Noor näitleja Mia Wasikowska teeb uues "Jane Eyre'i" ekraniseeringus vapustava rolli.

Kui levis kuuldus järjekordsest "Jane Eyre'i" filmitõlgendusest, meenusid arvukad ekraniseeringud ja televersioonid. Franco Zeffirelli "Jane Eyre'is" (1996) mängis Charlotte Brontë väärikat orvukest Charlotte Gainsbourg, mõned aastad tagasi valmis BBC miniseriaal. On's tõesti veel üht Jane'i vaja?

Kuid Brontë romantilise romaani austajatele ei saa praegu Eesti kinodes jooksev USA režissööri Cary Fukunaga "Jane Eyre" pettumust valmistada. Sest nimiosatäitja valik on lausa võrratu.

Austraaliast pärit 21aastane Mia Wasikowska on paari aastaga võimsalt esile tõusnud ning kujunenud Hollywoodi üheks põnevamaks näitlejatariks. "Täht on sündinud!" kuulutab mainekas ajakiri Time. Kord inetu plain Jane, kord hõõguvalt kaunis, kord tundeist tumm, kord raevust ja kirest pulbitsev - telesarjaga "In Treatment" silma torganud ning Tim Burtoni pillerkaaris "Alice Imedemaal" nimiosalist kehastanud Mia on nauditav vaatepilt. Iseäranis suures plaanis, mida lavastaja Fukunaga mõistab kenasti ära kasutada.

Michael Fassbender ("Vääritud tõprad", "Akvaarium") suudab Rochesteri torssis turtsumist peaaegu usutavalt kujutada (see roll on meesnäitlejatele alati kõva pähkel olnud). "Jane Eyre'i" väikeses näitetrupis on kenaks väikeseks pärliks Judi Dench majapidajanna proua Fairfaxina. Veatu see film pole, ent haarab kaasa.

Kes suudaks kaamoses vaevlevaid jobusid soomlastest ilmekamalt kujutada. Ei keegi!

Soome pärapõrgus vaimu- ja pärispimeduses ringi sumpav semudetrio on saanud Janne (Jussi Vatanen - muuseas, ralliäss Ari Vataneni lapselaps!) pruudilt ultimaatumi: nui neljaks, hommikuks olgu digiboks olla, muidu on rakkaus läbi. Järgneb seiklusteküllane road-trip läbi põhjatute laante, läbi vilksatamas kirevate fruktide galerii, mis Aki Kaurismäkilegi au teeks, ning taustal kõlamas südantsoojendav Soome popmuusika.

Dome Karukoski lavastatud "Polaarjoone sangarid", mille soomlased tunnistasid oma mulluseks parimaks filmiks, annab põhjuse kinno tulla ka "Matti" ja "Paha maa" tähe Jasper Pääkköneni arvukatele austajannadele. Pruunisilmne plikademagnet kehastab üht Janne truudest semudest.

Kohtumisel Eesti kinosõpradega toonitas režissöör Karukoski ("Tüdruk, oled staar"), et ei tahtnud polaarjoonetaguseid töötuid luusereid mingil juhul naeruvääristada. Sõpradekolmik ongi maalitud hella käega ning isegi igas poolpervos ja kõrtsiriiukukes on midagi liigutavat. Filmi ingliskeelne pealkiri "Lapland Odyssey" viitab Odüsseuse eksirännakutele ning Karukoski hukatuslikud lesbilised sireenid teevad Homerosele pika puuga ära. Ning kas oma taseriga halvavaid surakaid jagav hotellipidajanna on nõid Kirke? Kinoline saab päris hea kodutöö.

„Terevisioon" on eestlaste tööpäevahommikuid monopoliseerinud nii kaua, et me ei taipa mõeldagi, et sellel võiks olla konkurenti. „Hommikune sära" viib vaataja aga Ameerika hommikusaadete virrvarri, kus kellelegi armu ei anta ning üks uudis teeb vahet vallandamisel ja ülendamisel.

Becky Fuller (Rachel McAdams) on töönarkomaan, kelle unistuseks on teha maailma parimat telesaadet. Ent 28-aastasena on ta juba liiga vana, et unistada, kuid liiga noor, et teda tõsiselt võetaks. Naine saab viimase võimaluse midagi saavutada, kui ta palgatakse kõige kehvema vaadatavusega suure hommikusaate produtsendiks. Lootuses tuua saatesse värsket verd paneb ta saatejuhi kohale legendaarse uudistelugeja Mike Pomeroy (Harrison Ford), kellel aga tekib kohe konflikt kaassaatejuhi Colleen Peckiga (Diane Keaton). Oh üllatust, konflikt müüb ja saade tõuseb tuhast! Kuid mida peab Becky edu nimel ohverdama?

