Los Cabos asub Mehhiko läänerannikul. Ja nagu kohapeal selgus, on tegemist väga kuulsa kuurortiga, seda eriti ameeriklaste seas.

Alles kohale jõudes sain teada, et Los Angelesest vaid kahe tunnise lennusõidu kaugusel kõrvuti asuvad Cabo San Jose ja Cabo San Lucas on staaride lemmikpuhkusekoht, kus keskmine villa maksab 2-5 miljonit dollarit.

Teel hotelli vaatasin taksos pilte kohalikus ajakirjas ilmunud arhiiviloost "Staarid Cabos 2003-2008", kus John Travolta pidas oma 50ndat sünnipäevapidu Cabo San Jose's, päevituvat Beyoncéd, restoranis einestav Jay Z, nachosid pugiv Uma Thurman jpt.

Cabo Surf ja Spa hotelli saabudes teatas kellamees mulle pühalikult, et George Clooney ja Cindy Crawford jõudsid just eralennukiga nende ühisesse kodusse jõule tähistama, mis asus kellamehe sõnul meie hotellist vaid poole miili kaugusel. Issand, kas nad on paar, kilkasin uksehoidjale, kes minu kui seltskonnaajakirjaniku oma vastusega punastami pani.

"Loomulikult mitte. Nad on äripartnerid. Nad ostsid koos 16 miljoni dollarilise maja siin, mida nad enamuse ajast välja üürivad. Cindy tuli koos oma perega ja George ühines nendega. Siit mitte kaugel elab Paris Hiltoni onu."

Vau, mõtlesin, võib-olla peaks siia elama kolima – Cabo San Jose's on rohkem staare kui Londonis. Uksehoidja lisas veel, et hiljuti viibis samas hotellis näitleja Adam Sandler, Cabo San Jose's filmiti Brad Pittiga peaosas olev film "Trooja" ja veel üks kuulus film "Zohan".

See on mu esimene puhkus üle kaheksa kuu ja seda planeerides ei mõelnud ma kohe kindlasti staaridele, pigem oli mõte nende eest põgeneda.

Uskumatu oli leida eest kuurort, kus keskmine maja maksab rohkem kui katusekorter Londoni südalinnas. Minu hotellist mitte kaugel asus golfiväljak Querencia, mille kogumaksumus on 60 miljonit dollarit... ja seda kõike Mehhikos!

Ütlen ausalt, et pilt sealsest oli muljetavaldavam kui California Santa Barbara või Rancho Santa Fe. Mina ootasin Mehhikos pigem vaatamisväärsusi nagu kaktusepõllud ja kärarikas haisev turuplats... Golfiväljakuid ja miljonite väärtuses villad Mehhiko läänerannikul tulid mulle üllatusena.

Tõelist mehhiklast kohtas seal ainult tööriietuses, kelner või majaabiline. Villa elanikeks olid peamiselt ameeriklased ja kanadalased, kui välja arvata minu hotelli omanik Mauricio, kes oli ainus golfi mängiv mehhiklane keda kogu reisi vältel kohtasin.

Kui muu maailm sipleb hetkel majanduskriisis, siis sealses elus oli majanduskriisi raske märgata. Kui välja arvata mõned ehitusel pooleli jäänud majad.

Megamarketis olid isegi toiduhinnad samad mis Londonis.

Pärast viit päeva hotelli erarannal peesitamist võtsin rendiauto ja sõitsin kuurorti äärealadele. Pilt, mis seal avanes oli kohutav.

Ma olen reisides vaesust näinud palju, seda eriti kui käisin sel aastal Peruus ja Argentiinas. Aga kogu selle kulla ja karra kõrval tundus pilt Mehhikos isegi kohutavam. Ja seda enam, et tegemist ei olnud suurlinnaga nagu Lima või Buenos Aires, kus on rikkus ja vaeus kuidagi ettearvatav...

Mõnda majja sisse kiigates nägin koltunud mööblit, mis oli ilmselgelt mõnest villast kümme aastat tagasi välja visatud, nälgivad lapsed, ilma sabata kassid ja kanad köögilaual.

