Ida-Eurooplane ikkagi oskab naeratada (58)

Kuigi Adam on põrutusest taastunud ja juba Austrias, ei saa ma kogu seda haiglajuttu siiski ühe olulise loota kokku võtta. Ma olen viimastel päevael mõeldnud sellele kui üllatavalt tore oli St. Richard nimelise haigla personal väikeses Chichester linnas.

Kui ma ülemöödunud laupäeval Adamit haiglasse vaatama läksin, sibasid intensiivravi korrusel ringi paar britist arsti ja vähemalt kolm Ida-Euroopa aktsendiga kõnelevat keskeas medõde. Kui tavaliselt paneb siin Inglismaal Ida-Eurooplasi tähele restoranis suhteliselt karmi näoga tellimust kirja pannes, siis haiglas oli nende käitumine hoopis teistsugune. Ütlen ausalt, et Nõukogude Liidu taustaga inimestel on võhivõõrale suhteliselt raske naeratada. Kuigi Suurbritannias töötab suur osa poolakaid, lätlasi, ungarlasi jne- paneb neid tähele just nende mitte kõige sõbralikuma käitumise poolest. Meil siin maal töötab mõni neist kohalikus kohvikus ja kuigi kohv maksab ligi neli eurot, annab Ida-Eurooplanna selle sulle pihku sellise näoga nagu jääksin ma talle selle valmistamise eest võlgu.

Ma olen ise mõelnud, et mis see küll on, mis ei lase Ida-Euroopa rahvastel võõrale naeratada ja olla sõbralik, rõõmus ja normaalne inimene. Kõige kummalisem on aga see, et kõik need endised Nõukogude riigid asusid ju teineteisest üpris kaugel- ometi on nende inimesed justkui ühe puuga löödud. Paljud noored ei peaks seda ajajärku üldsegi mäletama, aga ometi on ka nemad suhteliselt külma ja kinnise olekuga. Eesti teeninduskultuuril ma siinkohal pikemalt peatuda ei tahaks. See on nii nagu on! On sõbralikke müüjaid, kuid on ka selliseid kes soovitavad poodi sisse astudes ja abi küsides inimesel kobida teise, konkureerivasse, poodi. Kui midagi ei sobi, siis võib müüja Eestis kliendile käratada mida iganes. Mulle meenub seik, kui ma unustasin Selveri kassa juures seistes oma toitu kilekotti panna. Ma olen siin Inglismaal harjunud, et kassapidaja aitab toidukotti pakkida ja kui ma kassa kõrval tegevusetult seisin, karjatas müüja mulle: "Mida te vahite. Hakake pakkima!" Ma siis vabandasin punastades ja hakkasin kähku asju kilekotti laduma. Eestis on muidugi ka sõbralikke klienditeenindajaid. Suur osa neist on Eestis elavad vene päritoluga inimesed.

Tallinna vanalinnas ekseldes otsisin viimase reisi ajal Haus nimelist kunstigaleriid ja ükskõik kuhu ma oma pea sisse pistsin, teatati mulle et neil pole sellest galeriist aimugi. Välja arvatud Eesti Post väike poeke Viru väravate juures, kuhu sisse kiigates tervitas mind leti tagant vene aktsendiga müüjatar. Kuigi ka tema ei teadnud, kus kunstigalerii täpselt asub, oli ta valmis seda arvuti kaudu otsima. Lisaks sellele tegi ta kunstigaleriisse kõne ja lubas mul neile öelda, et ma jään kohtumisele hiljaks. Slaavitar andis mulle isegi tasuta Tallinna vanalinna kaardi. Vaat see oli hea teenindus ühelt sõbralikult naiselt, kes oli valmis mind aitama ka siis, kui ma tema poest midagi osta ei tahtnud. Eestlane oleks mulle selles olukorras ammu näpuga ukse poole näidanud.

Aga olgu, et jutust mitte kaugele tüürida siis jätkan Ida-Eurooplaste teemal Surbritannias. Nemad kerkivad pinnale just seetõttu, et britid on üldiselt teeninduskultuuris väga sõbralikud. Ida-Eurooplase paindumatau inglise aktsent ja ebasõbralik käitumine võtavad mõnikord isu mõnda restorani või baari külastada üldse ära. On muidugi ka erandeid, aga inimene on ju ikka selline, et meelde jääb see mis segab. Just seepärast olin ma Chichester linnakese haiglat külastades lausa ehmunud kui intensiivravi palatis võtsid mind vastu naeratavad ja sõbralikud Ida-Euroopa päritolu medõed, kes käisid iga viie minuti järel Adamit kontrollimas. Lai naeratus nende näol oli minu jaoks lausa shokeeriv. Ma ei teadnud, mida sellega peale hakata.

Kõige kummalisem oli aga see, et nende naeratus ei tundunud mulle isegi mitte võlts. See tuli südamest! Isegi proua, kes koordineeris haigete toitu oli sõbralik Ida-Eurooplanna. Haige sai tema kaudu valida menüüst toidu, mida ta eelistas. Ta oli isegi nii sõbarlik, et küsis kas ma soovin külastuse ajal juua kohvi või teed. Ma olin hämmingus. Teel koju mõtlesin veel kaua nendele sõbralikele Ida-Euroopa õdedele ja haiglapersonalile.

Nende jahmatavapanev naeratus ja heasoovlikus niitis mind lausa jalust. Mis selle võis küll tingida? Sellele küsimusele saab olla vaid üks vastus. Suurbritannia medõdedel on ilmselt enneolematult hea palk (tunnitasu) ja nad ei pea tegema väsitavaid ületunde. See rõõm kiirgas neist kaugele. Ma olen kindel, et võrdlus kodumaa töökohaga ei lähe neil samuti Inglismaal olles kunagi meelest ja seetõttu olid nad oma töökoha eest südamest tänulikud ja käitusid iga patsiendiga sõbralikult ja soojalt. Kui üks intensiivravi palatis olnud mees koju lubati, embas Ida-Euroopa proua teda südamega ja lisas, "Ma loodan, et ma suutsin teie haiglas oleku teha nii meeldivaks kui see on võimalik." Briti härra tänas teda, endal silmis pisar. Näed siis, mida korralik tasu ja hea töö inimesega teevad. Annavad Ida-Eurooplasele tagasi naeratuse. Võib-olla on meie karmi ilme taga just heaolu puudumine ja ebasõbralik iseloom pole mitte meie geenides nagu mõned armastavad väita, vaid Ida-Euroopas asuvate riikide heaoluühiskonna puudumises.