Kuigi ma olen Los Angeleses käinud mitmeid kordi, ei saanud ma päris täpselt kunagi aru, mida tähendab üldlevinud lause "That's so L.A." (tõlkena kõlaks see siis "See on nii L.A."). Mina arvasin, et pigem peetakse selle väljendi all silmas Los Angelese glamuursust ja seal elavaid staare. Alles oma viimase reisi ajal sain teada, et tegelikkuses mõeldakse selle all tihti ka vastupidist, nagu L.A. pealiskaudsus, valed ja ignorantsus.

Sõbranna Maarja rääkis huvitava loo sellest, kuidas seriaal "Seks ja linn" tutvustas Los Angelest kui vassimise pealinna. Carrie olla püüdnud seriaalis sisse saada staaripeole, kus ta otsemaid ukse pealt tagasi saadeti. Kui naine pettunult peo ukse taga suitsu pahvis, tuli siseruumidest välja šiki välimusega mees, kes oli nõus Carrie endaga koos peole viima. Mees tutvustas end kui Tom Cruise'i agenti. Peale selle oli tal uhke auto ja veelgi uhkem maja.

"Seks ja Linna" Carrie olla olnud mehest nii vaimustuses, et astus tolle mehega isegi samal ööl vahekorda, ainult et hommikul lõi suursuguse magamistoa ukse lahti kuri majaomanik, kes tutvustas eelmisel õhtul Tom Cruise'i agendiks tituleerinud meest kui oma majahoidjat. New Yorgis elav Carrie võttis oma pettumuse kokku ühe lausega: "That's so L.A.".

Midagi sarnast juhtus ka minul. Coachella muusikafestivalil astus mulle ja mu sõbranna Margitile ligi tumeda peaga ameeriklane, kes nimetas end Joshiks, nimest Joshua siis.

Kui Josh kuulis, et me oleme Margitiga Eestist, võttis ta taskust välja BlackBerry telefoni ja hakkas meile näitama fotosid Tallinnast, mida ta olla külastanud koos supermodell Carmen Kassiga aastal 2004. Josh rääkis, et ta oli aastaid Kassi agent. Tõesti, fotod olid tehtud Carmenist Õllesummeril ja kodus koos tema ema Koiduga.

Carmeni ema valmistatud toidu kohta ütles ta: "Õudne, kohutav rasvane toit!"

Eestist rääkimine viis numbrite vahetamiseni, ehk on aega enne L.Ast ärasõitu isegi veel korra kohtuda. E-posti aadressina andis ta konto elitemodels.com lõpuga. Vaat, milline tegelane ikkagi, mõtlesime Margitiga.

Enne veel, kui ma Killersitega tuurilt tagasi jõudsin, saatis Josh mulle vähemalt 30 tekstisõnumit. "Kus sa oled? Millal kohtume?" sõnumid läksid aja möödudes aina ägedamaks. Kaks päeva hiljem, ilma kordagi vahepeal kohtumata, küsis ta juba, kas ma tahan Maarja juurest tema juurde Beverly Hillsi kolida, ja et tal on kange tahtmine mulle oma halli Range Rover Sport džiipi laenata, kuna tal on üks üleliia. 

Arutasime sõbrannadega, et midagi on selle loo juures mäda. Samal ajal püüdsinn oma BlackBerry Messengeri kaudu tema e-meiliaadressi kasutades kontakteeruda, aga millegipärast ütles mu telefon, et tegu on vale aadressiga. Et kas siis polegi elitemodels.com? 

Sõnumeid tuli sisse hommikul ja õhtul, ilma talle kordagi vastamata. Maarja muudkui vangutas pead, et ei saa olla, et selline inimene ... Kolmapäeval, kolm päeva pärast Coachellat, mõtlesin, et lähen vaatan järele, mis inimesega tegu on. 

Josh noppis mu Maarja maja eest peale suure musta Range Rover Sport džiibiga ja sõitsime Venice Beachile, sõime seal pitsat ja jäätist. Josh rääkis ikka Carmenist ja sellest, kuidas too oma õe Victoriaga läbi ei saa ja kuidas nad omavahel kaklevad. Veel teadis ta Carmeni alkohoolikust isast ja sellest, kuidas Carmenile meeldib kanepit suitsetada, lisades, et meie supermodell on ilge peoloom.

