Meeletu hulk kohtumisi ja telefonikõnesid...üks allikas viis teiseni, kuni ma lõpuks leidsin siis üles Evelini klassikaaslase, lapsepõlvesõbra, õpetaja või mõne muu tegelase, kes on esileediga elus kokku puutunud. Ja kuigi ma olen olnud ajakirjanik üle kümne aasta (oma esimesed Eesti Ekspressi lood kirjutasin ma 17. aastaselt) ning harjunud allikaid intervjueerima- oli selle raamatu kokku panemine nagu üks suur mammutintervjuu, mis ei lõppenud ega lõppenud...

Ühe tegeva inimese nagu Evelin Ilvese elu kestab ju edasi ja juba ainiti seetõttu oli mul raamatu kirjutamist lausa raske peatada. Ma võtsin selle kirjutamisel osa justkui mingist maratonjooksust, mille finish ei paistnud ega paistnud. Iga päev tuli juurde uusi lugusid ja Evelini tegemisi, mida tuli raamatut kirjutades analüüsida ja lahata ning mille üle tema sõprade ja tuttavatega rääkida. Mul on hea meel, et sellele raamatule (mis muutub iga kirjutaja eluosaks) on tänaseks siiski punkt pandud ning kolmapäevasel raamatuesitluspeol kavatsen ma selle nö peatüki oma elus lõpetada. Nüüd ootavad ees uued kirjatükid ja tegemised ning minu jaoks kõige raskem selle raamatuga seoses on ületatud.

Selle raamatuga seoses kõlab kindlasti paljude suust ka teemakohane küsimus, kas teise eraelus on sobiv songida...see küsimus kajas muide ka minu enese kõrvus kogu kirjutamise vältel. Minu soov oli teha lugupidavat raamatut, mis aitaks aru saada meie karismaatilisest esileedist, kes igal alal sõna võtab, kuid kellest me teame tegelikult nii vähe.

Pealegi ma usun, et demokraatlikus riigis on presidendipaar avaliku elu tegelase rollis ning rahval on õigus nende päritolu ja tegemiste kohta teada.

Evelini raamat tähistab minu enese jaoks paljut- näiteks seda, et ma suudan end oma tõusudest ja mõõnadest läbi vedada ning viia eesmärgi lõpuni ka siis, kui ma töö keskel vahel väsin, kuid end siis uuesti jalule sean ja edasi lähen.

Esimesest raskusest- selle kirjutamisest olen ma jagu saanud. Nüüd on on ületada uus hirm- ma loodan, et see pakub ka lugejale huvi- aga see ei ole enam minu kätes, vaid kõigi teiste otsustada.

Ootan kõiki sõpru ja toetajaid kolmapäeval Eesti Kirjanike Liidu majja (Harju 1) kell 16.00 selle raamatu ilmumist minuga koos tähistama. Ootan sinna samuti sõpru ja allikaid, kes olid selle raamatu kokku panemisel toeks ja abiks. Ilma teieta poleks ka seda raamatut!

Neljapäeval tuleb aga alustada juba uute põnevate projektidega...millest kõigest pikemalt aga uutes blogides...

Minu elus on juhtunud igasuguseid asju, mille pärast ma olen kannatanud ja nutnud. Need on hetked, mis on mulle meelde jäänud ning mis tekitavad minus siiani õõvastava tunde.

Täna hommikul vaadates Õhtulehe veebi üles riputatud linki elevant Medi surmast on samuti üks hetk, mis jääb mulle ilmselt elu lõpuni õõvastavalt meelde. Ja nii palju nutnud kui seda klippi vaadates pole juhtunud samuti minuga juba ammu.

See on video sellest, kuidas jõuetu loom vaagub elu ja surma vahel viimaseid hetki- samal ajal trambib tema seljas Medi treener nagu mõtlematu ahv puu otsas. See kõik on nii ebameeldiv ja südantlõhestav, et ma ei suuda ja ei taha seda detailides siin isegi mitte kirjeldada.

Ütlen ausalt, et loomad lähevad mulle juba ammu enam korda kui inimesed. Kuna mind narriti koolis ja lasteaias, siis õppisin ma inimeste pahupoolt tundma juba varajases lapseeas ja oma parimateks sõpradeks nimetasin ma juba viie aastaselt koera, kassi ja näiteks sipelgad, kes tundusid kordades ohutumad kui näiteks teised lapsed. See loomaaramstus ongi ilmselt mul sees lapseeast, sest loomad ei öelnud mulle kunagi halvasti, ei narrinud ja ei alandanud mind nii nagu tegid seda näiteks lapsed, kes tundusid täiskasvanutele nii armsate ja nunnudena.

Mina leian, et loomapiinajaid peaks kohtlema samamoodi kui inimese piinajaid. Inimene saab vähemalt appi karjuda, aga loom lebab sõnatult maas ja tema lugu jääb piinamiste ja väärkohtlemiste järel alati rääkimata.

Kõige vastikumaks teeb aga minu jaoks Medi loo see, et juhtunu ei leia aset kauges Hiinas- vaid siinsamas Eestimaal. Täpselt selliste elajate keskel me elame. Minu jaoks on näiteks tülgastav mõte ainiti sellest, et ma lähen näiteks poodi ja ostlen kõrvuti inimesega, kes on võimeline midagi sellist korda saatma. Taolised elajad elavad siinsamas meie väikeses Eestis ja need kohutavad teod juhtuvad minu kodumaal. See on kõige vastikum osa sellest loost, et meie riik on nii väike, aga meie külmaverelisus nii suur.

Pea iga nädal kerkib siinmail üles mõni loomade väärkohtlemist käsitlev teema. Nädalavahetusel maale sõites märkan ma sadu ketistatud koeri, mida Lääne maailmas näeb harva. Ka see on väärkohtlemine kui loom jäetakse terveks eluajaks kuudi külge.

Ühelt poolt on eestlane maalähedane rahvas. Me korjame marju ja seeni. Teeme talveks kompotti ja räägime mahepõllumajandusest. Teisalt on aga meie seas veel palju elajaid, kes ei näe et igal loomal on samuti hing, tunded ja teadmised. Mul on piinlik, et sellised kohutavad lood juhtuvad meie väikeses Eestis, mitte kuskil Hiinas. Et ma pean elama selliste inimeste keskel, kellel pole mõistmist et kaista nõrgemaid. Loomulikult näitab see suures osas ka harimatust ja kitsarinnalisust, mis on omane paljudele arenguriikidele.

