Kui Quentin Tarantino sügisel Veneetsia filmifestivali žürii esimehena Sofia Coppolale peaauhinna Kuldlõvi ulatas, süüdistati teda erapoolikuses - Sofia oli nimelt kunagi Tarantino elukaaslane. Tarantino otsust kritiseerinud Itaalia kriitik avaldas veendumust, et  "Kusagil" on omamoodi sarmikas ja huvitav - "aga ei midagi enamat". Coppolalt oodanuks tõesti enamat kui klišeega lõppev "Kusagil".

Ütlen kohe algatuseks ära, et Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud" (2003) on üks mu lemmikfilmidest. Ühtaega nukker ja naljakas, groteskne ja helge lugu kahest võhivõõrast ameeriklasest, resigneerunud Hollywoodi tähest (Bill Murray) ja noorest abielunaisest (Scarlett Johansson), kes end Tokyos otsekui kuu pealt kukkununa tunnevad ning ootamatult lähedaseks muutuvad. Parima originaalstsenaariumi Oscar läks täiesti õigustatult Sofiale, kellele see pärast "Süütuid enesetappe" alles teine mängufilm. Ootused tema järgmise filmi suhtes olid oi kui kõrged.

Täielik kannapööre "Marie Antoinette" (2006) oli suurejooneline kostüümidraama, puhevil ja efektne nagu paksu roosa glasuuriga hiigelmuffin, aga kippus jääma sama toitainevaeseks. Ning lahjavõitu on ka värske "Kusagil", mis naaseb Coppolale edu toonud mudeli juurde "pildikesed jõuka filmistaari nürist elust". Kurvasilmse Murray asemel on sedapuhku erilise sarmita Stephen Dorff ("Backbeat", "Populaarsed vaenlased"), kelle tegelaskuju Johnny Marco rutiinsesse "sportautoga rallimine - läbu - juhuseks - pohmelline pressikonverents"-olelusse toob pöörde teismeline tütar (Elle Fanning). Blond pikakoivaline lapsuke, kes aastaid isast lahus elanud, avab Johnny silmad taas lihtsatele rõõmudele ja tekitab ähmase unistuse sisukamast eksistentsist.

Ei mingit kahtlust, usinalt uisupoognaid joonistav ingellik tütar on etem kui pringid stripparjänkukesed, kelle masinlik sabahööritamine isegi täisjõus mehepojale une peale ajab. Ent erilist osavõtlikkust kuulsa Chateau Marmont'i hotelli luksnumbris päevi maha molutava superstaari suhtes ei teki. Stripikaksikud, huvitava spetsiifikaga meesmassöör ning Johnny ahistavad hetked Hollywoodi grimmitöökojas ajavad ühe suunurgaga muigama küll. Teisalt: nagu tandem "illusioonideta filmistaar ja blond ingel" on needki "Tõlkes kaduma läinud" stseenide reministsentsid.

„Roheline Vapsik" toob välja Seth Rogeni suurimad puudused. Kui komöödiates oskab mees olla naljakas ja lausa šarmantne, siis tõsisemas filmis jätab ta lauslolli mulje. Lisada veel kehv stsenaarium, milles samuti Rogenil käpp sees ja tegu ongi paraja käkerdisega.

Britt Reid (Rogen) pärib pärast oma isa surma ühe Los Angelese suurima ajalehe. Järsku mõistab peoloom, et ta pole oma eluga midagi korda saatnud. Kui tema ja ta sõber-teener Kato (Jay Chou) päästavad öösel tehtud sulitembu käigus süütud inimesed röövlikamba käest, hakkab Reidil adrenaliin möllama ja superkangelane ongi sündinud. Võttes endale Rohelise Vapsiku nime hakkab koos Katoga tänavaid kurjategijatest puhastama, astudes nii Benjamin Chudnofsky (Christoph Waltz) varvastele. Nüüd on filmil olemas ka kurikael ning hea ja kurja võitlus võib alata.

