Millal see oligi, kui ma otsisin paduvihma käest varjualust Mayfair' linnaosas? Juuksed läbimärjad, astusin sisse Shepherds Tavern pubisse, ise külmast värisedes. Mõni peab seda Londoni romantikaks, mina ise kutsun siinset kliimat aastaringseks oktoobriks.

Ja mida ma näen? Pubis joob õlut vanameister Tom Jones ise. Mõtlesin, et sellise rääbakuna ma sellele seksisümbolile küll juurde ei saa astuda, sest Jones räägib ainult piltilusate ekstreemsusteni sätitud naistega, kes iga ta loo või lause peale rinnahoidja seljast viskavad. (Viimast nägin ise oma silmaga kaks aastat tagasi Elton Johni "Valge lipsu ja krooni ballil" Eltoni häärberis Windsoris. Muidu end ülidaamilikult üleval pidanud naised muutusid Jones'i lavale tulles kiskjateks, kes kiskusid oma aluspesu seljast ja hakkasid seda tantsides pea kohal keerutama.)

"Kas me oleme varem kohtunud?"

Nojah, mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga riskima ma läksin. Jones seisis naistetualeti kõrval, nii et tegin näo nagu hakkaksin sinna sisenema, samal ajal Jones'ile naeratades.

Mees, kes ei jää naistega juba naljalt hätta, sai mu flirdist kohe aru ja küsis kiirelt: "Kas me oleme varem kohtunud?"

"Elton Johni peol kaks aastat tagasi," vastasin.

"Muidugi, ma mäletan. See oli üks vingemaid pidusid, kus olen käinud. Milline šampanja ja millised külalised," meenutas ta rõõmsalt.

Tuletasin härra Jones'ile meelde seika, kuidas ta naised toona nii pöördesse ajas, et lõpetas oma etteaste kolme lavale lennutatud rinnahoidjaga. Vanameister ise ainult muigas.

"Jaa, vaat see oli alles pidu!" ja päris siis, kust mu aktsent pärit on.

Staar küsis imestunult, miks mul on väga tugev ameerika aktsent. Ainus põhjus, mille suutsin välja pakkuda oli isegi liig lihtne: Eesti lapsed kasvavad üles ameerika filme vaadates ja sealt siis ilmselt ka see aktsent. Jones pööritas silmi: "Ahjaa, vaata kui huvitav riik siis."

Eesti täpset asukohta teada tahtes palus ta mul pubi laual ära näidata meie riiki ümbritsevad riigid. Nii ma siis kasutasin suhkrutopsi kui Eestit, pipart kui Venemaad ja soola kui Soomet.

"Nojaa, te olete ikka täitsa põhjas siis ju!" vastas ta mu suhkru- ja soolatopsidega sahkerdamist jälgides. "Kas ma olen teil esinenud? Nagu tuleks midagi ette?"

Ütlesin ausalt, et mul ei ole õrna aimugi.

Härra Jones fännab Inglite linna

Veel pajatas härra Jones oma elust Los Angeleses ning sellestki, miks ta ei ole suur Londoni kliima fänn.

"Lihtsalt ilma tõttu läksin ära, California on suurepärane riik, kus vana olla. Kogu aeg on soe ja mõnus ja mulle meeldib hirmsasti väljas olla. Londonis elad enamuse elust sees, sest väljas sajab... kogu aeg."

Ilmselt sai Jones vihmajutuks inspiratsiooni minu läbimärgadest ja tilkuvatest juustest. 

Jones ütles veel: "Aga sinul noorel inimesel soovitan küll veel Londonis olla ja selle kliimaga rinda pista. See on imeline linn karjääri tegemiseks. Los Angeles'is on hea niisama hinge tõmmata."

Lõpetuseks tegime pildi sealsamas pubis WC ukse kõrval.