Möödunud nädala laupäeva hommik Tallinnas. On erakordselt kuum ilm ja ma ärkan mõttega, et minna Eestimaa suvepealinna Pärnusse nädalavahetuseks puhkama. Mõtlen voodis lesides, millal ma sinna viimati üldse sattusin. Aastaid tagasi, vist?!? Vahepeal olen käinud puhkamas Kariibidel ja igal pool mujal, aga Pärnusse pole tõesti ammu sattunud ja sellepärast tekibki uitmõte sinna minna. 

Haaran voodi kõrvalt arvuti ja mõtlen, et broneerin seal mõne viimase hetke hotelli. Nii nagu teen ma seda tavaliselt välismaal olles. Mida hiljem hotelli veebi kaudu otsid, seda odavama pakkumise saad! Loogiline ju – hotellid tahavad oma toad viimasel hetkel täis saada...

Avan oma lemmiku veebiotsingulehe, mille kaudu ostan ma tavalislet nii oma lennupiletid kui hotellitoad – www.kayak.com. Löön sisse Pärnu ja arvuti kuvab mu ette sajad pakkumised. Ohoo, mõtlen, kus on aastatega alles Pärnusse hotelle tekkinud!

Esimene lehekülg on muljetavaldav, aga hinnad löövad mu jalust. Öö Pärnu suuremas hotellis maksab sada eurot või rohkem! Hotellid ise näevad välja suht nõukaaegsed.

Vabandust, kui kõlan nüüd snoobina, aga saja euro eest on võimalik endale soetada päris korralik tuba mõnes viietärnilises hotellis ükskõik kuskohas maailmas. Olen saja euro eest ööbinud viie tärniga hinnatud hotellis nii USAs, Saksamaal, Argentinas...Seda, et Pärnu selliste hindadega kostitab poleks ma arvanud.

Mõned rannalinna hotellid on veelgi kallimad. Arvuti pakub tubasid idiootselt kopsakate hindadega ja piltidel klikkides haarab mind mõte, mida Pärnus müüakse. Hotellid on kulunud ja keskpärased- hinnad aga kallimad kui mõnes metropolis. Isegi Tallinnas on võimalik ööbida odavamalt kui suvel Pärnus.

Vaatan neid teisi hotelle kaa, mida välismaine otsingumootor mulle pakub. Iga eramaja on sellel leheküljel keegi nimetanud villaks ja iga kortertuba on külalistemaja. Põhimõtteliselt pakutakse Pärnus ööbimist viiekordses kortermajas, kellegi magamistoas 50-70 euro eest. Absurd, kas pole?

Paar suve tagasi käisin Montenegros, kus on imeilus läbipaistev sinine Aadria meri, mägiteed ja kaunid rannad. Ka seal oli iga eramaja kohale riputatud silt, et tuba antakse üürile. Päris villa moodi suures majas pakuti avara rõduga tuba – vaatega merele ja mägedele – hinnaks 15-40 eurot. Pärnus pole kõigis nendes pakutavates villades ja külalistemajades aga mingit merevaadet ja hinnad on aetud sõna otses mõttes üle võlli.

Mind haaras mõte, et mida te inimesed õige endale ette kujutate. Andke andeks, aga Pärnu on täiesti keskpärane rannalinn. Seal on madal meri võrdlemisi pruuni veega. Pärnu meenutab minu jaoks kõige enam lapsepõlve ja seal veedetud ilusat aega. Sellepärast tahtsingi sinna minna- nostalgiast, et meenutada vanu aegu. Jah, minu mälus on sellel linnal äärmiselt positiivne mälestus, aga olles maailmas natuke ringi rännanud leian ma, et Pärnu ilu kaob nende samade idiootsete hindadega.

Mul on lausa piinlik, et keskmine eestlane oma suhteliselt kesise palgaga ei ole võimeline Pärnusse puhkama minema. Üks Õhtulehe kolleeg ütles armsalt, et ka temal ei ole raha, et suvel kodumaal puhata. Ta ütles, et hulka odavam on sõita Hispaaniasse või Türki selle raha eest, mis kulub Pärnu või Saaremaa sõidu peale. Tal on õigus. Hispaanial ja Türgil oleks sellise summa eest pakkuda tonnides rohkem. Vaade, sillerdav sinine meri, rannad, pluss ajalugu, vaatamisväärsused jne.

Mulle meenub britt, kes paar suve tagasi mulle Londonis Eestit taga kiunus. Et miks ta peab sellise summa eest mingis väikeses riigis passima, kui sama suure raha eest võiks minna Rooma või Pariisi. Tal on õigus. Kui Eesti väikelinna hotell maksab rohkem kui mõnes luksuskuurortis, on asi nigel.

Mina olen kooner ja oma raskelt teenitud raha kulutan ma ainult asjadele, mille eest ma tahan maksta. Öö eest Firenze butiikhotellis olen ma nõus välja käima 150 eurot, sest ma saan vaate igivanale piazzale ja Michelangelo kujule. Pärnus ma seda summat välja käima ei nõustunud, vaid sõitsin hoopiski Kabli randa, kus ma nautisin vaadet merele telgist.

Pärnu rand (Foto: Teet Malsroos)

Mulle tundub, et eestlane on mingite kohtade pealt ikka natuke end üle mõelnud. Pärnu on ilus linn, aga mitte nii ilus kui selle hinnakirja lugedes võiks arvata.

Kui inimene otsustab oma korteri välja üürida, siis ei saa seda mingi hinna eest nimetada villaks või külalistemajaks... nendel sõnadel on teised standardid. Tuba korteris võib välja üürida küll, aga reaalse summa eest. Nii nagu teevad seda näiteks montenegrolased, kusjuures neil on selle raha eest vastu anda tõesti ka vaade merele ja luksuslikult remonditud tuba, kus inimene tunneb end kuninglikult. Mina soovitan igal juhul rahvuskaaslastel minna perega Kotor nimelisse linna Montenegros kui Pärnusse Eestis. Lennukipilet võib olla küll kallim, aga selle raha eest, mis kulub ühele hotelliööle Pärnus saab seal puhata perekond vee ääres terve nädala. Minu meelest tuleb toetada ikka asju, mis on mõistuspärased ja kus on hinna ja kvaliteedi suhe paigas.

Käisin hiljuti maal, kus mulle väga meeldib olla. Kohtusin seal igasuguseid inimesi nagu tavaliselt - igaühel neist oli rääkida lugu, mis vääriks raamatut. Ma olen üldse tähele pannud, et Eesti inimeste elulood on huvitavad või on need seda vähemalt minu jaoks. Eriti vanema põlvkonna inimestel, kes mäletavad veel sõjaaegseid raskusi ja Nõukogude aja survestust. Välismaalastel on ka huvitavaid lugusid, aga nii ahhetamapanevaid asju nagu siin juhtub seal inimestega harvem.

