Minu käest on nii palju inimesi Eestis küsinud, kas ma ei ole ometi Londonis ühelgi staaripeol siin resideeruvat Hannahit ja tema abikaasat Ander Ildi kohanud. Eks osa inimesi arvab, et küllap me ajame mõlemad siin eestlastele kärbseid pähe ja reaalsuses me siin mingid tegijad pole.

Olin just sisenenud kunstigaleriisse New Bond Streeti tänaval, kus toimus eksklusiivne näitus "Life". Minu saatis sinna kohale Mirror, kuna üritusele oodati tähtsaid külalisi. Suur oli mu üllatus, kui õunarohelises pluusis päriselus imeilus Hannah minust mööda kõndis, hapralt šampanjaklaasi käes hoides.

Püüdsin sekundi julgust koguda, et tere öelda, aga juba oli Hannah minust ees ja koputasin hoopiski tema abikaasa Anderi õlale.

"Tere!" karjusin, nagu oleksime ammused sõbrad.

"Issand, Katrin!" tundis Ander mu ära.

Nad olid nii ilusad seal seltskonnas, ääretult viisakad ja väljapeetud. Mina olin nii õhinas ja vehkisin muudkui kätega ja nemad püüdsid mind hoiatada, et ma oma selja taga olevat skulptuuri maha ei lennutaks, selle hinnaks oli ilmselt ainult 40 000 naela. Üleüldse oli seal galeriis kõik 40 000 naela.

Lausa uhke oli neid vaadata. Aeg-ajalt segas mõni fotograaf meie jutu vahele, et Hannahist seltskonnaajakirjade tarvis pilti teha. Hannah poseeris viisakalt, fotograafid talle juhiseid andes, nagu siin staaridega kombeks. "Keera vasakule, vaata natuke kõrvale..." jne.

Tolles kunstiseltskonnas oli Hannah igal juhul vägagi tuntud nägu. Mind ei tunne muidugi keegi.

Tuli välja, et me oleme ühtedel ja samadel pidudel käinud juba aastaid ja teineteisest sõna otseses mõttes mööda kõndinud.

Kolmapäeval oli mul totaalne pohmell, sest päev varem toimus eksklusiivne Moet&Chandon' šampuse pidu, kus jagati liitrite viisi seda sama jooki. Enne veel, kui klaas tühjaks sai, kallutas ettekandja seda juba juurde. Sellisel peol on võimatu kaine olla. Isegi Will Young, Mark Ronson ja Scarlett Johansson koperdasid seal purjakil ringi.

Kunstigaleriis tuli välja, et samal peol olid ka Hannah ja Ander, nii et tegelikkuses valutasid meil kõigil tolle ürituse tagajärjel pead. Ometi meie kauakestva tutvuse terviseks otsustasime teha klaasikese šampanjat ka kunstigaleriis.

Mul oli nendega tõeliselt tore, nii et otsustasin paar üritust õhtu jooksul vahele jätta ja hoopiski nendega õhtusöögile minna. Rääkisime kõigest. Juured on ikka juured. Saame teineteisest palju paremini aru pärast ühte õhtut, kui mõne britiga siin terve aasta suheldes. Karjäär ja inimesed, kellega Hannah siin suhtleb on muljetavaldavad. Pean ausalt tunnistama, et ega ma teadnud esialgu ju Hannahi tegemisest siin suurt midagi.

Kui nad mind tema stilist Robertile tutvustasid, pidin peaaegu pikali kukkuma – see sama mees stiliseerib Tina Turnerit, Beyoncéd ja on siin üks tuntumaid omas vallas. Viimati kohtasin teda Ray Ban päikseprillipeol, kus ta kallistas Amy Winehouse'i, enne seda kui ma Amyga peolt minema jooksin.

Suur oli ka mu üllatus, kui kuulsin, et Hannah lindistab samas stuudios, kus Robbie Williams ja töötab koos maailmakuulsa muusikaprodutsent Trevor Horniga. Sama mees lindistab hetkel ka Robbie uut plaati.

Üleüldse oli mul tahtmine küsida, miks ma sellest kõigest küll nii vähe tean. Ainus, mis mulle meenub, on see Nuts TV lugu, kus Hannah olevat end Eesti parimaks nimetanud. Kahjuks ma seda videot ise kunagi ei näinud, küll aga lugesin sellest Eesti ajalehtedest.

Korrektne on veel mainida, et peamiselt olin see mina, kes asju välja pinnis, ja Hannah on tegelikult äärmiselt tagasihoidlik oma tegemistest rääkides.

