Reese Witherspooni Laurenist on kahju. Tal võib küll olla raskusi Chris Pine'i FDRi ja Tom Hardy Tucki vahel valimisega, kuid kelle iganes ta valib, lõpetavad mehed ikkagi kahekesi voodis. „Nüüd läheb sõjaks" on täielik jama.

FDR ja Tom on spioonid. Nad on ühtlasi ka parimad sõbrad, seda kuni hetkeni, kui mõlemad hakkavad Laureniga kohtingutel käima. Siis ei tunne enam sõber spiooni ja kõik USA luureteenistuse vahendid suunatakse ühe naise võlumiseks.

Oijeerum! „Nüüd läheb sõjaks" saab hakkama filmide kõige suurema patuga: treiler on nii hea, nii ahvatlev, et lausa kutsub kinno! Ja kui sa oled pimedasse saali jõudnud, siis sa saad aru, et kõik vähegi naljakas on treilerisse sisse visatud ning sina oled kaotanud just poolteist tundi oma elust.

Kõik algab lootustandvalt: FDR (Mis kuradi nimi on FDR?) ja Tuck on ülesandel Hong Kongis, kus peavad tabama väga pahad ja kurjad vennad. Naljakas, tempokas ja laibarohke.

Järgmine stseen tutvustab meile Laurenit ja, kuigi ta on kirjutatud suhteliselt tüütuna, suudab Witherspoon karakterisse piisavalt elu sisse puhuda, et meid köita.

Ja siis seletatakse meile pikalt ja laialt, miks on spioon nr1 vallaline, miks on spioon nr2 vallaline, miks on naine vallaline ja kõik see võtab nii palju aega, et lõpuks on tempokus ja sarm kadunud.

Spioonimängude algusega, läheb kõik küll natukene paremaks, kuid mitte midagi säravat ei ole ses filmis siiski. Kui (hetero) romantiline komöödia suudab oma kahe meespeaosatäitja vahel tekitada parema keemia kui neil kummalgi on Witherspooniga, on asi väga kahtlane.

FDR ja Tuck on üksteise kaaslased perekonnasisestel sünnipäevadel ja mehed päästavad pidevalt üksteise elusid. Mind ei üllataks, kui Hong Kongis ei oleks nad ööbinud mitte ainult samas numbritoas vaid ka ühes voodis.

Käärima läinud kirsiks kõrbenud tordil on spioonidelt oma venna surma eest kättemaksu himustav saksa nimega kurikael (Til Schweiger), kes muidugi Laureni röövib ning pakub filmile kohutavalt labase märulistseeniga lõpplahenduse.

Mitte midagi halba pole mul öelda näitlejate kohta, kes on ainus põhjus, miks „Nüüd läheb sõjaks" üldse vaadatav on. Põhisüü filmi mõttetuses lasub stsenaristidel Timothy Dowlingul ja Simon Kinbergil. Kusjuures just Kinbergi puhul tundub stsenaariumikirjutamine olevat kulli ja kirja viskamine, sest mehe kontol on sellised filmid nagu „Sherlock Holmes" ja „Härra ja proua Smith", aga ka „X-meeste" kolmas ja „xXx" teine osa.
Mainimist väärib ka lavastaja McG, kes tundub olevat heade filmide vastu allergiline.

Romantilised komöödiad vajavad värsket verd, selles ei saa küll keegi kahelda. „Nüüd läheb sõjaks" annab oma ideedega lootust, et see värskus on tulemas, kuid ekraanitagused jõud suudavad hea ideega otse sohu joosta.

Kurb on Oscari-nädalat alustada nii kehva filmiga.

On aasta 2035. Tallinna 29 saaliga hiigelkinos linastub hologrammfilm „Ansip". Eesti pikima valitsusajaga peaminister pidi oma ametiajal võitlema majanduslanguse ja pealinnas mässavate huligaanidega ning talle ei meeldinud kunagi idee astmelisest tulumaksust. „Mitte väga hea," kirjutan ma ilmselt siis, nagu arvan praegu „Raudse leedi" kohta.

Kõige kindlam moodus leida oma nime Oscaritele nomineeritud näitlejate seast on kehastada Suurbritannia monarhi. Margaret Thatcher ei ole kroonitud pea, aga ta on piisavalt püha lehm, et Meryl Streep sai nimetamise ikkagi kätte, olgugi, et film väga hea ei ole.

