Ma tahan lisaks pealkirjale veel ühe jääpõhise nalja teha: laulude eesti keelde tõlkimine on väga libedale teele minek! Okei, sain selle endast välja lasta ja nüüd räägime filmist, mis on tunduvalt nõrgem kui originaal.

Keiserpingviin Mõminal on mure: tema poeg Erik ei saa kuidagi laulmise ja tantsimisega hakkama. Kui pingviiniasulat tabab katastroof, peab Mõmin päästma nii oma rahva, kui võitma tagasi poja armastuse.

Ma vaatasin „Lustakate jalakeste" esimese osa ära vahetult enne järge. Nüüd on minu jaoks klaar kui jää (Ma luban, et mul ei ole neid enam palju järel!), et see oli viga. „Lustakad jalakesed" suutsid endas siduda inimlikud probleemid nagu kiusamise ja pimeda usu maailmamuredega, milleks toona oli ülekalastamine. Järjele jääb üle vaid õrnalt puutuda globaalset soojenemist ning naftareostusi. Pannes kahe filmi teemad kaalukausile, tuleb tõdeda, et avaosa moraal püsib kui igikelts, samas kui järje sisusammas sulab kiiremini kui esimene lumi.

Läheme järgmise virisemisobjekti juurde: 3D. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et animafilmid on AINUS (Õudukad käigu põhjanabale!) filmižanr, kus 3D mõttekas on. Aga ka siis ei tohi film lootma jääda ainult 3D efektile. „Lustakate jalakeste" järjes on sisse toodud kaks tegelast: krevetid Bill ja Will, kellel pole mitte mingit muud eesmärki, kui tõmmata tähelepanu sellele, kui lahe on 3D ja kui palju on filmitegijad vaeva näinud.
Jah, ma hindan väga kõrgelt arvutivõlurite tööd, kui ma näen iga individuaalset tehislumehelvest tehisvalguse käes tehishelkimas, aga ma tahan seda kõike ise märgata. Praegu jääb mulle mulje, et seda kõike surutakse vaatajal kõrist alla ja see hakkab rohkem vastu kui kollase lume söömine.

Rääkimata sellest, et krevetid saavad etendada oma nägemuse legendaarsest "Naeri" muinasjutust, mis sundis lihtsalt peast haarama!

Ühe nurina lisaks siia veel! Nagu alguses mainitud on laulude eesti keelde tõlkimine väga libedale teele minek. On väga harvad juhused, kui laul kõlab tõlgituna paremini kui oma originaalkeeles. Tuleb tunnistada, et kui „Lustakad jalad 2" alustab, on väga kentsakas tunda ära viis, kuid mitte sõnu. Aga film kulgeb edasi ja temast saab justkui vaniljejäätis, mis su suus magusa maigu teeb. Kuni selle hetkeni, kui sa võtad liiga suure tüki ja see kõik järsku valusööstuna su ajju jõuab. Siinne tõrvatilk ookeanis saabub koos lonthüljestega. Järsku, ilma mingi hoiatuseta, on kümme sekundit kuulda originaallaulu ja siis läheb tõlge edasi.

„Kung fu pandat" vaatamas käies nautisin ma seda kuni hetkeni, mil Po trepist alla kukkudes ingliskeelse „Ouch!" eestimaise „Ai!" asemel ütles. Imepisike detail, mida oli vaevu kuulda, kuid see näitab, et midagi on dublaažis jäänud kahe silma vahele ja see rikkus minu jaoks filmi. Nõnda ka seekord, kus kaks originaallaulujuppi rikuvad üldmulje. Muidu on Eesti näitlejad tasemel!

Mis ma ikka ainult virisen, räägime millestki heast kah! Kuigi esimese filmi väga tõsised alatoonid on kordi pehmemaks keeratud, leidus filmis üks koht, mis mind tõesti vapustas. Jah, nagu lastefilmile kohane, on kõik ilusa lõpuga, kuid isegi see hetk teadmatust (kohe pärast Mõmina ja lonthülge esimest kohtumist) oli minu jaoks piisav.

Teise positiivse asjana väärib, ei, nõuab ära märkimist filmi kahtlemata kõige naljakam hetk, mis „Lustakate jalakeste" sihtrühmale selgelt üle pea läheb. Tegu on seitsme aasta taguse lauluga (mille link on siin, kuid palun ärge seda kuulake, kui te filmi pole näinud, sest vastasel juhul jääb teil üks kõhutäis naermata!), mis kõlab nii vastukarva kogu ülejäänud filmile, et lihtsalt on võimatu naermata olla.

Esimene „Lustakad jalakesed" kannataks auga ära võrdluse kõige parema pingviinimultika ehk „Pingviinipoeg Lologa", kuid järje jääsupp jääb vaid „Madagaskari" pingviinide teleseriaali tasemele. (Kes seda viimast näinud pole, siis rõõmustage!)