Jones küsis, millal me jälle kohtume. Pakkusin välja, et ehk Eltoni järgmisel ballil juunikuus – kui mul muidugi piletitega veab. Jones kohe vastu: "Nojah, ma loodan ka pääset saada. Eelmisel aastal mind ei kutsutud, võib olla sel aastal läheb õnneks." Eks see siis juunis näha ole.

Meelelahutusmaailma on üks igavesti võlts ja kole koht. Üldjuhul ma sellega oma pead ei vaeva ning püüan oma tööd teha pisiasjadesse süvenemata, aga möödunud nädalal kehitasin korduvalt õlgu. Imestusest. Tüdimusest.

Sest eelmise nädala veetsin Lindsay Lohanit ja tema pruuti Samantha Ronsonit (või peikat, ei teagi, kuidas teda kutsuda) jälitades.

Oli teada, et Samantha, kes on maailmale tuntud kui DJ ja produtsent Mark Ronsoni õde, on Londonis plaate keerutamas. Oli ka teada, et filmistaar Lindsay on siin ainult armastatut toetamas. Ühe kõlaka kohaselt pidid Lindsay ja Samantha nädalase Euroopa-reisi jooksul isegi Pariisis kihluma. Siiani pole aga kuulda, kas see siis leidis aset või mitte.

Armuromaan või mitte?

Teatavasti käib Lindsay ja Samantha vahel tõeline armuromaan ja Lindsay kuulutab maailmale, et ta pole iialgi varem olnud õnnelikum kui praegu. Alati käivad need kaks käest kinni ja on ilmselgelt maailma kuulsaim lesbipaar.

Kolmapäeval saadeti mind ööklubisse Chinawhite Samantha plaadikeerutust kajastama. Tavalise klubipeo asemel ootas mind ees tõeline farss. Klubi omanik oli kohale kutsunud ajakirjanikud igast võimalikust siinsest lehest, meediale oli antud suisa spetsiaalne VIP-ruum, kus pakuti tasuta veini ja viskit. Sellist vastuvõttu ei kohta siin just tihti, tavaliselt püütakse meid ikka igalt poolt minema kihutada.

Muide, et Chinawhite on klubi, mis oli kunagi ülipopulaarne, kuid uute klubide pealetulekuga on selle menu viimasel ajal tohutult kahanenud.

Kohale jõudes sain aru, et Samantha esinemine oli üks targalt läbimõeldud projekt. Mis saaks olla veel parem reklaam klubile kui ehtsad Hollywoodi staarid?

Klubi nime esinemine järgmise päeva lehtedes ju garanteeritud.

Tõesti, plaadikeerutus toimus. Ja Lindsay tegi sellest tõelise näitemängu. Samal ajal, kui Samantha muusikat mängis, ronis Lindsay DJ-pulti ning sooritas rea suudlemisvoore. Ilmelt oli see illustratsioon nende kahe armuromaanile.

Veel enam: paari laud asus VIP-tsooni kõrval ja oli hästi nähtav kogu tantsusaalile. Mis sest, et klubi VIP-tsoonis on hulk laudu, mis on muust klubist eraldatud. Kuigi Lindsay ja Samantha nõudsid nelja halli turvamehe toel tõelist privaatsust, oli kummaline, miks nad valisid endile just selle klubinurga, kus nende tegemisi sai kogu ülejäänud rahvas kõige paremini jälgida. Või – mis seal siis kummalist?

Kuhu jäid külalised?

Järgmisel päeval kuulutati välja Lindsay Lohani erapidu ööklubis Dolce. Kohale lubati hulk kohalikke kuulsusi. Kui ma südaöö paiku sinna jõudsin (tavaliselt ööüritused lihtsalt algavadki südaöö paiku), käis klubi ees täielik sõda. Paparatsid kaklesid omavahel. Ütlen ausalt, et oli lausa hirm selle rahvamassi vahele trügida, olukord oli nii hullumeelne. Ja loomulikult tekitasid selle veidruse klubisse saabuvad Lindsay ja Samantha.