Filmi headusel pole midagi pistmist Streepi osatäitmisega, mis on, nagu alati, tipptasemel, ega ka minu arust vanameistri varjutanud Alexandra Roachi rolliga noore Thatcherina. Probleem on hoopis filmi ülesehituses

Kolm aastat Inglismaal elanud inimesena tean, et Thatcherit kas armastatakse või vihatakse. Halli ala ei ole. „Raudne leedi" üritab rääkida oma loo just sel hallil alal võtmata mingeid pooli ja see imeb filmi igasugusest kirest tühjaks.

Streep kohtus oma rolliks ette valmistudes mitmete Thatcherit tundnud inimestega, kes esindasid nii poolt-, kui vastuleeri. Ma soovin, et nende vestluste ajal oleks olnud temaga kaasas lavastaja Phyllida Lloyd koos oma kaameraga. „Raudne leedi" oleks palju parem film, kui sellesse süstiksid särtsu mõned hingega Thatcheri 12 peaministriaastale kaasa elanud inimesed.

Peatuksin korraks ka filmi tehnilisel poolel. „Mamma Mia!" võis mul küll suurepärase tuju tekitada, kuid see tee sellest veel head filmi. On selgelt näha, et Lloyd ei ole filmilavastaja.

Kõige rohkem noriksin ma „Raudse leedi" puhul valitud kaameranurkadega. Lloyd kipub dramaatilistel hetkedel, nagu pommiplahvatus hotellis või vastasseisud oma ministritega, eelistama aeglaselt üle näo liikuvaid plaane, mis uinutavad vaatajat, kui tegelikult peaksime me olema üles köetud. Taaskord jääb silma filmi läbiv kiretus.

Ma ei teinud arvustuse alguses nalja: Maggie Thatcheri käekäik meenutab tõesti meie enda Andrus Ansipi oma. Õnneks Ansipi tegemised siiski vast kinolinale ei jõua. Pole peaministril Thatcheriga vähegi võrreldavat karismat ning lisaks on Eesti rahvas liialt passiivne, et nõnda kedagi vihata (või armastada, ärme seda poolt igaks juhuks unusta.)

„Raudne leedi" oli selle aasta üks oodatuimaid biograafilisi filme ja ta valmistas mulle pettumuse. Õige pea jõuab meile kinodesse teine oodatud teos, „J. Edgar", kus Leonardo DiCaprio kehastab endist FBI peadirektorit J. Edgar Hooverit. Jutud lombi tagant räägivad, et ka see film pole midagi erilist. Nojah, ega iga aasta ei saagi „Milki" või „Kuninga kõnet" tulla.

„Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus," kõlab surematu lause Ämblikmehe algusaegadest. „Videopäevikud" koputab meie kollektiivsele südametunnistusele: käituge kõigiga hästi, sest muidu kaasneb võimuga lihtsalt hirm ja viha.

Andrew (Dane DeHaan) on üksik noormees, kelle ema on suremas, isa joob ja koolis teda kiusatakse. Et tal on alati käes videokaamera kutsutakse ta kaasa, kui Matt (Alex Russell)  ja Steve (Michael Jordan, aga mitte SEE Michael Jordan) avastavad maapõues kummalise (ja ilmselt maavälise) helendava kaadervärgi. Järgmisel päeval leiavad noored, et neil on tekkinud imelised võimed ja nüüd on küsimus ainult selles, kuidas neid kasutada.

Ülikoolis olles pidin ma vaatama dokumentaalfilmi „Tarnation", mis koosnes filmitegija enda poolt terve oma elu jooksul salvestatud kaadritest. Kriitikud jumaldasid filmi. Minu arvates oli tegu rõvedalt nartsissistiku teosega, mis ekspluateeris lavastaja haiget perekonda ja kõik dokfilmimaailma toodud uuendused ei suutnud seda kompenseerida.

„Videopäevikute" algus meenutas mulle „Tarnationit". See oli tüütu, häiriv ja ma kirusin ennast filmivaliku üle. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma ei vaata praegu filmi supervõimetega noorukitest, kes on liiga ametis enda imetlemisega, et maailma tähele panna. Tegelikult on „Videopäevikud" väga hea draamafilm tänapäeva teismeliste elust, mis siis, et neil supervõimed on.

Meile räägitakse kahest väga olulisest teemast: perevägivald ja koolikiusamine. Et filmi sihtrühm on just teismelised noored, ongi teemad väga asjakohased.

