Tere tulemast Argentinasse! Siit ma jälle tulen ja ei tea, kauaks jään!
Kui eelmisel talvel sain ma lennukilt maha astudes suure šoki osaliseks, siis seekord lummas mind saabudes juba natuke kodusem tunne. Kõik oli tuttav!
Televiisorikasti elanikud silla all ja muru õgivad hobused kiirtee äärsel rohelisel prügiga kaetud maalapil. Nälgivad koerad, kassid, tahmaste nägudega naised ja lapsed; sealt mitte kaugel turvatud väravad ja suured häärberid, kus sebivad taevasinistes kitlites teenijad.
Nii kummaline kui see ka pole, tundus sel korral kõik normaalne. Nii nagu Lõuna-Ameerikas kombeks.
Lennujaama ees taksot püüdes meelestas mu aju end justkui teisele programmile. Justkui oleksime me siit pärit, hakkasime me taksojuhiga kauplema hinna üle lennujaamast Buenos Airese südamesse. Taksojuht pakkus esialgseks hinnaks 200 pesot, mille me saime saja peale kolmekümne sekundiga (üks dollar võrdub umbes nelja pesoga).
Teel linna poole ei üllatanud ka liiklus. Kui aasta tagasi palvetasin ma takso tagaistmel Jumalat, et ma jõuaksin eluga pärale, siis seekord ei üllatanud mind see sõit enam sugugi! Auto vänderdas ühest reast teise ilma suunatuld näitamata ja möödus teistest autodest tihti teeperve pidi.
Veel möödusime me kahest uppi lennanud sõidukist ja ühest mootorratturist, kes lamas kiirteel poolsurnult, tema ümber politsei ja klaasikillud.
Meie taksojuht ei tundnud talle kaasa. Hõikas ainult käsi tõstes rooli tagant: "Need lollid ei oska üldse sõita!"
Eks natuke kõhe oli, aga argentiinlased on nii halvad autojuhid, et selliseid õnnetusi nägin ma eelmisel aastal pea iga päev. Nii kummaline kui see ka pole, harjub inimene absoluutselt kõigega!
Kiirmaanteel põrutas meie taksost veel mööda väike mootorratas, mida juhtis isa, kelle tagaistmel istus tema kaasa - ühel põlvel paarikuune imik ja teisel umbes kuueaastane poiss. Ei mingeid kiivreid ega muid ohtusnõudeid! See on elu Argentina moodi!
Mõnel autol puudus uks, peegel või pagasnikuluuk. Viierealiselt maanteel käis justkui võidusõit surma poole. Kes enne kohale jõuab!
Esimene nädal võõras riigis on minu jaoks alati raske. Olgu meie sihtkohaks Euroopa, USA või Ladina-Ameerika. Kuna meil on igal aastal uus kodu, kaob turvatunne, mille tagasi saamiseks pean ma alati palju vaeva nägema. Kuigi ma olen Argentiinas varem elanud, maadlen ma hetkel koduigatsusega.
Ja kodu all ei pea ma silmas mitte Tartut või Londonit vaid elu Euroopas, sest elu Argentinas on sealsega võrreldes nagu öö ja päev.
ja eelmise sissekande kommentaariumis algatatud idee, et üks kommentaatoreist peaks blogi hakkama pidama... kindlasti pole see paha mõte, arvestades, et tegemist on väga vaimuka isendiga, kuid nagu keegi selagi juba mainis..eks see ongi juba osalt ka tema blogi.. stampkunded siin blogis on juba ju ka blogi osa. minu jaoks selle blogi lugemise võlu selles seisnebki, et see rodu erinevaid arvamusi siin ilutseb... kuid taas kordan end, et alati ei pea nii kurjalt..
ilusat sügist!
nii kirjutab hobuseomanik bukanänn? ainuõksi see lause näitab, et katal pole olnud hobustaega rohkem kokkupuudet kui see peapõrutuse tarbeks poseeritud foto.
