Polo hobustega on selline lugu, et ühest küljest on nad su pereliikmed ja justkui lapsed- teisalt ei tohi saa nendesse aga kunagi liialt kiinduda, kuna hobused on meie peres ka äri, mis moodustab suureosa iga polo mängija sissetulekust.
Kuna polo hobused on kallid, tekitab nende müük tihti tunde justkui oleksid sa võitnud suure summa loteriipiletiga. Kui kätte saabub aga aeg, mil nendega hüvasti jättes tuleb neile järgi lehvitada- on süda saapasääres ja sees kõrvetab nii nagu oleks keegi lähedane surma saanud.
Eelmisel nädalal ostsis Adami kaks siinset hobust Saksa hotelliärimees. Need kaks hobust on kuulnud meie perekonda viis aastat ja nad on meie Suurbritannia 15 liikmelise hobupere korralikumad liikmed Patera ja Symphonia.
Kui mõned meie hobustest saavad hakkama ka koerustükkidega, siis need kaks Argentinast toodud sõpra on alati laitmatult eeskujulikud. Nad on truud sõbrad ja suurepärase polo ponid. Muidugi olime me õnnelikud, et kaks parimat sõpra leidsid ühise kodu ja omaniku. Nii on neil kergem uut elu Müncheni lähedal alustada ja perekonna vahetamine pole liialt raske.
Tegelikult oli kõik okei, kuni hetkeni mil ma pidin nendega täna hommikul hüvasti jätma. Patera, imeilus hõbedase karvaga hobune, vaatas mulle kurbliku näoga otsa- hobused on targemad kui me arvata oskame- ja saavad tihti otsustest enne aru kui meie.
Adam, kelle jaoks on hobused töö, võttis muidugi kõike rahulikumalt kui mina. Ta teadis, et neil on ees tore elu Saksamaal ja nende eest hoolitsetakse hästi. Mina aga ei saanud nuttu pidama ja andsin treileri juhile värisevatel kätel üle koti porgandeid ja silusin Patera ja Symphonia peasid justku oleksid nad minu väikesed lapsed.
Inimese ja looma vahelisest suhtest saavad ilmselt aru ainult need, kes on seda omal nahal kogenud. Kõigile ülejäänutele võib see tunduda totter ja arusaamatu. Ometi jättes hüvasti oma kahe armsaks saanud pereliikmega, mõistsin ma veelkord tõde- et inimese ja looma vahelist armastust ja kiindumist saadab imeilus puhtus.
Kui sõprade, tuttavate ja kasvõi sugulaste vahel tekivad tülid ja arusaamatused- siis loom on inimese vastu alati aus. Ta ei vaja uhkeid asju ja raha, vaid inimese ja looma vaheline armastus põhineb tunnetel ja hoolitsusel. Ma loodan, et Pateral ja Symphonial on Saksamaal ees imeilus elu. Eelmise sügisel jätsime hüvasti Dada ja Marinaga, kelle omanikuga Hollandis oleme me siiamaani ühenduses. Miks? Sest hobuseid kui pereliikmeid on võimatu unustada!
Pole kahtlustki, et loomad on Lustile paremad, neid saab maha müüa ja tunda, nagu oleksid võitnud suure summa loteriipiletiga.
Vahel on Lusti tükid kuidagi arusaadavamad. Sisimas loodan, et mõni toimetaja on viitsinud pilgu peale heita. Siis jälle tuleb niisugune lörtsakas asja, mida "siga ka ei näksi" nagu lapsed armastavad öelda.
Mina olen lõpetamata keskharidusega (klass sai läbi, lõpueksamitel põrusin, mis jätab minu haridusastmeks - põhiharidus) teenindaja. See Eesti ühiskonna madalaim kast. Eesti kohta ei ütle üht paha sõna! Antud juhul muu maailm väärtustab ka lihttöölist, meil lokkab wannabism (ise leiutasin sõna!), ärategemine, madaldamine. Seepärast nii kirjutasingi.
Tunnen suurt lugupidamist inimeste ees, kes on viitsinud minust usinamad olla ja seda ka reaalsest näidanud.
Katrin väidab ennast ülikooliharidusega inimeseks olevat, aga niisuguseid vigu ei oskaks minagi teha. Päris ausalt ja ma ei mõnita, aga kuidas see on võimalik? Palun mitte vabanduseks tuua "aastaid välismaal". Sellega ei kao ju ometi emakeele grammatika, stiil, lauseehitusoskus või sõnavara?? Viimane vist pisut küll, kuid hea tahtmise korral on aktsent vist ainus "pahe", mis keelt võiks risustada? Minu isiklik arvamus.
See jutt on peale eriti piinlike vigade kuidagi sisutu, mõttetu, seosetu, mittemidagiütlev. No ei pane ahhetama, ei teki AAHHH!- efekti, ometi nii ilusat mõtet nagu "loom on inimesest parem sõber" võiks serveerida nii, et loetakse üks...kaks...sada korda silmad vees ja lummatuna. Jälle vaid minu arvamus.
Kahju neist, kes aru ei saa, kuidas neid lollitatakse selle välismaa ajakirjanikus olemisega. Delfi ja Õhtuleht on vist paljast kaastundest delikaatsed, ometi loevad ju nemad ka rahva arvamust. Ilmselt on lepingud "hooaja lõpuni" sõlmitud, muud ei oska seletada miks ükski keelekorrektor või muidu stilist ei torma vahele enne loo trükkiminekut.
.
Mina lootsin, et uue fotoaparaadiga tulevad uued pildid ja hetkesündmustest, selle asemel serveeritakse meile võõraid meediafotosid, mille fotograaf on samal tasemel blogipidajaga. Niinimetatud Inglismaale tagasipöördumisest saati ei ole Katrinilt mitte ühtegi selle daatumiga pilti. Kõik on vanad või netist laenatud. Miks?
