Minu pühapäevaseks harjumuseks on saanud ajalehe The Sunday Times lugemine. Sealt leiab alati sisuka nädala kokkuvõtte nii kultuurist, poliitikast kui moest. Seekord hakkas silma artikkel raamaturubriigist, mis on mind kummitanud pühapäevast peale. Nädala sees on olnud hirmus kiire ja püüan endale seetõttu pidevalt meelde tuletada, et ma kindlasti nädalavahetusel raamatupoodi jõuaksin ja selle raamatu endale soetaksin.

Raamatukriitikat tegi ajalehes seekord Rod Liddle. Tema sõnul on äsja ilmunud teos "Londongrad" lausa jalustrabav.

Raamat räägib ülirikaste venelaste ehk siis oligarhide elust Londonis. Teatavasti löövad venelased hetkel Londonis oma elustiiliga laineid. Neil on kõige kallimad autod, majad ja eralennukid. Üleüldse on brittide sõnul siin resideeruvad oligarhid taevasse tõstnud siinsed kinnisvarahinnad ja reguleerivad isegi kohalikku kunstiturgu.

Liddle toob välja huvitavaid katkeid Mark Hollingsworth ja Stewart Lansle raamatust näiteks sellest, kuidas Abramovitš tellis Londonist ajaloo kõige kallima takeaway.

"Kas sa oled kunagi tundnud hirmsat isu sushi järele? Sul on kohutav isu värske kala ja riisi järele väikesel kandikul?" Minul näiteks ei ole sellist tunnet olnud, aga kindlasti on see üks ütlemata jõuline himu. Roman Abramovitš, vene miljardär, Chelsea jalgpallikoondise omanik, tundis just sellist isu sushi järele ühel pärastlõunal Bakuus, Aserbaidžaanis. Bakuus leidub kõike, aga nagu näha siis mitte sushit.

Abramovitš rääkis probleemist oma abimeestele ja see lahendati niimoodi: abilised tellisid 1200 naela väärtuses sushit Uboni restoranist Londonis, Canary Wharfil. Tellimus korjati üles limusiiniga ja viidi Lutoni lennuväljale. Siis lennutati tellimus 3000 miili kaugusel asuvasse Aserbadžaani Abramovitšile. Tellimus läks maksma umbes 40 000 naela."

Artikli autor nimetab seda kui ajaloo kallimat takeaway teenust. Loomulikult kirjutab autor kõigest ülima sarkatilisusega. Enamik britte võtab vene oligarhe kui maitselagedaid rahas suplevaid matse.

Toon välja teisegi mind kummitama jäänud loo.

Liddle naerab venelaste kunstiannet

"Kunst (nagu Picasso, Monet, ja palju modernset kunsti saab imetleda nende hiiglaslikes kodudes) ostetud ikka meetri kaupa nagu tapeeti, mille eest nad maksavad tihti oksjonitel neljakordset hinda."

"Kinnisvara: nende jaoks ei ole probleem osta neli või viis kõrvuti asuvat maja Londonis, alati Harrodsi kaubamaja läheduses. Nad löövad selle kokku üheks hiiglaslikuks majaks, kus nende elutuba on sama suur nagu jalgpalliväljak."

"Loomulikult vajavad nad maakodu kah, tavaliselt Surrey maakonnas. Berezovski näiteks ostis oma 20,5 miljonit naela maksva siinse maakodu visates sellele kiire pilgu peale helikopteri lennult, ilma kordagi majja sisse astumata."

""Sularaha" sai samuti tänu venelastele Inglismaal teise mõiste."

Üks siinne kinnisvaraametnik räägib sellest, kuidas venelasest ostja soovis soetada 64 miljoni naela eest kolme kinnisvara. Kaks Londoni kesklinnas, üks maal või Šotimaal. Maakler teatas, et neil läheb tarvis panga soovituskirja, mille peale vastas oligarh "maksan sularahas".

