Tore on seda blogi kirjutada veel 29aastasena ja 30. aasta lävel. Mõnus on minna uude aastakümnesse teades, et inimene on täpselt nii vana, kui ta end tunneb.

Tegelikult pean ma mainima, et viimase kaheksa aasta jooksul (mil ma kolisin Eestist ära) olen ma õppinud vaata et rohkem kui koolis käies. Elu võõras riigis on keeruline ja kui koolis või ülikoolis antakse aega eksamiks, testiks ja kodutööks- siis võõrsil tuleb kõike õppida käigupealt. Seal ei huvita kedagi kellegi haigus, kodused sündmused või tulemused. Võõrsil elades võidab see, kes on parem ja osavam, ning neist, kes ei saa hakkama, kõnnitakse lihtsalt tundetult üle.

Minust sai Londonisse kolides täiskasvanu peaaegu üleöö. Kõigepealt tuli mul endale otsida võõras riigis kodu, seejärel töökoht ning siis selgeks õppida teistmoodi amet. Ajakirjaniku ja Tartu Ülikooli tudengina ei olnud ma kunagi töötanud ettekandjana ja endalegi üllatuseks jooksin ma vaid paar kuud pärast Londonisse jõudmist ringi pizzataldrikutega.

Kujutage ette Londoni koorekihi käitumist südalinna pizzabaaris. Neid kliente ei huvitanud minu taust ega algaja töökogemus ning ainus ainus, millest nad hoolisid, oli nende ahjust võetud kakskümmend naela maksev pizza. Kui see juhtus olema ilma ühe väikese nõutud lisandita, toodi silmapilkselt kohale manager ja mind ähvardati töökohakaotusega.

Need olid ajad, millele on isegi praegu raske mõelda. Töökohakaotus tähendas rahatuks jäämist maailma ühes kallimas linnas.

Londonis sai selgeks õpitud inglise keel, mida ma küll koolis õppisin, kuid mida ma Suurbritanniasse jõudes reaalsuses üle kivide ja kändude rääkisin. See keel sai isegi nii selgeks, et ma olin võimeline kirjutama Daily Mirrori kaastöölisena primitiivseid staarinuppe. Aeg Mirroris ajab mulle täna samuti peale külmavärinad - see oli töö, mis kestis tihti ööpäevi ning ilma nädalavahetuseta, lisaks veel jube seltskond väga kadedaid ja ebameeldivaid kolleege, kes igal võimalusel mulle kui ida-eurooplasele üritasid jalga taha panna.

Kahekümne viieselt hakkasime Adamiga koos hobuseid ostma ja Adam otsustas polomaailma naasta. Hobustega kaasnesid esimestel aastatel meeletud väljaminekud ilma midagi tagasi toomata. Mul on meeles õhtud, mil ma läksin loomade heaolu nimel voodisse tühja kõhuga ja meie toad olid jääkülmad.

Lisaks veel aeg, mil Adam võitles vähiga haiglas. Aeg, mil ma olin endale leidnud sõbra, keda ma olin terve elu otsinud, ning seisin nüüd silmitsi surmahirmuga teda kaotada.

Need kõik on vaid vähesed katsumused minu kahekümnedatest.

Kolimine Argentinasse on olnud samuti üks suur õppetund. Talved selles kaunis riigis on küll ilusad ja soojad, kuid elu hoopis teistmoodi kui Euroopas. Kolimine teise riiki pole kaugeltki nii kerge kui see võib kõrvaltvaatajale tunduda.

Argentinas sai 27aastaselt rääkima hakatud hispaania keelt ja selle omaksvõtmine oli mulle endalegi üllatus. Ma ei olnud ju enam kooliealine ja seetõttu mõtlesin ma, et uue keelega kohanemine võtab mul aastaid. Aga võta näpust - see kõik oli palju kergem!

Eelmisel talvel õpetas Adami mind mäesuusatama. Kui ma kõrge Baldy mäe otsas suusakadega liftist välja astusin, olin ma närvivapustuse äärel. Eestlase kõrgeim mägi on Munamägi ja seepärast karjusin ma ahastuses: "Ma ei võta seda sporti mitte kunagi omaks. Ma kardan nii kõrgel olla!"

Eestlane ei ole harjunud selliste kõrgustega, seda enam oli mul võimatu end ette kujutada sellest mäest alla kihutamas.

Aga näed, inimene on kõigeks võimeline ja 28aastaselt sain ma jagu ka sellest spordialast. Isegi tennisereketit hoidsin ma esimest korda käes 24aastaselt.

Eile tuhisesin ma Baldy kõrgetelt servadelt alla nagu teismeline ja röökisin rõõmust.

Meedia ja ühiskond suruvad meile vanusega peale igasuguseid norme. 30aastaseid naisi tiritakse ajakirjade esikaantele ja neilt küsitakse, kas nad tunnevad end nüüd järsku vanemana...

Mina ei jõua kolmekümneseks saamist ära oodata! Tänu rasketele katsumustele kahekümneselt, olen ma tugevam kui kunagi varem. Lõpuks ometi ma tean, mida ma elult tahan.

Kolmekümnedad on uus ajajärk. Ma ei taha enam käia värvilises kleidis ööklubides, vaid minu õnn seisneb milleski muus. Armastuses loomade ja kirjutamise vastu. Minus on esimest korda rahu endaga läbi saada. Ma loodan, et kolmekümnendad on ajajärk, mis toob mu ellu ka lapsed.

