Möödunud nädalavahetusel kolisime ja tegime viimaseid ettevalmistusi enne Argentiinasse sõitu. Vihma kallas nagu oavarrest ja sügis andis igast küljest tunda. Tulevik tundus raske. Äraminek tekitas hirmu. Reisida on tore, aga iga uus koht nõuab julgust läbi lüüa teises kultuurikeskkohas. Lõuna-Ameerika elu on Euroopa omast kõvasti erinev ja Eestimaaga peaaegu et vastandlik.
Kui me hobuseid täis treileriga ühest farmist teise kolisime, tuli välja, et me olime kiirustades unustanud võtta bensiini ja treiler jooksis kütusest tühjaks Liphook ja Haslemere vahelisel teeharul. Jäime seal seisma. Meid ei aidanud ka lähedal asuva naabrimehe kanistritäis kütust, sest paak oli nulli jooksnud ja masina pidi käima tõmbama keegi spetsim kui meie kaks.
Nii meie sõiduautol kui treileril on kindlustuspakett, mis tagab auto seisma jäämise korral 24/7 abi. Kõigi eelduste kohaselt peaks kohale tormama autotehnik, kes siis auto rikke korral käima tõmbab või vähemalt koju aitab.
Autokindlustusele kulub Suurbritannias elades meeletuid summasid. Meie BMW X5 džiip ja treiler lähevad meile igakuiselt maksma umbes 130 naela ehk siis kuskil 2470 krooni. Lisaks veel kõik muud autoga seotud väljaminekud.
Käänulisel teepervel, mis oli ümbritsetud lainelise sügavrohelise hekiga, hakkasime me valima autokindlustuse hädaabinumbrit. Esimesed nelikümmend minutit suhtlesime me robotiga (automaatvastaja), kelle käsul me vajutasime siis erinevaid numbreid et kätte saada õige persoon. Inimesega, kelle me lõpuks liinile saime, suhtlesime poolteist tundi. Meid pandi pidevalt ootejärjekorda. Oluline on veel mainida, et hädaabi numbrile helistamine maksis selles firmas 20 penni minutis.
Arvestage siis ise, kui palju see meile maksma läks, olles telefoni otsas peaaegu kaks tundi. Autotehnik jõudis kohale alles kolme ja poole tunni pärast. Meid ei aidanud ka fakt, et meil oli treileri peal kuus hobust, kes muutusid nelja tunni
jooksul meeletult rahutuks ja tahtsid vahepeal läbi metallseina välja hüpata.
Autotehnikul võttis treileri käima tõmbamine umbes kuus minutit! Ometi olin ma vihane, et pärast summasid, mida me igakuiselt oma autokindlustusele kulutame, võiks teenindus siiski parem olla. Ükskord üle pika aja, kui sul seda vaja läheb, tuleb see teosammul ja raiskab olulist aega. Kõige rohkem ajas mind aga närvi robotitega kõnelemine. Nende peale ei saa isegi mitte karjuda!
Aga autokindlustusfirma pole Inglismaal ainus firma, kus peab pool tundi erinevate klahvide peale klikkima enne kui päris inimesega rääkida saab. Enamus suurfirmasid nagu pangad ja muud tähtsad asutused kasutavad odavamat teenindust
ning nende kõneminutihind kõigub kümne kuni viiekümne penni vahel. Sel suvel maadlesin ma Easyjet klienditeenindusega, mille kõne minutihinnaks on 50 penni ja enamus klienditeenindajatest asuvad Poolas, kellega su Easyjet otseühendusse paneb.
Pühapäeval läks minu pangakaart lukku. Helistasin siis viimases hädas panka. Kordus sama mis autokindlustusega. Esimesed kakskümmend minutit suhtlesin ma robotiga, kes mind ootejärjekorras erinevate klahvide kaudu suunas. Lõpuks sain inimese toru juurde. See oli Sanjay Indias, Bombay's. Suur osa firmadest kasutab klienditeenindust telefoni teel odavamates riikides nagu Ida-Euroopa ja India, kus on tööjõu palkamine kordades odavam kui Suurbritannias.
Kujutage nüüd ette vestlust minu ja hindu vahel. Inglise keel on meie mõlema jaoks võõrkeel. Salasõna kordasin ma talle oma aktsendiga viis korda, aga hindu suutis selle arvutisüsteemi ikkagi valesti kirja panna. Lõpuks saime turvameetmetega ühele poole aga vastust minu küsimusele, miks mu kaart lukus on, mul ikka veel polnud.
Palusin hindul mu Londoni panga klienditeenindusega ühendada, aga Sanjay ütles, et minu pangal polegi seal klienditeeninduse kontorit (Citibank). Kujutage ette, et kogu teie raha ja säästud on pangas, millega suhtlemine võtab teil pool tundi aega enne, kui inimene teisel pool toru teie murest üldse aru saab. See hindu ei ole elu sees käinud Inglismaal ja ei tea teie rahamuredest mitte midagi, v.a. robotõpe, mis talle seal kaugel Indias on selgeks tehtud.
Mul oli selline tunne, et parem oleks oma raha padja all hoida, kui suhelda sel teemal inimestega, kes asub minu pangast tuhandete kilomeetrite kaugusel ja räägib nii tugeva aktsendiga, et sellest aru saamine võttis aega isegi Adamil,
kelle jaoks on inglise keel kodukeel.
Rahaasjad on delikaatne teema ja seda enam tahab inimene, et kõik tema sissetulekuga seotu oleks arusaadav ja selge. Selline kõrvast kõrva telefonimäng tegi minu igal juhul väga rahutuks. Minu mõte klienditeenindaja kaudu raha
paigutada ühelt kontolt teisele jäi üldse ära. Kui midagi nihu läheb, siis kuidas ma pärast oma pangale selgitan, kellega ma seda tehingut tegin?! Indias on teatavasti tuhandeid SANJAY nimelisi ja tema perekonnanime ei olnud ma
suuteline õigesti kirja panema.