„Videopäevikute" õppetund perevägivallast: noored, otsige abi! Üksinda kannatades kogute kogu viha endasse ja lõpuks te plahvatate. Ülivõimeteta ainult metafooriliselt, aga tervislik pole see ikkagi.

„Videopäevikute" õppetund koolikiusamisest: näete seda kutti, kes on teistest erinev ja natukene imelik? Tegelikult on ta täiesti normaalne inimene ja kui te teda tundma õpite, avastate ehk, et ta isegi meeldib teile. Ja kui tal juhtuvad supervõimed olema, saate tema abiga mõne seelikusaba alla piiluda.

Filmi tõmbenumber on aga muidugi just ulmenurk. Siin saab „Päevikute" trumbiks üks ootamatu kavalus. Terve film on üles võetud käsikaameratega ja enamasti vaid Andrew enda omaga. See tähendab, et enne filmi grandioosset lõppvaatust on meil enamasti vaid üks või kaks erinevat kaameranurka kasutada ning meid säästetakse närvesöövast iga-sekundilisest kaadrivahetusest. Efektid paitavad silmi väga kenasti!

Kogu kompotist keedetakse kokku film, mis ei ole pooltki nii tüütu, kui ma arvasin. Veelgi enam, see on lausa hea, mis treileri põhjal („Lõbus, aga, kammoon, mingi mõttetu teismelikas ju!") kindlasti mu lootusi ületas.

Ma lisaksin siia lõppu veel ühe mõtte. Eile õhtul Õhtulehe toimetusest koju liikudes märkasin, et õige trollibuss on just lõpp-peatuses ootamas ja ma hakkasin rõõmsalt selles suunas astuma. Ootamatult tuli samasse peatusesse aga buss ning troll pani uksed mu nina ees kinni, et peatuses ruumi teha. Bussid tulevad alati siis, kui neid kõige vähem oodatakse, kas pole?

„Lõvikuningas 3D" toob meelde lapsepõlve ja tutvustab uuele põlvkonnale aega, kui arvutid olid filmikunstnikele kõigest abimeesteks.

Kui ma pean sulle selgitama „Lõvikuninga" süžeed, siis ei ole see arvustus ilmselt sinu jaoks! Okei, lühidalt siis: „Hamlet" lõvidega. Kuna tegu on Disney filmiga, siis on lõpp natukene rõõmsam kui Shakespeare'i näidendis.

Vaevalt, et leidub inimest, kes on juba oma 20. sünnipäeva tähistanud ning kes ei oleks „Lõvikuningat" näinud. Ma ei mäleta, kas ma nägin seda esimest korda Kosmoses või Koolilaada raames Linnahallis („Babe'i" ja „Üksinda kodus" nägin ma ka seal ära), kuid väga hea on näha vana sõpra taas suurel ekraanil.

Ühtlasi pakub see suurepärase võimaluse uuele põlvkonnale tutvuda Disney meistriteosega. Veelgi parem: lõpuks on see ka meisterlikult eesti keelde tõlgitud. Muidugi kõigile meile, kes me juba filmi näinud oleme, soovitan ma siiski inglisekeelset varianti.

Mitte et emakeelsel filmil midagi viga oleks, aga ma kardan kuulda Elton Johni ja Tim Rice'i geniaalseid laule meie keelde ümber panduna. Maitse asi!

Kas 3D annab filmile midagi juurde? Kui ma nüüd aus olen, siis ma eelistaks vaadata "Lõvikuningat", mille värvid ei ole läbi prilliklaaside tuhmunud. Samas tuleb teha kummardus 3D ümbertöölejate ees, kes ei ole hakanud armastatud filmiga mässama, vaid annavad selle lisadimensiooni juurde stiilselt ja lihtsalt. Kui savanni ees on küngas, siis ei sulandu küngas vaikselt savanniga kokku nagu see ilmselt tänapäevases filmis käiks, vaid tegu on kahe täiesti eraldiseisva sügavuskihiga. Tuleb tunnistada, et lõpptulemus oli väga lahe!

Üks suur boonus 3D elamusel siiski on. Ette pandavad prillid on nii suured ja rasked, et esiteks ei näe nende varjust keegi pisaraid, mis SELLEL hetkel niikuinii voolama hakkavad ning raskus lubab pisarate pühkimist okulaaride sättimisega välja vabandada.