Mitu inimest astus meile kunstigaleriis juurde ja ütles: "Eestlased on Hannahi tegemiste üle siin kindlasti väga uhked?" Mille peale me hakkasime nagu kõik ühest suust naerma.

Kurb aga tõsi, millegipärast on eestlasel raske teise eestlase tegemiste üle uhke olla.

Hannah rääkis veel, kuidas ta pidi pärast Nuts TV põhinevat uudist Eestis järgmisel päeval üleriigilise raadiointervjuu andma. Seal küsis reporter samuti, kas su rahvas on sinu üle uhke.

Hannahil, endal hing valus mõnitavast uudisest Eestis, vastas oma rahvast head muljet jättes: "Jah, muidugi on!" 

Kuna me tegime Hannahi kodus pärast õhtusööki otsa peale veel Anderi kolmele šampusele, siis olin eile omadega täiesti läbi. Hannah ja Ander on ilmselt staarieluga rohkem harjunud ja seepärast suutsid nad eile õhtul veel minna heategevusüritusele "Freedom of Speech", kus olid kohal sellised tegelased nagu Bob Geldof, Pixie Geldof, Mika ja paljud teised. Mina sinna ei jõudnudki...

Lõpetuseks pean tõdema, et Hannah tõesti Londonis eksisteerib. Ja olles üleeile öösel kuulnud tema tuttuut singlit, usun et me kuuleme temast veel.

Viimasel ajal ei kuule Londonis enam millestki muust kui kriisis olevast majandusest. Siinsed lehed õpetavad, kuidas isegi kohvivee keetmisel kokku hoida ja tuletavad inimestele meelde Teise maailmasõja järgseid kokkuhoiurežiime. On's siis oluord aga tõesti nii hull?

Otsisin üles keskklassi briti perekonna ja küsisin, kuivõrd majanduskriis (või nagu seda siin nimetatakse credit crunch) igapäevast elu tegelikult mõjutab.

Sheena Youlden (47) töötab väikeses kinnisvarafirmas Bloomsbury Properties kontori mänedžerina. Ta on abielus ja kolme lapse ema. Abikaasa Billy Youlden (50) on autoluksepp.

Neil on kahekordne maja rahulikus East Acton linnaosas, kust nad mõlemad igapäevaselt südalinna tööl käivad. Londoni kesklinn asub East Acton linnaosast 20 minuti metroosõidu kaugusel.

Lisaks lastele on Sheena' neli koera (kõik pärit varjupaigast) ja üks kass. Loomaarmastajana adopteeris ta hiljuti ka kaks kana. Nimelt käib Inglismaal hetkel kampaania, kus saab omandada tööstuses piinatud kanu.

Sheena kontorilaual lebavad kaks käsitsi kootud lillat salli moodi moodustist. Hiljem saan teada, et need on mõeldud tema kahele uuele kanale, kes tuuakse koju loomakaitsjate poolt alles kahe nädala pärast. Tööstuses kannatanud kanadel on suled välja kitkutud ja Sheena tahab neile uude kodusse jõudes valmistada sooja üllatuse.

Viimasel ajal on meedias palju juttu sellest, kuidas inimesed ei jõua üleval pidada oma neljajalgseid sõpru ja varjupaigas pole koertele enam kohti. Sina adopteerid mitte ainult koeri, vaid nüüd ka kanu.

Me oleme alati olnud loomasõbralik perekond. Meil on väiksed koerad, ju nad siis ei söö meid üle. (Naerab.) Ütlen täiesti ausalt, et meie perel on majanduskriisist olnud pigem kasu kui kahju. Maja on meil pangalaenu peale ja kuna kinnisvara hinnad on hetkel tohutult kukkunud, siis on sel aastal pangalaenu intress samuti väiksem. Sel aastal maksame kuus 100 naela vähem kui eelmisel kahel aastal. Aasta peale säästame päris ilusa summa, 1200 naela.

Oleme pikka aega tahtnud osta uut autot, aga hinnad olid nii kõrged, et varem me ei saanud endale paremat autot lubada, rääkimata tuttuuest. Autohinnad on samuti kukkunud. Kui enne astusid autopoodi, siis oli võimatu müügimehega diili saada. Täna samasse autosalongi mines teevad nad aga kõik, et sulle autot müüa.

Esimest korda üle pika aja saab ka meie riigis saab autot ostes kaubelda. Neil on vaja autodest lahti saada, ostjaid on jäänud palju vähemaks. Bensiini hinnatõusu tõttu on eriti odavnenud suured ja luksuslikumad autod. Meie otsime siiski midagi vähem uhket, me ei taha bensiinile ülearu kulutada.

Oleme mitmes poes hinna päris alla kaubelnud, nüüd tuleb ainult otsustada millist autot osta.

