Kui ma reede öösel kolleeg Aigi Viiraga Tallinnast koju Tartusse sõitsime, saime üsna kummalise ja hirmsa asja osaliseks.

Astusime Tartus bussi pealt maha nii umbes kella ühe paiku öösel, kui me vapralt Statoili taksopeatuse poole sammusime. Bussijaama kõrval asuva maja kõrval maas asfaldil tõmbles umbes kolmekümne aastane mees. Terve bussi täis rahvast uhas krampides näost lillast mehest mööda, teda siis silmanurgast niisama korra vaadates.

Ilmselt olen ma Eestist juba nõnda kaua ära olnud, et minu jaoks oli selline situatsioon täiesti šokeeriv. Kas tõesti keegi ei lähegi mehele juurde, vaid viiekümnepealine bussiseltskond astub temast praktiliselt üle?

Muidugi oli näha, et noormees oli viinaga liialdanud, aga sellegipoolest ju inimene! Täitsa korralikud püksid jalas, mustad viksitud kingad, seljas triiksärk ja nahktagi. Ta ei olnud asotsiaal vaid korrektselt riietatud nooremapoolne mees.

Rahval oli kama kaks. Igaüks kiirustas oma suunas. Astusime sõbrannaga kaamele krampides mehele ligi. Inimene oli täiesti teadvuseta ja pikali maas suremas.

Järsku hüppas talle ligi mingi ebamäärases olekus sinises särgis tegelane, kes hakkas hädas meest põse peale plaksutades turgutama.

"Veiks, kuule, ärka üles!" karjus ta. Maas lebav tüüp tõmbus näost veelgi kaamemaks ja tõmbles aina rohkem ja rohkem. Siililegi selge, et sellises situatsioonis mees vajas arstiabi.

Kas te kiirabi kutsusite, küsisime Aigiga. "Minge minema. Tal ei ole mingit kiirabi tarvis. Ta on okei. Ma viin ta kohe koju," hüples joogine sinisärklane.

Mina ei olnud nii hullusti elu ja surma vahel vaakuvat inimest enne näinud. Mismõttes ei ole kiirabi tarvis, muutusin kergelt närviliseks.

Meie kõrval seisis nüüd ka nooremapoolne tütarlaps, kes tõmbas rahulikul viisil suitsu, nagu oleks ta jälginud päikeseloojangut Pärnu rannas. Kulm ka ei liikunud. Tütarlaps muudkui vaatas, tõmbas pika pahvi, hoidis seda siis hetke suus ja puhus selle siis rahulikult kaame härra suunas.

"Kas te tunnete seda inimest?" küsisin tütarlapse käest. "Einoh seal üleval ta jõi," näitas tibi bussijaama kõrtsi "Rehepapp" suunas, "Aga ma ei tunne teda."

Küsisin sama sinisärklase käest.

"Isiklikult ma ei tunne. Ütleme nii, et me oleme ühes seltskonnas viibinud."

"No, aga kui te ei tunne, kuidas te ta siis koju viite?"

"Noh, ega ma umbes tean, kus ta elab. Ta elab kuskil Annelinnas," selgitas (narko)joobes mees, kes ikka veel palus mul kiirabisse mitte helistada.

"Annelinn on suur ja lai," vastasin.

"Nojah, eks ta ole jah," vastas tema, kui sõber Veiks hakkas krampides suust tatti välja ajama.

Vaatasime Aigiga meie ees laibastuvat meest ja helistasime kiirabisse.

Seal samas, umbes pool meetrit temast eemal, seisis takso - ootas ilmselt klienti. Küsisin kaine juhi käest, kaua mees seal niimoodi tõmmelnud on.

"Oi, ta on seal juba kaua olnud. No pool tundi vähemalt!"

"Ja teie ootasite klienti, arvasite et see astub temast lihtsalt üle ja läheb sõiduks," olin endast juba täiesti väljas.

"No, mida ma aitan. Ma ei tunne ju seda inimest!" vastas taksojuht ja laiutas käsi.

"Ma ju ütlesin teile, et seda kiirabi pole vaja. Ta on jumala okei," jutustas sinisärklane, kui palusin tal kiirabi soovitusel mees külili keerata.

Küsisin: "Kui see teie nö ühes seltskonnas viibinud mees praegu sussid püsti viskab, võtate noore mehe surma enda peale?

"Jah, võtan küll," vastas see ja jõllitas mulle silma vaadata. Kehitasime Aigiga õlgu, äkki ta ei saanud meie jubedast küsimusest aru.

"Ühesõnaga, kui see mees siin sureb lähete õhtul rahulikult voodisse, pigistate silma kinni ja elate edasi?"

"No, mitu korda ma pean teile ütlema. Ma võtan ta surma enda peale. Ärge kutsuge seda kiirabi."

Meie ees maas lebav mees tõmbles nüüd üle kogu keha, põlved ja isegi kael võpatasid pulsilöökidel maast üles.