"Huvitav, kui George Clooney eralennujaama sõidab, kas ta kunagi märkab neid väikeseid vaesusest pungil hütte tee peal?" küsisin rendiauto võtmeid müügiesindajale ulatades, kes vastas mulle kiirelt: "Ei! Härra Clooney autojuht sõidab lennujaama teist teed pidi! See on palju ilusam."

Inimene unistab ikka sellest, mida tal ei ole. Mina unistasin viimased kaks kuud päikselisest Mehhikost ja jõulupalavusest. Päevitamisest, surfamisest ja vürtsisest toidust.

Jõudsin Mehhikosse reedel. Esimesed kaks päeva kulusid puhtalt päikse nautimisele ja ookeanis kümblemisele. Rohkelt tacosid, jalapeno pipart ja Margariitasid basseini äärel. Mõttes lugesin päevi, kui palju on veel jäänud siin olemiseks.

Esimesed kolm päeva ajas mõte Londonist külmavärinad ihule. Cabo San Jose's on hetkel, kui seda blogi kirjutan pühapäeva õhtu, Eestis aga juba esmaspäeva varahommik. Ja juba ma nihelen ja mõtlen Eesti lumele ja ema tehtud jõulupraele. Kolmekümne kraadises palavuses on raske end programmeerida jõuludele. Kuigi jõulukaunistused on üleval peaaegu kõikjal, muutuvad need siin märkamatuks.

Siin kõrbelinnas on kaktustega kõrvuti plastikust kuusepuud. Hõõgveini asemel pakutakse tekiilat. Punased jõulutähed on vist ainsad, mis siin elus on. Supermarketis mängib "Oh, kuusepuu" asemel U2 või Duran Duran ja kohalike suust pole ma kordagi kuulnud midagi jõuludega seonduvat- nagu poleks seda olemas. Ometi on jõulud katoliiklaste jaoks tohutult olulised pühad?

Ainus, mis siin jõule meenutas, oli pühapäeva hommikune kirik ja jutlus. Kuigi isegi seal oli ühel hetkel nii palav, et mul viirastus nagu oleks preester olnud Antonio Banderas ja vaimusilmas kujutasin ette, kuidas kohe-kohe on kirikusse sisenemas sügava dekolteega Penelope Cruz, tema järel kohalik Zorro... kõik oli mulle kui eestlasele lihtsalt nii erinev. Kiriku valged saviseinad, plastikust Jeesused ja kitarrimuusika.

Mehhikos on vinge ja hetkel naudin kindlasti üht vingemat reisi oma elus, aga jõuluks tahaks koju!

Kananahk tuleb ihule, kui mõtlen eilse õhtu peale Londonis, kui mu abikaasa koos külla tulnud Kroonika ajakirjanikega kohalikus India restoranis peaaegu kaklema läks. Ja kõik algas eimillestki...

Istusime restorani alumisel korrusel ja valisime laua ülikondades valgekraede kõrvale, kes pidasid seal oma kontori jõuluõhtusööki. Paavo Kanguril oli palavik, põsed temperatuurist õhetamas nagu jõuluvanal. 

Me püüdsime Aivar Kullamaaga, Kroonika fotograafiga, Paavole pakkuda vürtsisemat toitu, et ehk ajab külmetuse välja. Paavo oli kange olemisega, ainult et ülikondades mehed meie kõrvallauas räuskasid iga minutiga enam.

Selleks ajaks, kui Adam kohale jõudis, ruigas kamp purjus briti juriste nagu sead laudas. Meie hääl ei käinud neist enam ülegi.

Paavo muudkui oigas, et tal on jube paha olla ja et ta ei suuda uskuda, et sellised korralikult riietatud britid võivad käituda nagu viimased mölakad.

Advokaatide jutt läks järjest valjemaks. Pealik karjus alluvatele üle restorani: "Kui mina ütlen, et klient tuleb p**se saata, siis saadad ta p**se. Minu käsk on kõige tähtsam."

