahist tihti, kui ärahellitatud rikka mehe tibist, siis minul õnnestus näha teistsugust Hannahit - selle ärahellitatud tibiga pole mina kunagi kohtunud.

Mina õppisin tundma Hannahit, kes teeb maailma parimat kodus tehtud piimakohvi ja juustu-singi võileibu. Kuulab minu muresid ja lubab mul oma õla najal nutta. Kuigi Hannah on üritustel viimseni üles lihvitud, on ta kodus lihtne ja uskuge mind- kannab vahel isegi dressipükse (nagu Madonna) ja näeb nendes väga armas välja.

Sõbrannana on mul õnnestunud näha, kui palju tööd ja vaeva Hannah tegelikult oma karjääri nimel teeb. Mina kohtusin Hannahiga just siis, kui välja oli tulemas tema uhiuus singel ja muusikavideo.

Kuigi nende elu tundub pildiajakirjast vaadatuna lilleline, on tegelikult nende töös palju stressi ja pinget. Maailma muusikatööstus on raske äri, tohutu konkurentsi keskel.

Töö võib olla ükskõik kui hea, aga kunagi ei tea ette, milline on rahva lõplik hinnang.

Hannah tegeles loomiguga ja kirjutas muusikat ja Ander rabeles unistuse täide viimisel. Tema vastasteks olid tihti megasuured miljoneid naelu kulutavad plaadikompaniid. Hannah neisse ei kuulunud ja tema esindajaks oli abikaasa.

Pean tunnistama, et vahel mõtlesin isegi, kas Ander saab selle kõigega hakkama? Plaadikompaniid tundusid liialt suured, et nende vahelt pressida läbi midagi üksi ja veel välismaalasena?!

Hannahi singel köitis kuulajaid, aga Ander teadis Hannahi mänedzerina, et selleks et Hannahist saaks rahvusvaheline staar, peab tema singel jõudma Briti raadioeetritesse. Kuigi esimene singel "Keeping Score"edestas Briti klubi hittide edetabeleid, oli sellest vähe. Selleks, et keegi sind Suurbritannias tõsiselt võtaks, peavad sinu lugu jõudma raadiotesse. BBC Radio 1 ja BBC Radio 2 on Briti raadiojaamad, mis seavad tee kõikidele teistele Euroopa ja maailma raadiojaamadele.

Ander hakkas selle idee kallal töötama juba varakevadel kui mitte varem. Meil ei möödunud vist mitte ühtegi kohtumist, ilma et Ander sellest plaanist rääkinud ei oleks. Kuigi neil oli vapustav tiim igas valdkonnas, kannab suure töö tulemus vilja ainult siis, kui lugu BBC 1 või BBC 2 raadioeetrisse jõuab. See oli stressirohke aeg nende mõlema jaoks.

Kaalul oli aastate jooksul investeeritud rahad Hannahisse kui artisti, lisaks sellele aeg, emotsioonid, kolimine Londonisse jne.

BBC raadio aga arvestab mitte ainult hea looga, vaid peab oluliseks staari tuntust meedias.

Hannahi Briti meediaprofiili püüdsin minagi nõu ja abiga toetada.

Püüdsime mõlemad välismaal karjääri teha ja hoidsime eestlastena kokku. Nii nagu hoiavad kokku Britid.

Eelmisel reedel saatis Hannah mulle Argentiinasse sõnumi. BBC Raadio 1 Inglsimaal mängis Hannahi uut lugu ‚Shadow on the wall‘ esimest korda ja seda vapustaval eetriajal- reede õhtul- prime time nagu seda Britannias nimetakakse, ühes enimarvestatavamas raadioshow's - Floor Filler. See on saade, kuhu iga artist tahaks oma looga pääseda.

Eestlasel on võib olla selle tähtsusest raske aru saada, maailma muusikamaastikul läbi lööva staari jaoks on see aga üks oluliseaid samme tema elus.

Hannahi karjääri jooksul Londonis oli see esimene ja ma loodan väga, et üks paljudest. Kui BBC raadio aktsepteerib lugu, aktsepeerib seda kogu riik.

Oluline on veel märkida, et Suurbritannia on paljude maailma staaride looja. Näiteks aktsepteeris USA bändi ‚The Killers‘ esimest korda just Inglismaa, alles hiljem järgnes Ameerika, kes ei neid varem märganud.

Mul on nii hea meel, et Hannah tõestas veelkord, et meie eestlased võime maailmas samamoodi läbi lüüa nagu kõik teised.

Tubli oled Hannah, soovin Sulle jõudu ja jaksu teel maailma staaride hulka.

