Sõpruse kinos jooksev "Submariin" on pealkirja poolest küll kentsakas, kuid muidu armas lugu.

Vigisen kohe ära: minu kui tähenärija südant jäi ainsana vaevama filmi (originaalis "Submarine" - allveelaev; veealune) eestikeelne pealkiri. Kirjutage õigekeelsussõnastiku netivarianti "submariin". See pakub vastuseks välja "kumariin". Selgub, et sõna on keemiavallast ja tähendab lõhnaainet. Ju on "Submariin" siis maakeeli peen. Või on minu ja ÕSi teadmised puudulikud. Lisaks läheb see "Submariin" Vinterbergi hiljutise "Submarinoga" alatasa sassi. 

Aga muidu on briti koomiku Richard Ayoade' (Maurice Moss "IT-osakonnas") film ju päris tore debüüt. Loo keskmes on potisoenguga Oliver, mereäärses sumbunud kolkas elav koolipoiss, kelle armuvaevu nipsaka püromaani Jordana (Yasmin Paige) pärast süvendab vanemate abielukriis. Võrratult hall tandem, mamma Jill (Sally Hawkins) ja papa Lloyd (Noah Taylor), piinleb Oliveri valvsa pilgu hinnangul seksipõuas. Ning pole ime, et kui naabrusesse kolib Jilli kunagine peika, karismaatiline eneseabiguru Graham Purvis (Paddy Considine), on pahandus majas.

"Submariini" on võrreldud "Tenenbaumide" ja teiste Wes Andersoni filmidega: sarnane ühtaegu retro ja ajatuse hõng, peatükkideks jaotatus, kuiv dialoog. Muuseas, Chas Tenenbaum ehk Ben Stiller on "Submariini" üks produtsente ning vilksatab korra isegi ekraanilt läbi. Andersoni mõõtu Ayoade veel välja ei anna, aga palava suveilmaga on see küllalt kosutav lugu. Ja alati võrratu Paddy Considine'i matšo-mullet väärib lausa soengu-Oscarit.

Iga kinokülastaja peaks juba „Teie kõrgeaususe" treilerist aru saama, mis filmiga on tegu ning, seega on neil ainult iseend süüdistada, kui nad oma aega ja raha raiskasid! Mina eelistan siiski süüdistada Universali, kes lubas Danny McBride'il kirjutada nii kohutava stsenaariumi ning siis veel ise peaossa astuda.

Prints Thadeous (McBride) on loll kui lauajalg, laisk nagu loom ja ülbe nagu Hollywoodi diiva. Kui kuri võlur Leezar (Justin Theroux) röövib tema venna Fabiouse (James Franco) kauni pruudi (Zooey Deschanel), sunnib kuningast isa Thadeouse oma vennaga päästeretkele kaasa minema. Tee peal päästab nende elu võimas naissõdalane Isabel (Natalie Portman), kel ka millegi pärast Leezariga kana kitkuda, ja nii nad lähevadki kolmekesi taplema.

No vaadake ainult seda näitlejatenimekirja! Franco oli eelmisel aastal Oscarile nomineeritute seas. Portman VÕITIS! Zooey on lihtsalt Zooey. Kuidas on sellised suurepärased näitlejad sellise pasa sisse sattunud? Mõlemad ülalnimetatud naised on filmi kutsutud puhtalt kenade näolappide ja kehakumeruste pärast! Eriti häbiväärselt mõttetu on just Deschaneli roll, kuid ega ka Portmanil midagi näidelda pole, ainult karata ja natukene ropendada.

Kõige müstilisem on aga McBride Thadeousena. Tegu on totaalselt põlastusväärse tegelaskujuga. Nagu ikka sellistes filmides, saab ta lõpuks oma argpükslikest eluviisidest jagu, kuid selleks ajaks, kui me võiks hakata temaga sümpatiseerima, on ta juba mitukümmend minutit nii närvidele käinud, et parem oleks, kui ta päästeretke oleks katki jätnud ning lasknud Fabiousel ja Isabelil päästa sest filmist, mis päästa annab.

Süžeed filmis pole. Tegelikult on kogu „Teie kõrgeausus" üles ehitatud lihtsalt suguaktinaljadele, ropendamisele ning rindade näitamisele. Punkt.

