Aprilli alguses, tagasi Suurbritanniasse jõudes, tabas meid ebalmeeldiv üllatus. Kõik riided ja asjad, mille ma olin talveks kokku pakkinud ja korteri hoiuruumi jätnud, olid kevadeks sealt kadunud.
Kõige hullem selle kõige juures polegi aga mitte vargus ise, vaid pigem see, et üürnikud (kellele me olime korteri välja rentinud) olid kogu talve meie riideid ja asju kasutanud. Nende riidekapis ei olnud ainult minu kleidid ja kampsunid, vaid ka minu aluspesu. Üürnikud olid lahti harutanud isegi vaakumkotti pakitud suleteki ja voodilinad. Kõige kallimad firmariided olid nad aga hoopiski maha müünud. Nende enda selgitus politseile juhtunu kohta oli selline, "Me arvasime, et kõik mis tuleb korteriga kaasa, on meile kasutamiseks." Õnneks pole sellel arvamusel siinses õigussüsteemis suurt kaalu.
Mul on raske ette kujutada inimest, kes läheb teise eraasjadesse luba küsimata sorama, kannab seejärel tema aluspükse ja rinnahoidjat ning võtab kõige tipuks pere pildialbumist oma kasutusse isegi fotosid, mille politsei hiljem nende lauasahtlist leiab. Kõige haiglasem on aga see, et nende öökapi peal istus raamitud pilt Adamist mängimas polo, mille ma olin samuti talveks koos riietega hoiuruumi pannud.
Ja kuigi pooled asjad saime me üürnike riidekapist kätte, pole mul suurt isu neid kanda. Vastik hakkab kui vaatan oma määrdunud käekotte ja kortsus kleite, mida on keegi teine luba küsimata kandnud. Isegi Adami triiksärgid anti meile üürnike poolt tagasi nii, et nende varrukad olid üles keeratud.
Vargus on ebameeldiv tunne, mis tekitab vastikustunde pikaks ajaks. Mulle meenub siinkohal lapsepõlves üle elatu. Ma olin umbes kümneaastane, kui tulin vanematega reisilt avastades eest tühjaks viidud kodu. Toona viidi kaasa televiisor, videomakk, mu ema ehted ja palju muud.
Mul on siiani meeles pilt sellest, kuidas politsei kõndis poriste saabastega pimedal talveööl meie majas ringi ja otsis musta pintsliga taga näpujälgi. See vargus ei leidnud kunagi lahendust.
Kakskümmend aastat hiljem kordub aga sama siin Londonis. Ainult, et vargad seisavad meie ees ja nad on üürnikud, kes rentisid meie korterit ajal mil meie olime Argentinas. Haiglase irvega noorukid ajasid oma kappidest mustadesse prügikottidesse meie isiklikke asju justkui kuuluksid need neile.
Ometi on selle koleda sündmuse juures ka midagi positiivset. Suurbritannia politsei oli kõige selle kestel meie kui kannatanute vastu äärmiselt sõbralik ning teeb siiani kõik endast oleneva, et varguse toime pannud inimesed saaksid õiglase karistuse. Siinne politsei istus meiega nimelt koos tunde, võttes detailidega seletuskirju. Tänaseks on politsei varganäod arreteerinud ja otsinud läbi nende kodu ning andnud meile tagasi asjad, millest vargad ei tahtnud esialgu loobuda.
Ma olen omamoodi hämmingus, kui sügavuti teeb briti politsei oma tööd. Kui sõbralikult käitub ta varguse üle elanud inimesega ning kui ettevaatlikult korjab ta asitõendeid kriminaalide vastu kohtuistungiks, mis toimub juuni alguses.
Mulle meenuvad lapsepõlve vargusega seotud Eesti politseinikud, kes trampisid hilisööl meie kodus saabastega ringi ja ei teinud meist kui kannatanutest isegi välja. Väikese lapsena, nähes segi puistatud kodu, nutsin ma värisedes nurgas. Ometi ei tulnud seda pilti nähes ükski politseinikuhärra mind rahustama, vaid minust kui lapsest kõnniti tundetult mööda.
Londoni vargust avastades olin ma sama endast väljas kui lapsepõlves. Istusin toanurgas, segi puistatud asjade keskel ja hoidsin käsi näo ees. Minu üllatuseks ei kõndinud siinne politsei minust mööda, vaid põlvitas minu kõrvale maha. Ta lohutas mind ja lubas, et vargad saavad oma karistuse ning et politsei teeb endast kõik, et kohus paneks kriminaalid selle teo eest vastutama ning maksma. Teatavasti saab Suurbritannias kriminaalide käest nõuda varastatud asjade eest kompensatsiooni, mis ulatub selle varguse puhul ligi viiekümne tuhande naelani.
Imetlusväärne briti politsei, mis tekitab kannatanus inimväärse tunde, et õiglus pole maailmast siiski veel kadunud.