Loodan, et kuulsus sind ei muuda ja sa jääd samasuguseks nagu praegu ja teed mulle piimakohvi ja neid suus sulavaid võileibu, mida me Anderiga ülekõige armastame. Vaata, et sa kuulsaks saades ülbeks ei hakka nagu Madonna ja oma kodumaad ikka kallilt meeles pead!

Kallistused päikselisest Argentiinast vihmasesse Londonisse!

Mina ei suutnud tegevusetult vaadata neid kurbi ja nälgivaid koeri siinses tänavapildis ja otsustasin nende heaks midagi teha. Ühe korraliku varjupaiga loomiseks ei ole mul raha.

Alguses mõtlesin alustada väikest heategevuskampaaniat, mis toetaks selle loomist - aga selle mõtte suretasid kohalikud, kuna me ei jää siia paikseks ja sõidame varsti tagasi Londonisse. Koerte varjupaika nii kiiresti ei loo, see on pikaajaline protsess.
Käed rüpes ma istuda ka ei saanud ja lubasin endale kuu aega tagasi, et iga päev teen õnnelikuks ühe Pilari koera.

Kohe kui Martindale linnaku väravatest väljuda näeb neid linnapildis absoluutselt kõikjal. Luukere välimusega kutsud nuusivad bussipeatuses, poe parkimisplatsil, bensiinijaamades ja kiirteede ääres. See on nii jube. Vaesus lokkab Argentiinas iga nurga peal, aga eriti hakkavad silma just loomad.

Eile sõitsime mööda suurest prügikuhilast, mida sorteerisid tee ääres üheskoos hobune ja koer. Hulkuvatest koertest argentiinlastel kahju ei ole ja kui koerad kurbliku näoga neile ligi astuvad, virutavad nad neid tihti esimese ettejuhtuva asjaga.

Mina võtan igal hommikul kodust lahkudes kaasa eelmise päeva toidu ülejäägid. Panen need ilusti plastikkarpi ja annan need ühele kurvale koerale, kes mulle päeva peale silma jääb. Kui te kujutaksite ette, millise andumusega nad teile pärast kõhu täis söömist otsa vaatavad.

Tihti jooksevad nad mind nähes alguses kaugusesse, nad on õppinud inimest mitte usaldama. Nad ei reageeri isegi mitte kutsumisele, sest neid ei ole kunagi elus keegi kutsunud või paitanud. Esimestel nädalatel oli mul koguaeg pisar silmas.

Üleeile sain teel polomängule Canuelasse peaaegu peksa. Peatasime auto kiirtee ääres asuvas bensiinijaamas, et võtta kütust. Bensiinijaama ees hakkas silma nõrk vaevu püsti seisev koer, kes võttis sisse koha murulapi peal, päikesevarjus. Bensiinijaama ees kerjas kaks umbes kümneaastast poissi inimestelt raha.

Mina istusin autos, ootasin Adamit, kuni too kütuse eest maksab. Inimesed kerjavad siin igal pool ja ei näe tegelikult välja nagu kerjused, vaid on tihti täiesti normaalselt riides kodanikud. Argentiina on hetkel tohutus majanduskriisis ja lokkab tööpuudus - ma saan aru, et kohalike elu on siin raske. Ometi oli mu üllatus suur, kui need kaks poisijõmmi koerakese juurde astusid ja teda jalgadega tõukama ja peksma hakkasid - ilmselt siis igavusest.

Jooksin tatikatele ligi ja karjusin neile midagi oma vigases hispaania keeles. Pärast mees ütles, et olin neid kogemata kutsunud kondoomiks, mis oli ühe sõna hääldusvea tulemus. See selleks, tattnokad tegid mulle nägusid ja tõmbasid bensiinijaama sisse.

Läksin ise ka korra sisse, võtsin kuumalt letilt kõige suurema pakitud hamburgeri, mis ajas jõmmidel suu vett jooksma. (Tavaliselt nuruvad nad bensiinijaamades Coca-Colat ja burgeriraha.)

Kohe kui olin selle eest maksnud, marssisin välja ja andsin burgeri koerale. Poisid olid vihast sinised. Minul ei olnud neist küll hale. Kuidas saab olla nii vaene ja näljane, aga endast nõrgema vastu nii kalk?

Selle peale hüppas bensiinijaamast välja üks klientidest ja karjus, miks ma idioot toidan koeri, kui seal kõrval on surevad lapsed.

Teatasin talle, kui need lapsed inimese moodi käituma hakkavad siis ehk toetan neid ka. Niikaua toidan aga koeri. Neid lapsi ei saanud isegi loomadega võrrelda, nad olid midagi palju madalamat. Selle peale jäi mees vait ja hoidis rusikat selja taga.