Filmi lavastajaks on David Gordon Green, kelle sülest on varem välja kukkunud „Ananassiekspress". Sealgi olid tema juhtida Franco ja McBride ning lisaks veel tihti tüütuks muutub Seth Rogen, kuid millegi pärast see film töötas. „Teie kõrgeausus" on lihtsalt väga kehv!

Kokkuvõtteks: EI! Vaadake parem žanriklassikat "Robin Hood: Mehed sukkpükstes"! Ainus põhjus, miks praegune film on sedagi hinnet väärt, on Zooey ja Portmani kaunis... näolapp.

Sel nädalavahetusel on Eesti vallutatud muusika poolt, kuid kui kellelgi siiski peaks olema tahtmine kinosaali külastada, siis teadke, et „Super 8" on tüüpiline Spielberg ja tüüpiline Arbams. Kokku päris mõnus film.

Joe Lamb (Joel Courtney) üritab üle saada oma ema surmast ning samas üritab ta saada sotti tunnetest, mis valdavad teda Alice'i vastu (Elle Fanning), kelle isa oli kaudselt Joe ema surmas süüdi. Tema peamine meelelahutus on abistada oma parimat sõpra Charlesi (Riley Griffiths) tema vändatavas zombifilmis. Ühel öösel rongijaamas filmides satuvad nad peale aga suurele õnnetusele ning nende kaamera ette jääb Miski, mis rongist valla pääseb. Kui sõjaväelased väikelinna üle võtavad, peavad Joe ja Charles üritama oma filmi lõpuni vändata, enne kui terve linn hävineb.

Jättes kõrvale kõik suured koomiksifilmid, mis meid sel suvel oma väljatulekuga on õnnistanud või õnnistamas, on „Super 8" ilmselt kõige oodatum film. Seda just filmi produtsent-lavastajaduo tõttu. Steven Spielberg on mees, kelle „Lõuad" leiutasid suvise kassahiti ning kes nüüd üritab tuua „E.T." 21. Sajandisse. Tema abimeheks sellel tööl on Abrams, kelle tuntumad tööd on „Lost" ja „Alias" telemaailmast, kuid kes sai väga hästi hakkama uue „Star Treki" filmiga. Kokku tuleb sellest heas mõttes pudru ja kapsad, kus meeste stiilid kokku sulavad. Spielbergi mõjusid on ehk rohkem tunda, kuid kokkuvõttes on tegu siiski omanäolise teosega.

Pealkiri „Super 8" viitab 8mm filmile, mida vanasti käsikaamerates kasutati, ning just selliste kaamerate läbi saidki alguse Spielbergi, Abramsi ja tosina teise selle ajastu lavastajate filmikarjäärid. Kuulsad lavastajad on enda rolli palganud suure hulga tundmatuid näitlejaid. Ilmselt on ainus nimi ja nägu, kelle vaatajad ära tunnevad, Fanning. Tundub, et tema perekonda on näitlemisannet antud sama ohtralt, kui Hiltonite perekonnalt ära võetud. Ma ei taha iseenesest ühtegi lapstähte kiita rohkem kui peab, sest kunagi ei tea, kas neist tuleb tulevikus Natalie Portman/Joseph Gordon-Levitt või Lindsay Lohan/Macaulay Culkin, kuid  kindlasti väärib ära märkimist peaosatäitja Courtney, sest kui tegu on tõesti tema esimese filmirolliga nagu IMdB väidab, on ta üks noor näitleja, kellel kindlasti silma peal tasub hoida.

„Super 8" ei hakka kordagi lohisema ega venima. Ometi tekkis mul filmi lõppu vaadates kummaline tüdimus. Ma kahtlustan, et süüdi on Joe'le on kirjutatud probleemid. Poiss peab aru saama, misasi on armastus, leppima oma ema surmaga, hakkama saama oma emotsionaalselt kauge isaga, olema sõbralik oma käsutava parima sõbraga ja lõpuks võtma kokku julguse, et teha seda, millest film viimased pool tundi räägib. Iseenesest ei ole see kõik liiga palju, kuid Abrams tahab filmi lõpuks kõik otsad ilusasti kokku tõmmata, samas kui mina ei oleks üldse pahane, kui mul oleks pärast filmi lõppu võimalik kinosaalist välja minnes arutada, et huvitav kuidas ta elu selles või selles punktis edasi läks.

