Jõudsin Prantsusmaalt tagasi Londonisse esmaspäeval. Tunnistan ausalt, et kuigi igatsesin randa ja päikest pea terve talve, on tagasi kodus olla hea.

Cannes'is ma randa ei jõudnudki. Esiteks oli tööd palju ja teiseks olid rannad puupüsti rahvast täis ja ainuüksi seda inimhulka nähes läks isu päevitamisest lihtsalt üle. Ootan suvist Eestis käiku ja eelistan suplust koduses Palojärves.

Istun siin kodu lähedal Lincoln's Inn Fields'i pargipingil ja mõtisklen selle üle, mida ma Cannes'is olles õppisin ja mille võrra ma seal olles targemaks sain...

Viimase nelja aasta jooksul olen kohanud sadu staare. Enamikku neist olen intervjueerinud nende tööga seotud üritustel nagu filmiesitlused, moešõud ja muu. Cannes'is oli õhkkond aga hoopis teine kui siin, Londonis, või Los Angeleses.

Kõige suurem kogemus seal oli kindlasti minu jaoks kohtumine Brad Pitti ja Quentin Tarantinoga. Need on maailmastaarid, kellele siin Londonis nii lihtsalt ligi ei pääse. Tavaliselt on nad siin eriliselt turvatud ja ööklubidesse ei jõua nendesugused staarid siin pea et mitte kunagi.

Cannes'is oli olukord teine. Seal on väike linn staare puupüsti täis ja tundus nagu kuulsused käitusid seal palju vabamalt kui suurlinnades.

Näha Brad Pitti õllepudel suu ääres tantsu vihtumas –seda juba naljalt Londonis ei trehva, seal samas Angelina Jolie nosimas tikuvõileibu.

Minu kallis sõbranna Maarja Los Angeleses on suur Robin Penni fänn. Püüdsime talle ligi saada Vanity Fair'i peol veebruaris, kui ta abikaasa Sean Penn oli just võitnud Oscari. Ometi oli seda võimatu teha Los Angelese ühe kõrgema kaliibriga peol. Cannes'is aga vihtus Robin tantsu lüüa ja tegi isegi mõned piruetid koos minuga. Robin oli ääretult sõbralik ja avatud, mul oli võimalus tema käest küsida ükskõik mida. Selles mõttes oli Cannes minu jaoks nagu tagurpidi. Värskendav oli näha maailmastaare käitumas inimlikult ja sõbralikult.

Brad Pitt ja Angelina Jolie on tavalugeja jaoks tihti maalitud kui ebajumalad, keda maailm kummardab. Mis kõige enam šokeeriski oli see, et tegelikult on tegemist lihtsama ja inimlikuma inimesega kui mõni meie kohalik staar Eestis.

Mis jahmatas oli see, kuidas käitusid inimesed nende ümber. Ainsad, kes Cannes'is tegelikult staaritsesid, nägusid tegid ja kõrgilt ringi käisid olid tundmatud näod või siis teisejärgulised kuulsused.

Kui ma Tarantino peol ringi jalutasin ja kogemata Diane Kruegeri kleidile astusin, naeratas see mulle sõbralikult ja ütles: "Pole hullu!" Kui sama juhtus ühe siresäärse blondiga, sõimas see mul näo täis. Igaüks, kes arvas, et oli saabunud Brad Pittiga ühele peole on tähtsam kui teine. Seda oli omamoodi kurb vaadata.

Selles mõttes õppisin ma Cannes'is palju. Kasvõi seda, et tõelise staari tunneb ära selle järgi, et ta pole kaotanud oma inimlikkust.

Penelope Cruz oli ainus, kes pirtsutas ja nägusid tegi. Mina arvasin, et tema puhul on tegu ääretult sõbraliku inimesega ja pigem on Angelina Jolie see, kes hirmuäratavalt mõjub. Tegelikkuses on aga kuri hoopis väike kleenuke Penelope ja Angelina, kes on temast peajagu pikem ja hoopiski kurjemate näojoontega, sulatab oma naeartusega absoluutselt igaühe.

Vihaga lugesin eilseid ajalehti ja ajakirju, mis kuulutasid Angelina ja Bradi suhte purunemist. Esimest korda sain aru, kuidas maailma ajakirjandus müüb tihti silma pilgutamata lausvalet. Olles oma silmaga näinud kui armunud nad seal peol olid, on võimatu uskuda, et tegu oli näitemänguga avalikkusele ja tegelikult elab paar juba ammu lahus. Aga see selleks. Tabloidi ajakirjanikuna ei ole mina just kõige õigem inimene kollast meediat õpetama.

Ilus on see, et maailmas jätkub sõbralikke staare. Kuigi suur osa minu blogi kommenteerijatest arvas, et Brad Pitti on võimatu päris elus kohata, siis tegelikult on kurb hoopis see, et enamus meist arvab, et tegu on ebajumalaga, kes reaalsues ehk ei eksisteerigi- tegelikkuses on ta kindlasti sõbralikum kui nii mõningi siinsetest kommenteerijatest. Tihti kohtan Londonis staarde, kes on väikeste tüdrukute iidolid, parimaks näietks siinkohal on Sienna Miller. 

Ometi olen isiklikult näinud Siennat kokaiiniuimas mustade küünealuste ja kottis silmaalustega ja mõelnud, kuidas küll keegi saab sellise inimese poole üles vaadata.

Brad ja Angelina rõõmustasid sellega, et tegelikult leidub maailmas staare, keda saab iidoliks pidada ja kes reaalsuses seda ka on.

Cannes'i filmifestival üllatas teisel poolel ekstreemsusega: nüüd tundus, nagu majanduslangusest poleks siin keegi mitte midagi kuulnudki. Kui avapäeval olid klubijärjekorrad lühikesed ja staare kohtas harva, siis Quentin Tarantino "Inglorious Basterds" filmiesitlus näitas festivali tõelist palet. Siis kõndisid siin punasel vaibal iga-aastased oodatud tähed: Angelina Jolie, Brad Pitt, Sharon Stone jpt.