Pärast kuulsin, et bensiinijaamas tasub olla vait. Seal võib vabalt peksa saada ja kellegi abile ei tasu loota.

Teiseks kuulsin, kuidas üks polomängija oli maksnud kütuse eest ja pärast kodus märkas, et talle oli tagasi antud kellegi teise nimega pangakaart. Peale selle peab alati üle lugema tagasi antud vahetusraha raha, kust nad alati pesosid kõrvale panevad. Seda soovitan ma teha igal pool maailmas ringi reisides.

Tagasi koera juurde. Sellist julma suhtumist loomadesse näeb siin pidevalt. Loomulikult ei ole kõik argentiinlased ühesugused ja oma koduloomade osas on neil suur süda. Aga kõik, mis jääb enda koduaiast ja perest eemale, läheb neile vähe korda. Miks muidu on tänavad sellist sodi ja prügi täis? Oma ilusa koduaia ümber tõmbavad nad rohelise presentkile, mida seest varjavad ilusad põõsad, aga väljast on see kole kui öö.

Argentiinlased on kannatamatud ja mis mulle tänavapildis viimasel ajal kohutavalt närvidele käib on signaalitamine. Latiinod tuututavad absoluutselt iga asja peale ja vahel on tahtmine autost välja tulla ja mõnele vastu pead anda, eestlane ei kannata sellist pidevat kiledat signaalitamist lihtsalt välja.

Eelmisel nädalavahetusel käisime La Plata linna rannas. Tahtsin proovida surfimist ja see on meile kõige lähem rannapaik siin. Oleksite te seda pilti näinud - rand oli täis prügi ja klaasikilde, pöörasin kanna pealt ringi ja sinna ma tagasi minna ei taha ma enam mitte kunagi. Seda ei anna võrrelda isegi mitte Ida-Euroopa prügirandadega. Meie enda Pirita rand on selle kõrval ikka täielik luksus.

Peale selle sakib siin toit. Kõikidest Ladina-Ameerika riikidest, kus ma reisinud olen, on Argentiina kõige kehvema söögivalikuga.

Mina olen suur Mehhiko köögi austaja ja mõtlesin, et siit leiab lisaks kohalikule toidule, palju teiste maade toiduvalikuga restorane. Kahjuks ei ole ma aga näinud mitte ühtegi kohta, kus pakutakse midagi muud peale kohaliku Argentiina köögi või pitsa. Mõne nurga pealt leiab ka sushi restorani, aga Pilaris oli see nii halb, et läkastasin selle välja. Riis oli kokku kleepunud plätserdis ja värske kala asemel oli see hoopis sushi suitsukalaga. Sushi mõte ju ongi värske kala?! Eks ma olin ise ka loll, me ei ole mere ääres ja kust see värske kala valik tuleb...

London on mu toiduvalikuga ära hellitanud, sealt leiab parimat igale maitsele.

Loomulikult on pealinnas suurem valik ja seal on toit parem. Buenos Aires on vapustavalt ilus linn ja õnneks käin seal mehe töö tõttu kolm-neli korda nädalas. Üleüldine toiduvalik on aga siin nõrk. Peamiselt süüakse ainult loomaliha, mida argentiinlased on meistrid valmistama ja mis tõesti suus sulab. Turistil, kes siia puhkama tuleb, viib see kindlasti keele alla. Siin pikemalt peatudes aga ei suuda iga päev liha sisse ajada ja tahaks midagi muud ka. Kas või värsket salatit liha kõrvale? Liha süüakse siin saia vahel ja sinna kõrvale serveeritakse vähe. Vahel tahaks mõnda krehvtisemat kastet sinna peale...

Muu toidu valmistamises aga argentiinlased nii suured meistrid ei ole. Palju süüakse lumivalget saia ja igasugust magusat, nagu keeksid, lehepirukad ja muu. Kuidas nad sellise toiduvalikuga vormis püsivad ma veel ei tea. Ise teen küll mitu lisaringi ümber poloväljaku.

Kohalik õlu Quilmes pole ka suurem asi. Eestimaised õlled teevad sellele pika puuga ära. Eriti saab selle halvast kvaliteedist aru hommikul peavaluga üles ärgates. Tavaliselt pruugin ühe väikese purgi toidu kõrvale, aga hommikul on selline tunne nagu oleks eelmisel õhtul ära joonud liitri viina. Halva õlle tunneb pohmelli järgi ära - see on kemikaale täis ja peale selle maitseb nagu vesi. Mulle meeldib toidu kõrvale õlut juua nagu Prantsuse esileedi Carla Brunile. Aga kohaliku Quilmese asemel tellin viimasel ajal importõlut Stella.