* kunagi pole seda blogi varem lugenud
* on lugenud, aga kommenteerib esimest korda
* on mõlemat teinud, aga õelda ja kadedad eestlased ei saa millestki aru
* pole üks ega teine, vaid Katrin kirjutab lihtsalt niisama kohutavalt hästi ja huvitavalt ja...
... kadedad ja õelda eestlased ei saa ikka millestki aru!
* kes soovib sarnases stiilis blogipidajaga blogipidajale "Ära tee neist õelatest kommentaaridest välja, edu sulle!" jne.
Mina pakun, et enne selle esimese kommilehe (ehk 30-ne kommentaari) lõppu on esimene pääsuke kohal.
Teie variandid!
Seekord siis kauem ei jaksanud oodata, Kati?
See kirjatükk kubiseb vigadest, osad on lausa koomilised. Mingid mõttetute kohtade peal sidekriipsud, komadest ei tasu vist rääkidagi. Õudne ju.
Kuidas sa saad nii hoolimatu olla, miks sa ei ürita õppida?
See pole ju enam normaalne.
Kui teemasse, siis armastus loomade vastu on väga tore, kuid minu tõsine soovitus- muretsege endale laps ja kiiremas korras. Siis alles saad tunda tõelist armastust, mitte ei võrdle seda äriga. Praegu piirdub sinu armastus looma(de) vastu ainult mõnda aega tema hooldamises, enamuse ajast paitamises ja kõik. See on kiindumus, harjumus, mitte armastus.
Njaaaa, huvitav, miks küll ühel inimesel üldse sõpru ei ole? Ma saan aru küll, et siin on mõeldud seda nö looma ustavust ja truudust. Aga kas siis isegi oma mees pole sulle ustav või truu, kasvõi tsipakesegi? Aga kuidas siis nagu sinu endaga lood on? Kui sa kohtled inimesi samamoodi nagu oma loomi, keda sa muudkui ära annad ja maha müüd, siis ma üldse ei imesta, et sul tõelisi sõpru pole.
Lust on kirjutada kaugelt pööblile unejutukesi.
... on lust.
Mul on sulle soovitus, Katrin - sul oli see jõehobunahkne märkmik, esk? Kirjuta sinna konspekti-stiilis faktid, daatumid, olulised nimed üles, kui vanu blogisid ei viitsi kogu aeg lapata. Sealt siis hea vaadata, mida eelmisel korral kirjutanud ja nii pääsed vähemate nahutustega. Lihtsalt sõbralik soovitus su enda pärast!
Rahvusvahelisele ajakirjanikule ja kirjanikule ei ole jõudnud 30-ne eluaastaga kohale PÕHIKOOLI tasemel õigekiri ja mõtete väljendamise oskus. Ilma irooniata - kahjuks olen ma veendunud, et siin on tegemist üpris tõsise vaimse probleemiga ja mul on piinlik inimeste pärast (lähedased, sõbrad, tööandajad), kes sellel vaesekesel tema luulusid süvendavad, mitte ei paku abi. Ja ülikoolis õppimisest - nojah, ma käisin kunagi ballettiringis, tituleerin ennast baleriiniks või? Rahvusvaheliseks priimabaleriiniks? See oleks sama haiglane, kui Lusti ettekujutus iseendast.
Kui vähegi uurida näiteks kasutada google-it siis leiab palju infot su mehe kohta kes vahendab hobuste müüki ja käib taludes hooldamas neid!!!!!!!!!!!!!!! Nii et Lust ära tule ajama sellist pläma mille peale naerab terve Eesti rahvas ( paarsada inimest kes sind teab)
Põhjus miks sa valetad on see et sa pole kuskile 7 aasta jooksul Inglismaal jõudnud ja sind kergelt ajab see masendusse no aga inimene kes viskab sappi ei saagi olla õnnelik eks? nii et naudi seda mida sa oled teistele teinud.
Mida rohkem sa valesid siia kirjutad seda rohkem näitad rahvale kuu meeleheitel sa oled.
Enamus siinsetest kommenteerijatest kannatavad nähtavasti masohhismi all- kui järjekindlalt tullakse lugema blogi, mis on nende meelest nii: mõttetu, rumal, kole jne. Peab ju mingisugune põhjus olema, et ikka ja jälle tullakse tagasi. Mina isiklikult artikleid, mis mulle ei meeldi, ei loe. Ja kui ennast piinatakse selle nn. jubeda blogi lugemisega, siis see on ju puhas masohhism- pleasure and pain, hand in hand.
-----------------------------------------------------------------------
Mind pani ka nüüd natuke hämmastama see suur loomaarmastus, mitte, et selles midagi kummalist oleks, kuid kui nüüd natuke norida, siis uurides Adami kodulehte ei saa kuskilt aru, et need hobused talle kuuluks, pigem on ta tõesti ainult nende hooldaja(mingil määral) ja treenib neid. Veel kummalisem oli aga see, et kõikide võõrapäraste nimedega hobuste andmed olid kenasti kättesaadavad, kuid kurikuulsa hobuse Tartu andmete leht pole kättesaadav, miks? Kummaline kokkusattumus.
Mingi tõsiseltvõetav ajakirjanik võiks nende Buchananite "saagat" tõsiselt uurida.
Liiga palju vastuolulisust on välja ujunud.
-----------------------------------------------------------------------------------------
Veel Amandale mõtlemisainet:
See sinu kommentaari sõnastus, ma usun, on väga paljudel kommijatel just samal kujul peast läbi käinud, kuid Katsi kohta. Miks ta seda teeb?? Kas tõesti selle niru taskuraha pärast?