Kui Quentin Tarantino saabus Cannes'i avapäeval, siis tema filmi peakangelane Brad Pitt jõudis siia vaid päev enne esilinastust ja lahkus juba järgmisel hommikul.

Minul oli juba Londonis teada, et "Inglorious Basterds" on selle aasta festivali suursündmus. On ju kõigile teada, et hetke kuumim Hollywoodi staaripaar on Brad Pitt ja Angelina Jolie ning nende tulek siia oli kahtlemata festivali kulminatsioon.

Viimaste nädalate jooksul ei räägi meedia millestki muust kui nende lahkuminekust ja Angelina kapriissetest tujudest. Kuulujutt käib isegi sellest, et Brad on tagasi võtmas oma eksnaist Jennifer Anistoni. Nii et ajakirjanduse pressing sinna peole saada oli metsik, iga ajaleht püüab hetkel paari kohta tundlikku informatsiooni koguda. Mina proovisin sellele üritusele kutset saada kaks nädalat ja tulemuseta. Saatsin e-kirju, kontakteerusin filmiagentuuriga ja proovisin läbi oma filmimaailma tuttavate.

Kolmapäeva hommikul olin nõutu ja ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma lihtsalt pean sinna ajakirjanikuna sisse saama, ilma selle peota läheb luhta kogu mu siinkäik. Uurisin välja peo asukoha (Albion) ja selle, et afterparty algab kell kümme õhtul, kohe pärast filmiesitlust. Muud mul üle ei jäänud, kui kohalikus baaris jõu kogumiseks paar drinki teha, julgus kokku võtta ja proovida peole lihtsalt sisse hiilida.

Kui uksest ei saa, tuleb aknast minna. Eks see üks ebameeldiv tunne on, ja tavaliselt eelistan ikka asju kutsetega ajada, aga nii tähtsa peo puhul ei jäänud lihtsalt muud üle.

Peole sisse tänu perverdile

Smokingutes härrad ja pikkades õhtukleitides prouad tunglesid sissepääsu ees. Mõtlesin, et sellist trügimist näeb küll ainult Eestis, ostukeskuses, kus jagatakse tasuta telekaid – siin trügis filmimaailma tipp.

Ühel hetkel minestas üks rahvasummas tunglev õhtutualetis naisterahvas, keda ümberseisvad härrad isegi mitte püsti ei aidanud, vaid temast hoopis üle püüdsid astuda ja kes siis ise lõpuks sealt omal jalal hinge vaakudes välja koperdas.
Siis karjus stressis neiu uksel: "Kui te raisad normaalselt ei käitu, ei lase ma kedagi sisse!"

Mõelda vaid, et tegu oli piduliku Cannes'i filmifestivali kõige uhkema peo ja kõige tähtsamate külalistega. Ühel hetkel kisas keegi: "Ma olen näitleja, ma olin filmis. Mis moodi mina oma filmi peole saan?" Selle peale hakkas ülejäänud rahvas lihtsalt naerma ja näitleja kõndis nägu varjates minema.

Minul oli seljas lühike Topshop'ist ostetud kleit ja Manolo Blahniku kontsad. Keegi härra selja taga tegi komplimendi mu välimuse kohta. Olin väga liigutatud. Tänasin teda viisakalt, endal higimullid otsa ees, samal ajal rahvas trampis mu varvaste peal ja viibutas turvameestele oma VIP- hõbedast sissepääset.

Järsku tundsin, et seesama härra, kes tegi mõne minuti eest komplimendi mu välimuse kohta, näpistas mu tagumikku. Ei või olla, mõtlesin.

Vuntsidega šikk mees, küllap rahvas lihtsalt tõmbleb ja ma tunnen valesti. Järsku vaatasin selja taha ja nägin, et seesama mehike ähib ühe käega minu tagummikku silitades ja teiega oma peenist läbi pükste näppides. Selle peale hakkasin mina muidugi kõva häälega röökima, mille peale kaks filmprodutsenti minu ees vanahärrale vastu pead andsid ja mu enda vahele tõmbasid.

"Pervert!" karjusid nad, mina täielikus šokis. Lihtsalt uskumatu, et midagi sellist juhtub Tarantino filmi afterparty järjekorras.

Selle peale küsisid härrad, kas mul on pilet, et saan nedega koos sisse trügida. Mühatasin vastu ja valetasin, et piletit mul pole, aga olen külaliste nimekirjas.

Mehed lasti läbi esimesest turvakontrollist, kus sooviti näha ka minu piletit. Nemad vastu, et olen nendega ja nimekirjas.
Teises turvakontrollis pidi veelkord piletit näitama, aga selle aja peale marssisin mina sealt lihtsalt vihaselt läbi ja jätsin produtsendid selja taha turvamehele selgitama, et olen kutsutute nimekirjas ja nendega koos.

Sõnaga, pääsesin ma Tarantino uhklele peole tänu perverdile, kes mu tagumikku katsus. Nüüd hakkab sellele mõeldes lihtsalt paha.

Sümpaatne Steven Gerrard

Kohe, kui olin peole sisse saanud, nägin randa seatud valges telgis Quentin Tarantinot, kes keeldus kahjuks igasugusest intervjuust.

"Kallis, ära solvu, ma lihtsalt ei taha siin tööst rääkida. Respekt onju, sa ei vihasta?" palus musta riietunud Tarantino.
Temast järgmises lauas istus pikas valges helendavas kleidis Diane Krueger.

