Kui elumured löövad lainetena pea kohal kokku ja kõik tundub tume, on õige aeg vaadata filmi "Biutiful". Ma ei oska siiani öelda, miks ja kuidas see film mulle mõjus, aga tõdesin, et suure tõenäosusega jään sellele mõtlema ka hiljem.

Teate küll neid filme, mida võib vähemalt sada korda vaadata, ent milles on midagi, millest ei saa ka pärast viiekümnendat korda aru. "Biutiful" on just selline. Ta tekitab sinus küsimusi, viib su täiesti uude maailma, paneb kahtlema kaastunde autentsuses ja teeb su pisut vihaseks, ehk isegi jõuetuks.

Neljakümnendates eluaastates Uxbal (keda kehastab, vähemalt naiste jaoks, uskumatult mehine, salapärane ja end mitmes filmis tõestanud Javier Bardem) elab Barcelonas ja peab hakkama saama nii oma alkohoolikust bipolaarse häirega naise, poegade eest hoolitsemise, illegaalse äri ja tervisemurega.

Lisaks sellele, et Uxbal üritab narkoäri ajamiseks politseinikke ära osta, maadleb ta veel teisegi hämara probleemiga – tal on võime näha vaime. See paneb Uxbali tundma, justkui oleks ta kohustatud kõigi nendega tegelema. Nii üritabki sünge Uxbal säilitada inimlikkust, lahendada talle ette visatud takistusi ning hingata vabalt, enne kui ta lõpuks siit elust lahkub.

Mehhiko režissöör Alejandro González Iñárritu, kelle käe all on valminud ka menukas "21 grammi", lajatab vaatajale ühe tragöödia teise otsa. Kujutan ette, et kinos filmi "Biutiful" vaadates valdab niigi pimedas ruumis istuvat inimest ühel hetkel äng, vajadus ära joosta. Bardemi Uxbal on niivõrd veenev kogu oma valus ja piinas, et kaob vahe näitleja ning vaataja vahel. Argimured tunduvad ühtäkki tühistena, sa jääd mõtlema selle üle, millest tuleks kinni hoida, millest loobuda. Ühtäkki võitled filmi vaatamise ajal ka iseendaga – kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.

Need, kes on harjunud nägema-tundma Barcelonat kui rahvarohket "turistikat", kogevad samuti linna uut külge. Kaadrid linnast, kus elab nii palju inimesi, ent kus on ometi nii palju tühjust ja kurbust, mõjuvad ebamaisena. Sellel hetkel hakkad mõtlema ütlemise peale: su ümber võib olla väga palju inimesi, ent võid nende keskel tunda, justkui oleksid viimane inimene sel planeedil.

Mäletan üht intervjuud mullusest ajakirjast Esquire, kus oli intervjuu Bardemiga (kelle jaoks on Iñárritu film justkui rusikas silmaauku ning kes oli minu meelest parim valik filmi). Artiklis kirjeldas Bardem, kuidas Uxbal üha enam teda ennast meenutas, kuidas ta Uxbaliga justkui ühte sulandus ning seda, kuidas ta tahab, et kõik seda filmi näeks ja pisara poetaks.

Ma ei tea, kuidas film teistele mõjub, aga mina seda sõnades edasi anda ei oska. Igaks juhuks ei hakka ka sisu väga pikalt lahti kirjutama – las see jääb igaühe enda vaadata, kuidas toimub võitlus südame, elu, armastuse, narkootikumide, surma ja haigusega. See kõik on elu meie ümber, mida toast väljudes ja silmi avades näha võib. Traagiline, ent ometi kummastavalt ilus.

Miranda July on armsalt sõge USA performance'ikunstnik, kirjanik ja režisssöör, kelle debüütfilmile "Mina, sina ja kõik, keda me tunneme" (2005) on nüüdseks lisa tulnud.

