Nagu ma olen juba mitmes varasemas blogis märkinud, siis Inglismaa on üks väheseid Euroopa riike, kus ei võeta Eurovisioni kuigi tõsiselt. Esiteks ei pea keskmine britt Eurovisioni lugusid heaks muusikaks ja kogu sõud tögatakse meedias kui palagani. Britid ise pole Eurovisionil olnud kuigi edukad, mida nad peavad aga vastandlikuks, sest enamus maailma kuulsamast muusikast on pärit just Suurbritanniast.

Mind üllatas, et Eurovisioni ülekannet edastav BBC on sel aastal valinud saadet kommenteerima hulka tagasihoidlikumad

BBC Radio1 saatejuhid- Scott Mills ja Sara Cox. Koomik Graham Nortoni naeruväärsed kommentaarid esinejate suunas on sel aastal asendunud suhteliselt tagasihoidliku sõnavõtuga. 2009. aastal tögas Graham Norton Rolf Roosalu dalmaatsia koerte karva pintsakut- samal ajal kui Rolf lugudele otseeetris punkte jagas.

Eks see pisut tögav toon on jäänud siinsele ülekandele juurde ka seekord, ometi mitu tooni tagasihoidlikumalt.

No ja kui nüüd päris aus olla, siis paljud Eurovisioni lood tekitavad tõesti tunde, et tegu on mitte kõrgkvaliteetse muusikasõu vaid kui ühe suure tsirkusega.

Aga kuna ma olen eestlane ja oma riigi suur patrioot, siis Eurovisioni vaatan ikka kui aega on. Seda enam, et ma olin 'Eesti laulu' finaali ajal Eestis ja nägin Ott Leplandi võitu koduse publiku ees.

Tegelikult oli mul eile Oti pärast eestlasena hirm. Kogu see mürtsuv ja välkuv disko ja väänlevad, röökivad, karglejad laval tekitasid tunde, et meie tagasihoidlik Ott võib kõige selle keskel üldse kaduma minna.

Aga Ott saabus lavale õigel hetkel. Võibolla kui ta oleks olnud esimeste esinejate seas, poleks see lugu tekitanud nii suurt empaatiat, aga ligi tunni aja pikkust kargelmist vaadates vajasin ma õhupausi. Midagi, mis laseks mul kogu selle palagani keskel korrakski rahulikult hingata. Oti rahulik lugu ja südamest tulnud esitus mõjus sel hetkel nagu värskendav vihm pärast meeletut palavust.

Ja kuigi ma arvasin, et mu briti sõbrad teevad Oti tagasihoidliku võõrkeelse loo kallal nalja, istusid kõik Oti kuulates sõnatult diivanil. Ja seda isegi siis, kui brittidel oli võimatu laulusõnadest aru saada. Siinses ülekandes ei jookse võõrkeelsete lugude all subtiitreid, kuid Oti laul kõlas ka võõras keeles pehme ja ilusana.

Mina lahistasin kogu Oti esinemise ajal nutta, sest ta suutis oma meeldiva oleku ja häälega puudutada mu hinge.

Pealegi oli mul hea meel, et Ott ei läinud kogu selle naeruväärse tsirkusega kaasa ja mõjus oma rahulikkusega tõesti lausa värskendavalt. Isegi BBC Eurosvisioni ülekannet vahendavad saatejuhid ei teinud Eesti kulul nalja ja olid selgeks õppinud Oti väga eestipärase nimehäälduse. Lisaks sellele õpetasid nad brittidele, mida sõna 'kuula' eesti keeles tähendab.

Tubli Ott! Ilus lugu ja südantliigutav esitus! Eile õhtul oli jälle uhke tunne eestlane võõral maal olla ja selleks jääda!

Pean ausalt tunnistama, et nii puhast ja ilusat Londonit nagu praegu ei ole mina siin kaheksa aasta jooksul näinud. Tundub, et ma pole siiski ainus ja Londoni kaunidusest räägivad ka elupõlised britid, kelle sõnul ei lihvitud linna nii üles nagu olümpiamängudeks isegi mitte prints Williami pulmadeks eelmisel kevadel.

Londonis toimuvad olümpiamängud on tõesti andnud linnale justkui noorenduskuuri. Viimase kahe kuu jooksul olen ma Londonis sõitnud taksoga paar kolm korda ja pea alati jõuab jutt taksojuhiga ikka nii kaugele, kus ta kiidab linna ilu. Taksojuhtide sõnul olid Londoni tänavad auklikud ja halvasti reguleeritud aastakümneid. Olümpiamängude tarvis on aga sõiduteedel ära parandatud iga väiksem auk.

Kui tavaliselt meenub mulle suvi Londonis just kuumal eriti räpase ja mõnikord isegi lehkavana, siis eile linna peal shopates panin tähele kui puhtaks on see linn enne suurt spordiüritust tehtud. Tänavad, majad, pargid on suisa läikima!

Minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et London on olümpiaks valmis. Linn näeb välja parem kui kunagi varem, liiklusest on kadunud väsitavad ummikud ja politseinike olemasolu iga nurga peal tekitab suurlinnas meeldivat turvatunnet.

Britid ise pole muidugi olukorraga kaugeltki rahul ja nii tekib siin iga nädal uus skandaal. Kui enne räägiti linna terroristide võimalikest rünnakutet olümpiamängude ajal, meeletutest järjekordadest lennujaamades ja muust, mis võib ülemaailmse spordiürituse ajal linna rütmist välja ajada, siis nüüd on tekkinud uus poleemika. Albaania maffia organiseerivat Londonisse mängude ajaks prostituutide horde. Jah, te kuulsite õigesti!