Ilmselt on mu esialgne reisivaimustus üle läinud ja saabunud on hall argipäev, see saabub aga kahjuks ükskõik kuskohas elades.

Pärast sõud voolas šampanja ja algasid moepeod maailma kõige ilusmatele ja rikkamatele. Selline vaatepilt lõi esialgu pahviks. Ühel korral nägin Giles Deacon sõu eel isegi Carmen Kassi lava taga meigile viimast lihvi saamas. Millise andumusega moeüritusi korraldatakse, mõtlesin toona!

Kuulus moekunstnik ajas loba

Londoni moenädala glamuursusest hoolimata tundsin eelmisel aastal ühtesid ja samu üritusi kajastades väsimust. Jah, riided ja sõud on igal aastal erinevad, aga üleüldine pilt tüütas. Sama publik, samad fotograafid, samad turvamehed, muuseumiruumid ja isegi sama šampanja. Minus oli kadunud see lapsemeelne joovastus, mis mind esimestel aastatel oli tabanud.

Neljandat aastat järjest moenädalat väisates tabas mind üksluisus. Eelmisel aastal pidin end lausa sõudele sundima. Rohkem püüdsin kajastada after-party'sid, sealt sai loo kergemini kätte ja töö tehtud.

Sel aastal oli mul võimalus Londoni moenädala eest põgeneda, vajasin kõigest sellest puhkust. Üleüldine moejutt ajas mind viimasel ajal lausa oksele. Vahel tundus nagu käiks maailm ainult ümber hilpude. Isegi Sacha Baron Cohen viskas oma viimases filmis "Brüno" moemaailma ja selle ümber käiva absurduse üle nalja.

Mind ajas närvi inimeste ahhetamine ja riiete jumaldamine, tihti teadmata, mis on valitud disaini idee või mõte - moekunstniku tegelik produkt. Mäletan nii täpselt oma esimest intervjuud briti disainer Julien Maconaldiga, kelle põhiklientuuri hulka kuuluvad venelased. Tavaliselt istuvad tema moesõude esireas põlv üle põlve Londonis resideeruvate oligarhide abikaasad, kes sõu lõpus laval näidatud hilbud kohe ka ära ostavad. Macdonaldi disainides on rõhk kullast ripatsitel ja teemantitel. Tema disainitud kleitidel on sügavad dekolteed, paljast keha eksponeerivad lõiked. Kõige rohkem näitab aga disainer tavaliselt oma sügis-talvises kollektsioonis uhkeid kasukaid, mille järele venelased eriti maiad on. Neid läheb sadade tuhandete naelte eest nagu sooje saiu.

Mind tegi kurvaks see, kui ma Macdonaldilt pärast tema sõud küsisin, millise looma nahka ta oma disainides kõige enam kasutab ja miks? Selle peale vastas moekunstnik uhkelt läbi nina, et tal ei ole õrna aimugi, mis loomanahkadest tema disainid valmistatud on.

"Rebast on vist ja ..." vastas ta naiselikult nägu krimpsutades ja modelle kallistades. Mõnevõrra saan ma loomakaitsjatest aru. Kuidagi kurb hakkas nendest hõberebastest ja naaritsatest, kes tema kollektsiooni nimel ribadeks olid lõigatud, lugupidamatusest looma vastu selle liiki teadmata. Macdonald teatas mulle, et ta valib loomanahkasid selle ilu järgi ja nende päritolu teda ei huvita.

Šokeeriv, eh?

Moekunst on nagu iga teine kunst

Olen tänu abikaasale kohtunud mitmete kuulsate disaineritega, sealhulgas Karl Lagerfeld'i ja Adami endise tööandja Vivienne Westwoodiga. Ühe õige andeka disaineri suust ei kuule mitte kunagi sellist loba.

Vivienne Westwood peab suureks eeskujuks Marie Antoinette‘i ning enamik tema loometööst põhineb ajalool ja kunstil. Ta ammutab inspiratsiooni Caravaggio või Michelangelo töödest ja süüvib nende elulukku. Vivienne vihkab moeajakirju ja peab neid mõttetuks. Disain on tema jaoks kunst ja anne, mida ei saa õppida pildiajakirjast. 