Proua meie kõrval tõmbas ikka veel rahulikult suitsu ja taksojuht ootas praktiliselt sureva tugeva alkoholimürgistuse käes piinleva noore mehe kõrval klienti.

Kiirabi tuli kiirelt, panid mehe silmapilkselt kanderaami peale ja viisid ta kiiremas korras minema.

Minul ei tulnud terve öö und. Kuidas saab nii olla, et eestlane on muutunud nii kalgiks?

Hommikul rääksisin juhtunust kõigile šokeeritult ja sain vastuseks: "Oh Jumal, seda juhtub Eestis alatihti, et surnust kõnnitakse praktiliselt üle. Kedagi ei huvita."

Külmavärinad tulid ihule. Küll eestlane võib ikka külm ja kalk olla, olgu see Ameerika ja Inglismaa mis nad on, aga sellist julmust ei ole ma välismaal elades oma elus kordagi veel näinud.

Olgu purjus või asotsiaal, alati aidatakse ja küsitakse. Kuidas me saame Eestit nimetada Euroopa Liiduks, kui meie ühiskonnas on kadunud lihtsad inimväärtused, mis eristavad meid loomadest?

Uskumatu! Kui ilus on olnud ilm minu saabumisest saati ja see ikka veel kestab. Mitu aastat tagasi lugesin Ameerikas artiklit, mis rääkis sellest, kuidas ilm moodustab 70 protsenti meie igapäevasest tujust. Pärast seda olen enda pealgi täheldanud, et päiksepaistega nurisen vähem kui vihmase ilmaga.

Ükskord sain Floridas olles ebameeldiva uudise osaliseks, aga kuna päike siras taevas, ei tundunudki uudis nii halb. Samades päikselistes toonides on kulgenud ka minu Eestis käik.

Eile käisin esimest korda Tartu linna peal, muidu istusin kodus ja nautisin niisama. Sõbranna Aigi Viira teab alati linna kõige popimaid kultuurikohti ja kutsus mu seekord Vanemuise kohvikusse, kus ma pole käinud lapsepõlvest saati.

Väljas oli soe. Istusime terrassil. Shakespeare'i Kohvik on nagu Tartu linna süda, kus ma paari tunni jooksul nägin ära kõik linna prominendid. Kõigepealt saabus lavastaja Ain Mäeots, kes mind sõna otseses mõttes lausa jahmatas – kuulus lavastaja tuli teatrisse jalgrattaga, mille ta parkis korralikult maja kivist seina äärde.

Londonis on hetkel kuum igasugune keskkonnasäästlikus. Supermodell Elle MacPherson on vaid üks kuulsustest, kes linna peal jalgrattaga ringi vurab ja isegi lapsed selle pakiraamil kooli viib. Nii värskendav, et ka meie kodumaised staarid sellist eeskuju annavad ja uhke mersu roolimise asemel tööle väntavad.

Kes seal kohvikus veel olid? Endine Vanemuise teatri direktor ja praegune Estonia juht Aivar Mäe oli uhkes hallis ülionnas ja nägi välja peaaegu nagu Briti yuppie. Seal peab uhketes asutustes tööl käima alati ülikonnas ja iga päev triiksärki vahetama, muidu saavad kolleegid kohe teada, kui mees pole öösel kodus maganud ja ilmub tööle samas särgis, mis eile.

Mäe kallistas millegipärast ettekandjaid. Küsisin kähku kultuuriajakirjanikust sõbranna Aigi käest, mis suhe tal nende ettekandjatega on, et ta neid nii hurmavalt embab. Sõbranna, kes samal ajal oma viimast artiklit arvutisse toksis, selgitas et härra Mäe on lihtsalt soe inimene ja kallistab kõiki, mitte ainult ettekandjaid. Nii armas kui sellistel tähtsatel meestel ka hing sees on.

Oma kogemusest ajakirjanikuna Eestis mäletan hulga kõrke ja ebameeldivaid ärimehi, kelle n-ö uus raha aju ära oli nihutanud ja üleöö sulasest paruni teinud. Õnneks on masu paljud neist nüüd maa peale tagasi toonud. Aigi lisas veel, et Mäe on alati sõbralik olnud, hoolimata erinevatest aegadest.

Siis astus terrassile Rasmus Kaljujärv, koos kahe minu jaoks tundmatu sõbraga. Rasmusel oli õlgadel suur ülemõõtmeline seljakott. Tundus nagu oleks tal selja taga olnud pikk matk. Huvitav, kus ta käis? Ega ta ometi Tallinnast isa juurde Tartusse jalgsi ei tulnud, nagu Kristian-Jaak Peterson ülikoolilinnast Riiga läks.

Ka Rasmus oli staaristaatusest hoolimata värskendavalt lihtne ja käitus nagu tavakodanik – rääkis sõpradega juttu, tegi suitsu ja isegi naeratas.