Maal olles mõtlesin ahastusega, milliste raskustega Eesti inimene on pidanud kokku puutuma, kusjuures valdav osa maapiirkondade vanuritest kannatavad tegelikult siiamaani. Kannatasid sõja ajal, kannatasid Vene ajal ja elavad peost suhu ka täna. See on põlvkond, kellele mõeldes hakkab mul kurb ja ma tahaksin neid kõiki aidata ja toetada...

Istusime ühe vanahärraraga külapoe juures pingil ja rääkisime ilmaelust. Poliitikast ja suvest. Korra tuli jutuks isegi Ojulandi käekott, mis on pälvinud üleriigilise kuulsuse.

Kui me pinnapealsed teemad olime läbi arutanud, avas vanahärra oma hinge. Ta võttis lonksu õlut ja rääkis oma lapsepõlvest. Sellest, kuidas ta ema ja isaga venelaste eest end sügaval talveajal metsas peitis. Oma noorusaegu meenutas ta peamiselt heaga, välja arvatud seda, et ta vanemad saadeti Siberisse ning ta pidi varakult ennast ja oma õdesid üksi üleval pidama. Mida edasi läks jutt, seda kurvemaks muutusid teemad. Vanal mehel endal oli aga kõike jutustades ikka veel sära silmis... Peamiselt vist küll seetõttu, et keegi teda kuulata viitsis. Aga minul oli tema lugude jaoks aega maa ja ilm, sest need olid päriselt juhtunud sündmused, mille kannatamist ei suuda ma isegi oma kõige elavama fantaasia juures ette kujutada. Need loodjutud täis traagikat ja kaotusi, nälga ja külmatunnet. Neis oli koos justkui kõik raske, mida saatus võib ühe inimese eluteele üldse paisata.

Kuigi mees leidis endale 25aastaselt elu armastuse, kellega ta sai poja, vägistati ja tapeti naine teel töölt koju. Seda rääkides tulid mehel pisarad silma, aga õige pea ta kogus end ja jätkas oma juttu, kuni jõudsime tänapäeva puuutavate teemadeni.

Vana mees jäi mai alguses napsuse peaga külabaarist tulles auto alla, sai viga ja nüüd pole talus kedagi, kes mehetööd üle võtaks. Mehe ribid andsid tunda ka külapoe juures istudes ja isegi naerda suutis mees vaid valust oiates, vahel lausa pingi peal külili vajudes - muljunud ribid andsid ikka veel tunda. Istusime seal külapoe juures kuni päike looja läks. Ma ei tahtnud kuidagi vana meest ja tema jutuvoogu segada. Pealegi oli mul tema seltsis huvitav.

Kui me lõpuks hüvasti jätsime, tabas mind meeletu kurbusehoog. Jooksin metsa ja lahistasin suure kännu peal nutta.

Küll inimeste elud võivad olla traagilised. Kõige rohkem oli mul häbi oma enese triviaalsete murede pärast. Asjade üle, mille üle mina pidevalt kurdan, muretsen ja närvitsen. Kui vähe olen mina võrreldes selle vana mehe saatusehoopidega üle elanud! Ning kuidas on võimalik, et selline murekoorem ei niida inimest jalust? Et ta ikka läheb oma eluga edasi? Et ta ei kaota taoliste raskustega silmitsi seistes mõistust?

Kõige rohkem kahju on mul aga raske saatusega vanast mehest sellepärast, et kogu elu on ta taga igatsenud vaba Eestit, mis meil täna olemas on... Sel mehel on küll vabadus öelda, mida ta tahab, aga poodi minnes ei jaksa ta endale süüa osta. Nõuka ajal oli vastupidi - nii ta mulle ütles. Siis oli süüa, aga kõigest ei tohtinud rääkida. Aga vabadusega mõelda ning öelda ei ela inimene ära. Sellest ei saa söönud ja joonuks.

Mees ütles häbitundeta, et ainus, mida ta tänapäeval osta jõuab, on pudel viina, mis hävitab näljatunde. Söögiraha ei jätku tal piisavalt juba ammu. Mõni ütleb nüüd, et ta on joodik ja kõnts. Et viinaks jätkub raha, aga toiduks mitte.

Mina aga mõistan teda mingil kummalisel kombel: kui pudel viina maksab neli eurot, siis täiskasvanud meest selle rahaga päevas ära ei toida. Nii ei jäägi vanamehel muud üle, kui end iga päev silmini täis juua ja näljatunne deliiriumiga hävitada. Pension, millega ta ka talu peab, on ju 300 euro kandis.

Tallinnas olles ma vaatan uhkeid maju, ökorestorane ja suuri maastureid. Elul Eestis polegi nagu vigagi! Maale minnes tabab mind aga täielik depressioon. Siinset maaelu võib vabalt võrrelda korrumpeerunud Argentinaga - isegi seal elab vaene inimene paremini kui siin, sest valdav osa argentiinlasi hoiab kokku ning kogu pere peale teenitav raha lubab ka suurtel peredel ära elada. Koos haritakse põldu või ehitatakse kasvõi pappkarpidest maju. Kui ühel on rohkem, siis jagub seda ka teistele. Eesti vanur on aga maal valdavalt üksi. Kuigi sotsiaalminister Taavi Rõivas kutsub noori oma vanavanemate eest hoolitsema, saavad need noored siin riigis vaevu endagagi hakkama, rääkimata vanavanemate ülalpidamisest.

Kurb on. Võibolla olen ma liialt kaua ära olnud ega mõista seda pilti, mida näen. Minul kui kõrvaltvaatajal on seda igal juhul äärmiselt raske aktsepteerida.

Just praegused pensionärid on need, kes meie riiki uskusid. Traagiliselt erinevad klassivahed on minu jaoks kõige raskemini aktsepteeritav fakt Eesti tänasest reaalsusest.

Mõtlen eelmisel nädalal lahvatanud uudise peale, kus arutati poliitik Kristiina Ojulandi käekoti üle. Et kas see on päris Hermes kott, kui palju see maksis ja kust ta selle täpselt sai.

Tegelikult pole minu meelest üldse küsimus selles, kas Ojulandi kott on võltsing või originaal...kas selle kinkisid talle venelased (nagu üks kuuljuttudest linna peal räägib) või ostis ta selle endale ise. Kas see maksis 10 000 või 70 000 eurot. Kott võib originaalina muidugi kallis olla, aga kindlasti pole see Hermes kotisarjast kaugeltki üks hinnalisemaid. Pealegi saab taolist kotti näiteks mõnes oksjonimajas osta mitte kümnete tuhandete, vaid ka paari tuhande dollari eest...

