Ühelgi jalgpalliajakirjanikul pole suurturniiri eel pääsu sõprade/tuttavate uudishimulikest küsimustest. Traditsioonilisimaks muidugi „Kes võidab?", aga kaugele maha ei jää ka „Kes üllatab?".
Esimesele vastamine on alati lihtne. Sõltuvalt alagruppide koosseisust, hetkevormist ja muudest loogilistest asjaoludest saab kaks-kolm suuremat favoriiti alati välja tuua ning suure tõenäosusega lolliks ei jää.
Teisele küsimusele vastamine on juba tunduvalt keerulisem. Mustad hobused on kaugele (loe: poolfinaali) ratsutanud pea kõigil MMidel, mida olen teadlikult jälginud: 1994. aastal Rootsi ja Bulgaaria, 1998. aastal Horvaatia, 2002. aastal Lõuna-Korea ja Türgi. 2006. aastal säärase mastaabiga üllataja puudus, kuigi Portugal jõudis poolfinaali alles teist korda, mis tähendab, et ajalooliselt on tegu Rootsist kehvema vutiriigiga...
Et seekordne MM toimub uues keskkonnas, puudus mul kahtlus nagu jääks suurema kaliibriga üllataja seekord olemata. Erinevaid võimalusi ja meeskondi vaagides jõudsin järeldusele, et aafriklased on a) liiga nõrgad ja b) kehva loosiõnnega ehk neist asja ei saa. See läks täppi, ent aasialased kandsin maha ekslikult. Teise ešeloni Euroopa koondised see-eest (Šveits, Sloveenia, Taani) õigustatult.
Oma kärgatajaks valisin Uruguai. Lisaks loogilistele põhjustele - alagrupi võit tundus Prantsusmaa ilmselge bardaki taustal vägagi võimalik, mis omakorda taganuks kaheksandikfinaaliks täiesti mängitava vastase - mängis suurt rolli ka jalgpalliromantika ja -idealism.
Rahvusvahelisele jalgpallile mõjuks Uruguai kolmas MM-tiitel - nad on juba praegu sama kõvad kui Argentina ja kõvemad kui Inglismaa või Prantsusmaa ning tõuseksid MM-tiitliga samale pulgale Saksamaaga! - ainult hästi. See näitaks, et ajad, kus ei mängitud võidupreemiate, vaid nende semude, kellega kunagi kodutänaval vutti taoti, nimel, ei ole kadunud.
Lõuna-Ameerika koondiste - jätame Argentiina ja Brasiilia, kui globaalsed koondised praegu välja - vaatamine on puhas nauding. Nad kombineerivad tänava- ja hoovivutist omandatud vahedat mõistust indiaanlasliku ettearvamatusega ning hiilgavad tihtipeale geniaalsete valikutega treeneripingil (antud MMil nii Marcelo Bielsa (Tiili), Oscar Tabarez (Uruguai) kui ka Gerardo Martino (Paraguai)).
Lõuna-ameeriklaste mängus puuduvad tendentsid-nüansid, mis kammitsevad teiste kontinentide meeskondade püüdlusi. Pole näha aafriklastele omast naiivsust (kaotame, aga mängime ilusasti), asiaate iseloomustavat fatalismi (kui läheb halvasti, siis ju siis pidigi nii minema), jänkide heroilisust (kui langeda, siis pauguga), eurooplaste mugavust (kaotus pole maailma lõpp, klubihooaeg ootab ju ees).
Uruguai ja teiste lõuna-ameeriklaste seas (osalist) ükskõiksust ei kohta. Parimaks tõestuseks on viis, kuidas meeskonnad mängu eel hümni laulavad. Nende jaoks ei ole see kohustuslik tseremoonia (nagu näiteks Prantsusmaal), vaid ülim au. Kõik see peegeldub ka esituses väljakul.
Ülim siirus ongi põhjus, miks Uruguai ja teiste Lõuna-Ameerika meeskondade mängud ja käesoleva MMi näitel ka võidud on nii nauditavad. Neile kaasa elades tunnen, et olen hea ja aus inimene.