Aigi kinkis mulle seekord "Tuulepealse maa" DVD-kogumiku, eks ma siis näen hilinenult Rasmuse suurrolli ka ära. Ise mäletan teda, kui ma päris väiksena Vanemusie balletikoolis käisin. Rasmus ja Hendrik olid ikka alati isa Hannes Kaljujärvega vahetpidamata tööl kaasas. Meie klassis ei olnud vist ühtegi tüdrukut, kes neisse kahte poleks korraks elus armunud olnud.

Nagu saatusest, saingi samal õhtul kokku kunagiste balletikatega, kellega oli mu üle kümne aasta kokku viinud maailmapäästja Orkut.

Mina olen see, kes tulihingeliselt Londonis Facebook'i vastu on ja seda ajaraiskamiseks peab. Seal ei olegi muud kui üks Facebook'i-jutt. Isegi peol küsivad inimesed, kas sa Facebook'is oled, enne kui nad su nime teada tahavad.

Cannes'is oli lugu veelgi kummalisem. Seal palusid mingid tundmatud mehed kogu aeg koos pilti teha. Mina ei saanud üldse aru, miks. Pärast sõbranna selgitas, et mehed teevad ilusate tibidega koos pilte sellepärast, et need hiljem Facebook'i üles riputada. Mida ilusamad tüdrukud, seda kõvem mees!

Kuigi Facebook'i ei salli ma silma otsas, avastasin paar aastat tagasi Orkuti. Välismaal elades on võimatu siinsete sõpradega ühendust hoida. Orkuti kaudu olen aga üles leidnud pea kõik vanad sõbrad ja koolikaaslased.

Tänu sellele leidsin üles sõbranna Maarja, kelle juures ma Los Angeleses olles olen juba kaks korda peatunud ja temaga koos seal trallitanud. Anu ja Elini, kellga ma eile õhtul kohvil käisin, leidsin samuti tänu Orkutile. Minu jaoks toob Orkut välismaal elades kodu lähemale.

Eelmises blogis nahutasin "Terevisiooni" ja tahan täna oma sõnad tagasi võtta. Juba teisel ja kolmandal hommikul olid tegijad end studios hulka mugavamalt sisse seadnud, nende kõnekeel ja intervjuud tulid samuti ladusamalt. Ilmselt oli konarlikkuse põhjuseks esimene saade, kus maad kombiti. Isegi studio ei tundunud enam nii kole.

Lausa uhkusega vaatasin, kuidas sõber Roomet Sõrmus andis seal intervjuud põllumajandusteemadel. Ma ei teadnudtki, et temast on saanud Eesti Põllumajadus-Kaubanduskoja juhatuse esimees.

Rompsiga koos on tehtud igasuguseid tükke ja oleme sõbrad surmani. Viimati käis ta mul Londonis külas kevadel, kui ma kutsusin ta mingile moepeole Sir Bob Geldofi tütar Pixie Geldofit taga ajama. Jälitasime Pixie't terve õhtu ja najla oli nabani. Ja seda ma ei unusta kunagi, kui mu abikaasa talle oma suure pintsaku andis ja me kolmekesi ööklubis Sktetch terve öö tantsu keerutasime.

Olen ikka ja alati toetanud mõtet, et Eesti noored peaksid käima korra elus välismaal, kas õppimas või tööl, et siis kunagi targemana koju tagasi tulla ja siin paremini teha. Roomet on minu jaoks justkui selle mõtte etalon.

Viis aastat tagasi käisin Rompsil külas Berliinis. Ta õppis siis sealses eliitülikoolis põllumajandust ja töötas samal ajal Saksa põllumajandusministri otseses alluvuses tema parema käena. Roomet näitas mulle, kus elab Saksa kantsler Gerhard Schroder ja uhke ministeeriumihoone.

Ta oleks võinud vabalt pärast ülikooli lõppu Saksa põllumajandusministeeriums jätkata, aga ei – ta otsustas koju tagasi tulla.

Näha sellise kogemusega noort meest meie oma asja ajamas, pani mind kergendatult ohkama – meie Põllumajandus-Kaubanduskoda on heades kätes.

Nojah, kaua ma siin Eestis olen olnud? Kolm päeva. Palju ei ole jõudnud veel teha. Põhiliselt lebotan kodus, naudin ilma, ema tehtud toite ja võimalust jalad korra aastas nö seinale visata.

Hommikuti lasen end emal kaheksa kilomeetrit kodust eemal auto pealt maha lasta, kust ma siis sörkides tagasi koju jõuan. Kuidagi pean ju end, kartulisalatit sisse ajades, vormis hoidma.