Veel rääkis ta sellest, et tema parim sõber on näitleja Mark Wahlberg. Neid nimesid oli veel palju. Pean ausalt tunnistama, et kuigi mehe jutus oli vähe iva, oli ta hea rääkija.

Kui ma Joshi sõnumitele järgmisel päeval ei vastand, tuli mees Maarja korterelamu ukse taha räuskama ja uksehoidja pidi ta sealt minema ajama. "Ei"-sõnast Josh muidugi aru ei saanud ja muudkui pommitas mind sõnumite ja kõnedega.

Kajastasin parasjagu Maarjaga heategevusüritust Beverly Wilshire hotellis, kus oli kohal Leonardo DiCaprio ja Robert Redford, kui saabus järjekordne sõnum Joshilt. 

Seekord otsustasin teda ka Maarjale näidata, ehk oskab see temast paremini aru saada. Selleks ajaks tekkis lausa hasart, et välja uurida, kas tegu on tõesti tavalise L.A. jutupauniku või siis reaalse inimesega.

Josh kirjutas kiirelt vastu, et kutsub meid eksklusiivsesse klubisse Teddy, kuhu igaüks juba sisse ei saa. Otsustasime Maarjaga minna. Isegi sõbranna oli elevil, kuna on elus vaid kaks korda oma jala selle klubi ukse vahele saanud. Josh võttis meid auto peale ja algas sõit lubatud staariklubisse. 

Tegelikkuses jõudsime aga mingisse äärelinna urkasse, millest Maarja kui L.A. elanik polnud isegi mitte kuulnud. Mitte, et meil oleks olnud midagi urka vastu, vaid pigem jäid mällu kummitama Maarja sõnad mehe lubadusest: "That's so L.A."

Tõsi ta on, selles linnas on tohutu hulk valesid ja täitmata lubadusi ükskõik millisel tasandil. "Seksi ja linna" kangelase Carrie moodi võib sulle usutavalt luisata igaüks. Raske on teada, kes on kes. Selles linnas on enamik ettekandjad ja barmenid algajad näitlejad, direktorid või agendid.

Palusin tuttaval filmiprodutsendil koha peal Joshi kohta uurimustööd teha ja järgmisel päeval tuli välja, et Joshi firma toodab hoopisiki pulmavideoid. Sõber filmiprodutsent pidi muidugi seda lugu kuuldes põrandale maha kukkuma. Ka tema sõnad olid: "See on nii L.A."

Veelgi naljakama loo rääkis aga sõbranna Margit, kes kohtus ööklubis kompu välimusega, tema enda sõnade järgi, näitlejaga. Suur oli ta imestus, kui ta Sunset Boulevardi lähedal asuvassse kontorisse tööle jalutas ja sealses autoparklas Sunseti peal töötavate maskottidega kohtus. Nimelt käivad maskotid end autoparklas kuuma ilmaga tuulutamas ja võtavad seal mõneks minutiks maskid maha. Kompu välimusega näitleja töötas tegelikkuses Sunset Boulvardil Spidermani maskotina.

Margit käis veel pikka aega tööl suurte päikeseprillidega, et Spiderman teda ära ei tunneks.

Los Angeles on omamoodi linn. Esimesel korral hakkab silma kõik ilus nagu päike, ookean, palmid, ilusad ja sportlikud inimesed briljantse päevitusega ja maailma kõige valgemate hammastega. Seekord nägin aga selle linna pisut teistsugusemat poolt. Inimsete pealiskaudsust ja staariks saamise lääget himu. Isegi neoontoonides päikseprillidest ja plätudest ja T-särkidest läks lõpus süda pahaks. Hing igatses euroopalikku reaalsust, muuseume ja naturaalset intelligentsust. Isegi kohaliku hambaarsti lumivalgeks valgendatud hambad ajasid külmavärinad ihule.

Coachella muusikafestival toimus palavas Palm Deserti kõrbes, kus laupäeva lõunal näitas kraadiklaas 42(!) kraadi. See on hipide festival, kus kõik on riietunud 70ndate stiilis: suured ümmargused päikeseprillid, lillelised pluusid, loomanahast kotid, indiaani kõrvarõngad ja kõik muu taoline. Üritus toimus kõrbes, otse mägede keskel.

Palm Springs on luksusrajoon, kus tavaliselt puhkab või omab kodu Los Angelese eliit. Seal asuvad golfiväljakud, polo ja suured villad.