Toidupoes kulub rohkem?

Hetkel võitleb absoluutselt iga ettevõte kliendi eest. Täitsa nagu soda on lahti läinud, iga pood meelitab paremate diilidega. Kliendi meelitamise nimel lasevad toidpoed pigem hindu alla kui tõstavad. See on nagu uus majanduskriisi reklaamlause, tule meile, meil saab odavamalt.

Igapäevase toidukraami nagu leib ja piim ostan Tesco'st (Eestis sarnane Selveriga) Rohkem spetsiifilised asjad nagu salatiõli ja kastmed ostan Waitrose'st (meile kõige sarnasem Stockmann'iga). Neil on ka suurem ja parem kohvi valik. Valmistoidu ostan Mark&Spencer'ist.

Peab tõdema, et majanduskriisi ajal püüan toidu valmistada ise ja ostan vähem valmistoitu, mis on kallim. (siin kutsutakse seda TV-dinner).

Restoranides me ei käinud palju varem ja ei käi ka nüüd. Vabandan, peaaegu unustasin, eelmisel nädalal lausa eksperimenteerisin. Muidu olin harjunud ikka ostma kallimat salatikastet Waitrose'ist, aga eelmisel nädalal proovisin odavamat varianti Tesco's. Esimest korda mõtlesin, et see on tegelikult maitselt sama hea ja milleks osta kallimat.
Siinsed odavamad toiduketid pakuvad head kvaliteettoitu ja on kõva konkurents kallimatele toidupoodidele. Eks ma hindu natuke rohkem vaatan kui vanasti, aga neid on alati kasulik vaadata.

Teil on gaasiküttega maja. Kui palju oli sinu viimane gaasiarve tavalisest suurem?

Jah, tõsi ta on, et gaasi- ja veehind on tõusnud. Just abikaasaga arvestasime, et gaasi eest maksame kuskil 300 naela aastas rohkem kui enne. (umbes 7000 krooni) Kaks mu suuremat last õpivad ülikoolis ja sellest aastast kodus ei ela. Seetõttu hoiame vee pealt kokku, kuna meid on majas lihtsalt vähem. Kasutame vähem pesumasinat ja veearvega õnneks seetõttu oluliselt ei suurenenud.

Tundub, et suures osas pole majanduskriis sinu elu muutnud?

Loomulikult kui inimene kaotab töökoha on lugu teine. Meie abikaasaga oleme suutnud oma töökohad sälitada ja seepärast on meil igakuine sissetulek sama mis enne. Pigem on majandukriis ja äride pidev omavaheline võitlus hindu alandanud ja seepärast oleme meie suures pildis tegelikult säätnud. Ainus, millega ma olen kaotanud on minu säästukonto, mis teenis varem protsenti.

Intress on hetkel kõvasti langenud, niiet säästukontoga ma küll hetkel midagi ei teeni, pigem kaotan. Mul on aastatega kogutud umbes 17 000 naela. Mõtlesin, et nüüd kui majahind on alanenud ja maksame selle pealt vähem pangalaenu, siis oleks tark säästud hetkel pigem maja pangalaenuks maksta. Kui hiljem kinnisvara hind jälle kasvab, siis olen vähemalt sel viisil teeninud. Raha pangas seismas hoida ma ei soovita kellegile. Hetkel on rahal väike väärtus.

Aga kus on siis see majanduskriis, millest me iga päev kuuleme?

Olen viimasel ajal nii paljude oma tuttavatega rääkinud sellest, kuidas meedia on hetkel tavainimese kõige suurem vaenlane. Meedia ajab inimesed paanikasse.

Suurtel rikkuritel ja ärimeestel on hetkel raske. Aga lihtinimesel nagu mina, kel on endiselt alles töökoht pole tegelikult muutunud midagi.

Me oleme perekonnaga alati elanud vaikselt. Töökoha pärast ma muretsesin ka siis kui majanduskriisi polnud. See on inimlilk. Aga hetkel hävitab meedia igasuguse enseusu. Kõige suurem eluviisi muutus on pigem pankuritel, kes mängisid enne laia lehte ja rasikasid tuhandeid restoranides ja reisides. Võib-olla nendel on elumuutus, et ei saa endale kõiki neid luksusi enam lubada.

Meil ei ole kunagi perega raha laialt olnud. Seepärast pole meil ka traagilist elumuutust. Pigem soovitan inimestel kainet mõistest säilitada ja võtta elu ühe päeva kaupa ja meedia kisa mitte nii palju kuulata.

