Kaheksa varbaga kuningas (63)

Just siis kui elu tundub totralt ebaõiglane ja soov kellegagi kohtuda või uusi sidemeid luua on kadunud... paneb elu su mõtlema millegile, mis paneb su headesse inimestesse uuesti uskuma.

Pärast ebameeldivat situatsiooni ühe kaasmaalasega olen mitu nädalat mõelnud sellele, milliste inimestega olen ma end ümbritsenud. Kas nad on usaldusväärsed ja kui palju ma tegelikult neile korda lähen. Ja kuigi ebameeldiv lugu kaasmaalasega lõppes minu jaoks hästi ja ma sain tagasi selle mis mulle kuulus, jättis see hinge kestva vastikustunde.

Midagi pole teha, ühe ebameeldiva selli pärast täitis mu järsku hirm kõikide vastu. Hirm saada haiget nii nagu see on ikka ja jälle kordunud pärast avameelset usaldust.

Nõnda istusin ma paar päeva tagasi kodus ja mõtlesin käsi põsakil kõikidele inimestele enda ümber. Kas tõesti on minu elus viimasel ajal rohkem tõelisi sõpru nende seas, keda ma olen kohanud hiljuti - läbi oma raamatu või kirjutiste. Nad on inimesed, kellega ma olen kohtunud läbi töö või toreda juhuse.

Tegelikult peaks ju olema nii, et su parimad sõbrad on inimesed, keda sa tunned kõige kauem. Ometi on minu elu keerdkäigud näidanud, et mõnikord on heasoovlikumad ja paremad sõbrad hoopis need, kellega sind ei seo ühine lapsepõlv, koolitee või sugulussidemed.

Kui ma käsi põsakil eluto laua ääres istusin mõtlesin inimestele, kes mulle südamest head soovivad. Nendele, kes helistavad ja kirjutavad mulle siis, kui ma neid kõige enam vajan. Neile, kes küsivad mu tervise ja heaolu kohta.

Näitleja Arvo Kukumägi on minu jaoks tegelane, keda ma õppisin tundma lapsena televiisorit vaadates. Kuna ma veetsin suure osa ajast üksi ja olin lapsena suhteliselt eraklik, siis möödusid minu suved lavastusi ja filme vaadates. Kuku oli üks minu lemmikuid, sest filmid, milles ta mängis olid alati nukrameelselt ilusad.

Kui ma Kukuga paar aastat tagasi Tallinna lennujaamas juhuslikult juttu rääkima sattusin, tundsin ma temas ja ta kaasas ära hingesuguluse. Mis siis, et Kuku ei teadnud isegi mu nime veel, sai ta minust paremini aru kui keegi teine. Uskumatult ilus on alustada sõprust tasandil, mil inimesed mõistavad üksteist nii lihtsalt. See ongi vist õige armastuse ja sõpruse tundemärk, kui inimesed tunnevad et nad elavad ühtemoodi elumerelainel sarnaste soovide, sihtide ja huvidega.

Kuku ja tema ilusa kaasa Mariti peale mõtlen ma tihti. Seda, kuidas elu viib inimesed kokku juhuslikult ja sa avad end mingi kummalise sisetunde järgi inimesele, keda sa ei tunne ja võtad ta silmapilkselt omaks.

Nüüd ma mõtlen selle teise individuaali peale, kes mul aprilli alguses Londonis naha üle kõrvade tõmbas. Mul polnud temaga küll sellist sidet nagu Kuku või Maritiga, aga julguse ennast talle avada langetasin ma ikkagi. Tagantjärele mõeldes oleks võinud talle selja pöörata ja minema kõndida.

Aga elus vist ongi nii, et selleks, et leida tõelisi pärleid, tuleb komistada ka mõne kivi otsa.

Kuku on üks vähestest Eesti näitlejatest, kel on julgust olla selline, nagu ta on. Laval ja lava taga.

Eestis on kõigil ju kogu aeg millegipärast piinlik. Kukut tühised asjad ei häiri. Talle ei lähe korda sotsiaalsed välimäärjad, millega igaüks end kõrvutab. Kuku on täpselt selline nagu ta sulle parasjagu otsa vaatab.

Selliseid inimesi on meie seas kuradima vähe. Neid, kes julgevad olla kartmatult lihtsurelikud, kelleks me oleme sündinud.

Ma imetlen Kukut ja tema julgust. Eriti seda, et ta on suutnud iseendaks jääda kahepalgelises meelelahutusmaailmas. Ta on vist ainuke Eesti näitleja, kes pole kaasa löönud mõnes viinerireklaamis ja teeb kunstnikuna ainult seda, millel ta näeb mõtet ja millesse ta tahab panna oma hinge. Selline peabki üks õige loomeinimene olema. Paindumatu ja omamoeline. Kellegi rahakotist mittesõltuv.

Andrus Kivirähk kirjutas Kukule näidendi "Kaheksa varbaga kuningas". Kui Kuku andis mulle eelmisel suvel käsikirja lugeda, tegin seda kümneid kordi, suutmata seda käest panna. Kivirähk kirjutab hästi ja Kuku kerkib silmade ette igal real. Ta on elu ilma ilustamata ja seepärast armastan ma teda väga. Ma tahan ka tema moodi olla - suuta inimlikud pahed muuta kunstiks.

Neljapäeval toimub Rahvusraamatukogus "Kaheksa varbaga kuningas" esietendus, mida mängitakse ainult loetud kordi. Osades Arvo Kukumägi ja Piret Kalda.

Minge nautige suurmeistrit!