Ja kohe kindlasti ei kavatse ma lõpetada enda arendamist ja uue omandamist!

Ka täna lähen ma jälle mäe peale suusatama. Imeline on kõrge mäe otsast alla kiigata ja mõelda, et kui ma sain hakkama selle hirmuäratava spordiga, siis saan ma hakkama ka kõige muuga siin maailmas.

Proovige asju, mida te olete alati teha tahtnud ja tuletage endale meelde, et vanus pole mingi näitaja! Ainus, mis elus loeb, on armastus ja tahtejõud.

Möödunud nädalavahetusel olin ma palutud rinnavähki ennetavale heategevusüritusele. Paar aastat tagasi kajastasin ma Londonis heategevusüritusi praktiliselt iga nädal ning nende ürituste eesmärk käis kogu glamuuri, kuulsate ja rikaste külaliste taustal tihti minu kõrvadest mööda. Ka üritus, kus ma kohtusin paar aastat tagasi Gorbacehviga oli leukeemiat ennetav heategevusüritus.

Laupäeva õhtul toimus Valley Club nimelises uhkes vabaajakeskuses (Sun Valley südames) rinnavähki ennetav heategevusüritus, mille kestel pakuti külalistele hõrgutavat õhtusööki ning inimestel oli võimalik oksjonil kulutada raha, mille tulud lähevad Sun Valley naiste rinnavähi ennetamiseks ning uuringuteks.

Heategevusüritus algas nagu ikka klaasikese shampanjaga, mis järgnes meeldiva õhtusöögiga.

Ainus, mis mu joovastavast peomeeleolust üles äratas oli hetk, kui lavale astus minust vaid paar aastat vanem blond kaunis naisterahvas Kimberly - kahe väikese lapse, kellel avastati kolm aastat tagasi üks agressivsemaid rinnavähi vorme.

Nähes nii noort naist laval pidamas kõnet oma enese raskest haigusteekonnast, panin ma shampanjaklaasi lauale ja mõtlesin üle pika aja oma enese tervise ja heaolu üle. Millal käisin mina mammogrami tegemas ja oma rindasid kontrollimas? Minu vaikne ülestunnistus oli shokeeriv- 29. aastase naisena ei ole ma seda kunagi teinud.

Ka Kimberly, kes on minust vaid paar aastat vanem, oli enne haigeks jäämist veendunud, et ta on terve. Ta käib trennis, ta ei ole ülekaaluline ning ta veedab palju aega värskes õhus. Rinnavähki pole olnud kellegil tema suguvõsast ja mis peamine- ta on noor naine. Vähk on aga haigus, mis puudutab paljude inimeste jaoks justkui ainult vanasid.

Kui mu abikaasal avastati viis aastat tagasi kilpnäärme vähk, oli minu kõige suuremaks üllatuseks see kui palju oli tema haiglapalatis noori. Adamiga ühes palatis lamas kaks 18 aastat noormeest, kellel mõlemal oli avastatud silma piirkonda kuuluv vähk. Samas palatis lamas veel 35. aastane mees, kes põdes kõrivähki. Ka minu abikaasa oli haiguse avastamise hetkel vaid 33. aastane- eluterve sportlik noor mees.

Millegipärast meenus mulle möödunud nädalavahetusel toimunud heategevusüritusel just minu abikaasa ja tema palatikaaslased. Lihtne fakt sellest, et vähki ei tule enneteada ainult vanadel, vaid ka noortel inimestel.

Minu jaoks (ja ilmselt paljude teiste jaoks) oli vähk kui kuni minu abikaasa diagnoosini haigus, mis võrdus surmaga. See oli haigus millest ma ei tahtnud mõelda ega rääkida. Tegelikult on abikaasa põetamine jätnud mu hinge siiamaani sügava haava ja kui meil tuleb sellest kasvõi omavahel mõnikord juttu, on mul võimatu mitte nutma puhkeda. Mind hirmutavad siiani tema arstlikud kontrollid iga kuue kuu tagant ja veretulemusi oodates ei saa ma ööde kaupa magada. Kahtlemata oli see aeg mu elu üks kõige õudsemaid ja raskemaid etappe, millest mul on siiani võimatu vabandeda.

Ometi õppisin ma läbi Adami haiguse rohkem kui kunagi varem.

Vähiga seoses räägitakse alati surmast. Harva kuuleb lugusid neist, kes on sellest raskest haigusest pääsenud. Harva kuuleb ka kiitvaid sõnu arstide ja teadlaste suunas. Rohkem jääb ikka kõrva, mida arstid ei suutnud teha.

Tegelikult kannab tänapäeva meditsiin fantastilist tulemust ja mul on kahju, et vähiga seoses jäävad inimesele meelde mitte päästetud elud, vaid eelkõige kaotused. Just oma abikaasaga seoses olen ma viimasel ajal hakanud märkama inimesi, kes on vähist vabanenud. Neid on meie ümber muide uskumatult palju.

Ka seesama kaunis Kimberly, kes põdes agressivset rinnavähki, seisis laval terve ja tugeva naise ning noore emana. Tema põsed õhetasid ja tema naeratus on laiem kui kellegil teisel selles roosade õhupallidega täidetud ruumis.