Ometi pole minu meelest küsimus mitte selles, kui kallis see kott on või oli - vaid selles, et Ojuland on ehe näide sellest, kui edev on Eesti poliitik. Siinseid poliitikuid vaadates jääb tahest tahtmata tunne, et me oleme ikka üks ütlemata rumal talupojarahvas, kes on võimule pääsedes kaotanud aru ja unustades oma päritolu mõtleb ta end järsku aadlikuks.

Ma olen sellest korduvalt rääkinud, et poliitikud ja ärimehed varastavad üle kogu maailma - ainult, et nad teevad seda arukamalt ja kui tohib öelda- siis lugupidavamalt- kui meie konnatiigis.

Vaadake, kasvõi maailma üht rikkamat meest- Vladimir Putinit- kes sõidab ringi Vene autodega ja näitab rahvale oma näilist kokkuhoidlikust, kuigi võiks endale lubada Rolls Royce rohkem kui keegi teine. Ta ei ole küll kõige demokraatlikum liider, aga ta on kindlasti hea poliitik ja PR-mees, kes teab kuidas rahvaga kahekõnet pidada ning kasvõi näiliselt end rahvale lähemal hoida.

Üleüldse on maailmas vähe liidreid, kelle naine Hermes kotiga avalikult eputaks. Isegi Suurbritannia kuninganna eelistab vähem tuntud firmat oma ridiküli puhul, sest tal ei ole vaja kellegile midagi tõestada! Pealegi suur osa ühiskonnast pole ju rikkad ja milleks end mõttetute kulinatega rahvast kaugemale tõrjuda ning sellega kadedust tekitada.

Meie nö juhid siin Eestis on aga edevad. Hermesi käekott randmel ja kallid tikk-kontsad all, läheb meie Ojulandi preili vaest Eesti rahvast esindama...seda sama riiki, kus perekonnad elavad maapiirkondades 300 euroga kuus ja kus paljulapselised perekonnad on praktiliselt näljas. Vaat selle koha peal ma tunnen küll, et üks poliitikuproua võiks natuke paremini oma välimuse kaudu rahvale sõnumeid saata...Dialoog rahvaga ei peitu mitte ainult sõnades ja tegudes, vaid tõesti ka selles mida poliitik seljas ja jalas kannab, kus elab ja millise autoga sõidab.

Poolteist kuud tagasi plahvatas Prantsusmaal skandaal, kui poliitikud pidid avalikult maksuametile teada andma kui palju neil on isiklikku vara. Üles loeti poliitikute majad ja kunstiväärtused ja isegi autod. Mulle meenub, kuidas üks neist oma suure vara olemasolu rahvale selgitas ning rääkis sellest, kuidas enamus korteritest ja majadest olid tal ostetud enne poliitikukarjääri. See oli armas. Muidugi ma pole loll, et ma arvan et need andmed kõik nüüd ausalt välja öeldi, aga minu meelest oli tore, et poliitik püüdis olla oma materiaalse väärtuse koha pealt rahva ees pigem tagasihpidlik kui priiskav. Kui armsalt suhtusid prantslased näiteks poliitikusse, kellel ei olnudki autot vaid oli hoopiski jalgratas.

Seega küsimus ei ole Ojulandi Hermes kotis, vaid selles et selle koti olemasoluga näitab ta ülbust rahva suhtes. Seda, et tal on kama kaks eestlase vaesusest- see on see põhisõnum, mida mina sellest kotisaagast välja loen. Seda kui väga ta püüab kasvõi selle koti puhul end muust rahvast eraldada. Ta on parem kui inimesed, keda ta esindab.

Ja sinna juurde anda põhjendus, et ta on aleuaeg parima poole püüelnud - on selle arutelu kõige kurvem osa. Ojuland räägib sellest, kuidas ta töötas juba 1990ndatel kahe koha peal ja on alati pürginud vaid parima suunas. Kas meid tõesti esindab poliitik, kes toob elu suurimateks väärtusteks mitte perekonda ja lapsi, vaid käekotte ja kingi, mille poole elus püüda. Vaat see teeb tõesti kurvaks - mõni ime siis kui eestlase prioriteedid meie ühiskonnas on mõneti nihkes. Et enne ostetakse auto kui kodu jne. Poliitkud peaksid siiski ju looma eeskujusid!

Tegelikult saaksid meie poliitikud kõiki neid taolisi ebaolulisi skandaale vältida lihtsalt - olla lihtsalt vähem edevad!! Kui nina püsti hirmkalli kotiga ringi käia, siis võib muutuda rahvakaugeks ka siis kui rääkida Euroopa Liidus palju vajalikku juttu.

 Foto: Margus Ansu/Postimees

Vahelduva eduga olen nüüdseks Eestis olnud peaaegu kolm kuud ja selle aja jooksul on jäänud nii mõndagi silma. Eriti töös ajakirjandusrindel.

Kõige rohkem hämmastab mind Eesti staaride suhtumine meediasse. Meie siinsed kuulsused valivad väljaandeid kellega rääkida kapriissemalt kui ükski teine rahvusvaheline staar.

Me kõik teame, kuidas Õhtulehte kutsutakse kuluaarides igasuguste koledate nimedega. ‘Oi, milline nõme leht see on!' lüüakse isekeskis käsi kokku...

Tahaksin seejures aga nendele staaridele südamele panna, et seesama Õhtuleht on Eestis loetavuselt teine suurim väljaanne. See tähendab seda, et suur osa meie inimestest siiski loeb seda. Ehk siis kui see armas staar siunab Õhtulehte taga ja saadab selle pikalt- saadab ta nö peesse mitte ainult ajakirjaniku, vaid kogu rahva kes seda lehte loeb.

Meie kohalik staar suvatseb Õhtulehega rääkida ainult siis kui on vaja täita teatri või kinosaali või müüa mõnda suveetendust või kontserti. Siis räägitakse kõigest ja näidatakse reporterile kodus kasvõi WC potti. Muul ajal kui lehte niiväga vaja pole, siis pole vaja ka suud paotada.

Tegelikult on ajakirjanikuga väga lihtne suhelda ja seda eriti meie väikeses riigis, kus kõik omavahel tuttavad on. Ajakirjanik on inimene ja kui temaga suhelda sõbralikult ja lugupidavalt, siis jääb inimesele ka lugupidamine tema ja tema tegemiste suunas meediaveergudel.

Mind aga hämmastab meie kohalike staaride kõrkus ja enesekesksus. Kui intervjuu kestel öeldakse liiga palju, jääb süüdlaseks ikka ajakirjanik, kes justkui pool juurde pani või välja mõtles. Seda, et see nö kuulsus kogemata ise midagi välja lobises või liialt rääkima hakkas- tunnistavad vähesed.