Püüan Eestis käia korra-kaks aastas ja iga kord tunnen end siin kaugema ja võõramana. Seekord sain šoki juba lennukis. Istusin armsa noorpaari kõrval, kui mõlemad olid sukeldunud ajalehte Äripäev. Silmanurgast uurides märkasin mitmel ajaleheveerul suurelt ja tumedalt kirjutatud sõna MASU. Issand, ma väärin tõesti kadakasakslase nime, kuidas ma ometi ei tea, mida see sõna tähendab.

Tuli nagu tuttav ette, aga mida rohkem ma aju ragistasin, seda rohkem piinlik mul hakkas – appi, ma ei tunne oma emakeelt! Alles hiljem kodus küsisin suunurgast, mida see sõna tähendab ja sain teada, et see on lühend majandussurutisest, mida inglased kutsuvad hellitavalt credit crunch'iks.

Sees oli üsna kentsakas tunne, kui ei tea enam emakeelseid sõnu või väljendeid. Siit õpetus – pean hakkama rohkem koduseid lehti lugema ja näppu pulsil hoidma.

Lennujaamas õppisin veel muudki. Hommikul Londonis, teel Eestisse, kahte kohvrit Liverpooli metroojaama treppidest üles tassides ei pakkunud mulle abi mitte ükski inimene. Sama oli sealse kodu metroopeatuses Leicester Square'il, kus ma raskeid kohvreid higimullid otsa ees treppidest alla tarnisin. Ei kedagi. Inglismaa on džentelmenide kodumaa, ja kuidas siis nii, et mitte keegi kohalikest härradest ei pakkunud noorele daamile kätt?!

Eestis aga tõttas mulle appi iga mees, kes mind abitult kohvritega maadlemas nägi. Vau! Meie enda härrad teevad viisakuses brittidele ära.

Esimest "Terevisiooni" vaatasin ka. Natuke konarlik tundus alguses. Stuudio oli igav ja saatejuhtide riietusstiilis puudus igasugune harmoonia. Ise mõtlesin, et äkki näeks saade parem välja mustvalgest telekast vaadates. Poleks nii palju kontraste.

Kui brittide hommikuprogramm on särtsakas, siis meie saade ei äratanud mind kohe üldse üles. Saatejuhid korrutasid sõnu ja mul oli kohati lausa kahju, et nad nii vara olid voodist välja aetud.

Kui briti saatejuhid teavad hommikusi ajalehti tutvustades uudiseid lausa peast, siis meie omad nägid neid justkui esimest korda otse-eetris.

Hirmsalt häiris ka see, kui kokanduslõigus vaatasid kõik asjaosalised erinevates suundades, ilmselt siis erinevatesse kaameratesse. Kas keegi ei saaks neile öelda, milline kaamera neil hetkel töös on...

Võib-olla on brittide ja ameeriklaste viimsuseni lihvitud hommikuprogrammid mu ära hellitanud, aga meie "Terevisioon" tundus nende kõrval sõna otseses mõttes justkui kodus tehtud. Küllap me ükskord ka selles järgi jõuame, ega kõike siin maailmas saagi ju korraga.

Õhtul tuli külla ristiema Tiina koos teise Katiga ja jõime aias kirsipuu all klaasi roosat šampanjat. Pärast võtsin ema vana jalgratta ja sõitsin kohalikku poodi minu kunagist lemmikjäätist – Väike Tom – ostma.

Ise mõtlesin – küll on ikka hea, et ma St. Tropez'ist ja igasugustest Kate Mossidest võimalikult kaugel olen. Eesti on ilus reaalne maa, mitte mingi leheveergudelt loetud muinasjutt.

Viimased kaks nädalat loen lausa päevi, mil algab sõit koju. Hing ihkab Eesti suve, õlu ja kartulisalatit. Viimati käisin Eestis pea aasta aega tagasi.

Kuigi Inglismaal on võrreldes varasemate aastatega olnud supersuvi, ei ole see ikkagi sama, mis üks korralik heinakuu kodus õhtuste suplustega kohalikes vetes. Juulis ma koju ei jõudnud ja loodan selle aja tasa teha nüüd.

August on Londonis surnud kuu, enamus rahvast puhkab Hispaanias ja rikkam Lõuna Prantsusmaal St. Tropez'is. Mina olin sel suvel paikne.

Esiteks oli palju tööd maal hobustega ja tänu ilusale ilmale polnudki nagu häda ka koha peal olla.

Eestisse tulekut lükkasin suve alguses koguaeg edasi, mõtlesin, et piletid on odavad ja peale selle rääkis ema uhiuuest London-Tartu lennuliinist, mis pidavat mu koju lennutama umbes 2500 krooniga.

Kuna tegemist on suvekuudega, teadsin et lennukipiletid on kallimad kui sügisel või talvel ja viimasel hetkel ma neid kindlasti ei osta.

Esmalt hakkasingi ema soovitusel otsima lendu otse Tartusse.