Mängude ajal tahab Londonisse kogunenud rahvamass briti meedia sõnul nimelt teha kolme asja: hästi süüa, pidutseda ja puhata. Puhkamise juurde käivadki need Albaania maffia poolt organiseeritud lõbutüdrukud, kes siis külalisi pärast spordiüritusi heas tujus hoiavad.

Briti politseil on meedia sõnul tükk tegu- et seda musta turgu-kriminaale, narkootikume ja prostituute olümpiamängude ajal vaos hoida.

Tavainimesena on seda kõike esimese hooga raske mõista, aga ilmselt on meedial õigus. Olümpiamängudega seoses saabub siia ju tõesti miljoneid inimesi, kes ei tule Londonisse mitte tööle, vaid ikkagi suvisel ajal lõbutsema.

Ma loodan, et need inimmassid ei hävita seda ilusat Londonit, mis meil praegu siin on prügi ja saastahunnikutega, mis järgnevad igale suuremale jalgpallivõistlusele või üleriiklikule sündmusele. Pärast Prints Williami ja Kate Middletoni pulmi oli parkides surnuks tallatud tuhandeid lilli ning tänavad kubisesid prügist ja toidujääkidest.

Õnneks on juuli lõpuni veel aega ja hetkel on võimalik nautida tõeliselt ilusat ja puhast suurlinna, mis tekitab kohati tunde: vaikus enne tormi!

Polo hobustega on selline lugu, et ühest küljest on nad su pereliikmed ja justkui lapsed- teisalt ei tohi saa nendesse aga kunagi liialt kiinduda, kuna hobused on meie peres ka äri, mis moodustab suureosa iga polo mängija sissetulekust.

Kuna polo hobused on kallid, tekitab nende müük tihti tunde justkui oleksid sa võitnud suure summa loteriipiletiga. Kui kätte saabub aga aeg, mil nendega hüvasti jättes tuleb neile järgi lehvitada- on süda saapasääres ja sees kõrvetab nii nagu oleks keegi lähedane surma saanud.

Eelmisel nädalal ostsis Adami kaks siinset hobust Saksa hotelliärimees. Need kaks hobust on kuulnud meie perekonda viis aastat ja nad on meie Suurbritannia 15 liikmelise hobupere korralikumad liikmed Patera ja Symphonia.

Kui mõned meie hobustest saavad hakkama ka koerustükkidega, siis need kaks Argentinast toodud sõpra on alati laitmatult eeskujulikud. Nad on truud sõbrad ja suurepärase polo ponid. Muidugi olime me õnnelikud, et kaks parimat sõpra leidsid ühise kodu ja omaniku. Nii on neil kergem uut elu Müncheni lähedal alustada ja perekonna vahetamine pole liialt raske.

Tegelikult oli kõik okei, kuni hetkeni mil ma pidin nendega täna hommikul hüvasti jätma. Patera, imeilus hõbedase karvaga hobune, vaatas mulle kurbliku näoga otsa- hobused on targemad kui me arvata oskame- ja saavad tihti otsustest enne aru kui meie.

Adam, kelle jaoks on hobused töö, võttis muidugi kõike rahulikumalt kui mina. Ta teadis, et neil on ees tore elu Saksamaal ja nende eest hoolitsetakse hästi. Mina aga ei saanud nuttu pidama ja andsin treileri juhile värisevatel kätel üle koti porgandeid ja silusin Patera ja Symphonia peasid justku oleksid nad minu väikesed lapsed.

Inimese ja looma vahelisest suhtest saavad ilmselt aru ainult need, kes on seda omal nahal kogenud. Kõigile ülejäänutele võib see tunduda totter ja arusaamatu. Ometi jättes hüvasti oma kahe armsaks saanud pereliikmega, mõistsin ma veelkord tõde- et inimese ja looma vahelist armastust ja kiindumist saadab imeilus puhtus.

Kui sõprade, tuttavate ja kasvõi sugulaste vahel tekivad tülid ja arusaamatused- siis loom on inimese vastu alati aus. Ta ei vaja uhkeid asju ja raha, vaid inimese ja looma vaheline armastus põhineb tunnetel ja hoolitsusel. Ma loodan, et Pateral ja Symphonial on Saksamaal ees imeilus elu. Eelmise sügisel jätsime hüvasti Dada ja Marinaga, kelle omanikuga Hollandis oleme me siiamaani ühenduses. Miks? Sest hobuseid kui pereliikmeid on võimatu unustada!

Ma olen millegipärast alati mõelnud, et iPhone on tibide telefon. Blackberry kasutajana kiitsin ma alati selle telefoni mitte just kõige ilusamat välimust, vaid töövõimeid. Blackberry klaviatuuril on kerge emaile toksida ja lisaks sellele on see vastupidav ning elab üle kõik kukkumised. Üleüldse pole ma mingisugune telefonifriik ja pean mobiili töövahendiks, mitte asjaks millega eputada.

Kuna mai alguses sain aga ühe tähtsa perekondliku päeva puhul kingituseks iPhone4 nimelise nutitelefoni, pidin vastu tahtmist ligi viis aastat kestnud truudusele Blackberry vastu siiski alla andma.

Ja kuigi iPhone tundus mulle endiselt tibitelefonina, millega saab lihtsalt teha kõike muud kui tööd- veeta aega näiteks Facebookis- pidin ma selle viisakusest lahti pakkima ja käibele võtma.