Mul on nii meeles Piers Morgani sõnad siis kui too töötas veel Daily Mirroris. Arutasime toona ajakirjanduseetika üle, mil ma küsisin briti kollase meedia skandaalsete lugude kohta. Piers ütles, et inimestest on vale vihata ajakirjanikke seoses isiklike skandaalidega. Egas siis ajakirjanik ei tea ju kellel armuke on või kes seadust rikkunud on või miskit muud paha teinud...sellest annavad ajalehele teada ikka inimese nö sõbrad, tuttavad, töökaaslased, naabrid jne. Piers ütles, et enamus avaliku elu tegelasi ei oska endale lihtsalt õigeid sõpru leida ja nõnda ilmubki meediaveergudel hulgaliselt isiklikke afääre. Ta rääkis ka sellest, et avaliku elu tegelasel on täielik õigus privaatsusele kui ta hoiab taolist joont koguaeg. Ta tõi näiteks näiteljanna Judi Denchi, kellest me kuuleme meediaveergudel harva, kuid keda me näeme filmides tihti. Kui avaliku elu tegelane ei räägi avameelselt meediaga oma suhtest ja ei näita klantsajakirjas oma vannituba, siis on tal õigus privaatsusele ka muul ajal. Kui mõni staarike aga näitab mõnda etendust promodes oma magamistuba ja räägib avameelselt oma suhtest, siis peab ta hiljem meediaveergudel vastuatama ka selle eest kui midagi läheb nihu.

Mul on tunne, et Eesti staarid mõistavad ajakirjandusreeglitega kaasnevat vähe. Ühel hetkel kooritakse end mõne pildiajakirja kaanel paljaks ja näidatakse rohkem kui vaja- kui asjalood lähevad aga sitaks, siis on ajakirjanik väärastunud, et julgeb küsida isikikke küsimusi. Tegelikult on meediaga lihtne...Ajakirjandus ei kirjuta lugu ainult siis kui kõik on hästi, vaid esimese looga ulatatakse sõrm nö kuradile ja vastutada tuleb avalikult ka mitte õnnestumiste eest. Siin peegeldub minu meelest ka bravuuritar Anu Saagimi fenomen meie ühiskonnas. Ta on praktiliselt ainuke inimene, kes oskab meediat nö ära kasutada ja räägib ajakirjanikuga mitte ainult siis kui kõik on hästi- vaid julgeb seda teha igas olukorras. Ja siis ei mõisteta, miks Anu niikaua areenil püsib- sest need nö teised staarid oskavad meediaga nalja teha harva ja võtavad end üleliia tõsiselt!

Vähe on avaliku elu tegelasi, kes jäävad eriti kollase meediaga suheldes iseendaks ja sõbralikuks. Üleüldse härib mind meie prominentide ülbus ja seda mitte ainult ajakirjandusega suheldes. Olen supermarketis märganud mitut kuulsat Eesti näitlejannat, kes on end poeskäiguks nii üles löönud, et neid on võimatu mitte märgata. Kui maasikaleti juures pilk neile pidama jääb, saadab see kuulsus tavakodaniku suunas hävitava pilgu. Mida sa loll jõllitad...

Mina küsiksin vastu, miks sa kulla inimene topid siis ennast niimoodi riidesse, et kellegi pilk sinust mööda vaadata ei saa.

Lugusid kirjutades kuulen ikka ja jälle, kuidas see kohalik staarike vingub ajakirjanikule, et ta on ühtäkki liiga kuulsaks saanud ja see kuulsus häirib teda. Aga inimene seda kuulsust saab ju imelihtsalt vältida- ära lihtsalt roni igasse võimalikku saatesse esinema...

Tegelikult on Eesti riik nii väike, et siin ei ole mingi saavutus kuulsaks saada. See on nõnda väike konnatiik, et sõna staar kõlab nii väikeses ühiskonnas kuidagi kontekstiväliselt. Staar on ikkagi inimene, kes on maailma mastaabis tuntud. Staariks ei saa nimetada iga juuksurit või küünetehnikut, kes on mõnes seriaalis isehakanud näitlejana osalenud. Võibolla see ongi ühe pisikese rahva kompleks, et me oleme maailmakaardil nii väikesed, et meil on tahtmine rind kummi ajada ja kõiki staariks nimetada.

Kõige kummalisem on see, et need kes on ka tegelikult maailmas väljapaistvaks saanud- on jäänud meie ühiskonnas hoopiski tagaplaanile. Supermodelle teatakse, aga kes oli näiteks see Eesti kirjanik, kes valiti 100 maailma andekama hulka New York Times väitel...seda teavad vähesed. Uurige välja..

Aastaid tagasi kõnetades mõnda tõelist staari Londonis tundsin ma neis hulga rohkem inimlikkust kui mõnd intervjuud Eestis tehes. Välismaised staarid üllatavadki tihti sellega, et me kujutame neid ette kui maapealseid jumalaid aga tegelikkuses on nad shokeerivalt lihtsad. Meenub siinkohal kohtumine Brad Pittiga Cannes, kus mul oli meie vestluse keskel tunne justkui oleksin ma rääkinud oma naabrimehega. Eestis sellist tunnet pole. Siinne staar on kunn, kes vaatab sinu poole kõrgelt alla ja tekitab tunde nagu sa oleksid räpane junn. Sellepärast polegi meie staarid päris staarid...sest kuulsaks olemise kõige tähtsam külg on iseendaks jäämine, mida siinmail oskavad vähesed.

Möödunud nädala teisipäeval õnnestus mul Helsingis lõpuks ometi intervjueerida meie presidendipeoua isa- Lembit Inti. Miks ma ütlen, et lõpuks ometi- sest ma olen püüdnud Lembitut tabada ligi poolteist aastat.

Kuigi minu raamatus "Tervist proua president" on sadu allikaid, kes on Eveliniga erinevatel perioodidel kokku puutunud, oli mul suur soov rääkida ka kellegiga, kes on näinud tervet Evelini nö arenguprotsessi - sirgumist Saku kooliplikast vabariigi esimeseks leediks.

Evelini isa Lembit on 76. aastane ja ta elab Helsingi äärelinnas tagasihoidlikus korrusmaja korteris. Hoolimata sellest, et mees on vana ning elab üksinda- hakkas mulle juba ukse peal silma tema puhtus.

