„Kolm järgmist päeva" on hea film, mis veedab palju aega asju seletades. Aga nagu ikka tuleb pika ilu peale pill ja oma lõputu seletamise lõpptulemus on soov, et miski vähemalt saladuseks jääks.

Lara Brennan (Elizabeth Banks) on tavaline Ameerika ema, kelle elu võtab ootamatu pöörde, kui ta vahistatakse ja mõistetakse süüdi oma ülemuse mõrvas. Ta kaasa John (Russel Crowe) kulutab kolm aastat ja terve pere varanduse Lara süütuse tõestamiseks, kuid kui viimnegi apellatsioon on tagasi lükatud ja Lara enesetappu üritab, jääb talle vaid üks võimalus: naine vangist vabastada.

„Kolm järgmist päeva" on täis otsuseid. Vastused küsimustele nagu „Kas keerata paremale või vasakule?" ning „Kas röövida panka?" võtavad Johnil kaua aega. Otsus oma naine vanglast välja murda on kohene. See on väga kummaline, sest kuigi inimene võib oma abikaasat kahtlemata piisavalt palju armastada, oleks minu arust igal normaalsel inimesel vaja vähemalt natukenegi arupidamisaega, kas riskida teise heaks oma (kergem otsus) ja oma poja (palju raskem otsus) eluga. Nähes poega oma ema külastusajal ignoreerimas, võtab aga John vastu otsuse, et nende pere jaoks on parem kõik panna ühe kaardi peale ja riskida kõigega, et olla taas üks pere.

Kõige raskem ülesanne, mida filmi täht Crowe täitma peab, on õrn balansseerimine oma kahe tuntuima rolli: „Piinatud geeniuse" ja „Gladiaatori" vahepeal. Tagasihoidlik ülikooliprofessor peab läbima kiire muutuse oivikust macho-meheks. Crowe ei tundu end John Nashist Maximuseks muutes liialt mugavalt tundvat, kuid tema tugev esitus on kahtlemata filmi suurim trump.

Filmivaatajad jagab „Kolm järgmist päeva" ilmselt kaheks. Kellele meeldib, kui põnevik liigub edasi kaelamurdva kiirusega, jätab seekordne film ilmselt külmaks. Oma kahetunnisest linastusajast veedetakse märulivõtmes vaid viimane tund, neistki vaid 30 minutit peatumata. Vähemalt minu jaoks sellest piisas. Esimene pool filmist kulub aga aeglasele õppetööle: kuidas vanglasse sisse murda, kuidas muukida uksi jne. Abi palub John seitse korda vangist põgenenud Liam Neelsonilt, kes saab hakkama filmi parima kõrvalosaga. Ja see koolitund venib. Pikalt. Aga ma loodan, et vaatajad saavad aru, et see aeg venib Johni jaoks samamoodi. Minul aitas aeglane algus Johni ellu ja piina sisse elada. Ometi pole see kõigi jaoks.

Nendesamade õppetundide käigus tuleb ette ka eksimusi: valedokumente hankides pekstakse John läbi, esmakordselt relva käes hoides peab ta küsima, kust otsast kuule sisse laetakse. Raske valik: Crowe on väga hea... AGA oleks samas rollis keegi äpuma resümeega näitleja (Miks mitte Adam Sandler, kes peaks võimalikult kiirest taas draamarollis osalema?) oleks filmi kulg kindlasti palju sujuvam. Raske on uskuda äput Maximust!

„Ameeriklased on lollid ja laisad!" kisab Hollywood, „Kui me ei lahenda iga väiksematki süžeeliini, hakkavad nad kisama ja karjuma ja ei tule enam meie rahakotti täitma!" „Kolme järgmise päeva" üks meeldivamaid õhus keerlevaid küsimusi on, kas Lara tõesti tappis oma ülemuse. See ripub mõõgana Johni kohal, kui ta oma ohtlikke käike planeerib. Tema on surmkindel, et ta naine on süütu, aga publik ei pruugi seda olla. Ometi topitakse filmi lõppu  paariminutiline stseen, kus see küsimata küsimus saab vastuse. Miks? Meil ei ole vaja seda teada! Vahet pole, kas lõppotsus on ilus või kurb, meile pole seda lihtsalt vaja.

„Kolm järgmist päeva" pole üldsegi paha film. Ta lahutab meelt lausa nii hästi, et ma võiks teda tulevikus veel vaadata, kuid ta pole film, mis kutsuks end taas kinno vaatama. Ja tema kõige suurem patt on, et ta ei jäta midagi filmivaataja otsustada. Kui ma tulen kinosaalist välja, eelistan ma küsida „Kuidas areneb edasi see või see küsimus? Mis juhtus edasi?" „Kolm järgmist päeva" seob aga otsad nii kokku, et ainus küsimus on „Mis sa filmist arvasid" ja see on sama kurb, kui ajakirjanik, kes küsib „Mis tunne on?"

Parim kompliment, mille „Kolm järgmist päeva" saab, on aga tema tekitatud kihk vaadata originaali, 2008 aasta „Pour Elle'i".

„Kõrbelill" räägib Waris Dirie loo. Kui Warist sunniti alles lapseeas olles abielluma palju vanema mehega põgenes ta kodumaalt Somaaliast Londonisse, kus kuulus moefotograaf ta juhuslikult avastas. Supermodelli staatusesse tõusnud naine kasutas oma priviligeeritud olukorda, et võtta sõna naiste vägivaldse ümberlõikamise teemal. Teda ennast lõigati vaid kolmeaastaselt.