Nüüd, paar päeva hiljem pean tunnistama, et see vidin on justkui mu elu muutnud! Poleks isegi arvanud, et mobiiltelefonil on tõesti meie üle nii suur võim.

Suure Skype kasutaja ja fännina olin ma meeldivalt üllatunud kui laadisin Skype tarkvara minutiga oma telefoni ja sain hakata seda mobiiltelefonil automaatselt kasutama. Siiamaani olen ma just kõnedeks välismaale alati koju rutanud, et arvutiga helistada. Endalegi tundus uskumatuna, et iPhone4 toimib nagu väike arvuti ja ma saan sellel lihtsalt ja odavalt ühendust hoida kogu maailmaga.

Ja kuigi telefon ise on oma hinnalt suhteliselt kallis, hoiab inimene juba ainuüksi Skype kõnede arvelt kokku rohkem kui see vidin väärt on. Kusjuures iPhone4 võimaldab paremaid videokõnesid kui arvuti. Pilt on selge, see ei ragise kunagi ja hääle kostvus on suurepärane. Helistamiseks on see igal juhul parem kui arvuti.

Mind hämmastas ka iPhone4 8-megapiksline iSight kaamera, mis teeb paremaid ja selgemaid fotosid kui fotoaparaat, mille ma endale nädal tagasi soetasin. Telefoni akulaadimise juhe muutub vajadusel juhtmeks, millega saab ühendada Mac arvuti ja telefoni- ning pildid alla laadida.

Üllatusi jagus aga veelgi. Kuna mu abikaasa investeerib aktsiatesse, siis oli ka tema (Blackberry kasutaja) imestunud kui lihtsalt kättesaadav on börsiturg selle vidina kaudu, kandes üle börshihinnad mobiilil reaalajas ning andes inimesele selge ülevaate statitistkiast ja lisades iga välja valitud aktsia kohta automaatselt ka värskelt ilmunud artikli/blogi ükskõik missuguselt maailma ärisaidilt.

Blackberry sellist tööd sinu eest ei tee. Sellel on küll olemas internetiühendus, kuid kõike peab telefonis otsima ja laadima, mis tundub iPhone4 kõrval nüüd tülika ja pika protsessina.

iPhone4 kaudu on võimalik tellida mobiili ekraanil asuvale illustratiivsele riiulile isegi oma lemmikajakirju ja ajalehti, mille telefon automaatselt sinu jaoks alla laeb. Neid on selgel puhtal A5 kiip-ekraanil kerge lugeda. Blackberryl kissitasin ma pidevalt silmi ja mõtlen nüüd, et minu pidevad migreenihood võis tingida just väike ekraan, mis tundub uue telefoni kõrval halvasti valgustatud. Verivärske telefoniga on aga imelihtne surfata interneteis, kontrollida emaile ja kui vaja vaadata vahel Facebooki...ohjah....mul on selle vidina vastu tekkinud lausa vasikavaimustus, mis näitab selgelt, et inimene ei tohi kunagi luua eelarvamusi ilma oma enese kogemuseta.

Mind üllatas ka iPhone4 GPS süsteem ja nii ei pea ma enam- ei autoga ega jala- kuskil ekslema, vaid iPhone teab satelliidi kaudu mu asukohta ning näitab kaardil iga pisimat teeotsa. Telefon arvutab välja kiireima tee sihtpunkti ja annab märku isegi takistustest maanteel. Inimesele, kes kasutab iPhone mobiili ei ole enam tarvis kulukaid TomTom GPS seadmeid, vaid telefon toimib atlasel paremini kui ükski teine navigaator. Häälega või hääletult!

Ilmateade on iPhone kaudu samuti ühe näpuliigutuse kaugusel- telefon valib ise automaatselt, ilmselt satelliidi järgi, sinu asukoha ja märgib viie päeva ilmaprognoosi ja kui vaja siis tunni ajase täpsusega. Vau!

Pean piinlikult huulde hammustades teatama, et mobiiltelefon kui selline mängib meie elus tegelikult olulisemat rolli kui me arvame. Minu armastus iPhone vastu on igal juhul silmapilkne. Kui ma mõtlen ajale, mida ma kulutasin Blackberry kasutajana internetiotsingutele, siis hakkab mul nüüd endast justkui kahju. iPhone teeb elu kindlasti lihtsamaks. Skype kasutamine telefonil on minu jaoks suur boonus, sest nii saan ma oma perekonnaga Eestis, USAs ja Argentinas olla ühenduses silmapilkselt. Pidev ekslemine mõnes suurlinnas või võõrriikide maanteedel, on nüüd samuti minevik.

Justkui esimest korda kargab mulle pähe mõte, et me elame tõesti tehnoloogia ajastul ja kõike oma elus ei jõua me enam koordineerida ise. Miks mitte lasta väikesel vidinal suur osa tööst sinu eest ära teha ja maailm tuleb sinu peopesa peale kokku. Mina olen väga õnnelik Adamilt saadud kingi üle ja kinnitan, et asjade vastu võivad tõesti tunded tekkida. Eriti siis kui need su elu lihtsamaks muudavad.

Just siis kui elu tundub totralt ebaõiglane ja soov kellegagi kohtuda või uusi sidemeid luua on kadunud... paneb elu su mõtlema millegile, mis paneb su headesse inimestesse uuesti uskuma.