Õhtusöögilauas istus meiega ühes lauas vanem härra nimega Donnie. Ka tema oli 73. aastasena vabanenud kahest eriliiki vähist ligi kümme aastat tagasi.

Sellel kaunil heategevusüritusel oli tegelikult suur mõte. Kui vähki õigel ajal ennetada, on paljudel võimalus terveks saada.

Nähes elutervet Kimberlyt laval, lubasin ma endale vaikselt, et Eestisse tulles lähen ma kindlasti arsti juurde end kontrollima.

Kallid lugejad, tahan teile südamele panna, et olles vähiga lähedalt kokku puutunud, julgen ma inimestele anda lootust. Ärge andke sellele raskele haigusele alla! Tänapäeva arstid teevad imelist tööd ja vähk ei võrdu enam kaugeltki ainult surmaga.

Lisaks negatiivsele kogemusele märgake enda ümber positiivset. Ärge unustage arste, kes on teie või teie lähedase elu päästnud ja andke julgust neile, kel on see raske teekond ees.

Kimberly on suurepärane näide naisest, kes ei andnud oma tervisele alla. Hoolimata sellest, et sellest vähist vabaneb vähem kui kümme protsenti inimesi- suutis ta haigust õigel ajal ennetades ja avastades sellest jagu saada.

Mul on hea meel, et ma saan selle heategevusürituse õilsat eesmärki teiega kallid lugejad jagada!

Suure loomaarmastajana püüan ma iga oma reisi vältel põigata sisse kohalikku loomade varjupaika. Eelmisel kevadel kohtusin ma Eesti Loomakaitse Seltsi töötajatega, kes andsid mulle veelgi rohkem innustust kodutute loomadega tegelemiseks.

Tegelikult on mul juba pikemat aega mõte, kuidas Eesti varjupaikade loomi aidata, aga enne kui ma olen suuteline midagi endast andma- tahaksin ma näha, kuidas aitavad loomi teised riigid ja rahvad ning mida me saaksime Eestis nendelt õppida. Siinkohal tahan ma veel mainida, et veebruari alguses toimus Eesti Loomakaitse Seltsi töötajate eestvõttel heategevuslik kontsert ja ma loodan südamest, et see üritus läks üle ootuste hästi. Märtsis olen ma taas kodumaal ja püüan varjupaiga loomade abistamisega aktiivsemalt jätkata.

Sun Valley on suusakuurort, kus elab hulk väga rikkaid inimesi. Väike Hailey lennujaam on täis kalleid eralennukeid, mis toovad siia igal talvel miljoneid dollareid. Kuna Sun Valley tundub mulle kui kõrvaltvaatajale nukulinnana, kus pole vaesust ja kuritegusid- oli mul soov näha, kuidas hoiavad loomi üle keskmise rikkad ameeriklased. Eelmise nädala lõpus külastasin ma kohalikku loomade varjupaika. See on vist ainus varjupaik maailmas, mida külastades ei olnud ma kurb ja ma lahkusin sealt hoopiski üdini õnnelikuna. Ma ei ole kunagi varem näinud läikiva karvaga trullakaid õnnelikke koeri ja kasse.

Muide iga loomakese väikses ruumis oli hulk mänguasju, mis olid tihti ribadeks mängitud. Kui ma küsisin varjupaiga töötajalt, kust need pehmed mänguasjad tulevad, vastas too enesetmõistetavalt, "Lapsed, kes kasvavad suureks ja armastavad loomi- toovad oma kasutmata mänguasjad meile!" See on mõte, mis on oma olemuselt nii lihtne- kuid mille peale paljud meist ei tule. Kui paljud eestlased annetavad oma vanad mänguasjad lastekodudele või loomade varjupaikadele. Isegi minu enese karumõmmid seisavad kasutult minu Tartu kodu pööningul.

Sun Valley varjupaiga seina peal ripub suur tahvel, millel on kirjas iga looma tegevus. Kohalikud Sun Valley elanikud võivad sellesse varjupaika sisse astuda muide iga päev ning veeta paar tundi kodu vajava loomaga. Mina viisin seekord jalutama musta lambakoera nimega Lily. Loomi võib viia ka linna või paariks päevaks kasvõi oma koju. Loomulikult tuleb varjupaigale jätta oma andmed ning looma ei saa varjupaigast minema viia silmapilkselt. Ometi on see ilus idee.

Varjupaiga töötajate sõnul käivad loomadega tegelemas lapsed, kelle vanemad tahavad et nende võsukesed õpiksid enne looma võtmist neid tundma ning mõistma tööd, mis looma omamisega kaasneb. Samuti õpib laps varjupaigas selgeks, et looma ei tohi hooletusse jätta. Sun Valley varjupaik teeb kõik selleks, et nende juurde jõudnud loom leiaks endale parima kodu. Selles varjupaigas õpetatakse loomadele isegi käitumist, mis on teda adopteerivale perekonnale hiljem suureks boonuseks. Looma, kes oskab näiteks rihma otsas kõndida, on palju kergem kodustada kui looma, kellega peremees ei oska ümber käia.

Iga Sun Valley varjupaiga loom peab päevas jalutamas käima vähemalt kaks korda. Lisaks sellele viiakse neid aegajalt linna, kus nad saavad inimesi ja teisi koeri nuusutada- kõik ikka selleks, et loom varjupaiga kinnises ruumis ei oleks stressis ning ta ei muutuks oma olemuselt metsikuks. Sun Valley loomade varjupaik ei pane ühtegi looma magama- ja seda ka siis kui koer ei ole endale leidnud uut kodu mitu aastat.