Sellise filmi kohta nagu „Kõrbelill" on väga raske midagi öelda. Pildi poolest ei paku ta midagi erilist, aga kõik on tipp-topp paigas. Somaalia kõrbeplaanid (vaevalt, et päriselt Somaalias filmitud) on hingematvalt kaunid ja tekitavad järsu kontrasti Londoni kisa ja käraga. Et filmi algul ei oska Waris inglise keelt rohkem kui läbi ukse kuuldud telemängu katked, on linn seda valjem ning alles tema kohandumine Londoni eluga annab filmitegijatele vabamad käed valida rahulikumaid tegevuspaiku.

Warist kehastava supermodell Liya Kebede jaoks on tegu alles kolmanda filmirolliga ja pärast „Kõrbelille" pole imestada, et tal on juba kaks uut projekti käsil. Kebede ei lase oma näitlemiskogenematusel välja paista ja saab vapustavalt hästi hakkama ka kõige tõsisemate draamastseenidega. Tema kõrval teeb tugeva esituse ka Warise parimat sõpra kehastav Sally Hawkins („Happy-Go-Lucky"). Filmi parim on aga Timothy Spall (Vingerjas „Harry Potteri" saagast) moefotograaf Terry Donaldsonina.

„Kõrbelill" on nii hea film oma ülesehituse tõttu. Ta ei erine mitte millegi poolest tavalisest eluloofilmist. Kuni viimase vaatuse keskpaigani! See on tavaliselt hetk filmis, kus asjad hakkavad lahenema: elutöö jõuab lõpule, naine langeb armastava kaaslase käte vahele ja leiab igavese õnne. „Kõrbelill" paneb aga just sel hetkel, kui Waris on taaskohtumas oma unistuste mehega (Anthony Mackie Harold, kes on kõrvaltegelastest üks kehvemaid, kuid üldse mitte nõrk) loole piduri ja jutustab läbi Warise suu meile loo moraali. Ja kinokülastajad kuulavad, sest nad peavad selle osa ära kannatama, et jõuda õnneliku lõpuni, kus Harold ja Waris üksteist embavad. Aga seda lõppu ei tule. Selle asemel on ekraanil tiitrid, mis räägivad naiste ümberlõikamise õudustest ja selle õnneliku lõpu rahulduseta jätmine paneb loo moraali meie pähe kumisema.

Muutus ühe inimese loo jutustamiselt tuhandete naiste kannatustele on nii ootamatu ja jälk, et paneb peaaegu unustama kõik, mis on varem kinoekraanil juhtunud. Musta ei saa olla valgeta. Võib-olla seepärast ei meenugi mulle filmist midagi halba, sest lõpp on olnud nii tõsine, et meil on vaja meenutada seda head ja ilusat, millega film algas. Aga võib-olla on tegu lihtsalt tõsiselt hea filmiga.

Okei, viriseme ka: üks Warise enda poolt kirjutatud raamatut lugenud inimene mainis mulle, et ta tundis filmi vaadates puudust hetkest, kus Waris läheb tagasi Somaaliasse oma vanemaid vaatama. Filmi vaadates tundus ka mulle, et teemast libiseti kiiruga üle, aga ma ei osanud sellest stseenist puudust tunda.

Ma ei ütle, et „Kõrbelill" on täiuslik. Mõned väiksemad osatäitjad siin-seal logisevad ja mõnedest hetkedest (nagu Warise fiktiivne abielu ja taaskohtumine vanematega) libisetakse minu maitse jaoks liialt kiirelt üle. Ometi on tegu ühe parima filmiga, mida ma sel aastal näinud ja mul on tuline kahju, et Eestis ei ole sellistele filmidele piisavalt turgu, et neid suurtes kinodes saaks näidata siis, kui nad mujal maailmas välja tulevad, mitte aasta aega hiljem.

Sam Riley on Vince, kes otsustab ootamatult surnud tööandja asemel astuda mängu, kus teenida võib palju raha. Mänguks osutub vene rulett, kus miljonärid üle Ameerika tulevad kokku, et lasta enda poolt palgatud luuseritel võtta kätte revolvrid ja kihutada kuul enda ees seisva „võistleja" kuklasse samal ajal kui rikkurid ise rahulikult miljonidollarilisi kihlvedusid seavad.

Kes tahavad teada, miks Vince sellise riskantse tee tundmatusse ette võtab, ei tohi silmi pilgutada, sest lühike stseen haiglas, kus Vince räägib oma isale, kuidas nad pidid tema ravikuludeks maja pantima, võib nägemata jääda. Punkt. Rohkem rahamuredest ei räägita.

Teised peategelased on Ronald (Ray Winestone), kelle vend Jasper (Jason Statham) perekonna varandust maha laristab ning Jefferson (Mickey Rourke), kes ostetakse vabaks Mehhiko vangikongist.

Kõik vestlused, mida peategelased peavad, on mõeldud vaid faktiedastuseks. Filmitegijad ei üritagi oma karakteritele liha luudele kasvatada ja nii jäävadki nad vaid faktikogudeks: Vince - õpib elektrikuks, haige isa; Ronald - laristav vend, pääses vaimuhaiglast; Jefferson - varastas ja peitis miljoneid, poeg on vangis. Kõik! Punkt!

Kuidas me saame sellistele tegelastele kaasa elada, kui me nendest isegi midagi ei tea???