Kolme päeva jooksul külastas kontserti 50 000 inimest. Ainuüksi VIP-telgis oli vähemalt tuhat inimest. Tegemist on USA ühe suurima ja popima muusikafestivaliga, kus oli rahvast üle riigi. Popimad tulid kohale isegi Londonist, nagu modell Daisy Lowe, kes oli seal koos oma uue poiss-sõbraga, ja keegi oli näinud ka Peaches Geldofit. Hiljem vaatasin internetist, et kohal oli hulk kuulsusi, nagu supermodell Agyness Deyn, Drew Barrymore, David Hasselhoff, Cat Deeley ja paljud teised.

Minu sõidutas L-Ast kohale sõbranna Margit, kellega me kõrbepalavuses kahe eestlasena sõna otses mõttes praadisime. Rahvast oli üritusel nii palju, et tundsin end nigela ajakirjanikuna, ma ei suutnud sealses segaduses ära tunda mitte ühtegi kuulsat nägu. Lausa piinlik oli, sest me passisime Margitiga enamuse ajast selles ülieksklusiivses VIP-telgis, kus oli tehtud enamus fotosid staaridest.

Kui Londonis kohtab staare väikses VIP-telgis, kus kõik tuntud näod üheskoos istuvad, siis siin oli olukord teine. VIP-telgist oli staaridel tegelikult üsna kama kaks ja kontsert oli pigem kohaks, kus lõdvestuda ja kus keegi neid ära ei tunne ja tähele ei pane.

Kontsert oli megasuur. Kolme päeva jooksul esines pea poolsada artisti, nende seas vanameister Paul McCartney, Joss Stone, The Killers ja paljud teised. Üritusel oli üleval kaks megasuurt lava, tohutu suur Heinekeni telk, VIP-telk ja hulk väikeseid lavasid. Kõige muljetavaldavam oli üks lavadest, kus poolpaljad mehed rahvast lihtsalt veega pritsisid ja kus inimesed palavuses end jahutamas käisid.

Coachella festival toimub Indios asuval megasuurel poloväljakul, mille ühest otsast teise läbimine võtab aega vähemalt pool tundi, rääkimata sellele tiiru peale tegemisest. Kui tavaliselt kohtab Ameerikas rohkelt ülekaalulisi inimesi, siis selle ürituse komplimendina pean märkima, et mina ei ole oma elus kohanud veel nii palju ilusaid ja stiilseid noori inimesi. See oli nagu moelavade paraad. Ideaalsed päevitused ja kehad, kõige rokilikumad riided. Päike, alkohol ja muusika.
Tegime meiegi Margitiga mõned õlled Heineken telgis ja kuumuses lausa sulas suus jäine Margariita, mida valmistati VIP-telgis. Selleks, et alkoholi festivalil osta, pidi sissepääsu juures asuvas kassas taotlema täiskasvanu käepaela, mis näitas alkoholimüüjatele, et tegemist on üle 21aastase isikuga.

Kui ma Dave'iga Killersite bandist plaanisin enne nende etteastet VIP-telgis kokku saada, oli see pea võimatu. Rahvast oli nii palju ja telefonid ei töötanud. Ajasime teineteist taga pea üle tunni. Õnneks otsis meid Margitiga üles bändi assistent, kes meid lava taha juhatas. The Killers tegi vapustava etteaste ja tähistas seda lava taga Jägermeistrit Red Bulliga juues, mida nad ka meile Margitiga pakkusid, arvates et meie eestlaste jaoks on see nagu vesi. Igal juhul oli tegu kange kraamiga, mis isegi minu kui eestlase jalust niitis.

Muide, mina ei teadnudki, et The Killers plaanis sel suvel Eestis esineda, aga viimasel hetkel selgus et kontsert jääb ära. Igal juhul on nad Eestist palju kuulnud, kuigi ainsad eestlased, keda nad nimetada oskasid, oli Vanilla Ninja tüdrukud, kes oli bändile meelde jäänud, kui grupp tüdrukuid, kes tegid alalõpmata kummalisi seksuaalseid nalju?! Millest täpselt, ei soostunud nad mulle rääkima.

Coachella on tuntud kui muusikafestival, kus chillitakse terve nädalavahetus. Kui kontsert läbi saab, liigub pidu edasi lähedal asuvatesse villadesse või mõnele suuremale peole, kus käib trall kuni varaste hommikutundideni. Hommikul magatakse sisse, lesitakse basseini ääres, tehakse esimesed dringid ja umbes kella kuueks koguneb rahvas taas kontsertile.