Klubis muutus olukord veel veidramaks: Lindsay ja Samantha istusid VIP-tsooni lauas, nende laua ümber valitses täielik tühjus ja pisut kaugemal tõelised rahvamassid, kes piidlesid staaripaari laua ümber tõmmatud punase köie tagant. Loomulikult kaitsesid nende privaatala taas turvamehed. Nagu loomaaias. Kas see polnud mitte välja kuulutatud kui Lindsay erapidu rohkete uhkete külalistega, mõtlesin ma imestunult. Polnud erapidu, polnud ka kuulsaid külalisi.

Nojah, kuskilt ilmus tõesti välja täiesti tavaliselt riietunud ja peaaegu ilma meigita Lily Allen, kes noorpaariga ühines. Vähemalt oli ta tõeline vastand Lindsayle, kes kandis tohutut krohvikorda ja nääriaega meenutavat sätendavat kleiti. Ülejäänud rahvas klubis oli nö tänavalt – inimesed, kes maksid sissepääsu eest 20 naela. Ja seda olematut tsirkust pääses raha eest vaatama igaüks, kes soovis, hoolimata sellest, et Dolce on siin tuntud kui eraklubi. Tuleb välja, et see on samuti reklaamitrikk.

Noorpaari vapper liinitöö

Samas pidas noorpaar vapralt vastu. Lindsayl ja Samanthal olid peas sellised näod nagu teeksid liinitööd, laual tuhandenaelased šampanjapudelid. Lõpuks mängis Samantha ka plaate ja rahvas röökis nagu meeletu.

Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks nad röökisid?

Vastusevariandid:

a) Kas Samantha mängitud muusika oli siis tõesti nii hea?

b) Rahva seas oli teda andunult jälgimas staar Lindsay Lohan ise?

Minule meenutas see kriiskav rahvahulk lihtsalt peata kanade karja ja võibolla on nende röökimise põhjust üldse mõttetu analüüsida.

Järgmisel päeval teatasid lehed, et Lindsayle ja Samanthale maksti kolmetunnise klubitiiru eest 50 000 naela, ilmselt sai paar sama palju eemise õhtu eest klubis Chinawhite. Tegu on siis umbes 100 000 naela ehk 2,3 miljoni krooniga. Pole paha, hea teenistus.

Pean aga tunnistama, et armastusega tundus neil kahel vähe tegmist olevat. Pigem oli see kui hästi läbimõeldud toode, mida kogu maailm tundub ka ostvat. Aga samas oli kahju neid vaadata ka: olla näitleja nii laval kui eraelus pole just meelakkumine.

Lindsay, kes on 22 eluaasta jooksul juba kaks korda viina- ja narkoravil käinud, räägib nüüd maailmale, et on tõeline karsklane. Tõesti, ega ta seal klubis joonudki muud kui vett, aga samas oli ajakirjanikele teada veel enne, kui järgmisel päeval päike tõusis, et Lindsay oma hotellitoas pärast ööklubitööd suurema pralle maha pidas ja oma nosu täis võttis. Nii palju siis tõest.

Ja nalja tipp: Lindsayl oli laupäeva õhtul hotellist väljudes uus teemantsõrmus keskmises sõrmes, kuid ajaks, mil ta Samanthaga ööklubisse jõudis, liigutas ta selle nii muu seas kihlasõrmuse näppu. Nii palju siis armastusest.

Viimasel ajal ei lähe päevagi, kui mõni mu Eesti sõpradest ei päriks, miks ma olen kaalust nii palju alla võtnud. Üks ema arstist sõbranna isegi mainis, et mul pidavat olema sinised silmaalused ja et pidagu ema mul silma peal – äkki on ta tütar anorektik või hoopiski narkomaan. Ausõna, pole ma üht ega ka teist.

Paar aastat tagasi olin tohutu dieedipidamismasin ja sörkisin igal hommikul neli-viis kilomeetrit. Kaalust võtsin alla küll, aga mitte drastiliselt.

