Inimene vihmas (41)

Vahel on lihtsal tunne, et enam ei jõua, ei jaksa, ei taha... Kui elus läheb midagi nihu, siis ei raba sind jalust mitte üks asi, vaid ikka mitu tükki korraga.

Möödunud laupäeval kukkus Adam õnnetult hobuse seljast ja ta viidi kanderaamil kiirabiautoga otse poloplatsilt kohalikku West Sussex St Richardi nimelisse haiglasse linnas nimega Chichester. See oli šokk, mis raputas meid mõlemaid. Mind hämmastas, kui pöördeline ja ehmatav võib olla elu. Ühel hetkel on kõik korras ja su elu toimib argipäeva rütmis. On muresid ja on rõõme, kuid kokkuvõttes pole midagi halvasti. Ühel tavalisel õhtul tuled sa aga üksi koju ja kõik on justkui teisiti.

Olgugi, et Adami õnnetus lõppes üle noatera hästi ja ta lubati juba esmaspäeval haiglast välja, pole šokk juhtunust mind siiani maha jätnud. Mõte sellest, kuidas elu ripub hapra juuksekarva otsas, kummitab mind siiani. Ütlen ausalt, et pärast laupäevast õnnetust on mul hirm kõige ees.

Eile lõuna ajal pidin autoga viima Adami lennujaama. Täna, reedel, toimub Viinis polovõistlus, mis oli paika pandud juba mitu kuud tagasi. Adam sõitis võistlustele varumängijaga, kuna Austrias ei tahetud tema õnnetuse tõsidust arvestades tema positsiooni kellegi teise vastu välja vahetada.

Teekond lennujaama oli minu jaoks raske. Pärast laupäeva olin ma kaotanud suure osa enesekindlusest ja mind hirmutas mõte õnnetusest igal nurgal. Kuna Gatwick-nimeline lennujaam asub meist umbes 45 minutilise sõiduteekonna kaugusel ja hõlmab endast kaht nelja realist kiirteed, hoidsin ma roolist kinni käte värinal. Mõte sellest, et vaid üks vääratus sõiduteel võib kõike muuta, oli nagu haigus, mis minust lahti lasta ei tahtnud.

Kuigi Adam mulle oma hirmudest ja muredest ei räägi, usun ma, et ka temal on raskusi uuesti hobuse selga hüppamisel ja polo mängimisel. Aga mis võimalus tal ses osas on... hobused ja polo on meie pere sissetulek.

Pealegi oli ta sunnitud Austriasse minema ka seetõttu, et kaks nädalat tagasi olime Viini saatnud Adami neli kõige paremat polo poni. Electra, PinPoint, First Lady ja Domino ootasid teda.

Muresid jätkus aga enam. Kolmapäeval läks katki meie hobusetreiler, mille parandus läheb maksma tuhandeid. Neljapäeva hommikul jäi haigeks meie noor hobune Dostoevsky...

Kui ma eile õhtul esimest korda elutoa diivanile maha istusin, hoidsin ma kahe käega peast kinni ja ohkasin: "Enam ei jaksa!"
Ja kuigi kõik need mured on lahendatavad ja Adam on pärast kukkumist elu ja tervise juures, on sees väeti tunne.

Aga elu ongi üks lõpmatu raskuste rada ja kummaliselt justkui eikusagilt meenusid mulle järsku sõnad, mille õpetas mulle selgeks Adami isa John oma surivoodil. Ta teatas tabavalt, et inimene peab õppima tantsima vihmas. Vihma all pidas ta silmas muresid.

Ma tean, et kõik see, mida ma eelpool nimetasin, võib tunduda teistele naeruväärse tähtsusega. Ometi on meie kõigi mured isiklikku laadi ja nendega võitlemine ühtmoodi raske.

Ühe läbielamisi on võimatu eelistada teisele ja just seepärast soovin ma teile kõigile jõudu igapäevaste raskuste keskel. Te pole üksi, vaid meil kõigil tuleb nendega hakkama saada.