„Super 8" on eht-Spielbergilik film. Tegu on filmiga, kus peaosas on lapsed, aga see ei tähenda sugugi, et nemad oleksid filmi sihtrühm. Iga kord kui Miski ekraanile ilmus või ilmumata jäi, ma võpatasin ning elamuse sain ma korraliku. Ma arvan, et selle suve üks oodatuimaid filme tasus ootamist!

KUULA AVAMUSI KA UUES FILMISAATES!

Kui minu postkasti potsatas filmi „Kõrvalnähud" tutvustav tekst, siis seisis seal uhkelt, et Robert De Niro on taas teel Oscaritele. Kindlasti ta sinna endise võitjana kutse saab ja ehk lastakse tal isegi teadvustajana lavale astuda, kuid „Kõrvalnähtudega" võitmisest pole väga mõtet unistada.

Eddie Morra (Bradley Cooper) on luuser. Tema raamat ei taha kuidagi edeneda, ta tüdruk (Abbie Cornish) jätab ta maha ja ta elab totaalses seapesas. Järsku saab Eddie oma eksnaise vennalt ootamatu kingituse: tableti, mis lubab kõik ta mured olematuks muuta. Järsku saab Eddie kasutada kogu oma ajumahtu (harilik inimene kasutab sellest vaid 30% ringis) ning ta kasutab seda oma elu järje peale saamiseks. (Kõrvalmärkus: esimesena kasutab ta seda siiski ühe suvalise naisega magamiseks... mees!) Aga Eddie pole ainus, kes tablette jahib ning varsti peab ta mängima elu ja surma peale, et kontrollida end ja oma elu, et jääda edukaks.

„Kõrvalnähud" on väga kehv liumägi. See algab väga kõrgelt ja läheb minut minutilt kehvemaks, lõpetades kuskil keskpaigas. Luuser-Eddie on väga meelelahutuslik ja tema muutumine Edukaks-Eddieks on huvitav ja kaasahaarav. Siis aga hakkab tööle süžeeliin, kus Eddie hakkab tablettide kasulikkuses kahtlema/tal tekib raskusi nende saamisega. Inimesed õpivad oma vigadest! Eddie ei pea õppima, temale piisab lihtsalt väikese klaasja pilli neelamisest. Ja see on vähemalt minu jaoks väga tüütu! Filmides ei pea alati olema mingit suurt moraali. Väga vabalt võib ka niisama lõbutseda. Aga samamoodi, nagu ma ei salli lahendust, kus Lucia ja Hector siiski saavad abielluda, sest tegelikult on hoopis Hectori onupoja kälimehe vend Victoria lapse isa, ei meeldi mulle, kui olukorrast on vaid üks lahendus ja see lihtsalt ja korduvalt Eddie'le sülle kukub. Kui igale probleemile on alati lahenduseks tablett, siis ei ole mingit pinget nuputada, kuidas Eddie sellest jamast välja tuleb, sest vastus on teada.

Nagu ma juba „Pohmakas 2" kohta ütlesin on Cooper saamas Hollywoodi megastaariks. Üheks põhjuseks on tema stabiilne kvaliteet rollide täitmisel. Tema näitlemine ei ole filmis probleem. Ka Robert De Niro on väga hea näitleja. „Kõrvalnähtudes" on ta kõige parem näitleja. Aga tema karakter Carl Van Loon (TÕSISELT?! Kes neid nimesid välja mõtleb?) on niiiii igav. Van Loon on Gordon Gekko lahjendatud koopia! Osatäitjad võivad teha mis oskavad, kuid igavaid kujusid nad põnevaks näidelda ei suuda.

Ilma filmi rikkumata ei saagi väga palju rohkem öelda. Pildiliselt on „Kõrvalnähud" väga stiilne. Eriti meeldisid mulle Eddie vaatevinklid tableti mõju all olles, kus lainurgad operaatorite kapinurgast välja otsiti ja tolmust puhtaks pühiti.