Elu Londonis paar aastat tagasi oli igas mõttes priiskav. Igaüks sai laenu, kes tahtis ostis maja, pank laenas raha igale mehele, iga äri õitses.

Lõpuks ometi oleme tagasi läinud algpanganduse tasemele, kus raha ei anta niisama ära, vaid vaadatakse miks või kellele. Niiet iga asi on hea. isegi majanduskriisil on omad positiivsed küljed.

James Oleen on Iraagis elanud kuus aastat. Sõja alguses töötas ta ametnikuna USA armee avalike suhtete osakonnas ja oli üks esimestest, kes teateid Iraagi sõjast avalikkuseni tõi.

James kolis Iraaki tegelikult neli kuud enne sõja algust ja on sinna jäänud sellest ajast alates. Intervjueerisin Jamesi esimest korda tema puhkuse ajal Londonis, kus ta oli teel koju Washingtoni. Teist korda kohtusime Disney pargis Californias, mida James võrdles Iraagiga enne sõja algust. Ainult et Miki Hiire piltide asemel olid Baghdadi tänavad täis Saddami nägu.

Milline oli Iraak enne sõja algust?

Minu jaoks oli algus tegelikult hea kogemus. Sinna jõudes pandi meie osakond elama Ambassador Hotelli, kus pakuti värskelt pressitud apelsinimahla ja kui ma ei eksi, siis öö tolles hotellis maksis tavalisele külastajale 80 dollarit. See asus Kuwaitis ja meie laagri nimi oli siis Doha.

Järgmisena liikusime Kuwait Citysse, kus peatusime Hiltoni Hotellis. Pean ausalt tunnistama, et esimesed kuud missioonil ei olnud minu jaoks pahad. Läksime poistega isegi sukelduma ja pidasime sünnipäevi.

Mida kujutas endast töö USA Armee Avalike Suhete osakonnas?

Olin osa väga erilistel ja tähtsatel koosolekutel, kus tehti olulisi sõjalisi otsuseid. Hoidsime maailma sõjaga kursis.

Millised on meeldejäävamad hetked enne sõja algust?

Leidsime hulga seife, mis olid rahast pungil. Seda juhtus eelkõige Bagdadis. Raha, mis seal vedeles, oli lihtsalt uskumatult palju. Loomulikult tuli see välja, kui keegi üritas midagi kõrvale panna ja läks otsejoones vangi.

Iraagis pole rahaga suurt midagi teha ja see on kohe näha, kui sul on midagi üleliigset. Mäletan veel, kuidas me sisenesime lennujaama ja seal oli kolm miljardit dollarit lademetes. See ei olnud leitud raha, vaid USA armeele saadetud raha Ameerikast, et inimesi ära osta ehk siis maksta informatsiooni eest. Raske on unustada pilti, kui sa seisad ruumis, mis on laeni raha täis.

Lisaks seifidele leidsime Saddami paleedest kõrgklassi alkoholi, parimat maailmas leiduvat šampanjat, viskit, konjakit. Armee kasutas seda alkoholi koosolekutel.

Ükskord leidsime Saddami poja paleest tohutu hunniku vanaaegseid sulepäid. Kui me need juveelipoodi viisime, saime teada, et ühe sulepea hinnaks oli miinimum 700 dollarit. Saatsin ühe koju perele suveniiriks.

Paljud paleed olid aga juba enne meie saabumist tühjad, kuna Saddami meeskond oli meie tulekust teadlik.
Saddam armastas omada erinevaid paleesid. Ükskord saime teada, et tema naise ema palee asus kõrvuti Saddami hoorade paleega. Oh, ja peaaegu oleksin unustanud, Saddami poegade paleedest leidsime kilode kaupa Viagrat.
Vahel me tegime mõnest vingemast majast või paleest kohaliku öölokaali, kus käisime pingeid maandamas.

Kohtusid ka suurte poliitikutega?

Minu väga hea sõber töötas toona George Bushi turvameeskonnas. Ta rääkis mulle loo sellest, kuidas nad olid Texase osariigis Bushi rantšos, kui talle tuli kõne ülemleitnantilt küsimusega, kus on Bush. Nemad arvasid, et president on isiklikus magamistoas ja kui nad teda vaatama läksid, oli President kadunud.

See oli loomulikult täielik šokk, aga Bushi esimene reis Iraaki, Bagdadi, viidi läbi salaoperatsioonina, mille taolist ei näe isegi filmis. Nad ei tea siiamaani, kuidas õnnestus Bush magamistoast niimoodi ära viia, et see jäi 50-pealisele turvameeskonnale märkamata. Järgmisena nägid nad Bushi televiisorist Iraagis kõnet pidamas.