Pärast ebameeldivat situatsiooni ühe kaasmaalasega olen mitu nädalat mõelnud sellele, milliste inimestega olen ma end ümbritsenud. Kas nad on usaldusväärsed ja kui palju ma tegelikult neile korda lähen. Ja kuigi ebameeldiv lugu kaasmaalasega lõppes minu jaoks hästi ja ma sain tagasi selle mis mulle kuulus, jättis see hinge kestva vastikustunde.

Midagi pole teha, ühe ebameeldiva selli pärast täitis mu järsku hirm kõikide vastu. Hirm saada haiget nii nagu see on ikka ja jälle kordunud pärast avameelset usaldust.

Nõnda istusin ma paar päeva tagasi kodus ja mõtlesin käsi põsakil kõikidele inimestele enda ümber. Kas tõesti on minu elus viimasel ajal rohkem tõelisi sõpru nende seas, keda ma olen kohanud hiljuti - läbi oma raamatu või kirjutiste. Nad on inimesed, kellega ma olen kohtunud läbi töö või toreda juhuse.

Tegelikult peaks ju olema nii, et su parimad sõbrad on inimesed, keda sa tunned kõige kauem. Ometi on minu elu keerdkäigud näidanud, et mõnikord on heasoovlikumad ja paremad sõbrad hoopis need, kellega sind ei seo ühine lapsepõlv, koolitee või sugulussidemed.

Kui ma käsi põsakil eluto laua ääres istusin mõtlesin inimestele, kes mulle südamest head soovivad. Nendele, kes helistavad ja kirjutavad mulle siis, kui ma neid kõige enam vajan. Neile, kes küsivad mu tervise ja heaolu kohta.

Näitleja Arvo Kukumägi on minu jaoks tegelane, keda ma õppisin tundma lapsena televiisorit vaadates. Kuna ma veetsin suure osa ajast üksi ja olin lapsena suhteliselt eraklik, siis möödusid minu suved lavastusi ja filme vaadates. Kuku oli üks minu lemmikuid, sest filmid, milles ta mängis olid alati nukrameelselt ilusad.

Kui ma Kukuga paar aastat tagasi Tallinna lennujaamas juhuslikult juttu rääkima sattusin, tundsin ma temas ja ta kaasas ära hingesuguluse. Mis siis, et Kuku ei teadnud isegi mu nime veel, sai ta minust paremini aru kui keegi teine. Uskumatult ilus on alustada sõprust tasandil, mil inimesed mõistavad üksteist nii lihtsalt. See ongi vist õige armastuse ja sõpruse tundemärk, kui inimesed tunnevad et nad elavad ühtemoodi elumerelainel sarnaste soovide, sihtide ja huvidega.

Kuku ja tema ilusa kaasa Mariti peale mõtlen ma tihti. Seda, kuidas elu viib inimesed kokku juhuslikult ja sa avad end mingi kummalise sisetunde järgi inimesele, keda sa ei tunne ja võtad ta silmapilkselt omaks.

Nüüd ma mõtlen selle teise individuaali peale, kes mul aprilli alguses Londonis naha üle kõrvade tõmbas. Mul polnud temaga küll sellist sidet nagu Kuku või Maritiga, aga julguse ennast talle avada langetasin ma ikkagi. Tagantjärele mõeldes oleks võinud talle selja pöörata ja minema kõndida.

Aga elus vist ongi nii, et selleks, et leida tõelisi pärleid, tuleb komistada ka mõne kivi otsa.

Kuku on üks vähestest Eesti näitlejatest, kel on julgust olla selline, nagu ta on. Laval ja lava taga.

Eestis on kõigil ju kogu aeg millegipärast piinlik. Kukut tühised asjad ei häiri. Talle ei lähe korda sotsiaalsed välimäärjad, millega igaüks end kõrvutab. Kuku on täpselt selline nagu ta sulle parasjagu otsa vaatab.

Selliseid inimesi on meie seas kuradima vähe. Neid, kes julgevad olla kartmatult lihtsurelikud, kelleks me oleme sündinud.

Ma imetlen Kukut ja tema julgust. Eriti seda, et ta on suutnud iseendaks jääda kahepalgelises meelelahutusmaailmas. Ta on vist ainuke Eesti näitleja, kes pole kaasa löönud mõnes viinerireklaamis ja teeb kunstnikuna ainult seda, millel ta näeb mõtet ja millesse ta tahab panna oma hinge. Selline peabki üks õige loomeinimene olema. Paindumatu ja omamoeline. Kellegi rahakotist mittesõltuv.

Andrus Kivirähk kirjutas Kukule näidendi "Kaheksa varbaga kuningas". Kui Kuku andis mulle eelmisel suvel käsikirja lugeda, tegin seda kümneid kordi, suutmata seda käest panna. Kivirähk kirjutab hästi ja Kuku kerkib silmade ette igal real. Ta on elu ilma ilustamata ja seepärast armastan ma teda väga. Ma tahan ka tema moodi olla - suuta inimlikud pahed muuta kunstiks.

Neljapäeval toimub Rahvusraamatukogus "Kaheksa varbaga kuningas" esietendus, mida mängitakse ainult loetud kordi. Osades Arvo Kukumägi ja Piret Kalda.

Minge nautige suurmeistrit!

Eriti selgelt tuleb tõelise inglase karakter välja vihmaga. Siis tunneb briti juba kaugelt ära. Ja vihma on meil siin Suurbritannias sadanud peaaegu nädal aega jutti.