Sellesama kehva tegelaste ülesehituse tõttu ei ole väga mõtet rääkida ka näitlejate esitusest. Rourke, nagu viimasel ajal tavaks, on superluks ja Statham on ilma autota millega sõita kehvake. Kui su filmis teeb ühe meeldejäävaima esituse 50 Cent, siis on teada, et väga head nahka sealt oodata pole. Kõik ülejäänud, ka peategelast kehastav Riley on ammu ununenud.

Järgmine probleem: ruletimängus on osalejaid ligi 20. Meile on tutvustatud kolme võistlejat. Kas nad saavad esimeses ringis surma? Või teises? Vene ruleti mõte on ju teadmatus, kes hukkub. Kui aga kinokülastajale pakutakse 3 tegelaskuju ja 17 tükki kahuriliha, siis pole ju raske ennustada, kes siit elusana väljub. Ja kui ellujääjad on teada, pole ju ka seda põnevust, mis trillerit peab iseloomustama.

Kolmandast raundist pääseb edasi viis inimest, kelle vahel loositakse kaks, kes vaatavad üksteisele revolver käes näkku. Terve filmi teise vaatuse on selleks vastasseisuks üles ehitatud Ronald vs Vince'i. Filmi tugevaim stseen saabubki, kui Jefferson saab teada, et ta ei pea rohkem võistlema ning saab rahumeeli vanast häärberist välja kekselda.

Lõpuduellis kohtuvad siis mees, kellel pole midagi, peale tõprast venna ja noor poiss, kes riskib kõike, et päästa oma pere kodukaotusest ja isa terveks ravida. Kas on juba põnev? Ja filmi kõige suurem pettumus saabub, kui terve filmi vältel revolvrit üha kindlamalt käsitlema hakanud Vince võidab lõpuks ikkagi mitte tänu esimesena laskmisele, vaid et tal oli õnn leida vastase revolvris üles üks kahest tühjast padrunikambrist.

Järgneb rahalugemine, äärmiselt kehv politseitöö ja lõpp, mida oli ette näha juba pärast duelli lõppu.

Vabandust, kui ma kellegi jaoks filmi süžee liialt täpselt ette jutustasin ja sellega filmielamuse rikkusin. Vabandan, et ma ei oska rääkida rohkem ei näitlejatöödest ega kaameranurkadest. Vähemalt võistluse toimumispaigaks valitud häärber on kena.

Kui kirjeldada filmi kui trillerit, peab seal ka vähemalt näpuotsast põnevust olema. „13" on lihtsalt üks lame käkerdis!

„Iseseisvuspäev", „Matrix", „Cloverfield", „Alien" - selle loetelu ühine nimetaja ei ole, et nad kõik on head ulmefilmid, vaid et „Skyline - Ära vaata üles" on nende stsenaariumid läbi käinud ja kõik lahedad kohad endasse kopeerinud. Kui enamus internetist peab seda taunitavaks, siis minu arvates on kokku klopsitud suurepärane meelelahutus.

Laisa inimesena võiksin ma kopeerida arvustuse esimese lõigu otse „Jälle sina" kohta käivast tekstist. „Skyline" ei ole mitte ühestki otsast originaalne ja tema katsed jäljendada teiste ulmefilmide tipphetki on kohati nii labased, et tekib küsimus, miks ei ole vendade Strause'ide uksele koputanud plagiaadikohtukull. Strause'id, kes ise praegu käimas kohut „Battle: Los Angeles" tegijatega, üritavad ilmselt järgmisi süüasju vältida ning lükkavad laenamised läbi pideva märuli tahaplaanile.Süžee: kangelased on korteris kinni. Tulnukad tulevad ja varastavad hüpnotiseerivate tulede abil enamiku maailma inimestest. Kangelased üritavad oma nahka päästa, kuis oskavad. Kahesõnaga: tüüpiline ulmemärul.

Mis siis teeb „Skyline'i" nõnda meeltlahutavaks? Filmi eelarve olevat 10 miljonit dollarit, millest väga valdav enamus kulutati eriefektidele. Tulnukalaevad laenavad suure osa „Iseseisvuspäevast", kuid lisavad endale kaitsva jõuvälja asemel võimaluse end suvalisest materjalist parandada. Väikesed tulnukad on peaaegu üks-ühele laenatud „Matrixist", kuid sealsetele robotitele on lisatud oskus oma kombitsaid liigutada ja hüpnotiseerivat sinist valgust näidata. Suured tulnukad on „Tähesõdade" Rancorid, kuid küsivad, kui palju on nad elus ja kui palju nendest on masin. „Skyline" on tabanud naelapea pihta, lisades nendele ilmselgetele koopiatele võõrastest filmidest oma kiiksud ja need laenud on muutunud originaalidest paremaks või vähemalt taas huvitavaks. Pole ühtegi hetke, kus mõni neist tulnukatest on ekraanil ja vaataja tähelepanu ei ole ainult neile suunatud. Erandlikuks eksisammuks on vaid „Iseseisvuspäeva" jäljendav õhuvõitlus tulnukate ja Ameerika õhuväe vahel. Pole välistatud, et mõni „Skyline'i" näitlejatest esitatakse Kuldse Vaarika nominendiks, kuid eriefektide eest vääriks nad Oscarit!

Eelmisest lauses võib juba eeldada, et näitlejatöid eriti kiita ei saa. Kümne miljoni dollarilise eelarvega ei saa endale lubada ühtegi A-kategooria filmistaari, (Samuel L. Jacksoni jaoks oli ilmselt filmi nimi liialt igav!) nii et töö peavad tegema tuttavad telenäod. Kahtlemata on ainus hästi näideldud roll miljonär Terry, kelle korteris filmi peategelased juhtuvad olema. Donald Faison (Turk „Kollanokkadest") naudib neid hetki, kus ta saab olla sama totter nagu oma kuulsas sarjarollis ja ta ei ole üldsegi kehv ka tõsist pilku nõudvates stseenides. Teine kuulsam kõrvalosatäitja on David Zayas (Batista „Dexterist"), kes on kohal oma tuntud tõsiduses, kuid tema hukutuseks on kehv stsenaarium.