Püüdsin Paavole ja Aivarile samal ajal tõlkida, millest tähtis seltskond kõrvallauas rääkis. 

Eestlased ainult kehitasid õlgu ja imestasid. Muidu ikka arvame, et Eestis räuskavad ja näitavad paljast tagumikku ainult briti ehitustöölised või madalalubalised, aga et kõrgharidusega juristide seltskond niimoodi käitub, oli isegi mulle üllatus.
Seda, et nad juristid olid, nimetasid nad mitu korda valjul häälel.

Paavol oli selle aja peale juba nii paha olla, et ta püüdis kelnerit veenda meile teist lauda andma restorani ülakorrusel. Abikaasa palus ettekandjal kõrvallauda maha rahustada, aga hindu keeldus sellest kategooriliselt – pole ka ime – ta oleks ju jäänud ilma kopsakast jootrahast. Oli ju too seltskond õhtu suurim.

Lõpuks astus Adam laudkonnale juurde ja palus neil viisakalt tooni maha keerata. "Ma saan aru, et teil on lõbus, aga äkki oleks võimalik natukene vaiksemalt," palus ta korrektses inglise keeles.

Selle peale karjus grupi liider: "Sorry."

Aivar küsis selle peale oma kehvas inglise keeles neilt vastu: "Kas te ainult ütlete sorry või ka mõtlete seda?" Purjus seltskond ei saanud Aivari aktsendiga küsimusest aru ja kohmas siis midagi mu mehele. See siis andis edasi Aivari jutu otsetõlke.

Selle peale pistis kogu seltskond britte röökima: "Me ei vabanda mitte iialgi mingite belglaste ees. Me oleme britid, mingid närused belglased ei lähe meile üldse korda."

Adami aktsenti kuuldes karjuti: "Ja sina tõmba Ameerikasse tagasi!"

Järsku vehkis valgesärkide hord rusikaid. Kaks tursket Kroonika meest olid samuti löömaks valmis. Isegi Paavo punased põsed olid kadunud. Kuidagi õnnestub mul ainsa naisena kamp mehi toolidele tagasi kangutada. Ise värisesin nagu haavaleht.

Eestlased rääkisid kui ühest suust, et nad oleks selle kamba kirpe ühe käega nurka surunud. Et siis Kroonika brittide vastu. 

Ma ei suuda siiamaani uskuda, et selline intsident leidis aset Londoni kesklinnas, viisakas restoranis.

Pärast õhtusööki kõndisime läbi Soho linnaosa eksklusiiivsesse ööklubisse Bungalow 8. Tee peal möödusime kuulsast restoranist The Ivy, mille ees passis kümmekond paparatsit.

Aivar läks fotograafina kaameraid nähes ähmi täis ja kõndis neile juurde. "Ma olen fotograaf Eestist, keda te siin ootate?" küsis ta innukalt.

Selle peale hakkas kamp paparatsisid valju häälega hirnuma. "Ah, et sina oled fotograaf!? Aga meie oleme hoopiski pagarid!" ja saatsid ta siis pikalt.

Selline õhtu oligi.

Eelmises blogis kirjutasin, et kohtusin Briti tipp-poliitiku David Cameroniga "Uinuva kaunitari" esietendusel ning olin hämmingus, kuidas nii suursugune poliitik fännas meie presidenti Toomas Hendrik Ilvest.

Tegelikult oli too õhtu üldse üks meeldejäävamaid minu jaoks siin Londonis. Enne esietendust löödi teatri kõrval asuvas hotellis St. Martins kokku šampanjaklaase ning pakuti head ja paremat.

Ise olin üritusel intervjueerimas Dannii Minogue'd, Lily Allen'it, ansamblit Sugababes, Geri Halliwelli ja paljusid teisi tuntud tegelasi. 

Samal ajal, kui intervjueerisin Dannii Minogue'd, nägin silmanurgast ruumi sisenemas tumedasse riietunud elegantset paari. Neid peatas uksel fotograafide parv, fotolambid välkusid nende suunas vähemalt minuteid kaks.

Issand, need on ju eestlased Age Oks ja Toomas Edur, olin mõttes vaimustuses.

