Eelmisel neljapäeval oli tore võimalus Adamiga pol võistlustele kaasa sõita. Viini külje all toimus võistlus nimega Austrian Open.
Austria on alati olnud koht, mida ma olen tahtnud külastada. Mulle meenub siinkohal Tartu Tamme Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Loore Linnus, kes rääkis meile tundides ikka ja jälle Austria pealinna Viini ilust. Tema jutud olid nii elavad, et minu kui lapse silmade ette kerkis läbi õpetaja silmade pilt. Pilt, mis ei ole siiani ununenud.
Kõige elavamalt kirjeldas õpetaja minu kui lapse jaoks Viini kohvikuid. Tema jutud suussalavatest maiustustest ajavad praegugi peale neelud.
Ja kuigi paljud seostavad Viini muusikaga, siis mina olen nõus Saksa kirjaniku Bertolt Brechti sõnadega, et Viin on tegelikult rajatud ümber kohvikute. Elegantne kohvi joomine on Austria rahva jaoks samasugune traditsioon nagu itaallaste jaoks.
Sisenedes Vivaldi kunagise kodu kõrval asuvasse läikiva marmorpõrandaga kohvikusse tabas mind tunne nagu oleksin ma sisenenud mõnda ülikallisse restorani. Valgete triiksärkide ja pikkade punaste põlledega härrad juhatasid mu lauda ja ulatasid mulle suure nahkkaantega menüü, milles olid kirjas kõik need erinevad maiustused, millest saksa keele õpetaja Loore kunagi nii elavalt rääkis. Ka kohvi joovad kohalikud kümnel erineval moel.
Kui Itaalias käib kohvi joomine elegantselt, kuid lihtsalt, siis Austrias on kohvi joomine elegantne, kuid väga väljapeetud. Kaunites klassikalistes suvekleitides prouad istusid kõrge laua taga, jalg üle põlve, rüht sirge, pead pisut viltu kallutatult...Kui Itaalia kohvikutest kõlab jutusuminat, siis Austria või õigemini Viini kohvikutes valitseb täielik vaoshoitud rahu. Sealses kohvi joomises on aristrokraatlikku aurat.
Oma imelise arhitektuuri ja ajalooga on Viin tõesti meeldejääv. Linnas ringi jalutades on kerge reisida ajas tagasi ning mõelda end Euroopasse, mida valitsesid Habsburgid. Viini hiilgus annab selgelt märku selle riigi kunagisest võimust ja valitsejatest.
Eriti kaunis on Viin õhtuhämaruses kui kirikud, paleed ja lossid hakkavad valgustuse all elama justkui teistmoodi elu.
Kõrvutades Viini Londoniga jäi mulle eelkõige silma selle linna puhtus. Ma polegi vist varem olnud pealinnas, mille tänavad on nii eeskujulikult läikima löödud. Ja kuigi kuigi iga nurga peal võis leida prügikaste, pani neid tähele ainult siis, kui neid otsida. Muidu muutuvad need justkui kamuflaazi abil nähtamatuks.
Jaanipäeval õnnestus mul külastada Viini südames asuvat Alebrtina muuseumit, kus toimus parasjagu maailmanäitus, kus olid üleval paljud Picasso tööd. Näitusel olnud kunstiga võrdväärselt nautisin ma maja, milles seda näidati. Albertina muuseum on samuti hiiglaslik loss.
Üleüldse tundus mulle, et Austrias toimus kõik mõnes lossis või palees. Isegi polomängud- mis toimusid umbes 20 kilomeetri kaugusel pealinnast- asusid Scloss Ebreichsdorf nimelise lossi valdustes. See on poloklubi, mis kuulub perekond Ebreichsdorfidele ja kus mängitakse polo juba 12 aastat.
Pühapäevast finaalmängu jälgis valitud seltskond poloplatsi kõrvale seatud valgest markiist, kus pakuti shampanjat ja luksulikku lõunasööki, millesse kuulus cous cous salat, liha, snäkid ja muu maitsev. Ja pidu ei nautinud muide mitte ainult mina, vaid ka meie hobused, kellele anti pärast mänge õunu ja porgandeid.
Mul oli hea meel, et mul õnnestus jaanipäeva valget ööd tähistada imeilusas Viinis, kus südaööl puhus soe ja sume tuul ning linna panoraamis särasid valgustatud tornid. Hotelli aknast välja vaadates kõndisin ma justkui mööda katuseid.
aga põhimõtteliselt kuulaks ma parema meelega Katrini imelisi elamusi Habsburgide valitsusajast, sest koolisõpitust on meelde jäänud nende dünastia väljasuremine kuskil 1700-datel... aastatel ("Linnas ringi jalutades on kerge reisida ajas tagasi ning mõelda end Euroopasse, mida valitsesid Habsburgid."). Pean kiitust avaldama - milline mälu! Ma tihtipeale ei mäleta eilseid tegemisigi kiire elutempo tõttu.