ikka sitaks täpne silm peab olema hindamaks POOLSURNUD inimest ja PAARIKUIST imikut (kuueaastasest rääkimata). eriti veel, kui need niigi närvilises liikluses PÕRUTAVAD mööda.
aga kata ju kotkasilm, eagle vision... vana-autode näiotusel jagas kohe matsu, millised päikeseprillid on möödasõitva auto kõrvalistuja peas.
a see oli tase - PALVETASIN JUMALAT...
vaata seekord sissejuhatuseks paar filmi, näiteks el secreto de sus ojos, the secrets in their eyes, eelmise aasta oscar võõrfilmi kategoorias, ja siis äkki äkki tuleb seekord mõistlikumat juttu kui pesumaja kaklus, tahmaste nägudega inimesed, ujuvjulgad ja muud hüsteerilist närvihaiget ja ksenofoobilist jama, tee selgeks veidi veidi argentiina ajalugu (borgese biograafia kõlbab, kaks kärbest ühe hoobiga) ja militaarrezhiimiaegset poliitikat ja siis hakka alles haukuma.
sest kata kasutab liiga palju hüüumärke. aga seal tekstis neid praktiliselt pole. ja koostöös ...-ga (selle tegime ka juba kindlaks), kukkus see jama liiga läbipaistev välja.
liiga etteantud kondina...
aknateip, üürikorter, pole raha...
aga vabandust, et ajalukku jälle siirdusin. lihtsalt praegu meenus, mis mind häiris. poirotti vist liiga palju vaadanud...
Enamgi veel - olen isiklikult vahel Õhtulehe valvetoimetajatele helistanud, neid manitsenud ja südamele pannud, et olgu teil nii kitsad ajad kui tahes, jätke elekter maksmata või tõmmake WC-s üle päeva vett, aga Katsile makske ta honorar välja. Küll teised kuidagi hakkama saavad. (ma tean Luike küll ja ei usu, et ta Katsile delfi juttude eest üldse mingit raha välja käib. Puhas kirjutamise rõõm, aga sellega juba peret ei toida). Eesti kirjandusklassikas kirjeldab seda muret Kitzberg oma uudisjutus "Räime-Reeda kümme kopikat". Lugesin seda küll väga ammu ja ei mäleta, milles asi täpselt oli, aga rahapuudusest ja kirjatööst see igatahes rääkis.
Käe Katsi rahakotti ajamise (blogi lõpetamise) eest nuheldakse 7 põlve tagantjärele ja millegist niisugusest ei saa juttugi olla.
.
Ma olen talle aastaid head nõu proovinud anda, aga vastutasuks saan sõimata nagu kõik teisedki /peale dishi/ Sama on Usinaga - Aadam vitsutab kahe suupoolega, aga kus on Katsi jõulutänu?
Nüüd kui Kats Argentiinast juhtus läbi astuma, tahaks küll väikest vastuteenet paluda. See Laimi Sprogise laul "Löö kinni musta mure uks" - kas see on tango või jenka? Ma ise olen soome laeva peal mõlemat pidi proovinud ja seal pole küll mingit vahet. Pimedas külakultuurimajas ka... keegi ei ütle paha sõna. Aga kui nüüd tango sünnimaal , kallis punaste vaipadega restoranis ja kiiskavate lühtrite all üritaks teha loomkatse jenkasammul. Võimalik. et vaadatakse , et ohoh, huvitav tants (siis ongi jenka) Võimalik, et tuleb õlletoopide rahe (siis on rütm ikkagi tango.... no ei usu!!!) Võimalik, et mõlemad variandid on valed - siis on parem kui kõige uuemat kleiti selleks korraks selga ei pane.
// http://www.youtube.com/watch?v=pS_WOKgJ9-E
see peaks siiski tango olema. jenka on umbes sihuke -
http://www.youtube.com/watch?v=_HC76zS7UUk
sa oled ikka hea iltajumppa välja otsinud. teil seal polaarjoone lähedal kulub ehk selline asjandus kere soojendamiseks äragi. varsti algavad eesti tantsud tähtedega, ja vaatamata sellele, et sellist sörki seal vist kavas pole, loodan, et ikka vaatad ja elad kaasa.