Praegu Sõpruses jooksev "Tulevik" jätkab 37aastase Miranda July esimese autorifilmi rada. "Mina, sina ja kõik, keda me tunneme" oli naljakas ja liigutav lugu siiraste inimsuhete sõlmimise keerukusest, ühes peaosas Miranda ise. Film pälvis Sundance'i žürii eripreemia ning Cannes'i festivalil koguni neli auhinda, nende seas Kuldkaamera.

Uues linateoses on Miranda kehastataval tantsuõpetajal Sophie'l peika olemas, ent eneseteostust napib ning hirm igava täiskasvanuelu ees hingab kuklasse. Kui Sophie'l oma YouTube'i projektist "Kolmkümmend tantsu kolmekümne päevaga" midagi välja ei tule - ei ole see kaamera ees tantsimine nii kerge ühti, vaimukramp tuleb peale -, satuvad energia ülejäägid hoopis valesse voolusängi. Hinge vaakuv hulkuv kass, keda noored on plaaninud igava meinstriim-elu testimiseks adopteerida, unub. Kas lasta end võõral mehel kätel kanda ning varjata sisimas mäslevat veidrikku? Või otsida lepitust sellelt, kes su kiiksudega harjunud on ning neid ehk isegi armastab? 

Kõigile ei pruugi Miranda July makaronja ja suuresilmse protagonisti kurblik-koomilised võnkumised vähimatki korda minna. Vastukaaluks suurele fänniperele on tal kirglike vihkajate leer, keda "Tuleviku" kassi monoloogid raudselt närvi ajavad. Ise olin maagilise realismi sähvakute koha pealt kahevahel. Aga July meeldib mulle endiselt.

Huvilistele: New York Timesis ilmunud pikk ja põhjalik artikkel Miranda Julyst ja tema loomingust.

Pole kahtlustki, et „Melanhoolia" on imekaunis film. Filmi esimesi ning viimaseid kaadreid võikski ennastunustavalt vaatama jääda. Probleemiks on nende vahel lahtirulluv süžee, mis kohati kõigub igavuse ning tarbetuse vahepeal.

„Melanhoolia" räägib kahe õe loo. Esimene osa filmist keskendub Kirsten Dunsti Justine'ile, kes on masenduses isegi oma pulmapäeval. Teine osa vaatab Claire'i (Charlotte Gainsbourg) hinge, kui ta võitleb hirmuga, et salapärane Melanhoolia-nimeline planeet on Maaga kokkupõrkekursil. Kumbki õde ei suuda oma sõsarat mures aidata.

Lars von Trier pani oma eelmise filmiga „Antikristus" maailma kihama. Seekord võtab ta maailma ette ja hävitab ta! Selles, mis lõpuks juhtub, ei ole filmi algushetkedest saati mingit kahtlust. Kas ainult mulle tundub või on planeedile, mis võib maa hävitada, aga samas võib ka meist mööduda, nimeks panna Melanhoolia eriline saatuse narrimine? Napikas oleks hea nimi. Hea Õnn sobiks ka. Nimetada planeet kurbuse, masenduse ja leina järgi, olgugi ta nii sinine kui esmaspäev...

Jah, filmi pealkiri on ühel moel vihje suurele ja salapärasele planeedile, aga teisalt ka Justine'i vaimsele seisukorrale. Kui „Melanhooliast" peaks saama klassik (mina isiklikult loodan, et see nii ei lähe), siis hakatakse kirjutama tosinaid esseesid teemal, kas Justine kannatas kliinilise depressiooni all või oli tal lihtsalt bipolaarne häire. Ma eeldan, et teine, aga keda see tegelikult huvitab: 96% filmist on ta ühesõnaga masenduses. Dunst mängib masendunud karakterit suurepäraselt, aga see on ikkagi lõpuks väga tüütu!