Astusin ligi inglise vutiäss Steven Gerrardile, kellega koos tegin ka foto. Kuigi Steven on abielus, pean ausalt tunnistama, et tegu on ühe suure flirdiga, kes hoolimata oma piltilusast naisest ja kahest lapsest küsis, kas ma poleks nõus talle andma oma mobiilinumbrit. Kuigi tegu on briti ühe suurima jalgapalluriga on ta tegelikus elus ääretult sümpaatne ja tundub olevat kahe jalaga maa peal. Staari ma temas ei tundnud. Steven rääkis sellest, kuidas ta ei suutnud peo suurusest ja tähtsusest hoolimata seda väga nautida, kuna teisipäeval on tal ees tähtis mäng.

"Jube raske on lõbutseda, kui tead, et pead paari päeva pärast tippvormis olema. Tahaks ju ka siin ühe šampaklaasi võtta, aga pean hetkel alkoholist eemale hoidma!"

Brad Pitti turvamehed kiskusid juustest

Ruumi keskel rabeles tohutu hulk kaameramehi. Lähemale astudes nägin, et intervjueeriti kõikvõimsat Angelina Jolied.
Jumal hoia, lõin omaette käsi kokku, Brad Pitt, sealsamas kõrval seisab täiesti üksinda ja temaga ei räägi keegi – kõik turnisid ainult Angelina ümber.

Astusin talle ligi ja tutvustasin end kui Eesti ajakirjanikku. Samal ajal tirisid Bradi turvamehed mind peaaegu juukseid pidi tema juurest minema. Üllatusena vastas Brad neile: "Jätke ta rahule, räägin temaga paar sõna!"

Bradi reaktsiooni peale olin mina muidugi oma küsimused unustanud ja ainus, mida ma tollest hetkest üldse mäletan on see, kuidas Brad mozzarella-suupisteid endale näost sisse ajas ja neid matsutas.

"Eeh, ma tahtsin küsida, kuidas te Cannes'i naudite?" pärisin ilmselgelt punastades.

"Tead, ega ma väga ei naudi. See siin pole minu jaoks Hollywoodist väga erinev. Samad inimesed, samad peod. Meie jaoks on siinolemine ikka nagu töö. Me oleme Angelinaga viimased kolm aastat siin alati käinud, aga tavaliselt me siin ei puhka. Eelistame olla kodus ja lastega, kogu sellest möllust eemal. Eile tulime ja homme hommikul sõidame juba ära. Koju tahaks!"

"Kõik need jutud..." alustasin ettevaatlikult oma uut küsimust, kui Brad nagu naabrimees mulle vahele segas, endal ikka suu veel tikuvõileiba täis: "Kuule, ma isegi ei tea, mis see kõige viimane jutt on. Oleme me meedia sõnul nüüd koos või lahus. Sa räägi mulle. See on täielik jama ja siiamaani ei ole me veel enda kohta lugenud ühtegi õiget asja. Me oleme üliõnnelikud, mul on imeline perekond ja me mõtleme nagu iga armunud paar sellest, kui me oleme seitsmekümneaastased ja kõnnime ikka veel käsikäes."

Siis tiriti Brad VIP-tsooni, mis oli ääristatud punaste köitega ja mida turvasid seitse turvameest. Selle ümber turnis rahvas nagu lapsed loomaias panda puuri taga. Iga kord, kui keegi üritas neist pilti teha, kaasa arvatud mina, pani turvamees käe ette ja nii ongi mu fotod ebamäärased. Ühel fotol on näha turvamehe näppe minu objektiivi ees, taamal aga Angelinat.

Liiga palju ma neid pildistada ka ei julgenud, sest paar tegelast visati tiheda fotografeerimise pärast peolt välja. Istusime ja vahtisime kolleeg Sarah Tettehiga Mirrorist neid seal kaks ja pool tundi.

Kuigi järgmise päeva The Sun kirjutas sellest, kuidas Angelina ja Brad on tegelikult ikkagi lahus ja kuidas kogu sealne tegevus oli üks suur näitemang, siis olles neid seal terve õhtu jälginud olen tunnistajaks, et tegemist on maailma kõige armunuma paariga.

Brad lihtsalt ei suutnud oma käsi Angelinast eemal hoida ja silitas alalõpmata tema perfektset tagumikku. Angelina saatis Bradile pidevalt armunud pilke.

Mõlemad staarid on, muide, päris elus pikad ja sihvakad, kui tavaliselt on näitlejad reaalses elus üsna lühikesed.

Jutud Angelina pidevast dieedist tunduvad samuti metsa poole olevat, kuna Angie pani nahka 12 minivõileiba ja kulistas peale kalorikast Baileys kokteili, ja seda kõike südaööl.

Olles neid esimest korda oma ajakirjanikukarjääri jooksul kohanud, tunnistan ausalt, et Bardil oli õigus - kõik see, mida ma siiamaani nende kohta lugenud olen, tundub olevat täielik jama. Tegin kohalikule moeajakirjale Grazia tollel õhtul kaastööd ja minu lugu detailidega peost peaks ilmuma järgmises ajakirjas - teisipäeval.

Kuigi Brad ja Angelina lahkusid umbes kella ühe paiku öösel, kestis afterparty seal kella kolmeni. Vahepeal õnnestus mul veel semutseda Oscari võitnud Sean Penni naise Robin Penniga, kellega ma koos lausa tantsu lõin. Hiljem läksid paljud staarid edasi VIP ööklubisse, kus pidu jätkus kuni kella seitsmeni hommikul.

Festivali ajal muutub väikelinn põrguks

Neljapäeval jõudsid Cannes'i 50 Cent ja Beyoncé. Jahte tundus olevat sadamas rohkem ja taevas nägi üha tihedamini erahelikoptereid.

Kui tõesti nädala esimesel poolel tundus Cannes masendav, siis nädala lõpus oli selline tunne, nagu ei teaks siinne maailm majanduskriisist tuhkagi. Kõikjal voolas šampanja ja ainus, mida õhus tundis, oli raha lõhn.