Koerale, kes on sellesse varjupaika jõudnud, tehakse vajalikud vaktsiinid ning nad kastreeritakse. Koera adopteerimine maksab sada dollarit, mis katab ühe koera veterinaarkulud. Ma tahaksin eestlasi kutsuda loomadele appi. Kui palju on meie seas inimesi, kes oleksid nõus veetma kasvõi paar tundi oma päevast või nädalavahetusest kodutu loomaga. Loomaga, keda on pekstud ja väärkoheldud ning teha talle kasvõi üks aramstusväärne pai. See pai tähendab Sun Valley varjupaiga töötajate sõnul rohkem kui me arvate oskame ning annab loomale enesekindlust edaspidiseks!

Kõige ilusam selle loo juures on aga see, et seda imelist Sun valley varjupaika on aidanud Eesti mees. Eddy Svidgal, kes on juba aastaid Sun Valley hinnatud arhitekt, kujundas siinsele varjupaigale viis aastat tagasi suure abihoone, mille ees ta minu jaoks ka poseeris. See oli töö, mille eest ei saanud Eddy sentigi raha! Eddy armastus loomade vastu on siiani säilinud. Tema blondi peaga ja Eesti verd tütar Eveline käib varjupaiga loomi jalutamas kuus vähemalt paar korda. Lisaks sellele on nende peres kaks samast varjupaigast adopteeritud koera.

Kuulus kirjanik Hemingway, kes elas muide samuti Sun Valleys kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. Mul on hea meel, et me oleme tõesti jõudnud igale poole ja et selle väikese imelise loomade varjupiaga ehitamisel siin kaugel Ameerika mägedes on andnud oma abistava käe Eesti verd arhitekt.

Ma olen seda ka varem oma blogides märkinud, et kuna ma reisin palju- ostan ma tavaliselt kõik lennupiletid läbi Interneti. Toksides veebilehele sisse oma sõiduandmed, annab näiteks www.kayak.com võimaluse valida kõige soodsam lennupilet sadade erinevate lennufirmade seast.

Eile ostsin ma piletid suusakuurort Sun Valley'st Londonisse ja maksin ühe pileti pealt 400 dollarit. See on hea hind, arvestades seda, et me sõidame tagasi Euroopasse kahe nädala pärast. Eelmisel aastal sain ma sama veebilehe kaudu pileti Londonist Los Angelesi ja tagasi umbes 300 naelaga. Muide paljude reisifirmade sõnul on kõige soodsam aeg lennupiletid interneti kaudu broneerida 2-6 nädalat enne reisi.

Teel Californiast Idaho osariiki, istusin ma lennukis ühe erudeeritud reisikorraldaja kõrval. Huvitav oli kuulda, kuidas reisifirmade korraldajad ei organiseeri tänapäeval klientide enam lennupileteid, vaid koordineerivad ainult hotelle, giide ja muud. Tema sõnul on Internet lennupiletite ostmise nii lihtsaks ja odavaks teinud, et reisifirmadel lihtsalt ei ole mõtet piletite organiseerimisega enam tegeleda. Coloradost pärit reisispets ütles, et ka tema soovitab oma klinetidel alati kasutada Kayak.com veebi ja selle pakkumisi. Muide viimasel ajal olen ma muutunud nii laisaks, et ostan isegi Londoni ja Tallinna vahelised lennupiletid kayak.com kaudu. See on imelihtne võimalus ühe näpuliigutusega võrrelda pileteid Baltic Air, Estonian Air, Ryan Air ja Easyjeti vahel.

Kuna lennupileteid ostes teeb internet automaatse pakkumise ka rendiautode ja kohalike hotellide kohta, oleme me viimasel ajal hakanud vastu võtma ka neid pakkumisi. Californiasse jõudes pakkus näiteks kayak.com autorenti neljaks päevaks 120 dollari eest. Ütlen ausalt, et sellest oli raske keelduda- mis siis, et meil tegelikult koha peal autot väga tarvis ei läinud, oli see soodne hind. Internet pakub muide ka viimase hetke luksushotelle vähemalt 70 protsendilise hinnalandusega ükskõik millises maailma paigas.

Minu jaoks muutus olukord aga huvitavaks just Idaho osariiki jõudes. Kuna Sun Valley asub Boisest umbes 150 km kaugusel, otsustasime me lennujaama jõudes koha peal auto rentida. Kohvritega lennujaama autorendi kioskite juurde sammudes, tegi iga firma meile erimoodi pakkumise. Avis pakkus kuuks ajaks autot umbes 1400 dollariga. Dollar komapnii pakkumine samas ajavahemikus oli 900 dollari ringis ning Enterprise 850 dollari ringis. Kuna kayak.com oli teinud meile Californias autorendi koha pealt soodsa pakkumise ja meil ei olnud Boisesse jõudes kuhugi kiiret, otsustasime me enne auto rentimist lennujaama kohvikus maha istuda ja vaadata igaks juhuks ka online pakkumisi.