Liddle räägib ka siinsete oligarhide n-ö mänguasjadest nagu eralennukid, Rolls-Royce Silver Phantom'id, Bugattid, Lamborghinid ja loomulikult nende erajahid. Kuulsaim neist on Abramovitši mängukannike "Eclipse", mis on hulga vingem kui tema eelmine jaht "Pelorus". See on ühe saare mõõtu koos allveelaeva ja helikoperi maandusmisplatsiga ja maksis Abramovitšile 300 miljonit naela. Selliseid summasid on võimatu kroonidesse arvestada.

Autor lõpetab artikli sama sarkastiliselt, kui ta seda alustas. Londonis elab keskeltläbi 300 000 venelast ja neist sada on ülirikkad.

Liddle kirjutab, kuidas tänu sajale ülirikkale on meil võimalus elada imelises Londonis, vihjates siis rahale, mida venelased hoolimata oma taktitundetusest siia sisse toovad.

Britile iseloolmulikult annab ta mõista, kuidas nad lõikavad venelaste pealt kasu ja ise samal ajal naerda lõgistavad.

Ometigi on mul tunne, et siinsetel venelastel on brittide irooniast kama kaks, ega muidu oleks Londoni uus hüüdnimi Moskva Thames'il.

Loe Rod Liddle artiklit Londongradist SIIT.

Uudis sellest, kuidas superstaar Rihanna sai oma peika Chris Browni käest peksa levis Grammy auhinnatseremoonial veebruaris nagu kulutuli. Olin just koha sisse võtnud Staples Center'is, kui minu kõrval istunud muusikamogul Clive Davise advokaadist poeg teatas mulle Rihanna kohutavast uudisest. Tol hetkel ei teadnud muu maailm lauljatari peksa saamisest veel midagi. Los Angeleses oli kell viis õhtul ja Euroopas kestis sügav öö.

Whitney Houstoni kuulsaks teinud muusikaprodutsent Clive Davis oli eelmisel õhtul maha pidanud suure peo. Mees korraldab nimelt igal aastal, päev enne Grammy muusikaauhindade jagamist, oma nime all suure pralle.
Veebruaris toimus see Wiltshire Boulevardil asuvas Beverly Hiltoni hotellis. Just pärast seda pidu olevat Brown Rihannale kallale läinud.

Los Angeleses olles peatun sõbranna Maarja juures, kellega hoidsime Grammy auhindade jagamise ajal tekstides ühendust. Maarja vaatas sõud telepildis ja mina jagasin talle uudiseid sellest, mida telepildis ei näinud. Küsisin Maarja käest, kas uudised Rihanna peksa saamisest on juba teles? Uudis sellest tilkus meediasse eeskätt seetõttu, et Rihanna pidi Grammy tseremoonial esinema, see jäeti aga juhtunu tõttu ära.
Maarja tekstis mulle vastu, et uudised Rihanna peksa saamisest on meedias, aga miks see juhtus ja kes staari kolkis veel ei teatud.

Minust mitte kaugel istus Joe Black koos oma naisega, käega katsutavas kauguses olid veel Jonas Brothers ja Kings of Leon. Kõik nad oietasid seda uudist kuuldes.
Teated sellest, et Rihanna peksis läbi tema peika Chris Brown jõudsid ajalehtedesse pea 24 tundi pärast Grammy auhinnatseremooniat. Staple Centeris teadsid aga tolle õhtu lõpus pea kõik, et peksjaks oli just Brown.
Kummaline oli olla sellise kuulujtu tunnistajaks, kui telepilt teatas ikka veel, et peksja kohta puudub info.

Staaridest ja nende staatusest hoolimata on kuulujutud igal tasandil samad. Rihanna ja Chris Brown olid igal juhul selle aasta Grammy tseremoonia põhiteema.
Kui auhinnad jagatud, läks Staples Centeris lahti suur afterparty. Seal võis näha kõiksugu staare, igaüks võttis peksuteemal loomulikult oma seisukoha.
"Issand, kas sa kuulsid, Chris peksis Rihanna läbi?"
"Mina selle naisepeksajaga enam ei räägi!"
"See on viimane kord, kui luban oma lastel Chris Browni muusikat kuulata," sõnas keegi vanem härra.
Talle vastas tüse proua: "Chris on muusikakaartilt oma teoga pühitud!"
Üldiselt sõimati Chris Browni kohutavate sõnadega ja ükskõik kui kohutav ta tegu ka oli, eeldasin muusikaeliidi poolt pisut maitsekamat sõnavõttu. Aga eks kuulujutt jääb ikka küla tasemele ja inimene on inimene - olgu ta kui kuulus tahes.

