Pidage palun mu väike kulinaarne analoogia vastu. Ma olen totaalne kokkamisvõhik. Ometi arvan ma, et saaksin ühepajatoidu valmistamisega hakkama. Ainus asi, mis võiks probleemiks osutuda, on maitseainete lisamine. Pigem panna neid liiga vähe, kui liiga palju, sest ülesoolamine on kõige lihtsam moodus toitu ära rikkuda. Ülesoolamine on märulifilmi „Red - Eriti ohtlikud agendid" kõige suurem komistuskivi: filmil pole üldiselt väga viga midagi, aga üksikud kohad on niivõrd ülemängitud, et rikuvad kokkuvõttes filmist saadava elamuse.
Alustame siis algusest: Frank (Bruce Willis) on äsja pensionile jäänud. Tema päevad mööduvad vaadates, kuidas tema köögis olev avokaado endale lehti kasvatab. Ma ei tee nalja, tema elu ongi nii igav. Iganädalane tipphetk on postiljoni külaskäik, kus ta saab endale pensionitšekki, mille ta südamerahuga tükkideks rebib. Siis võtab ta kätte telefoni ja helistab oma pensionifondi haldajale Sarah'le, ning kurdab, et ta pole ikka veel oma tšekki saanud. Ja nii juba 22. korda.
Esimesed üheksa minutit on „Redi" kõige mõnusamad. Need on nii vapustavalt surmigavad, et vaataja niheleb toolis: „Millal lõpuks huvitavaks läheb!?!" Kümnendal minutil muidugi, kui Franki majja tungivad CIA agendid, kes on saadetud teda „kustutama", sest ta osales kunagi erioperatsioonil, mille olemasolu on nüüd vaja maha salata. Niisiis peab Frank üles otsima oma vanad sõbrad, kes samuti kõik juba pensionil, ning vanaätid ja -moor peavad õigluse jalule seadma. Ahjaa, muidugi haarab Frank kaasa ka Sarah', sest 22 telefonikõnet on piisavalt mõjuv seletus, miks neiu elu ohus on.
Nii, sai vist süžee paika pandud, räägime esimesest suurest probleemist ehk Frankist. Bruce Willis on 55. Ma ei tea, kas minu skepsise taga on Eesti pensionipoliitika, aga ma ei suuda teda ette kujutada pensionärina, isegi kui see pensionär inimesi tapab. Morgan Freeman? Jah! Helen Mirren? Jah! Aga Bruce Willis? Viimane „Visa Hing" tuli kinodesse kolm aastat tagasi ja Willis mainis eelmisel nädalal, et veel kaks järge on ideefaasis. John McClane ei saa veel pensionil olla! Abiks ei tule ka tema kiilaspäisus: kui kõikide teiste näitlejate vananemisele saame me läbi aastate kaasa elada loendades halle juuksekarvau, siis Bruce Willis on iganematu.
Probleem number kaks: esimene sõber, kelle Willis üles otsib on Morgan Freemani Joe. Esimene asi mida Joe Frankile ütleb: „Mul on ravimatu vähk." Kui asi jõuab niikaugele, et meeskond „Penskarid" peavad valima ühe enda seast, keda ohverdada on neil vastus varnast võtta: Joe on ju niikuinii suremas. See valik tapab lisaks Joele ka igasuguse emotsionaalse sideme, mis tegelaskujuga oleks võinud olla. See valik on lihtsalt nii loogiline, et meil pole tema surmast kahju.
Ma ei taha lõpmatuseni viriseda. Jah, Sarah' puhul on uskumatult uskumatu, et ta on valmis momentaalselt unustama, kuidas Frank ta röövis ja tervitama teda kui enda päästjat kohe, kui ilmub järgmine inimröövel. Jah, parimad märulikomöödiad on need, kus märul ja komöödia (nagu pealkirjaski ütleb) töötavad koos, mitte eraldiseisvate osadena nagu „Redis". Jah, siin filmis on veel probleeme!
Aga filmis on ka palju muhedat. Kõige parema tegelaskuju nägemiseks peab kinokülastaja kannatlikult tund aega ootama. Kes vaatab Helen Mirrenit, daam Helen Mirrenit, keda näeb enamasti tõsistes draamades, kuulipilduja taga ja ei hakka vähemalt muigama, on lihtsalt kalgi südamega.
Mis veel head? Märulistseenides ei vahetu kaameranurk iga sekundi järel, või kui ta seda teeb siis selge põhjusega. Tänapäeva režissöörid on laisaks läinud. Haarava märuli lavastamise asemel üritatakse anda tegevusele kiiremat käiku vahetades kaameranurki peadpööritava... ei, peadvalutava kiirusega. AITAB! See on nõme!
Lavastaja Robert Schwentke viimane märul (no olgu, põnevik) oli „Lennuplaan", mis ei ole küll teab mis meistriteos, kuid väga mõnus televiisorimeelelahutus sellegipoolest. Samasse kategooriasse kipub kukkuma ka „Red". Tundub justkui vajaks film reklaamipause, et seda liigendada. Järjest tund-ja-kolmveerand seda vaadates hakkab natukene igav. Ja märuli puhul on isegi natukene igav üks surmapatt!
„Red - Eriti ohtlikud agendid" lõppeb kolm korda. Üks kord suure märulistseeni lõpus. Teine kord kui pahad on oma karistuse saanud. Kolmas kord pannakse tiitritega koos jooksma naljakas stseen John Malkovichist kleidis (mis ei ole väga naljakas). Iga järgnev lõpp viib tempot alla ja lõpuks ei paku filmi lõpp mingit mõnu.
Just selle viimase Malkovichi stseeniga võtaksingi ma terve filmi kokku: „Red" üritab liiga palju. Ma ei hakka süüdistama režissööri ega stsenariste, sest ma pole lugenud koomiksit, millel „Red" põhineb, aga lõpptulemus pole midagi erilist.
Õnneks pole see ka midagi liialt halba.