Jah, ma olen Bushiga ühes toas viibinud ja mis iganes tema kohta ka ei öeldaks, temaga ühes ruumis viibida ja tema kõne kuulata on üks meeldejäävamaid asju minu elus!

Mäletan, ükskord ma vaatasin CNNi oma kabinetis ja avastasin televiisorit nähes: issand, Bush on minuga hetkel ühes majas.

Mis sa arvad, mis oleks saanud siis, kui Saddamile poleks sõda kuulutatud?

Saddam oleks kindlasti sõtta läinud Iraaniga ja Lähis-Idas oleks hetkel üks suur segadus.

Viimasel ajal kuuleb üha vähem Bin Ladenist. Mis temast on saanud?

Bin Laden ei ole enam nii suur tagaotsiv, nagu ta oli enne. Tema leidmine ei tähenda maailmale enam nii palju, kui see tähendas varem. See oleks olnud suur tulemus, kui me oleksime ta leidnud samal aastal, kui algas sõda.

Kellena sa hetkel Iraagis töötad?

Hetkel töötan biomeetria osakonnas, töötame ja toodame inimpanka või andmebaasi, kus meil on ülevaade kõikidest Iraagis olevatest inimestest. See on biloogiline identifikatsioonisüsteem.

Kui varem kasutati näpujälgi, siis nüüd on aeg edasi liiknud ja meil on andmebaas, milles on inimesed jäädvustatud nende silmapupilli ja peopesa veresoonte järgi.

Üha enam inimesi suudab näpujälgedest läbi hiilida ja neid isegi muuta. Silmapupilli on võimatu muuta ja see ei muutu vananedes. Aastaks 2013 on kogu Ameerika selles andmebaasis. Hetkel püüame sellist andmeabaasi saada Iraagis, et meil oleks sisse ja välja liikuvatest inimestest täpsem ülevaade.

Las Vegas on selles osas kõige edasjõudnum linn. Neil on seal uskumatu biomeetriline andmebaas, millega nad saavad kindlaks teha iga inimesee staatuse, kes sellesse linna siseneb. See süsteem on tegelikult väga arenenud Ameerikas.
Üks mu sõber töötab Wall Streetil ja ta saab oma kontorisse sisse ainult peopesa sisse skännimise alusel, ta ei saa isegi ühtegi ülekannet ilma peopesa skännimata teha.

Viimasel ajal on IRIS levinud rahvusvahelistes lennujaamades, mis võimaldab piirpunkti ületada ilma passi näitamata, vaid skännides silmapupilli.

Mis saab Iraagist edasi?

Iraagile saabub nüüd see kauaoodatud vabadus ja ma usun, et lähiajal on nad tegemas mõningaid suuri vigu. Aga iga noor riik elab ja õpib läbi vigade.

Alles see oli, kui ma jõudsin tagasi Los Angelesest ja mind valdas Londonisse saabudes lausa šokk. Siinne udu suudab vahel maha suruda igasuguse positiivsuse. Igal hommikul sajab seda ühte ja sama vihma. Olles California päikest tundnud, muutus kõik siinne värvituks ja koledaks.

Veebruari lõpp on Londonis tavaliselt üks masendavamaid aegu – selja taga on pikk ja värvitu talv. Igal hommikul ootad päikest ja kevadet nagu laps päkapikku. Ainus, mis mind siin üldse elus hoidis, oli teadmine, et aprilli lõpul sõidan tagasi päikselisse Californiasse. Vahepeal peatun isegi Texases, Austinis, mida ma ei jõua ära oodata.

Täpselt nii nagu lapsena lugesin päevi, mis on jäänud mu sünnipäevani, lugesin seekord päevi, mil saan Londonist taas põgeneda. Sünnipäev on seekord hoopiski ununenud. Olen alati oma sõpradele siin öelnud, et Londonis võib ellu jääda ainult siis, kui sul on tonnide kaupa raha või oled kõrvuni armunud. Kui veel midagi nihusti ka läheb, tundub mure kümme korda raskem. Eestis sajab talvel maha vähemalt lumi.

Pühapäeval aga tuli Londonis välja see kauaoodatud päike. Ja kevades tärkav London tekitab minus alati selle ühe ja sama tunde: elan maailma kõige ilusamas linnas! Kõik need udused hommikud ja vihmased õhtud ununevad silmapilkselt. Talved Londonis on nagu valus sünnitus. Kui ema unustab sünnitusvalud nähes oma last, siis londonlane unustab ängistava ilma, kui saab kohaliku pubi verandal esimest korda maha istuda ja klaasi õlut juua.