Eelmisel nädalal käis mul külas sõbranna Carina, kes shoppas Londonis olles Selfridge'i kaubamajas.
Samal ajal kui Carina proovis selga eksklusiivses Myla aluspesu poes "Ella" nimelist korsetti, avas müügitädi talle suu ja rääkis sellest, kuidas Rihanna ostis samanimelise korseti samast poest paar päeva enne teda.

"Rihanna oli maailma kõige kohutavam klient. Ta karjus ja laamendas. Kõige mõnitavam oli aga see, kui ta käskis oma assistendil meie ees meile edasi öelda, et me ei tohi temaga otse rääkida. Võisime Rihannaga kõnelda ainult läbi assistendi, isegi kui ta meil kõrval seisis," kurtis Myla, tumedanahaline müüja mu sõbrannale ja jätkas kurblikul toonil.

"Kui me küsisime, kas ta soovib väiksemat numbrit, karjus Rihanna meile mitu korda, et me ei tohi temaga otse rääkida. Selle peale kisas assistent veel lisaks, et tegemist on Rihannaga ja me ei tohi temaga rääkida. See kõik oli nii mõnitav. Riietusruumis karjus Rihanna oma assistendi peale ja lõpuks viskas ta korseti letile ja nähvas: osta ära ja lähme minema!"

Myla butiigi töötajad olid Rihanna käitumisest šokeeritud. Üks müüjatest teatas Carinale isegi nõnda: "Mul on väga raske midagi sellist öelda, aga me arutasime siin tüdrukutega, et mõnes mõttes me saame aru, miks Chris Brown talle kolki andis. Tal on kohutav temperament, ta on endast üleliia heal arvamusel ja võib inimese täiesti endast välja ajada. See, kuidas ta meiega siin käitus, oli jube. Paar päeva enne Rihannat ostis sama korseti Lewis Hamiltoni tüdruksõber Nicole Scherzinger. Ta oli nii sõbralik ja soe. Ta tuli üksi, naeratas. Nicole on ääretult armas inimene."

Loomulikult ei kaitse ma oma blogis Chris Browni või üleüldse igasugust naisepeksu. Samas loob see lugu minu jaoks pisut rohkem selgust, miks Brown võis enesekontrolli kaotada. Küllap oli Rihannal juhtunus kanda oma süükoorem. Muusikaringkondades käisid juba ammu kuulujutud Rihanna armukadedus- ja vihahoogudest. Kindlasti on nende traagilisel lool kaks palet.

Kell on kümme õhtul, jõudsin just koju järjekordselt heategevusürituselt. Seekord korraldasid selle siinsete staaride lemmik moedisainerid Sass ja Bide. Neil on samanimeline moefirma ja nad on pärit Austraaliast. Heategevusürituse nimeks oli "The Diary" ("Päevik") ja see toimus Londoni südalinnas asuvas tööstushoones.

Kümme Sassi ja Bide'i kuulsat sõpra olid heategevuslikul eesmärgil valmistanud midagi, mis seostub neile sõnaga shine ehk siis eesti keeles sära/valgus.
Need esemed või õigemini siis kunstiteosed olid laotatud üle industriaalse ruumi laiali, kus rahvas neid kaeda sai. Vahepeal esitas poistekoor nende keskel ka laulu valgusest.

Hiljem müüdi kõik tööd maha oksjonil.

Oksjonil kogutud raha läks vägivalla käes kannatanud laste abistamiseks Londonis ja Sydneys.
Kuulsatest nägudest oli kohal kohalik disainer Henry Holland ja 1960ndatel kuulsaks saanud supermodell Twiggy oma tütrega.

Kunstiesemed olid valmistanud heategevusürituseks Daisy Lowe, Mischa Barton, Kate Moss jt.