Selles peitubki „Melanhoolia" suurim komistuskivi. Kaks tundi kopikatega kestev on liiga masendav. Aga pole hullu, sest ka masendav film võib hea olla! „Biutifulis", mis „Melanhooliast" pikemgi, ei juhtu terve filmi jooksul ühtegi positiivset asja, aga seda on kergem nautida. Süüdlaseks Bardem ja Co., kelle tegelased on inimlikud ja lihtsate reaalsete probleemidega. Dunst, Gainsbourg ja Kiefer Sutherland, kelle rolliks Claire'i mees, on kõik väga vastikud inimesed. Ja kui meile ei meeldi tegelased, keda me näeme, siis on väga raske istuda kaks tundi paigal ja kuulata juttu, mis mitte kuhugi ei vii.

Mis selle paigalistumise veelgi raskemaks teeb on pilt, mis sugugi paigal ei taha seista. Kohati tundub, et käsikaameraga filmitu on meelega veel rohkem ringi hüppama pandud kui loomulik. Ma saan aru, et von Trierile meeldib selline hüppav pilt, aga ma usun, et kinokülastuse mõte ei ole taaskohumine oma viimase einega. Statiiv on meie sõber. Kasutagem seda!

Räägime siis natukene Kirsten Dunsti rindadest. Neid näeb filmis kaks korda. Üks kord kui ta kümbleb öösel Melanhoolia valguses. See on peaaegu selgitatav, sest Justine'il on planeediga selge side. Esimest korda aga on tegu peaaegu juhusliku silmamisega, kui tema tegelaskuju keeldub vanni võtmast. Miks on seda vaja? Stseen ei muutu ju äkki rikkamaks sellest, et kena näitlejanna end alasti võtab. On parajalt naeruväärne, et iga nn. väärtfilm tõstab oma profiili täiesti tarbetute alastistseenidega. Ma usun, et filmisõbrad leiavad tee kinno ka siis, kui neile rindu ei lubata! Dunst on muidugi ilus, seda ei saa eitada...

„Melanhoolia" on imeilus film, aga ta on ka igav film. Terve esimene osa Justine'i pulmaga on filmi stiilseks lõppvaatuseks juba ununenud ning minu arvates seega suurelt jaolt tarbetu. Jah, esimene ja teine osa on üksteise peegelpildid, kuid mõlemad räägivad loo, mille jutustamiseks kuluks muidu veerandtund. Ainus, mis mind paneks „Melanhooliat" uuesti vaatama, oleks võimalus vaadata neid kahte osa kõrvuti, et saada aru, kas lisaks süžeele nad ka pildiliselt üks-ühele kattuvad.

Internetis ringi vaadates tundub, et kriitikud langevad kahte leeri: need, kes filmi jumaldavad, ja need, kes teavad, et von Tier on palju enamaks võimeline. Mina kuulun sinna teisse rühma.

Triinu arvustust "Melanhooliale" saab lugeda SIIT!

"Dogme 95" liikumise põhimõtete hulka kuuluv käsikaamera kasutamine, mida Lars von Trier kangesti armastab, võib vedelamas vaatajas hirmsat iiveldust tekitada.

Ma ei saa Lars von Trieri uudisteost "Melanhoolia" meenutada muidu kui läbi iiveldusprisma, sest ligi kahe ja poole tunnise seansi jooksul tekkis hüpleva pildi tõttu korduvalt tunne: veel hetk, ja tuleb peadpidi käekotti sukelduda. Süda läikis nii hirmsasti, et tualettruumi poleks sellises seisus enam jõudnudki. Siis tuli silmad kinni panna, raevukalt piparmündinätsu närida ja loota, et järsku ikka ei hakka oksele. No ei hakanud õnneks tõesti. Aeg-ajalt piilusin ümberringi ja kadestasin teisi, kes (pealtnäha) stoiliselt ekraanile vaatasid. Meenus, et sama tunne oli olnud tema filmi "Laineid murdes" vaatamisel.