Seda ei juhtu iga päev, kui vanem üksik härra elab korteris mis on täis lilli ja pilte ning tema köögilaual aurab kohv, mille kõrvale pakub ta maitsvaid küpsiseid. Vanad mehed võivad tihti olla ka teistsugused. Aga Lembit ei ole kibestunud ja üksik. Ta loeb raamatuid ning püüab nii palju kui tervis kannatab ka laevaga Eestis käia.

Eelmise nädala teisipäeval oli ta häiritud, et üks Soome kollane ajakiri kirjutas sellest, kuidas ta käib toiduabi järjekorras tasuta süüa saamas.

Ta ei olnud ärritunud sellepärast, et see uudis avalikuks tuli, vaid hoopis sellepärast, et ta ei tunne selle tegevuse pärast mingit süüd, kuigi temast nõnda halvustavalt kirjutati. Lembit Int on mees, kes julgeb ajakirjanikule silma vaadata ja öelda, et jah ta tõesti on vaene.

Et tal on tõesti raske ja ta ei püüa Soomes rikast mängida. Ta julges avameelselt rääkida isegi sellest, et puhtalt raha tõttu ei saa ta tagasi kodumaale kolida, sest Eesti pensionist ta siin ära ei elaks.

Hetkel elatub Lembit Soome pensionist, mis Eestisse kolides tal ära kaoks. Lembit küsib häbi tundmata, kas ma tahaksin elada patriotismist kodumaal 300 euroga või võõras riigis ja üksikuna, kuid 740 euroga kuus. Ütlen Lembitule, et kui mu pere elaks Eestis siis ma oleksin nõus ka väiksema rahaga seal olema.

Lembit aga vaatas mulle pisar silmas otsa ja ütles, et Eestis tal toetavat perekonda pole ja kuigi tal on kaks tütart, kellest üks on presidendiproua, näeb ta neid haruharva. Käsi põsakil rääkis ta ka sellest, kuidas Evelin Ilves ei ole kunagi oma isalt pärinud, kuidas ta tervis on või kuidas ta rahaliselt hakkama saab. Mees ütleb, et ta armastab tegelikult oma tütreid väga ja ei mõista, kus ta nende kasvatmisel vea tegi. Muidugi süüdistab ta suures jaos ennast.

Minu jaoks on Lembit Int teaduskraadiga tore vanem härra, kes ei ole mingi joodik või närukael, kelle peaksid ta lapsed ära põlgama. Ta on jutukas vana mees, kelle suurimaks probleemiks pole mitte rahalised raskused, vaid üksindus. Tõi ta ju selle sama üksinduse ka põhjuseks, miks ta toiduabi järjekorras käib- üks põhjus on loomulikult toit ise, millega rahalistes raskustes lauda katta aga teine suur põhjus on suhtlemisvajadus. Ta seisab igal nädalal tuhande inimesega tunde toidujärjekorras ka seetõttu, et seal juttu ajada.

Muidu on tema päevad täidetud üksindusega ning ainus viis aega kiiremini mööda saata on lugeda ja terviserajal käia. Vahel unistab ta tütardega reisile minemisest, aga kuna seda pole kunagi juhtunud, siis võib ta selle üle ainult korra oma diivani nurga peal istudes arutleda. Pärast meie intervjuud läheb Lembitu elu edasi reaalsuses, kuhu kuulub ainult tema ja vahetevahel talle helistavad kaks tütart, kes isa tegemiste kohta harva pärivad ja kui helistamiseks aega saavad, siis eelkõige iseendast räägivad. Minu intervjuud Lembit Intiga saab näha täna õhtustes TV3 uudistes, kus ma räägin presidendiproua isaga just reaalsusest, mida ka selles blogis natuke teile kirjeldasin. Oluline on mainida, et Lembit ei taha oma tütardelt rahalist tuge, vaid loodab neilt vaid rohkem soojust ja armastust.

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et mis mind siin kodumaal kõikse rohkem häirib. Eks neid asju on ju tegelikult palju, mis võiksid meie riigis paremini olla. Tavaliselt ma virisen valetamiste ja vassimiste kallal, millega saavad tegelikult hakkama ju poliitikud üle kogu maailma.

Seal, kus on raha ja võim- seal on ka korruptsioon ja muu halb. Eesti ei ole selles mõttes kaugeltki ainus riik maailmas, kus poliituid peetakse nö lurjusteks ja pättideks. Keegi kuskil ütles tabavalt, et siinmail tehakse vargusi suures osas illegaalselt- USAs on näiteks hulka targemad mehed ja suurimad kõrvalepanemised on sealmail lausa seaduslikuks tehtud.

Olen viimasel ajal Eestis olles jälginud meie poliitikuid ja mõelnud, et kõikse suurem viga ei esine mitte nende töös, vaid selles et nad ei oska oma rahvaga rääkida. Mind häirivad suurmeeste suured fopaad, mida eestlased naljakaks peavad, aga mis on tegelikult oma olemuselt traagilised. Mis juhtuks näitkes Suurbritannias kui peaminister ütleks, et kõige parem elekter on kokkuhoitud elekter või kui majanduskommunikatsiooniminister soovitaks lastel puulehti süüa. Ilmselt peaksid nad oma kohalt tagasi astuma. Siinmail on aga see kõik rahva jaoks nagu üks suur nali, mis neelatakse alla. Ekspressi Kranaadi naljanurk paneb neid poliitikute absurdseid kilde kuskil nurgauudisteks- ometi on see ju täiesti ebanormaalne, et nad korjavad need idiootsused üles reaalsusest. Kurb aga tõsi- kas pole?

Eks me kõik teame, et ka suur osa Lääne poliitikutest ajab suust välja nö möla. Aga vähemalt teevad nad seda teatrit rahva heaks ja valetavad usutavalt kuidas nad riigi heaolu eest seisavad ja oma rahvast hoolivad. Meie poliitikute puhul häiribki mind kõige enam nende pohhuisim kui nii ebaviisakalt tohib üldse avalikus meediaruumis rääkida. Nad on nii kuradi ülbed, et nad ei viitsi rahvale isegi häid ja hoolivaid valesed välja mõelda või kasvõi teatraalselt näidata, et nad oma ühiskonnast ja inimestest lugupidavalt hoolivad. Vaat see ongi nüüd see, mis mind kodumaal olles kõige enam häirib.