Ma pole kunagi olnud Seth Rogeni suur fänn. Mõned tema rollid on tõeliselt naljakad, kuid tema filmivalikus ei ole näha mingitki eksperimenteerimist ja ta tunneb end oma komöödiažanris liialt mugavalt. „Roheline Vapsik" on erinev. Rogen on kaalust alla võtnud ja läinud komöödia vallast märuli manu. Ja teate mis? Mitte midagi ei ole muutunud!

Rogen lihtsalt ei jää vait! Mees on ise aidanud kaasa ka filmi stsenaariumi kirjutamisele ning tekib tunne, et ta on lepingus nõudnud, et temale peab alati jääma viimane sõna. Filmi dialoogid on niigi meistriklassist kaugel, kuid Rogeni tarbetu mulin muudab nad lausa piinarikkalt vastikuks.

Kõige paremini näitab stsenaariumi nõrkust eelmisel aastal Oscari taskusse pistnud Waltz. Tarantino poolt kirjutatud monoloogid olid need, mis Waltzile auhinna koju tõid ja Rogeni ning Evan Goldbergi kirjutatu muudab hirmuäratava Hans Landa haletsusväärseks Chudnovsky'ks. Ometi on tema keskeakriisis vaevlev kurikael filmi vast parim punkt.

Ta ei pruugiks seda olla, kui Cameron Diaz või Edward Olmos saaksid rohkem ekraaniaega. Just Diaz tundub olevat oma rolli kui valatud, kuid tal ei lasta särada, sest Rogeni pidev mulisemine tõmbab vägisi tähelepanu mehele tagasi.

Märul on „Vapsikus" ajutu, karakterid on hirmuäratavalt kahedimensioonilised ja ei tekita enda suhtes mingit sümpaatiat. Äkki on Cristopher Nolani Batmanid kinosõbrad ära hellitanud ja tegelikult ongi koomiksifilmid nii labased? Ma loodan et mitte, sest mulle meeldivad uued intelligentsed koomiksifilmid ja 90ndaid ma taga ei igatse. Maitse asi!

Võib-olla ma ootasin liiga palju, kui „Superbad - ülikõva!" stsenaristi ja Rogeni koostöös valminud stsenaarium pidi olema märulitriller. Ometi vaatan ma parema meelega „Batman ja Robinit" kui veel üks kord „Rohelist Vapsikut". Arnie lööklaused võivad olla kohutavad, aga nad on vähemalt naljakalt kohutavad. „Vapsik" on lihtsalt jama.

„Vau! Romantiline komöödia, mis on tõsiselt huvitav!" mõtlesin ma, kui Edward Zwicki uuest filmist „Armastus ja teised uimastid" oli möödas pelk kolmandik. Siis aga tempo raugeb ja keskpärasest keskosast saab igav lõpp.

Legendaarne noortepsühholoog dr. Noormann ütles ühes oma ettekandes, et meestele pakub naise otsingu juures enim rahuldust jaht. Naine, kes end ise mehe jalgade ette viskab võib sama hästi kohe lahkuminekulepingule alla kirjutada. Jamie (Jake Gyllenhaal) on aga nõnda harjunud oma püünistest kergeks saagiks olevaid naisi leidma, et kui tema teele satub Maggie (Anne Hathaway), kes näeb tema kasanoovamängu läbi ja nõuab hoopis ise mehelt ainult seksile üles ehitatud suhet, on Jamie kui jalust pühitud.

Maggie'l on väga hea põhjus nõuda vaid füüsilistel ihadel püsivat suhet, sest ta põeb Parkinsoni tõve esimest faasi ja kõik tema eelnevad kallimad on tema ravimikogust nähes lahkunud. Jaimie ei lähe aga kuhugi. Elul on noortele aga oma plaanid ning lõpuks tuleb Maggie haigus ikkagi noorte vahele. Kumb peab tegema suurema ohverduse?