Oktoobrikuu algusest alustas Adam polomängimise kõrvalt katseajaga firma Casablanca peadisainerina ning on taas tegev moemaailmas. Casablanca toodab kõike, mis on seotud pologa. Kaitsekiivreid, sadulaid jne. Sel aastal keskendub uus firma poloteemaliste rõivaste tootmisele, mis sarnanevad oma olemuselt Ralph Laureni ja La Martina disainidele. Adam töötab hetkel meeste ja naiste rõivakollektsiooni kallal, millesse firma soovib tulevikus rohkem investeerida. Tuleval aastal avab Casablanca lisaks praegustele poodidele Argentiinas ja Inglismaal 12 uut ülemaailmset butiiki. Hetkel katsub abikaasa uues firmas pinda ja loodan, et see töö talle meeldib. Praegu on alles katseaeg, mis lõpeb jaanuaris.

Esimest korda üle pika aja peab ta taas moemaailmaga kursis olema. Piilusin isegi tema kõrvalt natuke moemaailma ja vaatasin, mis juhtus äsja lõppenud moenädalatel.

Mis on moes järgmisel suvel?

Märkasin, et mitu briti andekamat noort disainerit olid sel aastal kolinud oma kollektsiooniga Londonist Pariisi. Alexander McQueen ja John Galliano on juba mõnda aega oma moesõudega Pariisis paiksed olnud, sel aastal oli neile järgi kolinud aga ka Gareth Pooh ja Giles Deacon (pildil), kes pälvisid oma töödega palju tähelepanu eelmise aasta Londoni moenädalal.

Siis näitas üle pika aja oma põhikollektsiooni Londonis ka Vivienne Westwood, kes on Londonis sündinud ja üles kasvanud. Kuigi tema sõu pälvis ajakirjanduses tohutu tähelepanu, on ka Vivienne sel aastal oma sõuga tagasi Pariisi kolinud, näidates Londoni moenädalal ainult oma firma kõige odavamat Red Label kollektsiooni. 

Pariis on vaieldamatult hetkel maailma moepealinn. Londonisse on jäänud vaid mõned kuulsamad nimed, kellest mitte ükski ei kuulu tippmoodi kuuluvate disainerirte hulka. Matthew Williamson, Stella MacCartney Adidas (spordirõivad, Stella esitleb oma põhikollektsiooni samuti Pariisis), Nicole Farhi, Paul Smith, Betsey Jackson ja Issa ei ole disainerid, kelle töid saaks kõrvutada Pariisi moesõudega nagu Chanel, Louise Vuitton, Balenciaga, Sophia Kokosalaki, Karl Lagerfeld, Lanvin jne.

Küsisin abikaasa käest (tema näitas samuti omanimelist kollektsiooni kuus aastat tagasi Londoni moenädalal White Hall galerii ruumides), miks andekad ja kuulsad Briti moedisainerid ei näita oma töid kodumaal ja ei toeta Londoni moenädalat?

Adam tutvus Briti disainer Alexander MaQueeniga seitse aastat tagasi läbi eluaegse sõbra Robert Hansoni. (Paljude Briti moeajakirjade suurinvestor.)

McQueen rääkis talle hiljuti sellest, kuidas iga moefirma jaoks on oluline, et selle töid näeks õige klientuur. McQueeni sõnul on London moepealinnanna surnud, Pariis on moekunstniku jaoks tõsisem paik oma töö esitluseks. Seal on kohal maailma moeajakirjanduse tipud, lisaks sellele ostjad (Selle all pidas McQueen silmas ostjaid, keda moetööstuses kutsutakse buyer'iteks- tavaliselt esindavad nad suuri poode nagu Harrods, Selfridges, Macy, Neuman Marcus jpt. Nemad ostavad/valivad kaupa kaubamajde jaoks. Poodidesse ei lähe müüki kogu kollektsioon vaid see on hoolikalt selekteeritud buyer'ite poolt, kes teavad oma klientuuri maitset).

Pariisis saavad moekunstnikud McQueeni sõnul vajaliku tähelepanu ning suudavad maha müüa enamuse oma kollektsioonist. See kõik toob moefirmadele ja disaineritele sisse rohkem raha! Moetööstus on hetkel maailmas vohava majanduskriisi tõttu madalseisus ning paljud suured moemajad nagu Prada, Emanuel Ungaro, Salvatore Ferragamo, Jil Sander jne. on hetkel suurtes miinustes.

Lühidalt kevad-suvi 2010 moest kaa. Tuleva suve moevärvideks on valge ja must, mida leiab ohtralt igas kollektsioonis. Kõige rohkem musta ja valget on kasutanud saksa moegeenius Karl Lagerfeld. Moes on pikad jalad ehk miniseelikud ja lühikesed kleidid. Eriti kuum sõna on lühikesed püksid. Isegi tavaliselt värvidega pillav Kenzo näitab tänavuses kollektsioonis erksate toonide kõrval natuke rohkem mahedamaid toone. Kõik ei ole enam nii kirju nagu eelmisel suvel.