„Kõrvalnähtude" suurim probleem on Eddie karistamatus ja oskamatus oma vigadest õppida. Kui teil on sellest ükskõik, on tegu kindlasti hea filmiga, minu jaoks aga ainult 'käib-kah' keskmikuga.

„Uhkus ja eelarvamus" ning „Lepitus" on head filmid. Mida nad ei ole, on põnevikud. Lavastaja hüppamine ajalooliselt draamalt nii vaevatult märuližanrisse näitab tõelist meistriklassi. „Hanna" on väga vinge film!

Hanna (Saoirse Ronan) on elanud terve oma elu polaarjoonel, kus tema ainsaks hobiks on oma tapmisoskuste lihvimine ning ainsaks meelelahutuseks entsüklopeedia lugemine. Tema isa Erik (Eric Bana) on tütart kasvatanud vaid ühel eesmärgil: et ta oleks piisavalt osav, et hävitada CIA agent Marissa (Kate Blanchett), selle kinnisidee tüdruku leidmine on. Kui Hanna arvab, et ta on ülesandeks valmis, läheb lahti klaperjaht läbi terve Põhja-Aafrika ja Euroopa.

Vaadake Joe Wrighti lavastajaportfooliot! Ma ei tee nalja, vaadake! Ports ajastudraamasid ja siis „Hanna". Mitte miski ei näita, et Wrighti näol võiks tegu olla suurepärase põnevikulavastajaga. Ja ometi „Hannaga" ta seda tõestab!

Viis minutit ja kuus sekundit. „Lepitus" on suurepärane film ja selle kõige ikoonilisem hetk on ilma ühegi lõiketa filmitud stseen rannas, mille pikkuseks on viis minutit ja kuus sekundit. Wright toob sarnase stseeni sisse ka „Hannasse", kui me lahkume koos Eric Banaga rongist, kõnnime üle väljaku maa-alusesse tunnelisse, kus mees satub varitsuse otsa. Kaamera liigub väga dünaamiliselt ümber peetava märuli ja me ei taba kõike, mis juhtub, ning osa nähtust on suhteliselt keskpärane arvutianimatsioon, kuid kaklusstseen, mis ei hüppa iga sekundi järel uude kaameranurka, kus on isegi aru saada, mis toimub, on kui sõõm värsket õhku!

Wright on enda ümber koondanud väga asise näitlejateansambli. Kui ma peaksin valmistama lühikese nimekirja headest näitlejatest, Bana ja Blanchett ilmselt sinna ei kuuluks. Mitte et nad head ei oleks, aga nad on kuidagi kergelt unustatavad, nagu Wrighti andeid on kerge unustada lavastajatest rääkides. Nii ongi ehk parem: siis saavad nad iga kord ekraanile jõudes publikut üllatada.

Kõige tähtsam osa on „Hannas" aga muidugi täita Ronanil, kelle Wright „Lepitusest" kaasa tõi. Sel 17-aastasel neiul on andekus välja immitsemas igast poorist ta nahal. Hanna ei ole kerge karakter, keda kehastada. Tema hämmeldus tänapäeva maailma lärmakuse peale, lapselik huvi kõige uue vastu ning hirm esimese suudluse ees on kõik stseenid, mis võiksid tunduda võõrastavad, kui me ei usuks totaalselt sellesse, et Hanna tõesti seda kõike esmakordselt kogeb. Ronan aga valdab oma tegelaskuju nii veatult, et ma ei mõelnud filmi ajal kordagi näitlejale rolli taga.

„Hanna" on väga kergelt võrreldav „Bourne'i identiteediga", mis samuti suudab eneseleidmisest rääkides põnevust üleval hoida. „Hannas" ei ole tarbetuid kohti, mis tempot maha tõmbaks või vaatajaid segadusse ajaks. Tegu on hea voolavusega väga hea filmiga ja mul oli südamest kahju, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, sest ma soovisin teada, mis sellest vapustavast tüdrukust edasi saab.

Rääkides teismelistest tüdrukutest, kes inimesi tapavad: parem kui „Kick-Ass"? Kindlasti! Parem kui „Leon"? Tõenäoliselt.