Olen neist aastate jooksul palju lugenud nii Eestis kui siin, aga mitte kunagi kohanud. Age ja Toomas olid sel üritusel tõelised staarid. Igaüks püüdis neist raasukest endale saada. Kes kallistas, kes proovis neile kätt pihku suruda... Astusin isegi ligi ja ütlesin kohmetult eesti keeles tere. Nemad kohe sõbralikult vastu "Tere, tere!"

Olin nii liigutatud, kui Toomas teadis mind kui ajakirjanikku ja oli isegi minu Õhtulehe blogi lugenud.

Vahepeal lükkasid fotograafid mu neist eemale, et esitantsijatest veel pilte teha. Ma olin täiesti hämmingus, kuidas kogu see peoseltskond seal meie Age ja Toomase ümber keerles. Vahepeal astus neile juurde vanem härra hallis ülikonnas, patsutas Toomast õlale ja teatas siis mulle: "Näed, püüdsin neid Pariisi kutsuda, aga nemad ju ei saa kunagi tulla. Neil on alati töö, alati proov."

Toomas tagasihoidlikult ütles eesti keeles vahele: "Oleksime tahtnud minna küll, aga proovid on tõesti kogu aeg."

"Uinuvas kaunitaris" on Toomasel ja Agel kanda peaosad. Nende pilt on kavalehe esikaanel. Esietendusel nemad ei tantsinud ning Toomase sõnul oli see kergendus, sest lõpuks ometi said ka nemad šampanjaklaasi käes hoida, lõdvestuda ja peomeeleolu nautida.

Kui kõrvalasuvasse teatrisse jõudsime, avastasin, et minu koht oli vaid kaks rida eespool, täpselt Age ja Toomase ees.
Meist pisut paremal istus Lily Allen koos oma vanaisaga ja meist vasakul Geri Halliwell oma ema ja vanaemaga. Neli rida eespool istusid tüdrukutebändi Sugababes Keisha ja Heidi koos oma emadega. Meist mitte kaugel oli konservatiivide liider David Cameron perekonnaga.

Kui väike on maailm, mõtlesin. Nii tore, et meie, eestlased, võime lõpuks ometi vaadata "Uinuvat kaunitari" samast saalist, kus istuvad tähtsad tegelased. Kui aga ometi kõik kuulsused maailmas oleksid nii sõbralikud ja soojad nagu Age ja Toomas. Nad on maailma armsamad staarid.

Eelmisel nädalal kohtusin puhtjuhuslikult "Uinuva kaunitari" esietendusel Londonis Briti Konservatiivide Partei juhi ja liidri David Cameroniga.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägin Briti tuntumat poliitikut ja võimalikku uut peaministrit Coloseumi teatri fuajees koos oma perekonnaga.

Astusin härrale ligi ja vabandasin, et teda vabal ajal teatris tülitan, aga et ma lihtsalt ei suutnud ajakirjanikuna väikesest riigist nagu Eesti, mööda kõndida sellisest suurest poliitikust nagu tema.

Selle peale kukkus Cameron heietema: "Issand, kas te olete tõesti Eestist? Kas te olete tõesti ajakirjanik Eestist? Olete tõesti eestlane?"

Mul oli selline tunne nagu Cameron oleks olnud minuga kohtumisest rohkem vaimustuses kui mina temaga kohtumisest. Olin lausa šokis ja ei osanud muud vastata, kui et jaa, olen Eestist jah!

Selle peale ütles staarpoliitik: "Teate, ma kohtusin paar päeva tagasi teie presidendiga. No, teate see, kes kannab värvilisi kikilipse. Nimi, nimi, mis ta nimi ongi?!?" Ütlen vahele: Toomas Hendrik Ilves. "Oh, jaa, just see!" ja püüab siis ebamääraselt meie presidendi nime hääldada.

"Väga muljeltavaldav mees. Tõesti väga tark ja muljetavaldav. Vapustav kohtumine. Ma olin täiesti sõnatu, ma ei teadnud, et Eestil on selline president! Niivõrd tark. Ja milline haridus..." jätkas ta.