Kuigi Avis ja Enterprise kontorid asusid lennujaama fuajees külg külje kõrval ning me olime üle leti saanud teada nende kõikumatud hinnad, erinesid need veebis nagu päev ja öö. Kayak.com pakkus Enterprise kaudu uhiuut Hyndai Sonata Hybrid autot kuuks ajaks ainult 550 dollariga. Sisestasime antud leheküljele oma andmed ja pangakoodid ning mõne hetkega olid meie ees oli autorenti kinnitavad paroolid.

Härra Enterprise leti taga pidi praktiliselt maha kukkuma kui ta nägi, et nelja ukseline uhiuus Hyndai maksab samas firmas veebi kaudu rentides kuuks ajaks 550 dollarit. Tema sõnul tuleks meil sama auto eest lennujaama leti taga välja käia umbes 2100 dollarit. "Kas internet pakub tõesti selliseid hindasid?" küsis ta meie käest, ise samal ajal autorendi kinnitust lugedes ja silmi punnitades. Tegelikult jooksis leti taha kogu Enterprise seltskond, kes uskumatult pead vangutasid. "Kas tõesti on võimalik Interneti kaudu leida kümneid kordi odavamaid pakkumisi?" küsisid nad mitu korda järjest uskumatul noodil ning hetk enne seda kui nad olid sunnitud meile üle andma võtmed.

Miks ma sellest kirjutan? Sest ma tean, et Interneti kasutamine võib alguses tunduda keeruline ja ebausaldusväärne. Tegelikult on see aga tänapäeval ainus ja parim võimalus raha säästa. Eriti reisimisel. Uskuge mind- nii lennupiletite, autorendi kui hotellipakkumised on veebis mitmeid kordi odavamad kui koha peal. Kallid sõbrad ja heatsoovlikud lugejad- proovige järgi, võrrelge ja säästke raha!

See, et ma olen ämmaga saiarösteri pärast tülis- ei tähenda veel seda, et ma oma talveplaanidest tema kodulinnas lahti ütleksin.

Eelmisel talvel käisin ma esimest korda ämma kodukohas Sun Valley's suusatamas. See on imeline suusakuurort kõrgel mägedes, mille kujundas seitsekümmend kuus aastat tagasi oma käe järgi Austria suusaekspert.

Sun Valley oli muide USA esimene suusakuurort. Siin on talvepuhkust veetmas käinud nii perekond Kennedy, Marilyn Monroe, Frank Sinatra kui paljud teised suursugused legendid. Siin elas (ja tegi endale kahjuks enesetapu) tuntud kirjanik Ernest Hemingway. Ka tänapäeval on see väike linn pälvinud paljude staaride armastuse ning siin on kodud nii Clint Eastwoodil, Demi Moore'il, Tom Hanks'il jpt. tuntud tegelastel.

Kuna eelmisel talvel õppisin ma Sun Valley's korralikult mägisuusatama ja armusin sellesse väikesesse imelisse linna- lubasin ma teel koju siia kindlasti naaseda.

Just seepärast sai plaan siia tagasi tulla täide viidud ja ma saabusin eile hilisõhtul lumiste kõrgete mägede vahele.
Õnneks ei peatu ma seekord oma ämma miljonimajas, kus ma pean ringi käima kikivarvukil ning kannatama tema alavääristavaid küsimusi oma riigi ja rahva kohta. Ma tean, et teda häirib minu perekonna rahatu staatus ning tal on raske aktsepteerida oma ideaalse poja vähem ideaalset kaasat.

Õnneks ei kuulu Sun Valley mu ämmale ja siin elab palju häid ja toredaid inimesi, kellega kohtumist ma juba pikka aega ootasin.
Teekond Boisest, Idaho nimelise osariigi nn pealinnast, Sun Valley'sse on rabavalt ilus. See on nagu sõit taevasse, mis läheb iga minutiga aina kaunimaks ning vaade mägede sõõrile aina suurejoonelisemaks.

Viis kuud palavas Argentinas olid toredad, aga põhjamaise inimesena ihkab mu süda külma. Juba mitu nädalat loen ma õhinal uudiseid Eestimaa karmist talvest ja mõtlen igatsusega soojusele, mis paistab külmalt tänavalt koduakendesse piiludes.
Suusafännina maksan ma külma talve eest Sun Valley's kõrget hinda- aga see on igat senti väärt! Võimatu on kirjeldada tunnet, mis tabab mind kõrge mäe tipul- hetk enne seda, kui ma sealt valge särava lume peal vuhisedes alla tuhisen. Vahel vajab hing kohti ja elamusi, mis äratavad südame justkui talveunest ja raputavad kõiki meeli.

Igaüks meist jumaldab erinevaid asju. Minu jaoks on üks meeliülendavaid elamusi mägedes suusatamine.

Ja ongi selleks korraks jälle meie reis läbi. Uskumatu kui kiiresti on viimased neli ja pool kuud läinud. Pean ausalt nentima, et Argentina on pugenud minu südamesse ja iga reisiga tunnen end sellele maale lähemal.

Neljapäeval jäin raskelt haigeks. Kuigi väljas oli kolmekümne kraadine palavus, kannatasin mina külmavärinate, kõrge palaviku ja muude grippi kuulutavate tunnusmärkide all.