Stella MacCartney kasutab suvekollektsioonis palju volange. Koha võtavad sisse nahaväärvi riided, mis on hoolikalt kehasse töödeldud. Jean-Paul Gaultier näitab endiselt, et tema firmamärgiks kujunenud korsetid on ajatud.

Meik on tagasihoidlik ja naturaalne. Eelmisel suvel olid moes neoonvärvid, millega maaliti nii huuli, silmi kui küüsi. Sel aastal on moes loomulikud toonid rõhutades naiste loomulikku ilu. Vähem kõrgeid soenguid, moes on lihtsad sirged allalangevad juuksed. Moesõudel püüavad iga aastaga rohkem pilku loomulikku värvi juukseid, mida eestlane kutsub kartulikoorevärviks. Üldiselt tundub mood olevat natuke vabam ja mitte nii detailides kinni nagu varasematel aastatel. Võin kinnitada, et igaüks oma isikupärase olemuse ja rõivavalikuga on tänapäeval moodne. Nagu ütleb mu moekunstnikust abikaasa: moodi tuleb järgida lihtsusega, sellest omad järeldused teha ning oma kehatüüpi arvestades riietuda.

Mina ei teadnudki, et Buenos Aires on maailma plastilise kirurgia pealinn. Mulle tundus ikka, et kõige rohkem näeb ülespumbatud huuli, kunsttisse ja toidukilet meenutavaid nägusid Los Angelesis. Viimati kogesin seal olles eriti jubedat vaatepilti - LA naised meenutasid pigem UFO'sid kui inimesi. Nad on lihtsalt nii ära lõigutud, et see oli kole.

Mitu LA meest kurtis mulle siis, kuidas Euroopa naised on loomulikult ilusad ja ameeriklannad pakuvad ilukirurgiaga üle.

Seda pilti, mida ma nägin moe ja filmipidudel on raske sõnadesse panna. Üleloomulikult suured huuled, ebaloomulikud kortsuvabad silmad, kõrge venitatud laup on vaid vähesed detailid, mis mulle meenuvad. Fotodel ei saa sellest niimoodi aru. Mitu inimest rääkis Oscari peol Kate Winsleti kortsudest ja kui vana ta teiste kõrval välja näeb - minu meelest on Kate üks väheseid Hollywoodi loomulikult ilusaid naisi, kes ei ole kasutanud plastilise kirurgia abi. Ta ei häbene oma loomulikke väikseid kortse, mis lisavad pigem karakterit kui vanadust.

Täna hommikul kuulsin televiisoris uudist sellest, miks Hollywoodi staarid kannavad meelelahutusüritustel nii palju teemante - pildistamisel pidavat juveelid tõmbama fotokaamera tähelepanu enda peale ja nii ei jää kortsud või iluoperatsioonijäljed pildi peal näha. Teemantite sära tõmbab kogu tähelepanu enda peale, jättes muud kehaosad pildile matisemalt.

Võib olla peitub selles minu piltide viga, miks muidu eestlased mind piltide peal nii hirmsaks koletiseks peavad. Peab vist hakkama rohkem teemante kandma.

Buenos Aireses tabas mind aga veelgi suurem šokk kui Los Angelesis - seal on ilukirurgi käe alt läbi käinud rohkem naisi kui kuskil mujal maailmas. Alles eile sain teada, et BA on plastilise kirurgia pealinn, kus käivad end odavamalt opereerimas inimesed üle kogu maakera. Pruntis huuli näeb siin igas BA uhkemas restoranis. Küsisin mehe ja tema sõprade käest, kas ära opereeritud naised on nende jaoks ilusad. Selle peale tegid mehed nägusid! Neile ei meeldivat!

Mul on Inglismaal paar sõbrannat, kes on samuti oma välimuses ilukirurgi abi kasutanud. Iva on selles, et esimene operatsioon õnnestub peaaegu et alati ning tulemus on ilus. Viga on selles, et enamus naisi tahab ilusat tulemust nähes veelgi ilusamat tulemust ja nii saab plastilisest kirurgiast haigus. Tulemus ei ole mitte kole pärast esimest operatsiooni, vaid pärast kümnendat oppi.

Adami tuttav Julia sai Londonis lahutuse käigus kümne miljoni naela omanikuks. Tal on suur maja Chelsea linnaosas, kus ta elab nagu kuningakass. Selle asemel, et püsida sale sporti tehes, ajab tema endale sisse šokolaaditorti. Kui kõht suuremaks paisub, laseb Julia teha 4000 naela eest rasvaimu. Julia on 44-aastane naine. Kui ta viis aastat tagasi lasi endale teha esimese Botoxi süsti, oli tulemus vapustav. Kõik see oli aga kadunud eelmisel suvel, kui Botox oli muutnud Julia näonaha kummitaoliseks koostiseks. Näonahk läikis kummaliselt ja ei olnud enam sile. Seda märkas esimesena tegelikult Adam, mitte mina.