Kui ma päris ausalt ütlen, siis pole mul viimase aasta jooksul olnud aegagi, et oma kehakaalu peale mõelda. Sporti teen ikka, jooksen ja mängin tennist ja vahel ujun, aga seda mitte kaalu hoidmise nimel, vaid pigem pingete maandamiseks.

Kogu see anoreksia-jutt, mida inimesed mu emale räägivad, tundub nii jabur, et ajab suisa naerma. Tõtt on selles ainult nii palju, et viimase aasta jooksul olen tõesti kaalus palju alla võtnud. Eilegi käisin Claridges hotelli baari 10. aastapäeval ja kandsin Christian Louboutini korsetti, mis kunagi oli nii kangelt ümber, et sain selles vaevu hingata. Eile oli see vabalt seljas.

Olen umbes 10-12 kilo kergem, kui neli aastat tagasi Eestist lahkusin. Tollast kaalu meenutab mulle nüüd seik, kui Õhtulehe fotograaf Aldo Luud toimetuses salaja mu kõhuvolte pildistas ja hiljem pildid mullegi saatis. Toona arvasin tõestri, et olen jube kõhn ja Aldo – tubli mees – selgitas mulle võidurõõmsalt, et ega ikka ei ole küll.

Aga mis siis on selle saladusliku kaalukaotuse saladus?

Kes armastab torti, see ei armasta sporti. Mina olen aga lihtsalt üks püsimatu tüüp, kes ei suuda jälgida toidurežiimi ja üleüldse mingist režiimist kinni pidada. Mistõttu on minu jaoks kõige paremaks dieediplaaniks igapäevane mure ja vaev. Ellujäämiskursus Londonis on kõikse parem kaalulangetaja. Kui ma lõpetasin igasuguse tähelepanu pööramise oma kaaluprobleemile, kaotasin lisakilod märkamatult. Loomulikult aitavad kaasa ka uued tervislikud harjumused: minu jaoks on loomulik bussi voi metroo asemel igale poole kõndida, kui on muidugi aega, sest vahemaad võivad olla tohutud. Tihti lahkun kodust varem, et jalgsi sihtpunkti minna.

Püüan juua hästi palju vett. Peaaegu refleksiga joon pea iga päev neli-viis klaasi vett, kas pärast trenni või õhtusööki. Tohutult olen armunud igasugustesse taimeteedesse. Ema just saatis kaks kotikest kodus korjatud piparmündilehti ja pärnaõisi. Maailmas pole midagi parenat, kui Londonis Tartu kodust pärit piparmünditee aroomi nautida.

Püüan vähem kohvi juua. Keegi rääkis siin, et kohv tekitab tselluliiti, millest ma näen tihti hirmuunenägusid. Võib olla on see jutt jama, aga püüan kohvi juua ainult hommikuti.

Õhtustel üritustel püüan šampanjaga vägagi piiri pidada, sest alkohol on üks suur kaloripomm. Ometi pole ma suutnud loobuda heast punasest veinist hea toidu kõrvale. Kui sellest ka loobuda, milleks siis üldse elada? Ja hea pistaatsia jäätis või tükk vahvlitorti kulub ka vahel ara. Kui tead, et võid seda endale alati lubada, siis nagu ei tahagi väga tihti.

Usun, et kõige tähtsam on jääda iseendaks. Minu meelest on kaaluprobleem viimasel ajal Eestis ülepaisutatud. Kõige olulisem on end mugavalt tunda.

Kuidas ma vihkan neid näljaseid nägusid mõnes toidulauas, kes ei söö tükki saia, kuna see tekitab kaalu. Ja kuidas siis kogu ülejäänud laudkond püüab tollele kaalusõltlasele tükikest saia ette sättida ja põdejale tõestada, et ta on ju nii sale. Nagu näitemäng. Arvan, et nii käituvad inimesed, kes vajavad tähelepanu. Ilmselt olin ka ise kunagi selline.