Peaosas on Eric Balfouri Jarrodina ja Scottie Thompsoni Elaine'ina. Paarikese roosilist kooselu kõigutab mehe soov kolida Los Angelesse ja naise ootamatu rasedus. Aga kui tulnukad ründavad, peavad nad oma tühised mured kõrvale jätma, et end päästa. Miks vaevuda?! Nii Jarrod kui Elaine on nii ühetahulised tegelaskujud ja mõlemat kehastavad näitlejad ei tee ka just kõige paremat tööd. Mul poleks midagi selle vastu, kui nad juba esimese 10 minutiga lavalt koristataks. Eriti kehv on Balfour, kelle dramaatiliste stseenide vahele on õnneks topitud piisavalt ulme-actioni, et tuletada vaatajatele meelde, miks "Skyline'i" üldse vaadatakse.

Enamik filmist veedetakse Terry korteris. Vahepeal sealt väljutakse, et uurida, kas kuidagi on võimalik tulnukate eest pääseda, kuid siis tullakse tagasi, (kord inimesi kaotades, kord neid jälle leides,) sest pääseteed ei ole. Pealegi kulus nii suur osa eelarvest eriefektidele, et teisi võttepaiku ei saanud lihtsalt ehitada.

Süžee on küll lihtne ja labane, aga paar korda suudab „Skyline" siiski meid üllatada. Alustuseks koristades küllaltki vara ära ühe oma põhitegelastest ning siis suure lõpuüllatusega. Üllatust rikkumata võin ma öelda, et ma ei oska praegugi veel öelda, kas see oli hea või halb lüke, kuid kui järgmise osa saab teha sama odavalt, („Skyline on juba praegu Ameerikas sisse toonud 7 miljonit dollarit üle oma kulude) võib kindlasti oodata järge. Ma pigem loodaks, et tegu on ühekordse projektiga, sest siis ei riku see mu head mälestust

Vennad Starause'id suutsid peaaegu oma „Alien vs. Predator" järjega tappa kaks ulmeikooni. „Skyline" ei rehabiliteeri neid oma eelnevatest pattudest, kuid ma tänan neid mu päeva lõbusamaks tegemise eest ja luban, et vaatan filmi kindlasti ka väikesel ekraanil.

Ärge ainult oodake, et "Skyline - Ära vaata üles" on midagi muud peale kergekoelise ulmemäruli, ja te ei pea pettuma.

PS! Hüvasti "Yippee-ki-yay, motherfucker!" minu uus lemmiktsitaat märulifilmist on "Vaya con dios, you son of a bitch!"

Mitu viilu saab lõigata tervest leivast? Ühe, sest pärast seda pole see enam terve! „Harry Potter ja surma vägised: Osa 1" ohverdab selle ühe viilu ehk esimese raamatupoole, et teha filmisarjale võimas lõpupauk kaheksa kuu pärast. Praegune film pole küll kehv, kuid nagu näitas esilinastusele järgnenud leige aplaus, pole ka midagi erilist

Harry Potter, „poiss, kes jäi ellu", on lõpuks ometi saamas täisealiseks ja võib võluda võlukunsti ministeeriumi karistust kartmata. Seda muidugi juhul, kui ministeerium ei oleks langenud Voldemorti võimu alla ning Harry peab täitma oma ülesannet leida Voldemorti hinge sisaldavad varikätkid olles kõige tagaotsitum inimene terves (võlu-)maailmas. (Ma olen viimased Potteri raamatud läbi lugenud ingliskeelsetena ja tõlge „varikätk" on mulle uus, kuid ma pean nentima et see on suurepärane.)

„Surma vägised: Osa 1" on Potteri sarja seitsmes film. Raske on uskuda, et keegi tuleb seda vaatama puhtalt lehelt, teadmata, mis seal juhtub ja ilmselt on kinokülastajatel nähtud ka eelnevad filmid. Seega on kõigil olemas oma arvamus, kuidas raamatust teada stseenid peaksid kinolinal välja nägema. Nagu harilikult, töötleb „Potter" sõnad pildiks enamasti filigraanselt, kuid kahjuks on filmis täiesti tarbetult ära rikutud üks mu lemmikhetki raamatus, kus Ron ütleb, et Dumbledore pidi teadma, et ta ära põgeneb, mispeale Harry teda parandab: „Ta teadis, et sa tahad alati tagasi tulla." See on asendatud mõttetu mulaga. Lisaks on ära kaotatud ka hetk, mis õigustab Harry otsuse „Azkabani vangis" jätta ellu ta vanemad reetnud Vingerjas. Kõik sellised väikesed asjad kuhjuvad ja rikuvad üldpilti.

Tehtud on ka üks äärmiselt kummaline stseenilisamine: kui Ron on Harry ja Hermione juurest minema jooksud, hajutavad nad oma kurba meelt kahekesi tantsides. „Segaverelises printsis" lisati juurde Jäneseuru ründamine, aga sellel oli eesmärk: filmi algus vajas märulit. See tants on lihtsalt ülikummaline ja väga ebavajalik.