Psüühilist tülgastust, millega skandalist von Trieri eelmise filmi "Antikristus" vaatajad väidetavalt alatasa võitlema pidid (ise otsustasin seda toona mitte vaatama minna, niigi palju tülgastavat ümberringi) kaunis katastroofifilm "Melanhoolia" vist tekitada ei saagi. Küll aga tüdimust. Sest jah, Wagneri "Tristani ja Isolde" saatel kuvatavad imeilusad ja kummastavad maailmalõpustseenid intrigeerivad filmi algul küll, kuid inimhingede inseneri von Trieri kumm paistab filmi jooksul tühjaks saavat. Kauni noorpaari Justine'i ja Michaeli (Kirsten Dunst ja Alexander Skarsgård ) külluslik pulmapidu lõpeb fiaskoga, heitlik pruut leiab end juba vastu hommikut üksinda ning tunneb inimeste suhtes määratut pettumust. Melanhoolia-nimelise planeedi kokkupõrget Maaga jääb ta ootama oma õe Claire'i (Charlotte Gainsbourg) seltsis. Väikse poja emana on vanem õde Claire toimuvast paanikas, Justine'il aga on juba ükskõik, sest ta on veendunud: inimesed on kurjad ja neid ei jää keegi taga nutma. Pauk tuleb, tuleb, tuleb, ongi ära, ja kõik.

Nagu von Trieril ikka, on näitlejaskond efektne - mitmes von Trieri filmis mänginud Skarsgård vanem ja Udo Kier, "Dogville'i" ja "Manderley" jutustaja John Hurt, Kiefer Sutherland, Charlotte Rampling,  Nagu kaks aastat tagasi "Antikristuse" puhul Charlotte Gainsbourg'ile, nii määras Cannes'i žürii tänavu ka Kirsten Dunstile "Melanhoolia" eest parima naisnäitleja auhinna. "Ämblikmehe" tähele on arthouse ilmselt õige tee, selle üle võib ainult rõõmustada. Nagu režissöör ise lubas, on maailmalõpp ilus. Ent erilist iva peale järjekordse oskusliku epateerimiskatse ma "Melanhooliast" välja nokitud ei saanud.

Viljari arvustust "Melanhooliale" loe SIIT!

Enamus filmikriitikuist nimetas filmi „Autod" Pixari kõige nõrgemaks teoseks. Mina sellega ei nõustu, ning tegu oli tol hetkel hoopis minu lemmikuga. „Autod 2" puhul ei saa aga möödaarvamist olla: tegu pole halva filmiga, kuid selle kvaliteet jääb eelnevaile kõvasti alla.

Pikne McQueen saabub pärast järjekordset karikavõitu tagasi kodupaika, et natukene puhata. Tema parim sõber Matu satub aga vaidlusesse uhke Itaalia vormeli Francesco Bernoulliga ning oma ning sõbra au kaitseks võtab McQueen vastu väljakutse: osaleda Maailma Grand Prix'l, et selgitada välja kõige kiirem auto planeedil. Samal ajal, kui McQueen keskendub võitlusele Bernoulliga, satub Matu aga rahvusvahelise spiooniskandaali keskmesse, kui Briti luureteenistuse agendid Finn McSüstik ja Holly Vahegaas ta ameerika eriagendiga segamini ajavad.

„Autod 2" lavastajaks on John Lasseter, kellele lavastajaroll on saanud Disney ja Pixari juhtimise kõrvalt pigem hobiks. „Autode" järjeks tundis mees aga vastupandamatut kihku taas filmiohjad haarata, sest tegu on tema lapsukese ja lemmikprojektiga. Seni on Lasseter vankumatu käega kõik Pixari animatsioonid eksimustest kõrvale juhtinud, kuid kahjuks seekord ei ole mitte pind kellegi teise silmas, vaid palk ta enda omas. „Autod 2" lihtsalt ei ole nii hea film, kui „Lelulugu", „Kollide kompanii", „Wall·e", „Ratatouille" jt.