Küsisin ilukirurgist perekonnatuttava käest, kas see vastab tõele, et pikaajalisel kasutamisel muudab Botox näonaha koostist.
Austria arst, kellel on oma telesaade ja puha, vastas ohkega, et see on tõsi - Botox muudab aastate jooksul naha tekstuuri ja sööb selle loomulikku koostist.

Plastilise kirurgia tõelisi tagajärgi näeb alles aastate pärast. Mul on nii selgelt meeles minu esimene kohtumine Ivana Trumpiga (Donald Trumpi eksabikaasa) paar aastat tagasi Sardiinias. Talle oli lausa jube lähedalt otsa vaadata. Tema nägu oli tursunud, üks huule pool suurem ja teine väiksem. Kui Ivana Trump ei suuda oma rahadega parem välja näha, kes siis veel suudab. Sellist drastilist tulemust näeb aga alles aastaid hiljem ja siis on võimalik nägu parandada ainult süstide ja uute operatsioonidega, loomulikku tagasiteed justkui pole.

Meie tuttav arst pidas kõige turvalisemaks ilukirurgiliseks meetodiks vana head lõikust. Saksa ja Austria patsiendid kasutavad lõikusmeetodit iga viie kuni kümne aasta tagant ja püüavad niimoodi säilitada loomulikku ilusat vananemist.

Mina pean 27. aastaselt aga maailma kõige paremaks kortsudevastaseks vahendiks tugevat päikesekreemi (SPF 50). Hakkasin seda igapäevaselt kasutama 22. aastaselt ja olen seda teinud tänaseni. Oma näonahaga olen ma rahul. Plastilisest kirurgiast ma veel ei mõtle. Seda trikki õpetas mulle kasutama minu ämm, Adami ema Adrian, kes teatas, et üks õige leedi kaitseb päikese eest alati oma nägu ja käsi, mis reedavad esimesena naise vanust.

Statistika järgi on vananemisest suurem kortsude tekitaja suitsetamine ja päike. Minu kõige suuremaks eeskujuks ongi Adami ema Adrian, kelle 70.ne aasta juubelit me eelmisel talvel Mehhikos tähistasime. Kui ma suudaksin 70. aastaselt välja näha sama hea nagu tema, oleks elu super!

Eestlane näeb päikest harva ja sellepärast ei ole meil ilmselt kommet endale peale uhada kõige tugevamalt kaitsvat päikesekreemi. Mina soovitan seda kasutada isegi meie lühikeses suves või lühikest aega lõunamaal reisides. Kõrge faktoriga päikesekreem on maailma kõige odavam ja parem kortsudevastane vahend!

Uskuge mind, nähes nii mõndagi superstaari ligidalt, ei mõtleks te ilukirurgia kasutamisele mitte kunagi!

Täna öösel oli mul tunne nagu ma oleksin filmis "Magnoolia". Ärkasin hirmsa müra peale. Justkui oleks taevast alla sadanud konni, mis vastu kivikatust maandudes plärtsusid. Hirmunult piilusin kardina vahelt välja - sadas rahet! Rohkem meenutasid need rannast leitud kive kui rahekuule. Ilm on siin üldse ekstreemne ja kõigub seinast seina. Eelmisel nädalal puhus jäine tuul, eile ja üleeile oli suveilm ja istusin juba basseini ääres. Täna öösel sadas "kive" ja lõi välku.

Tänu päikesepaistele olen hakanud elu siin rohkem nautima. Muru on justkui rohelisem ja inimesed naeratavad rohkem. Kohanemine Lõuna-Ameerikas võtab esialgu aega. Eurooplasena ei ole ma enam harjunud nägema maanteede ääres prügikuhilaid ja nii palju auklikke teid, rääkimata kõigest muust.

Kõige raskem on mul aga aru saada siinsest liiklusest. Pealinnas saab autosõiduga hakkama see, kes suudab sõita ükskõik millises maailma linnas. Seal eksisteerivad liiklusmärgid. Maal on aga elu teine. Pilari liikluspildis näeb reguleerivaid märke väga vähe.

