Ott - Eurovisioni ainuke hingamispaus (41)

Nagu ma olen juba mitmes varasemas blogis märkinud, siis Inglismaa on üks väheseid Euroopa riike, kus ei võeta Eurovisioni kuigi tõsiselt. Esiteks ei pea keskmine britt Eurovisioni lugusid heaks muusikaks ja kogu sõud tögatakse meedias kui palagani. Britid ise pole Eurovisionil olnud kuigi edukad, mida nad peavad aga vastandlikuks, sest enamus maailma kuulsamast muusikast on pärit just Suurbritanniast.

Mind üllatas, et Eurovisioni ülekannet edastav BBC on sel aastal valinud saadet kommenteerima hulka tagasihoidlikumad

BBC Radio1 saatejuhid- Scott Mills ja Sara Cox. Koomik Graham Nortoni naeruväärsed kommentaarid esinejate suunas on sel aastal asendunud suhteliselt tagasihoidliku sõnavõtuga. 2009. aastal tögas Graham Norton Rolf Roosalu dalmaatsia koerte karva pintsakut- samal ajal kui Rolf lugudele otseeetris punkte jagas.

Eks see pisut tögav toon on jäänud siinsele ülekandele juurde ka seekord, ometi mitu tooni tagasihoidlikumalt.

No ja kui nüüd päris aus olla, siis paljud Eurovisioni lood tekitavad tõesti tunde, et tegu on mitte kõrgkvaliteetse muusikasõu vaid kui ühe suure tsirkusega.

Aga kuna ma olen eestlane ja oma riigi suur patrioot, siis Eurovisioni vaatan ikka kui aega on. Seda enam, et ma olin 'Eesti laulu' finaali ajal Eestis ja nägin Ott Leplandi võitu koduse publiku ees.

Tegelikult oli mul eile Oti pärast eestlasena hirm. Kogu see mürtsuv ja välkuv disko ja väänlevad, röökivad, karglejad laval tekitasid tunde, et meie tagasihoidlik Ott võib kõige selle keskel üldse kaduma minna.

Aga Ott saabus lavale õigel hetkel. Võibolla kui ta oleks olnud esimeste esinejate seas, poleks see lugu tekitanud nii suurt empaatiat, aga ligi tunni aja pikkust kargelmist vaadates vajasin ma õhupausi. Midagi, mis laseks mul kogu selle palagani keskel korrakski rahulikult hingata. Oti rahulik lugu ja südamest tulnud esitus mõjus sel hetkel nagu värskendav vihm pärast meeletut palavust.

Ja kuigi ma arvasin, et mu briti sõbrad teevad Oti tagasihoidliku võõrkeelse loo kallal nalja, istusid kõik Oti kuulates sõnatult diivanil. Ja seda isegi siis, kui brittidel oli võimatu laulusõnadest aru saada. Siinses ülekandes ei jookse võõrkeelsete lugude all subtiitreid, kuid Oti laul kõlas ka võõras keeles pehme ja ilusana.

Mina lahistasin kogu Oti esinemise ajal nutta, sest ta suutis oma meeldiva oleku ja häälega puudutada mu hinge.

Pealegi oli mul hea meel, et Ott ei läinud kogu selle naeruväärse tsirkusega kaasa ja mõjus oma rahulikkusega tõesti lausa värskendavalt. Isegi BBC Eurosvisioni ülekannet vahendavad saatejuhid ei teinud Eesti kulul nalja ja olid selgeks õppinud Oti väga eestipärase nimehäälduse. Lisaks sellele õpetasid nad brittidele, mida sõna 'kuula' eesti keeles tähendab.

Tubli Ott! Ilus lugu ja südantliigutav esitus! Eile õhtul oli jälle uhke tunne eestlane võõral maal olla ja selleks jääda!