Kõige suurem möödapanek uues filmis on Matu. Või on see Pikne? Oleneb vaatevinklist, sest esimese filmis vaatajate lemmikuks saanud Matule on seekord antud palju suurem osa. Sama ei ole tahetud unustada ka Pikse rolli ja nii on „Autod 2" film, mis on järsku saanud endale kaks peategelast. Seegi poleks nii hull, kui nende looliinid oleksid väga tihedalt üksteisega seotud, kuid reaalsuses elavad mõlemad tegelased oma elu ning kokkupuude nende vahel on pärast Matu luureagendiks saamist minimaalne. Ühte filmi kaks erinevat lugu ära mahutada on väga keeruline ülesanne ja kuigi Lasseter on sellega peaaegu hakkama saanud, pole see Pixari kõrget kvaliteeti arvestades piisav.

Kahest loost on kindlasti parem ja põnevam Matu oma. Kuigi kõik talle paigaldatavad lisad on kergelt öeldes uskumatud, toimub kõik siiski multikaloogikamaailmas, ning tegu on korraliku Austin Powersi stiilis jandiga. (Ainult vähem suksutamist, beibi!)

Et Pikne kasvatas juba eelmises filmis endale karakteri, siis jääb tema sellekordseks ülesandeks võidu sõita. Jah, rajad on imeilusad ning linnad, kus nad võistlevad, täis rosinaid neile, kes piisavalt kiiresti neid ekraanilt leida oskavad, kuid sõit ise jääb lahjaks. Reklaamipostritel näeme me mitut erinevat võistlusmasinat oma kodurajal, kuid tegelikult näeb ekraanil vaid McQueeni ja Bernoulli võidusõitu. See meenutab mulle oma noorusaega, kui ma autoteedega vaibal mängsisin vormelimudelitega ning hiljemalt kolmanda ringi lõpuks olid 70% neist avarii teinud, sest ma ei viitsinud enam neid, kes liidritest tagapoole jäid, jälgida.

Ma rõhutan veel kord, et „Autod 2" ei ole kehv film. Aga aastal, mis on meid juba võlunud „Kung Fu Panda 2" ning kus  näiteks „Saabastega kass" on veel tulemas, ei kõlba keskpärane kahjuks minu südame võitmiseks. Pixar on viimaks hakkama saanud leige filmiga. Loodetavasti see tähendab, et nüüd saavad nad pingevabalt keskenduda järgmistele projektidele.

Kui kutsikas saab siili nuusutades torgata, siis järgmine kord ta enam ei lähe okaskera tülitama. „Attenberg" jutustab loo Marinast, kes kogeb ja õpib, millal ja kust on õige teisi endasuguseid loomi nuuskida.

Oi kui hea ja mõnus on kirjutada vahelduseks millestki muust kui Hollywoodi masstoodangust! „Attenberg" tuleb meieni pankrotipesast, mil nimeks Kreeka, ja selle lavastajaks on Athina Rachel Tsangari, kes on tuntud absoluutselt mitte millegi pärast. Nimi „Attenberg" on möödahääldus brittide kuulsa telebioloogi Sir David Attenborough' perekonnanimest ning just Attenborough' dokumentaalstiili üritab Tsangari oma filmiga tabada.

Eks ole ikka nii, et kui me tahame millestki lähemat aimu saada, siis me vaatleme ja uurime normaalsuse asemel ekstreemvariante. Marina on üks ekstreemsusi. Ta on üles kasvanud, vaadates oma isa Spyrosega (Vangelis Mourtikis) dokumentaalfilme ja ahvides ahvihäälitsusi. Paljuski ta ongi lähemal loomale, kui inimesele. Raamatutarkust neiul jagub, aga sotsiaalset võimekust pole. Järsku aga sunnib isa surmatõbi selle looma inimühiskonda, kuhu ta ei ole kunagi astuda soovinud.