Seda, mida paike brittidega teeb, on võimatu sõnadesse panna. Ühtäkki muutuvad tänavad moelavaks, esindades kõiki erinevaid stiile ja karaktereid. Harva näeb briti näol avalat naeratust, nüüd naeratab kogu linn. Selline tunne on nagu isegi muuseumid ja kirikud ärkaksid talveunest ilmudes hoopis teistes värvides ja natuuris.

Kellel on plaan Londonisse tulla, soovitan see reis ette võtta just kevadel. Kõige ilusam aeg algab märtsi keskpaigas ja kestab aprilli lõpuni. Siis on linn just õitsema puhkenud ja tavaliselt on London kevades kuu või kaks Eestist ees. Hetkel on siin juba kõik T-särgi väel. 

Suvi on nii suures linnas kurnav ja kindlasti ei ole London koht mida kuumuses külastada. Talv on aga jälle liiga värvitu ja koju tagasi sõites võib reisile kulutatud rahast kahju hakata. Kes soovib näha või nautida seda kuulsat Londoni vihma ja udu, soovitan tulla oktoobris. November on juba liialt hall ja masendav.

Naudin siinset ilusat ilma juba kolmandat päeva ja kuna päike on siin tõeline defitsiit, siis püüan väljas veeta iga võimaliku vaba hetke. Ei tea, kas ilus ilm peab järgmise nädalani vastu? Sellest saaks kindlasti minu kõige ilusam sünnipäevakink.

Eelmisel nädalavahetusel saabus Londonisse Michael Jackson, kes käis siinoleku ajal vaatamas muusikali "Oliver". Samas muusikalis on osa ka kuulsal Mr Bean'il ehk Rowan Atkinsonil. Fännid, kellest mõned olid vaid viie-kuueaastased, röökisid nagu ratta peal ja trampisid teatri ukse ees.

Jacksoni turvameeskond ei olnud rahva vastu just kõige sõbralikum ja kuigi superstaar on tuntud suure lastesõbrana, lendasid esireas hüpelnud maimukesed pikali põrandale, suuremad neil jalgadega otsas trampides.

Oma silmaga nägin, kuidas Royal Teatri põrandale kukkus näoli maha isegi imik, keda ema siis üritas maast üles sikutada. Imiku isa röökis Jacksoni turvameeskonnale: "Palun, aidake mind!".

Hiljem astusin talle ligi ja küsisin, mis täpselt juhtus. "See on täiesti uskumatu, mis siin toimub. Kuidas saab üks turvameeskond niimoodi käituda fännidega? Tahtsime Michaelit lähedalt näha ja turvamehed tõukasid mu naise ja imiku põrandale pikali. See on täiesti kohutav! Mul ei ole sõnu..." rääkis mees, kes oli ilmselgelt šokiseisundis.

Kui Jackson teatrist kell 22.20 väljus, oli terve tänav autodest ja inimestest blokeeritult seisma jäänud. Kohale kutsuti Metropolitan Police, kes pääses sündmuskohale lähedale ainult hobustel kohale kapates.

Nüüd peksis rahvast kahte lehte laiali mitte ainult Jacksoni turvameeskond, vaid ka politsei. Lahti läks täielik kaos.

Ühel hetkel kuulsin ainult, kuidas turvameeskond karjus politseile: "Me lähme neist lihtsalt läbi. Meil ei jää muud üle. Ükskõik, mis ka ette ei tuleks!". Jacksoni meeskond tuli ühel hetkel teatri rõdule ja teatas, et Michael tuleb teatrist välja ja annab autogramme, isegi lubab fännidega koos pilte teha.

Aga kui rahvas hakkas karjuma: "Michael, Michael..." soovitas Metropolitan Police staari siiski rahva ette mitte tuua. Nüüd hüppasid rahva sekka hobused ja neil istuvad politseinikud, kes rahvast minema ajasid. Paljud kukkusid tänaval põlvili või näoli...sellist meeletut pilti ei ole mina oma elus veel varem näinud.

Politsei karjus turvameeskonnale: "Viige ta siit minema. See olukord siin on liiga ohtlik! Viige ta siit minema kohe praegu!!!". Mina isiklikult arvan, et olukord oli ohtlik ainult seetõttu, et politsei tegevus oli ääretult agressiivne ja rahvas kaotas just nende tõttu pea. Politsei tegevuses puudus igasugune loogika ja diplomaatia.

Lõpuks ometi jõudis Jackson läbi tungleva raju rahva oma musta Mercedese bussi, mis tema kohalolust olemata seisis liikumatult kuna tänav oli blokeeritud autodest, hobustest ja rahvamassist. Hobused olid täiesti hulluks minemas tagajalgadel hirnudes...