Täna teel poodi panin esimest korda üle pika aja tähele, millise graatsilise liigutusega hoiab britt käes vihmavarju. Kusjuures vihmavari on inglasel käepärast aastaringselt. Mõnikord võib päikselisel suvepäeval Londonis näha muhedaid hallipäiseid vanahärrasid, kes toetuvad mõnel tänavanurgal sõbraga rääkides vihmavarjule nii, et see tundub olevat hoopiski mõni haruldane jalutuskepp.

Mul võttis aastaid aega, et mõista kasvõi seda, kuidas on võimalik, et vihm pole inglase jaoks pea mitte kunagi üllatus. Vihmavari kuulub justkui brittide auto varustusse ning seisab aukohal iga kodu koridoris. Siin maal joonistab vihm aga tõelise inglase äratuntavalt justkui paberile.

Tänagi jooksin vihmasajus Waitrose nimelisse toidupoodi, mis asub Petersfield nimelise linna südames. Kui ma autoparklast poodi jõudsin, hakkasin omaette muhelema. Poes jalutasid ringi värvilistes Hunter kummikutes prouad. Ühel veetleval naisel oli seljas värviline vihmakeep, käe otsas punutud korv ja jalas helesinised valgete täppidega kummikud. Härrad kandsid briti meestele omaseid tumerohelisi tviidist pükse ja Barbour firma veekindlaid jopesid.

Peas kannavad tõelised briti härrad pea aastaringselt tviidist mütse, milles pildistati hiljuti uue Jamesi Bondi võttel ka peaosas olevat Daniel Craig'i. Mulle meeldib kui igivanal rahvusel on värvid ja riided, mis teevad neist teistmoodi liigi. Et briti maahärra või farmer ei käi ringi määrdunud teksastes, vaid kannab poodi minnes villaseid tviidpükse ja mõnikord isegi kikilipsu. Et briti vanaprouadel on julgust ja oskust kanda mummulisi kummikuid...või et noored briti naised võivad kummikud sobitada miniseeliku või kitsaste teksastega nii, et üldmulje jääb kaunis ja seksikas.

Kui ma eelmisel aastal maal olles brittide moodi kummikutesse armusin, pidin poes neid ostma hakates peaaegu shoki saama. Loomulikult olin ma näinud maal olles sadasid erinevat värvi Hunter kummikuid, mis on iga siinse leedi lemmikud. Kuulsamad kummikute austajad on Printsess Kate Middleton ja supermodell Kate Moss, kes on kummikutest teinud sellise hiti, et need on jõudnud isegi päikselise Los Angelesi tänavatele ja sealsete staaride jalga...

Ainult, et minu kui eestlase jaoks tundus hind paari kummikute eest esimese hooga naeruväärne. Paar klassikalisi tumerohelisi Hunter kummikuid maksis poes ligi 70 naela. Kallim paar oli 124 naela. Uskumatu, kas pole?

Aga kuna igal tõsiseltvõetaval briti proual on seljas Barbour vihmakindel jope (mida kandis auga ka Printsess Diana ja nüüd Kate Middleton) ja paar Hunter kummikuid- tuli minulgi need maal olles endale soetada. Nüüd ma mõistan, miks neil nii kõrge hind on. Sest kummikud ja õige jope, ei lase britil end vihmasajust häirida ja lubab kõige selle märja juures stiilseks jääda. Soovitan seda siiralt eestlastelegi!

Lugesin just viimase blogi kommentaare, mis olid oma olemuselt nii pahatahtlikud ja õelad, et mul hakkas sees keerama. Kuidas on võimalik üldse nii halvasti öelda. Mis sunnib küll kirjutama isiklikku laadi, allapoole vööd, alandusi ja rõvedusi inimeste suunas, keda te ei ole päris elus tihti isegi mitte kohanud. Ma tean ju väga hästi, et ma pole ainus, keda internetis kividega loobitakse ja mõnitatakse.

Rääkisin just sõbranna ja endise kolleegi Katrin Pautsiga anonüümsete kommentaaride teemal ning jõudsin järeldusele, et targem on tõesti Katrini eeskujul siinseid vaimusünnitusi üldse mitte lugeda, sest minu ebameeldivustundest saab ju teispool arvutiekraani keegi veelgi suurema naudingu. Niisiis luban endale, et see jääb viimaseks korraks, mil ma raiskasin oma aega selle blogi negatiivsete ja pahatahtlike kommentaaride lugemisele ja enda alandamisele. Kõigile neile, kes minu blogi naudivad, palun minuga ühendust hoida läbi Facebooki, kus ma lugejatega suurima heameelega suhtlen ja ühendust hoian.

Viimasel ajal jõuan üha harvemini Londonisse. Miks? Sest maal on rahu, vaikus ja meie imeilusad hobused, kellega ma püüan koos veeta iga oma vaba hetke.

Sel suvel peatuvad meie hobused kohas nimega Milland. Selle küla kuulsaim elanik on Roman Abramovichi eksabikaasa, kelle kasutuses on siin hiiglaslik häärber.

Milland on käänuliste teede ja siksakilise hekiga kaetud külake, mis meenutab mulle kangesti mõnda Agatha Christie täiuslikku olukorrakirjeldust.

Suurbritanniaga seoses räägitakse Euroopas tihti vaid Londonist. Vähesed turistid saavad lisaks pealinnale sisse põigata ka maale. Suurbritannia maaelu on aga minu jaoks palju ilusam kui linnaelu. Minu südame on võlunud vanaaegsed külad, soojad pubid, muinasjutulised kivimajad ja see uskumatu saareriigi rohelus.