Kuigi Marina on täiskasvanud naine, on ta siiski väike, abitu, kogemuseta - iga kord, kui ta on oma isa või sõbrannaga koos kaadris, on teine tegelane domineerivam. Järsku aga sekkub neiu ellu nimetu insener (Giorgos Lanthimos). Ei, Marina ei armasta teda, aga ta tunneb sotsiaalset kohustus olla koos mehega. Naised teda ei eruta, järele jäävad ju ainult mehed, isegi kui mõte „kolvina mu sees edasi-tagasi liikumisest" talle jäle tundub.

Attenborough' dokumentaalfilmide peal üles kasvanud Marina tunneb vajadust kõike, mida ta näeb, kommenteerida. See võib seksi või suudlemise küll ekraanil väga ebamugavaks muuta, kuid meis filmivaatajana sütitab küsimusi ja sunnib meid vaatama teisiti tegevusi, milles me muidu end kirel või kõhutundel juhtida lasime. „Attenberg" kutsub meid üles, parema sõna puudumisel, rutiinseid ja igapäevaseid tegevusi vaatama värske pilguga.

Film premeerib Marinat ja meid selle mõtlemise eest. Niipea, kui ta loobub õpilane olemisest ning julgeb ise otsuseid vastu võtma hakata, muutub ka pildikeel. Kui Marina palub oma sõbrannal Bellal (Evangelia Randou) oma isaga magada, on terve filmi peategelase üle domineerinud Bella järsku surutud nurka ning otseselt raamidesse ning Marina on saanud naiseks.

„Attenbergis" räägitakse vähe. Lõppudelõpuks ongi tähtsus ainult Marina olukorrakirjeldustel. Kõik ülejäänud töö teeb ära pilt. Filmi tegevus toimub kunagises maalilises Kreeka väikelinnas, mis on näinud paremaid päevi. „Attenbergis" ongi kaks eraldi teemat: siseruumides peetud vestlused ja väljas toimuv lapsikus, kus Marina ja Bella rõõmsalt „Monty Pythonilt" malli võttes linnatänavail kalpsavad.

Ma olen kokku kirjutanud pika teksti. Tegelikult peaks lahti seletama iga stseeni eraldi, sest tegu on liiga keerulise filmiga, et seda ühte kirjatükki ära mahutada. Tegu ei ole fantastilise filmiga, aga ta pani vähemalt minu mõtlema ning seda on kõikvõimalike „Kariibi mere piraatide" ning „Teie kõrgeaususte" taustal väga meeldiv teha. On piisavalt põhjuseid, miks teha järgmine kinovalik Kreeka, mitte Hollywoodi kasuks.

Ootasin Tom Tykweri uut filmi huviga. Nüüd on tunded segasepoolsed.

Saksa menurežissööri Tykweri filmidest meenub mulle "Lola jooksu" pöörane hoog ja vägi ning "Sõdalase ja keisrinna" ja "Taeva" hingekriipiv ilu/valu. Artise kinos jooksev "Kolm", mis on Tykweril üle aastate taas saksakeelne film, on kolmandast puust: pikantne seksidraama.

Keskealine Berliini paar Hanna (Sophie Rois) ja Simon (Sebastian Schipper) on kauases kooselus kaugenenud. Võimaluse tekkides ei võitle kumbki kiusatusega kuigi pikalt. Ent kuna neil paneb vere vemmeldama üks ja seesama mees, helgelt tühja paipoisinaeratusega teadlane Adam (Devid Striesow), ei saa ju minna kaua aega hetkeni, mil saladus päevavalgele tuleb.

Tykwer garneerib oma kolmiku seiklust kõrgkultuurimaailma sõnamulina ja kohatiste kinematograafiliste efektidega, kuid šedöövrit ei sünni. Mul isiklikult oli üsnagi sarnane tunne kui Woody Alleni viimase aastakümne filme vaadates - kära palju, villa aga vähevõitu. Ju ei olnud Tykweril kavaski hingega lugu teha. Aga hingetust, seda näeb kõikjal ju niigi.