Kui ülejäänud staarid olid mingil viisil püüdnud valmistada oksjonile toodud töid hingega, siis Kate Moss oli välja pannud üsna imeliku musta markeriga joonistatud kritseldise, mis kleebitud kollasele neoonpaberile. Sellest hoolimata müüdi see kritseldus oksjonil maha 1600 naelaga.

Pildi oli kuulus modell pealkirjastanud talle omaselt: "Shine a light on me!" (Ma ei teagi, kuidas see eesti keeles kõige täpsemalt võiks kõlada: sära minu kohal või las valgus paistab minu peale?!) Inglise keeles on sel mitu tähendust. Ilmselt tegi miss Moss nalja. Külalised võisid seda võtta kui talle omast arrogantsust või mõtles Moss midagi suuremas pildis nagu sära meis ja meie kõigi ümber.

Kuidagi imelik on analüüsida mingi pooletoobise narkomaanist supermodelli markeriga tehtud kritseldist, kui sel üldse mingit mõtet oli. Ilmselt joonistas miss Moss selle kuskil põlve otsas minutiga paberile ja oligi tõmbenumber heategevusürituseks valmis.

Omamoodi on see kurb. Kohal olid kõiksugu tähtsad ajakirjanikud, seda loomulikult sellepärast, et pressiteates seisis suurelt, et oksjonil müüakse Kate Moss'i kunstiteost. Moss aga müüb lehes teatavasti paremini kui Beckhamid. Eks selle peale kõik kohale tormasidki.
Kas tõesti läksid meediainimesed üritusele narkomaanist supermodelli pärast, kes ei viitsi isegi vägivallas kannatanud laste toetuseks natuke rohkem aega võtta ja midagi korralikku valmis teha või kas või ise kohale tulla.

Modell Daisy Lowe oli valmis saanud imeilusa joonistusega, mille kallal oli ta kindlasti töötanud päevi. Samuti hiilgas Mischa Barton, kelle kunstiteos vääris kunstiteose nime.

Tore oli see, et vähemalt mõnedki kuulsused püüdsid teha midagi hingega õnnetute laste heaks.
Vahel lihtsalt tundub, et reaalsus on staaridest nii kaugel.
Mida ma sellelt ürituselt õppisin?
Ma sain teada, et Inglismaal sureb vägivalla kätte iga kümne päeva tagant üks laps.

Poleks iialgi arvanud, et eestlased lähevad maaelust kuuldes rohkem elevile kui staaridest. Minu viimase blogi kommentaare lugedes huvitab rahvast jutt kummikutest ja hobustest hulga rohkem kui näiteks blogi Katy Perry halvast näonahast.

Nojah, eks me eestlased väärtustame maaelu ja lihtsust ilmselt rohkem kui kaugel elavaid staare ja nende kummalisi tegemisi. Isegi viskan parema meelega nädalavahetusel maal sõnnikut, kui väisan Londonis meelelahutusüritusi. Tunnen end maal iseendana, staaripeod on tihti üks suur näitemäng ja inimeste tõelist palet näeb seal harva. Sellepärast otsustasingi, et kirjutan veel ühe blogi, rahva rõõmuks siis, minu siinsest maaelust.

Eelmisel nädalal pakkisin asjad kokku juba neljapäeval, siis toimus Euroopa kõige tähtsama polovõistluse Veuve Clicquot Gold Cup eelfinaal Cowdray Pargis, Midhurst'is. Võistlus on käinud juba nädalaid ja pühapäeval toimus kauaoodatud finaal.

Eeldati, et taas võidab maailma parimaks polomängijaks tituleeritud Adolfo Cambiaso, kelle tiim Dubai jõudis ka seekord finaali. Üllatusena tuli Dubai aga teiseks ja võitis hoopiski La Bamba.

Pean ütlema, et Cambiasot tundes ja olles vaadanud sadu tema mänge nii Inglismaal, USAs kui tema kodumaal Argentiinas, on tegemist ülbe ja ennasttäis sportlasega, kelle mänguvõtted on tihti üsna räpased.
Võib-olla toob tema seekordne kaotus mehe natuke rohkem maa peale. Mõnikord läheb elus tagasilööke tarvis.
Igaljuhul olin ma rõõmus, et seekord pälvis tiitli keegi teine ja La Bamba tiim oli selle auga välja teeninud.