Seda, kustkohast ta oli lugenud artiklit London-Tartu imeodavast lennust, ma ei tea - minule andis internet sellise paketi hinnaks umbes 7000 krooni. Odavam oleks sõita Estonian Air'iga, mis pakkus tol hetkel imelikke aga soodsaid pileteid Londonist Eestisse läbi Taani või Rootsi - sellega oleks saanud Eestisse 6000 krooni eest umbes 12 tunniga. Lennu tegi surmpikaks nelja kuni kuue tunnine vahemaandumine.

Kolmas võimalus oli Ryan Air, millega ma Riiga enam sõita ei tahtnud, see viga sai tehtud eelmisel sügisel, kui ma Riiast neli tundi seenerongiga Valka vaagusin, kust vend mu auto peale võttis ja kõige lõpuks koju sõidutas.

Kokkuvõttes pöördusin ikka vana hea Easyjeti juurde ja ostsin piletid 200 naelaga (ligi 5000 krooni). Sõit on kiire ja kokkuvõttes säästan nii aega kui raha.

Internet on suur ja lai, kindlasti leiab sealt igasuguseid pakkumisi. Sel hetkel, kui mina London-Tartu lende klikkisin, oleksin saanud odavamalt minna Londonist New Yorki, kui sõita kodulinna.

Kui rahvusvahelised lennukipiletid on üldjuhul odavnenud (viimati käisin Los Angeles'is 5000 krooniga) siis väikelennud on kallinenud.

Igal juhul soovitan piletite ostmisega Eestisse varuda aega, eriti kui teil on soov soodsalt Londonist läbi Riia Tartusse jõuda. Minu jaoks oli see ülepakutult kallis ja kokkuvõttes aeganõudvam, kui sõit kiirbussiga Tallinnast Tartusse.

Suur oli üllatus, kui põrkasin kokku täiesti tavalisel polovõistlusel, Windsori pargis, kuninganna Elizabethi ja tema abikaasaga.

Kuningapaar on polomängude tihe külaline, ometi olen neid varem näinud ainult uhkematel ja suurematel mängudel nagu "The Queen's Cup" jne.

Edinburghi hertsog on polo austaja olnud terve elu. Tema kingades järgnes talle prints Charles, kes lõpetas polomängu paar aastat tagasi seljaprobleemide tõttu. Küll on aga selle spordi suured fännid Charlesi pojad, printsid William ja Harry, kes on kohal pea igal suuremal ja väiksemal võistlusel, kas mängija- või vaatajarollis. Eriti seda nende isa maakodu lähedal, praktiliselt selle kõrval, asuvas Beaufort Polo klubis.

Kuninganna kohalolek šokeeris mind vähe. Pigem üllatas see, kui Elizabeth pärast võistlust mitte midagi ütleva auto juurde kõndis ja selle rooli istus. Muutusin seda nähes täiesti sõnatuks. Küsisin kähku abikaasa käest, mis autoga tegu. See nägi välja tavaline ja tänavapildis oleks see nii silmatorkamatu kui veel olla saab. Mees vastas, et on vist Rover, mis ei kuulu kohe kindlasti luksusautode hinnaklassi.

Prints Philip hüppas džiibirooli. Mõlemad sõitsid eraldi autodes ühes suunas minema. Windsori loss, kus kuninganna armastab, meedia sõnul, rohkem aega veeta kui Buckinghami palees, asub Guards Polo klubist vaid kümne minuti autosõidu kaugusel.

Peaaegu märkamatult järgnes kuningapaarile eraldi autodes nende turvameeskond. Elizabethil oli seljas täiesti tavaline üle põlve seelik ja pluus. Philip kandis kašmiirist džemprit ja viigipükse.

Kui ma autoroolis liikluses punase tule taga nende kõrval seisaksin, ei oleks mul õrna aimugi, et tegu on Inglsimaa kuningannaga. Pigem võtaksin teda Roveri roolis kui eakat prouat, kui ma teda üldse märkaks.

Harryt ja Williamit olen pologa seoses kohanud lugematul korral. Kunagi oli meedias suur kära sellest, kuidas Harry hobusetreileris pissil käis, mis poloringkonnas pole mingi skandaal. Seda teevad kõik mängijad. Tavaliselt käivad nad seal kiirelt läbi, enne kui mängule stardipauk antakse ja korralikult kempsu enam ei jõua.

Tihti näeb Harryt täiesti tavalisel õhtupoolikul Beaufort Polo klubis liha grillimas, kus ta, ühes käes hot dog ja teises käes Carlsberg'i õllepudel, juttu ajab. Harryle meeldib sinna isa Charlesi residentsist üle põllu kitsast jalgradapidi tulla, siis ei pea ta turvamehi grillimisele kaasa võtma.

Prints sõidab, muide, nagu tema vanaema ringi tagasihoidliku tumeda Volkswagen Golfiga ja käitub reaalse inimesena.
Ükskord seisin tema taga hamburgeriputka järjekorras, mis asus poloväljaku läheduses.