Cannes oli minu jaoks mõnevorra šokeeriv. Kuigi linn on täis staare, rikkaid ja ilusaid – pluss päike, rand ja liiv – on linn ise festivali ajal krambis. Raske on kohata inimesi, kes tunnevad end seal puhanuna. Pigem loeb inimeste näost välja pidevat poosetamist. Hommikud algavad vestlustega sellest, kes peatub millisel jahil, kes sõidab erasaarele, kes einestab kõige kallimas restoranis, kes läheb õhtul kõige eksklusiivsemale peole.

Muidugi ma ei räägi kõikidest seal olnud inimestest ja kohalikest, vaid pigem rahvast, kes oli sinna tulnud ainult filmifestivali ja pidude pärast. Eelkõige minu tuttavad Londonist ja Los Angelesest.

Minu kui ajakirjaniku jaoks oli Cannes üks suur kogemus, aga puhkama ma sinna filmifestivali ajal küll minna ei soovita.
Kuurortlinnana on seal suve ajal niigi tohutult rahvast ja filmifestivali ajal muutub väikelinn suisa põrguks.

Rahvas jookseb ringi nagu peata kana. Turistid tunduvad järel jooksvat igal pikal limusiinil ja luksusautol, sooviga pilti teha mõnest mööda liuglevast staarist.

Kel huvi festivalile pilku peale visata, soovitan seda kindlasti kord elus teha. Midagi sarnast on maailmas raske kogeda.
Kõikjal on maha rullitud punased vaibad ja väikses linnas võib tõepoolest igal sammul kohtuda kuulsustega.

Los Angeleses on näiteks võimatu Oscarite ajal midagi sellist kogeda. Esiteks on L.A. selleks liiga suur. Cannes on nii väike, et selle peatänava jõuab lausa läbi jalutada.

Minu kui ajakirjaniku jaoks oli see üks suur tõmblemine peolt-peole, tavakülastajal on kindlasti parem võimalus sealset nautida.

Kui nädalavahetus oli minu jaoks siin Cannes'is natuke igava võitu, siis esmaspäev puhus festivalile elu sisse.

Kuna Hannahi kodu on minu hotellist vaid kilomeetri kaugusel, küsisin, kas ta tahaks minuga koos "Hollywood Dominoes'i" peole tulla. Mul oli sõber Londonis saanud kaks kutset ja kahekesi on ikka toredam kui üksi.

Ander sõidutas meid Le Cannet' linnaosas asuvasse imelisse villasse.

Vihane Penelope Cruz

See oli minu jaoks esimene pidu siin, mis tõesti Cannes'ist räägitavast glamuurist tunda andis. Värviliselt valgustatud botaaniline aed. Eravilla, mille alumist korrust kasutati peoruumidena, villa ülemine korrus oli loomulikult perekonna poolt suletud.

Samal ajal kui õhtukleitidesse ja smokingutesse riietunud külalised šampust ja vodkakokteile limpsisid, esinesid üle liugleva basseini juurde seatud laval viiuldajad.

Kõrgetest treppidest kõndisid alla supermodell Lily Cole, Orlando Bloom ja Penelope Cruz.

Samal ajal, kui mina Penelopelt intervjuud palusin, õnnestus Hannahil näiteljannast isegi üks pilt teha, mida ta oma fännidele lubas Twitteri leheküljel näidata.

Penelope oli haige ja tegelikult pean mainima, et tegemist polegi nii armsa ja sõbraliku inimesega, keda ma ette kujutasin. Penelope on üsna särtsakas ja arrogantne.

Niimoodi turtsuski ta mulle: "Ma olen haige ja ütlesin ürituse korraldajatele, et minuga ei toimu intervjuusid. Sa ju kuuled, mul on hääl ära." Tõsi ta oli, staari hääl kähises.

Tegelikult arvab aga meedia, et Penelope tegeliku paha tuju põhjuseks oli see, et tema ekspeika Orlado Bloom oli samal üritusel oma supermodellist pruudi Miranda Kerriga.

Lugesime Hannahiga mitu miniburgerit kõhnuke Penelope jõuab ära süüa - piitspeenike staar pani neid nahka kolm tükki järjest ja Hollywoodi dieedist küll mingit jälge polnud.

Paris Hilton üllatas sõbralikkusega

Siis saabusud õhtu nael Paris Hilton ja tema boyfriend Doug.

Samal ajal kui Paris ja Doug villa rõdul poseerisid, vahtisime meie Hannahiga alt üles ja nägime Parise seeliku alla. Jumal tänatud, et me veranda posti tagant oma suurte jõllitavate silmadega fotode peale ei jäänud.

Kui Paris trepist alla jõudis, palusin temalt kiiret intervjuud.

Paris rääkis sellest, kuidas ta filmib hetkel uut reality-sõud "Paris, Not France" ja naudib oma poiss-sõbra seltskonda.

"Me ei saaks hetkel olla õnnelikumad kui praegu. Me armastame teineteist," teatas ta.

Doug segas vahele: "Võimatu on sõnadesse panna. Paris on imeline inimene, kui sa õpid teda tundma. Ainult tema perekond ja lähedased tunnevad seda imelist Parist."

Palusin Pariselt pilti, mille heaks ta meelalt poseeris.

Rääkigu inimesed mis tahavad, aga Dougil oli õigus - Paris on tegelikus elus armas ja soe inimene ja kui temaga ükskord jutu peale saada on ta staaridest ehk kõige sõbralikum. Tavaliselt on ta naelutatud oma BlackBerry telefoni külge, aga kui ta sellest lahti kangutada, on ta tore. Lõpetuseks tegi ta komplimendi mu kleidi kohta ja tõstis sellega mu tuju terveks õhtuks:"Ma jumaldan su Leonardi kleiti, ma lihtsalt ei saa sellelt silmi!"

Hiljem mängisid staarid doominot

Staarfotograaf Dave Bennett palus meist Hannahiga veranda äärel fotot - fototõestus neile, kes mu lugudes kahtlevad, et me tõesti seal ka olime.