Film on raamatust võetud stseene ka parandanud. Juba esimene stseen, näitab, kuidas Hermione (Emma Watson) kustutab oma vanemate mälestused temast. Raamatus ta lihtsalt muutis nende mälu ja saatis nad Austraaliasse. Selle väikese rõhutusega on palju paremini välja toodud Hermione ja Roni (Rupert Grint) tehtav ohverdus.

Näitlejatööd on ikka samas järjekorras nagu terve seeria vältel: Watson on parim, Grint on hea (vihane olles on temagi suurepärane) ning kuigi Daniel Radcliffe on võrreldes esimese Potteriga teinud hobugreifihüppe edasi ja talle otseselt midagi pahaks panna ei saa, on ta ikkagi kolmiku nõrgim. Teistest tegelastest on meeldejäävaim nagu ikka Snape'i kehastav Alan Rickman, kes annab parima oma ülimalt limiteeritud ekraaniajast ja muljetavaldav on ka äsja uues „Ämblikmehes" rolli saanud Rhys Ifans Xenophilius Lovegoodina.

„Surma vägiste" esimese osa suurim komistuskivi on täpselt see, mis teeb raamatu (ja seeläbi ka filmi) teistest sarja teostest erinevaks: Sigatüüka kooli puudumine. Varasemalt on Sigatüükas toimuv süžeed juhtinud. Oodata on esimest pidusööki ja lendluupallimängu, siis on Harry, Ron ja Hermione kusagil nurgas ja tegelevad oma uurimistööga ning aasta lõpus, enne eksameid on viimane suur vastasseis. „Surma vägised: Osa 1" üritab esimest korvata suure pulmapeo ja teist surmasööjate eest põgenemisega ja saab sellega isegi hakkama. Probleeme tekib viimase kahega. Sigatüüka seinad on nii pakud, et peategelaste kolmik ei saa nende vahelt lahkuda ja nende plaanid on alati seotud kooli ja selle ümbrusega. Kurjad jõud on neile koju kätte toodud. Voldemort on aga oma varikätked peitnud jumal teab kuhu ja Harry-Hermione-Ron käivad neid otsided mööda maad ringi. See on igav ja see on aeglane.

Teine suur probleem on suure paha puudumine. Filmi suureks lõpuduelliks on vastasseis Malfoy häärberis. See on aga nii malbe, et lausa häbi on seda võrrelda filmi teise osa lõpuetendusega: Sigatüüka lahinguga.

Ärge saage nüüd valesti aru! Potter pole kehv film, aga ta võiks olla parem. Hollywoodi rahakeerutajad oleksid võinud leppida, juhukülastajate kaotusega ning teha viimasest Potterist tõelise eepose (ilmselt 3,5-4 tundi pika filmi) ja uskuda, et kõik ustavad fännid tulevad seda vaatama. Kahjuks aga otsustasid nad kasseerida sisse kahe pileti raha (Muidugi teeb filmide poolekslõikamine palju kergemaks paksu raamatu korraliku ekraanilekandmise, kuid kui keegi väidab mulle, et stuudio ei mõelnud kordagi kahekordse teenistuse peale, naeran ma end kringliks.) ja ohverdada raamatu esimese osa keskpärasusele.

Kõik, kes on vaadanud ära esimesed seitse filmi, lähevad vaatama ka viimast. „Harry Potter ja surma vägised: Osa 1" on nagu teine osa „Matrixi" triloogias: mitte sama hea kui eelnev, kuid kõik tahavad näha siiski ka viimast. Viimase „Matrixi" parim (ja olgem ausad, ainukene hea) hetk oli Zioni ründamine. Sigatüüka lahing saab olema „Surma vägiste" teise osa suurim tõmbenumber. Seega on parim (loodetavasti) veel ees ja selle ootamine on üks põhjus, miks „Osa 1" tundub kehvemana kui ta võiks olla.

Ma loodan, et 2011 aasta juulis kinno jõudev järgmine osa on palju parem. Veelgi enam loodan ma aga, et veel ligikaudu aasta pärast seda jõuab videolevisse „Harry Potter ja surma vägised - Director's cut" - mõlemad filmid koos, ülevaadatud, ülemonteeritud.

„Jälle sina" on naistefilm. See, kas film mulle meeldis või mitte ja milliseid võtteid režissöör on kasutanud, on täiesti kasutu teadmine, sest mina ei ole selle filmi sihtrühm. Aga ma ütlen teile ikkagi: mulle pigem meeldis!

Maailmas on väga väike arv lugusid, mida saab rääkida. On julgeid filmiseppe, kes astuvad läbikäidud teelt kõrvale ja toovad kinoekraanile midagi, mis erineb nii totaalselt harjumuspärasest žanriklassikust, et see paneb lihtsalt filmile kaasa elama.

„Jälle sina" ei ole selline film.

Vastupidi, ta käib truult mööda tuttavat teed ja ei riski millegagi. Kindlasti meeldib selline kindel plaan stuudiobossidele, kes teavad, millise valemiga kõige paremini enda kukrut täita. Filmist nagu „Jälle sina" ei saa kunagi massiivset kassahitti, kuid ta toob kindlalt ja rahulikult sisse väikese kasumi. (Muidugi Hollywoodi jaoks väike kasum võib olla meie jaoks hunnitu.)

Midagi ütleb selline film ka publiku kohta. Kas meie, kinokülastajad tahame et meid üllatataks? Põnevikes ja teistes sellist tüüpi filmides kindlasti, aga kas me soovime saada üllatatud ka romantilistes komöödiates? „Inetu tõde" üritas käia natukene teist rada kui teised romcomid ja minu arvates oli see ebaõnnestumine.