Neljapäev oli muide ka see päev, kui ma pidin hüvasti jätma oma koera Tormiga, kes on mulle sama kallis kui mõnele sülelaps. Mul endalgi on raske uskuda, et inimese ja looma vaheline side võib olla nii suur, et kui ma Tormiga hüvasti jätsin, olin ma järsku võimetu voodist püsti tõusma.

Ma tahaksin kogu hingest Tormit ja kõiki meie siinseid loomi endaga kaasas kanda, iga päev ja igale poole. Aga elu on teistmoodi paratamatus, mis ei toimi nii nagu minu naiivne pea.

Esiteks on meil ees reis Mehhikosse, USA-sse ja Eestisse. Seejärel Inglismaa. Ka kõige suurema tahtmise juures on mul võimatu Tormit kõikidesse nendesse paikadesse kaasa vedada.

Seega sai koerale otsitud Argentina talveks uus kodu. Farm, kuhu saabudes Tormi, suu kõrvuni peas, lausa hüppas autost välja. See on koht, kus ta on õnnelik.

Kui ma eile õhtul Buenos Airese lennujaamast Tormi hoidjaperele helistasin, oli koer pereema sõnul poegadega õues mängimas. Kuigi sees kripledab ja igatsus matab - on mu süda rahul, et Tormi leidis talveks õige koha.

Sama raske südamega jätsin ma hüvasti ka meie hobustega, kes veedavad järgmised seitse kuud imelises La Pampa rajoonis- polost puhates.

Täna hommikul olen ma juba Mehhikos, teel California poole. Tervis on pisut parem!

Vaadates tagasi nendele neljale ja poolele kuule on Argentinas midagi, mis on teinud minust teistmoodi inimese - palju südamlikuma ja looduselähedasema...Argentina on minus tekitanud nii palju ilusaid ja romantilisi tundeid, et ma ei olen viimasel ajal hakanud isegi luuletama.

Kallistused kõikidele sõpradele ja heatahtlikele lugejatele, kellele on mõeldud ka järgmised read. Kuulmiseni juba Californiast!

Kaugel

Silm jääb pidama taeva sinisel looril,
Hing ihkab kaugele koju.
Meeli hõlmab lapsepõlve noodil,
Mu kalli ema kuju.

Süda taob rinnus valuliselt,
Kui meenub kodutänava laste naer.
Miks meenutab mõistus kõike nii keeruliselt,
kui koduigatsus siin kaugel rõhub hingel nagu suur laev.

Kuigi ma olen viimaseid päevi Argentinas ja ma tahaksin lugejatega jagada siinseid lugusid, pean ma taas oma sissekande pühendama õelatele kommentaatoritele.

Uskumatu, millist saasta ma viimase blogi järel taas nägin.
Keegi tarkpea kuulutas, kuidas minust on saanud 30-aastane vanamutt. Sellele lisandus kommentaar minu rindade kohta, mis on nagu kortsus jõhvid.
Välimuse kallal normine on alandav ja nõme. Tavaliselt näitab see kõige paremini inimese harimatust.

Pean ausalt tunnistama, et siiamaani olen ma oma juubelit lausa oodanud. Esimest korda, teie nilbeid kommentaare lugedes, mõtlesin ma oma vanusele negatiivselt.

Tegelikult ei tule inimese kompleksid mitte kunagi meist enesest, vaid need on meie ühiskonna ja lähedaste vildaka suhtumise tulemus.
Ausalt öeldes ajab see kõik mind lausa iiveldama- eriti kui ma mõtlen meie kaunitele naistele ja kogu sellele saastale, millega Eesti naised peavad meie ühiskonnas iga päev silmitsi seisma. Vägisi tuleb meelde ühe meie meediakanali lugu sellest, kuidas üks idiootne härrasmees kuulutas selle nädala alguses, et üksikema on second hand kaup.

Ütlen ausalt, ma ei ole end kunagi paremini tundnud kui täna, 29-aastaselt. Lõpuks ometi olen ma saanud end sportides ideaalsesse vormi ning ma tean, mis mulle selga ja jalga sobib. Lõpuks ometi naudin ma ennast sellisena nagu ma olen. Veel paar aastat tagasi tegid õelad kommentaarid haiget. Miks? Sest ma olin ebakindel. Enam mitte.

Miks ma sellest kirjutan? Eesti mees peab Eesti naist pidevalt libuks, kes abiellub võõramaalasega. Olete te kallid mehed endalt üldse kunagi pärinud, miks nii paljud Eesti naised vaatavad endale Lääne mehe? Vastus on lihtne. Lääne mees ei pea kolmekümne aastast naist vanuriks ja kindlasti ei pea ta lapsega naist second hand kaubaks. Läänes võib pensionär selga panna miniseeliku ja peigmehe leida kasvõi seitsmekümneselt. Lääne mees oskab naist hinnata kui inimest, kui kaasalst, kui laste ema.

Ma olen alati kirjeldanud Argentinat kui vastandlikku riiki. Üleeile teel Buenos Airese poole jäi pilk pidama silla all kõrguvale agulikülale, kus vaesed nagu sipelgad prügi ja teineteise otsas elavad.

Minu kui eestlase jaoks tähendab agul tegelikult midagi muud ja siinset vaesust on võimatu ühegi kodumaise sõnaga kirjeldada. Piilusin autoaknast välja ja vaatasin pappkarpidest kokku pandud maju. Rikkamad elanikud olid ehitanud kodu tellistest ja kõikvõimalikest juppidest ja juhtmetest, mille nad leiavad ilmselt kellegi prügikastist.