Londonis liigeldes tean, et iga nurga peal on liikluskaamerad ja pisimagi vea puhul, (mida vahel isegi ei märka) tuleb paar päeva hiljem koju trahv koos fotoga, mis näitab must ja valgel liiklusviga. Siinsega võrreldes on olukord seal vägeva kontrolli all.Siin aga olen kahe ja poole nädala jooksul näinud ainult ühte politseiautot ja seegi ei olnud väljas mitte patrullimas, vaid oli pargitud pizzarestorani ette. Ilmselt olid mehed einel.

Valgusfoori punane tuli tähendab siin samuti vähe ja selle alt põrutatakse läbi nagu jumal juhatab. Ühesuunalisi tänavaid leian ma mitte märke otsides, vaid püüan meenutada, kus ja kuidas ma eile sõitsin - kas see oli ühe- või kahesuunaline. Kiirteedel on neli kuni kuus rida, kus autod nagu arvutimängus üksteise ümber sagivad - megakiirusel ühest reast teise paarutavad. Avariimomente on meil ette tulnud vähemalt kümme. Minu meelest puudub siinses liikluses igasugune kontroll. Igaüks sõidab nii nagu tahab. Kui autot ei tule, sõida kas või vastassuunavööndis.

Lisaks kõigele sellele vuravad liikluses ringi sõidukid, mis Euroopa maanteedel poleks lubatud - mõnel puudub uks, mõnel esiklaas, peeglitest rääkimata. Mõni auto ajab sõidu ajal kapoti alt sellist suitsu, et vahel on tunne, et see süttib põlema otse meie ees.

Ootamatult keerab teeotsalt sisse mõni gaucho (siinses keeles kohalik cowboy), kappavast hobusest kimab mööda Honda 200 km/h. Teede ääres lebavad surnud kassid ja koerad, kelle keha mõne veoki alla lausa pooleks sõidetud. Mõnikord jooksevad kiirtee peale pardid või kanad või mõni plehku pannud hobune. Hobuseid, muide, kasvatakse siin samal põhimõttel nagu meil lehmi - neid leiab siin iga põllulapi peal.

Kütuse ja elamiskulud on siin sarnased Londoniga. Oleneb loomulikult, kus elada. Eurooplase mõistes maja siin, Martindale linnakus maksab sama hinda mis Londonis, New Yorgis või Santa Barbaras. Mis on odav, on toit, eelkõige liha, mida siin süüakse ohjeldamatult ja iga päev.

Kaks suurt ilusat tükki loomaliha maksab poes 3-4 dollarit. Samasugused loomalihatükid saime Londonis tavaliselt kätte 20 dollariga. Lihuniku juures on liha natuke kallim, aga mitte palju.

Supermarketist leiab absoluutselt igat sorti puu- ja juurvilju. Mina olen suur arbuusifänn. Arbuusi kilohind on hetkel siin 3 peesot ehk siis kuskil 0,78 dollarit. Puu ja juurviljad lausa sulavad suus, mitte nii nagu Ameerikas, kus rõhk on välimusel aga maitselt on kõik nagu vesi.

Meie oleme suured kanaliha sööjad. Kuigi meie teenijanna Marcella (teenija võtmiseks ei pea olema miljonär, tööjõud on siin lihtsalt nii odav) soovitas kanaliha mitte osta, tegime meie seda siiski. Alles hiljem saime aru, et kohalike nõuandeid tasub kuulata. Kanaliha oli maitsetu ja jube, kanad pidid Argentiinas olema täissöödetud steroide, sellepärast on poes müüdava kanaliha tüid hiiglaslikud aga maitselt ajavad lausa oksele.

Kaks aastat tagasi olime Adami pologa seoses Floridas. Juba seal vaatasin ma imestunult kui populaarsed olid raadiotelefonid, mis töötavad samal põhimõttel nagu Talkie-Walkied.

Tavaliselt on need Euroopas levinud kui laste mänguasjad, mille teel põnnid saavad teatud raadiuses omavahel rääkida. Nii Põhja kui Lõuna-Ameerikas pakub raadiotelefone Nextel võrk. See on mobiiltelefon, millega saab teha nii telefonikõnesid kui helistada tasuta, kasutades raadiosidet. See on rahakoti- ja keskkonnasäästlik. Tehnoloogiast ei tea ma suurt midagi ning kuidas see süsteem siin täpselt toimib, on mul vähe aimu. Küll on aga kõik mu siinsed tuttavad Nextel võrgus ja raadiosidet kasutame me kogu aeg. Mobiiliarved on seetõttu peaaegu et olematud. Kui raadiosüsteem toimib nii populaarsel kujul pindalalt suures Argentiinas või Ameerikas, miks ei võiks meie väikses Eestis sellist telefoniteenust olla, mis päästaks meid tohututest telefoniarvetest.