Sisust ka! Marni (Kristen Bell) oli keskkoolis hall hiireke, kes elas Joanna (Odette Yustman) pideva terrori all. Aastaid hiljem on kadunud nii Marni hambaklambrid, prillid kui ka akne ja kaunitar saabub tagasi kodulinna oma venna pulma. Kohapeal saab talle selgeks aga, et venna väljavalituks on ei keegi muu kui vana mõrd Joanna, kes küll väidab, et on oma elus kannapöörde teinud, kuid Marnit see fassaad ei peta. Algab komejant, et lüüa vend oma vihavaenlasest lahku.

Kui ma ütlen „algab komejant", siis ma liialdan. Komejant peaks ja võiks alata, kuid filmitegijad võtavad seda teemat liialt tõsiselt. Tegelaskujud on kirjutatud ühetasandiliselt ja tekib tunne, et lavastaja Andy Fickman („Kihutades nõiamäele") on andnud enne iga stseeni näitlejatele juhiseks vaid ühe emotsiooni, mida nad järgnevalt sisse ja välja lülitavad. Et tegelastel pole mingitki liha luudel, on raske ka nende tõsisemaid emotsioonilisemaid hetki tõsiselt võtta. Ainult naljadele mängimine oleks olnud parem variant.

Näitlejad pingutavad kaamera ees kõigest väest. Kahjuks teeb nõrgima osatäitmise just peaosas olev Bell, kes oskab valedel hetkedel üle pingutada ja tekitab vastumeelsust just Marni, mitte õela Joanna vastu.

Yustman mängib õelat ja salakavalat pruuti suurepäraselt, kuid temagi probleemiks on emotsioonide sisse-välja lülitamine. On raske uskuda, et ühel hetkel Marnit õelalt põrnitsev bitch suudab järgmisel hetkel oma käitumist pisarsilmil kahetseda. Lisaks häirib Joanna karakteri puhul näriv kahtlus, et ta on kirjutatud Megan Foxi jaoks, kuid lõpuks otsustati odavama variandi kasuks.

Filmi suurimad staarid on aga Marni ema Gaili mängiv Jaime Lee Curtis ja tema igipõline rivaal, Joanna tädi Ramona kehastav Sigourney Weaver. Kahe naise omavahelised rivaalitsemised pakuvad filmi ausaimad naerupahvakud ning kohati jääb tunne, et Marni-Joanna duell on Gaili-Ramona omale külge poogitud lihtsalt selleks, et me ei unustaks, kes on filmi peategelased.

Lisaks teeb kaasa ka Betty White, kes on tavatult igav. Kõik, kes soovivad näha White'i sarnast tegelaskuju kordades paremini mängimas vaadake sarja nimega „Hot in Cleveland".

Ma ei saa väita, et „Jälle sina" on filmiklassikasse kuuluv teos, aga ta koht pole ka prügihunnikus. Tegu on kuldse keskteega, mis on pigem meeldiv, kui ebameeldiv. Viimaseks valupunktiks on filmi pikkus: tund ja kolmveerand kinosaalis istumist lubab küllaltki sisutühja filmi puhul paar korda kella vaadata ning minu jaoks on see üks filmi suurimaid patte.

Kui talv end paar nädalat tagasi hoiab, võib koledat sügisilma kasutada vabandusena „Jälle sina" kinokülastuseks. Aga kui maas on juba jäidet, siis ei tasu libastumisega selle filmi nimel küll riskida.

Vähemalt minu arvates, aga mida mina ka naistekatest tean?

Robert Downey juunior ning Zach Galifianakis on hetkel kaks Hollywoodi nõutavamat komöödianäitlejat. Kõik, mida mehed puutuvad, näib muutuvat kullaks. Esmapilgul tundub sama olevat tõsi ka nende uue komöödia „Õigeks ajaks" puhul. Filmi esimene pool on üks parimaid komöödiaid, mida ma oma elus näinud olen. Kahjuks läheb sealt edasi kõik allamäge (või ülesmäge).

Filmi esimene stseen tutvustab meile Peterit (Downey jr.), kes räägib oma rasedale naisele oma viimasest unenäost. Stseen lõppeb avalikustamisega, et ta on seda kõike rääkinud telefoni, sest asub ise Ameerika idarannikul, samas kui naisuke valmistub sünnitama Los Angeleses.

Ma olen seda filmi kaua oodanud ja sel hetkel kisab minu sees peituv 15-aastane pubekas: „ROADTRIP!!!"

Aga autosõit üle laia ameerika ei saa veel alata. Miks ta peakski? Tänapäeva maailmas on üha vähem põhjuseid, miks eelistada autosõitu lendamisele. Filmides on neist populaarseimad üliõpilaste vabandus üle terve Ameerika juua ja laaberdada („Seks-retk") ja keskeakriis („Metsikud tsiklivennad"). Peter ei käi aga kummagi kategooria alla. Ta on vastselt esmakordselt isaks saav edukas arhitekt, kes peab võimalikult kiiresti oma raseda naiseni jõudma.

Üks „Õigeks ajaks" geniaalsemaid lükkeid on Peteri ja Ethani (Galifianakis) kokkusobitamine. Viimase ülientusiastliku suuvärgi (ning tõsi, ka Peteri liiga lühikese sütiku) tõttu tõstetakse mehed lennukist maha. Lennukisse ununeb lisaks Peteri pagasile ka ta rahakott, nii et mehel ei jää oma lapse sünni tunnistamiseks üle muud võimalust, kui sõita kaasa talle äärmiselt vastumeelse Ethaniga.