Kui me villast lahkusime, andis punasel vaibal parasjagu intervjuusid Peaches Geldof, kellel ei ole tavaliselt ajakirjanikele midagi tarka öelda.

Pärast pidu sõitsime Hannahi villasse, kus ta oma imeililusa Diane von Fürstenberg kleidi musta Alexander MacQueen kleidi vastu vahetas. Südaöö paiku pidime minema Dita von Teese peole VIP-klubis Palm Beachil, mille pääsmed organiseeris Ander.

Anderi vanemad olid hommikul vara Pariisi lendamas, nii et kõndisime kikivarvul nende suures villas ringi ja sõime pitsat ja jõime koolat ning ootasime taksot, mis meid peole viis. Nii armas, lapsed jäävad alati lasteks. Jube koduigatsus tuli peale.

Kes on Siim Kohv?

Teisipäeval vaatasin oma meelelahutusnimekirjast, mida ma taas kajastama pean. Siis toimus siin uue päikeseprillide poe "Dsquarre2" poe avapidu, millelel järgnes afterparty uhkes eravillas.

Suur oli mu üllatus, kui nägin, et peo külaliste nimekirja paneb kokku keegi Siim Kohv.

See on ju puhastverd eesti nimi, mõtlesin. Ei saa olla. Meenus, et muidugi on Siim eestlane ja saanud isegi Eesti Ekspressilt peksa nagu mina Justilt, et on oma elu Inglismaal kokku valetanud.

Nojah, tegelikult pean teile kallid eestlased mainima tõsiasja, et Siim töötab Londonis sellise naise heaks nagu Karla Otto, kes on maailma tuntumate staaride ja disainerite nagu Cavalli ja Valentino suhtekorraladaja. Karla on mu abikaasa tuttav ja käinud isegi mu pulmas.

Igal juhul võtsin julguse kokku ja helistasin Siimule ning tutvustasin end puhtas eesti keeles.

Kuigi peoni olid jäänud vaid loetud tunnid, tuli Siim mulle kui eestlasele ja ajakirjanikule vastu ning pani mu ülieksklusiivse peo nimekirja.

Kui "Hollywood Dominoes" üllatas oma suursugusega, siis see pidu oli midagi veelgi eksklusiivsemat. Villa ees seisid ainult Ferrarid ja Maseratid. Suursugune aed, palmid, värvivalgustus ja muusika.

Kohal oli crème de la crème setskond ehk siis rikkad ja ilusad.

Uhked kleidid ja smokingud, Mumms' šampanja voolas terve öö. Lõime kolleeg Sarah Tettehiga basseini ääres tantsu, kui villa aiapeol esines Bob Sinclaire.

Kõigile peokülaistele jagati paar 200 naelaseid päikseprille, mida Ferraridest hoolimata jõukas rahvas rabas nagu defitsiidi ajal sooja saia. Ilmselt on see inimese loomuses, kui midagi saab tasuta, siis peab krabama. Mõni uhkes 5000-naelases ülikonnas härra rabas lausa kaks paari ja peitis ühe pintsaku alla.

Brad Pitti oodates

Täna oodatakse Cannes'i Brad Pitti, kes peatub siin olles Eden Roc hotellis, kus ma pühapäeva õhtul käisin "Kuulsuste pokkeri õhtul" koos kahe filmiprodutsendiga Los Angelesest.

Viis päeva meeletut pidutsemist on mu ausalt öeldes nii ära väsitanud. Hannah ja Ander kutsusid eile õhtul enda juurde sauna, millest ma pidi südant valutades ära ütlema. Ajakirjaniku raske elu!

Lausa piinlik on mõelda, kuidas ma küll võisin arvata, et autoga Londonist Cannes'i sõites midagi rahaliselt säästan. Ainuüksi kiirtee läbimise eest maksin peaaegu 150 eurot, lisaks kulus 900miilise teekonna peale peaaegu neli paagitäit bensiini kogusummas 350 eurot. EasyJet pakkus edasi tagasi piletit siia 200 naelaga.

Kütus on muide Prantsusmaal kallim kui Inglismaal ja iga paagi pealt maksan siin kaheksa naela rohkem kui Suurbritannias.

Üle mõistuse kallis

Raske on leida maailmas kohti, mis oleksid Londonist kallimad. Prantsusmaa üllatas selles osas väga.
Sõidu stardist kuni finišini hinnad aina kasvasid. Võileib ja kohv kiirtee lähedal asuvates bensiinijaamades maksis tavaliselt 13-15 eurot. Cannes'ist ma muidugi üldse ei räägi. Siin põrutavad hinnad lausa läbi lae.

Hannahi ja Ander Ildi villasse ma veel jõudnud pole, aga müts maha eestlaste ees, kes siinse rikkusega võistelda jõuavad. 

Siinsamas, Hannahi ja Anderi kodu lähedal, Mandileu sadamas otsisin eile kohta, kus minna dringile. Olin parasjagu teel Soho House'i peole ja jõudsin kohale liiga vara. Võimatu oli leida restorani, mis ei oleks olnud Michelini tähega ehk siis üüratult kallis.

Pärast pikka otsimist leidsin Iiri pubi, mis tundus selle välimust hinnates täieliku urkana. Huh, ohkasin kergendatult ja mõtlesin, lõpuks ometi õnnestub rahulikult maha istuda ilma sajalist lahti vahetamata.

Pidin tooli pealt pikali kukkuma, kui baarman küsis Carlsbergi õlu eest 7 eurot. Londoni pubis maksab see 2.50.
Selline see linn ongi. Siin on võimatu end vabalt tunda, kui sa just miljonär pole.

Puhkama ei tuleks ma siia vist mitte kunagi ja kui ma töö tõttu siin olema ei peaks, põgeneksin esimesel võimalusel.
Siit mitte kaugel asub Itaalia ja puhkus Toscana mägedes paar aastat tagasi meenub praegu kui imeline unenägu.