Nädalavahetuse pilet üritusele maksis 390 dollarit, ühe päeva pilet 150 dollarit. Meie Margitiga piletite eest õnneks maksma ei pidanud ja see oli armas kingitus Killersite poolt.

Kontsert lõpes pühapäeva südaööl. Vapper Margit põrutas üksinda tagasi koju Los Angelesse, kui mina viimasel hetkel otsustasin Killersitega paariks päevaks tuurile kaasa sõita.

Lõpuks ometi olen tagasi L-As. Muusikute elust tuuril kirjutan juba oma järgmises blogis.

Nädal on möödas ja minu kaduma läinud rahast Barclays Bank'is ei ole ikka veel ei kippu ega kõppu. Ma ei suuda uskuda, missugusesse lootusetusse olukorda on mu jätnud kohalik Lääne Euroopa pank. Mina kujutasin ette, et sellised asjad juhtuvad ainult Ida-Euroopas.

Ainus, mis hetkel veel tuju tõstab on minu sõit Ameerikasse juba sel reedel. Kajastan seal seekord Mirrori tarvis USA üht suurimat muusikafestivali – Coachella Music Festival, mis toimub Los Angelesest mitte kaugel asuvas Palm Springsis.

Festival toimub päikselises Californias terve nädalavahetuse ja kõigi eelduste kohaselt sõidan festivalile otse Los Angelese lennujaamast.

Ürituse peaesinejateks on seekord plaanitud sir Paul McCartney ja The Killers ja loomulikult hulk teisi esinejaid.

Algselt pidi lavalaudadel üles astuma ka Amy Winehouse, aga kuna too sattus eelmise suve lõpus Londonis kaklusse, siis ei õnnestunud staaril saada USA viisat ja hetkel veedab ta aega hoopiski St Lucia saarel puhates ja inspiratsiooni kogudes.

Praeguste plaanide kohaselt sõidan Coachella muusikafestivalilt otse edasi bändiga The Killers San Josesse ja Las Vegasesse, kus nad järgmisel nädalal kontserte annavad ja kust ma loodan teieni tuua hulga huvitavat infot ja pilte.

Tarmo Urb kutsus oma Los Angelese kodusse pannkooke sööma ja sellele kutsele ei saa ma kaa kohe kindlasti mitte kuidagi ära öelda. Nii et sellest kuulete ka, kui Tarmo muidugi mind endiselt külla kutsub. Minu jaoks on nii erutav kohtuda välismaal olles kodumaa inimestega.

Peale selle pean seal olles välja pinnima, kus toimuvad Michael Jacksoni kontserdiproovid. Nimelt harjutab superstaar Los Angeleses oma viikümneks kontserdiks, mis toimuvad siin Londonis juunis ja juulis.

Kuulmiseni siis juba reedel, kui ma püüan teile saata oma esimese blogi Austinist, Texasest.

Kolm nädalat tagasi avastasin, et ma olen ära kaotanud oma panga tsekiraamatu. Jah, Inglismaa on veel üks neist vanaaegsetest riikidest, kus kehtivad tsekiraamatud.

Olgu teadmiseks, et tsekki saab siin tühistada kolme päeva jooksul pärast selle kirjutamist. Läksin siis korralikult kohe panka, et neid minu kaduma lainud tsekiraamatust teavitada. Seal vastasid tädid päid noogutades, et minu tsekiraamat pole juba kaheksa kuud aktiivne olnud, nii et ärgu ma karvavõrdki muretsegu. Igaks juhuks lugesin neile sõnad peale, et nad kindlasti jätaksid süsteemi teate, et minu tsekiraamat oleks kõlbmatu ja keegi ei saa seda kasutada. Olen nimelt väga väike tsekikirjuta, eestlasena olen harjunud rahaasju ajama pangaülekandeid tehes ja internetipanka kasutades.

See kõik juhtus kolm nädalat tagasi neljapäeval. Järgmisel päeval – reedel saabus koju juba uus tsekiraamat. Esmaspäeval võtsin pangaautomaadist välja sularaha, et maksta kohvi eest ja avastasin, et minu panga arvelt on kadunud 2000 naela. Esialgu olin šokis, jooksin pisarates panka, süda aimas halba. Tuli välja, et keegi oli minu kaduma läinud tsekiraamatuga raha välja võtnud. Kus, kes ja millal – seda pank mulle ei öelnud.