Mul on väga kahju, et Eesti on nõnda väike. Siinne telemaastik on nõnda kleenuke, et mitmed maailmast kopeeritud geniaalsed projektid nagu näiteks „Nõrgim lüli" surevad huvi puudusel lihtsalt välja. Hommikusaade on meil tõsi juba ammu edukalt jooksmas, kuid konkurentsi puudumine ei paku eriti pinget. Ameerikas aga...

Ma ei saa salata, et üks põhjus, miks mulle „Hommikune sära" meeldis, on minu suur huvi telemaastiku vastu. Ameerikas käib iga reitingupunkti järgi kompromissitu heitlus ning iga võit tähendab, et konkureerivas kanalis visatakse üks produtsent lõvide ette.

„Hommikuse sära" lavastaja Roger Michell („Notting Hill") alustas oma karjääri telefilmide tootjana ning tema kogemusi väikesel ekraanil on ka uues filmis tunda. Lisaks teleatmosfääri tabamisele, peab lavastaja aga ka saate enda kinoekraanile tooma. Õnneks ei üritagi Mitchell kino televisiooniga segada. Film on see mis käib kaadri taga. Kui käib aga saade, on üle  poole kinoekraanist must. Sundides filmi kasvõi lühikeseks ajaks 4:3 formaati, toob Mitchell vaatajatele kindluse, et nad vaatavad täiesti reaalset teleülekannet.

Hea pildikeelega pole aga midagi teha, kui seda ei toeta väärikas näiteansambel. Tagantpoolt alustades teevad kõrvalosades mahlaka, kuid mitte staaridelt tähelepanu rööviva esituse nii John Pankow kui Jeff Goldblum. Matt Malloy astub sammu kaugemale, kui on rabavalt naljakas saate ilmateadustajana, kes kogub tuulelippe. Peaosalised tabavad aga kõik (peaaegu) naelapea pihta.

Diane Keatoni tegelaskuju Coleen on endine iluduskuninganna, kes on juba kümme aastat Ameerikat äratanud ja näitjejanna teeb väga hea töö. Ma ei oska tema esituses otseselt midagi vale välja tuua, aga... Tegu on ainsa peaosatäitjaga, kelle võiks rahus välja vahetada. Andke sama roll Helen Mirrenile või Meryl Streepile ja nad teeksid sama hea töö.

Harrison Fordi asemel kedagi teist ette kujutada on juba raske. Ma ei pannud neid küll spetsiaalselt tähele, kuid minu arvates näeb Fordi näos terve filmi käigus vaid kahte emotsiooni. Mürgise kommentaari, tapva ükskõiksuse ja rõõmu vahe tundub olevat ühe kortsu liigutamises millimeetri võrra. Ilmselt vaid Samuel L. Jackson suudab olla nii lahe mitte midagi tehes.

Nüüd aga kullaaugu juurde: McAdamsi hullumeelsus on see, mis filmi edasi kannab. Esimest korda oma uue töölaua taha istudes jääb mulje, et kõikide inimeste mured löövad Beckyl üle pea kokku, kuid ühe naeratusega lahendab ta kõik mured ja suudab boonusena vallandada Pomeroy eellase. Samasugust rõõmsat naeratust kalkuleeritud hullumeelsusega balansseerides veab McAdams terve filmi keskpärasusest kraadi või kahe võrra kõrgemale. Ta paneb vaataja oma tegelasele kaasa elama ja kuigi ta ei vii meid pisarateni, teeb ta piisavalt, et muuta film vaatamist väärivaks.

„Hommikune sära" väärib vaatamist ka kõige lihtlabasemal põhjusel, et ta on teistmoodi komöödia. Romantilised komöödiad tabavad viimasel ajal alati märgist mööda. Jandid nagu „Õigeks ajaks" mängivad Zach Galifianakise kiiksudele. Hea stsenaariumiga ja tõsiste näitlejatöödega filmi, mis lihtsalt juhtub naljakas olema, ei kohta väga tihti ja seetõttu tulebki „Hommikust sära" hinnata.