Ma ei tea miks, aga ma olen alati arvanud, et aeg teeb inimesed kortsuliseks ja paksuks. Viimati avastasin, et olen sellise mõttega valele teel. Lõin endale Orkuti-konto, leidmaks üles oma sõbrad-tuttavad enne, kui nad mu päris ära unustavad. Vaatasin siis heldinult kõiki neid pilte ja olin jahmunud: kuidas saab nii olla, et kõik mu vanad kolleegid ja sõbrad ja klassiõed on saledamad ja kenamad kui kunagi varem?

Ilmselt jagub Eestis kõigile ühtmoodi palju muret ja vaeva. Igal asjal on kaks külge, aga tõesti – kaalu mõttes on mured mulle end kuhjaga ära tasunud.

Esmaspäeval sai bänd The Killers Londonis maha vägiteoga: andis kontserdi Royal Albert Hallis. Kuigi saal oli välja müüdud juba nädal enne kontserdi toimumist, sebisid bändiliikmed mulle pileti viimasel hetkel ehk siis kontserdipäeva hommikul. Kogemuse sain vägeva. Lava oli kujundatud kui Las Vegase kasiino, paberist palmid ja ja palju sära.

The Killers esitas päris mitu uut lugu nende novembri lõpus ilmuvalt uuelt plaadilt "The Day and Age". Samuti mängiti nende vanu hitte nagu "Somebody told me" ja "Mr Brightside", mis puupüsti täis saali eufooriasse ajas. Ning kui trummar Ronnie Vannucci laval särki vahetas, kostis kõikjal tütarlaste homeerilisi kilkeid.

Kontserti oli vaatama tulnud isegi The Killersite suurim iidol, vanameister Paul McCartney. Meedias sõnul olevat Paul isegi lava taga bändiga pärast kontserti kohtumas käinud ja tunnistanud, et ta on nende suur fänn. Viimane võttis kogu bändi muidugi keeletuks. Kuulujutud räägivad veel, et McCartney'l on koguni plaan The Killers'iga lähitulevikus koostööd teha.

Mina ise MacCartney't lava taga ei näinud. Kui mina lava taha jõudsin, olid bändiliikmed kogunenud tagatuppa ja vaatasid Brandon Flowers'i arvutist fotosid oma esinemisest. Brandon ütles mulle, et ta oli enne esinemist tohutult närvis: "Rockbändi jaoks on ikka ilgelt suur samm Royal Albert Hallis kontserti anda. Ma ei tahtnud, et rahvas meis pettuks. Ma loodan, et meeldis."

Natuke sai lava taga bändiga ringi jauratud ja siis läksime edasi klubisse Mahiki, mis asub Piccadilly Circuse lähedal. Seal pidutsesime kuni varajaste hommikutundideni. Järgmisel päeval oli The Killers palutud Briti telešõusse Jools Holland ning pärast seda sõitisid nad juba Liverpooli MTV Euroopa Muusikaauhindade jagamisele. Täna on tapkapoisid jälle tagasi Londonis ning pühapäeval sõidetakse Monacosse MTV maailma muusikaauhindade jagamisele.

Töö tõttu käin väljas pidusid ja kõikvõimalikke üritusi kajastamas vähemalt neli-viis õhtut nädalas. Tavaliselt on need esindlikud üritused, kuhu ei saa minna end üles löömata.

Pärast sellist igaõhtust eluviisi pole maailmas mitte midagi armsamat, kui hetk, mil saad hommikul dressipüksid jalga vedada, juuksed krunni keerata ja meigita ringi käia. Igasugune üles löömine ja sättimine on nii ära tüüdanud.
Esmaspäeval sain aru, et nii mõelda on viga. Mõtlematult läksin panka üüri maksma oma lemmikvormis. Dressipükstes ja meigita. Juuksed hooletus krunnis.

