Inimene pole kunagi liiga vana (41)

Tore on seda blogi kirjutada veel 29aastasena ja 30. aasta lävel. Mõnus on minna uude aastakümnesse teades, et inimene on täpselt nii vana, kui ta end tunneb.

Tegelikult pean ma mainima, et viimase kaheksa aasta jooksul (mil ma kolisin Eestist ära) olen ma õppinud vaata et rohkem kui koolis käies. Elu võõras riigis on keeruline ja kui koolis või ülikoolis antakse aega eksamiks, testiks ja kodutööks- siis võõrsil tuleb kõike õppida käigupealt. Seal ei huvita kedagi kellegi haigus, kodused sündmused või tulemused. Võõrsil elades võidab see, kes on parem ja osavam, ning neist, kes ei saa hakkama, kõnnitakse lihtsalt tundetult üle.

Minust sai Londonisse kolides täiskasvanu peaaegu üleöö. Kõigepealt tuli mul endale otsida võõras riigis kodu, seejärel töökoht ning siis selgeks õppida teistmoodi amet. Ajakirjaniku ja Tartu Ülikooli tudengina ei olnud ma kunagi töötanud ettekandjana ja endalegi üllatuseks jooksin ma vaid paar kuud pärast Londonisse jõudmist ringi pizzataldrikutega.

Kujutage ette Londoni koorekihi käitumist südalinna pizzabaaris. Neid kliente ei huvitanud minu taust ega algaja töökogemus ning ainus ainus, millest nad hoolisid, oli nende ahjust võetud kakskümmend naela maksev pizza. Kui see juhtus olema ilma ühe väikese nõutud lisandita, toodi silmapilkselt kohale manager ja mind ähvardati töökohakaotusega.

Need olid ajad, millele on isegi praegu raske mõelda. Töökohakaotus tähendas rahatuks jäämist maailma ühes kallimas linnas.

Londonis sai selgeks õpitud inglise keel, mida ma küll koolis õppisin, kuid mida ma Suurbritanniasse jõudes reaalsuses üle kivide ja kändude rääkisin. See keel sai isegi nii selgeks, et ma olin võimeline kirjutama Daily Mirrori kaastöölisena primitiivseid staarinuppe. Aeg Mirroris ajab mulle täna samuti peale külmavärinad - see oli töö, mis kestis tihti ööpäevi ning ilma nädalavahetuseta, lisaks veel jube seltskond väga kadedaid ja ebameeldivaid kolleege, kes igal võimalusel mulle kui ida-eurooplasele üritasid jalga taha panna.

Kahekümne viieselt hakkasime Adamiga koos hobuseid ostma ja Adam otsustas polomaailma naasta. Hobustega kaasnesid esimestel aastatel meeletud väljaminekud ilma midagi tagasi toomata. Mul on meeles õhtud, mil ma läksin loomade heaolu nimel voodisse tühja kõhuga ja meie toad olid jääkülmad.

Lisaks veel aeg, mil Adam võitles vähiga haiglas. Aeg, mil ma olin endale leidnud sõbra, keda ma olin terve elu otsinud, ning seisin nüüd silmitsi surmahirmuga teda kaotada.

Need kõik on vaid vähesed katsumused minu kahekümnedatest.

Kolimine Argentinasse on olnud samuti üks suur õppetund. Talved selles kaunis riigis on küll ilusad ja soojad, kuid elu hoopis teistmoodi kui Euroopas. Kolimine teise riiki pole kaugeltki nii kerge kui see võib kõrvaltvaatajale tunduda.

Argentinas sai 27aastaselt rääkima hakatud hispaania keelt ja selle omaksvõtmine oli mulle endalegi üllatus. Ma ei olnud ju enam kooliealine ja seetõttu mõtlesin ma, et uue keelega kohanemine võtab mul aastaid. Aga võta näpust - see kõik oli palju kergem!

Eelmisel talvel õpetas Adami mind mäesuusatama. Kui ma kõrge Baldy mäe otsas suusakadega liftist välja astusin, olin ma närvivapustuse äärel. Eestlase kõrgeim mägi on Munamägi ja seepärast karjusin ma ahastuses: "Ma ei võta seda sporti mitte kunagi omaks. Ma kardan nii kõrgel olla!"

Eestlane ei ole harjunud selliste kõrgustega, seda enam oli mul võimatu end ette kujutada sellest mäest alla kihutamas.

Aga näed, inimene on kõigeks võimeline ja 28aastaselt sain ma jagu ka sellest spordialast. Isegi tennisereketit hoidsin ma esimest korda käes 24aastaselt.

Eile tuhisesin ma Baldy kõrgetelt servadelt alla nagu teismeline ja röökisin rõõmust.

Meedia ja ühiskond suruvad meile vanusega peale igasuguseid norme. 30aastaseid naisi tiritakse ajakirjade esikaantele ja neilt küsitakse, kas nad tunnevad end nüüd järsku vanemana...

Mina ei jõua kolmekümneseks saamist ära oodata! Tänu rasketele katsumustele kahekümneselt, olen ma tugevam kui kunagi varem. Lõpuks ometi ma tean, mida ma elult tahan.

Kolmekümnedad on uus ajajärk. Ma ei taha enam käia värvilises kleidis ööklubides, vaid minu õnn seisneb milleski muus. Armastuses loomade ja kirjutamise vastu. Minus on esimest korda rahu endaga läbi saada. Ma loodan, et kolmekümnendad on ajajärk, mis toob mu ellu ka lapsed.

Ja kohe kindlasti ei kavatse ma lõpetada enda arendamist ja uue omandamist!

Ka täna lähen ma jälle mäe peale suusatama. Imeline on kõrge mäe otsast alla kiigata ja mõelda, et kui ma sain hakkama selle hirmuäratava spordiga, siis saan ma hakkama ka kõige muuga siin maailmas.

Proovige asju, mida te olete alati teha tahtnud ja tuletage endale meelde, et vanus pole mingi näitaja! Ainus, mis elus loeb, on armastus ja tahtejõud.