Maailmas on nii palju ilusaid kohti, kummaline, kuidas inimestel puudub fantaasia või siis tahtmine oma rikkust sadamakail teistega võrrelda. Pean siis silmas jahte, mida siin võrreldakse nagu meheau - kellel on suurem ja pikem.

Võistlus käib isegi selle üle, millisel kail jaht ankrus on. Kõige vingemad jahid on Palais'i kõrval, kus eile õhtul toimusid filmifestivali tähistavad peod.

Mina käisin kahel jahil "Clara", kus toimus Magnet Media üritus ja "Pegasus", millel toimus "Quintessentially" pidu. Pegasuse omanik kandis rohelist Lacoste T-särki ja oli alati ümbritsetud vähemalt kolme noore mileediga. Kuigi härral vanust 60, tantsis ta terve õhtu energiliselt. Vahepeal sulges ta ühe hiiglasliku jahi neljast korrusest ja miilustas preilidega, nii et kogu ülejäänud seltskond neid justkui laval jälgida sai. Loomulikult kaitsesid vanahärra suudlemist turvamehed.

Kui ma tuledes linna poole püüdsin vaadata, ei näinud ma aga ei midagi muud kui teisi veel suuremaid jahte ja pidusid, kust siis külalised üksteiste poole kiikasid, a'la kes on kõige paremal peol.

Millisest glamuurist inimesed räägivad?

Kui Los Angeles on kuulus oma kahepalgelisuse poolest, siis Cannes on lausa teine liiga? See on väike linnak ja kindlasti leiab ühe ruutmeetri peale siin kindlasti kõige suurema hulga egosid. Staare pole ma siiamaani veel kohanud, mis on kummaline, kuna tegemist on ju Cannes'i 62. filmifestivaliga.

Minu meelest on siinne pilt mitte glamuurne, vaid kurb. Siinset seltskonda on võimatu kirjeldada. Cannes on väike linn, ümbritsetud sadamaga. Igal pool on lahti rullitud punased vaibad, seda isegi siis, kui seal mingit pidu ei toimu. Filmimaailm on siinne sõna igasuguse interjööri kujundamisel ja punased vaibad on lahti rullitud ka iga väiksema restorani ja hotelli ees.

Samal ajal kui staarid papartsode eest põgenevad, on siin tänavad täis paparatso moodi riietunud fotograafe, kes teevad suvalistest inimestest pilte.

Inimesed muidugi poseerivad neile, sest esialgu on tunne, nagu oleks sind sassi aetud Angelina Joliega. Tegelikult on tegu aga trikiga. Pärast fotoklõpsu ja staaritunnet ulatab fotograaf sulle odava visiitkaarti oma veebilehega, kus su pilt siis hiljem üles riputatakse ja kus sa seda raha eest omandada ja vaadata saad.

Ma olin alati arvanud, et filmifestivaliks tuleb siia kokku filmimaailm. Enamus siinsetest pidutsejatest on aga wannabed, keda kohtab igal peol ja üritusel Londonis. Klubi promootorid ja teisejärgulised modellid, kellel puudub igasugune kokkupuude filmimaailmaga.

Põgenemine äärelinna

Hetkel on minu meeleolu küll masendav. Kolisin eile Cannes'ist välja, Mandileu ümbrusesse. Hing igatses rahu ja neid naeruväärseid meelelahutusüritusi kajastades lihtsalt pidin oma siin veedetud aega balansseerima millegi lihtsamaga.

Vaid seitse miili Cannes'ist leidsin koha, Le Chateau de la Mer, kus rendin minivillat 90 euro eest ööpäevas suure basseini, restorani ja wifi-internetiühendusega. Siin peatuvad festivali ajal peamiselt rahvusvahelised ajakirjanikud. Hea näide sellest, kel soovi raha säästa, õnnestub seda teha isegi Lõuna-Prantsusmaa kuurortlinnas. Tuleb ainult otsida. Tänapäeva interneti otsingus leiab kõike igas hinnaklassis minutiga. Minu saladus on www.kayak.com.

Hetkel on mu lemmiktegevuseks Cannes'is ostureis kohalikku supermarketisse, mis on täis värsket ja maitsvat toitu. Sadu erinevaid juustusorte, veini, värskeid puu- ja juurvilju. Viimased ei näe head välja ainult välimuse poolest nagu Ameerikas, vaid on seda ka maitselt. Lisaks sellele on toiduained supermarketis imeodavad ja kvaliteedilt sõnuseletamatult head. Peaaegu nagu Eestis, kus on toit toidu maitsega.

Loodan, et uus nädal toob uued tuuled. Ainus, millega siiamaani tõeliselt Cannes'is vedanud on, on päikseline ilm. Eile mõõtis kraadiklaas 26 kraadi sooja.

Cannes'i filmifestival algas alles kolmapäeval, aga juba on Londonis lahti läinud jutt sellest, kuidas selle aasta filmifestival käimasolevas majanduskriisis läbi põrub.

Kõigest kaks nädalat tagasi kirjutas "The Daily Telegraph" pika artikli sellest, kuidas hoolimata majanduslikust leinameeleolust, on sel aastal oodata aga kõigi aegade suurimat staaride paraadi. Võta siis kinni, kus tõde peitub.
Tõsi ta on, et kolmapäevasel avasõul megastaarid puudusid, ometi loodavad paljud, et algav nädalavahetus puhub filmifestivalile hinge sisse.

Hommikul jõin kohvi hea sõbra Sanjay'ga. Sanjay on siinne rikkur, kes ostis hiljuti Londonis Buckinghami palee lähedal asuva Pall Mall kuju kõrval asuva palee 70 miljoni naela eest. Kuna Cannes'i filmifestival märgib Euroopa rikkurite ja kuulsuste suve algust, siis on loomulik, et ka Sanjay jaoks on selle festivali tähistamine sama loomulik nagu meile jaanipäev.