Cameron, kellest meedia sõnul võib saada uus Briti peaminister pärast Gordon Browni, pole kohalike ajakirjanike vastu just kõige sõbralikum, oli minu kui Eestist pärit ajakirjanikuna lahkelt nõus minuga koos pildile jääma.

Lõpetuseks ütles ta veel: "Tõesti, teie president on väga muljetavaldav mees. Selline väike riik sellise suure presidendiga. Väga tark mees. Minu soojad tervitused talle."

Vau, mõtlesin, olin Ilvese pärast lausa kõrvust tõstetud. Uhke on olla eestlane.

Kui viimasel korral Eestisse-käiku plaanisin, otsustasin säästlik olla. Sukeldusin netiavarustesse. Ohoo, Easyjet, mis maandub Tallinnas, pakkus lennupileteid pea sada naela kallimalt kui Ryanair, mis maandub Riiga. Bingo!

Et mu sihtkohaks oli kodulinn Tartu, mõtlesin, et kõik klapib: Riia on Tartule ligemal kui Tallinn. Koju kiviga visata. Seda enam, et tänu Euroopa Liidule ja Schengeni lepingule pole olemas enam piiripunkte ja passijärjekordi. Mõeldud-tehtud. Ostsin kaks London-Tallinn-London sõidupiletit Riiga –100 naela. Ise mõtlesin tolle hästi säästetud saja naela peale, mida ma Easyjetiga lennates oleksin rohkem kulutanud. Nüüd ei jõua ma toda sammu ära kahetseda. Säästureis Riiast Tartusse kujunes kannatuste rajaks.

Ryanair trikitas rohkem maksma

Üllatused algasid juba lennujaamas. Rynair tahab eraldi pagasiraha: ühe pagasi edasi-tagasi lennutamine maksab ekstra 46 naela (23 naela üks ots). Et ma ei reisinud üksi, tuli kahe inimese peale kohe juurde maksta see Easyjetist säästetud 100 naela kohe. Muidugi rikkus see tuju, aga rohkem siiski see, et olin olnud nii loll. Ma tõesti ei tulnud selle peale, et Ryanair võib oma odavate piletitega teha sellise kalli nipi.

Õudus jätkus. Oletasin, et Riia ja Tartu vahel käib tihe bussiliiklus ja ehk läheb buss Tartusse suisa lennujaama eest... Oh imet – ei mingit bussi Tartusse.

Ema ütles, et Riiast läheb rong Valka ja küsis raudteejaamast mulle täpsed rongiajad. Emale helistasin põhjusel, mida ei oskaks uneski aimata: peenes Riia lennujaamas ei suutnud teenindajad rääkida mitte ühtegi sõna inglise keelt. Jahmusin: kuidas kaks nii väikest riiki, mis asetsevad nii lähestikku koos, on aga tegelikkuses nii erinevad. Iga Eestis käinud välismaalasest tuttav kinnitab, et Tallinna lennujaamas on inglise keele oskus maailmatasemel.

Kui rong, siis rong. Saime takso peale ja kümne lati eest viskas vana bemar meid rongijaama. Seal ootasime poolteist tundi rongi ja sõime raudteejaama sööklas pitsat.

Ameeriklasele pakuti samakat

Lõpuks saabus rong. Ma ei teadnud, et sellised aururongi meenutavad sõiduriistad veel eksisteerivad. Rong peatus suure vilega ja kangesti tulid meelde ajad, kui käisime emaga Tartust Elvasse, samasuguse rongiga. Mulle meeldis see rong – nostalgia pärast.

Aga minu ameeriklasest abikaasa vaatas suu lahti kogu seda ilu: noaga lõigutud istmeid ja kritseldusi vaguniakendel. Vagunis oli külm, vaheuksed käisid vaevalt kokku ning külm tuul tuhises sisse pea iga kümne minuti järel – rong peatas igas võimalikus peatuses.