NB! Nagu alati: kui võimalik, vaadake filmi originaalkeeles!

Uusim „Videvik" on iga mehe õudusunenägu, kuid mitte sel põhjusel nagu te arvate. Ma olin valmis seda vihkama, kuid lõpptulemus on isegi üllatavalt normaalne, aga kahjuks ei suuda „Koidukuma I" eemale hoida väga kohutavatest eksimustest.

Sisukokkuvõte: Bella (Kirsten Stewart) abiellub Edwardiga (Robert Pattinson). Bella seksib Edwardiga. Bella jääb Edwardist rasedaks. Jacob (Taylor Lautner) on ängistunud.

Ah et käes on siis see osa aastast, kus „Videvik" kinno jõuab. Miljardid mehed üle maakera närivad küüsi teadmatuses, kas Jacob või Edward on piisavalt romantiline, et unistust neist sunnib naisi oma kaasasid maha jätma. Sel ja teistel põhjustel vihkavad väga paljud inimesed „Videviku" kui nähtust juba ette ja ei anna „Koidukuma" esimesele osale võimalustki. Ja see on ebaaus, sest film väärib objektiivsut!

Alustame algusest: Bella ja Edward abielluvad. Mu tüdruksõber ütles mulle, et mehed peaksid seda pulmastseeni kartma, sest tänu sellele kinnistub naistel peas idee, milline ideaalne laulatus olema peaks. (Mind, muideks, maha ei jäetud. Ma olevat parem kui Jacob ja Edward. Ise teate, naised, millest ilma olete jäänud;)) Raske on mitte nõustuda: pulmapidu on tõesti visuaalselt nauditav ning ma usun et kõikidele Videviku andunud austajatele ka emotsionaalne tipphetk.

Pulmale järgnevad mesinädalad ning eelkõike pulmaöö. Siin teeb film, stsenarist või lavastaja ainsa andestamatu eksimuse. Vaataja toob endaga pulmast kaasa emotsiooni ja me ootame, et Bella ja Edward saaks lõpuks sedasamust teha. Ja siis, kui Edward korraks lahkub, juhtub midagi õudset: montaaž sellest, kuidas Bella seksiks valmistub.

Ta peseb hambad, raseerib jalad, valib riideid ... See kõik on nii kuradi naljakas. Ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Ja selle ühe minutiga on kõik pulmaga minu sees loodu hävitatud. Mind ei huvita enam absoluutselt seks, sest ma olen just naise peale naernud! Ma ei oska kahjuks seda hetke näha sihtrühma, ehk naiste mätta otsast, et kas nende tunded jäävad samaks, sest Edward ei ole end lolliks teinud. (Okei, igaüks meist oli enne esimest korda närvis, aga film, kus figureerivad libahundid ja vampiirid, ei peaks püüdlema sellise realismi poole!)

Käinud ära taevas ja põrgus jääb film edasi kestma keskpärasusesse. Kahjuks teavad filmitegijad, et üle poole nende vaatajaskonnast on naised, kes tahavad lihtsalt R-Patzi ja T-Lau üle ilastada, ning nõnda libisetakse mõtlemata üle teemadest, kuhu saaks sügavamale sukelduda. Kõige teravamalt on jäi silma abordiküsimus. Kas Bella peaks tegema abordi, kui tema sees kasvav elu võib tema oma röövida? Sellele pööratakse täpselt kahe lause jagu tähelepanu, kui üks Cullenite pere naisliige kutsub Bella sees olevat asja looteks. „Nimeta asju õigete nimedega: beebi!" nähvab seepeale teine vampiir. Punkt. Jutul lõpp. Miks nii kiiresti edasi minna väga tõsiselt teemalt?

Räägime kiirelt ka näitlejatöödest. Ma ei ole näinud „Videviku" kolmandat osa, nii et minu muljed on kõik Noorkuu-põhised. Toona ei saanud ükski armukolmikust näitlemisega hakkama. Minu suureks üllatuseks on suurima edasimineku teinud Stewart, kelle näos on tõesti emotsioone näha ning sünnituseelne muutumine on väga muljetavaldav. Lautner ei oksa näidelda ja õnneks ei pea ma seda ütlema enam ainult „Videviku saaga" näitel, vaid ka tema „Röövitu" tõestab seda! Aga noh, tema roll ongi ju 45 sekundit pärast tiitrit särk maha kiskuda! Ja miks Pattinson nii kehvasti näitleb jääb mulle arusaamatuks, sest tema on tegelikult juba ennegi oma oskusi palju paremast küljest näidanud.

Lõpetame siiski veel virisemisega. Raamatu kaheks osaks tegemine ei ole õigustatud. Ei näinud ma selles head Potteri puhul, ega näe ka midagi head praegu. Kõik on kinni stuudiote rahaahnuses, mitte fännidele meelehea pakkumises. Et te Hollywoodis nende miljardite dollarite peale lämbuks!