Pidu alaku!

Nagu roadmovie'le kombeks kohtavad meie kangelased oma teel palju kõrvaltegelasi, kellest enamik haihtub meie meeltest kiirelt, teised jäävad sinna küll pidama, kuid meil on nende kohta liialt vähe infot, et neist väga huvituda.

Üks selline tegelane on Jamie Foxxi Darryl, Peteri sõber ja ta naise Sarah eks, kes veedab Sarah'ga palju rohkem aega, kui üks ekskallim peaks. Tore, et filmitegijad on üritanud lisada lisaks kahele peakangelasele ka huvitavaid kõrvalkaraktereid, kuid Darryli lahkumine ekraanilt on nii järsk, et jätab õhku rohkem küsimusi kui vastuseid ning „Sarah petab, ei peta" kõrvalliin jääb ühe kolmnurga nurga kustutamise tõttu kohutavalt nõrgaks.

Aga tagasi kahe peategelase juurde. Ethan on tüüpiline Galifianakise tegelaskuju: lapsemeelne, habemes, saamatu. Ta on üles ehitatud sellele samale luustikule nagu Alan „Pohmakas". Samale publikurühmale mängib ka terve film. Millest on kahju, sest minu lemmikkoht uues filmis on hetk, kus Ethan etendab stseeni „Ristiisast". Ja pagan võtaks, isegi kui ta näitleb näitlemist, on ta tõsiselt hea. Ta peaks ilmselt kaotama oma lokid ja habeme, aga ma tõesti tahaksin näha Galigianakist tõsises draamarollis, mitte ainult mõmiseva idioodina.

Kui Ethan on selline inimene, keda enamasti maailmas ei kohta (Filmilindil on ta kohutavalt naljakas, aga elusast peast teda kohates tahaksite ilmselt kolme minutiga talle kuhugi virutada.), siis harilikult pannakse talle kõrvale karakter, kellega kontoritöötajad end samastada saavad. Selleks on siis Peter.

On ja nagu ei ole ka.

Kui Ethani välimusest on juba näha, et tema näol on vint üle keeratud, siis Peteri puhul jääb see vint sügavale peitu. Juba filmi algusest me samastame end temaga (Ta on ju esimene tegelane, keda me näeme.) ja tema parimad hetked tulevad ootamatust julmusest. Peter lööb üsna filmi algul rusikaga kõhtu umbes 10-aastasele poisile. See on šokeeriv! Ja naljakas, sest me oleme temaga juba samastunud, aga me ei suuda end nii käitumas ette kujutada. Või võib-olla ongi meie salasoov niimoodi käituda tüütute jõnglastega, kuid me ei saa seda teha, sest ühiskonnanormid keelavad? Igatahes on Peteri šokeeriv käitumine üks filmi tipphetki.

Kes on näinud filmi treilerit, kus Ethan ja Peter oma Subaruga sillalt alla ja katuse peale käivad, võivad arvestada, et filmis selle hetkeni jõudes on ekvaator ületatud. Kõik kõige parem on juba seljataga ning ees terendavad vaid üksikud helged hetked.

Enim häirib mind Peteri järsk muutumine. Jah, selliste filmide üks eesmärke on näidata tegelaskujude teravate nurkade ümaraks viilimist ja et Ethan on juba niigi igas mõttes ümar, peab see toimuma Peteriga. Aga inimesed ei muutu üleöö! Ma ei hakka isegi arutlema teemal, millise moraali annab film, kus vennastumine kahe täiesti erineva (ja sobimatu) inimese vahel toimub läbi kanepipiibu.

Koos uskumatu muutumisega kiireneb meie silme ees ka märul, sest filmi lõpp hakkab lähenema. Kõik vinged plekimõlkimised, mis peaksid kinokülastaja adrenaliini täis pumpama panevad aga meid hoopis pead sügama. Kuidas on võimalik, et nad surma ei saa? Kuidas on võimalik sõita läbi kolme Ameerika osariigi varastatud politseiautoga nii, et neid kordagi ei peatata? Janti peab olema, aga et see ei leia enam tugipunkti kahe mehe omavahelises riius, peab see tulema jaburast märulist. Kahjuks on see liialt jabur, et olla usutav.

Ma loodan, et ma ei solva ühtegi vanausulist, kui ma ütlen, et Galifianakisel on reaalne võimalus olla selle Hollywoodi põlvkonna John Belushi. „Õigeks ajaks" esimene pool tõestab, et mees on komöödiageenius. Jääks ta koos Downey juunioriga terve filmi samade liistude juurde, oleks tegu kahtlemata selle sajandi parima komöödiaga. Kahjuks on lõpptulemus vaid „Pohmakas 1,5" - täidab aega enne „Pohmaka" reaalse järje saabumist, kuid ise pole liialt eriline.

Vähemalt võib "Õigeks ajaks" kiidelda selle aasta ilmselt parima tsitaadiga: "Vabandust, et me su isa jõime!"

Jigsaw (Tobin Bell) on olnud surnud juba neli filmi, kuid ometi karistavad tema seatud plaanid ja lõksud neid, kes oma elu vääriliselt ei ela. Õudusfilmisarja „Saag" seitsmes osa jätkab oma eelkäijate seatud rada, ei üllata paljuga, kuid tabab ikka seda õiget kohta õudukafännide sisemuses, kus segunevad õudus, iiveldus ja nauding.