Lõpuks läks asi muidugi paremaks. Eesti piiri lähedal tulid peale mustlastest seenelised ja üks onuke pakkus mu abikaasale sõbralikult samakat. Talle oli see tohutult huvitav, kuid mul hakkas kõhe – tuli meelde kunagine Pärnu puupiirituse lugu, mida aastaid tagasi kajastasin.

Seenelised olid aga tegelikult hästi armsad ja pakkusid meilegi seeni kaasa. Jätsime seenekorvi vastu võtmata.

Kogu selle sõidu ajal mõtlesin, kuidas saab rong sõita Riiast Valka kolm tundi ja kümme minutit?!

Rongijaamas ootas ees vend, kes meid siis lõpuks Tartusse viis.

Uskumatu – sõitu Londonist Stanstedi lennujaama alustasime kell kaks öösel ja Tartu koju jõudisime õhtul kell kuus. Selle ajaga oleks vabalt jõudnud Los Angeles'i lennata. Abikaasal oli muidugi juhe koos: ainult karjus, et järgmine kord korraldab reisi tema ja minu säästureisid on täielik nali kuubis.

Ma ei julgenud mehele öelda, et tagasisõit tuleb veelgi jubedam.

Säästureis või asi

Tartust ära minnes, hakkas kogu triangel otsast pihta. Lennuk Riiast Londonisse läks teisipäeva hommikul kell 10.50.

Äratus – jälle kell kaks öösel. Vend viis meid autoga Tartust Valka, et jõuaksime kella viiesele rongile. Olime ainukesed inimesed perroonil. Esialgu oli hirm, et äkki rongi ei tulegi. Tuli. Minuti pealt kell viis.

Mina jäin hoolimata jääkülmast vagunist kohe magama, mees oli näost roheline, ütles, et tal on paha olla. Tema magada ei saanud. Käis otsis WC-d, pärast ütles, et seda rongis polnudki.

Ta, vaeseke, pole kunagi oma elus midagi sellist näinud. Ütlen päris ausalt, et sõna "säästureis" ajab mul endalgi praegu karva turri. Aga ma poleks mitte iialgi arvanud, et Riiast Tartusse saada on nii keeruline: ärge tehke järele! Sama raha eest Londonit koju käia on emotsionaalselt erinev: Easyjetiga tuled kui valge inimene, Ryanairiga kui sõjavang.

Arvutage ise, kumb siis odavreis on?

Easyjet

2 piletit Londonist Tallinna ja tagasi 200 naela (umbes 4600 krooni)
Takso Tallinna lennujaamast bussijaama 100 krooni
2 bussipiletit Tartusse 300 krooni

Kokku: 5000 krooni

Ryanair

2 piletit Londonist Riiga ja tagasi 100 naela (umbes 2300 krooni)
2 kohvrit pagasina 4x23 naela 92 naela (umbes 2116 krooni)
Takso Riia lennujaamast rongijaama 10 latti (umbes 250 krooni)
Rongi ootamine pitsarestoranis 20 latti (umbes 500 krooni)
2 rongipiletit Valka 2x46 krooni ehk 92 krooni
Venna bensiini- ja ajakulu Valkast Tartusse ja tagasi

Kokku: 5258 krooni

Enne jõule Londonis on töögraafik täiesti hullumeelne. Sel nädalavahetusel oli Britney Spears Londonis ja tänased lehed muust ei räägigi, kui tema siinkäigust. Kogu nädalavahetus kulus Britney uudiste kajastamisele ja laupäeval pidin veel jõudma õhtusöögile tähtsa seltskonnaga, kaks neist Vormel 1 juhtkonna liikmed. Kodu koristada ja riideid pesta polnudki mahti.

"Kurb. Oi, kui kurb."

Õhtusöögi vestlusteemadeks olid majanduskriis ja Bernie Ecclestone'i lahutus. Istusime Dorchester Hotelli restoranis China Tang, kus tavaliselt peab ärilõunaid ja õhtusööke supermodell Kate Moss koos Topshop pealiku Philip Greeniga.