Britid armastavad polomängu vaadata piknikukorvi kõrvalt, päikeselise ilmaga šampanjat rüübates. See on päev, mil daamid löövad end üles ja härrad kannavad Panama kaabusid.
Mina vaatan polot liiga tihti end igaks mänguks üles sättida, aga pühapäevasele finaalmängule lihtsalt pidin kleidi selga panema. Siis on see lausa etiketikoodeks.

Minu lemmikkohaks maal olles on meie kodu lähedal asuv Roundhurst Organic Farm. Inglismaad on üldse mõnes mõttes tabanud hetkel looduslikkuse ja loomaarmastuse buum.
Stella ja Paul MacCartney kutsuvad hetkel britte üles ühele lihavabale päevale nädalas.
Supermarket pakub looduslikku piima ja munakarbile on suurelt trükitud: organic eggs, mille alla on väikeselt kirjutatud, et need munad pärinevad vabalt ringi liikuvatelt ja õnnelikelt kanadelt.
Kes puuristatud kanade mune sööb, koheldakse poeleti taga nagu mõrvarit.
Looduslikus Roundhurst farmis jooksevad kanad, lambad, lehmad ja kitsed ringi vabalt. Samal ajal kui ma hommikusööki sõin, tegin kitsele aia taga pai.

See on vist ainus koht, kus olen saanud juua värsket farmis lüpstud piima. Seda maitstes tuleb alati meelde lapsepõlv ja suved Eesti maakodus. Ainsa vahega, et Eestis on pastoriseerimata piim odavam kui poes, siin on aga värskelt lüpstud piim poe omast kaks korda kallim.
Värske piim on luksus, mida Inglismaal iga inimene endale lubada ei saa. Üleüldse on kõik looduslik, nagu peenralt korjatud porgandid ja till, siin omaette delikatess.
Londonis maksab kõik värske rohkem ja seda igast poest osta ei saa. Eesti mõistes turge on Londonis vähe ja värskelt peenralt korjatud kartulit ei ole mina saanud siin proovida mitte kordagi.
Isegi täna arutasin sõbranna Carinaga, kui õnnelikud on Eestis üles kasvanud lapsed, õigemini kui õnnelikud olime meie, et seal üles kasvasime ja suved maakodus veetsime.
Eestis on toidul selle õige maitse. Siin maitsevad näiteks tomatid nagu vesi, rääkimata kõigest muust.

Nojah, ja need mustad kummikud, millest eelmisel nädalal kirjutasin, sain ka sel korral jalga. Nädalavahetuseti anname tallitüdruk Jenny'le päeva puhkust; armastan siis kõik need tööd ise ära teha, nagu hobuste toitmine, harjamine ja kõik muu vajalik. Maailma parim viis pinge maandamiseks.

Peale selle pole olemas paremat trenni kui maatöö. Alati, kui olen veetnud nädala maal, olen tennises hulga tugevam kui pärast rasket treeningut jõusaalis.
Minu kõige eredamad mälestused lapsepõlvest on heinategu ja kartulivõtt. Vahel sõidan Eestise just neid töid tegema, välismaal elades on sellest minu jaoks saanud luksus.
Üldse ei imesta, kui välismaalased satuvad Leigo talus olles vaimustusse, mõni inglane või ameeriklane ei koge midagi sellist elus kordagi.

Tagasi linnas olla on masendav. Eriti ilusa päikeselise ilmaga on kiviseinte vahel istuda jube. Kui Eestis võtad palava ilmaga auto ja sõidad mere või järve äärde, siis siin seda teha on võimatu. Lihtsam on Easyjet'iga Hispaaniasse puhkama sõita kui rongiga Brightoni kivisele rannale jõuda.
Ei tea, ilmselt kannatan koduigatsuse all. Lihtsalt hing ihkab koju, Eesti suvest paremat mina maailmas veel leidnud pole.
Kallid kaasmaalsed, nautige seda täiel rinnal!