Maal käitub kuningapere silmatorkamatult. Polomängijad püüavad neile mitte liialt tähelepanu jagada, kuna kõigile on teada, et Harry ja William tahavad end selles ringkonnas tunda koduselt.

Viie aasta jooksul ei ole ma kordagi veel näinud, et keegi oleks palunud neilt autogrammi või koos tehtud fotot. Kui britid teavad Harryt kui Walesi printsi, siis poloringkondades tutvustab ta end kui Harry Wales'ist.

Nad on tihedad külalised kohalikes pubides ja nende turvamehed on tavaliselt nii hästi maskeerunud, et tihti ei saa ma isegi aru, kas nad on kohal või mitte. Isegi printsidega ööklubis kaasas olles kannab turvameeskond teksaseid ja T-särke.

Kuigi olen kuningaperet pidevalt pologa seoses kohanud, olin ikkagi ärevalt šokeeritud, kui Elizabeth üksi autorooli istus. Minu abikaasa, kes on koos Prints Charles'iga ühes tiimis polot mänginud ja kelle vanemad olid lähedased sõbrad Sarah Fergussoni vanematega, pööras sellele vähe tähelepanu. Ta lisas ainult, et kuningannale meeldivat kõige rohkem Windsori pargis hobusega ratsutada. Kuigi pargi seadus ei luba ilma kiivrita hobusele hüpata, eirab kuninganna seda täiesti ja paneb kiivri asemel pähe rätiku, mille ta hoolikalt lõua alt kinni sõlmib.

Windsoris olen puhtjuhuslikult näinud kuningaperet igasugu asju tegemas.  William võttis pangaautomaadist sularaha, printsess Beatrice tegi Windsori lossi väravate taga sõbrannaga suitsu ja Harry kimas ringi oma väikse Volkswageniga.
Minu meelest on nende elu Windsori lossis hulka erksam kui värvitus igavas Buckinghami palees.

Juba mitu nädalat on Eesti olnud Madonna hüsteerias.

Kuskilt isegi lugesin, kus keegi fänn teatas, et on valmis Madonnaga kohtumise nimel surema.

Meelelahutusajakirjanikuna hakkab paha, kui mõtlen, kuidas sõumaailm inimeste ajusid loputab. Madonna on inimene nagu meie ja tema nimel surra pole kindlasti mõtet.

Olen Madonnaga kohtunud ehk siis silmast silma näinud elus paar korda. Ühe korra juhtusin filmi "Sin City" esilinastusel istuma tema ja ta toonase abikaasa Guy Richie kõrval Empire'i kinos Leicester Square'il Londonis. Madonna oli krampis, pahas tujus tädi, kes poole filmi pealt tahtis koju minna. Richie, kes on ametilt filmirežissöör soovis filmi lõpuni vaadata, kui Madonna nõudis: "Tahan minna praegu ja otsekohe."

Istusime ülemise rõdu teises reas. Ilmselt pandi Madonna istuma sinna just eesmärgil, et ta saab kinost ilma suuremat tähelepanu äratamata ükskõik millal lahkuda. Madonna tõusis keset filmi püsti ja lahkus kinost. Richie sammus tema järel.

Jah tõesti, pildi pealt tundub Madonna nooruslik superstaar. Päris elus ei erine ta aga palju hästi hoitud 50aastasest naisest. Välimuse järgi võiks ta olla ka 36, aga üks, mis tema vanust kõige rohkem reedab, on tema käitumine. Ta käitub nagu pirtsakas keskeakriisis proua, kes on harjunud kõike saama otsekohe. Peale selle tundub ta ääretult ebasõbralik ja külm inimene.

Teisel korral kohtusin Madonnaga Guy Richie filmi "RockandRolla" esilinastuse afterpartyl restoranis Automat.

See oli just enne nende abielu lõhki minekut. Avalikkuse ees tegid nad ikka veel nägu, nagu poleks nende suhtes häda midagi. Tollelgi korral ootas ajakirjandus pikisilmi, kas Madonna ilmub abikaasa filmiesitlusele teda toetama või mitte.

Siis rääkisid ajalehed sellest, kuidas Madonna jättis Richie filmi esitlusel piinlikult ootama, saabudes teda punasel vaibal oma kohaloluga toetama pea tund aega hiljem. Muidugi fotoobjektiivi ees hoiti teineteisel ümbert kinni ja mängiti õnnelikku abielupaari.

Pärast esilinastust leidis aset afterparty, seal ei olnud vist ühtegi inimest, kes ei oleks märkinud, kui külm ja kalk inimene Madonna on.

Tunnen restoraniomanik Carlos Almadat siin Londonis pea viis aastat. Automati tihedad külalised on Naomi Campbell, Robert DeNiro jpt Hollywoodi kuulsused. Carlos on samuti Guy Richie hea sõber. Seisime restoraniomanikuga baarileti ääres ja rääkisime juttu.