Tango/jenka kohta küsisin sellepärast, et dish seletas ennist moditud "Viljandi paadimehest" a 'la "Ja ubju tebja, lodotšnik". Kaks kõva tangoriiki maailmas ainult on - Soome ja Argentiina. Ehk annab Kats ka otse sündmuste epitsentrist uuematest arengutest teada.
// http://www.youtube.com/watch?v=Tcelbn9aXaw&feature=related
Eelmisel nädalal käisin korraks Eestis ning sain suure šoki osaliseks. (Delfi)
Eelmisel talvel sain Argentiinas lennukilt maha astudes suure šoki osaliseks.
Welcome to TooTinG! Siin ma olen ja ei tea, kas kunagi lahkuda soovingi! Hommikul televiisorikasti käima pannes, on ikka samad armsad BBC näod ette lugemas uudiseid kogu planeedilt, vahel ka Argentiinast, peamiselt küll domineerivad kaevurid, kes kuskil kaevanduses lõksu jäänd ning kelle päästmine kohe kohe toimuma saab. See kuskil Argentiina lähistel vist?
Tooting on omamoodi hämmastav koht. Algul, kui siia kolisin, jäi mulle mõistetamatuks, et kui mul oleks hobune, ei, isegi kilpkonn näiteks, siis millest ta toituma peaks? Pole siin nö näksitavat rohelust ollagi! Kuid praegu olen olukorraga harjunud. Alati saab ju näksata möödaminnes mõnest eesaiast rohelust, lehti siis. Ja kui Lidlist kodu poole sammud, siis saab neid terve kotitäie, kui viitsimist on muidugi. Seega kilpkonna saab pidada küll. Poniga, hobusega seda enam, läheks raskeks. Aga liiklus on siin nii meeldivalt sujuv! Neiud riietatud ninjadeks ruulivad mõistusest suuremaid liikureid, sooritavad pöördeid ja parkimisi suht suvalt, jäävad ette nii kiirabile kui politseile, kuid kõik see on nii nunnu ja miljonlinnale iseloomulik. Kusjuures, laipu eriti kuskil ei vedele, kuigi võiks. Oleks isegi huvitav näha kaarnaparve silmi nokkimas... Siuke spookye värk oleks. Selle puudumist vast peakski puuduseks siin. Vahel olen mõelnud, et kuda oleks, kui reegleid ei oleks? Lahe oleks vist. Tahaks ise tuisata maika väel rolleriga ja ilma kiivrita... kilpkonn endal sabal.
Aga noh, see mu kodu praegu, ei saa, lausa patt oleks nuriseda!
Ja lõpetuseks. Siin oli üleskutse detroidi blogile. Väga halb mõte mu meelest. Mida te seal teeksite? Isand kirjutaks ju vahel liivale, vahel veele. Tunnistan, et mina küll ei julgeks seal oma pisukese ajupotentsiaaliga lagedale tulla. Las olla ikka Kata oma, ta ikkagi oma ja armas. Nii mõnus on teada, et kuskil maailmas on eestlane, kes käivitab treilereid, liigub punastel vaipadel, tingib taksojuhtidega ja halab oma pidevalt kahanevate naelte pärast. Aga detroit? Tema oma Rjazani kogemuste ja härrasmeheliku käitumisega ei pakuks ilmselt samu emotsioone. Tema annaks taksojuhile kas kasteediga molli või nõutud summa. Tingima ta vist ei hakkaks. Seega läheb minu hääl Lustile. (palun mind nüüd mitte dishismis süüdistama hakata).
PS! Originaal dishi tahaks ikka ka tagasi, see liba on kuidagi tüütu. Täpsemalt. Kui ta ennast nimetakski libadishiks, siis oleks isegi humoorikas ja lugemist vääriv, a praegu kuidagi hapu...
http://www.youtube.com/watch?v=6GAHFrLAxzM