Kui ma paar päeva tagasi Londonis käisin ja Trafalgari väljakul sadade kui mitte tuhandete inimeste vahel trügisin mõistsin äkki, et London end minu jaoks suuresti ammendanud. Jah, ma armastan endiselt siinseid muuseume, teatreid, kohvikuid ja butiike - ometi on maaelu mind viimaste suvedega enda poolele meelitanud, sest maal olles veedan ma oma aega kvaliteetsemana kui mustas metroos istudes või tuhandete inimeste keskel trügides.

Hiiglaslikult kaunid lossid, põllud ja heinamaad... inglise aiad, vanaaegsed raamatupoed ja farmerite turud on need, mis tõmbavad mind viimasel ajal nagu magnetjõud.

Jah, Londonis on palju ilusat, millest suur osa läheb inimeste rabelemise keskel kahjuks kaduma. Londonist õhkub tihti kadedust ja õelust nagu igast teisest suurlinnast, mis inimest maadligi hoiab.

Maal olles paelub mind teistmoodi pilt. Tõeline britt jalutab Hunter-kummikutes varahommikul nagu Kate Middleton külavaheteid pidi oma koeraga. Härra võtab leedi möödudes peast kaabu ja aednik lihvib päevade kaupa hekki ja muru justkui oleks see maailma väärtuslikum materjal.

Täna lõpetasin ma oma uue raamatu viimase peatüki. Kui ma arvuti naeratuse saatel kinni panin, vaatasin naudinguga läbi akna õhkõrna kevadiselt sooja vihma, mis kergelt naabermaja vana punast kivikatust puudutas. Kauguses õhetas õide puhkenud pirnipuu. Siin maal, imeilusa looduse ja ajaloo keskel, naudin ma lõpuks ometi iseendaks olemist.

Kõigile neile, kes mind silmaotsaski ei salli, on jõudnud kätte ilus moment rõõmsalt käsi hõõruda. Viimased kolm nädalat on olnud minu jaoks erakordselt rasked.

Aprilli alguses, tagasi Suurbritanniasse jõudes, tabas meid ebalmeeldiv üllatus. Kõik riided ja asjad, mille ma olin talveks kokku pakkinud ja korteri hoiuruumi jätnud, olid kevadeks sealt kadunud.

Kõige hullem selle kõige juures polegi aga mitte vargus ise, vaid pigem see, et üürnikud (kellele me olime korteri välja rentinud) olid kogu talve meie riideid ja asju kasutanud. Nende riidekapis ei olnud ainult minu kleidid ja kampsunid, vaid ka minu aluspesu. Üürnikud olid lahti harutanud isegi vaakumkotti pakitud suleteki ja voodilinad. Kõige kallimad firmariided olid nad aga hoopiski maha müünud. Nende enda selgitus politseile juhtunu kohta oli selline, "Me arvasime, et kõik mis tuleb korteriga kaasa, on meile kasutamiseks." Õnneks pole sellel arvamusel siinses õigussüsteemis suurt kaalu.

Mul on raske ette kujutada inimest, kes läheb teise eraasjadesse luba küsimata sorama, kannab seejärel tema aluspükse ja rinnahoidjat ning võtab kõige tipuks pere pildialbumist oma kasutusse isegi fotosid, mille politsei hiljem nende lauasahtlist leiab. Kõige haiglasem on aga see, et nende öökapi peal istus raamitud pilt Adamist mängimas polo, mille ma olin samuti talveks koos riietega hoiuruumi pannud.

Ja kuigi pooled asjad saime me üürnike riidekapist kätte, pole mul suurt isu neid kanda. Vastik hakkab kui vaatan oma määrdunud käekotte ja kortsus kleite, mida on keegi teine luba küsimata kandnud. Isegi Adami triiksärgid anti meile üürnike poolt tagasi nii, et nende varrukad olid üles keeratud.

Vargus on ebameeldiv tunne, mis tekitab vastikustunde pikaks ajaks. Mulle meenub siinkohal lapsepõlves üle elatu. Ma olin umbes kümneaastane, kui tulin vanematega reisilt avastades eest tühjaks viidud kodu. Toona viidi kaasa televiisor, videomakk, mu ema ehted ja palju muud.

Mul on siiani meeles pilt sellest, kuidas politsei kõndis poriste saabastega pimedal talveööl meie majas ringi ja otsis musta pintsliga taga näpujälgi. See vargus ei leidnud kunagi lahendust.

Kakskümmend aastat hiljem kordub aga sama siin Londonis. Ainult, et vargad seisavad meie ees ja nad on üürnikud, kes rentisid meie korterit ajal mil meie olime Argentinas. Haiglase irvega noorukid ajasid oma kappidest mustadesse prügikottidesse meie isiklikke asju justkui kuuluksid need neile.

Ometi on selle koleda sündmuse juures ka midagi positiivset. Suurbritannia politsei oli kõige selle kestel meie kui kannatanute vastu äärmiselt sõbralik ning teeb siiani kõik endast oleneva, et varguse toime pannud inimesed saaksid õiglase karistuse. Siinne politsei istus meiega nimelt koos tunde, võttes detailidega seletuskirju. Tänaseks on politsei varganäod arreteerinud ja otsinud läbi nende kodu ning andnud meile tagasi asjad, millest vargad ei tahtnud esialgu loobuda.

Ma olen omamoodi hämmingus, kui sügavuti teeb briti politsei oma tööd. Kui sõbralikult käitub ta varguse üle elanud inimesega ning kui ettevaatlikult korjab ta asitõendeid kriminaalide vastu kohtuistungiks, mis toimub juuni alguses.