Kas keegi mäletab veel sellist näitlejat nagu Adam Sandler? Tema viimase aja filmid on olnud palju tagasihoidlikumad, sest Hollywoodil on uus lemmikidioot nimega Russell Brand. Tänaseni arvasin ma, et teda on võimalik ainult vihata (minu valik) või armastada. Nüüd ma arvan, et on olemas ka kuldne kesktee.

Arthur (Brand) on elumees. Alkohol, prostituudid ja kallid kingid on tema igapäevaelu. Ühel hetkel saab tema emal (Geraldine James) poja elustiilist kõrini ning ta esitab ultimaatumi: abiellu ambitsioonika Susaniga (Jennifer Garner) või sa jääd kogu varandusest ilma! Mõeldud tehtud, kuid just sel hetkel saabub mehe ellu armas Naomi (Greta Gerwig) ning Arthur peab valima: raha või õnn.

Russell Brandi on nii kerge vihata. Mees on oma elu ajal maganud ropu hulga naistega, tarvitanud ohtralt meelemürke ja elanud üldse väga priiskavat elu. „HA!" hüüab minu maailma õiglusesse uskuv mõistus, „Ükskord ta peab oma elustiililt lõivu maksma hakkama!" Ja siis saab temast Hollywoodi staar ning ta abiellub ühe maailma kauneima naisega... Elu ei ole lihtsalt õiglane!

Eraelust eemale vaadates ei ole mulle tema näitlejaanded väga muljet avaldanud. Jah, ta sobib oma rollidesse kui valatud, kuid olla filmis seesama inimene, kes sa oled päriselus... Pole ju väga oma piiride kompamine! Ka „Arthuris" kehastab ta iseennast, kuid millegi pärast siin see töötab. Brand toob alkohoolikust Arthurisse mingi salapärase inimlikkuse, mida ma filmi alguses ei osanud sealt leida.

Muidugi ei suudaks Brand talutav (isegi meeldiv?) olla ilma tugevate kõrvalmõjudeta. „Arthuri" tugevaim trump on mitte väga üllatuslikult Oscari-võitja Helen Mirren Arthuri lapsehoidjana. Mirren oskab vajutada täpselt õigeid nuppe, et vaatajaid naerma õhutada või mängida meie emotsioonidel.

Just naerma ajamine on filmi suurim probleem. Jah, „Arthuris" on naljakaid kohti, kuid nad panevad endaga pigem kaasa muigama, mitte valjult naerma. Filmi lõpupoole leitavad emotsionaalsed noodid panevad küll vahepeal unustama, et tegu on komöödiaga, kuid lõpuks jääb filmis naljast natukene vajaka.

Lavastaja Jason Winer (tema nahas ei oleks tahtnud kooli ajal olla) jaoks on tegu esimese projektiga väljaspool telemaailma. Kahjuks on tegu väga konservatiivse valikuga. Nõnda ekstravagantne inimene, nagu Arthur on, vääriks end saatma uhkemat pilti. Tegu ei ole kehva lavastajatööga, kuid kindla peale minek (nagu teles vajalik ja komöödiafilmides kahjuks harilik) jätab natukene külmaks.

Ma arvan, et kõige kõnekamalt räägib „Arthuri" vastu see, et mul pole selle kohta enam suurt midagi huvitavat öelda. Süžee on täiesti ootuspärane. Jennifer Garner on väga hea! Film venib esimest korda oma 110 minuti jooksul viis minutit enne lõppu, mis ei jõua väga häirima hakata.

„Arthur" on samanimelise 1981. aasta filmi uusversioon. Minust targemad kriitikud, kes on näinud ka originaali, ütlevad et tänavune väljalase on originaali hale vari. Mina ei oska seda öelda, kuid ma arvan, et kui järg või uusversioon suudab köita piisavalt palju, et minus tekib tahtmine originaali vaadata, siis on tema töö juba poolenisti tehtud. „Arthur" seda suutis!

Ma satun kentsakalt tihti vaidlustesse oma sõprade ja tuttavatega teemal, kes meist on suurem nohik. Trumpkaart mu tagataskus on alati mu bakalaureuse lõputöö, mille ma kirjutasin koomiksitest, täpsemalt X-Meeste seeriast. Seetõttu on minu reaktsioon igale eksimusele filmis „X-Mehed: Esimene klass" mitmeid kordi võimendatud.