Ma ei ole mingi Savisaare fänn, aga ühte ma pean ütlema, et Edgar Savisaar on ainus Eesti poliitik, kes oskab rääkida rahvaga arusaadavas keeles. Ta teab, et pensionäridel on kartuleid ja küttepuid vaja. Ta ei ole oma positsiooni ja rikkuse arvelt muutunud järsku talupojast aadliks nagu kõik need ülejäänud tähtsad mehed kes meil siin on. Savisaar on suurepärane meediaga suhtleja ning kasutab seda ka julgelt oma huvides ära. Poliitiku suurim voorus peabki tegelikult olema oskus rahva ehk siis meediaga rääkida- riiki ehitavad ju tegelikult üles riigiametnikud mitte poliitikud, kes on ju eelkõige rahvaesindajad. Müts maha Savisaare ees, kes on kõikide nende aastate jooksul suutnud säilitada selge arusaama sellest, millist elu meie inimesed elavad. Ta ei soovita lastel puulehti süüa või elektrit mitte kasutada. Võibolla paneb ta linnaraha taskusse, ma ei tea, aga vähemalt oskab ta rahvale rääkida seda mida me ühelt poliitikult ootame. Olgu need kasvõi valed- vähemalt on temas nii palju lugupidamist, et ta näitab hoolivust kasvõi teatraalselt! Savisaar märkis hiljuti ühes artiklis, et vanemad ei lubanud tal noorest peast lavakasse minna- aga suurepärane näitleja on ta minu meelest küll.

Ansip, kellega ma olen läbi tema tütre kunagi ammu kodumiljöös palju juttu ajanud, on aga võimuloldud aastate jooksul reaalsustaju kaotanud. Savisaar püsib oma penskarite jutuga aga endislet reaalne. Vaatasin hiljuti mingit intervjuud, kus Savisaarelt küsiti milline lugu võiks Eurovisionil võita. Edgar ütles, et ikka Eesti lugu, mis muu. Reporter pinnis linnapealt vastust välja ja tahtis teada, et millise teise riigi lugu talle veel meeldib. Aga Savisaar- kes on suurepärane meediamanipulaator- ja seda heas mõttes- jäi lõpuni diplomaatiliselt korrektseks ja kordas veel mitu korda, et tema on ainult omade poolt ja seega pöialt hoiab ta ainult meie Birgitile. Ilus vastus ühelt poliitikult, kas pole.

Vähemalt on temas nii palju julgust, et mängida vähemalt head poliitikut ja näidata välja rahva poolt tagaigatsetud armastust. Ülejäänud Eesti tähtsatel ninadel, kelle on sinna tippu valinud rahvas, on oma jutu järgi aga oma rahvast täiesti kama. Suur osa neist on üldse oma lapsepõlve ära unustanud ja nad on sündinud snoobid. Reaalsust ja lihtsust märkab neis harva. Peamiselt tungib esile ülbus, arrogantsus ning see, et nad ei viitsi isegi enam hoolivat mängida, vaid ajavad suust välja seda mida parasjagu mõtlevad. Juhan Parts- söö ise puulehti ja Andrus Ansip proovi mõni päev elektrita läbi ajada- vaata kui naljakas on?

Savisaar käib vähemalt kuus korra ühsitranspordiga sõitmas ja vaatab linna tänavatele jäetud haisvaid prügikotte. Poliitiliselt juustune- ma tean- aga parem kui need elevandiluulossis istuvad peerud, kes ei viitsi lillegi liigutada.

Nädala alguses käisin intervjueerimas moekunstnik Ülle Suurhans-Pohjanheimot. Rääkisime muuhulgas sellest, miks Eesti avaliku elu tegelased kardavad punase vaiba üritusel rääkida julgelt oma riietest ja loomulikult puudutasime ka tundlikku esileedi rõivateemat, mida ma selles blogis lihtsalt ei jaksa enam lahti harutada.

Sellest kõigest on liiga palju räägitud! Kes viitsib võib vaadata minu intervjuud nendel teemadel siit:

Aga lisaks eelpool mainitule sain ma Pohjanheimoga kohtudes paljuski targemaks. Sõna targemaks polegi tegelikult siinkohal võibolla kõige õigem sõna- pigem hakkasin ma mõistma mõningaid tagapõhju, mida ma Eestis olles enam tihti ei mõistnud.

Mulle meeldib kanda vahel suuremaid asju. Liibuv on ka ilus, aga igapäevasesse rõivastusse see alati ei sobi. Kui ma veebruaris Eestisse tulin, lõin selga oma lemmikmantli. See on soe ja kashmiirist, mille ma ostsin ühest Londoni vintage poest juba aastaid tagasi ja mida ma armastan kanda ülekõige. Suurbritannias sain oma sõpradelt mantli kohta alati komplimente, aga Eestisse tulles ütlesid mõned kolleegid, et ma olen endale selga löönud kartulikoti, mis teeb mu ääretult koledaks. Pean ausalt tunnistama, et kuigi ma olen aastatega endale kasvatanud suhteliselt paksu naha, siis taolised kommentaarid tegid kodumaale naastes alguses natuke haiget. Esiteks pole ma mujal elades harjunud enam kuulma kommentaare oma riietuse kohta- Londonis käi riides nagu tahad. Kui sulle endale meeldib, siis aktsepteerivad seda ka teised. Eestis on see riieteteema aga prioriteet number üks. Nurgapoodi ei saa piima ka minna niimoodi ostma, et naabrinaine sind silmanurgast eksamineerivalt ei vaataks. Pealegi kelle asi see on arutada, mida keegi endal seljas kannab. See on inimese isiklik valik. Evelin Ilves on siinkohal hoopis teistsugune teema. Tema on riigi ülalpeetav esindusisik ja tema riietuse üle võib rahvas arutada küll.

Selle suure mantli ja lohvakate kampsunite eest sain ma järsku negatiivse tähelepanu osaliseks ja see häiris mind. Jätke inimene rahule- igaüks käib riides oma enesetunde ja võimaluste piires ning eestlase tähelepanu teise kodaniku rõivaste suhtes on mõneti labane ja matslik.

Päike tuli välja ja mantel läks suveks kappi. Tegelikult oleksin ma selle teema unustanud juba kui Ülle Pohjanheimo poleks mulle oma ateljees kauneid mantleid näidanud. Need olid samuti modernesed ja moodsad kashmiirimantlid, mis peaksid seljas olema natuke suuremad ja nö vabalt keha ümber langema. Ülle ütles, et Eesti naised ajavad endale mitu numbrit väiksemaid mantleid selga, et need nö lohvakad mantled siis täiesti keha ümber oleks. Moekunstnik rääkis, et ta püüab tihti kliendile selgitada, et selle mantli juures ongi oluline selle suuruse võlu- et see ei kisu keha ümber ning kukub vabalt. Aga keskmine Eesti naine armastab liibuvaid riideid. Kõik peab olema ülimalt kehasse ja suured asjad jätavadki eestlasele kartulikoti mulje.