Foto: AFP/Scanpix
Enne Argentiinasse minekut ju kirjutasid, et korter sai üüritud prantsuse abielupaarile. Nüüd jälle nutad, et noorukitele, kellel oli oma kodu, kus nad hoidsid sinu 50-tuhendelisi rinnahoidjaid ja aluspükse.
Ma hakkan juba tõsiselt mõtlema, et selle neiukesega käivad koguaeg mingid jamad ja hädad kaasas. Ei julgeks sellist inimest küll lähedalt tunda.
Äkki see ongi nüüd see bumerangi efekt................
* Muide, Katrin Lust... NOORUKID öeldakse noorte poiste kohta. Milleks neile kleidid ja rinnahoidjad?
* Sinu lapsepõlves olid ikka MIILITSAD, mitte POLITSEIHÄRRAD, eks?
* Keskele talve käis vaesest perest Lust perega reisimas? Miks ma seda ei usu? Toona (ehk siis 90-date alguses, enne krooni tulekut) ei olnud see just eriti tavapärane. Kas isa lihakombinaadist varastamisega sai tõesti nii palju vahelt teha?
* Küsimus - miks on vaja miljonäridel oma ühetoaline lõgisevate akendega ÜÜRIPIND veel omakorda edasi üürida? Kas nii üldse saab, on see seaduslik?
* Arusaaamatuks jääb, kui kirjutad, et NENDE öökapi peal oli Adami pilt, NENDE riidekapis olid sinu kleidid ... NENDE?
* Siiamaani oleme sind piltidelt ja paari lühikese videoklipi pealt näinud, kui suhteliselt oskamatult riietuva, kesise maitsega inimest. Oled ennegi maninud, mis imedisaine sul on (mis tore roheline kleidike see oligi, mille peale pool maailma kadedad pidid olema... enam ei mäleta) ja nüüd siis "kallimad firmariided". Millegipärast need kõik jutud ongi. Sinu seljas näeme ikka mingeid kehvakvaliteedilisi odavast materjalist asju. Moedisainerist abikaasa leiutatud?
* Lõpetuseks ja tulles tagasi algusesse - kas see avalause su enda meelest lapsik ei tundu? Noh, teie ilkujad, naerge nüüd, et mul halvasti läks.... Jumala eest, Katrin! Väga paljude juttude lõpus kirjutad sa, kui tugevaks sa oled saanud, kuidas sind võõraste halvad kommentaarid ei häiri enam jne. Ja mida see lause ütleb? Nagu lasteaialaps! Täis solvumist, nutt kurgus, aga ikka tahan kõva mutt olla. Ma EI OLE tegelikult siiani veel arvanud, et sa vajad tõesti abi, aga nüüd ütlen küll otse - Katrin, sul ON vaja kedagi professionaali, kes sind veidi nõustaks. Sa oled nii ummikus, kui ummikus, sa ei tule enam oma emotsioonidega toime. Ole hea inimene, võta kuskil pooleks aastaks aeg maha ja pöördu spetsialistide poole. Sul on tugevaid puudujääke enesekehtestamisega, sa vajad abi ja tõsiselt.
Seekord siis heaga. Vähemalt viimased paar lauset.
.
Eelmise blogijutu 116-s kommentaar.
Loodan, et liba, vastasel juhul täidan oma kodanikukohust ja teavuitan kollast meediat, et selline "ajakirjanik" on rikkunud hea maitse piire ja ligejaid sedasi sõmanud. ühtlasi palun tema rumalaid artikleid enam mitte kuskil avaldada. Ja lugejana on mul selleks täielik õigus ja põhjus.
Katrin on sündinud 1982 aastal.
Kati kodus toimus vargus aga 1992 aastal.
Sel ajal polnud meil miilitsast enam haisugi, vaid politseihärrad trampisid oma poriste jalgadega ringi.
Vähem targutamist seltsimees Tasku :)
Võin sind rahustada, see ON liba ja see ON Katrini tõeline pale üheaegselt. Seda kommentaari pole tema otseselt kirjutanud, kuid oma lugejaid on samalaadselt sõimanud küll ja küll. Ja tänitanud maad ja rahvast, kelle keskel ta ise ei ela juba aastaid. Pidades ennast Lääne haritud ja kasvatatud ajakirjanikuks, on tal kõnepruugis ometi tärniga mahendatud sõnad, "meie" ja "teie" segi ning väljendusoskus sama segane kui näitekommentaari lõpp. Selle kommentaariga sai Katrin Buchananile lihtsalt peeglit näidatud, millisena ta on end lugejatele demonstreerinud. Ja saab näidatud ka edaspidi kui vaja.
Kui kaua veel sellist Eesti-vastast varjatud propagandat veel avaldada kavatsetakse? Ma arvan, et see oleks vaja M. Kärmasele arutada anda. Kaua võib.