Koht: Ameerika. Aeg: masu. Tegelane: töötu eneseabiguru Bobby Dagen (Sean Patrick Flanery), kes otsib õlleklaasi taga uut raamatuideed. Nähes telerist ühe Jigsaw (vabandust, et ma ei kasuta eestikeelset Mõistatust, aga Jigsaw kõlab väga palju paremini) ohvri kirjeldust oma kannatustest ja otsustab, et oma Jigsaw' loo välja mõtlemine on hea võimalus raha teenida.

Kõik filmisõbrad, kes on eelnevat kuute osa näinud, teavad, et Jigsaw'le ei meeldi, kui keegi teise inimese kulul kasu saab. Suure lõppmängu ohver/osaleja on selgunud.

Esimest korda pani „Saag 3D" mu õudusest judisema, kui ma lugesin kuid enne filmi väljatulekut selle pealkirja. Mitte, et 3D iseenesest väga õudne oleks, (Uusim „Saag" kasutab kolmandat dimensiooni kordades paremini kui teised eelkäinud õudukad nagu „Lõpp-punkt".) vaid mind häirib standardist kõrvalekaldumine. „Saag", „Saag III", „Saag VI" ja selle järel „Saag 3D" on lihtsalt nõme! Selle pedantliku virina lõpetuseks ütlen ma, et nimi on „Saag VII" kõige suurem viga. Ja kõik normaalsed inimesed, kes ei ole lollid nagu mina, saavad aru kui väike viga see on.

Uusim „Saag" ei astu suuresti kõrvale eelnevate osade sissetallatud radadelt. Paralleelselt jooksevad kaks tegevusliini: Bobby katsumused Jigsaw mängus ning Jigsaw mantlipärija uurija Hoffmani püüdlused pääseda sisejuurdlust teostava uurija Gibsoni (uustulnuk Chad Donella) käest. Lisaks annab seekordsele filmile värvi ning seob kenasti esimese ja viimase filmi omavahel kokku kõige esimesena Jigsaw lõksu läbi teinud doktor Gordon (Cary Elwes).

Bobby Dageni süžeeliinist rääkida palju pole, sest kas ja kuidas ta lõksud läbib on ilmselt filmi suurim tõmbenumber. Sama kehtib ka näitlejate kohta, kelle esitusest niikuinii palju ei olene, sest kõiki huvitab vaid alati suurepärase Belli ekraanile ilmumine, keda seekord on kahetsusväärselt vähe. Niisiis keskendugem Hoffmanile.

Mul tekkis filmi vaadates suur tahe Hoffmani kritiseerida, sest tema, kui Jigsaw järglase, meetodid iseenda päästmiseks on jõhkrad ja labased. John poleks eales end sildu põletades päästa üritanud. Aga siis hakkasin ma mõtlema; kes meist üldse käivad täpselt oma õpetajate ja iidolite jälgedes. Las siis eristub ka Hoffmani stiil Jigsaw omast, sest viimases paaris osas on just see erinevus hoidnud suremahakkavat filmisarja vee peal.

Seekord õnneks päästerõngast vaja pole. Mul on komme teha filmi ajal märkmeid, mida ma hiljem kirjutades ära kasutada saan. „Saag VII" oli aga kohati nii paeluv, et ma unustasin teise vaatuse keskpaigast midagi kirja panna. Ma ei oska ühele õudusfilmile paremat kiitust välja mõelda.

Terve „Saagi" epopöa (kui andestate kirjandustermini) jooksul on just filmide keskkoht olnud kõige nõrgem. Liiga palju moraali, liialt palju taustainfot ja liiga vähe verd on olnud need põhjused, miks ma olen kas arvutiekraani taga või kinotoolis ebamugavalt nihelema hakanud. Ometi pole ma kunagi ühtegi filmi pooleli jätnud. Isegi mitte kõige nõrgemat („Saag V", häbi!), sest ma tean, et „leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb ka pipratera magusaks."

Ma siiralt loodan, et ma ei rikkunud verise ja jõleda õudusfilmi arvustuses Mary Poppinsit tsiteerides kellegi lapsepõlve.

Selleks on filmi lõpus avalikustatavad keerdkäigud, ajanihked ning muud trikid, mis kogu eelneva poolteisttunni täiesti uude valgusesse seavad. Ja need pole mind kunagi alt vedanud ja kuigi ma pole eelnevalt saanud just parimat kinoelamust on nad mu alati uut osa soovima pannud. Kui lisada alati meeldivatele lõpupaljastustele ka „Saag VII" mõnusalt võikad lõksud, mis panevad pea kõrvale keerama ja silmanurgast piiluma, ongi valmis üks hea õudusfilm.

Kokkuvõtteks: „Saag VII", või noh, olgu, „Saag 3D", on järg, mis on sarja parimate filmide tasemel. Mitte midagi vähemat, aga üks dimensioon rohkemat.

„Saad 3D" on kirjutamise hetkel „Saagi" sarja viimane film. Ta kuulutati viimaseks ja otsi kokkutõmbavaks, sest „Saag VI" sai kassatuludes lüüa kordades odavamalt „Paranormal Activity'lt" Taas ristasid filmid piigid möödunud nädalavahetusel, kui „Saagi" järg kogus 24 ja teist nädalat kinos jooksev „Paranormal Activity 2" 16 miljonit dollarit. Ometi pani „Saag 3D" juba avanädalavahetusega taskusse 7 miljonit dollarit üle oma tootmiskulu, nii et mind ei üllataks, kui kasumile orienteeritud Hollywood järjekordse järje avalikustaks.

Selle nimeks saab ilmselt „Saag 3D II"!