Seltskonnas viibinud mõjukad mehed mainisid, et Kate Moss päästis Topshopi surmasuust. Ilma supermodellita oleks see äri alla käinud, enamik keskmist hinnaklassi pakkuvatest riideäridest on jõulude eel kaotanud 30% müügist. Nende meelest on sellised numbrid enne kingiostuaega täiesti katastroofilised.

Veel mainisid nad, et Philip Green on viimase kuu jooksul koondanud 300 inimest – mis sest, et ta aril läheb suhteliselt hästi. Nii arvasidki need mehed, et majanduskriisi tulemusel on jõuluks Inglismaal tööta kuni 2 miljonit inimest. Topshop hulbib veel vee pinnal, kuid kõik teised ärid – isegi DKNY ja Armani Exchange – on kaotanud suurema osa oma turust ja klientuurist.

Minuga koos istunud ärimehed, kellest üks omab ülemaailmset hotelliketti, rõivafirmasid ja veiniaedu, ennustasid, et majanduskriisi lõppu võib ehk oodata aastal 2010.

Tema sõnul on hetkel olukord masendav. Veel mainis ta, et ei ole elu jooksul mitte kunagi saanud nii palju kõnesid vanadelt tuttavatelt ja sõpradelt ainsa palvega: "Aita, palun!"

Teine ärihai rääkis, et ta Morgan Stanley pangas töötav poeg nägi pealt, kuidas vallandati pikima tööstaažiga töötaja. Pangas 17 aastat töötanud mees olevat uudist kuuldes valju häälega nutma hakanud.

Seda lugu kuuldes ohkas ülejäänud seltskond: "Kurb, oi kui kurb." Ongi kurb. Enamik riidepoode Oxfordi tänaval on üles riputanud lõpumüügisildid. Ja seda enne jõule, kui rahvas peaks olema ostupaanikas.

Enamik minu pankuritest tuttavaid on stressis, sest kardavad kaotada tööd. Neist paljud maksavad pangalaenu ülikalli maja eest Chelsea linnaosas. Pean lisama, et kallist šampanjat voolab samuti vähem. Kui enne kulutas iga tola 1000 naela ööklubi laua peale, siis nüüd seisavad nad baarileti ääres.

Mida mõtleb kaunis horvaatlanna?

Aga majanduskriisi asemel oli vestlusteemade peategelane Bernie Ecclestone. Meedia kajastab tema lahutusprotsessi siin pea iga päev, aga vähesed teavad mis toimub tegelikult.

Tema lähimate sõprade sõnul polegi tegu niivõrd suure uudisega. Slavica, Bernie horvaatlannast naine, on mehele lahutuspabereid saatnud varemgi. Kui ma õigesti aru sain, siis isegi kahel korral. Vale on öelda, et Bernie pole mures – viimasel ajal istuvat ta ainult kodus ja vahtivat telekat. Sõbrad peavad teda lausa vägisi kodust välja tirima.

Slavica olevat kodust välja kolinud juba mitu kuud tagasi ja viimati kohtus abielupaar Singapuris Vormel 1 võistlustel. Suhted paari vahel on olnud jäised juba mõnda aega. Slavica põhiprobleem olevat see, et Bernie elu suurim armastus on Vormel 1 ja naine on teisejärguline. Bernie ei veetvat temaga piisavalt aega koos.

Sõbrad mainivad veel, et nende kooselus on tegu on täielike vastanditega: Slavica on valjuhäälne ropendaja, Bernie aga tisane kui tuvi.

Lahutusdokumendid jõudsid Bernie koju kaks nädalat tagasi. Kuigi suur osa pere kinnisvarast on Slavica nimel, teavad sõbrad, et Berniet rahaküsimus lahutusel väga ei häiri.

"Pigem mõtleb ta, kuidas suhteid parandada. Ja isegi kui Slavica ära läheb, saab Bernie hakkama. Talle on tähtis Slavica ja tütarde heaolu." 

Küsimusele, miks naine otsustas just nüüd lahutada, vastavad sõbrad nii: "Slavica sai 50. Eks ta mõtleb, et tal on veel viimane aeg kedagi teist leida."