Peale selle - lugege seda üllitist hästi hoolega............selles on midagi väga mäda.
Huvitav on ka see, et blogi perenaisel on vist linnuajuke....kuidas selle mäluga ikka nii kehvad lood on. Hämmastav
Edasi järgneb ebameeldiva seiga kirjeldus oma elust. Kas natuke imelik ei tundu see sallimatuse nina alla hõõrumine oma lugejatele? Poleks sa, Katrin, seda juhtumit üldse kirjeldanud, ei oleks kellelgi mingit võimalust ka käsi hõõruda. Ise sa pakud end letti, ise virised, ikka ise!
/Eesti politseinikud trampisid hilisööl meie kodus saabastega ringi...politsei kõndis poriste saabastega pimedal talveööl meie majas ringi/ Milleks on vaja selliseid metafoore Eesti politsei iseloomustamiseks ja veel kahel korral? Kas sellepärast, et lapsepõlvejuhtum jäi lahendamata, äsjane Londonis aga mitte? Kulla laps, need kaks lugu on täiesti võrreldamatud! Üks on sissemurdmine tundmatu(te) poolt, teisel vaatavad vargad suisa näkku. Ja mis seed saapad siia puutuvad? Kas tahad mõista anda, et Briti politsei võtab sündmuspaika üle vaadates ja sind lohutades saapad enne jalast? Ei usu ealeski. Nagu ka seda, et juurdelisatud AFP/Scanpix fotol Briti politseinikud üldse on.
Lust, sa ei ole seda väärt, et keegi oma kallist energiat sinu vihkamisele kulutaks. Kritiseerimine ei tähenda sallimatust silma otsaski, tee endale lihtsad asjad selgeks. Sa muidugi ei tee seda, sest sul on kanaaju. Kaagutada küll oskad, aga munema pole võimeline.
Katrin Buchanan
23. september 2011, 17:35
Nagu ma eelmises blogipostituses märkisin, on viimane nädal olnud lihtsalt ebamaiselt hullumeelne. Lisaks sellele, et pidin eelmisel nädalavahetusel peaaegu ära surema, on pea iga uus päev toonud minu ellu uue katsumuse.
Teisipäeva pärastlõunal pidime me kõigi eelduste kohaselt sõitma Argentinasse. Kuna lend toimus pärast viit õhtul, oli mul võimalik päevasel ajal veel Londonis asju ajada; püüdsin korda saada oma internetipanga ja samal päeval rentisin ma Prantsusmaalt pärit abielupaarile välja ka oma Londoni korteri.
Ja tuleb välja, et üks SUUR õnnetusehunnik. Kurb mõelda, et üks 30-e aastane on nii äpu.
Ja politsei poole võid alati pöörduda. Kui Sa täpselt ei tea seadusi, siis pöördudes nende poole, selgitavad nad Sulle üksipulki lahti Sulle probleemi tekitava punkti.
Mulle meenub möödnud aasta suvel ühes väikelinnas, kus elame, läks auto katki keset teed, ainuke koht, kuhu saime auto ära lükata oli kahe kollase joone peale. Kuna aga oli pühapäev, siis kõik autotöökojad olid kinni. Seadsime sammud politseijaoskonda, sest olime teadlikud, et oleme seadust rikkunud. Konstaabel kirjutas ülesse asukoha, kus auto asub, auto numbri, teavitas patrulle situatsioonist ja andis meile siis autotöökodade numbrid, kellel on ka pamper ning saime oma auto peagi kollastelt joontelt ära.
Eestis sellist vastutulekut juba ei kohtu.
Minul on aga nii Prantsusmaa kui ka Eesti politseiga väga head kogemused olnud. Pole olnud mingit kõrki või ükskõikset suhtumist olnud.
Pigem on asi ikka konkreetses politseinikus kui inimeses asi.
Aga ma ei hakka kohe üldistama, et vot nii siin kui Prantsusmaal on super politseinikud ja mujal on ikka õudus kuubis.
Millest küll selline viha oma kodumaa vastu, et igas olukorras hakata kohe oma võrdlusi tooma. Miks aga ei olnud nüüd näha võrdlusmomenti eestlastega kui briti vargapoisid nii halvad on?
Milline lapsikus ja sellist asja avaldatakse.
Ja üldse, kust ilmusid välja briti noormehed, kui pugerik sai välja üüritud abielupaarile Prantsusmaalt?
.
See suur et... kes siin eespool politsei olemasolis ei kahelnud. Keskamet Eesti Politseiamet taasloodi 1991a. Kuna Lust märgib, et oli UMBES 10a. siis on see nibin-nabin, kas oli veel miilits või oli juba politsei. Siiski pole praegu viitsimist arhiivides kahlata ja välja otsida, kas tol talvel oli porine või lumine.
Muide - jalanõud ja vööpannal peavad ALATI korrektsed olema. KÕIGIL mundrikandjatel.