Nädalavahetusel käisin maal. Püüan tavaliselt veeta nädalalõpud linna kärast eemal. Pidude kajastamine võtab vahel viimase välja ja pole midagi paremat, kui reedel pärastlõunasele rongile hüpata ja maale sõita.

Maakodu ukse kõrval ootavad mustad kummikud ja ma lihtsalt ei jõua ära oodata, kui saan need jalga tõmmata ja oma hobuste juurde joosta ja nendega tegeleda. Viimasel ajal püüan tihedamini ratsutada, kuigi aastatetagune ATV õnnetus, kui murdsin kõri ja häälepaelad, on jätnud minu psüühikale tugeva jälje ja kardan vahel isegi autosõitu, rääkimata siis ratsutamisest polo-hobustel. Ometi ilma maal pingeid maandamata ma linnas tööd teha ei suudaks ja tihti tunnen end kõikse kodusemalt just lihtsaid maatöid tehes.

London on imeline suurlinn maailma parimate muuseumite, kultuuri ja ajalooga. Ometi soovitan alati kõikidel külla tulnud tuttavatel paar päeva linnast eemal veeta. Maalilised teed ja sajandite vanused talud ja lossid. Inglismaa lõuna osa, kus meie elame (West Sussex, Midhurst) on täis ürgset metsa, imelisi põlde ja vapustavaid sajandite vanuseid väikseid külasid ja linnu.

Maal olles meenub tihti Briti klassikaline draamasari "Midsomer Murders", mida vaatasime sõbranna Stellaga just selle maaliliste inglise vaadete poolest Eestis elades sadu kordi. Meid joovastasid alati käänulised kitsad teed, vanaaegsed maamajad ja tõelised inglise gentlemen'id. Täpselt sellist Inglismaad maal näebki.

Hetkel käib Midhurst Cowdry Pargis tähtis polovõistlus "Veuve Cliquot Gold Cup". Meistrivõistlused algasid juuni lõpus, võistluse finaal toimub sel pühapäeval.

"Gold Cup" on polo kõige tähtsam võistlus Inglismaal, mis toimub igal suvel. Võistlejad tulevad kohale üle maailma.

Tavaliselt lõpeb "Gold Cup" finaal suure peoga, enamus rahvast sõidab võistlust vaatama Londonist. Varasematel aastatel olid kohal Sienna Miller, Orlando Bloom, Will Young jpt. Eks siis näeb, kui glamuurselt see üritus sel aastal majanduskriisis üles seatakse.

Eelmisel nädalavahetusel toimus pärast "Gold Cup" seeria võistlust kostüümipidu ja polomängijad riietusid, kes Zorroks, kes Fred Flintstone'iks, kes Batmaniks. Isegi mitmekordne maailmameister Carlos Gracida ilmus kohale mustas keebis.

Britid armastavad korraldada kostüümipidusid. Nad võtavad alati seda tõsiselt ja annavad endast sada protsenti.

Üldiselt on see nädal vaikne ja Londonis toimub vähe. August tuleb tapvalt igav. Tavaliselt on siis linn pooltühi ja britid puhkavad mujal Euroopas või Ameerikas.

Polo pühapäeval peaks tulema põnev ja õnneks on linna oodata järgmisel nädalal Brad Pitti ja Quentin Tarantinot - siis toimub siin "Inglourious Basterds" filmiesitlus, mille esitlusel ma kaks kuud tagasi Cannes'is käisin.

Sel nädalal toimus Londonis kindlasti kaks selle suve suurimat ja tähtsamat üritust. Harry Potteri filmiesitlust oodati siin eriti pikisilmi.

Kaks aastat tagasi toimus Potteri hiiglaslik pidu Natural History muuseumi ruumes, mis oli kujundatud filmitemaatiliselt. Põlesid tuhanded küünlad, kostüümid, toidud... See oli kindlasti üks vapustavamaid filmiesitlusi siin Londonis üldse.

Teisipäeval toimus Londonis taas kauaoodatud Potteri filmiesitlus. Seekord piirdus see aga ainult esilinastusega Leicester Square Odeoni kinos. Kuigi kohal olid tuhanded fännid üle kogu maailma, oli ürituse kulminatsiooniks seekord
ainult kino ette laiali laotatud punane vaip, kus noorukesi staare intervjueeriti. Ajakirjanikud olid šokeeritud kuuldes, et sel aastal ei toimugi filmi afterpartyt! Mis mõttes? Harry Potter on ju üks suurima eelarvega filme hetkel üldse!? Majanduskriis, kallutasid ajakirjanikud päid.