Neiu, kes neljapäeval minu tsekiraamatut tühistas vastas mulle rahulikult, et ärgu ma muretsegu, raha tuleb minu kontole paari päeva jooksul tagasi. Tema sõnul võtab pangasüsteem vahel kauem aega, et asjadele järele jõuda ja seda juhtub tihti. 

Reedel, nädal pärast juhtunu algust, oli mu sünnipäev. Sõin parasjagu sünnipäevalõunat Hannahi ja Ander Ildi kodus, kui sain telefonikone Barclays panga personalijuhilt. "Kahjuks oli tegu garanteeritud tsekiga ja meil ei õnnestu teie raha tagasi anda," rääkis mulle keegi Keith Foster. Esialgu ma ei suutnud tema sõnu uskuda.

"Mismõttes? Mina ei kirjutanud seda tsekki. Mina ei allkirjastanud seda. Kõige tipuks ma tühistasin oma tsekiraamatu viis päeva enne raha kadumist?" palusin pangalt vastuseid. "Nojah, me peame algatama uurimuse, see võib võtta kuni kolm kuud!" vastas tema mulle. "Vabandage, aga te olete mu pank. Kas te ei saaks välja näidata pisut rohkem huvi, kuidas mind aidata. See ei ole ju ometi minu süü.." küsisin vastu. Sellega meie kõne ka enam vähem lõppes.

Igal hommikul tõi postiljon koju hunniku kirju pangast, mõttetud paberid, võta üks viska teist. Enamuse ajast olen veetnud telefoniga asju ajades pea hommikust õhtuni. Pank teinud absoluutselt mitte midagi, et mind aidata.

Eelmisel esmaspäeval sain Keith Fosterilt uue kõne. Siis teatas ta mulle, et minu pank ei tühistanudki tsekiraamatut. Jooksin panka, et kohtuda pangatelleriga, kes selle minuga koos tühistas ja mulle vandus, et see on kehtetu juba kaheksa kuud.

Kahjuks oli ta sellel päeval haige ja kannatust kaotades nõudsin siis näha Barclays Charing Cross Branch mänedžeri, kes teatas mulle, et tõepoolest pangateller on arvutis märkinud, et ma soovisin tsekiraamatut tühistada aga kahjuks oli ta ebakompetentne ja ei osanud seda õigesti teha.

"Misasja? Ja mismoodi on see minu süü?" pärisin. "See polegi teie süü. Pean temaga homme rääkima. See on pangatelleri treeninguprobleem," vastas mänedžer. "Kui pank minu tsekiraamatut ei tühistanud, siis kuidas on võimalik, et saatsite mulle järgmisel päeval uue raamatu?" "Selle küsimusele ei saa ma praegu vastata, helistan teile homme," vastas mänedžer.

Kas selline asi saab juhtuda 21. sajandi briti ühes suurimas pangas nagu Barclays Bank?! Mina kui klient olin jäetud täieliku idioodi seisusesse. Raha ei ole mul õnnestunud tagasi saada siiamaani. Viimane kord kui pangas käisin, ei lubanud panga mänedžer mul isegi telleriga, kes mu tsekiraamatu tühistas, rääkida ja sõna otseses mõttes saatis mu pangast välja.

Reedel tegin politseis panga tegevuse kohta avalduse. Peale selle olen otsinud endale advokaadi, kes mu asju ajab ja ilmselt maksab mulle sama palju kui minu varastatud raha.

Vähemalt käitub ta minuga inimlikult ja selgitas mulle, et pank on teinud vea ja püüab seda nüüd kinni mätsida.
Kuna minu puhul on tegu välismaalase ja Ida-Eurooplasega, siis on mind kergem hämada ja ilmselt ei võta nad mind eestlasena piisavalt tõsiselt.

Ma ei teagi, mis on selle loo iva ja kas sel üldse ongi iva. Eks igaüks tõlgendab seda oma nurga alt. Minu jaoks on kõige kummalisem, et midagi sellist võib juhtuda briti pangasüsteemis. Võib olla oleks mul edaspidi raha kindlam padja all hoida. Kindlasti olen ma rohkem vihane oma panga kui varaste peale.