Istusime Londoni südalinnas asuvas kohvikus, kui Sanjay valis kõne oma rikkale sugulasele, kes on juba Cannes'is. "Praeguse seisu järgi on küll linn täiesti tühi," laiutas sõber mulle käsi pärast telefonikõnet sugulasega, "Kui tavaliselt on sel ajal seal võimatu üheski sealses hotellis ilma broneeringuta kohta leida, siis hetkel on küll nii et kõnni ükskõik millisesse hotelli ja saad endale toa." Sanjay sõnul oli isegi Sky TV uudised eile õhtul masendavalt tagasihoidlikust Cannes'i filmifestivali algusest rääkinud. "Kui kuus kuud tagasi arvati, et majanduskriis ei puuduta megarikkaid, siis nüüd on jõudnud see etappi, kus kriis puudutab absoluutselt kõiki," jutustas Sanjay, kelle perekonna varanduse väärtuseks on siinne meedia mõõtnud 800 miljonit dollarit. "Cannes on selles mõttes kõige parem näitaja, mis seisus staarid ja rikkad tegelikult hetkel on. Mina ei hinda seda hetkel üldse mitte kui filmipidu, vaid pigem kui peegelpilti käimasolevast majanduskriisist."

Veel rääkis ta sellest, kuidas ta neli kuud tagasi uut jahti imetles, hinnaks toona priske 28 miljonit eurot. Eile hommikul olla Sanjay saanud kõne selle omanikult, pakutavaks hinnaks kümne miljonit vähem, 18 miljonit eurot. "Kas sa kujutad ette, et ta pakkus mulle sellist hinda ilma kordagi kauplemata. See on ehtne näide sellest, kuidas isegi jõukad inimesed on rahapuuduses nurka surutud," selgitas ta. Seda, kas Sanjay sel aastal festivalile üldse tuleb, vaatab ärimees selle järgi, kuidas see hoo sisse saab.

Mina ei ole Cannes'is varem kunagi käinud ja veel vähem tean ma 28 miljonit eurot maksvatest jahtidest. Tunnistan ausalt, et igaks juhuks võtan esimest korda oma karjääri jooksul kaasa sel aastal lausa telgi, juhuks kui midagi peaks megakallis linnas nihu minema. Sõbrad muidugi naeravad, et reageerin üle. Eelmisel aastal olid piletid broneeritud, aga viimasel hetkel lõin põnnama, isegi tööl andsin ausalt teada, et ma pole selleks sõiduks lihtsalt valmis.

Olgu veel märgitud, et sellised staaride ja rikkurite paraadid mõjuvad tihti depressiivselt. On ju tegu maailma suurimate egodega ja mugavalt ma nende hulgas kohe kindlasti end ei tunne. Isegi staarid tunduvad end ebamugavalt tundvat. Sel aastal otsustasin, et teen korraliku eeltöö ja vaatan selle paraadi siiski ära, kuigi väike kõhedus on endiselt sees.

Et sõit põnevamaks ja teistsugusemaks teha, otsustasin kohale minna hoopiski autoga. Kaardi järgi vaadates tundub, et tegu on maalilise sõiduga läbi imelise Prantsusmaa. Praam Devonist väljub hommikul kell kuus ja kõigi eelduste kohaselt peaksin kohale jõudma umbes kuue paiku õhtul. Samal öö kajastan ka esimest pidu.

Pikale autosõidule mõtlesin nii rahakotile mõeldes, kui silmaringi avades. Nüüd ootan seda sõitu lausa adrenaliiniuimas. Kuulmiseni Cannes'ist siis ...

Eelmisel kolmapäeval pöördusin esimest korda abipalvega siin resideeruva Hannahi poole. Nimelt ei õnnestunud mul saada kutset Belvedere Vodka peole, kuna üritus toimus esiteks väikses Mayfair kunstigaleriis (kuhu pääses vaid piiratud hulk inimesi) ja selleks ajaks kui mina peost teada sain, oli külaliste nimikiri juba suletud.

Üritust korraldas sama agentuur, kes Hannahit kui artisti siin esindab – tuntud suhtekorraldusfirma Mission Media. Helistasingi siis oma uutele eestlastest sõpradele. Ander oli telefonis ülisõbralik nagu alati ja pani mu kohe ühendusse nende suhtekorraldusagentuuriga, kust sain silmapilkselt tekstisõnumi, et olen nõutud peo nimekirjas. Vau, mõtlesin, esimest korda eestlate abiga Londoni VIP-peole!

Kui ma üritusele kohale jõudsin olid Hannah ja Ander juba seal. Hannahil oli seljas õunaroheline Diane von Furstenbergi kleit, aksessuaarina tema enda disainitud rohelised peened kindad.

Mulle tundus nagu Hannah ja Ander oleksid just saabunud Kariibi mere saartelt – kahtlemata esindasid nad ürituse kõige paremat päevitust. Ander teatas aga, et nad veetsid viimase nädala hoopiski Eestis, mis oli nende jume tegelik päritolu.

Kui me Hannahiga püüdisme baarleti ääres püüda järgmisi värkselt valmistatud vaarikamaistelisi margariitasid (kõik ürituse joogid olid miksitud Belveder viinaga loomulikult) oli meist ette jõudnud kokteili krabama Estelle. Eelkõige tuntud loo "American Boy" esitjana.

Kohe varsti ilmus peole ka teine kuulsus, Micha Barton, kes on hetkel Londonis promomas tema disainitud käekotte. Micha oli sõbralik ja rääkis mulle sellest, kuidas kohalik ajaleht The London Paper temast pidevalt valejutte kirjutab. Näiteks sellest, et ta on tagasi suhtes bandi The Kooks solist Luke'iga või sellest, kuidas ta tegelikult mitte kunagi Pete Dohertyga suudelnud pole. 