Richie istus pruunist nahast nurgadiivanil. Ta oli vaikne, istus silmad maas koos abikaasa Madonnaga, mõlemad rüüpasid gaseeritud vett ja ei rääkinudomavahel sõnagi. Kui ettekandja Madonnale šampanjat pakkus, tegi superstaar nägusid ja pööras ettekandjale sõnagi ütlemata selja.

Kui Richie kellegagi paar sõna rohkem rääkis, sikutas Madonna teda varrukast ja nõudis abikaasa tähelepanu või keeldus mehe sõpradele tere ütlemast.

"Guy ei ole Madonnaga koos justkui tema ise," teatas mulle restoraniomanik Carlos.

Kui Madonna kella kümne paiku õhtul peolt lahkus, vaid tund pärast selle algust, oli Richie justkui teine mees. Isegi minul õnnestus siis temaga paar sõna vahetada. Kuigi kui tema assistent kuulis, et olen ajakirjanik, palus ta mul tema juurest otsemaid lahkuda, segas Richie meie jutule sõbralikult vahele: "Temaga on ok, ta on ilus ajakirjanik!" viskas ta nalja.

Richie on sümpaatne ja tore inimene, temaga oli lihtne vestelda. Loomulikult ei õnnestunud mul tema käest pärida tema isikliku elu kohta, ometi kiirgas temast igas suunas soojust, ükskõik millest me rääkisime.

Kui Madonna peolt lahkus, haaras Richie šampanjaklaasi, vihtus tantsu ja rääkis teda toetama tulnud sõprade ja tuttavatega pea südaööni.

Kirjutasin tollest õhtust loo ka Õhtulehte, kus ma märkisin, et Madonna ja Richie suhe oli jõudmas lõpufinišisisse. Nende vahel lihtsalt puudus igasugune perekondlik sünergia. Isegi Richie sõbrad korrutasid nagu papagoi, kuidas nad ei suutnud ära oodata hetke, mil nõiamoor Madonna peolt lahkub.

Üldiselt ei näinud ma Madonnat seal peol rääkimas mitte kellegagi, isegi mitte Richie endaga ja seda mitte sellepärast, et Madonna ei tahtnud nendega rääkida, vaid pigem seepärast, et keegi ei tahtnud temaga suhelda. Ta lihtsalt tundus nii kuri ja eemaletõukav. Minagi ei julgenud talle juurde astuda, ta oli nagu lumekuninganna oma troonil keset seda restorani, muutes jääks ükskõik mida ta oma pilguga tabab.

Kolmandal korral nägin Madonnat põgusalt Guy Richie sünnipäevapeol tema pubis Punchbowl eelmisel sügisel.

Samal ajal kui Richie nautis küünlavalgel vaarikapudingut ja iiri viiulimuusikat, istus Madonna ilma sõnagi lausumata lastega teises lauas. Jälle tundus nagu hoiaksid inimesed temast suisa eemale. Richie õnneks lahkus Madonna taas peolt ammu enne teisi.

Meedia arvas siis, et ehk oli Madonna varjase lahkumise põhjuseks tema kontsert järgmisel päeval Wembley Arenal Londonis. Miks muidu jättis ta abikaasa tema sünnipäeval üksi?

Ma ei tunne Madonnat. Võib-olla on ta koduses miljöös hoopis teistsugune inimene. Neil vähestel kordadel, mil ma temaga kokku puutusin oli tegemist ääretult kõrgi ja külma inimesega. Võib-olla on ta selliseks voolinud tema karjäär.

Ometi ajab mind närvi, kui kuulen hullumeelse fänni sõnavõttu, kus ta lubab Madonnaga kohtumise nimel kas või surra. Madonna on ikoon, aga kellegi surma pole ta kindlasti väärt. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Madonna sellise fänniga kohtudes käituks...

Isiklikult naudin Madonna muusikat ja talenti väga, aga eelistan teda pigem raadiost kuulata kui temaga reaalses elus kohtuda. Oma iseloomuomadustelt oleme staatusest hoolimata sarnased ehk inimesed. Madonna on üks ebameeldivaimd staare, kellega olen elus kokku puutunud.

Palju ilusam on nautida muusikat ja kunsti ilma neid inimesi isiklikult kohtamata. Pealegi paneme kuulsused vaimusilmas alati kuskile, kuhu nad tegelikkuses ei kuulu.

Sel nädalavahetusel otsustasin maal olles minna pikale jalutuskäigule. Ei tea, kauaks ilusat ilma veel jätkub... Olen juba mitu nädalat oma blogis rääkinud imelisest inglise maastikust ja elust Londonist väljas. Seekord tahtsin teid võtta endaga kaasa.

Milline näeb välja üks tõeline inglise cottage (maamajad, nagu neid siin kutsutakse), inglise aed ja külapubi.