Olen ses pangas, mis asub kodust kiviviske kaugusel, käinud pea neli aastat ja tean sealseid töötajaid nägupidi, ometi ei mäleta nemad mind kunagi. Kui pangaametnik, kes niigi mõõtis mu dresse-krunni pikal pilgul, tajus minu aktsendi järgi, et olen välismaalane, küsis ta, kust ma pärit olen. Kuuldes sõna "Estonia," palus ta silmapilkselt näha mu passi.

"Üle tuhandeliste summade puhul peame kontrollima isikuandmeid," kärkis ta, mis sest, et samal ajal võttis üks briti härrasmees minu kõrval oma arvelt välja kaks tuhat naela sularahas. Ilma igasuguse dokumendita, sest tavaliselt läheb siin pangateenuste läbiviimiseks vaja ainult oma isiklikku neljakohalist numbrite kombinatsiooni.

Kuulasin pangaametniku sõna ja läksin koju passi järele. Dokumentides kannan veel oma nime Lust, mitte Buchanan. Seda puhtast laiskusest, sest pole leidnud aega pika nimevahetusprotsessiga alustada.

Proua pangas silmitses mu passi ja küsis siis: "Teil on passis teine nimi kui pangakaardil?". Teadsin juba ette, et sellest tuleb nagunii probleem ja võtsin kotist välja ka oma Westminsteri abielutunnistuse.

Proua silmitses seda pikalt ja kihutas siis mu dokumentidega taharuumi. Ilmselt ülemusega nõu pidama. Tagatoas sosistasid prouad omavahel pikalt, samal ajal minu poole näpuga näidates.

Siis tuli proua tagasi ja küsis: "Te olete Eestist – kuidas te jaksate nii kõrget üüri maksta? Kuidas te siin Inglismaal üldse raha teenite?"

Vastasin, et pank võiks ju vaadata minu igakuiseid sissetulekuid arvutisüsteemist. Selle peale istuski naine arvuti taha ja hakkas pahuralt klõbistama. Samal ajal valas ta mu üle küsimuste laviiniga. Ikka isiklikul teemal: kas ma elan oma abikaasaga koos ja kus me tutvusime. Ilmselgelt püüdis ta tõestada, et tegu on fiktiivse abieluga.

See oli viimane piisk mu kannatuste karikasse. Rohkem ma tal end mõnitada ei lasknud. Helistasin abikaasale koju ja palusin teda panka appi tulla.

Kui mu mees panka jõudis ja küsis pangalt, miks minu kui kliendiga nii ebaprofessionaalselt käitutakse, vastas Briti ühe suurima panga töötaja talle silmagi pilgutamata: "Mul on väga hea meel, et te ise kohale tulite. Meil on viimasel ajal nii palju idaeurooplastest lõbutüdrukuid, kes meeste käest raha varastavad. Oleme siin teie kaitseks!"

Abikaasa loomulikult nõudis selle peale juhtajat ning jäi veel panka pikalt asju klaarima ja selgitust nõudma. Mina ise kõndisin pärast sellist mõnitust minema.

Loos puudus loogika. Maksin üüri oma palgaga oma kaardilt, milleks oli minu ameeriklasest abikaasat panka tarvis ja mismoodi ma teda röövisin?!

Sellist suhtumist juhtub minu rahvuse tõttu siin ikka, minu inglise keele paranedes viimasel ajal vähem. Midagi pole parata, britid ei ole just kõige kõrgemal arvamusel Ida-Euroopa naistest. 

Nii et – Londonil on omad plussid ja miinused. Eestlasena peab siin palju tööd tegema, et britid sinusse normaalselt suhtuksid. Või ehk olid süüdi minu dressipüksid ja meikimata nägu? Vähemalt nii meeldiks mulle endale mõelda, sest oma kodumaa pärast piinlikkust tunda on minu jaoks lihtsalt valus.