"Me kohtusime ainult korra mingil peol sõprade kaudu ja oligi kõik. Ma lihtsalt vihkan kõiki neid valesid. Mul on tegelikult üldse keegi uus kellega ma suhtlen. Kõik need fotod ja lood on kontekstist välja tõmmatud ja valel kujul lehte visatud." Õnneks oli samal peol ka The London Paper reporter, kellele Micha sai samuti hingelt kõik ära rääkida ja kes järgmisel päeval ajalehes oma viga ka tunnistas.

Kui me parasjagu Hannahi ja Anderiga peomeeleolu nautisime, astus meile ligi siinmail kuulus DJ ja disanier Pam Hogg, kes Belvedere peol plaate mängis.

"Hannah, ma tahaksin su uut singlit mängida, kas sa saaksid paluda oma suhtekorreladajal mulle plaat tuua." Hannah otsis silmapilkselt üles oma PR Amy, kes tema uhiuue singli kuulsale DJ'le ulatas. Hannahi uhiuut lugu mängiti peol vähemalt kolmel korral. Tema loo taustal lõid klaase kokku juba mainitud Estelle, Micha Barton, Jo Wood ja Briti koomik David Walliams.

Ajakirjanikuna tean oma töögraafikut aasta aega ette ja planeerin seda samamoodi nagu mõni inimene ühte nädalat. Oscarid, Grammyd ja ülemaailmsed moenädalad toimuvad igal aastal peaaegu kuupäevalise täpsusega ühel ja samal ajal.

Taas on ukse taga Prantsusmaal toimuv Cannes'i filmifestival, mis algab kahe nädala pärast, 13. mail ja kestab seal pisut üle nädala.

Sealt jätkab kohe Monacos toimuv suursugune vormel 1 võistlus, mis toimub pühapäeval, 24. mail. Nii saavad ühte maailmanurka kogunenud staarid ühest uhkest riigist teise hüpata.

Minu jaoks algas Cannes'i filmifestivali ette planeerimine juba aprilli keskpaigas, kui sain esimese pilgu peale visata sel aastal seal toimuvatele üritustele. Loomulikult ei ole selles nimekirjas kõiki erapidusid, nagu Naomi Campbelli sünnipäevapidu ja paljud teised üritused, mis leiavad tavaliselt aset erajahtidel ja villades. Ametlikus nimekirjas märgitakse ära suuremad heategevusüritused ja filmilinastused, väiksemad peod peab iga ajakirjanik vastavalt oma kontaktidele ise välja nuhkima.

Hiljuti lõppes New Yorgis Tribeca filmifestival, mis on samuti filmimaailmas üsna tähtsal kohal, kuid filmifestivalide luksuslikkuse esireas püsib endiselt Cannes.

Siis ei uhkelda staarid mitte ainult oma suursuguste kleitidega, vaid võisteldakse hoopis sellega, kes peatub kõige kallimal jahil. 

Cannes tähistab rikaste ja kuulsate suve algust, kus päevasel ajal puhatakse megakallitel jahtidel ja öisel ajal pidutsetakse uhketel üritustel.

Eelmisel aastal kogus palju meedia tähelepanu Roberto Cavalli hiiglaslik jaht, kus paparatsod püüdsid pildile kollastes bikiinides Sharon Stone'i ja paljalt ringi kepsleva Lily Alleni.

Hoolimata majanduskriisist on selle aasta ürituste nimekiri sama pikk kui eelmisel aastal. "Dolce & Gabbana" pidu on kuulutatud kui selle aasta üks sealseid tippüritusi, see toimub 24. mail.

"Hollywood Dominos" peole on lubanud sel aastal tulla Penelope Cruz, Mariah Carey, Natalie Portman, Jake Gyllenhaal ja Sharon Stone.

Cannes: Cinema Against AIDS 2009 korraldab 21. mail heategevusürituse, mille aukülalisteks on sel aastal Bill Clinton ja Donatella Versace.

Veel on teada, et keegi Vene miljardär on nendeks kuupäevadeks tellinud oma jahile esinema Beyoncé. Naomi peigmees?

Tegelikult ei tea täpselt veel keegi, kes sel aastal Cannes'i tuleb või tulemata jätab, ometi on pidude esialgne nimekiri üsna muljetavaldav.

Supermodell Naomi Campbell on kuulus oma iga aastase sünnipäevapeoga, mida ta on juba aastaid Cannes'is tähistanud.

Suursuguses Cannes'is loodan sel aastal kohata ka eestlasi. Hannah ja Ander Ild on kutsutud seal nii mõnelegi tähtsale peole. Kui hästi läheb, õnnestub meil kolmel ehk isegi Naomi sünnipäevalt läbi astuda. Hannah ja Ander on eriti esindluslik paar, kellel nagu tõelistel maailmastaaridel, on Cannes'is ette näidata lausa üks oma kodudest.

Pärast filmifestivali ja vormel 1 liigub kuulsuste paraad edasi tavaliselt Ibizale, kus sel aastal puhkab ja pidutseb James Blunt. Juuni on sealne tipphooaeg, kuhu loodan tooga seoses samuti minna.

Juulikuu on briti ilmastikuoludes oodatud kui ilusaim suvekuu ja inglased armastavad sel ajal kodumaal olla. Siis on siin polo hooaeg ja toimub hulk glamuurseid suveüritusi. Augusti avab miljonär Fawaz Grousi oma sünnipäevapeoga Sardiinias, Porto Cervos, kust rikkurite jahid ujuvad vaikselt edasi Lõuna-Prantsusmaale, St Tropezi sadamatesse.

Kes iganes märkis, et megarikkaid majanduskriis ei puuduta, tundub olevat olnud õigus. Hetkel tundub, et Cannes'i filmifestival ei üllata sel aastal küll ei millegi muu kui oma iga-aastase lõputu priiskamisega. Eks siis näeb, kas jahid on väiksemaks muutunud... Londonis annab majanduskriis küll igal peol tunda.