Mulle meenuvad lapsepõlve vargusega seotud Eesti politseinikud, kes trampisid hilisööl meie kodus saabastega ringi ja ei teinud meist kui kannatanutest isegi välja. Väikese lapsena, nähes segi puistatud kodu, nutsin ma värisedes nurgas. Ometi ei tulnud seda pilti nähes ükski politseinikuhärra mind rahustama, vaid minust kui lapsest kõnniti tundetult mööda.

Londoni vargust avastades olin ma sama endast väljas kui lapsepõlves. Istusin toanurgas, segi puistatud asjade keskel ja hoidsin käsi näo ees. Minu üllatuseks ei kõndinud siinne politsei minust mööda, vaid põlvitas minu kõrvale maha. Ta lohutas mind ja lubas, et vargad saavad oma karistuse ning et politsei teeb endast kõik, et kohus paneks kriminaalid selle teo eest vastutama ning maksma. Teatavasti saab Suurbritannias kriminaalide käest nõuda varastatud asjade eest kompensatsiooni, mis ulatub selle varguse puhul ligi viiekümne tuhande naelani.

Imetlusväärne briti politsei, mis tekitab kannatanus inimväärse tunde, et õiglus pole maailmast siiski veel kadunud.

 Foto: AFP/Scanpix

Eelmises blogis tegin juttu Võrumaa koerast, Bella Miast, kes jäi kaks nädalat tagasi õnnetul kombel auto alla. Loomakesel oli viis jalaluumurdu ning kõige tipuks ütlesid omanikud kannatada saanud koerast üles.

Eesti Loomakaitse Selts palus nädal aega tagasi abi headelt Eesti inimestelt, kes oleksid valmis Bella Mia raskeid operatsioone toetama.

Loomasõpru tundub aga Eestis olevat rohkem kui me arvata oskame. Kuigi suur osa minu blogi kommenteerijatest tegi külmaverelise pakkumise loom magama panna, siis kõik eestlased õnneks nii südametud pole ja Bella Mia operatsiooniks tegi annetuse 428 inimest ning ühetkokku koguti 7580 eurot. Eesti Loomakaitse Seltsi sõnul on selle summa eest võimalik täielikult katta Bella Mia ravikulud ning ülejäänud raha eest abistada veel kümneid hättasattunud loomi.

Kõigile neile, kes jätsid maha sapiseid teateid selle kohta, kuidas Bella Mia ei hakka pärast viit luumurdu kunagi käima ja tegid ettepanekuid looma piinade lõpetamiseks, võtke teadmiseks, et Bella Mia operatsioonid õnnestusid ning veterinaarid on lubanud koera täielikku paranemist.

Bella Mia on hetkel juba kodus oma uute omanike juures, kes ta pärast õnnetust adopteerisid ning tema paranemisele kaasa aitasid.

Rohkem positiivset mõtlemist, kallid inimesed. Maailma saab paremaks ainult tänu neile, kes teevad ilusaid tegusid. Neile, kes kükitavad päevast päeva arvuti taga ja ei oska muud kui õelutseda- ei oska ma soovida muud kui rohkem inimlikkust ja teineteise mõistmist. Ehk tuleb siis õnn ükskord ka teie õuele.

Eesti Loomakaitse Selts tänab südamest kõiki loomasõpru, kes vapra Bella Mia ravikulude hüvitamiseks annetuse tegid või muul viisil toetust avaldasid.

Tehes Eesti Loomakaitse Seltsiga koostööd kuulen ma lugusid, mis lähevad oma olemuselt iga korraga õõvastavamaks. Sügisel rääkisime sellest, kuidas suvilatest ja maakodudest lahkunud inimesed jätsid koerad ja kassid talveks suvekodudesse surema...

Sel kevadel on aga olukord hullem. Loomi mitte ei jäeta ainult nälgima, vaid inimesed on valmis jätma luumurdudes oigava looma maanteele surema. Vaat see on koht, kus mul tulevad peale külmavärinad ja ma mõtlen milliste õudustäratavalt koledate inimeste keskel me oleme sunnitud elama.

Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Tania Selart võtab minuga ikka ühendust siis kui loomakeste abiks pole enam mujale pöörduda kui meedia poole. Seega jõuavad läbi Tania minuni Eesti lemmikloomades kõige raskemad valupunktid.

Möödunud nädalal jäi Võrumaal, Tobrova külas, auto alla kümne kuune Bella Mia. Kokkupõrget ja koera karjet kuulis pealt õnnetuspaiga lähedal viibinud perekond, kes tõttas koheselt südmuskohale.

Koer lamas liikumatult teel ja piinles suurtes valudes. Autojuhi sõnul oli ta eemalt koera näinud, kuid ei pidanud vajalikuks kiirust vähendada. Juhi peamine mure oli Tania sõnul mitte koer, vaid auto parema esiratta juures olev porilapats, mis oli kokkupõrkel loomaga äärest veidi lahti tulnud.

Õnnetust pealt kuulnud ja loomale appi tõtanud kohalikud elanikud Merit ja tema tädi Heli suundusid koos võõra vigastatud loomaga Võru loomakliinikusse, kus tuvastati esmasel läbivaatlusel mõlema esikäpa luumurd ja tagumise käpa reieluumurd. Loomale tehti valuvaigistavad süstid ja anti antibiootikume. Seejärel anti koer aga tagasi, sest kliinikusse polnud teda võimalik jätta ega ka operatsiooni teostada. Kuna tegu on noore ja elujõulise koeraga, ei soovitatud teda ka mitte mingil juhul magama panna.