Ma üldiselt ei usu muinasjuttudesse, üritan asju ikka ratsionaalselt vaadata. "My Week with Marilyni" ("Minu nädal Marilyniga") puhul hakkasin muidugi mõtlema, tea, kas ikka päris nii oli... Noormees nägi ehk asjas enamat, vaevalt Marilyn temasse nii kiindus. Aga mine sa võta kinni. Taolisse muinasjuttu võib ju isegi uskuda, sest tegu on lõppude lõpuks ju ikkagi vaid filmikunstiga.

Marilyn Monroe on vaieldamatult fenomen, keda teavad ka praegused põlvkonnad. Miski, mis ei kustu. Kui kipub ka veidi ununema, küll teda meelde tuletatakse. Antud film räägib loo Colin Clarkist (Eddie Redmayne), kes puutus Marilyniga kokku 1956. aastal, kui Suurbritannias filmiti linateost "The Prince and the Showgirl", kus mängis sir Laurence Olivieri (Kenneth Branagh) kõrval ka Marilyn (Michelle Williams). Colin töötas filmi juures lavastaja kolmanda assistendina, kelle põhiroll peaks olema teed (ikkagi Suurbritannia ju) serveerida ja muidu jooksupoiss olla. Juhtub aga nii, et poisist saab toona 30aastane olnud ja äsja näitekirjanik Arthur Milleriga (Dougray Scott) abiellunud Marilyni silmarõõm. Clark ise oli siis 23aastane. Pole vist raske arvata, kuidas lugu lõpeb, kelle süda murdub. Viitab sellele ju ka pealkiri. Ükski unelm ei kesta igavesti.

Filmi lugu ise on seega lihtne, kohati ehk sinisilmne ja naiivnegi. Aga samas armas ja mõtlemapanev. Michelle Williams on oma rolli eest palju kiita saanud, võitis ta selle eest ju Kuldgloobusegi. Võiks ju mõelda - mis seal siis oli, veidi nutta, ravimeid neelata, siis aga meelast Marilyni mängida. Aga see asja võti ongi. Michelle oligi Marilyn. Asi pole vaid selles, et ta end iga paari päeva tagant blondeeris, aga temas on see miski. Olen päris palju Marilyni filme vaadanud ja Michelle vastas täpselt sellele Marilynile, keda minagi ette olen kujutanud. Habras, kuid samas see haprus ongi see, mis teda üldse elus hoidis. Ka filmis tuleb välja, et kuigi ta räägib pidevalt, et tahab, et inimesed näeksid ka tõelist inimest, mitte Marilyn Monroed, siis tegelikult ta ongi see Marilyn Monroe, kes tähelepanust elab.

Hea rolli tegi ka Kenneth Branagh Olivierina - ta üritas meeleheitlikult suhtuda Marilyni üleolevusega ja vihata tema püsimatust, kuid hiljem oli selgelt näha, et tegelikult vaatas ta Marilyni aukartusega. Uue põlvkonna staar. Meeldejäävad olid ka Judi Dench, Dominic Cooper ja Zoë Wanamaker.

Filmis oli osa ka Emma Watsonil. Mängis noort neiut, kes samuti Clarki ihkas, kuid Marilyni nähes loomulikult kohe kõrvale tõmbus. Tea, kas viga minus, aga mul on ikka raskusi, et teda teistes rollides tõsiselt võtta. Ta on ja jääb "Harry Potteri" Hermione'iks. Jah, ka Branagh ja Wanamaker on võluripoisi filmides mänginud, kuid nende puhul see ei häiri. Nendes on ümberkehastumise oskust selgelt rohkem.

Filmis Colinit mänginud Eddie Redmayne'i nägin kinolinal esmakordselt, tundub, et hea start. Näis, mis tal veel pakkuda on.

Juba mainitud muinasjutulisus. Film põhineb nimelt reaalse Colin Clarki märkmetel. Esiti ilmus 1990ndate keskel tema päevik "The Prince, the Showgirl and Me", aga sealt puudus üks nädal. Selle nädala sündmused avaldati mõned aastad hiljem raamatus "My Week with Marilyn" ning käesolev film jutustabki selle nädala loo.

Tea, kas müügiedu nimel sai palju juurde kirjutatud ja olukorda ilusamaks ja romantilisemaks muudetud? Kas Marilyn reaalselt - kas või aastake hiljem - säärast noormeest üldse mäletas?

Ahh, las olla. Väheke fiktsiooni polegi tegelikult nii halb.