Teine suurüritus siin igal suvel on Serpentine Gallery Summer Party. Ise olen seal käinud kolmel varasemal aastal ja alati naasnud suure looga. Kolm aastat tagasi nägin, kuidas siinne tähtis kultuuri ja kunstiinimene Tracy Emin peksis
muuseumi WC-s tütarlast, kes oli potil liiga kaua istunud, vastu kraanikaussi ja sellest ilmus Mirroris lugu "Tracy Emin Waterloos". Tütarlaps tegi tänu Mirrori loole juhtunu kohta isegi avalduse politseis.

Kaks aastat tagasi kohtasin samal peol Geri Halliwelli, kes kurameeris peol Vene miljardäriga. Tavaliselt on Serpentine Gallery Summer Party pungil kunsti armastavaid supermodelle, filmi ja muusikategelasi. Iga-aastased külalised on Elle MacPherson, Naomi Campbell jpt.

Suur oli mu üllatus eile õhtul, kui ürituse suurimaks staariks oli Natalie Imbruglia ja filmirežissöör Mike Figgis. Tegemist on peoga, kuhu igaüks piletit osta ei saa, isegi siis kui pääsme hinnaks on kopsakad 250 naela.

Majanduskriis andis aga tunda mitte ainult staaride kohaolu puuduses, vaid ka peos endas. Tavaliselt toimub galeriis uhke pidu kuni varaste hommikutundideni, muusikat mängivad kuulsad DJ-d. Seekord oli pidu aga otsakorral juba enne südaööd. Vähem glamuursust ja odavam šampanja. Üha tihedamini pakutakse muide šampanjakandikute kõrval ka õlut. Ei tea, kas see tuleneb ka majanduskriisist või on pigem tegu uue trendiga. Mulle see sobib, kuna eelistan õlut šampusele.

Majanduskriisist räägitakse siin kogu aeg, aga igapäevaelus ei suuda ma seda kogu aeg tajuda. Just nende kahe peo puhul aga märkasin üle pika aja, kui tugevalt see tegelikult isegi meelelahutus- ja kunstimaailma on mõjutanud.

Seda, et Harry Potteri filmil puudus järelpidu, ei juhtu siin just iga päev. Kuigi ajad, mil toimusid üle mõistuse uhked esilinastused ja ped on vist hetkel küll möödas.

Üks minu suurimaid unistusi ajakirjanikuna oli kohtuda Michael Jacksoniga. Püüdsin seda teha päris mitmel korral, aga popikuningas oli tihti rohkem turvatud kui USA president.

Mäletan MTV muusikaauhindade jagamist Londonis, Earls Court Arenal umbes kolm aastat tagasi. Mul õnnestus siis pääseda lava taha koos suurte staaridega nagu Rihanna, Lindsay Lohan, Beyoncé jne. Nemad liikusid lava taga ringi vabalt. Kes meigiruumi, kes oma riietusruumi jne.

Peaesinejaks oli Michael Jackson ja seetõttu leidis see üritus meedias erilist tähelepanu. Seda kuulutati kui Jacksoni comebacki ja piletid müüdi välja silmapilkselt. Areenal olid VIP-külalsite tarvis üles seatud lauad, kus pakuti toitu ja alkoholi – ühe laua hinnaks oli kontserdil 10 000 naela.

See päev on mul eriliselt meeles. Kindlasti oli see minu kui ajakirjaniku jaoks üks elu tippsündmusi, pluss võimalus kohtuda Jacksoniga!

Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et erinevalt kõigist teistest staaridest sõidutati Jackson lava taha mustas Mercedese bussis, mis peatus praktiliselt lava treppide kõrval ning seda turvasid kaheksa turvameest. Mäletan, kuidas üks neist mu fotoaparaadi ära krabas ja mul oli tükk tegu selle tagasisaamisega.

