Tartus sündis ime (88)

Ei saa kuidagi mainimata jätta, et meie pere loomad on mulle nagu oma lapsed. Hobused on meie elu, töö ja vaba hetk. Ja kuigi mul on võtnud aastaid, enne kui ma olen julgenud ratsutamisega tegelema hakata, olen ma meie hobuseid alati armastanud.

Seda isegi siis, kui ma ei osanud enamat kui neile pai teha ja nende polomänge pisarsilmil jälgida. Olgugi, et meil on Suurbritannias ja Argentinas kokku üle kolmekümne hobuse, on neist igaühel eriline iseloom, kelle ma tunnen juba kaugelt ära nende iseloomu, kõnniku ja kasvõi nende tujude järgi.

Tartu oli üks esimesi hobuseid, kelle me koos Adamiga kuus aastat tagasi Iirimaalt soetasime. Ta oli siis võidusõiduhobune, kes oli võistelnud kahel korral Prantsusmaal. Paljud polomängijad armastavad võidusõiduhobustest treenida poloponisid, kuna neis on olemas piisav kiirus ja jõud ning ainus milles neid lihvima peab, on veatu peatumine.

Ma olen seda blogi nii pikka aega kirjutanud, et ma ei mäletagi enam, kas ma olen lugejatega jaganud Tartu lugu. Kui me ta Dublini lähedalt Goff võidusõiduhobuste oksjonilt leidsime, ei õnnestunud meil Tartut aga kohe endale saada.

Mind paelus tegelikult algusest peale, miks oli ühe talli ukse peale kirjutatud suurelt Tartu, mille kohta ei osanud ka tallipoiss selgitust anda, vaid ta soovitas nime teemal otse omanikuga rääkida. Kui ma Adami kättpidi Tartu ukseni viisin, põikles ta esimese hooga vastu. "Mina ei osta ühtegi hobust nime järgi," oli tema esimene argument.

Mina olin aga ähmi täis ja vuristasin, et see on märk millesse me peame uskuma. Tartu on liiga kummaline nimi, et keegi selle Iirimaal ilma sügavama tähenduseta välja mõtleks. Kui me siis lõpuks punasekarva hobuse juurde jõudsime ja teda vaatasime ütles Adam aga õnneks midagi positiivset, "Tal on polohobuse keha!"

Polohobused on erilist tüüpi ponid. Nad on pisut lühemat kasvu kui keskmine võidusõiduhobune ning kuna nad peavad mängu jooksul pidevalt peatuma ja palli igas suunas taga ajama, eeldab nende ideaalne kehatüüp pisut tugevamat ja lihaselisemat tagumikku ja lihaselist ning tugevat kaela, mis annab neile jõu end kiirelt pöörata.

Lõpuks oli Adam Tartust kogu oksjoni vältel nii sisse võetud, et Tartu oli ainus hobune kellest me oksjonil huvitusime. Kuus aastat tagasi ei olnud minul endal muidugi tõelisest poloponist aimu ja minu armastus Tartu vastu tuli vaid tema nimest ja sõbralikest silmadest- mitte ideaalsest kehatüübist.

Kuigi oksjonil ei õnnestunud meil Tartut endale saada, (meie pakutud hind ei ületanud kohe omaniku poolt antud alghinda) tahtsin ma teada miks on sellel hobusel Iirimaal Eesti linna nimi. Nii astusingi ma iirlasele ligi ja nõudsin oma küsimusele vastust. Ja seda isegi siis kui Adam oli teda hinnas moosinud ja hobusest ikkagi ilma jäänud. Tartu oli omanikule liiga oluline, et teda madalama hinnapakkumisega ära anda.

Tartu omanik oli sõbralik Iiri härrasmees, tumedate juuste ja sõbralike näojoontega. Kui ta kuulis mu küsimust "Miks te hobusele sellise nime panite," läksid iirlase pruunid silmad põlema ja ta vastas mulle küsimusega, "Miks Sa seda teada tahad?"

Vaatasin talle otsa ja teatasin valjul aga julgel häälel, "Sest ma olen Tartust pärit!" Iirlane säras nüüd üleni ja hakkas rõõmust naerma. "Ja sina tahad seda hobust endale?" päris ta siis, suur lai naeratus ikka veel näol. Kuigi mul ei olnud hobustest toona õrna aimugi, olin ma oma vastuses kindel kui kalju. Ma tahtsin Tartut endale rohkem kui midagi muud siin maailmas.

Iirlane sirutas järsku käe pikalt välja ja teatas, "Olgu- see hobune on Sinu. Aga ainult sellepärast, et Sa oled pärit Tartust!"

Kohe pärast seda selgitas ta, et ta oli Tartu linna kiindunud seetõttu, et sealt oli pärit tema elu suurim armastus. Just seepärast nimetas ta ühe oma hobudest Tartuks.

Pärast oksjonit kutsus iiralne meid oma koju ja tutvustas meile oma eestlannast kaaslast, kellega me oleme sõpradeks jäänud kuni tänaseni.

Aga mis on selle imelise loo mõte? Tartust sai Adami kahekümne aastase polo karjääri kõige kiirem polohobune, kelle turuväärtus on täna ligi pool miljonit dollarit. Tartu on ka hobune, kellega me alustasime oma enese poloponide tõuaretusprotsessi. Polo mängijad aretavad hobuste isiklikke vereliine, mis on neile hobustega kaubeldes justkui firmamärgiks. Buchanan nimelise vereliini esimene lüli on aga juba ilma pääl!

Esmaspäeva öösel sündis Tartul väike beebiponi, kelle isa on Uus-Meremaalt pärit võidusõiduhobune Personal Escort. Ta on tõutäkk, kes elab samas farmis, kus me hoiame oma hobuseid sel suvel Inglismaal. Personal Escorti mitmest võsukesest on juba saanud maailma kiiremad polo ponid. Neist üks tuntuim on Spook, kes kuulub Pablo MacDonough nimelisele Argentina polo mängijale.

Meie Tartu beebi nimeks sai Uniküla. See on väike küla, mis asub Tartu külje all ja kust on pärit minu vanaema.

Hetkel olen ma üks suur uhke omanik, kes sai tänu Tartule tunda pisukesegi emaks olemisest ja ime sündimisest. Uniküla on meie pere esimene beebi ja nii armas, et ma ei saa temalt silmi!