Jacksoni buss püüdis olukorrast hoolimata siiski natuke liikuda ja sõitis kogemata üle tänaval seisnud jalgrattast. Lõpuks ometi said nad superstaari bussi liikuma. Stseen meenutas õudusfilmi... Must buss hulluks läinud rahva seas kinni.

Kui auto liikuma sai jooksis selle järel mitte ainult fännikari, vaid ka politsei ja nende pea kaotanud hobused. Siin seal mõned kõhuli kukkunud inimkered. Ja seda kõike sellises suurlinnas nagu London...

Imelisel kombel tunduvad need inimesed olevat sina peal nii Lily Alleni, Peaches Geldofi kui paljude teiste siinsete noorte kuulsustega. Üks sellistest näidetest on Blake Wood, kelle ameti või elutegevuse kohta ei tea ma siiani mitte midagi. Küll aga lugesin paar kuud tagasi lehest, kuidas Amy Winehouse ta oma puhkusele kaasa sõidutas või kuidas ta ei puudu üheltki Kimberly Stewarti peolt.

Ei läinudki kaua, kui üritusele hüppas sõna otseses mõttes sisse Amy Winehouse, kes veetis viimased neli viis kuud Kariibi mere saarel puhates. Amyl oli seljas kampsun ja vaevalt tagumikku kattev rohkem vöö kui seeliku moodi ese, mida ta ilma häbenemata pidevalt kergitas ja rahvale sel viisil oma trussikuid näitas. Vahepeal pistis Amy lausa nimetissõrme püksi. Seda, mis ta seal tegi, ei taha ma teada. Minu meelest on tegu täiesti ebaadekvaatselt käituva inimesega, kes on küll ääretult andekas, aga samas on teda kurb vaadata.

Kui tavaliselt räägitakse Amy puhul heroiinist ja narkootikumidest, siis mulle tundus Amyga vesteldes, et tegu on pigem rahustite ja antidepressantide üledoosi kui millegi muuga.

Enne mind astus Amyle ligi London Lite ajalehe reporter, kes küsis staarilt küsimuse, mille peale Amy vastas: "Kuule sa meeldid mulle. Ega sa homo pole?" jättes noore reporteri veidralt punastama. Siis lubas Amy ajakirjanikuga ühe pläru teha ja vaene noormees ootas samas punktis, kus ta Amyga kohtus, veel pikalt. Loomulikult oli uje staar lubaduse unustanud.

Astusin Amyle ligi ja tegin talle komplimendi päevituse kohta, mille peale see haaras mul käest ja ütles: "Põgeneme siit. Jookseme välja!"

Järsku leidsin end Amyga käest kinni jooksmas mööda Selfridge'i kaubamaja poelette. Pidu toimus kaubamaja Ultra Lounge'is, mis asub kaubamaja keldrikorrusel.

"Nonii, istume siia maha!" viskas Amy end hallile vaibale, mina tema kõrval kükitades. Mul oli silme eest must, midagi sellist pole minu elu jooksul veel enne juhtunud.
"Nonii, mida sa tahtsid siis küsida?" pärib Amy oma suurte silmadega mind jõllitades. Minul ei tulnud sõna suust.
"Tahad, suudleme?" küsis Amy, samal ajal kui imes oma parema käe pöialt.

"Eee, kuidas su puhukus läks. Sa olid kaua ära?" suutsin suunurgast vaevalt poetada. "See ei olnud mingi puhkus. Nad saatsid mu minema, et ma saaksin kokaiinisõltuvusest lahti. Ma olin seal nagu vangis!" teatas ta mulle.

"Aga sul on ilus päevitus ja sa näed tervem välja?" küsin vastu. "Ma ei ole üldse ilus tüdruk, ma tean seda ise väga hästi. Ainus, mis mind maailma ilusamaks naiseks teeb on see, et ma olen Blake'i naine. Mul on kama kaks isegi kui ta teiste naistega magab. Ma ei lase tal kunagi ära minna. Kahju on ainult sellest, et kõigil teistel on jumala kama kaks, kas ma teda armastan või mitte. Kirjutavad igasugust jura."

Istusime seal põrandal veel mõnda aega. Amy rääkis, et tal on plaan teha Fred Perry reklaamkampaaniat ja kindlasti tuleb ka tema enda disainitud make up.

Järsku hüppas meile ligi pruunis jänesekasukas naine, kes röökis: "Amy, mis asja sa teed siin!? Ega sa ei rääkinud jälle midagi isiklikku. Palju ma olen sulle öelnud, et sa hoiad minu ligi! Tere, mina olen Amy suhtekorraldaja," tutvustab mind see täidlane naine võrksukkades ja veelgi lühemas seelikus kui Amy.