Jackson piilus vahepeal bussi tuunitud aknast välja ja mõni talle eriti lähedane tegelane võis temaga bussis ka enne esinemist ühineda. Lavale viidi Jackson samuti tohutu turvameeste pilgu all. Jackson käitus kui tõeline staar. Seda, et esineja autoga lavale viiakse ei olnud mina varem näinud.

Jackson esitas paar lugu ja tegelikult laulis vähe. Enamik tuli lindilt, mille vahele ta laulis: "I love you!" või "Thank you!" Paljud spekuleerisid just pärast seda esinemist, et Jackson on lauluhääle üldse kaotanud.

Igal juhul mõtte kohtuda Jacksoniga matsin ma maha, see tundus lihtsalt liialt suur plaan. Eriti nähes kogu seda turvameeste tramburaid.

Aasta hiljem olin palutud Brunei prints Azimi sünnipäevapeole, mis toimus Leicestershire'is, Inglismaal.

Brunei prints on teatavasti üks rikkamaid mehi maailmas, seega kubises tema sünnipäevapidu kõiksugustest staaridest. Seal oli lausa imelik olla, kuna seltskond jagunes kummaliselt kaheks: 1. Brunei seltskond ja 2. staarid nagu Roberto Cavalli, Don Johnsson, Beyoncé jne.

Ilmselt olin mina ainuke valge mitte kuulus inimene seal. Üleüldse levisid selle sünnipäevapeo kohta spekulatsioonid, nagu oleks prints Azim igale staarile peoletulemise eest maksnud. Seda, kas see ka tõele vastas ei tea ma tänaseni.

Igal juhul oli mu üllatus suur, kui ma väljusin naiste puudriruumist ja nägin enda kõrval seismas ilma ühegi turvameheta superstaar Michael Jacksonit, kes oli näost enneolematult kaame.

Ikka veel, täiesti šokeeritult, ei suutnud ma uskuda, et seisin seal samas WC ukse kõrval, vaid paar meetrit maailmakuulsast staarist.

"Mul on nii paha olla, see on vist toidust!" ütles ta mulle väriseval häälel sellel ülieksklusiivsel peol, millest tegin toona ka loo Daily Mirrorisse. Jacksoni hääl kähises ja oli nõrk. Minu meelest rääkis ta lausa sosistades.

Kukkusin ATVga sõites häälepaelad katki aastal 2002 ja mulle meenutas Jacksoni kõne just seda aega, mil ma ise kähisesin ja vaevu rääkida sain.

Hiljem nägin teda veel korra samal peol, rääkimas prints Azimiga: "Ma olen nii väsinud. Lähen varsti ära!"

"Okei, Michael, aga ole kena, palun ütle mu emale head aega. Ta nii armastab sind," jätkas prints kummalist vestlust. Minul õnnestus neist siis isegi foto teha.

Viimati kohtusin Jacksoniga märtsis, kui ta oli Londonis "Oliveri" muusikali vaatamas. Kirjutasin sellest isegi oma blogis ja avaldasin pildid, kuidas Jacksoni kohalolek tekitas linnas täieliku kaose ja kui hobustel politsei inimesi kahte lehte laiali lõi.

Minu jaoks justkui eksisteeribki kaks erinevat superstaari – üks on see Michael Jackson, keda me oleme näinud hotelli rõdu aknal imikut näitamas ja fännide hullutamas; teine Michael on aga see, keda kohtasin Brunei printsi sünnipäeval, kus oli tegu õrna olekuga ääretult sooja ja sõbraliku, pisut naiivse ning haavatava staariga, kes ei teeks sääselegi liiga.

Ma olen nii õnnelik, et mul oli ajakirjanikuna võimalus kohtuda ajaloo ühe karismaatilisema muusikuga, kes oli tohutult andekas, samal ajal olles nii saamatu reaalses elus.

Ma ei rääkinud Jacksoniga palju, ometi võib midagi nii väikest öelda inimesest nii palju. Kindlasti veendusin ma ühes, et Jackson oli hoolimata oma kuulsusest ääretult sõbralik, heatahtlik ja kartis kohutavalt haiget saada.

Rahu tema põrmule!