Kummaline oli vaadata, et selles kiirtee all asetsevas linnas eksisteerivad isegi kitsad tänavad, millel lapsed taovad rõõmsameelselt jalkat (jalgpall on muide ainus viis siinse vaese elu parandada ja iga laps unistab olla uus Messi). Korraks ilmub seasilma suurusele aknale isegi tumedate lokkis juustega ema, kes õuelt lapsi tuppa kutsub.

Jah, kõrge silla all, keset imeilusat Buenos Airest, on peidus teistmoodi linn. Linn, kuhu tavainimesel pole asja ning mida haritud argentinlane peab oma riigi häbiplekiks ning korrumpeerunud valitsuse koledaks tulemuseks.

Ometi on kõik sellest kohast kuulnud ja seda uudishimuliku pilguga autoaknast kiiganud. Vaadanud kingakarbi suuruseid üksteise otsa ehitatud hütte... ja mõelnud, kui jube võib olla vaese inimese elu Argentinas.

Aeg-ajalt olen ma pealinna tänavatel märganud määrdunud tahmaste nägudega nälginud kujusid, kes veavad enda järel toidukaupluse metallkäru, mis on täis laetud igasugust jama. Toidujääke, pappkarpe, vineeritükke, katkist aknaklaasi ja muud. Sellest sillast üle sõites mõistan ma, et kogu see tänavalt leitud kraam saab taaskasutuse siinse silla all.

Ometi ei šokeeri mind mitte see kurva pildiga linn, vaid hoopis see, kui kiirelt jõuame me silla alla peidetud vaesterajoonist pealinna kõige kallimasse tiiba.

Sillast paremale käele jääb 20. sajandi alguses ehitatud suursugune Prantsuse saatkond, lumivalge Four Seasoni hotelli torn ja linna kalleimad korterid.

Keegi tuttav selgitas hiljaaegu, et põhjus, miks vaesterajooni majad iga aastaga aina kõrgemaks kerkivad, on lihtne - kui riik peaks vaesed südalinnas asuvatest kodudest välja ajama, peab valitsus leidma neile uue asupaiga. Uut kohta otsides peab riik aga arvestama mitte selle aguliküla pindalaga, vaid arvutama kokku vaeste elamispinna ruutmeetrites.

Põhjus, miks valitsus pole seda rajooni prominentsest linnakust siiani veel ära pühkinud, on lihtne - Argentina valitsusel pole anda vaestele Buenos Aireses või selle külje teist nii suurt elamispinda. Pealegi kuuluvad need sillaalused elanikud president Cristina Kirchneri lojaalsemate valijate hulka.

Ruutmeetreid tekib aga iga päevaga juurde, sest kokkuklopsitud majakesed kõrguvad nagu väänduva tüvega palmid taevasse. Osad neist on juba praegu kõrgemad kui sild, mille all nad kunagi alustasid.

Tegelikult on hea, et see aguliküla inimese silma keset Buenos Airese majesteetlikust riivab. Ka mina ise olin teel Four Seasoni hotellis toimuvale peole ning võimalus näha selle riigi tõelist palet oli omamoodi värsekndav. Aeg-ajalt peab keegi meile meelde tuletama reaalsust, mis selles imekaunis linnas tihti ununeb.

Ja kui tänulik olin ma sellest sillast möödudes oma enese elu üle. Kõik, mis kuulus siiamaani minu elus tavalise alla, sai järsku olulise koha. Inimesele meeldib vinguda. Tahan seda, teist ja kolmandat. Nähes seda aguliküla adub mõistus, kui palju meil on, ja kui vähesega saab tegelikult inimene hakkama.

Ma olen mõelnud, et kaua ma ikka jaksan eestlasele selgitada kui õel ja pahatatlik meist nii mõnigi on. Minu soov ei ole ju tegelikult kedagi alandada, vaid tuua välja meie tõeline olemus, et meid pikas perspektiivis paremaks ja sõbralikumaks muuta.

Mida rohkem vigu ma aga välja toon, seda õelamalt saan ma ise lugejalt peksa. Täna hommikul jõudsin ma aga arusaamale, et kui ma lõpetan lood meie pahathtlikusest ja silmakirjalikkusest, annan ma eestlase tigedusele alla. Just seepärast panen ma kirja veel ühe järjekordse jubeda loo kaasmaalase kurjusest.

Sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema nooruslik, kuuekümne viie aastane, ema tegi tööjuures nalja, mis oleks talle äärepealt maksnud tema pikaajalise ametiposti. Sõbranna ema on muide tõesti üks ääretult sümpaatne ja kena naine. Rääkimata tema teadmistest kunsti, poliitika või ajaloo vallas särab ta lisaks oma intelligentsile ka oma laitmatu välimusega.

Tema soeng on alati seatud ja riietus detailideni lihvitud. Sõbranna ema pidas parasjagu töökaaslase sünnipäeva kui kolleegid viisid jutu tema vanusele ja välimusele. "Kas sa tõesti oled nii vana, et saad töö kõrvalt ka pensioni?" küsisid nad. Sõbranna ema viskas pärast klaasikest shampanjat heatahtliku nalja kolleegide seas, kellega ta on töötanud koos üle kümne aasta. "Ei, ma luiskasin end kümme aastat vanemaks." Töökaaslased lagistasid selle peale suutäie naerda ja jätkasid kolleegi sünnipäevapidu.