Pohjanheimo ütles ka seda, et meie ühiskonnas on moes väga kõhn naine. Ta rääkis sellest, kui kurb on vaadata sünnitanud keskeas naist, kes püüab välja näha 25. See on meie ühiskonna omapära, et oleks pikad blondid juuksed ja liibuvad kleidid. Väga vähesed naised oskavad iga ja riietust omavahel siduda. Nii nagu teevad seda näiteks prantslannad. Pohjanheimo toob näiteks Carla Bruni, kes esileedina suutis välja kanda kontsadeta baleriinid (madalad kingad) ja alati üle põlve ulatuva kleidi või kostüümi. Selleks, et rõhutada nooruslikkust ja kaunidust ei pea ajama taga tibilikku või teismelise stiili.

Järsku ma mõistsin, miks minu riietusstiili siinmail tihti ei mõisteta ja miks minu kaunist halli mantlit kutsuvad mõned rahvuskaaslased kartulikotiks. Oma riietuse poolest ei sobi ma enam oma kodumaale. Ma pole piisavalt tibi! Oma stiili ma aga maitselagedalt muutma ei hakka ja loodan, et ühel päeval jõuab ka Eestisse mõtlemine, et võõra inimese riideid kommenteerida on labane ja et ühe terve ühiskonna märk on see, et meid aktsepteeritakse sellistena nagu me oleme.

Pildil Ülle Suurhans-Pohjanheimo (Teet Malsroos)

Minu blogi agaramad lugejad teavad, et Peeter Ristsoo on mulle kallis inimene. Oleme Petsiga juba mitmeid aastaid head sõbrad ja just seetõttu tean ma tema elust üsna palju.

Paar suve tagasi kolis Pets Kolga-Jaani ja jättis pealinna elu sinnapaika. Praeguseks on ta külaeluga harjunud ja eelistab seda ükskõik millisele suurlinnale, kus ta on väliseestlasena kunagi kanda kinnitanud.

Peeter on selline inimene, kes kurdab oma elu üle harva. Pigem olen mina see, kes Petsilt koguaeg hingeabi nurub ja oma asju südamelt ära räägib. Petsi suust kuuleb virinat harva.

Kui ma möödunud talvel Petsi TV3 uudiste tarvis intervjueerimas käisin, kuulsin esimest korda, et tal on tervisega jamad. Pets mainis nii muuseas, et kui mina vahepeal Argentinas olin, elas tema läbi kolmanda infarkti. Kui ma Petsi haigusel pikemalt peatuda tahtsin, palus Pets teemat vahetada. Ta ütles, et niikaua kui ta elab- ei ole mõtet surmast ja haigustest rääkida.

Eile helistasin Peetrile üle pika aja ja küsisin, kuidas tal läheb. Pets ütles, et tal on palju häid uudiseid. Et kuigi tal on praegu taskus kuu lõpuni ainult üks euro ja söögiks kauss kartuleid- särab ta õnnest. Pets ongi selline tragikoomiline mees! Ühelt poolt shokeerib millegi kurvaga ja teiselt poolt muheleb nagu õnneseen.

Mis ta siis õnnelikuks tegi? Petsiga võttis nimelt ühendust USA saatkond, kes teatas talle, et tal on ametlikult võimalik saada USAst pensionit. Ristsoo on nimelt 15 aastat New Yorkis elanud ja töötanud ning kuigi tal on tegelikult Eesti ja Kanada kodakondus- tuli talle üllatusena, et ka USA talle pensionit soovitab. Ta oli üllatunud, et Tallinna USA saatkond temaga ise ühendust võttis ja talle vabatahtlikult raha pakkus. Ta ütles ka seda, et 140 euro suurusest Eesti pensionist ta ära ei ela ja siiani on teda aidanud arvete ja toidurahaga sõbrad. Kuna Peetril on südamehaigus ja ta on diabeetik, siis suur osa rahast läheb alati rohtudele. Ja kuigi Peeter teeb kodus tõlketöid, on tema sissetulek ebaregulaarne ja ta ei ela sellest alati ära. Just seetõttu oli Peeter õnnelik ja ütles, et USA valitsus päästab ta näljasurmast ja ainult tänu võõramaa pensionile jääb ta siinmail ellu.

Panin toru hargile ja südame täitis sõbra pärast kurbustunne. Peeter Ristsoo on mees, kelle mõlemad vanemad olid eestlased, kuid ta sündis Saksamaa vangilaagris. Suure osa elust on ta elanud Kanadas ja USAs, kus ta on alati jäänud Eesti suureks patrioodiks. New Yorkis vedas ta väliseestlastele mõeldud ajalehte Esto America ning töötas Raadios Vaba Euroopa, kuhu ta ka meie praeguse presidendi tööle sokutas. Rääkimata sellest, et ta võttis Toomas-Hendrik Ilvese artikleid vastu oma lehte Esto America. Pets on alati Eesti asja ajanud ning teinud seda südamega. Kui meie riik vabaks sai, pakkis ta asjad kokku ja tuli kodumaale elama. See oli tema elu suurim soov.

Täna elab Pets selles kaua tagaigatsetud Eesti Vabariigis. President Ilves ei ole teda kunagi kutsunud Vabariigi Aastapäeva ballile ja teda tänanud eestluse hoidmise eest välismaal. Üleüldse tänatakse meie riigis koleharva inimesi, kes on eestlaseks olemist rõhutanud mujal. Inimesi, kes Nõukogude ajal ei väsinud Läänes meie vabaduse vajalikkusest rääkimast ja teisi meid unustamast. Mehi nagu Peeter Ristsoo pole enam kellegile vaja.

Mul on väga kurb kuulda, et inimene kes pole kunagi meie kodumaad unustanud elab tänapäeva Eestis nõnda vaestes tingimustes. Et Ristsoo, kes ajas kogu elu Eesti asja- saab siinmail hakkama ainult sõprade abiga ja et ta päästab vanadusraskustest ja äärmuslikust vaesuest mitte meie riik, vaid hoopiski ameerikalsed. Pets ütles ju, et Eesti pensioniga ta Kolga-Jaanis hakkama ei saaks. Tema elupäästjaks ongi nüüd Tallinna USA saatkond, kes talle ise emaili saatis ning teavitas teda sellest, et tal on võimalus ka USAst pensionit saada.

Minu meelest on meie riigis unustustehõlma jäänud väga palju just neid inimesi, kes meid kunagi unustustehõlma ei jätnud. Kurb, et minevikul pole meie ühiskonnas suurt väärtust ja et mehed nagu Ristsoo peavad siinmail end ära toitma vaid patriotismist. Hea on see, et talle tõttas vähemalt vastu võõras maa ja võõras raha. See miski, mida me koguaeg teistelt eeldame, aga ise anda ei oska.