Bella Mia päästnud inimesed võtsid ühendust omanikega, et teavitada juhtunust ja selgitada vajadust teostada loomale esimesel võimalusel operatsioon.

Tania Selarti sõnul olid koera omanikud (80-aastane vanamemm ning tema poeg) sootuks ärritatud, et viga saanud koer ilma nende käest luba küsimata arsti juurde viidi. Omanike hinnang juhtunule oli: "Üks koer ees või taga".

Invaliidistunud looma omanikud tagasi ei soovinud. Kuna neil puudus huvi oma koera edasise käekäigu osas, andsid nad Tania sõnul kirjaliku kinnituse selle kohta, et loobuvad oma endise hoolealuse ravist ja õigusest tema elu üle otsustada.

Bella Mia päästnud perekond otsustas võtta vigastatud koera enda hoole alla ning teha kõik võimaliku, et loomake saaks vajaliku ravi.

Kuna mujalt operatsiooniabi polnud saada, pöördus Võrumaalt pärit perekond Tallinna Loomade Kiirabi poole. Täpsematel uuringutel selgus, et koeral oli ühtekokku 5 luumurdu (mõlema esikäpa kodarluu ja küünarluu murrud ning tagumise käpa reieluumurd). 10. aprillil teostati Dr. Valdeko Paaveli poolt Tallinna Loomade kiirabis koerale esimene raske esikäppade operatsioon ja tagumise käpa reieluumurru operatsioon toimus 11. aprillil. Operatsioonide maksumus ulatub 1200 euroni.

Osaliselt on operatsiooniraha Tania Selarti sõnul koos, kuid kuna tegu on väga suure summaga ning koer vajab pikaajalist järelravi ja erihoolitsust ning umbes kahe kuu pärast tuleb loomale teostada uus operatsioon paigaldatud plaatide ja kruvide eemaldamiseks, palub Eesti Loomakaitse Selts heade inimeste abi. Saadud annetuste saadakse tasuda päästetud noore koera operatsioonikulud ning pikaajaline järelravi.

Tania sõnul puutub Eesti Loomakaitse Selts selliste juhtumitega kokku pidevalt. Loomaomanikel puudub huvi oma lemmik arsti juurde viia ning nad jäetakse tihti elu ja surma vahel piinades virelema. On olnud ka juhtumeid, kus omanikud jätavad auto alla jäänud loomakese anonüümselt mõne varjupaiga ukse taha.

Kirjutades neid ridu siin olen ma lakkamatult nutnud. Ma ei ole kunagi Bella Miaga kohtunud, kuid ometi tunnen ma tema valu. Võibolla olen ma naiivne, rumal ja lapsemeelne, aga minu mõistus ei adu, kuidas on inimene võimeline käituma nii tõpralikult.

Me tahame, et loom meid armastaks. Pakuks meile seltsi kui me oleme üksi. Aga kui loomaga midagi juhtub, on mõned meist valmis temast silmapilkselt lahti ütlema...

Meenutan siinkohal kallist Rudolfit - koera kellega ma üles kasvasin. Kui Rudolfil avastati raskes järgus vähk olin ma aasta varem kaotanud oma kalli isa ja me vaevlesime emaga suurtes majanduslieks raskustes. Rudolfi operatsioonikulud võrdusid ema kuupalgaga...

Ometi polnud meie vahel kunagi küsimust, kas me oleme suutelised Rudolfit aitama. Mina käisin kooli kõrvalt koristajana raha teenimas ja ka ema pani töö kõrvalt Rudolfi operatsiooniks nii palju raha kõrvale kui oli võimalik. Miks? Sest Rudolf oli meie pereliige. Võrdväärne isa, venna, ema venna, õe või parima sõbraga. Rudolf oli meie maja täisväärtuslik elanik. Kuidas ma oleksin saanud jätta hätta sõbra, kes oli valmis minu armastuse nimel kasvõi surema...

Mul on raske mõista inimesi, kes jätavad oma looma piinadesse. Jah, ma mõistan, et meil kõigil ei ole majanduslikke ressursse, et ülikalleid veterinaarkulusid tasuda. Ometi on olemas inimlikumad teed kui loom lihtsalt piinades surema jätta...küsige abi ja te näete kui paljud inimesed on valmis aitama.

Eelmisel aastal kogus oma koera vähioperatsiooniks raha meie USA töötu tuttav. Tänu sõpradele ja Facebookile õnnestus tal paari päevaga koguda ligi tuhat dollarit. Ta oli oma looma operatsiooni nimel minema kasvõi tänavale kerjama.

Kui te olete loomaga raskes ja väljapääsmatus olukorras, otsige üles Eesti Loomakaitse Seltsi töötajad, kes annavad loomade abistamisel endast alati parima. Saavad ühenduse meediaga ja suurema hulga rahvaga.

Inimene, kes on valmis valudes siplevast loomast hetkega lahti ütlema on minu jaoks võrdväärne mõrvariga, kes jätab virelema inimese. Kas te tõesti ei mõista, et loomadel on hing ja tunded. Nad vajavad meid! Nad on meist nõrgemad!

Kas te tõesti oleksite võimeline inimese maanteele surema jätma... aga miks te teete seda siis loomaga?!?!?! Loom on nagu laps. Ta sõltub meist.

Eesti Loomakaitse Selts ootab annetusi seoses Bella Mia annetusega kontodele SEB pangas 10002019856000 või Swedbankis 221041248998 märksõnaga "Bella Mia".