Alustasin oma jalgsiteekonda Surrey maakonnas asuvast Haslemerest ja asusin käänulist metsateed pidi Midhursti poole.

Olen alati imetlenud siinseid kitsaid-käänulisi maanteid, millest mitu korda juba oma blogis juttu teinud. Lõuna-Inglismaal asuv mets on pärit nagu kultusfilmist "Jurassic Park". Kohati meenutab see mulle vihmametsa, mida läbisin Peruus kaks aastat tagasi. Mõlemad on ürgsed ja võimsad.

Mäletan, kuidas ma Tartus ema juures igal nädalavahetusel maja ees hekki sirgeks lõikasin. Siin aga jalutasin mööda inglise talumajast, mis oli britilikult ääristatud vallatu siksakiliseks lõigatud heki ja põõsastega. Küll oleks vahva, kui midagi sellist ka Eestis näeks? Brittide maamaju vaadates saan aru, et kõik ei pea olema viimsusteni lihvitud.

Inglased on maailmas tuntud kui eksentrikud. Ilmselt teeb nad selliseks just siinne ilm, mis muutub päikesepaistest vihmasajuks mõnikord mitukümmend korda päevas.

Minagi olen hakanud kaasas kandma vihmavarju, olenemata ilmast. Isegi päikeselise ilmaga viskan auto tagaistmele jope - igaks juhuks, võib-olla läheb vaja. Igal külla sõitnud Eesti sõbral soovitan kaasa võtta absoluutses tasakaalus nii sooja kui külma ilma rõivad ja seda isegi kesksuvel.

Brittide eksentrilisus lööb kõige enam välja just nende kodusid ja aedu vaadates. Ühtmoodi tundub see üks segasumma suvila. Ühes peenras kasvab kümme erinevat sorti taimi, puid ja põõsaid. Ometi on inglise aiad planeeritud millimeetrise täpsusega.

Kaks aastat tagasi talvel elasin natuke aega Floridas, Palm Beach'i külje all Wellingtonis. Seal elavad inimesed kommuunis. See on suurte väravate ja aiaga ääristatud kompleks, kus on koos ühe kommuni majad ja aiad. Meil Eestis vist toimib samal põhimõttel kuulus Lollidemaa? Täpselt ei tea, pole seal kunagi käinud.

Ameerika mõistes on sellisel kommuunil hulk inimesi, kes ühise ala eest hoolt kannavad, nagu aednikud, turvamehed ja muud. Loomulikult kannab igaüks individuaalselt hoolt oma maja ja aia eest. Töölised hoiavad korras kommuuni teed, puud põõsad, golfiväljaku, pügavad muru jne.

Seda kõike hooldatakse ja kujundatakse seal samuti millimeetri täpsusega.

Hommikusörki tehes oli mul tihti aga tunne nagu ma jookseksin pulmatordil. Sealne maastikukujundus oli lihtsalt üleliia lääge ja kunstlik.

Britid seevastu suudavad oma aedu kujundada nii, et lõpptulemus näeb välja metsik aga silmale ilus.

No ja siis need tõelised inglise maamajad ehk cottaged. Iga maja ees seisab uhke silt selle nimega. Igal sildil on oma nägu ja tihti on tunne, et pererahvas peab seda maja tähtsaimaks detailiks.

Enamus maamaju ja farme, mis minu teele jäid  olid igivanad. Enamus neist nägid tõetruult välja samasugused nagu nende ehitamise algul. Brittidel on imeline anne neid restaureerides hoida alles nende esialgne nägu ning uut on pea võimatu märgata. Isegi väike element katusel või kiviseinas on parandatud sellise täpsusega, et uuel ja vanal on võimatu vahet teha.

Aeda sisenedes oli mul tunne nagu oleksin Alice Imedemaal, kelle aias on oma kätt proovinud Edward Käärkäsi.

Lisaks rebasekujuliseks lõigatud hekile asus maja taga justkui multifilmist välja lõigatud köögiviljaaed.

Millise täpsusega olid seal jaotaud tilli- ja rabarberipeenrad, porgand, kartul ja herned.

Ja kui ilusalt olid ehitatud kasvuhooned. Eestis elades muutsid kasvuhooned minu jaoks koledaks iga aia, aga siin jäi see peaaegu et märkamatuks või lisas aiale isegi midagi juurde. Maja seinu ääristasid pirni- ja ploomipuud, köögiaknaid pidi ronisid üles roosid. Sellises aias muutub iga täiskasvanu lapselikuks unistajaks.

Minu ema on suur aia ja taimearmastaja - iga kord, kui koju helistan, kastab ema aias roose või istutab lilli. Tema käiks sellist aeda pidi ringi oma väikese musta märkmikuga ja paneks iga idee, mida ta oma aias ellu saaks viia kirja. Sellepärast otsustasingi fotoaparaadi abil teid endaga jalutama kaasa kutsuda. Ehk leidis keegi ideid või sai inspiratsiooni.