Järgmisel päeval astus sõbranna ema kabinetti aga ülemus ning nõudis alluvaga silmapilkset kohtumist. Kui sõbranna ema küsis, milles on probleem- sai ta lühikese vastuse, "Kolleegid kaebavad, et sa oled valetanud end pensionäriks." Sõbranna sümpaatne ema võttis ülemuse kabinetis kahvatu näoga istet. Ülemus nõudis riiklikult allkirjastatud sünnitunnistust järgmiseks päevaks. Kuigi ta jäi imekombel tööle, oli ta sellest loost shokeeritud. Et kollegid, kellega ta töötab aastaid külg külje kõrval, võivad selja taga ette võtta midagi nii pahatahtlikku. Ka mina siin kaugel olen taas sõnatu. Kui jubedaks on muutunud meie inimene.

Taolised lood olid usutavad Nõukogude Liidus, aga mitte vabas Eestis. Miks ma sellest kirjutan. Kallid inimesed vaadake enda kõrvale ja mõelge südame ja mõistusega sellele, keda te endale sõbraks valite või kui palju te avaldate oma elust kolleegile või sõbrannale.

Meie seas on kahjuks viimasel ajal nii palju kurjust, et sellel ei näi lõppu tulevat.

Millegipärast olen ma alati vaadanud meie riigikogulaste visiite eksootilistesse paikadesse iroonilise pilguga. Lihtsalt kummaline on kokku viia põhjamaise poliitiku huve Tais, Brasiilias või kusiganes parasjagu külma Eesti talve pole.

Kui ma detsembri lõpul päevaks Uruguaysse sõitsin, meenus mulle teel sinna Evelyn Sepa töövisiit samasse riiki. Evelyn teatas sellest umbes aasta tagasi sõpradele läbi sotsiaalvõrgustiku.

Praamil Buenos Airesest Colonia de Sacramentosse mõtlesin ma pidevalt, ‘Mida küll tegi ja õppis Evelyn Uruguays?' Praamipilet Coloniassa maksab muide umbes sada dollarit ja sõit ise kestab vähem kui tund. Neile, kes kunagi Argentinasse satuvad, soovitan ma soojalt ka see reis ette võtta.

Kui ma praami pealt maha astusin, ei andnud süda ikka veel rahu. Ma mõtlesin endiselt Evelyni ja tema töövisiidi peale. Tegelikult jälgisin ma Uruguayt riigikogulase pilguga terve päeva. Mida võib maakera põhja ja lõunapoolusel asuval kahel väikesel riigil ometi ühist olla?

Pean ausalt tunnistama, et tegelikult tasub meie riigikogulasi nii kaugele saata küll, sest Eestil on Uruguaylt õppida nii mõndagi.

Kas teie teadsite näiteks, et Uruguay majandus on Lõuna-Ameerika üks edasipüüdlikuimaid või et see 3.3. miljoni elanikuga riik asub maailma majanduse edetabelis 48ndal kohal.

Ka inimõiguste poolest on Uruguay Ladina-Ameerikas esikohal. Tsiili järel on ta teine kõige vähem korrumpeerunud Lõuna- Ameerika riik ning poliitiliste vaadete poolest on Uruguay kontinendi kõige vabam riik. Uruguay on valitud ka üheks parimaks ja rohelisemaks elamiskohaks kogu maailmas.

Tegelikult võib seda väikest rannikuriiki kiitma jäädagi.

Uruguay on ka esimene Ladina-Ameerika riik, kus viidi sisse samasooliste abielud ning see on ainus riik kogu Ameerika mandril, kus ei toimunud 2008. aastal majanduslangust. oluline on veel mainida, et Uruguay on ainus riik kogu maailmas, kus valitsus ostab igale kooliõpilasele sülearvuti ning tagab talle kogu kooliskäimise vältel tasuta interneti. Muljetavaldav, kas pole?

Eesti on Uruguayle sarnane mitte ainult oma pindala ja veega ääristatud rannajoone poolest, vaid lisaks sellele saadab meid ühtemoodi karm ajalugu. Nii Uruguayst kui Eestist on sajandite vältel läbi käinud tosin riike ja riigikordasid, sõdasid ja tapmisi.

Võrreldes Argentinaga on Uruguay puhtam ja sõbralikum. Kummaline on olla vaid tunnike praamil ja leida end siis teistsugusest maailmast. Keskmine uruguaylane on sõbralik ja abivalmis. Ka vaesust, mis vohab Argentinas igal tänavanurgal, märkab selles riigis harva.

Colonia nimelisse linna saabudes tabas mind kui turisti rahu ja vaikus. Keegi ei püüdnud mulle midagi pähe määrida ja isegi sealne liiklus oli Argentinaga võrreldes nagu päev ja öö. Positiivse üllatusena tabasid mind ka odavamad hinnad. Kui Buenos Aireses on võimatu leida restorani, mille prae hinnad algaksid kümnest dollarist, siis Uruguays pakuti head toitu ja veini pea poole odavamalt.

Eesti riigikogu võiks Uruguaysse saata rohkem inimesi. Võimalik, et meil on sellelt väikeselt Ladina-Ameerika riigilt rohkem õppida kui Soomelt ja Rootsilt.