"Okei, aitab, lähme nüüd!" veab ta Amy minema. Amy teatab mulle suunurgast nagu viie aastane tüdruk: "Kuule, sorry, ma oleks pidanud teid enne tutvustama. Ma unustan selle kogu aeg ära, kui inimestega räägin."

Lõpuks ometi olen tagasi koju, Londonisse jõudnud, kuigi mu süda on endiselt Los Angeleses. Armusin sellesse linna nii ära, et ma ei ole isegi oma mobiiltelefoni kella õigesse ajavöödi muutnud. Elan ja mõtlen ikka veel California ajas, mis on kaheksa tundi Londoni ajast taga.

Los Angeles on võimaluste linn, aga rohkem veel kui täitunud unistusi on seal kahjuks lubadusi. Oscarite õhtul ootasin sõbra – kes mind peole pidi viima – kõnet, mida ma temalt kahjuks ei saanudki. Sellest hoolimata õnnestus mul käia Oscarite eelpidudel, nagu Miramaxi pidu Londoni hotellis ja telekanal HBO erapidu Sofyteli hotellis. Spirit Awards Santa Monica rannal oli samuti midagi erakordset.

Vanity Fairi peol õnnestus meil Maarjaga näha Sean Penni, kes selle asemel, et uhkelt Oscar käes Sunset Towersi hotelli eesuksest siseneda, hiilis majja sisse hoopiski tagauksest. Kate Winselt näitas aga fännidele hoopiski teistsugust suhtumist, lehvitades oma Oscarit maja ette kogunenud rahvale, neile õhusuudlusi saates.

Minu kolmenädalane külaskäik sinna oli aga Oscarite pettumusest hoolimata kümnest kümme. Nüüd ei suuda ma ära oodata, mill saan sinna linna tagasi minna. Üleeile ostsin juba uued piletid ja kõigi eelduste kohaselt lähen tagasi NME muusikaauhindae jagamisele aprilli keskel, ning samuti toimub Californias, Palm Springsis, aprilli lõpus üks riigi suurimaid muusikafestivale Stagecoach.

Los Angeles on sõna otseses mõttes unistuste linn. Nagu ma eelnevalt juba mainisin, on see ka üks suur lubaduste linn. Kõige suurem osa aga sealsel läbilöömisel on kindlasti õnnel. Ühel päeval sööd nurgakohvikus juustuvõileiba, järgmisel päeval einestad Madonnaga kõrvuti laudades Cecconi restoranis. Täpselt selline see elu seal ongi! Mitte kunagi ei tea, mis võib juhtuda järgmisel päeval. London on selles suhtes palju reserveeritum ja igavam linn. Peale selle on siin nii palju organiseerimist, kui Los Angeleses sõltub palju juhusest ja just sellest samast õnnest. Igal juhul mulle seal väga meeldis.

Õnneks on Daily Mirror mulle organiseerinud viie aasta ajakirjanikuviisa ning saan loodetavasti tulevikus seal üritusi kajastada tihedamini. Lisaks sellele on seal mulle ääretult armsaks saanud endine klassiõde Maarja, kes mu sõna otses mõttes sellesse linna armuma pani. Siinkohal kõlabki – Maarja, aitäh kõige eest! Nii tore, et meid eestlasi jagub ikka igale poole...

Londonis tagasi olla on lausa masendav. Kuigi õhus natuke rohkem kevadet kui veebruari alguses, on siin ikkagi Los Angelesega võrreldes pime ja külm. Mis mind kõige enam Los Angelese juures hämmastas oli see, et isegi kui tuli ette asju, milles pidin pettuma, viis sealse linna soojus ja päike mõtte ikkagi positiivsusele. Kui siin Londonis midagi halvasti läheb, siis on küll vahel tunne, et ilm mõjub sedavõrd rõhuvalt, et siin on kerge kaotada lausa eluisu.

Kunagi lugesin kuskilt artiklit, kuidas ilmastikuolud mõjutavad 60% meie igapäevast tuju. Tundub, et sel uurimusel on põhja. Õnneks pole kevad ka Euroopas enam kaugel.

Tagasi igapäevasusse.

Neljapäeval kajastasin Katy Perry kontserti Londoni Koko klubis, Camdeni linnaosas. Katy tegi vapustava etteaste, aga üllatas oma laulude vahepeal imeliku sõnavõtuga. Näiteks sellest, kuidas tüdrukutele meeldib Pinocchio pikk puust nina?!? Üleüldse rääkis Katy ainult seksist. Võib-olla mõjutas teda Londoni sombune ilm.