Ja kuidagi tuttavad laused, nagu oleks trip.ee-st kopitud?
Mis aga jutukese nauditavaks teeb, on vanad armsad keelevead ja stilistiline jaburdus. Sellised pärlid nagu Alebrtina muuseum (lohakusviga), markii suure varjualuse mõistes (teadmatusviga), "kõige elavamalt kirjeldas õpetaja minu kui lapse jaoks..." (mõtteuperpall. p.o. "lapsena jäi mulle enim meelde"). "Tema jutud maiustustest ajavad praegugi peale neelud" (vildakas sõnadejärjekord).
Ei puudu ka huumor.
Näiteks seletatakse, et Viin on Austria pealinn, aga mida kujutab endast couscous salat, seda mitte. Kiites linna puhtust, unustatakse omaenda samateemaline kiidukõne. "Kõrvutades Viini Londoniga jäi mulle eelkõige silma selle linna puhtus. Ma polegi vist varem olnud pealinnas, mille tänavad on nii eeskujulikult läikima löödud." (27.06) - "Nii puhast ja ilusat Londonit nagu praegu, ei ole mina siin kaheksa aasta jooksul näinud. Eile linna peal shopates panin tähele, kui puhtaks on linn tehtud. Tänavad, majad ja pargid on suisa läikima löödud!" (22.05)
Artikli
tegelik point peitub asjanduses, mida argentiinlased kutsuvad "marquesina" ja mis kujutab endast kohta, kus "pühapäevast finaalmängu jälgis v a l i t u d seltskond poloplatsi kõrvale seatud valgest markiist, kus pakuti shampanjat ja l u k s u l i k k u (jah, luksulikku) lõunasööki, millesse kuulus cous cous salat, liha, snäkid ja muu maitsev. Ja pidu ei nautinud muide mitte ainult m i n a"
See kuskussi asi tuletab mulle meelde üht vahvat „Come Dine With Me” osa (saate „Õhtusöök viiele” formaat), kus WAGid teineteist võõrustasid. Ühel neist mingil põhjusel vist ei tulnud magustoit välja ja viimases hädas tegi külalistele magustoiduks Angel Delighti - see on selline karamellimaitseline kreemjas vaht, milleks segatakse kokku pakist võetud pulber ja piim; hästi lihtne, kiire ja odav magustoiduvariant. Kuna ta aga ei tahtnud teistele reeta, et algselt plaanitud magustoit nihu läks, siis helistas oma prantslasest mehele ja palus tollel ära tõlkida sõnapaar „Angel Delight”. Ja siis serveeriski oma külalistele uhke nimega Délice des anges'i (kirjapilt võib vale olla, ma prantsuse keelt ei räägi). Mõni külaline tundis Angel Delighti ära, mõni aga arvas, et ongi tegemist millegi erilisega ja kiitis võõrustaja kokakunsti... Umbes samamoodi nagu nii mõnigi Katrini blogi lugeja-kommenteerija õhkab tema postitusi lugedes, kui vinget kõrgklassi elu ikka Katrin elab oma „cous cous” salatite, „suussalavate” maiustuste, „pol” võistlustel käimise, „Alebrtina”-nimeliste muuseumide ja „Scloss” Ebreichsdorf-nimeliste losside külastamisega. Sellise suursuguse elu kõrval ei loegi see midagi, et blogiautoril puudub kirjutamis- ja lugemisoskus, jättes veel mainimata arenemisvõime ja vigade parandamise oskuse.
a adam pidi ju peaaegu koomas olema, hiljuti vähemalt
Pullerits seda kommenteerides: "Ta on alati tahtnud silma paista ja läbi lüüa. Ükskõik kuidas, kus ja mis hinnaga. Selles mõttes kõva tegija - on oma eesmärgi saavutanud."
Olematust õppimisvõimest ja enesekriitika puudumisest annavad tunnistust järjekindlalt korduvad keele- ja faktivead. Paul MacCartney, Westminister, Porche, Krahv, 200 liitri bensiini laristamine nädalas ja 4-eurine kurk Selveris - need on vanad naljanumbrid. Uusi tuleb järjest juurde.
Kas on neis kirjatöödes kübetki mõtet peale honorari? Pole! On's Lust mingigi arvamusliider inglise-austria teemal? Pole! Miks teda siis jätkuvalt eksponeeritakse? Tõesti uskumatu
Ma arvasin päris tõsimeeli, et kukkusid tsüklisse. Vaid loomupärane sündsustunne ei lubanud aasida...
Viin - kui palju elukaid on Schönbrunni loomaaias?
Ja mida sa üldse oskad? kirjutada ei oska tõtt rääkida ei oska pesta ennast ei oska käituda ei oska jne
Ega Arnold Oksmaa ja tema sõbrad on ka ju veendunud, et Oksmaa on Eestis staar.
Lust sinul on mõstusega midagi väga valesti ja mul on tunne, et su mees teab seda ja tal on rämedalt piinlik sinu pärast