Selles mõttes on Eesti üks tore väikeriik. Panka, reisibüroosse või autokindlustusfirmasse helistades ei pea te ootama ülikallil liinil tundide kaupa ja teil on võimalik oma muret kurta kaasmaalasele, kes saab sellest ka aru. Suurriigis elades on rahvast palju, ootejärjekorrad pikad ning klienditeenindus seetõttu alla igasugust arvestust. Seda, et praktiliselt iga teise briti suurfirma klienditeeninduskeskus asub Indias, on minul kui kliendil raske aktsepteerida. (Minuga nõustuvad muide paljud minu briti sõbrad!)
Kujutage ette, et te räägite oma rahamurest Eestis hindule Bombay's ja maksate selle telefonimängu eest 10 krooni minutis, ilma et inimene toru otsas teist üldse aru saaks.
Väikesel riigil on tegelikult palju nähtamatuid positiivseid omadusi. Vähemalt on meil võimalik oma igapäevased mured lahendada kodumaa piires. Mind teeb murelikuks, et rahaasju Londonis pean ma telefoni teel ajama lndia kaudu.
Saabumisest Argentiinasse juba järgmises blogis!
over and out!
Kujutage ette, et te räägite oma rahamurest Eestis hindule Bombay's ja maksate selle telefonimängu eest 10 krooni minutis.... Jep kujutan, olen helistanud teise murega ja maksnud kokku 2000 krooni selle eest, et telefonile omapoolne restart tehakse. Siin muidugi on koik inimesed sellega harjunud ja mingi bitchimist eriti ei toimu. Kohalikud saavad aru ka Indialastest. Isegi mul pole probleeme olnud kellegi aktsendist arusaamisega.
Kui ma tavaliselt kirun eestlasi ja sünnimaad, siis seekord tahaks üle pika aja kiruda Suurbritannia klienditeenindust! Kuidaks oleks kui vahepeal yldse midagi ei kiruks, oleks positiivne, prooviks elus ilusat naha?
Endiselt arvan, et võiksid selle keele õigekirja, milles hetkel kirjutad, vähemalt keskooli tasemel osata. Või lase kellelgi toimetada. Ajakirjanduslik haridus on Tartus kõrgharidus, kuid vabanda väga, ilma igasuguse õeluseta, loen su lapsikuid ilma igasugustele faktidele põhinevaid tekste sellest hoolimata huviga - et kui kaugele siis see endast kui aja- ja kirjanikust tekst minna võib oma hulga kirjavigade ja sisutühisusega.
// http://en.wikipedia.org/wiki/NATO_phonetic_alphabet
ja mismoodi x5-ga 6 hobust veetakse???
krt, asi on segane. oleks vaja fotosid!
a ma ei saa aru, miks vastavad laudatöötajaid hobuseid ei tranpordi ja seda peab ilmakuulus disainer-polomängija ise tegema? ja nõrguke naisterahvas?
just tahtsin ka seda mainida, et dziibiga hobuseid vedada.... kui keskmiselt üks setukas kaalub about pool tonni, siis kolm tonni + treila.. ei ole arukaristust, ei ole.
a siis see, et kuhu ülejäänud hobused (21-1 külmanud-6 äraveetud, jääb järele 14 loomühikut) siis jäid? lendasid Easyjetiga või ootavad oma külma saatust?
see "Indias rahaasjade ajamine" on ka muidugi suht ülepaisutatud. ütleme siis nii, et see shing oli oma büroos ja sina sakiliste heleroheliste põõsastega ääristatud maanteel. pole kõige indialikum vist.. mul muide vennanaine (Tartus) saadab ka rootsi vanamuttidele taksosid koju ja neid invabusse, millega mutid kambakesi kohvikusse saavad minna jne. ei imesta ega minesta keegi niisugusest teenusest kuuldse. ja keelekontroll oli räige-räige. sa kata ei kujuta ette, kui kuri võib miski pisike vanainimene olla, kui temast aru ei saada. sina hüsteeritsed miski hindu peale..
ja kaart pannakse üldjuhul lukku ületuste pärast. aga võibolla inglismaal ka muudel põhjustel. näiteks hobuste väärkohtlemise pärast.
sa oled nagu hädapätakas! kuidas te saate niiii jobud oll???
tõesti nagu kaltsakad!
mine koju ema juurde maale !
Kuskil 90 alguses tehti Tallinnasse lennujaama juurde tankla kust valuuta eest Soome või Norra bensiini sai osta. Mul oli siis Ziguliront ja mõtlesin, et nuusutaks ka summutiotsast vaba maailma hõngu ning ostsin markade eest 20-liitrise kannutäie. Enne sissekallamist sõitsin veel paagi meelega kuivaks, et väärt kraami paremust ikka selgelt tunnetada. See teguviis tõmbas kogu paagipõhjas olnud sodi torudesse, karburaatorisse ja filtritesse ning järgmised 200 km oli veel huvitavam kui Katsil.
No aga 6 polohobust kannatab ehk X5-ga isegi vedada. Nad peaks ikka alla poole tonni per kärss kaaluma +haagis. Muidugi, auto oleks kõige õigem pärast sellist katsumust võimalikult kaugele maha müüa.
ostke kõik varakult laadapäevadelt paar karpi odavaid salfakaid, siin saate pisara või paar poetada
Täitsa lõpp, kui kallis. Koguni 28 000 aastas :D
Eestis oleks summaks 40 000 +
eeldan, et kata vedas argentiinasse treilatäie odavaid Manni makarone ka kaasa - neid pole eriline kahju mööda seinu loopida.