Jake Gyllenhaal on suurepärases vormis. „Pärsia prints - Ajaliiv" ei olnud meistriteos, kuid popkornifilmina on ta palju parem kui „Titaanide kokkupõrge", „Vennad" oli ilma mingisuguse kahtluseta üks parimaid eelmisel aastal meie kinoekraanidele jõudnud filme ning „Armastus ja teised uimastidki" mängib ta tugevatele külgedele. Libekeelest Don Juanina on mees enam kui veenev, ning tema püüdlused kinnitada kanda uues ametis on nii normaalsed, ent samas ka naljakad, et ta tõstaks filmi ka üksinda hariliku romcom-prahi seest välja.

Anne Hathaway on üks armsaima näoga näitlejaid Hollywoodis. Kui enamasti kipub inimesi ehmatama, kui teada-tuntud staarid astuvad üles ootamatutes rollides, (mis on ka põhjus, miks tähti kiputakse tihti palkama sarnastesse rollidesse) siis Hathaway on nümfomaanist boheemlasena nii šokeeriv, et võõrastuse asemel tekitab see roll empaatiat. Muidugi et ta oma esimeses stseenis kaamera ees oma rinna paljaks tõmbab, aitab ka kindlasti kaasa meesvaatajate tähelepanu tõmbamisele.

Kuigi kaks peaosatäitjat on „Armastus ja teised uimastid" parim osa, tasub nende kõrval veel ära märkida Hank Azaria dr. Stan Knight. Arst, kes on tüdinud, et ta patsiendid temalt imesid ootavad, valib milliseid ravimeid oma patsientidele välja kirjutada selle järgi, millise ravimifirma esindaja talle kõige rohkem naisi suudab sebida.

Punkt. Nüüd jõuame tüütu tegelaskuju juurde. Mida rohkem liigub filmi teema seksikomöödialt Parkinsoni tõvele, seda vähemaks jäävad filmis naerukohad. Mul pole selle vastu midagi: näitlejad on mu juba oma võrku tõmmanud ning mind huvitab, mis nendest saab. Ma olen täiesti valmis unustama, et tegu peaks olema komöödiaga. Aga et me seda ei unustaks, visatakse ekraanile Jamie vend Josh (Josh Gad), kes oleks kui välja astunud mõnest kohutavast paroodiast. Mitte ainsatki korda, ei jäta Josh kasutamata võimalust teha odav peerunali või häbistada oma venda mõnel muul moel. Gad saab rolliga väga hästi hakkama, kuid ta tegelaskuju on nii tüütu, et ma tahaksin ta kõri üpris mitu korda oma haardesse võtta.

Miks peavad filmid sõitma mööda raudteed, mis viib neid vaid ühes suunas? Josh on hea näide, kuidas film on algusest peale arenenud, kuid filmitegijad seda pole. Jah, tegu on tõsielul põhineva filmiga, kuid te ei pea karakterit nii üle pingutama!

Kahjuks sõidab filmi süžeegi mööda rööpaid. Peale keskosa, kus Jamie ja Maggie teevad mõlemad vigu ja seda teevad ka filmitegijad, jõuame me lõppjaama, mille nimi romantiliste komöödiate puhul on enamasti Klišeeria. Peale väga meeldiva nüansi, mil Jamie mõistab, et Maggie on tema jaoks „see õige", olles samal ajal Viagra-probleemiga traumapunktis, on filmi lõpp valusalt tavaline ja isegi kehv.

Paremaid näitlejatöid kui Gyllenhaal ja Hathaway on romantilistes komöödiates harva nähtud. Ma soovin, et ma saaksin öelda, et „Armastus ja teised uimastid" on film mis suudab lahkuda komöödia piirjoontest ja hõlmata endaga suure draamaloo, kuid kahjuks jääb filmitegijatel puudu julgusest muuta rongi suunda. Kuigi filmi lõpp on pettumus, ei julgeks ma tervet teost siiski läbikukkunuks lugeda. Kui see peaks kunagi telekasse jõudma, vaatan ma seda kindlasti, kuid ma ei luba, et ma pärast esimest kolmandikku kanalit ei vaheta.