Aasta on 1962. Kui CIA agent Moira MacTaggert (Rose Byrne) näeb pealt, kuidas kaks mutanti ähvardavad tähtsat USA kindrali, võtab ta ühendust mutatsioonide eksperdi Charles Xavieriga (James McAvoy), et aru saada, kus on mutantide võimete piirid. Oh üllatust, ka Charles on ise mutant! CIAga liitudes satub ta peale kättemaksuhimust pimestatud Erik Lehnsherrile (Michael Fassbender). Erik on mutant, kelle võimeks kontrollida metalle ning tema kinnisideeks tabada Sebastian Shaw (Kevin Bacon), kes tappis tema ema. Et Shaw eesmärgiks on tuumaholokaust, sobib tema tabamine ka Charlesi plaanidega ning mehed ühendavad oma jõud.

Kõik mida te peate uusima „X-Meeste" saaga liikme kohta teadma on kirjas selles lõigus. Näitlejatööd on korralikud. Režissööri on suutnud luua kaasahaarava filmi toetudes korralikule stsenaariumile. Erapooletu vaataja sõnade kohaselt on tegu lõbusa ja meelt lahutava filmiga.

Järgneb minu virisemine kõigest, mis on „X-Mehed: Esimeses klassis" valesti!

Alustame kõige naljakamast ja haledamast. Ameerikas on 309 miljonit, Los Angeleses 3,8 miljonit elanikku. Hollywoodis elab igal ruutkilomeetril 2000 inimest! Ma olen nõus kihla vedama, et, pagan võtaks, mõni neist on venelane, ukrainlane või sisesta-slaavi-riik-siialane. Stanley Kubricku „Dr. Strangelove" on üks mu lemmikfilme. Külma sõja ajal tehtud filmis räägitakse kõige vigasemat vene keelt, mida ma kunagi kuulnud olen, aga see on arusaadav, sest ajal kus kõik venelik oli tabu, pidigi venelast mängima paduameeriklane. Miks peab aga tänapäevases filmis kõlama nii kole vene keel? Tegu on lihtsalt filmitegijate laiskusega: ega Ameerika publik ju aru ei saa, et see keel päris õige pole, ja nende teiste riikide pärast (kus keegi võiks aru saada, kui kehv see näitlemine on) pole vaja muretseda, sest sealt ei tule piisavalt pappi! Sellist lohakust ma ei salli!

Teine suurem kana, mida ma sooviks kitkuda, on mutantide valik. Kui uudis „Esimese klassi" tulekust esmakordselt välja tuli, lootsin ma, et film keskendub koomiksitest tuntud Xavieri esimesele õpilastele. Tegelikult on „õigest" pundist olemas ainult Koletis (Nicholas Hoult). Teise koomiksisarja tähtsa tegelasena on olemas ka Mystique (Jennifer Lawrence, kes on filmi kõige meeldivam üllatus), kuid ülejäänud tegelased on igavalt teisejärgulised. Huvitavaks valikuks on Mardus (Caleb Jones), kelle supervõime seisneb kiljumises. Koomiksilehtedel see töötab, kuid filmis, kus ka heli kuulda on, on otsus Mardust kaasata kummaline.

Ma loodan, et mu virin ja ving ei ole liiga igav. Ma tahaks veel kiirelt peatuda viimasel probleemil, ehk möödapanek võimetega. Emma Frost (January Jones) võime on muutuda inimteemandiks, ehk ta on täiesti purunematu. Ometi suudab Erik tema TEEMANDI panna mõranema täiesti tavalise voodipuuga, mis tehtud ilmselt esimesest ettejuhtuvast metallist... Vigu on veel, kuid ei miskit nii närviajavat.

 „X-Mehed: Esimene klass" ei ole kehv film. Minusuguse nohiku jaoks oli ta närviajav ning mingit naudingut sellest ma ei saanud. Kui teie olete normaalsed, siis ma arvan, et ei tohiks olla eriti probleeme filmile kaasaelamisega. Mina lähen tagasi koju ja peidan end ehtsate koomiksite maailma.